Kas tänapäeva indulgentsid on CO2 kvoodid?

Peab tunnistama, et teatud keskkonnamaksude kehtestamisega osatakse äri teha ja seeläbi on soovitud efekt hoopis vastupidine. Tundub, et siin maailmas ei ole midagi uut. Kui keskajal jõukam inimene tahtis patuks vabaks saada, ostis ta indulgentse. Tänapäeval ostavad jõukamad riigid “patust” vabakssaamise tarbeks süsihappegaasi kvoote.

Tõesti võivad tulevikus kõige suuremateks tarbijateks saada Hiina, India, Brasiilia…  Analoogiaid keskaegse kirikuga võiks leida veel. Keskkoolis Boccaccio Dekameroni lahates tuli välja, et kõige liiderlikumad olid just kirikusulased. Huvitav on see, et tänapäeval loevad eelmainitud vähemarenenud riikidele tarbimise kohta moraali lääneriigid, kes oma majandusliku taseme on saavutanud keskkonna arvelt. Minul isikult tekib siinkohal eetiline dilemma. Kas on eetiline, olles ise läbi keskkonna kuritarvitamise rikastunud, dikteerida teistele riikidel, mida nad tegema peaksid? Samas teisest küljes võivad olla Hiina, India, Brasiilia ja teiste vähem arenenud riikide järjest suuremal tarbimisel olla keskkonnale pöördumatu mõju…

Ka väiksemas pildis võime erinevate keskkonnapiirangute-  ja maksudega jõuda sama situatsioonini. Suurettevõtted kellel on suhteliselt palju kapitali, saavad oma tegevust kiiresti muuta, osta uusi keskkonnasäästlike vahendeid ja tehnoloogiaid oma äri jätkamiseks. Väikeettevõtted jäävad hätta. Ettevõtlust alustada oleks oluliselt keerulisem ja kallim, see omakorda aeglustaks majandustegevust riigis. Lõhe rikkamate ja vaestevahel võib selletõttu veelgi suureneda. Samas ka vastuolud erinevate ühiskonna kihtide vahel, kuna praegused edukad ettevõtted on ju tegelikult suuresti oma algkapitali teeninud keskkonna arvelt.

Olen nõus, et ühteist saab ära teha ning arvan, et ühtteist tulebki ära teha. Võibolla tuleks keskenduda lihtsalt rohkem konkreetsete probleemide lahendamisele ja vähem globaalsetele probleemidele, mille põhjustes ja tagajärgedes pole kõik teadlasedki ühel nõul.

2 mõtet “Kas tänapäeva indulgentsid on CO2 kvoodid?”

  1. see indulgentsi võrdlus on hea. Tähelepanuväärne on ka see, et indulgents viis ju kirikulõheni. Lutheri teesideni. Ehk siis selline nö silmakirjalikus on kunagi juba inimesi arvamuste teelahkmele viinud. See aga pole üleilmastunud maailmas variant, mida võiks lubada. Minuarust on see kvootide jagamine igal juhul toruotsa küsimus, ehk siis taaskord jõuaks ma otsaga sinna, et väga palju mõtetut CO2te on liikvel. Selle saaks õhku laskamata jätta. Poleks vaja neid kvoote äridagi nii palju. Aga samas on kvoodimüügi puhul tegu just taolise keskkonnareguleeringuga raha kaudu, millest sa oma järgmises postituses kirjutad, nii et… :)Nokk kinni, saba lahti, pole head halvata jne.

  2. Iseenesest on mõte, kehtestada süsihappegaasi kvoodid, hea. Nõrk külg tundub olevat selles, et neid kvoote saab osta ja müüa. Selge on see, et õhusaaste on igaljuhul ülemaailmne ja riigipiire ei tunne. Üks riik vähendab oma co2 emissiooni, samas teine jõukam riik saab selle arvelt rohkem saastada. Kvootide müügist saadav raha keskkonda tihtipeale paremaks ei tee. Eesti Energia pole näiteks suurt midagi teinud. Fakt, et energia tootmiseks võeti kasutusele efektiivsemad keevkihtkatlad ja heitgaase puhastatakse, ei ole keskkonna seisukorra parandamine – see on elementaarne ja vajalik samm, mida peaks nii või naa tegema, sõltumata kvootide müümisest või mittemüümisest. Kui sama loogikat kasutada ja mõelda, minu ressursi kasutamise maksustamise idee peale, siis võib tekkida olukord, kus toodetakse ikka edasi, kilekotid on küll kallimad, samas tarbitakse samamoodi. Riik saab küll rohkem raha eelarvesse aga nagu ma juba ennem mainisin – raha otseselt keskkonda ei paranda.

Kommenteerimine on suletud.