Kui varemalt anti seenetarkust edasi põlvest-põlve või mõnel juhul naabrilt-naabrile, siis tänapäeval on iga seenesõber liitunud mõne sotsiaalmeedia seenegrupiga. Olgu kohe öeldud, et siinkirjutaja on üldse suur Facebooki loodusgruppide fänn (eestimaa liblikad, kiilid, seened, linnud, taimed (eriti orhideed), …), soovitan kõigile! Käesolevgi lugu on koostatud “Eestimaa seened” grupi liikmete lahke abiga (aitäh Fernandela M. Acciori, Rünno Pärtel, Margit Peit ja Jaana Ant!), aga inspiratsiooni on tilkunud ka elust väljastpoolt internetti.
Kuidas uusi seeneliike kõige parem õppida on?
Seenetundja Rünno Pärtel: “Kaasa korjamine pole otseselt vajalik, kui on viitsimist ja aega metsas pildistamisega mässata. Kaasa võtta ja kodus määraja kõrval keerutada on aga lihtsam, eriti kui oled seente korjamise peal väljas, mitte ei longi fotokaga ringi.
Liigiõppeks on endiselt au sees vanakooli korralik seeneraamat, eriti kui ei plaani piirduda kivipuraviku, kuuseriisika ja tuhmuva pilvikuga: “Hea seeneraamat, veel parem kui mitu erinevat, on väga vajalikud. Ja võimalikult paljude liikidega. Selliste taskuformaadis seeneraamatutega, kus a la 5-10 liiki pilvikuid sees, pole tegelikult pikemas perspektiivis miskit teha. Kui Eestis on ca 50 juba määratud pilvikuliike ja arvatakse reaalselt olevat 200 liiki, siis ei määra nende pisikeste taskumäärajatega küll pooli seeni ära.”
Võib ju mõelda, et äkki saab guugli ja facebooki gruppide abiga hakkama, aga Pärtel loeb ka selles osas sõnad peale: “Igasugune internetitarkus on selline kahtlane värk, kui just asjatundjate kommentaaridega pole varustatud. Kas või siin grupis pakutakse ühe ja sama pildi all tihti 4-5 erinevat seene liiki ja kui ei tea kommenteerijate tausta, siis võib saadud info vägagi vale olla… Sama seis on ka Google abil leitud piltidega… Miks nad peaks olema kõik 100% tõesed? Kindlasti osa neist on, aga kindlasti on ka hulgaliselt valemääranguga pilte.”
“Mina olen metsas seeneraamatuga saanud hakkama, hiljem ka igaks juhuks googeldan üle, aga jälgin millises keskkonnas info üleval on ehk siis kui usaldusväärne on info valdaja. Kuid palju pilte jookseb ka grupist läbi, need omakorda kinnistavad teadmisi, sest seeni pildistatakse ju erinevate nurkade alt ja vahel on üsnagi erinevad välimused ühel ja samal liigil.” (Jaana Ant, seenehuviline)
Siiski ei maksa alahinnata ka isiklikku mõõdet – inimest, kes seeni hästi tunneb:
“Uusi seeneliike on kõige parem õppida nii, et keegi, kes seda liiki tunneb, on metsas kaasas. // Hästi informatiivsed üritused on seenekoolitused, kus käiakse spetsialistiga metsas ja õpitakse lisaks söögiseentele ka kulinaarse väärtuseta seeni, mis on millegi muu poolest ägedad. Hüva infoallikas on ka Loodusmuuseumi iga-aastane seenenäitus, kus saab igas vanuses seeni näha, sööödavuse-mittesöödavuse info on juures, lisaks ka asjatundjad, kellelt küsida.” (Fernandela M. Acciori, seenehuviline)
Kuulus ja kummaline – vähetuntud kitsemampel, keda on nüüd ka eestlasest seenekorjaja tunnistama hakanud, kui ta just pole mõnda kärbseseent mampli pähe korvi pistnud… 😉 Foto autor: Jerzy Opioła Wikimedia Commons)
Lõikajad ja keerutajad
Liikvel on kaks koolkonda – seene keerutajad ja lõikajad, vana-kooli rahvas ütleb, et seen tuleb jalalt lõigata (sest kiskumine “lõhub niidistikku”), teised , enamasti kaasaegsema koolitusega asjatundjad väidavad aga, et seeneniidistikule ei mõju sugugi halvemini kui seen elegantse liigutusega välja keerata. Lähtu pigem liigist ja tervest mõistusest.
“Mulle isiklikult ei meeldi mulda ja sodi koju vedada, ehk siis lõikan noaga pea alati. Lehterkukekaid saab ka lihtsalt näppudega murda.” (Rünno Pärtel)
Et kirik keset küla ehitada, siis ütleks nii, et neid seeni, mida ei tunne, jalaga laiali peksta on nõme, aga see, kuidas sa seene sambla seest korvi suunad, on su praktiline otsus, mis ei kuulu viisakuse või austuse departemangu ning ei mõjuta seda, kas järgmisel aastal samas kohas jälle seeni näha saab (selles küsimuses on RMKl palju suurem mõjuvõim).
“Mina olen keeraja. Mul oma kohas kus käin veririisikaid korjamas juba aastaid ja iga aasta samad platsid ja järjest rohkem seeni iga aastatega. Ei ole märganud,et mo keeramine kuidagi negatiivselt mõjunud oleks.” (Margit Peit, seenehuviline)
Lahenda võrrand: mitu korvi ja mitu nuga tuleb metsa kaasa võtta?
Ma olen laisk seeneline, marineeritud seeni ma ei fänna, seega korjan reeglina neid liike, mida kupatama ei pea ja üleüldse käin metsas väikse korviga. Aga massiivsema saagi kogumisel soovitavad mõned teadjad kupatamist vajavad ja “otse-pannile” liigid eraldi korvidesse koguda, mõni kasutab isegi eraldi nuge, et riisikate kibe piimmahl hõrku puravikku ei rüvetaks.
“Ise isiklikult korjan kõik seened ühte korvi, kuna mulle ei meeldi mitme korviga metsas “kolistada” korvi jagan mõttes pooleks, ühte serva kupatamist vajavad ja teise “otse pannile”. Kui avastan, et olen lõiganud mürgise seene jalalt maha, pühin noa mööda pükse, vahel mööda sammalt puhtaks ja korjan edasi. 😁” (Jaana Ant)
Lõpuks on see igaühe stiiliküsimus. Ka see, kas viid seenenoa pärast eksikombel tavavaheliku või rohelise kärbseseene pussitamist ohtlike jäätmete kogumispunkti või tõmbad vastu teksasid siuhti puhtaks.
“Kui minna SEENELE, mitte “korraks metsa”, siis on mugavam teha suurem osa sorteerimist metsas ära. Kitsemamplid eraldi korvi (neid on lihtsalt nii palju alati), puravikud-kukeseened eraldi (sest need on otse pannile), männiriisikad ja pilvikud võivad kokku minna (mõlemad kupatamise kandidaadid). Siis saab kodus multitaskida – kõigepäält männiriisikad likku, pilvikud kupatamisvette. Samal ajal saab puhastada puravikke, kukeseeni ja kitsemampleid.
Mürgiseen… Ise ei mäletagi, millal viimati mõnele sellisele nuga andsin 😀 Kuna mul on metsakodinate kotis alati Cutasept kaasas, siis lödistaksin noa heldelt sellega üle ja pühiks siis nt salfakaga kuivaks. Või tõmbaks pükstesse puhtaks, kui metsast saab autoga koju. Kui liinibussi minek, siis jäävad püksid mäkerdamata.” (Fernandela)
Milliste seeneliikide tundmise/määramisega minnakse kõige enam alt?
Selle sügise populaarsemaid uustulnuke eesti seenekorjaja pannil tundub olevat kitsemampel, seetõttu on ka väga palju küsimusi ja pilte just selle liigiga seoses. Määrangul tekitavad regulaarselt segadust ka erinevad kärbseseened (sest teadupärast peale selle “punase ja täppidega” on neid ju väga palju), haisvad pilvikud, “võiseened” (selle määratluse alla paigutatakse paikkonniti üsna erinevaid seenemikke, kuid enamasti siiski kollariisikaid), nö sitaseened ehk peenikese varrega pruunid seened, keda on raske uduse foto järgi määrata, aga huvitaval kombel ka sirmikud ja vahelikud (viimaseid peab mõni endiselt raudse järjekindlusega söödavaks “sest minu vanaema ainult neid sõigi ja elas üheksakümneseks”).
“Kõige salakavalam asshole seeneriigis on tavavahelik. Kord näeb välja nagu tõmmuriisikas, siis nagu mingi muu riisikas 😀 Kes teda tunneb, see pööritab silmi iga kord, kui algaja seeneline tavavahelikku näitama tuleb ja küsib, kas see süüa sünnib. Sirmikul ja kännumamplil on ohtlikult sarnased teisikud. Seevastu kitsemampel-valge kärbseseen paari puhul tekib küsimus, KUIDAS neid küll on võimalik segi ajada – ühel on ju jalg sirge, teisel on pirakas tupp jala otsas. Aga no kõik ei korja kitsemampleid jalaga ka :/ ” (Fernandela)
nami-nami on tänuväärse võrdluspildi teinud soo- ja männiriisika eristamiseks. Sooriisikas on mürgine ka pärast kupatamist.
Väga tihti lähevad omavahel sassi sooriisikas ja männiriisikas ning lugematu hulk seenelisi (ma ise kaasa arvatud) tunneb suurt kiusatust söögikõlbmatuid kukeseenikuid vikatiga raiesmikult kokku raasida, sest nad on ju ometi nii ilusad ja kukeseene sarnased…
Vasakul harilik kukeseen ja paremal raiesmikel massiline kuldne kukeseenik (ei ole söödav) Foto: Kirsi Lattu (Maaleht)
“Aga kindlasti on liike/perekondi, kus vahe tegemine on nii keeruline, et kui just teadusega ei tegele, siis pole sellel lihtsalt mõtet. Igasugu vöödikud näiteks, jne. Need on lihtsam korjamata jätta, kuigi mõni neist võib ka söödav olla.” (Rünno Pärtel)
Söödavad liimikud (või vöödikudki) veel ootavad laiema spektri tähelepanu ent arvestades, et isegi looduskaitsealuste ja muidu kummalise välimusega (a’la peniseened jmt) seenepiltide juurde kribab tihti kellegi käsi “kas süüa ka sünnib?”, siis pole ka see aeg kaugel. 😉
Aga kui ma ikkagi olen korjanud/leidnud ühe väga isuäratava välimusega seene, mida ma ei tunne…
Ehkki teadmist ja teadjaid nendesse gruppidesse jagub küllaga, tasub algajal seenehuvilisel siiski kannatust varuda, sest selle kahe tunni jooksul kui sa oled (uduse) pildi (näiteks valgest kärbse-)seenest grupi seinale laadinud ja lisanud käesoleval hooajal tüüpilise küsimuse “kas pannile kõlbab?”, seene ära praadinud ja einestanud, sest keegi vastas “jah” – ei pruugi ükski reaalne asjatundja fotot näinud olnud. Rääkimata sellest, et hobipõhine grupp ei kohusta kedagi kõiki pilte turvalisuse huvides läbi lappama ja kommenteerima.
Kui isiklikku mükoloogi pole käepärast võtta on üks võimalus oma määrangu kinnitamiseks veel. Näiteks tasub teha seenest erinevate nurkade alt mitu fotot (ei ole alati väga hea mõte pildistada erinevaid sama liigi isendeid, ühte pealt, teist alt jne, sest algaja seenevanana võib juhtuda, et pildistad pilviku kübarat ja nööbiku jalga), täpsustada kasvukoht ja värv ja lisada pildid loodusvaatluste infosüsteemi koos omapoolse määranguga. On see siis vale või õige, mõni tõeline “paberitega” seenetark annab sulle seal umbes nädala jooksul tagasisidet. Edaspidi oledki targem.
Kui sul on veel seenerahva jaoks olulisi küsimusi, postita nad kommentaarina loo alla või liitu Facebooki “Eestimaa seened grupiga” ja anna arutelule hagu. 🙂
Teksti autor Sirgi Saar on Tartu Ülikooli Botaanika osakonnas taimeökoloogia spetsialist ning uurib taimede käitumist. Siinsed sõnavõtud kuuluvad aga rangelt isiklike arvamuste alla.
Ükskord lapsena, kui vanemad olid kodust ära, leidsin ma teleka alt kapist raamatu. See oli maakera ajaloo mingi populaarteaduslik entsüklopeedia ja selles raamatus oli pilt, mida ma mäletan siiamaani. Seal oli Maa siis kui ta tekkis, paar vahepealset varianti, selline nagu ta praegu on ja lõpuks pruun krobeline kängar. Appi, me saame kõik lõpuks surma!
Siis oli kurb jah, aga tegelikult saab inimliik ilmselt ammu enne otsa, kui Maa Päikese punaseks hiiuks muutumisel ära kõrbeb. See on see pilt, mida ma tahaks näidata kõigile neile, kes muretsevad kuidas Eesti riik saab hukka kuna naised ei sünnita piisavalt lapsi. Eesti saab niikuinii ükskord hukka, teeks ehk hoopis midagi selle nimel, et juba sündinud inimestel oleks elamist väärt elu? Me niikuinii juba teame millega kõik lõppeb, kui just inimkond kosmosesse ei koli (ja ka siis, ma kahtlustan et meie kõigi geene küll kaasa ei võeta).
Püramiidskeem on ärimudel, mis toimimiseks järjest uusi liikmeid püramiidi alumisel astmel olijateks värbama peab – aga kuna kõik tippu jõuda tahavad, peab uusi liikmeid aina juurde tulema, mis pole aga jätkusuutlik. Uute liikmete värbamise eest saab iga värbaja osa oma värvatute kasumist, need aga peaksid ise kasu saamiseks omakorda uusi liikmeid värbama. „Kasuks“ võiks siinkohal pidada majanduskasvu, mille tulem jaotub üsnagi ebaühtlaselt ning need kes juba on rikkad (püramiidi tipus) kipuvad saama veel rikkamaks. Sõjad ja katkud-epideemiad kui püramiidi lammutav jõud võimaldavad aga selle ehitamist otsast alustada, kuna ühtäkki on vaba ressurssi mille arvelt uusi inimesi tekitada palju rohkem.
Aga Eestis on ju ruumi küll?! Miks siis mitte püramiidi ehitada? On jah – kuigi paljud ressursid on meil muu maailmaga ühised (värske õhk jpm ökosüsteemiteenused) või puuduvad kohapeal hoopis (nafta, imporditav toit). Kuid muu maailma majanduskriisid mõjutavad meidki (jah, muuhulgas ma olen seisukohal, et riigil peaks olema nt piisav teraviljatagavara, sest suure ikalduse korral pole raha omamisest kasu).
Teine asi, millest kindlasti kasu pole on sünnitama suunav retoorika. Selline isiklikku ellu nina toppimine tekitab eelkõige trotsi ja vastuseisu. Kuidas oleks, kui laseks lapsi mittetahtjatel rahus välja surra? Siis on ju järgmises põlvkonnas tahtjaid protsentuaalselt rohkem (eeldusel, et laste tahtmine on vähegi pärilik tunnus ja vanasti andsid olude sunnil ka vähe või mittetahtjad oma geenid edasi kuna rasestumisvastaseid vahendeid polnud olemas.
Võib-olla ei peaks siiski püramiidi ehitama kuni järgmise suure kollapsini (siiani on kollapsid olnud üsna lokaalsed, järgmine ei pruugi seda olla). Inimkond on tapnud ära 83% metsikuid imetajaid ja pooled taimed, tehes ruumi oma vajadustele – praeguseks on 96% maailma imetajatest kariloomad ja ainult 4% metsikud. Maailmas on üldse kokku umbes 200 000 pruunkaru – see on umbes kahe Tartu jagu rahvast, kui tegu oleks inimestega. Sama palju kui inimesi Islandil aastal 1970. Lõvisid on aga üldse ainult 20 000 ja Sumatra ninasarvikuid ainult 100. Nii pisikese populatsiooni puhul ei saa nende partnerivalik ilmselt ka kuigi optimaalne olla kuna aktiivses paljunemiseas isendeid on võib-olla ainult mõnikümmend.
Ehk peaks inimkond hoopis jätkusuutlikult kahanema, nagu James Lovelock on välja pakkunud? Idee, mis mulle veel tudengipõlves tundus väga radikaalsena, sest – ilmselgelt inimkond ei teeks seda ju, kuna see käib ilmselgelt vastu igasugustele kasvu- ja küllusemantratele alates religioossetest („saagu teid palju nagu liiva mererannas“) kuni majanduslike ja emotsionaalseteni.
Kuigi Eesti rahvapärimuse järgi sündis angerjas Moosese poolt katki murtud kepist (teisest kepi poolest sai loomulikult madu metsa), on tegelikult tegemist ikkagi ühe põneva luukalaga, kes oma koha meie ökosüsteemis on välja võidelnud põlnevuse võsa harudes vapralt edasi vingerdades.
Euroopa angerjas on kriitiliselt ohustatud liik, kelle rändeteed on nii pikad ja keerulised, et siiamaani täpselt ei teata, kuhu nad oma marja viskavad. Kudemispaigas, Sargasso meres, pole täiskasvanud suguküpseid angerjaid tegelikult kinni püütudki. Ja koevad nad justnimelt keset Atlandi ookeanit, elavad ja toituvad aga Euroopa mandri servas, nt. riimveelises Läänemeres või erinevates siseveekogudes. Selge on aga see, et nende käsi käib järjest halvemini, lausa nii halvasti, et populatsioon on hävimise äärel. Kogu temaatikast kirjutas pikalt Eesti Looduse 2017 novembrikuu number – soovitame prillid ninale lükata ja läbi lugeda.
Euroopa angerja populatsioon kukkus praktiliselt kokku juba kaheksakümnendatel – põhjused on kompleksed, kuid praktiliselt kõik nad on inimtekkelised (sh. kliimamuutustest tingitud hoovuste muutumine, rändetakistused (tammid, turbiinid jmt), massiivne ülepüük ja parasiidid, mis sattusid Euroopasse vaikse ookeani angerjate juurest just inimese kaasabil). Allikas avaneb lingile klikkides.
Seda, et angerjaga on kehvasti, teab vist igaüks, kes viimaste aastakümnete jooksul regulaarselt praamiga Muhumaale on sõitnud, sest veel 40 a. tagasi olid olid suitsuangerja müüjad ootejärjekorras suhteliselt tihedad külalised, 20 a. tagasi järjest enam eksikülalised, aga enam kalurid angerjat väinameres sihipäraselt ei püüa ega müü, sest teda lihtsalt pole (väike erand Eesti kontekstis on teatud järved, nt. Võrtsu ja Peipsi vesikond, kuhu angerjapoegi sisse asustatakse, see on siis selline sotsiaalmajanduslik projekt, et kaluritel tööd oleks, looduskaitselist tulu sellest pole – Narva turbiinid takistavad suguküpsetel loomadel kudemispaika tagasi jõudmist ning loomad kas püütakse seal kinni või nad hukkuvad elektrijaama tammil. Mingi marginaalne hulk angerjaid võib aga muudest järvedest merre jõuda Võrtsjärve vesikonnast Pärnu jõe kaudu, kusjuures häda korral läbivad täiskasvanud angerjad ebasobivat ala kasvõi kuival maal roomates).
Ehkki ka seadusandlikult (eriti EL tasandil) on väga palju ära teha, et angerja olukorda parandada, on see taas teema, kus tarbija saab jalgadega (loe: rahakotiga) hääletada.Jah, angerjas on maitsev kala, aga see ei vabasta meid vastutusest ega lapselaste küsivatest niisketest silmadest kui liik peaks täielikult hävima nt. järgmise 3 aasta jooksul. Kohutavalt nutika loomana võib mõni tegelane kuskil põhjamudas muidugi kauem vastu pidada – rootslased leidsid mõne aja eest ühest kaevust 155. aastase angerja – aga nii nagu ebapärlikarpidegagi – kui ikka pisiperet pole, siis liigil suurt edasikestmist oodata pole.
Nii et siis lugege Eesti Looduse artikkel läbi ja jätke angerjakonserv ostmata (või vähemalt – ostke 5 asemel 1 ja lõigake eriti pisikesteks tükkideks ja kui ostate siis ainult kontrollitud päritolu jne), eriti hoiduge aga Lääne-Euroopa klaasangerja “delikatessidest.” Angerjate eksportimine EL-st on küll keelatud, aga EL sisene müük on piiramatu ning üle EL piiri klaasangerjate smuugeldajaid võetakse kinni hirmuäratava regulaarsusega. Küllap leitaks’ Peipsi kalurite elatuseks ka teisi alternatiive – nt. teiste, järves koha peal paljunemisvõimeliste liikide kasvatamis näol või ehitatades lõpuks välja kanal, mis võimaldaks vähemalt osadel angerjatel Peipsi järvest ohutult Läänemerre laskuda ning sealt edasi kudemisaladele liikuda.
Normaalselt korraldatud angerja kaitse võiks tagada jätkusuutlikuma (ja vähemalt unistustes kasvutrendiga) angerjapopulatsiooni ja saagi, mis aitaks inimestel angerjat mitte unustada ja olla valmis tema eest võitlema. Ma isiklikult küll ei leia, et liik peab olema maitsev (ja tema söömine soositud), selleks, et väärida korraliku kaitset, aga… äkki see on argument kellegi jaoks. Igal juhul määrab tarbijakäitumine ja tähelepanu osutamine teemale paljuski liigi saatuse ja staatuse.
Vanasti ööti, ät angerjas keib ernepöldus öösse, keib ernid söömas. Siis riputud tuhka maha, siis neeb, kas on öösse tulnd. Angerjas keib rohu sees kiiresti, oo tugevas musklis kala. Ma ise pole söust ernepöldus keimist neind, aga sedasi reegiti küll. (Kihelkonna khk, Viki k)
Hoiame siis angerjd – tundub mõistlik suhtuda aukartusega tegelastesse, kes suudavad läbida ühest veekogust teise roomates lühiajaliselt kuiva maad ja vajadusel üksinda üle 150 aasta kaevus elada ning endiselt elujõulised olla… 😉
Sügistuultega oleme harjunud, aga lehepuhuri undamist ei armasta eriti vist keegi. Midagi nende sügiseste lehtedega siiski peale peab hakkama. Või kas peab?Värske Aju püüab sotti saada, mis on keskkonnasõbralik ja samas seadusekuulekas lahendus sügislehtedele. (päisefoto autor: Elmo Riig, Sakala)
Juba eelmisel aastal kirjutas ERR teadusportaal Novaator, et lehtede äravedu on mõttetu ja suisa kahjulik. Selle asemel, et kasulikud toitained talve jooksul pinnasesse lasta leostuda, kulutatakse tohutul hulgal aega, energiat ja naabrite närve, et lehed kokku koguda ja kuskile “ära” toimetada. Samas teab iga rohelise lapi omanik, et paks lehekiht, mis üle talve muruplatsil seisab, ei kaunista ega õnnista kevadist taimekasvu, võib hoopis soovitava taimkatte rikkuda ja soodustab taimekahjurite talvitumist. Mida siis ikkagi teha? Vaatleme erinevaid võimalusi.
Lehed korralikult ikkagi kokku koguda ja komposti ning komposti hiljem kasutada oma aias või mujal haljastuses. Valida on traditsioonilise reha (mõni ütleb, et kahjustab kamarat, teine jälle, et õhutab ja aitab sammalt vähendada) või lehepuhuri vahel. Viimase probleem on aga äärmiselt tugev ilmatundlikkus – sobib ainult kuivade lehtede kokku ajamiseks vaikse ilmaga, ajavõit tõenäoliselt väga suur ei ole (andmeid selle kohta otseselt ei leinud). Raudrehaga asfaldi kraapimine on vist sama häiriva häälega kui puhur, nii et linnahaljastuses sealt suurt erinevust ei tulegi. Küll aga võimaldab reha paremat trenni ja väiksemat energiakulu – 21. sajandi inimesele kulub pea alati natuke lisaliikumist ära.
Lehed korralikult kokku koguda ja siis põletada. Üldiselt linnades pigem keelatud, seda enam, et lehed on valdavalt niisked ja liiga värsked, et korralikult põleda, ebaefektiivne põlemine aga tekitab aineid, mida me ei taha tegelikult sisse hingata. Rohkem kasu on igal juhul kompostimisest või linnas komposteri puudumisel lehtede äraveo teenusele üleandmisest, kus need hiljem komposteeritakse. Igasuguse aiasodi põletamiseks tuletaks meelde kuldreeglit, et põletatavat materjali ei peaks koguma lõkkekohta hunnikusse, sinna võivad, linnud, konnad, siilid jm. tegelased sisse kolida enne kui märgata jõuad ja neid sa ilmselt grillida ei plaani.
Oktoobris maha langenud lehtedega kaetud pinnas üle niita (või spetsiaalse masinaga multšida), et ligedast lehekihist saaks õhuline multš, mis ei lämmata murutaimi, näeb parem välja ja võimaldab toitainetel pinnasesse vajuda. Samuti saab multšida vaaludena, nii et riisumishuviline saab lehepudi kergemini kokku koguda. Kevadeks on mõnedel andmetel 2/3 lehemassist nagunii loomulikul teel kadunud ja ülejäänu võib siis vajadusel kokku koguda. See pudi muidugi mingil määral liigub, eriti kui on kuiva ja tuulist ilma.
Riisuda lehevaip kokku (või multšida) varakevadel, siis kui maa hakkab tahenema, aga taimed veel kasvama pole hakanud – tihti tuleb esimene lumi nagunii ootamatult vara ja kõiki lehti nagunii enne kokku ei suuda koguda. See on kõige levinum laisa aedniku meetod ja enamasti taastub murutaimede elujõud üsna kiiresti, kui seda enne suuremat rohelist ära teha. Kindlasti oleneb selle meetodi töökindlus ka levinud taimeliikidest, parkainete rikaste puude lehed lagunevad aeglasemalt (nt. tamme ja pöögi lehed) kui mõned muud (nt. vahtrad, kased).
Kogu lehed kokku ja kaeva maasse! Sobiv kaevamissügavus on mitte rohkem kui labidalaba sügavus, oleneb ka pinnasest. Liiga sügaval lehed ei lagune, aga pinnaselähedal, nt viljapuude ümbruses, saab nii vältida ka vee kogunemist lohkudesse (mis viljapuude ümber tihti tekivad) ning annab juba kevadeks mõnusa rammusa pinna.
NB! Foorumitest materjali otsides sattusin levinud küsimuse peale -lehed ju ei komposteeru hunnikus aastaga ära, mida teha?Vaatlused tuttavates aedades näitavad, et head lehekomposti saab siis, kui kompostikasti laduda juba komposteerunud mullaga vaheldumisi, et mulla pisiloomad, bakterid, vihmaussid jt. lagundajad saaksid mõnusasti igast küljest ligi. Nagu lasanje: õhuke kiht (ca 20 cm) lehti, paar labidatäit rammusat komposti, taimevarsi, munakoori jmt. Hea komposti tekkimine suurest hulgast lehtedest võtabki veidi aega, igal juhul tasub sebimine vaeva, sest lehed annavad koduse sisuga kompostile tasakaalukamalt õhulisema koostise. Muide, silmas peaks pidama ka seda, et kui lisaks lehtedele kompostihunnikusse kõvasti muid aiasaadusi (nt. mädanenud õunu) vedada, muutub kompost happeliseks ja seda peaks tuha vmt. neutraliseerima, et kõik laguprotsessid ikka kenasti toimiksid.
Kompostimisel on hea, kui on värskema ja vanema komposti jaoks eraldi pinnad, siis saab värskeid lehti ja rammusat toidukomposti hästi segada. Väike õpetus ja pildi päritolu lingis .
Tuleks silmas pidada erisusi:
Kõnniteede hooldamine vs pargi või hooviala hooldamine. Puid hoiab maapinnale jäetud lehekiht üle talve väiksemas stressis, juured ei paljandu külmale ja toitaineid on pinnases rohkem, et kevadist kasvuspurti alustada, metsas ju lehti ei koristata, ometi on ka seal olemas kasvukohale sobiv alustaimestik (erandina saabki tuua nt. pöögimetsad jmt. kus lehekiht nii aeglaselt kõduneb, et alustaimestik on pea olematu). Samas on loomulik, et linnaisadele on vastumeelne, kui äravoolud on lehtedest ummistunud ja enne talvekülma tulekut libedaid lehti teedelt ei eemaldata.
Lehed pole ainsad, kes murukatet üle talve kahjustavad. Ehkki linn toob välja, et suurte teede ääres põhjustavad koristamata lehed murukatte hävimist, peaks silmas pidama, et murukatet hävitavad ka sinna ladustatud lumehunnikud, teede soolamise jäägid ja muu liiklusreostus….
Lehtede äraveo puhul tuleks eelistada biolagunevaid kilekotte või korduvkasutatavaid presentkotte. Igasuguse ühekordse pakendi vähendamine on ressursside kokkuhoi seisukohalt tähtis, aga luna harvad pole ka juhused, kus lehed ei jõua kiiresti kompostimisse vaid seisavad kuskil linna prahipaigal aastaid, kuni varesed kottidesse augud nokivad, võiks vältida lehtede hoiustamiseks materjale, mis loodusesse sattudes oleks seal ohtlikud (ühekordne plastik). Ja kui omavalitsus tegelikult pole läbi mõelnud, kuhu lehed koguda ja mis nendega teha, on mõttekam lehekuhjasid vastaval haljasalal ilma kilekottideta hoida, vähemalt on kevadel lihtsam laiali riisuda või peenardesse kaevata. Koduaias on lehtede kogumiseks ja äraveoks kindlasti kõige mugavamad suured presentkotid, sest nad on korduvkasutatavad ja tugevad, neid annab mööda pinnast kasvõi vedada.
Väikesed pinnad vs suured pinnad. Pisikeses koduhoovis pole keeruline rehaga üle käia, aga kui just ei leita talgulisi, siis linna ilmselt suuri madalmuruseid pargialasid käsitsi enam puhastama ei hakka… Seal ilmselt ei olegi muid variante kui sisse niitmine või niitmine koos multši kogumisega. Samuti on aednikud välja toonud, et lehepuhur sobib mõnel juhul eriliste kiviktaimlate või madalate okaspuude võrade vahelt puhastamiseks, aga on pigem mõttetu suurema ala puhastamiseks. Ja noh… Terve mõistus ütleb, et väike suvilakrunt ei vaja ei murutraktorit ega lehepuhurit, piisab täiesti kondiaurust.
Aga mida vanasti lehtedega tehti Eestis? Väidetavalt kui neid kokku koguti, siis kasutati loomade allapanuks või söödaks. Kokkuvõttes kompostiti – sest pärast laudaelu jõudis sõnnikuveoga kogu kupatus põllule. Ained ringlusesse oli ka vanasti põllumehe juhtlauseks, isegi kui ta seda ise ei teadnud.
Sõnnikuvedu 1957, Eesti Põllumajandusmuuseumi kogudest EPM FP 145:12
Aednikud, botaanikud, ametnikud ja linnakodanikud pole veel konsensusele jõudnud, mis on parim lahendus. Ilmselt universaalseid lahendusi polegi, aga kindlasti on olemas lahendused konkreetsetele kõnniteedele ja aedadele. Värske Aju soovitab igatahes puhuri asemel pigem lehed kasvõi osaliselt sisse niita ja lehti kokku kogudes kompostimisele panustada. Ja olgem ausad – need lehepuhurid käivad tegelikult tõesti kõigile pinda…
Aus vastus: oleneb, mida sa tahad saavutada. Rusikareegel on, et mida madalamalt, seda tihemini, kuid meil on mõned sisukamad mõtted lisada.
Sellega võiks ju piirduda, aga avame siis natuke “muru” saladusi lähemalt. Alustama peaks ehk sellest, et mis funktsiooni “muru” täidab. Golfi vm. spordiväljaku muru puhul kasutatakse spetsiaalseid madalakasvulisi sorte – need on igavad monokultuurid, mis taluvad madalat niitmist, kui vajavad ka üsna tihedat hooldamist ja piisavat kastmist, et mitte krõbedaks kuivada ja vormi kaotada.
Linnahaljastuses niidetakse tihti ka sellised rohumaad madalmuruseks, mille funktsioon ei nõua tihedat niitmist. See on aga karuteene nii liigirikkusele kui ka rahakotile. Rohealasid, mida pikniku pidamiseks või jalka tagumiseks ei kasutata (näiteks maanteede vahelised alad), suurte parkide servad jmt), oleks mõtekam hooldada puisniitude eeskujul – 1-2 korda aastas niites (esimene niitmine pärast jaanipäeva). See tagab lopsaka koosluse, mis ei kolletu vaid õitseb rikkalikult, pakub elupaiku ka nt. liblikatele ja mardikatele ning takistab vareste massilist pesitsemist (väidetavalt peidavad varesed toidupalu just madalmurustele aladele, seetõttu on neid murukõrbede läheduses alati rohkem kui metsas või heinamaal).
Tõele ei vasta hirm, et harva niitmise tagajärjel võtavad võimust nn umbrohud (kes need üldse on?) või “prahitaimed” ehk kiire- ja kõrgekasvulised liigid, kes muudavad ala kiiresti võsaseks. Tegelikult on olukord vastupidine – kas kord aastas niites tekib väga tugeva kamaraga niidukooslus, kust prahitaimedel on palju raskem läbi pressida kui nt. halvasti hooldatud murust või ehitus- ja prahipaikadest. Vanades taluhoovides ei niidetud 1-2 korda nädalas muru, äärmisel juhul tatsasid aias kodulinnud, kes sealt midagi vähemaks nokkisid, aga madalmurusad alad tekkisid ikkagi ainult käiguteede ja kasutatava alade lähedale, muus osas käidi see vajadusel ilmselt vikatiga üle – suvine aeg on tihe tööaeg, kellel oli vaba hetke, et silutud pargilappe luua?
Päevapaabusilma röövikud toituvad kõrvenõgestest, seega on hea mõte aianurka natuke metsikut loodust jätta, et lillepeenral kaunitare näha oleks. (foto siin ja päises: Helene Uppin)
Hoovimuru jääb enamasti nn golfimuru ja niidukoosluse vahepeale. Kaval on jagada hoov (nagu ka haljasala) erineva niitnmiskõrguse ja sagedusega tsoonideks. Mida harvem, seda kõrgemalt niidad. Ala, mida kasutad grillimiseks ja hängimiseks ei tohi siiski niita madalamaks kui 5 cm (korraga mitte rohkem kui 1/3 muru kogukõrgusest), arvestades meie kliimat, levinud liike ja keskmist murukultiveerimise innukust kuivab see muidu suvel ära ja hävida võib ka mullakamar. Seda ala, mida hoiad madalmurusena (ja see ei pea enamasti olema rohkem kui 1/3 sinu aiast) pead niitma siiski regulaarselt ca kord nädalas, sest muidu kahjustab madal niitmine muru ja tulemus jääb kole nii taimedele kui sinule.
Arvestades seda, et seemnepank on igas paigas eriomane tasub muruplatsi luues arvestada, et kui kogu olemasolev pinnas uue mullaga katta, siis tõenäoliselt saate te vähem kohalikku liigirikkust kui siis, kui olemasoleva pinnase õhutate ja kobestate. Pinnasetöödele on väga tundlikud näiteks 2017 aasta üks põhilisi loodusvaatluste liike – lõokannus, mis on levinumad lubjarikastel mudadel.
Lõokannus lõpetamas metsaaluses õitsemist – lubjarikaste salumetsade ja nende lähedaste hoovide tavaline varakevade taim, mille lehed on juuni alguseks peaaegu kadunud. Foto: Helene Uppin
Hoovis võiks kindlasti olla ka kõrgema kasvuga tsoon, millest moodustub juba paari aastaga loomulikul teel kaunis liigirikas lilleaas. Muld sisaldab alati suurt seemnepanka, kust võimalusel võrsub igasugu imetaimi. Julgemad võiksid katsetada aia perifreersemas nurgas ka kõrgemate meetaimede kasvatamist – ohakad, jumikad, nõgesed jmt. pakuvad head elupaika liblikatele.
Nii või teisiti tasub kevadise esimese niitmise ja rohimisega veidi oodata – kaval aednik teab, et paljud õierohked liigid nagu sillad, ülased, lõokannused, kanakoole, krookused, lumikellukesed, märtsikellukesed jt. lõpetavad õitsemise enne kui murutaimed elujõuliseks muutuvad ning takistavad muudel “umbrohtudel” (vesiheinal jmt) võimust võtta. Samuti moodustavad osad õitsevad taimed kevadel peenramullale muu umbrohu eest kaitsva kihi, kuid nende lehed kolletuvad juba juuni alguseks, nii et esimesed rohimised peab tegemata jätma, kui lasta muskuslilledel, lõokannustel ja kanakoolel võimust võtta. Juuni keskpaigaks on nende elu juba mugulatesse ümber kolinud (oma lehtedega koguvad nad jõudu talvitumiseks, seetõttu saab muru sees edukalt ka tulpe ja nartsisse kasvatada, kui lasta nende lehtedel enne maha niitmist kolletuda – siis on kindel, et sibulates on piisavalt elujõudu järgmise kevadeni vastu pidada!). Savisel pinnal kasvavat muru võib vajadusel hoopis õhutada, aga esimese rohelise kirme tekkimisel pole muruniidukit kindlasti mõtet veel välja ajada.
Poollooduslik kooslus hoovi vähemkasutatavas ja servas, paljud kaunilt õitsevad looduslikud taimed taluvad hästi ka puude varju ja kuivust, mis paratamatult puude all kasvades tekib. Foto: Helene Uppin
Tundsin ühte rohenäpust vanadaami, kes oma hoovis muru niitis vaid mehaanilise niidukiga ja süstemaatiliselt jättis kõrgema heinaga alasid ajutiselt sisse, et heinataimed saaksid õitseda ja end seemnetega uuendada – nii ei pea uut muru külvates koguaeg tühjadele laikudele seemet viskama, vaid lisaks risoomile puistavad olemasolevad taimed ka seemneid juurde. Kuigi muruvaip on hea lahendus kiiretele haljastusprobleemidele (nt. uue hoonestuse rajamisel linnaruumi), on ta mitmekesisuse mõttes justkui kõrb.
Kõrbeks võib muru muutuda ka kuivamise tõttu. See on tavaliselt siiski ärahoitav sellega, kui ei niideta taimi liiga madalale (eriti kui vahele on jäänud mitu nädalat niitmata aega, siis jäävadki muruplatsile turritama ainult kuivavad varred. Lisaks muidugi pikk põud. Kui kastmine on vältimatu, siis kasta varahommikul või õhtul – aga kindlasti mitte keset kuuma päeva (kogu vesi arustub ja veepritsmed kahjustavad päikse käes taimi veelgi enam). Ka muruniitmine ei tohi toimuda lauspäikses – pigem pilvealuse ilmaga (ole mureta, Eestis neid päevi leidub, nii et pühapäevahommikune müristamine jäta naabrite rõõmuks tegemata).
NB! Niida ainult teritatud teraga – olgu riistaks vikat või niiduk, nüri tera rikub muru, “kistud” otsad kolletuvad, taimel on raske taastuda. Nüri teraga niitmine (loe: nüsimine) võib murulapist samuti kiiresti kõrbe kujundada.
Aasnurmikad õitsemas – heinataimede õitsema laskmine tagab selle, et nad uuendavad end oma seemnetega ise. Foto: Wikimedia Commons
Ei maksa unustada ka seda, et muld on elus. Liigne tallamine ning kokkusurumine, liiga madal niitmine (eriti kui niidetakse harva), niiske ilmaga niitmine (tekivad hallitusealtid ja lämmatavad murutombud) hävitavad mullaelustikule sobilikud elutingimused, mis toob kaasa selle, et taimed ei saa seal normaalselt kasvada ja kiratsevad. Ka niites tasub silmas pidada, et orgaanilist ainet ei tohi kõike alalt eemaldada – kuidagi peavad toitained tagasi ringesse sattuma. Tänapäeval soovitatakse järjest enam ka parkide haljastuses silmas pidada seda, et lehevaris saaks üle talve maha (kasvõi hunnikutesse) jääda. Lehevarist võib ka multšida, et temaga pinda parem katta oleks ja ta ei takistaks murutaimede kasvu, aga eks sõltuvalt liigist võib lehematerjal ka väga aeglsaelt laguneda (tamme- ja pöögilehed nt).
Murumultš on kasulike omadustega. Multšidest kirjutab põhjalikumalt kolmeidulehese blogi, vaata sealt lisa. Foto sealt samast.
Tasub meeles pidada, et orgaaniline väetis (nt lehemultš) leostub mulda aeglaselt ja pakub toitu pikaks ajaks, anorgaanilised väetised (nt. lämmastikugraanulid) on ühekordne süst, mis suure vihmasajuga võib su aiast kaduda enne kui taimed sellest üldse osas saavad – ka doseerimine on väga keeruline ning keskkonnamõju liiga suur, et sellele toetuda.
Väetamisega on aga nii, et tunde järgi pole seda mõtet teha – pigem kutsuda mõni spetsialist asja uurima ja teha reaalsed testid, muidu võid saavutada vastupidise efekti soovitule – muide, paljud taimed on heaks indikaatoriks mullaomaduste suhtes! Võib isegi öelda nii, et nn umbrohud on sõnumitoojad – need on taimed, kellele meeldib sinu aias ja murus kasvada, järelikult on neile ideaalsed tingimused seal juba olemas.
Kindlasti on aga igale murukamarale vaja lämmastikku ning selleks otstarbeks sobivad hästi erinevad liblikõielised, kelle juuremugulates elavad vahvad bakterid, kes õhust lämmastikku seovad (imeline!). Väga tavaline ja klassikaline õuemuru liblikõieline on meil valge ristikhein – ta mitte ainult ei kaunista vaid annab kõigile kolleegidele murutaimedele parema tervise.
Umbrohu hirmus taimemürkide kasutamist (ka selliseid, mis “tapavad kõigest ühe puudutusega”) tuleb vältida juba selle pärast, et kõik, mille me loodusesse paneme asub aineringesse ja jõuab ringiga lõpuks ikka meie joogivette, õhku ja söögilauale, rääkimata sellest et kabuhirmus võilillede ees võid sa hävitada ka oma aia tolmeldajad ja jääda ilma nt. õuna- ja maasikasaagist. Rääkimata sellest, et sa ohustad otseselt oma lemmikloomade ja laste tervist (ja elu). Ka putukamürkidest tuleks eelmainitud põhjustel hoiduda – seda enam, et tervislik aiakooslus saab enamike kahjuritega ise edukalt hakkama.
Kuigi niitmine on introvertsetele eestlastele juba aegade hämarusest saati meeldinud, tehti seda varem siiski peamisel 1-2 korda aastas ja vastavalt laulusalmile “jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein” Fotoautor Konstantin Kalmees, ERMi blogist. NB! Värske Aju soovitab muruniitmiseks kasutada alati mehaanilisi vahendeid – olgu selleks siis vikat või mehaaniline niiduk – vähem elektrikulu (loe: põlevkivi, kui sul just katusel off the grid päiksepaneele pole) ja rohkem muskleid ühe korraga!
Kokkuvõttes soovitab Värske Aju
a) Jagada hoov tsoonideks vastavalt kasutusele – vähem kasutatud alad jätta puisniidule omaseks rohumaaks, mida peab niitma 1-2 korda aastas; üljäänut aga siiski vastavalt juhtnööridele tihemini ja regulaarselt.
b) Kasta ainult varahommikul või õhtul, ära niida päikesepaistelisel ja kuumal ajal!
c) Väetamiseks ja kahjurikontrolliks kasutada naturaalseid ökošmöko vahendeid – multši ja teiste liikide survet.
d) Leida võimalusi näha umbrohtudes sõnumitoojaid ja ilutaimi 🙂 Kes soovib veel julgustust võsakultuuri austama õppimiseks, võib tutvuda Kaplinski mõtetega või lugeda midagi Mikita sulest.
Kuigi oma teadlikust elust olen ma ca veerand veetnud mere ääres, heinamaal ja metsas ringi tuiates, tekkis mul huvi loodusvaatlusi teha – ehk nähtut üksipulgi kirja panna, liike määrata ja vajadusel raamatukogusse uduseid telefoni tehtud pildikesi tuvastama minna – alles üsna hiljuti. Ehk siis loodusehuvi ei tähenda ilmtingimata loodusvaatluste huvi ja teisipidi – loodusvaatlustega alustamine ei eelda suuri eelteadmisi või kõrgeharidust loodusteadustes. Eeldab lihtsalt huvitavaid kokkupõrkeid ja soovi targemaks saada.
Eriti suurt rõõmu pakuvad mulle loodusvaatlused kohtades, kust loodust esmapilgul ei oota – linnas ja tühermaadel. Pildil on 2016 suvel üles pildistatud täiesti tavalised (levinud) taimed Lennusadama territooriumi murus.
Paljude jaoks on esimene teadlik loodusvaatlus seotud talviste kohtumistega lindude toiduplatsil (NB! ornitoloogiaühingul on ka sellega seoses väga populaarne kodanikuteaduse algatus – talvine aialinnuvaatlus!)- sel päeval kui varblaste ja rasvatihaste vahele ilmub uhke rähn või suisa näljane raudkull saab aknatagusest kõige põnevam kanal majas. Minu jaoks on märgilise tähtsusega olnud kohtumised sookurgede, senini määramatuks jäänud kullilistega ning toonetuti ehk vaenukäoga.
Pitseri vaatluspäeviku kasutuselevõtuks pani aga paariks aastaks maale kolimine – kui ikkagi metssead, nurmkanad ja siilid keset külatänavat vastu jalutavad tekib paratamatult teatav armumine, mille tagajärjel oled valmis oma uusi sõpru paremini tundma õppima (ülekoormus ja tööstress ainult soodustasid seda huvi, peab märkima).
Üks huvitav lingvistilis-botaaniline küsimus, mis mind täpsemini liikide nimedest huvituma pani: otsisin tükk aega vastet oma maakohas väga levinud taimele – kleeptatsule. Taimemäärajates nime järgi sellist ei leidunud. Rahvasuus on sel toredal taimel – roomaval madaral – palju häid nimesid, näiteks virnrohi. Karl Ristikivi põlistas ta ka luuletusse “Meie juured ei ole lapsepõlves” tuues tabava võrdluse “//nii me kasvame virnrohu kombel kinni haarates siit ja sealt.//” Foto: wikimedia commons.
Algajale vaatlejale on kindlasti kõige lihtsam viis alustamiseks tõmmata endale loodusvaatluste rakendus. Sellest on mõne aja eest teinud ülevaate ka geeniuse blogi. Mitte väga nutikad inimesed võivad vaatlused üles märkida märkmikusse ja siis soovi korral hiljem arvuti kaudu sisestada. Loomulikult ei pea oma vaatlusi jagama, aga kodanikuteaduse toetamine on omamoodi õilis ja ka mängulusti toetav. Loodusvaatluste andmbaasi kodulehelt saab jälgida kõige aktiivsemate vaatlejate edetabelit – siinkirjutaja hinnangul vajaks platvorm mängulisust kõvasti juurde: nt. erinevaid väljakutseid nagu treeningäppides (proovi sel nädalal leida ja määrata 6 liiki käpalisi! Proovi leida oma kodu “ruudus” 5 liiki, mida pole varem määranud jne); võimalusi mitmekülgsemaid edetabeleid koostada (nt. kõige aktiivsemad putukavaatlejad jmt).
Alustuseks niisiis:
Hoia silmad lahti (nutitelefonis hängimine on vahva, aga takistab märkamist)
Märgi huvitavamad leiud (või miks mitte kõik, kui oled süsteemne) üles. Pane kirja: koht, aeg ja liik; võimaluse koral pidlistada isendit (me ei ela enam ajastus, kus iga uut liiki peaks esmalt mullast välja tirima, tapma ja kuivatama, et teda uurida – lähtu sellest, et sinu loodushuvi ei saaks kellegi elamishuvile saatuslikuks).
Kui ikkagi natuke tahad telos ka hängida, siis tõmba LVA äpp
Hoia telefoni mälus piisavalt ruumi, et huvitav loom, taim v sootuks loodusnähtus üles pildistada v filmida.
Vajadusel otsi määramisabi internetiallikatest või nt Facebooki gruppidest (valik on lai “Eestimaa seened”, “Eestimaa käpalised”, … “isegi Eestimaa kivid”!) – loodushuviliste ring on lai, kindlasti on mõni abivalmis loodusnohik ka sinu sotsiaalmeedia võrgustikes.
Põdrajuure soomukat (pildil noored võsud ja eelmise aasta kuivanud taimed) pole tegelikult selle “ruudus” kunagi varem leitud, kust mina ta juhuslikul jalutuskäigul avastasin. Leiu on kinnitanud ka loodusvaatluste andmebaasi moderaator, kuid ilma kohapealse kontrollita teda levikukaartidele ilmselt veel ei kanta. Amatöör loodusvaatlejad annavad levikukaartide koostajatele siiski väärtuslikku sisendit. See ja ülejäänud fotod, kus pole märgitud teisiti, on autori tehtud.
Hiljuti ühel rahvusvahelise konverentsi loodushariduse entusiastide töötoas istudes (pealkirjaks oli, muide, “having fun with… classification”) küsis üks loodusharidusega varem mittekokkupuutunud turundusekspert mõtlikult – aga miks me ikkagi peame oskama liike eristada ja klassifitseerida? Järgnes ca 20 sekundit vaikust, mille järel üks panelistidest tagasihoidlikult vastas “how many hours do we have (for this question)?” sellele järgnes muidugi ka diskussioon, mille tulemuks oli see, et liikide määramine ja eristamine õpetab meid märkama ja vaatlema (mis on iseenesest kasulikud oskused) ja läbi selle ka hindama mitmekesisust. See viitab lootusele, et kui inimesed märkavad ja hindavad mitmekesisust, saab “murust” rikas kooslus, kus on oma koht ka selgrootutel, “pargist” saab tüvedekõrbe asemel (viidates Kaplisnkile) liigirikas elupaik, millest ei puudu lindudele hädavajalik põõsarinne, “tühermaast” saab haruldaste liikide üllatusmaastik ning inimese reeglitest pitsitatud hinge kergendusohke kõlakoda.
Ja teisest küljest – kardetakse ikka seda, mida ei tunta – võsa, usse, niitmata muru, kolle, puuke, välismaalasi (naabritest rääkimata) – kui võsa, ussid, puugid jmt. saab omaks, ei ole neis enam midagi hirmutavat (või ainult mõistuspärasel määral – nt. laseb inimene end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida). Südamest soovitan sel suvel taimede kukehaabits kaenlasse võtta ja lähemalt vaadata, mis tagahoovis, ürgmetsas või bussiootepavlijoni vundamendi praos kasvab. Head märkamist!
Värske Aju külaline on Lea Lopp, Tartu Ülikooli värske tudeng, kes õpib bioloogia ja elustiku kaitse erialal esimest aastat. Lisaks on ta tegev ka Tartu Loodusmajas vabatahtlikuna ja üldiselt loodusvaldkonnas. Uurimistöö jäi Värskele Ajule silma õpilasuurimistööde ajakirjas Akadeemiake. Möödunud kevade mürgitamiseufooria valguses on põnev lugeda, kes see visa hing siis on, kellega inimene kuidagi koostööd ei suuda teha.
Iga gümnaasiumi lõpetaja peab koostama uurimistöö ning mina otsustasin oma töö teha orasheinast. Huvitav valik? Või tundub hoopis igav või arusaamatu, miks ja mida orasheinast uurida on? Ka minu jaoks kujunes töö tunduvalt huvitamaks, kui oleksin osanud oodata. Aga miks üldse tasub orasheina uurida? Nimelt selle pärast, et tegu on ühe kõige visama umbrohuga, millega ühel aiapidajal või talunikul tuleb rinda pista. Orashein paljuneb nii vegetatiivselt kui ka suguliselt, see tähendabi, et ta paljuneb seemnetega, kuid ka „jookseb maa all ringi“ oma risoomidega ja võib sellisel „jooksmise“ meetodil üsna kiirest levida ja hõivata väga suuri maa-alasid, olles samal ajal siiski üks ja seesama taim. Just seetõttu on temast nii raske jagu saada ja on välja mõetud igasuguseid meetodeid, et orasheina ohjes hoida: rohimine, kõplamine, mürgitamine, peenravaibad ja –kiled (ehks siis nii nagu maal on näha maasikapeenraid, mis on kaetud kilega, mille sees olevatest aukudest maasikad välja kasvavad) ja palju muud.
Harilik orashein (Elymus repens) on kõrreliste sugukonda orasheina perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Ta on ühtlasi ka kurikuulus umbrohi, kelle hävitamise nimel on inimene valmis kasutama ka kõige äärmuslikumaid meetodeid.. Foto: Wikimedia Commons (Uhti küla mahetootmisega põllult). KAANEFOTO: Wikimedia commons.
Kuid mida on ühest taimest siis nii väga õppida?Kui jub
a pikal on levinuimaks „võitlusvahendiks“ maal peenravaip (kileribadest põimitud material, mis on tavalisest kilest parem, kuna võimaldab mullal ikkagi hingata), siis loodushuvilisena tekkis mul küsimus: kui nüüd peaksjuhtuma, et näiteks maasika kõrvalt hakkab kasvama üks tüütu orashein ja oma risoomidega edasi paljunema, siis jäävad kõik „lapsed“, kes risoomi küljest kasvavad ju peenravaiba alla lõksu. Ja ammutuntud faktina on teada, et iga elusorganismi eesmärgiks siin planeedil on toota võimalikult palju järglasi. Siis võiks lihtsa ja robustse oletusena järeldada, et maasika kõrvalt kasvav orashein ei saa paljuneda vegetatiivselt risoomidega ja peaks tootma hoopis rohkem seemneid seetõttu ja see omakorda tähendab ju rohkem orasheina taimi tuleval aastal. Sest ka maasikatel lõigatakse tütartaimi ära, et paremat saaki saada (Liias, 1968; Klaas, Kahu, Libek & Kaldmäe, 2009). Nii otsustasingi uurida, kuidas mõjutab orasheina olukord, kui niiöelda emataim saab kasvada niisama, kuid tütartaimed, mis risoomide küljest kasvavad, jäävad lõksu. Täpsemalt, uurisin, kuidas mõjutab selline olukord taime kasvu ja seemnetega paljunemist.
Eksperimendi alustamine – orasheina taimed tainevaibaga kaetud ja avatud pinnasel. Foto: Lea Lopp.
Aga kuidas üldse saab sellist asja uurida, taimed ju ei räägi?Tõsi, taimedega intervjuud teha ei saa, kuid alati saab jälgida, mõõta, kaaluda. Kõigepealt tuli taimi kasvatada. Kastide (60x30x20) põhja, kus ma taimi kasvatasin, panin kergkruusa, et üleliigne vesi saaks mullast ära valguda. Siis sai pandud kastidesse mulda ja pooltele kastidele peale peenravaip, kokku oli kaste kaheksa, igas kastis kuus taime. Peenravaiba sisse tegin augud, läbi mille ma istutasin orasheinad, mis olid korjatud mahepõllu servast ja kõik võrdseks tehtud: 3 cm risoomijuppi ja 10 cm taime. Siis panin peenravaiba peale saepuru, kuna peenravaip on tumedam kui tavaline muld ja taimed oleksid kasvanud ebavõrdsates tingimustes.
Orashein on vastupidav umbrohi, fotol on näha katsetaimede risoomid taimevaiba all. Foto: Lea Lopp.
Nüüd ei olnud muud teha, kui taimedel kasvada lasta. Aeg-ajalt tuli neid kasta, et nad ära ei kuivaks. Kõik kastid said ühepalju vett, et tagada võimalikult looduslähedased tingimused. Samuti tuli kaste pidevalt kontrollida, kuna orashein, see visa loom, suutis ka läbi peenravaiba kasvada, kuid selleks, et katsetulemused õigemad oleksid, tuli neid visasid hingi kogu aeg tagasi vaiba alla peitu ajada. Kui taimedel olid valminud seemned, läks lahti juba raskem töö: kõigepealt korjati igalt taimelt seemned eraldi ja loeti üle (see oli omajagu lugemist: kaks töötlust, igas neli kasti, igas kastis kuus taime, kokku 48 taime seemned), siis pesti taimed mullast välja, loeti üle iga taime õitsenud võsude arv jamitte õitsenud võsude arv.
Seejärel taimed kuivatati 48 tundi 80 ⁰C juures. Kõik taimed olid nummerdatud ja kui mõni taim lagunes laiali, siis kontrolliti, et oleks kõik ikka seal, kuhu ta kuulus. Lõpuks kaaluti taime kuivmass (sealhulgas seemnete mass). Arvutati keskmine seemnete kogumass taime kohta (kaaluti kogu ühe töötluse (kaetud/avatud) mass ja jagati taimede arvuga (24)) ja 1000 seemne mass (seemned olid kokku loetud ja kaalutud eelnevalt).
Välja puhastatud orasheina taim koos tütartaimedega. Foto: Lea Lopp.
Midama siis lõpuks teada sain? Peale kogu seda seemnete lugemist ja arvutusi ja statistikat tuli lõpuks välja, et ei 1000 seemne mass ega seemnete kogumass ei erinenud avatud ja kaetud töötluse vahel, mis näitab, et seemned olid sama suured (mida lugesime kvaliteedi näitajaks) ja seemneid oli sama palju. Samuti ei erinenud generatiivsete ehk õitsend võsude arv. Sellest võib järeldada, et vaiba alla lõksu jäänud järglased ei mõjuta taime sugulist paljunemist, kuigi alguses oletasin kirjanduse põhjal teisiti.
Erinevused võisid puududa, kuna orashein õitseb juuni lõpus, kuid risoomide põhiline kasv toimub veel ka juulis ning augustis (Werner, Rioux, 1977), seega jõuavad seemned enne arenema hakata ja osati ka valmis saada, kui orasheina tütartaimed fotosünteesima jõuavad hakata ja lõksu jäämise mõju välja tuleb. Väike erinevus oli taime üldises biomassis, kuid ka see erinevus ei olnud statistiliselt oluline, kuigi võiks oletada, et taimed, mille kasv on häiritud, jäävad ka üldiselt biomassi poolest väiksemaks. Häiritud taimede suuruse põhjuseks võib olla see, et kuigi vegetatiivseid võsusid on vähem, panustab taim olemasolevate võsude kasvu (Gu, Marshall, 1988), kuid antud andmeid mina oma töös ei kontrollinud. Ainuke erinevus oli näha vegetatiivsete võsude arvus, mis on ka loogiline, kuna katmata töötluse taimedel läksid arvesse ka kõik tütartaimed, kuid kaetud töötluse taimed ei saanud tütartaimi kasvatada.
Kuid mida need teadmised meile annavad? Lihtsalt öeldes seda, et tegelikult ei sega vaiba alla lõksu jäämine orasheina kasvamist mitte kuidagi ja katse läbiviimise ajalgi oli näha, et nii mõnedki taimed kasvasid lihtsalt läbi peenravaiba.
Värske aju küsib:
Kas peenrakile on üldse mõtekas tehnoloogia umbrohutõrjeks või soovitaksid sina midagi muud? Peenravaip on mõtekas tehnoloogia umbrohuga võitlemiseks, kui jätta välja mõned visamad hinged. Enamik umbrohtudest ei pea sellisele katmisele vastu ja hukkuvad. Üks alternatiiv peenravaibale, mis ei oleks mürgitamine, on ka põletamine, kuid seda on tihti keerukas rakendada, kuna vajab väga kontrollitud tegevust ja enamikel inimestel ei ole nii palju aega.
Milline oli kõige põnevam küsimus, mis uurimistöö järel sinu jaoks õhku jäi? Peale uurimistöö kirjutamist jäi ikkagi kripeldama, et kuidas suudab üks umbrohi olla nii paindlik ja vastupidav: hoolimata sellest, et taime elutegevust oli häiritud kasvas ta ikkagi sama võimsaks kui teised, segamata taimed. Ja orasheina ei seganud peenravaiba olemasolu, ta lihtsalt kasvas sealt läbi, kasvõi mitu korda. Vahest tekib tunne, et orashein peaks olema Eesti rahvus“lill“, kuna on sama visa kui meie, eestlased.
Enamasti inimesed võitlevad orasheinaga, aga mida on meil orasheinalt õppida? Kui enamus inimesi võitleb orasheinaga, siis tegelikult on meil märkamata jäänud üks väga suure produktiivsusega taim, mis suudab toota tohutus koguses biomassi hoolimata kehvadest tingimustest. Kui me õpiks orasheina kasutama kütteks, toiduks, elektritootmiseks või milleks iganes, võib olla sellest väga suur kasu, kuna taim peab tihti vastu ka kehvades tingimustes.
Kas tegeled ka edaspidi botaanikaga? Uurimistöö puhul oli pigem nii, et mu loodushuvi suunas valima loodusteemat, kuid ilmselt botaanikaga edaspidi väga edasi ei tegele, kuna alguses lihtsana plaanitud uurimistöö kujunes liiga heaks ja sellega tuli tegeleda üle kolme aasta. Seetõttu tekkis hetkel botaanikast veidi küllastus, kuid loodusvaldkonna võlu ei suuda miski rikkuda.
Kui sind huvitab, kuidas hooldatakse sinu kodulähedasi teeservasid (ja sa ei soovi, et hoolduses kasutatakse sünteetilisi herbitsiide ehk keemilisi “umbrohu”hävitajaid), siis toimi nii:
Helista maanteeametisse või oma kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile ja küsi, milline firma hooldab selles piirkonnas teid. Anna ka selgesõnaliselt mõista, et sa oled mures liigsete sünteetiliste herbitsiidide jmt. kasutamise pärast teeservade hoolduses. Ning uuri, mis on maanteeameti seisukoht selles osas. Soovita Maanteeametil lisada tulevikus hankedokumentidesse klausel, et teeservade hooldamisel sünteetilisi herbitsiide vmt. kemikaale ei kasutata ning kõik tööd tuleb teostada mehaaniliselt (trimmeriga, geotekstiili paigaldades vmt). Palu ennast teavitada, kui sinu ettepanek on võetud menetlusse. Ülevaate saab siit: http://www.mnt.ee/public/AR13_regioonid_rapla_muudetud.pdf (Maanteeameti avalike suhete osakonna peaspetsialist: Evelin Kütt: 611 9420; evelin.kytt@mnt.ee)
Helista või kirjuta tööde teostajale ja uuri:
Kas ja milliseid mürke (sünteetilisi pestitsiide, herbitsiide jmt) nad kasutavad teehooldustöödel?
Kas võib teeserval kasvavaid maasikaid ka edaspidi süüa? Kas kasutatavad mürgid on inimese tervisele kahjulikud? Kas kasutatavad mürgid on putukate jt. Loomade tervisele mürgised?
Ja kuidas nad tagavad, et kahepaiksed ei puutu nende mürkidega kokku? Kahepaiksed on selliste kemikaalide suhtes ülitundlikud, sest neil on õhuke nahk ja nad pritsimine toimub kevadise rände ajal. NB! Kõik maailma kahepaiksed on kaitse all ja ohustatud.
Kui tihti teeservi mürgitatakse? Kui suurt ala objekti ümber mürgiga pritsitakse (millise läbimõõduga ring tehakse nt. maanteepostidele ja liiklusmärkidele?)
Miks on eelistatud mürgitamist nt. trimmerdamisele, mürgitamise kahjulik keskkonnamõju on ju teada nii mesilastele kui ka inimestele. Millised kalkulatsioonid ja keskkonnaanalüüs eelnes otsusele trimmerdamise asemel kemikaale kasutada? Kui suur on majanduslik kasu ja kas keskkonna tervise nimel ei oleks mõttekam trimmerdajale veidi rohkem maksta?
Avalda selgelt arvamust, et sünteetiliste herbitsiidide jmt. kasutamine haljastuses on vastutustundetu ja lühinägelik. Ühtlasi on nt. liiklusmärkide postid piisavalt kõrged, et ka poolemeetrist heina välja kannatada, seetõttu piisaks postide servade hooldamisel tõesti vaid kord aastas trimmerdamisest.
Palu kõigil oma sõpradel teha sama! Kui ind ei rauge, siis saada päring keskkonnaministeeriumisse ja maaeluministeeriumisse (eelpool loetletud küsimustega).
Samuti võime üheskoos koostada ka mingisuguse petitsiooni (ideed on teretulnud nt. Värske Aju facebookilehel), kuid see nõuab põhjalikku eeltööd ja läbimõtlemist ja vähemalt ühte huvilist, kes on sinapeal seadusandlusega…
Originaalpostitus fb-s: “Mürgipritsid on haljastuses käima tõmmatud! Linnast välja sõites on näha, et kuigi glüfosaadi vastu koguti häälekalt allkirju, siis teisi, kättesaadavaid umbrohumürke on teeservade haldajatel riiulid täis. Siinkohal üleskutse haljastajatele – ole virk aednik ja käi kord aastas hoopis vikati või trimmeriga liiklusmärkide ja -postide servad üle, mitte ära mürgita! Nagu täna Harjumaal tehtud piltidel näha, on mürgitaja üsna lohaka ja suure kaarega ca 1m raadiuse ringi igale postikesele ja märgikesele ümber teinud kümnete kilomeetrite kaupa! (pildile jäi ka surnud musträstas, tema surmapõhjust ei tea, aga üsna ikooniline leid siiski) Üleskutse kõigile teistele: ole virk kodanik ja tõmba kõne oma maakodusse viivate teede haldajale – tegelikult on teeservi varem vabalt ka mürgitamata saanud korras hoida, miks mitte ka nüüd? #HaljastusesÄrmeMürgita.” Fotokollaaži autor: Helene Urva
Pea meeles (ja rõhuta vestlustes/kirjavahetuses), et teeservade mürgitamisele on palju alternatiive:
Niitmine ja trimmerdamine, oluline on tähelepanu pöörata õigele niitmiskõrgusele, et murukamarat mitte rikkuda ja soodustada madalakasvuliste taimede kasvu.
Taimtoiduliste putukate lahti laskmine hooldatavale alale
Sobiva mulla valimine ning pinnase töötlemine – nt. geotekstiili paigaldamine postide ümbrusesse või valitud alade kruusaga katmine
Madalakasvuliste pärismaiste taimekultuuride kasvatamine, mis ei nõuagi tihedat niitmist.
Vastutustundlik teeservade hooldus tagab lisaks puhtale loodusele ka jätkusuutlikud töökohad ja tervise halduses töötavatele inimestele.
Ja lõppude-lõpuks ei peagi teeservi liiga palju niitma, sest teeservades kasvavad tihti põldudelt välja tõrjutud põlluumbrohud ja kaunid aasalilled, teiste seas Eesti rahvuslill rukkilill. Ütleb ju ka laulusalm “jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi…”
Kalarannatee kalasadama piirkonna “umbrohutõrje” 2016
Mõne aja eest rõõmustas loodusesõpru ja keskkonnatehnoloogia huvilisi uudis Prantsusmaalt, mis andis kõigile teada, et seal peab kõik uued hooned (siiski: in commercial areas) katma päiksepaneelide või murukatustega. Torontos võeti sarnane seadus vastu juba 2009 ja tulemused on silmaga näha.
Toronto Ülikooli murukatuste katselabor. Ka päise foto on Torontost (allikas: 1loveTO.com)
Arvestades, et tõenäoliselt elab aastaks 2050 linnades rohkem kui 80% maailma rahvastikust, on linnakeskkond maailma (nii Maa, inimeste kui ka kõigi ökosüsteemide) tervise seisukohast ülioluline. Mida, kui palju ja kuidas linn tarbib paneb paika ülejäänud tarneahela. Läikiva pleki või kuumava tõrvapapiga kaetud katustekõrb ei paku elurikastele looduslikele kooslustele eriti ruumi. Ühelt poolt katab linn juba praegu nii suure osa Maast, et normaalne oleks pakkuda teadlikult elupaiku liikidele, kellele “vabas” looduses enam ruumi pole.
Mustamäe Lehola lasteaialaste putukahotelli avamine. Liigirikkama linnakeskkonna loomiseks leiab ka valmistoodetena järjest lainevas valikus pesakaste lindudele, nahkhiirtele, putukatele jt, Samuti räägitakse järjest enam ka kavalatest insenerilahendustest, mis projekteerivad maju ettenägelikult pääsukestepesade ja rõduaedadega koos.
Teisalt on liigirikas ja roheline linn mitmeti kasulik ka inimese tervisele ja rahakotile. Nö. rohelisel linnal on palju komponente, aga täpsemalt teen käesolevas artiklis juttu murukatusest.
Murukatus (Green roof) on katus, mis on osaliselt või täielikult taimestiku ja kasvupinnasega kaetud. Taimekihi all on veekindel kiht ning tihti paigaldatakse ka kaitse juurte läbitungimise vastu, niisutus ning äravoolusüsteemid. Konteineraedasid klassikaliselt murukatuseks ei loeta, ehkki selle üle võib vaielda.
Ehkki nimi ütleb “murukatus” ei kasva katusel tavaliselt “muru” (ehk erinevad kõrrelised) vaid olenevalt kliimast sobivate vähenõudlike liikidega kooslus, nt. kukehari on töökindel katuseliik.
Marko Ponder on Postimehe majanduslisas 2013. juba üsna põhjaliku artikli hea murukatuse ehitamisest kirjutanud, ehitushuvilistel soovitan seda kindlasti lugeda. Muuhulgas toob ta välja, et meie oludes algab kõige kergemate murukatuste kaal 50 kg/m2, raskemate kaal võib küündida kuni 400–500 kg/m2 kohta (lisaks talvine lumi!). Üsna oluline on arvestada katuse kaldenurgaga!
NB! Enne kui katuse puid ja lilli täis istutad, pead tegema enda tingimustes lokaalse analüüsi ja arvutused. Allpool välja toodud positiivsed aspektid on üldistatud ja toimivad hästi planeeritud murukatuse korral!
Miks on murukatus kasulik?
Rohealad parandavad piirkonna esteetikat ning lisavad hinda juurde kinnisvarale. Sama lugu on rohelise ja lilleõitega kaetud parkide ja rõdudega. P.S. Ei tasu alahinnata psühholoogide eksperimente, mille tulemusel on ka teaduslikult tõestatud, et loodus teeb inimesi tõepoolest ka õnnelikumaks.
Murukatus pikendab väidetavalt veekindlate materjalide eluiga, ehitamisel saab kasvupinnase tegemisel kasutada taaskasutatud materjale – vähem prügi!
Väheneb kulu küttele (lisasoojustus talvel) ja ventilatsioonile (loomulik jahutus suvel), hoone sisekliima on stabiilsem.
Vihmavalingute ajal ei tulva kogu vesi korraga reoveepuhastitesse, vaid jõuab sinna järkjärgult. See võimaldab reoveepuhastitel vee ära puhastada – vastasel juhul toimub ülevool ja osa vett tuleb ilma puhastamata heitveena loodusesse lasta, sest see ei “mahu” puhastisse. Või siis lahjendab tulvavesi reovee biomuda sellisel määral, et see lihtsalt ei tööta enam.
Taimed katusel ja rõdudel vähendavad urban heat island (UHI) efekti, ehk siis linnade ülekuumenemist, mis suvel linnaõhu talumatult kuumaks kütab. Murukatusel on siinjuures topelt positiivne efekt – muru katab kõige suuremad kuumatekitajad – tumedad katusepinnad!
Katusel kasvavad taimed kasutavad osa vihmavett ära oma elutegevuseks ja muudavad läbi transpiratsiooni ja evaporatsiooni linna õhu niiskemaks, jahedamaks ja mõnusamaks.
Roheline katus loob juurde avalikku ruumi – seda on võimalik kasutada kogukondliku aiana, kommertspinnana või vaba aja veetmiseks tihedas linnadžunglis, kus vaba ruum on nagunii piiratud. Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, et linnalastel puudub side loodusega, võib-olla pakuksid katusepargid ka sellele kurvale trendile leevendust?
Taimed tarbivad elutegevuseks CO2 ja võivad nii vähendada linna süsinikujalajälge. Selles osas on eriti efektiivsed aga just puud, kes süsiniku oma tüvedesse ladustavad.
Taimed filtreerivad heitgaase ning muudavad linnaõhu puhtamaks ja tervislikumaks. Sh. vähendavad taimed ka sudu tekkimise võimalust, sest seovad tahma jt. tahkeid osakesi. Õusaaste põhjustab ekspertide hinnangul 5,5 miljonit surma igal aastal.
Murukatus pakub eluvõimalust paljudele putukatele ning neist toituvatele ja katusel pesitsevatele lindudele. Mida rohkem elab linnas erinevaid liike, seda suurem on tõenäosus, et linnaelanik mõne elukaga kokku puutub. See omakorda suurendab linnaelanike sidet loodusega ja tõstab motivatsiooni keskkonnateemadel kaasa mõelda. See pole sugugi vähetähtis asjaolu, arvestades, et keskkonnateadlased juba pikemat aega üsna apokalüptilisi tulevikutsenaariumeid maalivad ja meie tulevaste põlvede hea käekäik sõltub just meie heaperemehelikust käitumisest keskkonnaküsimustes.
Linnadesse murukatuste loomine teeb juurde töökohti – varasemad linnakõrbed tuleb planeerida, disainida, ehitada ja kasvatada täis, see nõuab töökäsi nii loomisel kui ka hooldamisel.
Tulevikuametina kõlav, kuid juba töös olev – murukatuste spetsialist. Foto: ABC Central West, Melanie Pearce
3 sammu mida sina saad rohelisema linna nimel ära teha tavalise linnakodanikuna, kelle võimuses pole uusi maju planeerida või linnahaljastust korraldada:
Kasvata taimi oma toas, rõdukastides ja miks mitte ka kontoris.
Õhupuhastamiseks rajatud kasvuhoone New Delhi kontorihoones. Maailma ühes reostunuma õhuga linnas on loodud kontor, kus töötajate produktiivsus on tavapärasest kõrgem ja õhukvaliteediga seotud tervisereikkeid esineb harvem.
Külva hästi idanevate kodumaiste taimede seemneid igale poole, kus paistab must mullapind või liiga igav üheliigiline “muru.” Mõne aasta eest korraldasid saksa kanepiaktivistid naljaka ettevõtmise, külvates kanepit nii ülikooli kui ka kohaliku politseihoone lillekastidesse. Kedagi süüdi polnud mõista, sest kanep vohas avalikus ruumis. Kanepi asemel saab külvata aga ka teisi toredaid taimi, mis meie kliimasse ehk paremingi sobivad. Seemnepalli võib hankida ka ELFi talgutel osaledes.
Valge ristikhein pakub meerõõmu putukale ja silmarõõmu linnakodanikule. Seemneid saab igast hästi varustatud aianduspoest. Foto allikas: wikimedia commons
Võta aktiivselt osa oma korteriühistu tööst. Avalda soovi, et muru ei niidetaks liiga tihti, et haljasala hooldamisel ei kasutataks taime”kaitse”mürke või et hoovi või majadele kinnitataks lindude pesakaste. Level up on see, kui kirjutad sarnastel teemadel kirju oma omavalitsuse/linna keskkonnaametisse – ja teed seda varjamatu visadusega. 🙂
Mariin Pantelejev on Tallinna Inglise Kolledži õpilane, keda huvitavad loomad. Oma uurimistöös on ta võrrelnud erinevaid pisiimetajate püügimeetodeid. Nagu näha, saab õpilastöö tuua väga kasulikku teadmist looduskaitse ja -uurimise valdkonda. Seda tunnistavad ka Tallinna Loomaaia, HTM ning Keskkonnaministeeriumi eripreemiad (pildil). Pisiimetajatest on Värske Aju kirjutanud ka varem, antud uurimistöö ristiisaks on tookordne intervjueeritav Uudo Timm.
Päise pilt: Pähklinäpp, Björn Schulz, Wikimedia Commons
Kuidas seirata pisiimetajaid?
Uurimistöö „Pisiimetajate püügivahendite võrdlus Eesti oludes“ võrdleb kolme peamise Eestis pisiimetajate seirel kasutatava lõksutüübi edukust pisiimetajate püüdmisel, üritades muuhulgas välja tuua liigilisi erinevusi eri lõksude saagis. Samuti toob töö välja peamised erinevused ootuste, mis tekkisid kirjanduse põhjal pisiimetajate eeliselupaikade suhtes, ja tegelikkuse vahel. Töös võrreldakse andmeid 22 erinevast püügikohast, kus 2015. aasta suvel pisiimetajate püüke läbi viidi. Püüdsin ise pisiimetajaid Kärus ja Särghaual, lisaks kasutatati töös Rein Nellise, Tõnu Talvi ja Uudo Timmi püükide tulemusi kokku 22 erinevast püügikohast Eestis.
Shermani eluslõksud. Töös võrreldud kolm (tegelikult neli) lõksutüüpi sai valitud selle tõttu, et Eestis on need siiani olnud peamised kasutatavad püügivahendid pisiimetajate seirel. Eluslõksudest on Eestis kasutusel Shermani alumiiniumist karplõksud, mis on kerged ja mida saab transportimiseks mugavalt kokku voltida, kuigi nende puudusteks võib arvata, et nad ei pea sooja, nendesse ei saa paigutada pesamaterjali ja need on pimedad, mis võib nii selle töö kui muude riikide andmete põhjal näiteks uruhiirte liike eemale peletada. Sügiskuistes püükides panin ise Shermanitesse vatti, mis püütud loomade elumust drastiliselt parandas, aga vatikiud jäävad lõksu töömehhanismi vahele ja võivad takistada lõksu toimimist. Põhjamaades kasutatavaid Ugglan-tüüpi eluslõkse, kuhu on võimalik panna pesamaterjali, pole Eestis siiani soetatud, kuid Ugglani lõksud eeldavad ka statsionaarsete püügikohtade olemasolu, mida Eestis on vähe. Shermani eluslõksud olid suhteliselt kõrge püügiedukusega ja püüdsid kõige suuremal hulgal erinevaid liike.
Uut ja vana tüüpi vedrulõks. Teise foto autor: Uudo Timm
Vedrulõkse oli võrdluses kaks mudelit: vanad, eelmisel sajandil kasutuses olnud vedrulõksud ja vana vedrulõksu mudeli põhjal valmistatud uued vedrulõksud, mis olid 2015. aastal kasutuses esimest korda. Kuigi vanad vedrulõksud olid suurima püügiedukusega, jäi uute vedrulõksude saagikus vanadest pea kolm korda väiksemaks. Põhjusena tuli välja, et uutel vedrulõksudel on tehasest tulnutena mõned mehaanilised vead. Pärast korrektsioonide tegemist peaks uusi vedrulõkse uuesti vanadega võrdlema, enne kui vanad kasutuselt kõrvale jätta, et oleks võimalik kõrvutada uute ja vanade lõksude püügiedukust ja leida nende vaheline kordaja. Kordaja on vajalik, et uute lõksude andmeid oleks võimalik eelmise sajandi püügiandmetega võrrelda.
Karihiir püügipudelis, karihiired kaaluvad 5-15g.
Viimase lõksutüübina olid võrdluses püügipudelid. Sellise lõksu valmistamiseks lõigatakse 1,5- kuni 2-liitrisel plastpudelil põhi ära ja pudel paigutatakse kork allapoole maa sisse kaevatud auku, nii et loomadel oleks võimalik pudelisse kukkuda. Püünistesse pannakse lisaks söödale niiskuse imamiseks ka saepuru. Püügipudelid on head kerge kaaluga liikide püüdmiseks, nagu karihiired ja pisihiired, kes muidu oma massiga ei pruugi suuta lõksu päästikulauda alla vajutada. Püünistest pääsevad aga näiteks üliakrobaatilised kaelushiired, kes pudelis söömas käivad ja sealt lihtsalt välja tagasi hüppavad. Püügipudelite miinusteks on ka nende statsionaarsus ja raske paigaldamine (minu töös kasutasime maa sisse aukude puurimiseks pinnasepuuri, aga käsitsi kaevasin kolme pudelit maa sisse kaks tundi). Lisaks koguvad pudelid sademeid ja vihmase ilmaga saavad neist loomadele uppumislõksud. Ometi ei saa neid kõrvale jätta, kui eesmärgiks on uurida näiteks karihiiri või saada täit ülevaadet püügikoha liigilisest koosseisust, kuna muud lõksud väikese kaaluga loomi praktiliselt ei püüa.
Isane täiskasvanud kaelushiir, kaelushiired on karihiirtega võrreldes suisa kopsakad – kaaluvad kuni 67 grammi.
Kuna viimastel aastatel pole pisiimetajate seirega Eestis aktiivselt ega põhjalikult tegeldud, on raske ennustada mingeid trende pisiimetajate arvukuse suhtes. Samuti tuleks üle vaadata kirjanduse andmed liikide oodatavate elupaikade kohta.
Mets-karihiirt on üldiselt peetud Eestis metsaliigiks, kuid 2015. aasta andmete põhjal eelistas mets-karihiir elupaigana peamiselt niitusid, seejärel põldusid ja alles viimasena segametsi.
Põhjuseks võis olla metsades piisava alustaimestiku puudumine, antud töö puhul ka see, et püüke viidi läbi peamiselt elupaikade servaaladel, kus niidud ja põllud piirnesid metsa või võsaga. Ka põld- ja kuhja-uruhiirt, keda on peetud põlde eelistavaks liigiks, leiti kõige rohkem niitudelt. Põhjuseks võib olla varem kasutatud põldude sööti jätmine ja ka see, et niidetud põllud ei paku pisiimetajatele kaitset kiskjate eest. Üldiselt peaks täieliku liigilise ülevaate saamiseks püüke läbi viima püügikohas võimalikult mitmes elupaigatüübis.
2016. aastaks on lootusi, et pisiimetajate seirega hakatakse jälle aktiivsemalt tegelema. Sel aastal peaks uuesti kasutama uut tüüpi vedrulõkse, mille püügiedukus nüüd arvatavasti pärast mehaaniliste vigade korrigeerimist paraneb. Kindlaks peaks määrama mõningad püsipüügikohad, kus ka varasematel aastatel püüdnud on, ja koguma andmeid igal aastal ka juhuslikest püügikohtadest, et saada ühest küljest võimalikult head ülevaadet kogu Eesti pisiimetajate populatsioonist, aga samas ka läbi aastate populatsioonis toimuvatest muutustest. Eelmise aasta püügiandmetes ei olnud ühtegi püügikohta Lõuna-Eestis, ometi võib lõuna poolt põhja migreeruvaid liike, nagu väike-vesimutti, arvatavasti esimesena kohata just seal. Endiselt on oluline koguda rohkem infot liikide kohta, kelle levikust või arvukusest meil kindlad andmed puuduvad, nende seas esimesena kasetriibik, aga ka unilastest pähklinäpp, keda teoreetiliselt võiks Eestis veel leiduda, püüda aga on mõlemaid liike raske.
Leethiir. Tema kaal jääb 18 ja 37 grammi vahele.
Saades täielikumat infot Eesti pisiimetajate kohta, on olemas ka alused, mille põhjal ennustada või selgitada võimalikke muutusi röövliikide levikus ja paljunemisedukuses. Näiteks kassikaku elupaigad kattuvad suures osas mügri peamiste levikualadega, kuigi mügri osakaal kassikaku saagis on viimastel aastatel langenud.
Kuna pisiimetajad paljunevad kiiresti ja nende põlvkonnad vahetuvad pidevalt, on pisiimetajate arvukus heaks näitajaks inimtegevuse, klimaatiliste ja muude tegurite mõjust elusloodusele.
Metsloomadest rääkides mõeldakse üldises kontekstis klassikaliselt peamiselt hunti, karu või põtra, aga rohkem võiks rõhutada ka pisiimetajate tähtsust, kes moodustavad põhiosa paljude kiskjate saagis ja aitavad kaasa ka taimede levikule, mõjutades seega oluliselt kogu ülejäänud toiduahelat.
Tänan oma juhendajat Uudo Timmi nii teoreetilise kui praktilise abi ja nõu eest ja selle eest, et ta oli valmis õpilastööd juhendama.
Aga kas see kõik ei ole julm ja ebavajalik…?
Nojah selle üle on ka arutelu olnud, aga tegelikult on seire ju vajalik selleks, et saada mingit pilti pisiimetajate arvukusest ja levikust. Kui seda pilti ei ole, siis ei ole üldse võimalik hinnata inimtegevuse mõju nendele liikidele ja neid või nende elupaiku vajadusel kaitse alla võtta.
Ehk siis tegelikult üldkokkuvõttes võivad need liigid ise kannatada kui jäävad märkamata mingid olulised arvukuse langused või kasvõi kui me ei tea uutest liikidest, mis sisse migreeruvad.
Minu püükide põhjal oli shermani lõksudes suremus umbes 36% ja pudelites 54%, ilmselt pudelites sellepärast rohkem, et seal on suurem osakaal püükidest väiksema kaaluga loomad, kes jahtuvadki kiiremini maha ja saavad kergesti surma, lisaks see ka, et pudelid on vihmale jm ilmastikule natuke rohkem avatud. Ma arvan, et tegelikkuses on shermanitel veel suurem suremusprotsent, sest tavaliselt sinna ei panda mitte mingit pesamaterjali. Mina ikkagi panin septembris ja oktoobris sellest hoolimata shermanitesse vatti ja see parandas seda elumust päris drastiliselt.
Selles ongi tegelikult see küsimus, et mis on lõpuks humaansem, kas see vedrulõks, mis tapab kiirelt 99% juhtudest või nn “elus”püügilõks, mis lõpuks on ikkagi tappev lõks paljudel juhtudel, aga lihtsalt tapab aeglaselt ja piinarikkamalt…
Kas lõksude asemel saaks ka mingit muud seiremeetodit kasutada?
Põhimõtteliselt tehakse jah kiskjate toitumisanalüüse ja selle järgi saab natuke üht-teist hinnata, näiteks jahimeestelt võetakse kärplaste ja teiste loomade magusid ja analüüsitakse. Lisaks räppetombud ka. Põhimõtteliselt on võimalik isegi väljaheidetest karvu välja noppida ja neid liike karvade järgi määrata, aga see on hea tükk tööd ja seda ma küll ei oska öelda kui usaldusväärselt selle järgi populatsioonide arvukust saaks hinnata… Liikidel on maitse-eelistused ka, kakud näiteks eelistavad uruhiiri ja mügrisid, kes kaaluvad suhteliselt rohkem kui teised pisiimetajad ja on hea energiaväärtusega, siis oleks need liigid tõenäoliselt proportsionaalselt rohkem esindatud kui mõned teised liigid. Karihiired on näiteks natuke mürgised isegi ja neid ei taha mitte keegi süüa peale nugiste.
Sinu uurimistöö sukeldub ökoloogiasse ja uurib pisiimetajaid nende looduslikes elupaikades. Aga mida meie saaksime oma igapäevaelus ära teha, et maailma paremaks muuta?
Kellel iganes on rahalisi võimalusi, võiks masstoodetud suurfarmide liha ja muna jätta ostmata ja selle asemel toetada mahetalunikke ja osta oma kaupa nende käest, sest et kui iga nädal on raha mitu McDonald’si burgerit osta, jätkuks neid võimalusi tõenäoliselt selle mahetoote jaoks ka, iseasi on ainult ennast kokku võtta ja harjumusi muuta.
Kuna mul on metsakodinate kotis alati Cutasept kaasas, siis lödistaksin noa heldelt sellega üle ja pühiks siis nt salfakaga kuivaks. Või tõmbaks pükstesse puhtaks, kui metsast saab autoga koju. Kui liinibussi minek, siis jäävad püksid mäkerdamata.” (Fernandela)
Mariin Pantelejev on Tallinna Inglise Kolledži õpilane, keda huvitavad loomad. Oma uurimistöös on ta võrrelnud erinevaid pisiimetajate püügimeetodeid
. Nagu näha, saab õpilastöö tuua väga kasulikku teadmist looduskaitse ja -uurimise valdkonda. Seda tunnistavad ka Tallinna Loomaaia, HTM ning Keskkonnaministeeriumi 
Põhjamaades kasutatavaid Ugglan-tüüpi eluslõkse, kuhu on võimalik panna pesamaterjali, pole Eestis siiani soetatud, kuid Ugglani lõksud eeldavad ka statsionaarsete püügikohtade olemasolu, mida Eestis on vähe. Shermani eluslõksud olid suhteliselt kõrge püügiedukusega ja püüdsid kõige suuremal hulgal erinevaid liike.
