“Kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?”*

Selle Aldo Leopoldi tsitaadiga alustades alustan ma ühte mõtteavaldust, mille ma tegelikult avaldasin varem oma teises bloogis. Siin kontsentreeritumal kujul.

Ei hakka siinkohal tegema grandioosset sissejuhatust maailmas toimuvaökoloogilise katastroofi teemadel, seda on käsitlenud nii paljud toredad mõtlejad, ökoloogid, teadlased, kultuuriinimesed jpt. Samuti ei hakka ma jahuma sellest, et kui me kiiremas korras homo sapiensi lömastavat domineerimist Maal drastiliselt ei vähenda, siis me lihtsalt sureme liigina välja. Jah, prussakad jäävad, nagu alati tervameelselt ära mainitakse. Aga võib-olla ei jää ka, koolkondade küsimus. Igatahes alustan sealt, kus mu mõte hetkel peatub.

Meil on praegu majanduskriis, kas pole tõsi? Miks – küsivad paljud. Mina eriti ei küsi. Põhjus – tagajärg, põhjus – tagajärg… See ei ole mulle tulnud igatahes ootamatult. Lõpmata kaua ei saa õhust laene võtta ja progressi mängida.

Ma ei ole kunagi tundnud suuremat huvi majanduse toimemehanismide vastu. Küll aga jõuab tõenäoliselt iga looduskaitsest, keskkonnaeetikast, süvaökoloogiast ja muudest sarnastest omajagu kattuvatest teemadest huvitatud inimene teatud poliitilise vasakpoolsuseni. Ma ei lasku praegu Eesti poliitika olematutesse vasak-parem nüanssidesse, meil siin Läänemere lõunakaldal on neist asjast ju mingi muust maailmast erinev isiklik arusaam. Ma räägin natuke üldisemalt ja rõhutan kohe alguses, et kommunismis mind süüdistada pole vaja, see ei ole asja sisu. Ühesõnaga kasvule ja arengule suunatud kapitalism ei ole mingil juhul jätkusuutlik lahendus, vaja on ühiseid otsuseid ja jõupingutusi, loobumisi ja leppimisi, teatud mõttes inimeste tiibade kärpimist. Alati ei peagi saama nii palju kui tahad, peab piisama sellest, kui palju on vaja. Vahelepõikena – ma tahtsin kunagi Titanicu t-särki, ema ütles, et ei saa, see tahtmine läheb sul kohe üle ja läks ka. Ma tahan öelda – võib-olla me, inimesed, tahamegi enamjaolt mõttetuid asju. Ja tegelikult, mitte võib-olla, vaid päris kindlasti nii ongi.

Antropotsentrism on asi, millest oleks viimane aeg loobuda. See on küll üks mugav harjumus, aga veel 18. sajandil oli Euroopa aristokraatidel harjumuseks kappi ja trepimademetele sittuda, nii et harjumuspärasus ei ole mingi vabandus. Parafraseerides pealkirja tsitaadi autorit, Leopoldi, ei lõppe evolutsioon – ka inimese vaimne areng – kunagi. Pealegi loome paljude “loobumiste” puhul me ju endale/oma järeltulijatele paremaid elutingimusi tulevas ajas, nii et sisuliselt see ikkagi on meile kasulikum kui praegune elukorraldus. See oli nüüd sissejuhatus sisule.
Lahendus, edasi minemise võti. Olgu – üks paljudest võtmetest, tegu on komplekse situatsiooniga, on see, et meil ei ole vaja edendada loodus- ja täppisteadusi. Meil on vaja integreerida loodus-ja täppisteadused absoluutselt kõigi teiste erialadega. Inimtsivilisatsiooni saladus peitub meie kollektiivses mälus. Haridus mängib meie kultuuride eripärades suurt rolli. Ma tahan öelda – juba lähitulevikus ei tohiks aset leida stseen, kus ülikoolist astub värske paberiga välja majandusspetsialist, psühholoog või informaatik, kellel puudub arusaamine inimese kohast looduses ning looduse iseväärtusest. Vaja on eetiliselt mõtlevaid kinnisvaraarendajaid, kogu ökosüsteemi elukvaliteedi tõusu eesmärgiks seadvaid ärimehi, bioloogilist mitmekesisust hindavaid ehitusmehi. Näiteid võiks tuua lõputult.
Me teame, et on viisakas teretada, öelda aitäh. Isegi kui me seda ei tee, me teame seda. Aga me oleme aegade jooksul sisuliselt läbi lõiganud need niidid, mis sidusid meid otseselt maaga. Väga vähestel on sugulasi, emasid-isasid, vanaonusid, sõpru, kes oleks andnud edasi viisakust looduse vastu. Ja mitte ainult viisakust – meil ei ole kedagi, kes teeks meile selgeks meie koha globaalses ökosüsteemis, meie vastutuse, meie vajaduste ja teiste liikide vajaduste konflikti. Seega peakski haridus suunama noori inimesi. Ta suunab neid nagunii – olgu nõukogude aeg, Eesti Vabariik või mida iganes, haridus on nagunii loomult suunav. USA-s suunatakse osades piirkondades noori näiteks “intelligent design’i” abil. Venemaa koolilapsed usuvad, et Stalin oli hea mees. Rootsi koolilapsed ei teagi Stalinit. Suuname nii või teisiti, suuname siis juba parem hästi ja jätkusuutlikult.
Ma annan endale aru, et majandusteaduskonna õppekavva pole tarvis lisada aineid nagu “keskkonnakeemia” või “organismide mitmekesisus,” kuid piisaks sellest, kui majandusteooriaid käsitledes selgitataks ka maailma hetkeseisu, alternatiivseid teooriaid. 2 AP eest globaalökoloogiat kasvõi… (seda ainet annab TÜ-s Tõnu Oja) Esialgu mõjuks see veidi verise kontrastina praegusele, aga kui õppejõud võtaksid omaks põhimõtte, et me ei lähenda majandamisel mitte inimesest, vaid ökosüsteemist, keskkonnast, loodusest (koos inimesega), oleks maailm juba pärast esimesi sääraseid loenguid teistsugune koht. Sest pidagem silmas, et need, kes looduse iseväärtuse kuidagi spontaanselt on ära tabanud, leiavad tihtipeale nagunii tee mõnele loodusega otseselt seotud erialale, sealt edasi tuletades selgub, et paljud õppejõud neil looduserialadel on samuti natuke laiema südametunnistusega, kui seda on inimkonna oma.
Ja lõppudelõpuks – kas me kasvava majanduse ajal olime õnnelikumad kui praegu? Kas elu mõte oli meile lähemal? Ja rahu ja armastus? Kas paremad võimalused tarbimiseks on kunagi kedagi õnnelikumaks teinud? Uuringud näitavad (nagu ka mu sisetunne), et mitte. Ma ei laienda siinkohal teemat, aga vihjamisi mainin siiski ära, et minu arust tähtsustatakse seda majandust, mis on iseenesest nii abstraktne, üle. Helistage oma vanaemale ja küsige: “Vanaema, mis oli kõige meeldejäävam sündmus Sinu lapsepõlves?” Kui ta vastab teile, et kolmekümnendate majanduskriis oli küll väga südantlõhestav, jääb õigus minu oponentidele. Aga kui ta räägib teile, kuidas põrsad kutsumise peale tulid ja koerana kannul sibasid, kuidas luhale tekkis kevadepoole selline jää, mille all sai ringi ronida ja mängida, või kuidas sõdurid Pauka maha lasid ja isa Siberisse viisid…? Tõenäolisemalt seda viimast – ju.  Selle näitega tahtsin ilustada oma mõtet, et majandus on vahend, aga mitte eesmärk. Progress oli eesmärk ja vahend ja kõik pikka aega, aga praeguseks on ta üks vananenud mõte. Edaspidi tuleb keskenduda sisemisele arengule ja elukvaliteeditõusule kõigi liikide jaoks. Tuleb anda kõigile (kõigi erialade) inimestele tagasi vähemalt mõned niidi, mis seovad meid maaga, et me saaksime selekteerida olulist ebaolulisest.

26 mõtet ““Kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?”*”

  1. Kõik “-ism-id” on ainult paberil head. Ja see kui palju midagi vaja on, on suhteline – kas see, kui inimene tunneb, et ta tahab midagi, polegi vajadus? Noh, ma ütleks niipalju, et, jah, me ostame tihtipeale mõttetuid asju (muideks, saades aru ostu mõttetusest juba mõni tund pärast ostu) – et saaks rahuldatud mingi hetkemeelestatus (aga ka see vajab rahuldamist, et isikud tunneksid end “õnnelikumana”).

    Täppisteadusi ei taheta ju integreerida õppeainetesse, sest siis justkui langeb üleüldine õppeedukus, mis tegelikult näitab mu arust just õppetöö puudujääke, mitte seda, et tehakse maailmatult raskeid asju. (Näiteks, eile ühes loengus räägiti meile, kuidas arvutada välja erinevate purskkaevude pumbavõimsusi – oli lihtne ja loogiline ja samm-sammult ära seletatud – ning 80% kursusest (juba magister) ei suutnud valemeid järgida.) Looduslikest/keskkondlikest täppisteadustest niipalju, et selles suunas siiski mingil määral liigutakse.

    Ja lõpetuseks – inimene pole kunagi üleni õnnelik/rahul, sest õnnelik-olemine on ideaal. Ideaali aga ei eksisteeri. On vaid pidev püüdlus selle poole.

    Niimoodi mõistab mõnesid asju EMÜ maastikuarhitekt.

  2. Õnne suhtes ei nõustu. Õnn on põhimõtteline seisund ja elu tunnetamise viis. Seega täiesti reaalne olemise vorm. Mina olen küll õnnelik, aga eks see läheb juba mingil määral filosoofiasse..
    See, kas sa oled parajasti rahul oma isikliku elu, poliitika või poolelioleva lõunasöögiga – see on midagi muud. See on rahulolu. Aga rahulolu on väga subjektiivne ja muutlik. Õnne mõiste on minu jaoks midagi laiemat ja sügavamat.
    Kui rääkida sellest rahulolemisest, siis tõesti, alati aetakse midagi taga. Minu elus on aga kõige sügavama ja targema mulje endast jätnud inimesed, kes mingil määral on tagaajamise lõpetanud ja asunud mingile sisemisele rännakule. Muidugi, eks ka sisemist rahu võib “taga ajada” jne, nokk kinni saba lahti…

    🙂
    Aitäh meie blogi esimeste kommide eest!!!

  3. Esiteks on minu meelest natuke egoistlik väita kogu Eesti inimeste eest, et keegi ei olnud majanduskasvu ajal õnnelikum. Miks? Mõtle nende inimeste (ja neid pole Eestis vähe) peale, kes peavad muretsema iga jumala päev, mida nad täna süüa saavad, kuidas nad oma lastele saaks näiteks riideid ja muud eluks vajalikku osta, neid koolitada, rääkimata trennidest ja huviringidest. Nüüd kui majandus üha langeb jäävad ära paljud toetused ja võimalused paremaks eluks vaestel aga sageli väga tublidel inimestel. Nemad on ju õnnetud. Kas nad on siis millegipoolest halvemad kui sina või mina? Kõik inimesed pidid võrdsed olema. Pealegi kasvab majanduslanguse ajal töötus ja sellega seoses tõuseb kuritegevus, mis võib otseselt puudutada meid kõiki.

    Antropotsentrismist ja egoismist.

    Kui inimene head tehes tunneb ennast hästi, tunneb, et ta on parem inimene (teistest parem) siis sellisel juhul peitub altruismis päris hea hulk egoismi. Milleks on tegelikult vaja kaitsta loodust ja hoida keskkonda? Kas kõik inimesed, kes sellele püüdlevad, et kaitsta puid ja põõsaid ja loomi ning mutukaid, teevad seda suurest armastusest kõige selle vastu või peitub selle taga sügav egoism, mis tuleneb teadmisest, et inimene siin planeedil maa ei saaks eksisteerida ilma floora ja faunata? Nagu igale üksikisikule on tema ise ikkagi kõige tähtsam (leidub erandeid, mis kinnitavad reeglit) siis igale liigile on oma liigi ellujäämine kõige olulisem. Inimene pole antud juhul mingi erand, samamoodi ei saa etteheiteid teha hundile kui ta saaki murrab ja hunt, juhul kui tal oleks arutlusvõime, ei peaks sellepärast ennast halvasti tundma. Selline ongi elu. Elu elab elust ja elu hävitab elu aga üks elu ei saa elada ilma teise eluta. Inimene on orgaaniline osa elust ja teda ei tohiks eraldada muust loodusest. Inimesed peavad endale oma egoismi tunnistama, peavad tunnistama, et nad tahavad paljuneda ja levida ning tahavad, et ka nende järglased kõnniksid siin planeedil maa aga peavad ka tunnistama seda, et kuskilt jookseb ülejäänud looduse jaoks taluvuspiir, mille ületamisel ei hävine mitte ainult loodus, vaid ka inimene olles osa loodusest. Seega kui inimesed saaksid aru, et nende ja järeltulevate põlvede olemasolu ei kindlusta mitte meeletu tarbimine ning järjest suurenev rahvaarv, millega seoses kõik muu elav kõrvale tõrjutakse ning jalge alle trambitakse, siis nad oma suures egoismis oleksid kindlasti nõus paljustki loobuma. Antropotsentrism kui inimloomale omane egoism pole midagi taunitavat ja on minu arvates täiesti normaalne nähtus, mis lähtub ürgsetest loodusseadustest. Nagu ma juba ütlesin on igale liigile tähtis oma olemasolu säilitamine. Inimene on läinud seda tehes lihtsalt teele, mis küll esmapilgul tundub perspektiivne (meid on ju nii palju, suudame elada sisuliselt kõikides kliimavöötmetes, kujundame loodust enda järgi kui vaja jne jne), kuid pikema aja jooksul võib meile saatuslikuks saada. Ma usun, et antropotsentrismi saab looduse ja keskkonna hoidmise kasuks ära kasutada, vaevalt aga, et ära kaotada, kuna selle juured on meile tulnud juba esmaste organismide tekkimisega. Liik kes tegeleks ainult sellega, et ta ümbritsevatel liikidel oleks hea, pole evolutsiooniliselt edukas, samuti nagu liik kes püüaks kõigest väest ülejäänud organisme hävitada enda arvukuse tõstmiseks. Tuleb leida kuldne kesktee.

    Kokkuvõteks ütleks, et lihtsaid ja häid lahendusi olukorra parandamiseks pole. Ma arvan, et Helene mõte, läbi hariduse inimesi suunata on üsna hea. Mina isiklikult pooldaks, et juba üsna väikestest klassides hakataks õpetama loodusõpetust kujul, mis annaks väikesele inimese hakatisele ettekujutuse kes ta üldse selline on, kust ta tulnud on ja kus on tema koht looduses ning õpetaks juba varakult mõistma oma sõltuvust muust elusast ja ka elutust. Nagu öeldakse turg määrab kõik ja kui meil koosneks enamus turgu keskkonnateadlikest inimestest, siis võiks loota, et väheneb ka meeletu(mõttetu) tarbimine. Hetkel on inimesed suurte firmade ja korporatsioonide vastu relvitud. Kui suudaksime nad panna aru saama, et välja reklaamitud erinevate kasutute asjade ostmisega kaasnev mugavus on tegelikult ebamugavus (sest kas on mugav hingata saastunud õhku või kas on mugav metsa all jalutades prügihunnikutele sattuda jne jne), siis oleks see suur võit. Muidugi on ka hariduse andmisel omad varjuküljed. Vähem arenenud riikides peaks sellisel juhul majandus “arenema” nii palju, et inimestel üldse oleks võimalus kooli minna. Sellise “arenguga” kaasneks ka keskkonnasaastamine. Igatahes üldine konseptsioon selleks, et aidata vähem arenenud riikidel paremini elada, peaks lähtuma põhimõttest anna näljasele õng mitte kala ehk siis abi tehnoloogiate ja väljaõppe näol, mis võimaldaksid neil areneda võimalikult keskkonnasäästlikult. Kuigi see kõik võtaks aega ja nõuaks keskkonnalt olulist lõivu, siis ma ikkagi usun, et on teostatav ning kunagi jõuab inimkond niikaugele, et on tekkinud dünaamiline tasakaal inimese ja ülejäänud looduse vahele.

    P.S. Iga samm selle saavutamiseks on tähtis ja teie blogi on kindlasti väike sammuke parema homse nimel 🙂

    ja veel seda, et juhul kui inimkond endale meeletu paljunemise-tarbimise-saastamisega otsa peale suudab teha, pole ta palju parem pärmiseenest kes lõpuks oma ainevahetuse jääkide kätte ära sureb. Häbiväärne lõpp looduse kroonile või mis.

  4. Aitäh, Martin, olen sinuga tegelikult üldjoontes nõus. See on normaalne, et iga liik mõtleb ennekõike iseenda peale ja tõsi – ka parema homse lootuses on alati teatud egoismi (isegi kui näiteks iseka geeni pilgu läbi vaadata). Samas- kuna inimene on hetkel siiski pisut teistsuguses olukorras kui enamik teisi liiki Maal, siis tuleb meil ikkagi teha ka natuke teistsuguseid ja laiemalt mõtlevaid otsuseid. Sest praegu, mulle vähemalt tundub, ongi inimkonnale kõige kasulikum teha lühemas skaalas kahjulikena (ebamugavaid) tunduvaid otsuseid.

    Mis puudutab majanduskasvu, siis majanduskasvu ajal alati ebavõrdsus suureneb (võib-olla väidan seda liiga julgelt, aga mina olen nii aru saanud). Seega vaesed on sama vaesed, või kasvab nende sissetulek pisut, rikkad lähevad ainult rikkamaks. See on nagu vaeste ja rikaste riikidegagi… Muidugi tegi meie riik ka tobedaid otsuseid majandusliku õitsengu ajal äritegemist veelgi kergendades (ja mitte luues mingid pehmet maandumist suurenenud maksudega )langusele, kus aga praegu, kui kõik kiratseb, visatakse veel kaikaid kodarasse ettevõtetele. Rääkimata sellest, et majanduskasvu ajal tehakse koolitoit priiks, aga languse ajal pannakse maksu alla. Paradoksid ja ettenägematus.

    Ma kirjutan sellest sinu mõttest turgu suunata kunagi veidi pikemalt. (maksud mõttetutele toodetelenagu ühekordsed nõud ja kõvast plastikust nätsupakid)

  5. Selle majanduskasvu ja vaeste-rikaste suhete kohapealt ma vaidleks vastu natukene. Sul on ilmselt õigus juhul kui vaadata otseselt suhteid, võrrelda palju ühe sissetulek erineb teisest, kuid mis on vähem jõukal inimesel kasu sellest kui ta saab küll rikkaga võrreldes suhteliselt natuke rohkem raha kui ennem aga samas see sissetulek jääb näiteks alla elatusmiinimumi. Teiseks kui on majanduskasv siis laekuvad maksud paremini ja neid laekub rohkem. Seega isegi kui vaesed teenivad suhteliselt vähem siis nende sissetuleku juures moodustavad riigi poolt pakutavad hüved oluliselt suurema protsendi.

  6. Selle teema kohta, et majanduskasv teeb inimesi palju õnnelikumaks ja majanduslangus õnnetumaks ütleks niipalju, et mina olen suure pere liige (7 last – mul on 1 vanem vend ja siis ülejäänud on nooremad). Oleme oma sissetulekuga kuskil miinimumi piiril (seda normi, mis kunagi oli, et iga inimese peale peab kuurahaks olema 1500 eeku, välja päris ei tule). Olenemata majanduse olukorrast, oleme hakkama saanud, ilma suuri kitsendusi tegemata laste huviringide, hariduse, kehakatete jms pealt. Ja kõhud on ka alati täis olnud. Puudu jääb vast asjadest, mida lihtsalt tahaks, reisimisest ja igaühel pole oma ratast jms. Toetused (rääkigu, mis nad tahavad) pole nüüd küll aastatega eriti tõusnud, aga ka mitte langenud – abi neist loomulikult on. Seega, toetused pole nii kõikuvad ega ka nii meeletult suured, et meie elukvaliteet sellest drastiliselt sõltuks. Ja me pole õnnetud. On paljutki, mida saab teha (on ka asju, mida ei saa, ilmselgelt). Parem elu (ega ka õnnelikkus) ei tähenda otsest seost rahaga – sissetulek on abivahend ja kui ei muutu üldse toetuste süsteem (näiteks on pensionitoetused kopsakamad kui noortele peredele suunatud), siis ei mõjuta toetusi eriti ka majanduslangus, sest need on niigi miinimumpiiril. Ja kõigi unistus pole teenida miljoneid – tekitab nagu liigselt vastutust :P.

    Rääkides ka nendest päris-päris elurataste vahele jäänutest, siis ega igavesti ei saa ka riik neid jalule aidata – üks hetk peavad nad end ise käsile võtma.

    Tööpuudus on muideks väga suurelt seotud ka sellega, et pensioniealised töötavad kuni surmani – hoides nii kinni suurt hulka töökohti, millest tekib olukord, kus noored ei leia tööd (nt pärast kõrgkooli lõpetamist). Ja kuna praegu on tööealisteks saamas meie beebibuumi-lapsed (1987. ja 1988. sündinud), siis töötuse kasv on veelgi märgatavam. Kuritegevus pole nii väga just sellega seotud.

    Mina arvan nii hetkel.

  7. http://www.tallinnapostimees.ee/?id=58100&redir=

    Kaiga nõus, üheksakümnendate alguses kui mu noorem vend sündis (meie peres on kolm last) ei olnud ema jutu järgi ka alati just liiga palju lauale panna, aga ma mäletan oma lapsepõlve kui uskumatult õnnelikku aega. Ma ei hakka üle idealiseerima seda, et me kõik olime ühtmoodi vaesed, marti joostes pandi lastele korvi niidirulle ja kodutehtud moose, seda Õismäel, Tallinnas, kus elu peaks kõige magusam olema. Ma arvan, et need, kes hakkama saavad, saavad ka rasketel aegadel hakkama, need, kes õnnelikud on, on seda alati. Ja tõesti, need kes elu hammasrataste vahele jäävad, neil on majanduskriisi ajal veel gramm raskem. See gramm võib muidugi määravaks osutuda.

  8. Hiljem tuli neid võimalusi juurde, raha ja jalgrattaid jm, aga kuidagi meid kasvatati juba selliseks, et see kokkuvõttes ei olnud enam väga tähtis.

  9. Helenega nõus :). See lihtsalt kasvatusest tulevnevalt ei omanud tähtsust. See asjade saamine-omamine.

  10. Jah. Ma olen ka nõus, et ei olnud üheksakümnendate sel elul viga midagi aga tuleb endale aru anda miks see aeg nii ilus tunuds. Kõik inimesed olid ülioptimistlikud tuleviku suhtes, meil oli jälle kord oma armas Eesti Vabariik ja inimesed oli nõus kartulikoori sööma. Millegipärast ma arvan, et paljud inimeses enam nii optimistlikud ei ole.

  11. Elu tundub alati halvem kui enne oli.. miskipärast. Või noh.. kui mitte alati siis tihti. Vanasti oli rohi rohelisem jne.. Sellest ma aga rääkima ei hakka. Hoopis olulisem point siin tekstis minu arvates on hoopis see, et keskkonna alast haridust tuleks hakata õpetama koolides. Sundkorras ja näiteks üks aasta põhikolis ning siis üks aasta 11 või 12 klassis. Eraldi ainena. Kasvõi kord nädalas..
    Et inimesed ei ajaks sassi, mis on globaalne soojenemine ja osooni kihi hõrenemine ja neil on võimalik teadlikult vaadata maailma ja mõista mis on valesti ja mis ei ole.

  12. Selle sundkorras õppeaine läbiviimisel, tekib palju “aga”-sid. Põhimõtteliselt kui see aine oleks üldinformeeriv, õpetaks üldisi põhimõtteid, siis ei muutuks midagi. Tegelikult ju õpetatakse neid nagunii, füüsika, keemia, bioloogia raames. Teisestküljest kui ainet õpetada sunduslikult maailmavaatena, poleks see päris kooskõlas demokraatia põhimõtetega. Kellel üldse on õigus öelda, mis on õige ja vale?

  13. Minu algse postituse idu oli see, et teiste ainete õpetamisel tuleks rohkem lähtuda mingist teistsugusest vaatenurgast kui majanduskasv, tootmise tõus, jne… St anda inimestele laiem arusaam näiteks sellest, mille ARVELT rikkus tuleb. On ju teada, et 50ndatel kui USAs hakkas see tarbimisühiskonna promo, töötleti spetsiaalselt välja tooteid niimoodi, et nad mingil hetkel katki läheksid, et inimesed uue ostaksid – sellise mõttetu ressursiraiskamise aeg näikse nüüd ümber olevat, aga õpetused on ju sisuliselt samad. Vist. Ma ei õpi ise ju tootearendust…
    Lisaks veel bioloogias peaks nö üldhariduskoolides mitokondrite asemel rohkem laiemale pildile keskenduma, et inimesed esmalt saaksid üldse ARU, misasi see loodus on, kus neid mitokondreid kohata võib. Liiga palju arutut tuupimist on praegu loodusainetes. Õigemini, see ökoloogiline osa tuleb käsitlemisele kevadel ja õpetajad lasevad ta tihti hea meelega üle (minu mälestus vähemalt on selline). Rohkem katseid, rohkem ettekandeid ja aktiivõpet.. (sinnasuunas vist haridust õnneks nihutataksegi).
    Ja ülikooli tasandil võiks iga inimene aru saada, mis keskkonnamõju omab TEMA eriala. Majandusinimese mõju on üks, inseneri oma teine. Mõlemad olulised.

  14. Sest praegu meil on nii, et inimesed reaalselt ei tea neid keskkonnaasju, aga mitteteadmine ei ole ju vabandus seaduse rikkumisele, miks ta siis looduse saastamisele ja idiootsele keskkonnaalasele mõtlemisele peaks vabandus olema? Ma ei tahagi mingit roheideoloogiat peale suruda. Meil endal on kursasiseseltki nii mustmiljon eri arusaama looduskaitse vajalikkusest, prügi sorteerimise otstarbekusest või millest iganesest, et ma ei eeldagi, et saaks mingit ühte tõde õpetada. Aga tuleks õpetada nägema suuremat pilti, et inimesed saaksid valikuid teha mingi ausama teadmise põhjal.

  15. Keskkonnaõpetus pole ideoloogia Martin. Ole normaalne nüüd 😀
    Majanduse õpetamine on rohkem ideoloogia ja seda õpetatakse pea igas keskkoolis. Vähemalt on selle õppimie võimalus. Ka usuteadust õpetatakse koolides. Keskkonnateadus on üldhariduslik kõikehõlmav loodusteadus. Nii reaalne kui reaalteadus üldse olla saab. See mitmes tunnis asjade KÄSITLEMINE ei ole õpetamine. Mainitakse probleeme aga kui palju sa mäletad seda, et miks ja kuidas need probleemid tekkivad? Kui palju seda keskkoolis õpetati. Poin ongi selles, et see ühes bioloogia tunnis 5 globaalprobleemi käsitleda ei ole absoluutselt mitte parim viis seda asja selgeks teha vaid pigem üks halvemaid.
    Ja kui sa seda siiski ideoloogiaks nimetaksid siis ma arvan jah, et minu ideoloogiat on õige õpetada ja ma ei tunne end sellepärast halvasti 😛

  16. Ivo, esiteks lause “ole normaalne nüüd :D” EI OLE argument, mis mind peaks oma arvamust muutma panema. Mina ei pane seda pahaks, küll aga võib seda teha mõni teine inimene, kellele tegelikult on teie blogi rohkem suunatud. Tagajärjeks võib olla see, et ta ei külasta teie blogi enam kunagi ja ta räägib ka sõpradele kui mõttetu see on.

    Teiseks ma kasutasin oma kommentaaris sõna maailmavaade, maailmavaade ja ideoloogia ei ole sünonüümid. Ideoloogia on ideede, kujutluste, mõistete süsteem, mis on väljendatud ühiskondliku teadvuse eri vormides (filosoofias, poliitistes vaadetes, moraalis, kunstis, usundis); Maailmavaade on inimese või inimeste grupi, sh kultuuri või rahvuse iseloomulik viis liigendada oma kogu tunnetuse ja mõtlemise ala tervikuna või mingit osa sellest.

    Kolmandaks, elu ei ole must ja valge. Kategooriliselt arvamust peale surudes (isegi juhul kui arvamus on õigem) ei ole võimalik kellelegi midagi selgeks teha, kes tahab endale tunnistada, et tõesti ma olen elanud kogu elu valesti? Suurem osa ühiskonda seda ei tunnista, ülejäänud teavad nagunii. Olen teie artikleid lugedes asunud opositsiooni, mitte sellepärast, et ma üldiselt ei nõustuks teie põhimõtetega, vaid sellepärast, et püüda lahata probleemide nõrku külgi,et püüda rohkem teemasid avada. Ma arvan, et teil pigem tasuks hoiduda kirjutiste eest, mis kalduvad väga globaalsetesse teemadesse ja filosoofilistesse arutlustesse, sest neid on raske tõestada ning vastuväiteid on alati “sadatuhat”. Võibolla oleks mõttekam, kui tõstataksite üles konkreetseid probleeme siitsamast Eestist. Prügiprobleemid, energeetikaprobleemid, tarbimisharjumused jne.

    Nagu ma aru olen saanud, on see blogi suunatud pigem nii öelda tavainimestele. Tavainimeste all ma pean silmas neid inimesi, kes ei ole keskkonnaprobleemide ja nende olemusega niivõrd kursis. Minu soovitus oleks, et püüdke asju näha läbi tavainimese silmade. Kui hakata neile väga kategooriliselt midagi selgitama, siis on efekt tihtipeale vastupidine. Nad kuulavad su juttu stiilis “kes sa selline oled, et hakkad mulle õpetama, kuidas elada”. Taolise olukorraga puutusin ma kokku kui teenisin aega Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Seal oli koos väga erineva hariduse ja harituse taustaga inimesi. Võibolla oleks praktiliste näidete toomine ja nende põhjal selgitamine efektiivsem. Võibolla ei oleks, seda ei tea, samas proovima peab. Kahju on sellest, et päris paljud inimesed ei saa ennem aru, et igale poole ei ole mõtet sittuda, kuni nad ükskord ise sita sisse astuvad, osa nendest ei saa siis ka aru.

    1. Ma täiesti mõistan su kriitikat mu arvamuse kohta. Ma mainiks ära ka et leian, et keskkonnaõpetus pole ka maailmavaateline (kindlasti mitte ideoloogiline) vaid täiesti tavaline reaalteadus. Ei kavatse ka arvamust peale suruda kuigi ma olen harjunud oma argumente üsna vägivaldselt välja tooma vahel. Olen selle kohta ka enne kriitikat saanud ja olen üritanud ka end muuta aga egas ee lihtne ei ole. Ma olen juba kord selline emotsionaalne osade teemade koha pealt. Vabandan kui kedagi häirisin.
      Normaalne olema suunamine on argument minu arvates küll aga tegelikult oli see antud kontekstis nali ja mitte sinu pihta suunatud kriitika.
      Ei tahaks öelda, et see blog on suunatud otseselt tavainimestele. Ei usu sellisesse kontseptsiooni nagu tavainimesed ja leian, et see blog on suunatud kõigile keda see mingiski mõttes erutab. Ma usun, et keskkonnatehnoloogia peab olema igale ühele mõistetav ja sestap ehk suunatud sellele tavainimese kontseptsioonile küll aga see ei tähenda, et asju ei peaks seletama teaduslikult ja argumenteeritult. Liigne asjade lihtsustamine rikub asjade sisu.
      Elu ei ole mustvalge aga tihti tuleb teda nii vaadelda sest detailide üle vaieldes ei jõua tihti kuhugi eriti kiiresti välja. Vahel on vaja tegutseda ja keskkonnateemadel seda enam. Loomulikult ei soosi ma kunagi mõtlematut tegutsemist aga kuskil on piir.

      PS. Sama kirglikult suhtun ma ka vajadusse õpilastele koolis matemaatika, bioloogia, keemia, füüsika ja geograafia õpetamisse.

  17. Normaalne on väga suhteline mõiste. Normaalne tähendab olulise kõrvalekalde puudumist keskmisest. Praeguses Eestis on normaalne sõita Maastikuautoga, on normaalne ennast mõne aja tagant pildituks juua, on normaalne igakord supermarketis oma toiduasjad ühekordsetesse kilekotidesse pakkida jne jne samas tasemel kunstnikud, lauljad, luuletajad, sportlased ei ole normaalsed. Nii et ma jään siiski oma arvamuse juurde, et normaalne olema suunamine ei ole argument.

    Nõustun saja protsendiliselt, et asju peab teaduslikult seletama ja argumenteerima. Kui tuletada meelde Erik Puura Keskkonnageoloogia loenguid, kus ta ütles, et ühtegi teaduslikku teooriat ei saa tõestada, vaid tõestada saab ainult seda, et hetkel ei ole leitud vastuväiteid ja kui nüüd paralleele tuua globaalsete probleemidega, siis mitte ükski inimene maamunal ei saa hetkel tõestada, et toimuv kliimasoojenemine (juba see on küsitav kas üldse toimub kliimasoojenemist) on põhjustatud inimese poolt. Mida globaalsem teema, seda rohkem on küsitavust ja vähem usaldusväärsust. Minu mõte seletada asju praktiliste näidete varal ei tähenda seda, et neid ei peaks teaduslikult seletama ja argumenteerima, au conraire! Aga see selleks.

  18. MA defineerin enda jaoks normaalset inimest kui loogilsielt mõtlev inimene, kes otsustab vastavalt temale teatavat informatsiooni kaaludes ühe või teise asja kasuks. Kunagi ei saa teada kõike. Isegi ühe asja kohta ei saa kuangi teada kõike. Peab kasutama enda jaoks olemasolevat infot kõige loogilisemal viisil.
    Siit tekkibki minu jaoks üsna mustvalge pilt. Me peame kõik elama keskkonnas, mis meid ümbritseb. Selleks, et me seda teha saaksime peame me kõik tegema oma osa, et see oleks elamiskõlblik. Selleks, et teha kõik endast olenev selle kaitseks on meil aga vaja teadmisi ja prim viis neid teadmisi anda on neid õpetada ka koolipingis.
    Ehk oleks aeg eemaldada need globaalprobleemid ja keskkonnakaitse teistest ainetest ning koondada ühe loogilise kooslusena kokku eraldi aineks. Integratsioon erinevate ainete vahel ma arvan, et paraneks. Tekkib loogiline pilt kuidas keemia, füüsika, bioloogia ja geograafia omavahel seostuvad ja mis mõju igal asjal teisele on.
    Oleksin ma pidanud paremini defineerima sõna normaalne?

  19. Ma ise lähtuksin, et vältida segadust ja mitmetimõistmist sõnade kasutamisel, üldlevinud definitsioonidest.

  20. (mul on selline tunne, et eelkõige loeme seda bloogi me ise ja õpime oma seisukohti paremini argumenteerima, mis on väga hea. Küll aga jätaksin ma tõesti teema avatuks kõigele, mis kirjutajate arvates võiks keskkonnaalaselt liigutada, nii konkreetsetele kui abstraktsetele küsimustele, sest niimoodi lõik-lõiguhaaval lahti kirjutades ja hiljem läbi vaieldes omandavad seni hägused mõtted konkreetsemad piirid. Muud ei midagi.)

  21. Tere ööd!
    Kümnendas klassis oli mul selline aine nagu keskkonnaõpetus. Selles oli isegi üleminekueksam, kui ma õigesti mäletan. Ja veel… et meil ei olnud õpikut. Õpetaja organiseeris meile umbes viiest raamatust kokku vajalikku ja kuidagi saime hakkama. Minu arvates oli see väga huvitav aine (olgu, ma teadsin eelnevalt antud teemast ka ja mul oli kalduvus sellest huvituda, aga siiski). Ei ütleks, et tegu oleks olnud millegi eriti ideoloogilisega (kas Eesti uimasusele kalduvad õpetajad suudavadki oma ainet ideoloogilisena näidata?) ega ka maailmavaatelisega. Samas selle õpetamine jääks ilmselt praeguse seisuga niiehknaa õpikute puudumise taha. Aeg on samuti piiratud ressurss – mul oli see aine ilmselt kolmanda võõrkeele arvelt.
    Oeh, arvuti juba ujub silme ees. Head und ja olge muhedad!

  22. Meil oli ka gümnaasiumiklassides selline aine nagu keskkonnatehnoloogia (vist oligi selline nimi) ja seda andis keemia õpetaja. Ainet antigi pooleldi mingisuguse õpiku “Keskkonnatehnoloogia” järgi, kuid üldjoontes koosnes see erinevatest grupitöödest ja väljasõitudest (nt. mingitesse tehastesse).
    Ma ühe aasta seda võtsin. Edasi rohkem mitte. Liiga labane oli mu jaoks, olgugi et meie keemiaõpetaja on üks parimaid. Lihtsalt oli palju neid, kelle jaoks oli ka sellel tasemel raskusi.
    Ja praegusel momendil on Kivilinna Gümnaasiumis olemas eraldi lausa keskkonnasuunaline klass. Taset küll ei oska öelda.

  23. Ühinen siin juba mitu korda kõlanud seisukohaga: ka minu arvates poleks eraldi õppeainet keskkonnaküsimuste jaoks vaja, sest see kattub sisuliselt ju juba mainitud bioloogia, geograafia, keemia ja teiste ainetega. Maitse küsimus muidugi, ma arvan ka näiteks, et usundiõpetus on vajalik, aga ajaloo, kirjanduse ja ühiskonnaõpetuse all. Põhimõtteliselt on see vormistamise küsimus.

    Kindlasti aga võiks keskkonnaga seonduvaid aineid õpetades pöörata rohkem tähelepanu seostele, süsteemile, mitte niivõrd süsteemi komponente lahata. Ja mis veel olulisem – õppeainete integratsioon. Osooniaugust saab rääkida ju nii keemias (teke), geograafias (ulatus), füüsikas (kiirgust puudutav) kui ka bioloogias (mõju organismidele), mida ka tehakse, aga erineval ajal, samas kui igas aines saadava teadmise taustaks on see, mida teistes tundides õpetatakse. Kõik oleks palju loogilisem, selgem ja lihtsam, kui keskkonnateemasid käsitletaks eri tundides korraga, lihtsalt eri nurga alt.

    Kardan aga, et roheliselt mõtlevate majandusinimeste ja kinnisvaraarendajate “kasvatamiseks” ei piisa keskkonnaharidusest ülikoolis, vaja on ka seda, et inimene neid teadmisi rakendaks. Kui inimest huvitab ainult otseselt teda puudutav, mitte see, mis juhtub kuskil silma alt ära või saja aasta pärast, ei hakka ta arvatavasti keskkonnaküsimustega vaeva nägema, isegi kui ta on nendest teadlik. Eetiliseks aga täiskasvanud inimest harida ei saa (vähemalt mitte nii lihtsalt), selleni peab ta ise jõudma. Muidugi, ma nõustun täiesti sellega, et ka see väike keskkonnakallak muude erialade juures on vajalik, ma lihtsalt kardan, et probleemi tuum on veidike mujal.

    Lõpuks aga link ühele jutule, mis oli mul vist algkooli lugemikus ja mis mulle siis väga meeldis ning siiamaani katkendlikult meeles oli. Nüüd avastasin, et see on ka internetis olemas: http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/3klass/3kuida/kuidas.htm

    kõike ilusat!

  24. Hea jutt. Põhilised mõttekäigud ja intuitsioonid tunduvad mulle väga õiged. Nopin teiste seast välja kaks momenti:
    1) Spetsialistide ületähtsustamine. “Spetsialist” on muutunud mingiks võlusõnaks, mis lahendaks justkui kõik probleemid. Aga unustatakse ära lihtne tõsiasi, et üks asi on koguda mingeid andmeid ja teine asi on nende põhjal otsustada. Otsustamine nõuab just nimelt teadmiste (ja üldse kogu kogemuse) integreerimist, olukorra hindamist – ja seda ei saa otseselt õpetada. Veelgi enam, isegi andmeid koguda ei saa päris ilma tervikpilti silmas pidamata. Spetsialistil on ju põhimõtteliselt ükskõik, mis otstarbeks tema oskusi kasutatakse – natsi-saksamaa koonduslaagrid olid vägagi ratsionaalselt üles ehitatud, täis vastava ala “spetsialiste” – aga mis eesmärgil seda ratsionaalsust kasutati… St. spetsialisti-jutt on ühekülgne ning korraga tuleb arendada mõlemast otsast, nii spetsiaalteadmiste kui tervikpildi otsast (paraku mulle tundub, et praegune ülikoolitööstus on selgelt kallutatud esimese poole ning teine on jäetud unarusse – sellel võivad olla isegi hukatuslikud tarvitused, just nimelt sellepärast, et kes ütleb, mis eesmärgil kasutatakse neid spetsiaalteadmisi…)
    2) Majanduse ületähtsustamine. Minagi arvan, et majandus on vahend, mitte eesmärk, ja kui tegemist pole just esmavajaduste rahuldamisega (toit, kehakate, peavari, arstiabi, põhiharidus), siis on olulisemaid kriteeriume – just nimelt see, et ühiskonnas oleks võimalikult kõigil mõnus olla, et tiheneksid inimestevahelised suhted (ja mitte ei kaevataks sinna kaitsekraave nagu parempoliitiline ühiskonnakihistumine või Ansipi ja Savisaare kemplemine). Meil on kõhud täis. On aeg küsida, milleks me neid kõhte täidame. (ja kas mitte pole meie kõrvalgi neid, kellel isegi kõht täis ei ole?). Mõni kommentaatorid väidab vastu vana kulunud paremretoorikaga, et ikka on hea, kui maksud madalad, sest siis läheb ettevõtlusel hästi ja siis läheb kogu ühiskonnal hästi. Paraku ei ole nii. Siis läheb hästi ainult üksikutel ning maksud on just nimelt selleks, et võimalikult suurel hulgal hästi läheks.

  25. Aitäh sisukate mõtete eest!
    Mis puutub intuitsiooni, siis suurt muud mul polegi.
    Ainult üks suur ja ähmane sisetunne.
    Paraku mitte kõigi sisetunne pole sarnane. Või mis paraku – vaidlustes selgub tõde. Ainult et… Mõnikord on tunne, et meie Maakeral pole enam vaidlusteks aega… Vaja oleks tegusid, või midagi sinnapoole.

Kommenteerimine on suletud.