Looduskaitsealade tulu ja kulu

On teist keegi mõelnud kuidas tekivad? Mille alusel neid määratakse? Lihtne oleks öelda, et kaitstakse hävimisohus liike ning antud piirkonnale iseloomulikke väärtusi. Tekib aga küsimus kui suured peaksid need alad olema? Hetkel on meil 6826 km2 kaitsealuseid alasid on seda liiga palju või vähe? Kas seal määratud on liiga leebed või ranged?

Looduskaitselised piirangud raskendavad või keelavad sootuks sealsete ressursside ammutamist (metsaraie, kaevanduste rajamine jms). Teisalt pakuvad kaitsealad kaudseid tulu võimalusi (turism, sotsiaalne heaolu, teaduse areng, bioloogilise mitmekesisuse säilimine jm), mille tegelikku väärtust on palju raskem hinnata. Võrdlemaks otseseid ja kaudseid tulusid ning otsustamaks kumb on olulisem tuleb nad viia võrreldavale ekvivalendile nt raha. Üllas Erlichi doktoritöös on uuritud Eesti siseselt kaitsealade paiknemist ning elanikkonna materiaalset jõukust, leidmaks mil määral looduskaitselised piirangud takistavad majandusliku arengut. Kindlat korrelatsiooni küll ei esinenud, siiski on tuntav tendents, kus suure looduskaitseliste piirangutega maakondades on elanike majanduslik jõukus alla Eesti keskmise. Sellest võib järeldada, et looduskaitse alade rohkus ei põhjusta otseselt piirkonna majanduslikku mahajäämast (otsene korrelatsioon puudus) samas ei suudeta ära kasutada ka „puhta looduse“ poolt pakutavaid võimalusi majanduslikuks arenguks. Just tagamaks suurte looduskaitseliste piirangutega alade paremaks majandamiseks tuleb välja töötada kaitserežiimid, mis võimaldavad väärtuste säilimise, samas lubades maksimaalselt majanduslikku tegevust. Teisalt tuleb välja töötada toetussüsteemid, mis kompenseeriksid rangete looduskaitseliste kitsendustega aladel või nende lähistel elavatel inimestel nautida võrreldavat majandusliku heaolu. Siinkohal ei pea ma silmas mingeid otsetoetusi, vaid investeeringuid ühiskondliku heaolu suurendamiseks ja arenguvõimaluste loomiseks, et nemad ei peaks maksma kogu ühiskonna poolt saadavat tulu (bioloogilise mitmekesisuse säilimine, haridus ja teaduslik informatsioon jne). Kuhu aga täpselt need piirid tõmmata? Usun et vastus peitub Sokratese tsitaadis “tõde selgub vaidlustes.“

Üks mõte “Looduskaitsealade tulu ja kulu”

  1. Ma arvan, et need piirkonnad, kus on palju kaitstavat loodust on sellepärast vaesed, et nad on alati perifreeria olnud ja just selleks on seal seda loodust üldse rohkem säilinud. Neid seoseid saab esitada nii ja teisipidi, aga mul on tunne, et pigem nii, kui et vaesus on piirangute tagajärg. Eesti rahvuspargid näiteks – Matsalu(Läänemaa on ajalooliselt juba kehva mullaga vaene mahajäänd kant olnud), Vilsandi (Saartel oli vanasti küll tunduvalt suurem asustustihedus, kuid rikkust pole seal suurt kunagi olnud), Karula (Kagu-Eesti… ), Lahemaa (rannarahvas tegi küll merel salakaubaga raha, aga nõuka ajal läksid kõik rannaalad lukku ja “tänu” sellele, et rahvas sealt ära põgenes ja küüditati on säilinud tohutu palju)… Kesk-Eesti viljakad mullad, Mulgimaa need piirkonnad, kus lina tõi raha, Virumaa põllud ja karjamaad, rääkimata maavaradest… Need kohad, kus maa annab, nendes kohtades ürgmetsa ei kohta. Kas me üldse teame, kuidas näeks välja viljakal pinnasel kasvav kesk-Eesti mets? 🙂
    Ehkki tõsi on see, et see hindamine, kui väärtuslik üks või teine ala on, kui ranged peaksid olema piirangud.. Kõik see – on väga keeruline. Suurema tõenäosusega sirguvad tulevasteks hindajateks inimesed meie keskelt (noored loodusteadlased…), kas pole hirmutav? 🙂 Ja see hindamine – kui tahes suhteline ta ka pole – on ülioluline, sest paraku neid ökosüstemaatilisi majandusmehi ja arendajaid veel eriti pole, kes oma ajuga välja arvestaks, et niiskesse liigiliselt mitmekesisesse lodumetsa oleks mõttekam matkarada kui elamurajoon teha, või kes oskaks mitme platsi hulgast mõistlikuima valida uue golfiväljaku rajamiseks. Sest ega golfiväljakud rajamata ei jää…

    Ja väga oluline oleks säilitada looduse mõttes huvitavaid kohti just Harjumaal ja mujal tiheda asustusega “arendusmagusates” piirkondades. Siin on isegi ainult fragmendid järgi… Minu lapsepõlve mälestuste heinamaadest ja metsatukkadest on juba saanud uuselamurajoonid, Harkujärve kallasrada kulgeb mööda dollariajude tagahoove, kes oma muru on kõrkjateni välja külvanud… Eelmise aasta kriis Suurupis on üks väheseid, mis sai “rohelise” lahenduse. Ja selle saavutamiseks pidid looduskaitsjad sõna otseses mõttes sae ette astuma, et valitsus midagi ette võtaks.
    Kommentaar sai segane, aga tere tulemast Laurile ja aitäh mõtlema panemise eest!

    Häid jõule kõigile!

Kommenteerimine on suletud.