Biodiiselkütuse tootmisest Eestis on palju räägitud ja selle kohta liigub rohkesti vastakaid arvamusi. Ükskõik millise energialiigi kasutusele võtmiseks tuleb arvestada kui palju kulub selle tootmiseks energiat ja kui palju saab sealt energiat kätte. Antud näitaja on põhiline faktor, mille põhjal kujuneb ühe energialiigi hind.
Toetudes EMVI (Eesti Maaviljeluse Instituut) 2001. aastal tehtud uurimusele, võib öelda, et põhimõtteliselt on energeetilises mõttes biodiiselkütuse tootmine Eestis kasulik, ehk siis tootmiseks kuluv energia hulk on väiksem kui saadav energia hulk. Biodiiselkütuse tootmiseks kulub energiat mitmesuguste erinevate tööde peale. Nendeks oleks põllutöödele kuluv energia, rapsiseemnest õli kätte saamiseks kuluv energia (pressimine+esterdamine) ja väetiste ja taimekaitsevahendite tootmise peale kuluv energia. Uurimuses tehtud energiabilansist tuleb välja, et ühelt hektarilt saab 1,3-1,6 korda rohkem energiat kui tootmiseks kulub.
Maa, eriti põllumajanduslik maa, on piiratud ressurss. See on üks põhiline argument, mis räägib biodiiselkütuse laialdase kasutuselevõtu vastu. Statistikaameti andmetel oli aastal 2007. põllumjanduslikku maad 906 833 hektarit. Diiselkütust kasutati aastal 2007 kokku 528 000 tonni. Ühelt hektarilt on võimalik saada kuni 0,953 t biodiiselkütust. Arvestades, et saadava energia ja tootmiseks mineva energia suhe on 1,6 siis 0,953 t biodiiselkütuse tootmiseks kulub 0,953/1,6=0,595 t kütust. Lahutades kogu saadavast kütuse hulgast kuluva kütuse hulga, saame kasutatava kütuse hulga 0,953-0,595=0,358 t. Seega ühelt hektarilt saab 0,358 t diislit. Jagades aastase diiselkütuse tarbimise 528 000 t 0,358 t/ha, saame teada, et kogu aastase diiselkütuse tarbimise rahuldamiseks, peaks rapsi kasvatama ca 1 474 860 hektaril, viitan siinjuures uuesti, et statistikaameti andmetel oli 2007. aastal põllumajandusliku maa pindala 906 833 hektarit. Arvutustest tuleb selgelt välja, et biodiiselkütuse laiaulatuslik kasutusele võtmine ei oleks võimalik.
Eelnevad arvutused põhinesid energiabilansil piiratud maaressursi tingimustes. Teine ja võibolla veel tähtsam aspekt on majanduslik tasuvus. Selleks, et üldse hakata biodiiselkütust suuremas hulgas, on vaja teha mitmeid investeeringuid ja seda nii tootjal kui ka tarbijal. Eestisse oleks vaja teha tehaseid, mis tegeleksid biodiisli tootmisega rapsist. Biodiiselkütus peab vastama Euroopa Liidu kvaliteedi nõuetele ning selle tootmiseks vajaliku tehnika soetamine oleks kindlasti kulukas ettevõtmine. Talumehed peaksid täiendama oma masinaparki ning palkama töötajaid, suurendama oluliselt rapsi kasvatamist. Põllumajandus on iseenesest üsna töömahukas tootmisharu ning agrotehnika on kallis. Lisama peab veel, et kõik ettevõtjad tahavad ka kasumit teenida.
Kõike neid aspekte arvesse võttes tuleks biodiiselkütuse lõpphind tarbija jaoks liiga kallis, lisaks tuleb veel silmas pidada asjaolu, et tarbija peaks tegema omapoolse investeeringu, biodiislit kasutades tuleb ümber seadistada diiselmootorite kütusepumbad, -torustik, -filtrid ja –pihustid. Seega ma arvan, et lõppkokkuvõttes poleks biodiisli laialdane kasutusele võtmine Eestis võimalik.
Pikemalt võiks mõnes postituses peatuda ka asja sotsiaalselt küljel, toiduhindade tõus, biodiisli kasvatamine arengumaades kohalike toidulaua arvelt jne…
väga asjalik postitus, aga paari asja on võimalik loogiliselt täiendada. Esiteks on pealkiri biodiisli kasutuselevõtust, aga jutt ise selle tootmisest Eestis. Nagu Helene juba tähelepanu juhtis, tuleb biodiislist suur osa välismaalt, eriti arengumaadest. Arvestades transpordile kuluvaid ressursse on sellise kütuse kasutamine kindlasti energeetiliselt vähem efektiivne, lisaks veel Helene poolt viidatud probleemid, samuti näiteks vihmametsade hävitamine õlipalmi istanduste rajamiseks, probleemid süsihappegaasi kvoodi jagamisega jm.
Selles postituses kirjeldatud olukord tundub mulle aga isegi veidi parema variandina. Kui biodiislit ei veeta kusagilt Indoneesiast sisse, vaid kasvatatakse-töödeldakse siinsamas Eestis, on see kindlasti veidi keskkonnasõbralikum variant, lisaks veel poliitiline pluss osalise energiasõltumatuse näol. Põllumaad on küll liiga vähe, aga kogu kütusetarbimist ei peagi ju kohe kohalikule biodiislile üle viima. Mis siis, kui asendada kohaliku biokütusega ainult osa praegu kasutatavast diiselkütusest? Või hakata hoopis katlamaju sellele suuremas mahus üle viima? Sel juhul on asjal ehk isegi jumet.
Õige tähelepanek. Biodiislit võiks Eestis toota küll, arvestades, et meil on palju põllumaad, mis lihtsalt söötis seisab. See suurendaks maapiirkondades tööhõivet jne. Lihtsalt biodiiselkütuse laialdane tootmine ja kasutamine pole minu arvates otstarbekas. Samuti on veel ebaotstarbekam seda kuskilt sisse osta. Ahju ajamise mõte on hea. Sellisel juhul ei peaks põhimõtteliselt seda nii palju puhastama.
Biodiisli põletamine katlamajades pole minu silmis just kõige ratsionaalsem lahendus. Selleks sobiks pigem energiavõsa, mille kütteväärtus on küll väiksem, kuid selle korvab oluliselt suurem saagikus, väiksem nõudlikus kasvukoha tingimuste suhtes. Biodiisli jätaks ikka autodele. Kuna Eesti on maailmas suhteliselt ainulaadses seisus ning osa põllumaad seisab kasutuseta siis on biodiisli tootmine keskkonna sõbralikkuse seisukohast tervitatav. Küsims vaid, kas riiklikud soodustused on piisavad selle majanduslikuks tasuvuseks. Teisalt kui luua liiga soodsad tingimused biodiisli tootmiseks ja tarbimiseks erinevate soodustuste näol tekib oht, et talunikud vahetavad vilja ja kartuli rapsi vastu ning neid tooteid hakkame veel enam importima. Selline stsenaarium viib juba eelpool kommentaarides mainitud toiduhindade tõusu ja vaesemate riikide elanike toidukorvi vähenemiseni.
Biodiisli tootmisel tekkivat pressimisjääki šrotti saab kõrge energia ja valgu sisalduse tõttu kasutada loomasöödana, selletõttu võiks tootmine edukalt koos käia loomakasvatusega. Seega kui riik rapsikasvatamist toetaks, siis areneks ka loomakasvatus.
Üleüldse tuleks maad, mida ei kasutata ja hakkab võsastuma, metsastada. Energiavõsa kasvatada ainult kohtades, kus muud kasvatada ei saagi.
võib-olla pole katlamaju tõesti biodiisliga nii mõttekas kütta kui energiavõsaga, ma ei tea. Igatahes tunduvad mõlemad mulle (täiesti subjektiivselt) veidi keskkonnasõbralikumad ja usaldusväärsemad kui Venemaalt tulev masuut, mida meil vist päris palju kasutatakse.
aga osaline üleminek kohalikule biodiislile võiks toimuda kõigepealt (või tootmisvõimaluste piiratust arvestades isegi ainult?) ühistranspordis. Sellel on minu arvates mitu põhjust: bussid kuuluvad vähestele ettevõtetele ja tangivad kindlates kohtades, seega oleks lihtsam teha investeeringuid tanklate ja mootorite ümberseadistamiseks. Ühistranspordi arenduseks on võimalik taodelda ELi raha. Ka riik ja omavalitsused doteerivad ühistransporti nagunii, seega oleks toetuse suurendamine võimaliku kõrgema kütusehinna tõttu lihtsam kui mingi täiesti uue toetusliigi sisseviimine. Samuti aitaks kohaliku kütuse kasutamine hoida kulusid stabiilsemana ja toetada ühistranspordi kui rohelise teenuse mainet. Teiseks võiks biokütust kasutada põllumajandusmasinad – samuti võimalus taodelda toetusi kulude katteks, küllaltki piiratud arv tanklaid (praegu kasutavad nad siniseks värvitud madalama aktsiisiga diislikütust, mida ju ka päris igalt poolt ei saa) ja lisaks veel lükkaks see ümber vastaste argumendi (või halvemal juhul kinnitaks seda), et biokütuse tootmiseks kulub mõttetult palju naftat.
väga (tsiteerides Toomas-Henrik Ilvest) multilateraalne probleem.
Minu teada osades skandinaavia maades just seda ühistranspordi biodiisli varianti kasutataksegi. Üsna mõistlik. Sest tõesti kogu energiatarvet poleks võimalik meie tarbimise juures biokütustele üle viia (jah, oleks vb võimalik välismaist biokütust sisse ostes, aga selle hind oleks nii majanduslikult, sotsiaalselt kui jne liiga kõrge). Siinjuures kui ma õigesti mäletan, siis Rootsi on üks suur kaudne palmiõli istanduste toetaja, kuna tahab fossiilsetest kütustest nö distantseeruda ja ostab sisse arengumaade biodiislit. Palmiõli suurimad tootjad on statistika väitel okeaania saareriigid, kes tänu sellele tegevusele on ühed suurimad kasvuhoonegaaside (antud juhul CO2 ja CH4) emiteerijad, sest kuivendavad soiseid metsi (vabaneb metaan, mis on kordi kangem kasvuhoonekas kui CO2), et luua uusi istandusi. Rääkimata biol.mitmekesisusele tekitatud kahjust.
Aga toa kütmiseks on küll teatavaid kohaliku tähtsusega variante.
Eestis on energiavõsa kõrval mõnes piirkonnas Läänemaal (võimalik, et ka mujal) kasutusel roog ja heinaniitmise jääk (seoses puisniitude hooldamisel tekkiva jäägiga, mida tänapäevased loomakasvatajad mingil juhul söödana kasutada ei soovi, sest see pole piisavalt homogeenne). Sellise kütte juures on väga oluline aga, et teda kasutatakse tekkekoha lähedal, sest ta on sõnaotseses mõttes hõre (roog näiteks) ja tema transport võtab tohutult kütust kui arvestada suhteliselt madala kütteväärtusega. Samas on materjal ise taastuv ja väiksemate piirkondade kateldes ära kasutades laheneb mitu probleemi korraga. Lisaks saab paar inimest ilmselt ka töökoha seoses kütte kogumise ja töötlemisega (muidu ostetaks küte sisse).
Veel köetakse koospõletamisahjudes pressitud põhku(viljatootmise jääk) ja saepurupelleteid (puidutöötlemisejääk), siin on taas oluline, et materjali kasutataks tekkekoha lähedal.
Nüüd tuleb aga meelde diskussioon ökorakenduste loengu järel, kus arutlesime, et kas metsanduses tuleks oksad metsast kaasa tuua, et neid ära kütta või jätta metsa alla mulda rikastama (okstes ja lehtedes on teatavasti kõige rohkem mullale vajalikke aineid, kus aga puitunud osa on toiteainetest vaesunud).