Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2009

Energeetika,Jätkusuutlik areng

Reportaaž: energiatõhususe märgis ja säästuprinid

1 kommentaar

Uudist, millest veidi räägin, kuulsin raadiost. Refereerin mälu järgi ja lisan nipet-näpet internetist.

Kui siiani on Eestis piirdutud näiteks EL kodumasinate energiatõhususe märgisega, siis nüüd läheb asi karmimaks. Nimelt saavad märgise hooned.  LISAKS muutuvad kohustuslikuks säästupirnid. Säästupirnididega on muidugi üks trikilugu – selle koha pealt, et kui palju nad siis ikkagi säästavad näiteks. Meie keskkonnageoloogia õppejõud on seda teemat oma blogis ja sealtkaudu ka Äripäevas pisut lahanud.

Aga nüüdsest alates, ostes maja, on teil õigus saada kohe adekvaatset infot selle kohta, kui säästlik/energiat raiskav hoone on, ühtlasi saate teada, kui kõrged on tema käigushoidmise kulud. Enamasti esineb korrelatsioon – säästlik=odav pidada. Seda otsust saab ainult tervitatavaks pidada, arvan mina. Ma katsun lähiajal leida adekvaatset infot täpsema seadusandluse kohta.

Kui Kodumasinate märgis on tõstnud tõhusust ca 50 % siis hoonete puhul võiks unistada isegi suuremast tõhususest. Sest nagu me Mauringu Ökotehnoloogialoengus õppisime, on passiivmaja energiatarve väga väike (kogu primaarenergia kulu (sisaldades kütmise, sooja vee, valgustuse, söögitegemise ja kõik muud maja elektriseadmed) ei ületa 120 kWh/(m2 a)) Eesti keskmine ehitiste soojusenergiatarve (kütmisele kuluv energiahulk) 250 kWh/m2 a, samas kui Skandinaavias on tüüpiline 100 kWh/m2 a. Passiivmaja soojustarve on kuni 15  kWh/m²! Sealjuures moodustab hoonete energiatarve olulise osa Eesti summaarses energiatarbimises (40..45%).

Iseasi, kas see märgis meid kohe passiivmajadeni tõukab. Praeguses “kriisis” on paljude vabandus kvaliteetsema ehituse vastu see, et meil pole hetkel raha, ajame ikka küprok-kindlusi püsti, seni kuni ajad paranevad… Aga nagu kinnisvaraärimehed Äripäevas väidavad, siis on tarbija kallinevate kommunnaalkulude juures järjest valivam, ning eelistab läbimõeldud küttesüsteeme ja küllap ka siis energiasäästlikumat maja.

Selle reportaaži võib sisuliselt linkida Ivo “tools of building..” looga. Enne oli siin pikalt juttu tuule-energiast – kui energiatarvet vähendada läbi mõistliku ehituse jmt, siis on meil kokkuvõttes vähem “tuulikuid” (või mida iganest) vaja.

P.S. Sain Taunolt hea viite – säästupirne saunalaval kasutada ei saa, lugege!

Arvamus,Jätkusuutlik areng

Parema maailma ehitamiseks vajalikud tööriistad

2 kommentaari

Jamais Cascio ettekanne TED konverentsilt teemal: “Tools for building a better world”. Soovitan kuulata. Haakub natukene ka mobiilide teemaga 🙂

Link youtube’i.

Lisan ka lingi videole, mis on samuti huvitav kuid teema on genoomika. Samas puudutatakse ka maailma parandamist, niiöelda. Klikka siia!

Energeetika,Globaalne kliimamuutus,Jätkusuutlik areng,Keskkonnatehnoloogia,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

Tuuleenergia võlu ja valu

17 kommentaari

Tuuleenergiat nähakse peamise Euroopa Liidus peamise energiaallikana, mille abil vähendada taastumatute energiaallikate tarbimist. Seda lihtsalt sellepärast, et antud laiuskraadidel on elektrit tuulest toota palju hõlpsam (ka odavam) kui päikesest. Tuul puhub ka peaaegu igal pool (tõusu-mõõna ja bioenergia rakendused pigem lokaalsed). Tuule energia peamise miinusena tuuakse välja tema kõikumine. Skeptikud küsivad pidevalt, mis saab kui väljas on talvel -20oC ja tuult ei puhu paar nädalat.Ka sellisele olukorrale on võimalik leida erinevaid lahendusi, kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Hiljuti käis meediast läbi uudis kuidas hiidlased sõdivad suure tuulepargi vastu mis rikub nende merevaadet. Ka Virumaale Kullengale planeeritav tuulepark tekitab kohalike elanike vastaseisu. Ühelt poolt ma saan nendest inimestest täiesti aru, kes tahavad loodusliku elukeskkonna säilimist, et säiliks vaade, kus meri kaob silmapiiri taha. Ning tuulepark võib rikkuda nii mõnegi hingematvalt ilusa vaate. Teisalt kui tahetakse rakendada mastaapseid plaane, mille kohastelt ainuüksi Eestis Energia rajatavate tuulikute koguvõimsus on 1 GW (pool Narva põlevkivi jaamade võimsusest), siis paraku on ei jää just palju kohti, kust pilku merele keerates, ei oleks tuulikuid näha. Siit tekivad kohe konfliktid, ühelt poolt me soovime tuuleenergiat teisalt ei taha näha tuulikuid. Tekib jälle otsustamise koht, millest kirjutasin ka „Looduskaitsealade tulu ja kulu“ teema all. Kas me hindame rohkem saadavat elektrit või vaadet ja kohalike elanike heaolu. Paratamatult pole Eestis nii asustamata rannikuid, mis ei oleks looduskaitsealad ning kus tuulikute rajamine kedagi ei mõjutaks. Praeguse olukorra jätkudes on oodata pea iga uue tuuliku rajamisel kohalike elanike vastaseisu ja kohtuskäike. Kas energianälg paneb meid harjuma mereäärsete tuuleparkidega või leitakse lahendusi kuskilt mujalt?

Arvamus,Energeetika,Globaalne kliimamuutus,Jätkusuutlik areng,Keskkonnatehnoloogia

Kas vesinikauto päästab nafta sõltuvusest?

2 kommentaari

Hetkel liigub toornafta hind kuskil 40 dollari ümbruses barreli kohta juulis taheti ühe barreli eest saada 147 dollarit. Tõenäoliselt ei ole kaugel aeg kui nõudluse suurenedes ja varude järjest vähenedes hakkab naftahind jälle uusi rekordeid püstitama ning inimesed odavamaid alternatiive otsima. Biodiislist kirjutas juba Martin nüüd natuke „utoopilisemast“ vesinikütusest.

Tänapäeval tegelevad paljud suured autotootjad vesinikul töötavate autode väljatöötamisega, müügile pole need siiski jõudnud (liikvel on üksikud bussid). Eesmärk on aga õilis, sest piltlikult öeldes toimub kütuselemendis protsess kus vesinik ja hapnik ühinevad ning tekib vesi ja protsessi käigus vabaneb teatud hulk energiat. Ja nii ongi, ei mingeid jääke peale H2O. Protsessis vabaneb energia elektrina ning autot liigutavad edasi tavalised elektrimootorid. Sisuliselt ongi vesinik autode puhul tegemist elektriautodega ainult energia salvestina ei kasutata akusid, vaid energia „toodetakse“ jooksvalt. Lisaks keskkonnasõbralikkusele onvesinik autod ka vaiksemad ning erksamad (gaasi pedaali vajutades ei ole viivitust nagu sisepõlemismootoritega autodel).

Aga, et vesinik autod muutuksid tänavatel tavaliseks peavad teadlased lahendama mitmeid probleeme. Kõigepealt tuleb märkida vesinikautode kõrge hinna. Auto kütuseelemendis leidub kuni 100 grammi plaatina, tänastes hindades on see metallikogus väärt üle 36 000 krooni. Selleks tuleb leida mõni muu katalüsaator ja/või vähendada oluliselt kasutatava plaatina hulka. Kui hinda mitte arvestada siis tänaste plaatina kaevandamisvõimsuste korral ei ole mõeldavgi massiline vesinikautode tootmine, sest lihtsalt ei jõuta piisavalt plaatina kaevandada.

Tänasel päeval toodetakse vesiniku peamiselt metaanist, ning protsessis vabaneb CO. Seega pole saadud vesinik karvavõrdki keskkonnasõbralik. Eesmärgiks onmuidugi toota vesiniku taastuvatest energiaallikatest. Kui aga vaadata kui tühiväikse osa annavad taastuvad energiaallikad praegu elektri tootmisest ning massiline vesiniku tootmine suurendaks elektri tarbimist veel enamgi siis keskkonnasõbraliku vesiniku juurde on veel pikk tee käia.

Sellega aga vesiniku kütusena kasutamise probleemid ei lõppe. Kui akutoitega autos kasutatakse efektiivselt ära ~70 % siis vesinikelemendi korral saadakse kätte kõigest veerand vesiniku tootmiseks kulutatud energiast, sest lisanduvad energia kulutused vesiniku transportimisele, kokkupressimisele ning ka kütuseelemendis toimuvale elektrolüüsile.

Ja probleemidega edasi. Kui võtta kasutusele vesiniku kütusega autod on vaja välja arendada tohutul hulgal infrastruktuuri. Võrreldes eelnevate muredega on see küll suhteliselt väike kuid miljardeid eurosid on vaja kulutada ka vesiniku transportimiseks (tankerid ja torud), tanklate ehitamiseks jms.

Vaadates vesinikuauto ees seisvaid probleeme siis on raske uskuda, et lähitulevikus saaks neist meie naftaikkest vabastaja.