Tarbimisest ja selle ratsionaalsusest.

See mõte tuli mul umbes aasta aega tagasi kui tulime kursaomadega ühest loengust. Kuna kõht oli tühi, siis oli mul sõbraga plaan minna McDonaldsisse. Peale seda tekkis meil omavahel äge vaidlus, kuna ülejäänud osa seltskonnast heitis meile ette, et me polevat tõelised keskkonnatehnoloogid, kuna McDonalds raiskab mõttetult palju ressurssi ning selletõttu tekib ka palju jäätmeid. Tõsi, McDonaldsi hamburgerid on pakitud paberisse, friikartulid ja joogid on pappnõudes, veel kasutatakse plastmassi – ühesõnaga kõik pakutavad tooted on ühekordsetes nõudes ja pakendites. Kas on õige süüdistada McDonaldsit keskkonnavaenulikus tegevuses? Ma arvan, et on küll aga ma arvan ka, et ta ei ole selles peamine süüdlane.

Meil ja mujal kapitalistlikes riikides kehtib vaba turumajandus. Seega kui McDonalds ajab oma äri ja inimesed sealt ostavad ning ta teenib kasumit vaatamata tõsiasjale, et tegevuse käigus raisatakse palju väärtuslikku toorainet puitu (papp, paber) ja naftat (plastmass) ning tekib palju jäätmeid, siis ei tohiks talle seda minu arvates väga ette heita. Igatahes ei peitu viga niipalju selles, et McDonalds taolisel moel oma äri ajab ja et inimesed sealt ostavad, vaid selles, et tal on majanduslikult kasulik nii teha. Viga on seadusandluses.

Toon ühe lihtsustatud näite. Meil on 2 tonni puitu. Ühest tonnist puidust tehakse näiteks toole aga teisest tonnist McDonaldsi pakendeid. Mõlemal juhul, arvestamata valmistamise tehnoloogiate erinevusest tulenevaid kulusid, maksavad tooted sama palju, kuna tooraine hind on sama. Vaatleme nende kahe toote eeldatavat elukäiku. Esmalt tool. Inimene ostab tooli ja võib kasutada seda kasutada kasvõi 50 aastat. Mina istun hetkel tooli peal, mis on vanem kui 50 aastat. Mõeldes nüüd McDonaldsi pakendipaberi peale, siis ma eeldaks, et keskmine kasutusaeg tarbija käes võib olla optimistlikult pakutuna ca 45 minutit, kuna aga eeldame, et need inimesed käivad iga nädala aja tagant seal söömas siis lisandub veel nädal. Seejärel muutub ta prügiks ehk siis on kasutusest väljas, sest seda saab kasutada vaid korra. Tooli kasutusaeg tarbija käes võiks olla keskmiselt 10 aastat. Kaks kaks erinevat tarbijaskonda hakkavad nüüd korraga tarbima samal hetkel 1 t toorainest tehtud pakendeid ja 1 t tehtud toole. Kui arvestada, et esimesel juhul käiakse kord nädala aja tagant McDonaldsis, siis võib öelda, et 1 nädalaga tekib 1 t prügi. Teisel juhul tekib 1 t prügi 10 aastaga. Esimesel juhul raisatakse 1t toorainet iga 7 päevaga, teisel 10 aastaga. 10 aastat on ca 1/8 metsa vanusest. Ma arvan, et olukorra lahendaks kui maksustada tooraine kasutamine sõltuvalt kasutusotstarbest. Juhul kui toodetakse sisuliselt prügi, tuleb ka maksta selle eest vastavalt. Teine asi, mida peaks veel arvestama on see, et tootjal peaks olema kohustuslik kvaliteedi sertifikaat ja seda kontrolliks teatud aja tagant vastav institutsioon. Iseenesest võiks olla mitu taset aga mida nõrgem tase, seda suurem maks. Antud meetmete kasutusele võtmine veeretaks vastutuse keskkonnale tehtava kahju ja ressursi raiskamise eest, tarbija õlult tootja õlule, mis paneks tootjad mõtlema, kas on ikka mõtet igasugust jama valmistada. Toodetel, mis on vähe tarbija käes ja mis on ebakvaliteetsed (peavad vähe vastu), oleks ka kallim lõpphind lisamaksude tõttu. Hind mõjutaks kindlasti tarbijat rohkem valima ja otsuseid tegema. Kolmandaks on mulle arusaamatu, miks peab ainuüksi tarbija, muretsema prügikäitluse pärast. Vastutama peaks ka tootja. Mida raskem on tooteid ja pakendeid taaskasutada ja korduvkasutada, seda suuremad maksud.

Kuna ma arvan, et palju raskem on otseselt mõjutada tarbijat kui tootjat, siis antud põhimõtete rakendamisel oleks kindlasti perspektiivi. Hea võimalus oleks nende põhimõtete rakendamist katsetada järgmine aasta, majade peal. Kuna kõikidel maja müüa soovivatel isikutel peab  olema vajadusel ettenäidata maja energiaklass ja maja energiatarve on üks tähtsamaid maja kvaliteedi näitajaid, siis peaks müüja majade müümise korral riigile maksma lisatasu sõltuvalt energiatarbest. Muidugi võiks olla teatud mõistlikult saavutatav energiasäästlikuse piir, mille saavutanud ei peaks lisaks midagi maksma. See motiveeriks ehitusfirmasid tegema kvaliteetsemat tööd ja vähendaks mõttetut tarbimist.

5 mõtet “Tarbimisest ja selle ratsionaalsusest.”

  1. Isver, sa suudad nii asjalikult kõik vajaliku ära öelda.

    Ilus, olen nõus.

    Muidugi – mingil määral on ka tarbija võimeline turgu reguleerima – oma valikutega. Ma olen nõus, et turu mängureeglid ei tohiks mõttetut ressursiraiskamist lubada, aga see ei tähenda, et me peame nende samade reeglite järgi mängim, või ütleme nii: me ei pea ilmtingimata alluma. Mulle isiklikult mäkk väga ei paku gastronoomiliselt ka, nii et mõnes mõtte pole vahet. Aga žest mitte mäkki minna on siiski mingi ära jäänud tulu neile. Vb see muudab midagi, vb mitte.

  2. Kõigepealt jätkuks Helene kommentaarile: Ise suhtun skeptiliselt tarbija poolt turu mõjutamisse, õigemini keskkonnasõbralikumaks mõjutamisse. Keskmine (loe suur enamus) tarbija valib ikka hinna järgi (muidugi on positiivseid erandeid).

    Martini ressursi maksu ideed võiks ju edasi arendada ja majade müügist vahelt võetud summad võiks investeerida taastuvate energiaressursside kasutamise toetamiseks. Kui ma ei eksi siis Rootsi riik kompenseerib teatud osa päikese paneelide/kollektorite soetamise hinnast tarbijale.

    Raha ümberjagamise süsteem on meil KIK näol olemas, kus saastetasudest koodunud summad jagatakse välja projektidele, mis tagavad puhtama elukeskkonna.

    Teisalt ei saaks sellise süsteemi juurutamine üldse mitte kerge olema, sest juurde tekib terve rida probleeme. Kuidas määrata toodete kasutusotstarbe väärtust? Ajaleht on võrdne McDonalds’i pakendiga? Kes otsustab? jne jne. Kindlasti leidub mõni firma, kes arvab et talle on liiga tehtud ning ees ootavadpikad kohtuvaidlused.

  3. Meenutusi keskkoolist… Asja keerukuse kasv näitab mingis mõttes asja sisukust ja rakendusvõimelisust. Ma mäletan, kuidas meil ühiskonnaõpetuse õpetaja Vootele Hansen tõi ilusa näite, kus ta võrdles Euroopa Liidu seadusandluse paksust ja NSVliidu partei “vihikut:” EL põhikirjad vms dokumendid moodustavad lõpmata paksud raamatuhunnikud, aga NSV-liidu dokument, mis midagi reaalselt ju ei reguleerinud midagi, vaid oli selline illustratiiv-ideoloogiline materjal, oli väga õhuke.

    Ma siiski jään tagasihoidlikult natuke ka seda usku (mitte, et ma vaidleks vastu, et enamik tarbijaid valib hinna või ka mingisuguse abstraktse prestiiži(firmamärgid…) järgi), et tarbija midagi muudab. Olen nõus, et enamik määrab, aga žest jääb žestiks ja tihtipeale võrsub mingisuguses sub-kultuurilisest veidrusest uus mood. Miks ei võiks teadlik tarbimine olla uus mood?

  4. Kardan, et see kvaliteedi sertifitseerimise ja keskkonnakulude arvestamise süsteem peaks väljuma Eesti piirest, et kasvõi Eestis midagi mõjutada. Suurem osa tarbekaupu tuleb ju välismaalt ning Eestil oleks raske ja väga kulukas hakata nende kõigi tootmise keskkonnakulu arvestama või kvaliteeti hindama. Samuti tuleks arvestada, et kasutusefektiivsus ei pruugi olla võrdeline kvaliteediga, eriti kui asi ongi mõeldud ühekordseks või lühiajaliseks kasutamiseks. Toidupakendit ja mööblit võrrelda on ka veidi ebaõiglane, sest nad peavadki erineva elueaga olema.

    Mis materjali raiskamist puudutab, siis mulle tundub, et McDonald’s on muutunud justkui mingiks sümboliks. Minu arvates on samuti nõme, mida nad teevad, ja ma ise seal söömas ei käi, aga samas on inimkond tänapäeval leiutada niivõrd palju võimalusi materjali raiskamiseks, et… ma ei tea, kas need hamburgeripaberid on nüüd nii suur probleem või on nad lihtsalt probleemi kõige nähtavam osa, millega on kõige lihtsam nähtavalt võidelda?

    Ning Helene, mulle tundub millegipärast, et teadlik tarbimine ongi uus mood. Kindlasti “rohelise” seltskonna seas, aga see idee murrab ennast küllaltki edukalt ka väljapoole ning keskkonnakaitsest räägitakse tänapäeval juba küllaltki palju. See pole küll veel masside mõtlemisse eriti jõudnud, aga ka mitte enam “põranda all” – ma usun, et neid, kes oma tarbimist ökokaalutlustel piiravad, on rohkem kui kunagi varem (varem küll tarbiti vähem, aga ma ei usu, et keskkonnakaalutlustel, pigem mängis rolli kauba kättesaadavus jms.).

  5. Euroopa Liidu mõõde oleks tegelikult üsna kaalukas. Ja olgem ausad, ühtteist ta ju selles vallas reguleerib ka. Kusjuures EL ühtse blokina mõjutab ka oma kaubanduspartnereid, nii et jah, Eestist üksi oleks vähe,

Kommenteerimine on suletud.