Arhiiv kuude lõikes: märts 2009

Arvamus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia,Tarbimine

“Canvas bags” ehk mis on kileprobleemi taga?

1 kommentaar

Inimesed kasutavad plastikesemeid oma igapäevases elus igal sammul, plastikust on nõud, mööbel, aparaatide korpused, lugematul hulgal tarbeesemeid. Paljud esemed ei ole mõeldud mitmekordseks või pikaajaliseks kasutamiseks, olles selleks liialt haprad (kilekotid), eritades kemikaale (plastikpudelid) või muutudes lihtsalt kasutuskõlbmatuks (tühjaks saanud pastakasüdamikud, nõudepesukäsnad jne). Neid on odav toota ja need on majapidamises laialt levinud, kuid enamasti toodetakse neid nafta baasil ja looduses nad eriti (kiiresti) ei lagune, sest bakterid ja seened ei suuda pikkade polümeeriahelate küljest „tükke ära hammustada“, eriti juhul kui polümeeri on veel „vürtsitatud“ plastifikaatorite või värvainetega.

Probleemi üheks lahenduseks on üldise tarbimiskäitumise muutmine, kuid ka siis jääb juba toodetud praht alles ja selle käitlemisega tuleb endiselt vaeva näha. Probleemi suurusest annab ilmekalt märku Vaikse ookeani prügilaama (ka Vaikse ookeani prügikeeriseks nimetatud) pindala – kahe Texase osariigi suurune, 90% sellest plastik (3,5 milj tonni). (http://hubpages.com/hub/Pacific-Ocean-Garbage-Patch- ). Prügikeerises tekivad valguse toimel ka väikesed plastikuosakesed, mis satuvad erinevate mereorganismide toidulauale ja kuhjuvad toiduahelas. Paraku jääb suur osa neist vette hõljuma ja kattub vetikatega ning ka merevee madal temperatuur ei soodusta edasist lagunemist. Plastiku molekul kui selline ei lagunegi, polümeer võib küll lüheneda, aga metabolismis seda keegi ei kasuta. …Võib muidugi loota, et prügilaamast areneb mingi uus tore maavara, aga kui tõenäoline see on? Arvatavasti baketrid siiski omandavad võime plastikut degradeerida, kui neile piisavalt aega anda. Nii suures mahus esinevat süsinikuallikat ei saa ju lasta raisku minna. Mõned bakterid ja mikroseened suudavad juba lagundada plastikute plastifitseerijatena kasutatavaid ftalaate.

Miks siis mitte minna üle bioplastikule? See laguneks kergemini (ehk üldse) ja toota saaks seda ka taastuvatest allikatest. Praegu on selle kasutuselevõtu põhiliseks takistuseks hind – milleks teha midagi uut moodi, kui vanamoodi on odavam? Samas kui lisada tavalise kilekoti hinnale ka selle utiliseerimise maksumus, ei olekski bioplastik hoolimata pakenditootjate vastuseisust ja tootmise keerulisusest täielik utoopia. Meditsiinis seda juba kasutatakse, näiteks ravimite kapslites aga ka proteesides, kuna tegemist on bioloogiliselt sobiva (biocompatible) ainega.

Bioplastiku polümeere saab teha õige mitmest ainest ja enamasti toodetakse neid bakerite abil, harvem ka taimselt. Levinuimad on polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja polülaktaadid (PLA).

PHAd saab toota nii taastuvatest kui mittetaastuvatest allikatest , näiteks Pseudomonas putida abil polüstüreenist või taimsest materjalist ja  Alkanivorax borkumensise abil naftast. Hea variant on see, kui bakter sekreteerib polümeeri graanuleid väliskeskkonda, siis ei ole vaja leiutada mehhanismi selle rakkudest kättesaamiseks ja raku ruumala ei ole tootmisele nn pudelikael. Üldiselt hakkavad bakterid PHA polümeere tootma kui süsinikuallikat on piisavalt aga kasv ja paljunemine on inhibeeritud N ja P nälja tõttu. Kasutada saab ka transgeenseid baktereid, mille eelis on PHA lagundamisvõime puudumine, mistõttu nad ei saa seda ise süsinikuvaruna kasutada. Samas on see lagundamisvõime aluseks bioplastiku biodegradatsioonile.

Lagundada saab bioplastikut kompostimise teel (prügimäel hapnikupuuduses lagunemist ei toimu), kasutada võidakse spetsiaalseid mikroorganisme ja ka oksüdeerivat degradatsiooni, mis tekitab radikaale ja lõhub polümeeri. Osad bioplastikud on teatud oludes korduvkasutatavad.

 

 

Bioplastikute plussid ja miinused 

+

•         Minifragmente ei jää alles

•         Ei sisalda kloori

•         Ei tekita metaani

•         CO2 vabaneb aeglaselt

•         Põllumajanduses

•         Meditsiinis kasutatav (biocompatible)

•         sarnane tavaplastikule

 

–

•         Kallis toota, PHA tootmine energiamahukas

•         Dilemma tärklise kasutamisel

•         Tehnoloogia puudumine (rakkudest eraldamine)

•         Maisi kasutamisel metaani teke

•         Komposteerimis ja sorteerimismured

•         GMO

•         Pakenditööstuse blokk

 

 

 

Eesti bioplasti tehase idee kahjuks suri välja – piimhapet tootev bakteritüvi on küll olemas aga keegi ei taha tehast rajada. Ja noh, idee poolest võib ju võtta ka eeskuju õppejõud Kristjan Zobelist, kes ütles et ta võtab alati kilekoti ja matab maha, siis süsinik läheb ringest välja. See, et me oleme liiga palju süsinikku ja energiat ringesse toonud, ongi ju mõnede globaalprobleemide tuum.

Lisaks veel üks meelelahutuslik osa, kus saab vaadata põnevaid näoilmeid, veidi koorilaulu ja vingerdavat makaronmeest 🙂

Noh tegelikult riidest kottide kasutamine pole kaugeltki lahendus, aga idee on hea.

Arvamus,Globaalne kliimamuutus,Värske aju

“krdi kliimasoojenemise ahvid”

Tartu, 26.märts 2009.

Tsiteerin postimees online’i kommentaatorit, kes oli nördinud, et eile öösel sündis tänavuse märtsi külmarekord. Tuletaks igasugustele “ahvidele” meelde, et kliimast saab rääkida ikka ainult statistilistes terminites, alustades minimaalselt 30 aasta pikkusest perioodist. Muidu on kõne all ikka ainult ilm. Ja ilm… on midagi muud. (Mitte et mulle “kliimasoojenemine” kui termin üldse meeldiks. Eelistaksin “globaalseid kliimamuutusi.”)

(Pildil Tartu, 26. märtsil 2009 nii nagu ta paistab minu aknast)

Globaalne kliimamuutus

Kliimamuutuste võimalik mõju inimtegevuse erinevatele sfääridele

2 kommentaari

Kevad on kka ilma näol kätte jõudmas ja väljas hakkab (ehk) juba soojemaks minema. Kirjutasin talvel kooli jaoks väikese kokkuvõtte kliimamuutuse võimalikest mõjust meie elule. Leidsin, et paslik oleks seda ka siin jagada.
Kliimamuutuste võimalik mõju inimestele on väga lai ning suuresti vaidluse all. Võimalikud riskid on karmimad ilmastikunähtused, kahjustunud ökosüsteemid madalama mitmekesisusega, madalamate rannikualade üleujutus tõusva vee mõjul ning nakkushaiguste nagu malaria, kollapalavik ja koolera laiem levik.
On ka positiivseid mõjusid: mõningates kohtades aitab kliima muutumine kaasa põllumajandusele ning metsandusele kuna tekkib pikem kasvuperiood ning viljakam pinnas. Lisaks võivad piirkonniti tekkivad pehmemad talved säästa inimelusi.

Millised ilmastiku nähtused meid ees võivad oodata?
Tugevamad tormid – 4 ning 5 kategooria tormide sagedus on tõusnud 20%-lt 1970-l aastatel 35%-ni 1990tel. On kasvanud ka tormide tekitatud majanduslik ning sotsiaalne kahju kuid seda põhjustab pigem inimeste populatsiooni tiheduse kasv. Teoreetiliselt aga võib ennustada temperatuuri kasvades järjest tugevamate tormide tekkimist.
Tugevamad vihmad/erosioon – Aurustumine suureneb kuna ookeanid on soojemad. Kuna maakera on suletud süsteem, toob see kaasa tugevamad vihmad, tekitades tugevamat erosiooni. See võib saada saatuslikuks troopilsitele aladele (eriti Aafrikale) aidates kaasa kõrbestumisele. Teisalt võib aga vihma koguse kasvamine viia metsade kasvamiseni kuivades kõrbestunud piirkondades.
Liustike sulamine – Alates 1980 on märgatud kiiret liustike sulamist, mis on peale 95 aastat veel kiiremini toimuma hakanud. Arvates välja Arktika ja Antarktika, on liuske jää hulk umbes 50% võrra vähenenud võrreldes 19 sajandi lõpuga. See on aga halb uudis nende jaoks, kelle joogivesi on otseses sõltuvuses liustikest.
Himaalaja liustikud on Aasia suurte jõgede toitjateks ning need jõed võivad halvimal juhul kaduda temperatuuri tõustes juba aastaks 2035. Umbes 2,4 miljardit inimest elavad nende jõgede valglas ning nad võivad kogeda järgnevatel kümnenditel üleujutusi ning hiljem põuda.

Milline võib olla mõju majandus ja sotsiaalsfääridele?
Stern review (Sterni aruanne) – Nicholas Stern (Endine maailmapanga asepresident) ennustab, et kliima muutusel on väga tõsine mõju majandusele juhul kui midagi ette ei võeta. Aruanne toob välja, et probleemi kergendamiseks on vaja investeerida vähemalt üks protsent globaalsest GDP’st aastas. Kui seda ei tehta riskitakse madalseisuga mis on värtuses kuni 20% sellest, milline globaalne GDP võiks olla. Sterni aruannet on mitmete poolt kritiseeritud kuid tal on ka palju toetajad. Kindel on aga, et kliimamuutused ei jäta aga majandust puutumata.
IPCC andmetel on temperatuuri vähese muutuse korral arenenud riikidel suur tõenäosus kogeda positiivseid tagajärgi majandusele. Arenguriigid kogevad aga negatiivseid tagajärgi. Suuremad temperatuuri muutused on tõenäoliselt aga kõigile ebasoodsad.
Põllumajandus – kliimamuutus võib mõjuda põllumajandusele nii positiivselt kui negatiivselt. Kõrgemad temperatuurid lubavad piirkonniti kasvatada taimi, mida varem ei olnud võimalik. Paiguti suureneb sademete hulk ent teistel aladel jälle väheneb. IPCC sõnul tõuseb põllumajanduse produktiivsus veidikene kõrgematel ning keskmistel laiuskraadidel (kuid vaid 1-3 kraadise keskmise temperatuuri tõusu korral ning sõltuvalt kasvatavast viljast). Madalamatel laiuskraadidel arvatakse põllumajanduse toodangu vähenemist. Globaalselt arvatakse et toidu tootmise potensiaal tõuseb kui temperatuuri tõus piirdub 1-3 kraadiga kuid kõrgema tõusu puhul arvatakse seda langevat.
Infrastruktuur – Kuna temperatuuri variatsioon on suurem võivad teed, lennujaamad, raudteed ning torustikud vajada tihedamalt remonti ning väljavahetamist. Piirkondades, kus kliima muutub palju ei pruugi infrastruktuur sellisteks tingimusteks disainitud olla.
Migratsioon – Aladelt, mida kliima muutumine enim mõjutab võib toimuda suur väljaränne. IPPC andmetel võib 2050 aastaks eksisteerida ligikaudu 150 miljonit keskkonna põgenikku. Põhusteks tuuakse rannikute üleujutamist, rannajoone erosiooni ning põllumajanduslikke probleeme.

Mõju tervisele:
Otsene mõju – Kõrgemad temperatuurid talvel vähendavad külma ilma põhjustatud surmi, samas suvel tõuseb kuumast tingitud surmade arv. Inglismaa ja Walsei kohta on arvutatud, et 1 kraadise temperatuuri tõusu tulemusena sureb talvel niipalju vähem inimesi, et see kaalub üle suvel kuumaga surevad ning vähendab aastas surmajuhtumeid 7000 inimese võrra. Ameerika Ühendriikides aga sureb igal aastal külma tõttu ainult 1000 inimest, kuuma tõttu aga kaks korda rohkem.
Haiguste levik – Arvatakse, et globaalne soojenemine suurendab haigustekandjate – näteks moskiitode, kes kannavad malaariat – levikualasi. Vaesemates riikides võib see viia arvukamate haiguste juhusteni, rikkamates riikides, kus sellsied haigused on suuresti välja juuritud, mõjutab see suuremalt jaolt rohkem majandust, kuna on vaja teha suuremaid kulutusi ennetavatale meetmetele.

Loomulikult on see vaid ühe stenaariumi ülevaade. Ilma ning sellest tulenevaid tagajärgi on raske rohkeem kui paar päevagi ette ennustada rääkimata siis aastatest. Keda teema huvitab võib lugeda edasi näiteks siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Effects_of_global_warming ning selle lehe all olevatelt viidetelt.

Energeetika,Globaalne kliimamuutus,Jätkusuutlik areng

Tuulelohega energiat tootma

Saul Griffith rääkis TED konverentsil, kuidas tema meeskond on teinud palju edusamme saamaks energiat tuulelohedest. Katsun selel video eesti keeles kokku võtta.
Mõte tundub paeluv. Läbi ajaloo on tuulelohesi kasutatud mitmel eesmärgil nii maal kui õhus liikumiseks. 1970 kirjutas Miles Loyd aga artikli milles seletas, kuidas kasutada põhimõtteliselt lennukit nööri otsas, et saada energiat. Põhiline argument oli, et vabalt lendav tiib suudab läbida rohkem õhku ning tekitada rohkem energiat kui maa külge kinnitatud tuulegeneraator.
Tänapäevaks on tõusnud tuulegeneraatorid kuskil 100 meetri kõrguseks (osa, millele kinnitub tiivik) ning väga palju kõrgemaks nad enam ei muutu. Reaalsuses on meil aga tulevikus vaja toota “roheliselt” väga palju energiat ning praeguse tuulegeneraatorite tehnoloogiaga seda saavutada ei saa.
Probleemile on ehk lahenduse leidnud Saul Griffith meeskonnaga, kes on ehitanud umbes klaverisuuruse tuulelohe ning juhtimissüsteemi, mis suudab toota kuskil 10kW energiat. Plaanis on tulevikus toota tuuelohesi, mis lendavad 600 meetri kõrgusel ja suudavad energiat toota megavattides. Boeing 747 tiibadest (pikkus 68,5m) saaks tuulelohe, mis suudaks toota 6MW energiat ning 100 meetrise tiivapikkusega saaks toota juba 15MW energiat.
Tehnoloogia tundub põnev ning toob “rohelise” energiaga tuleviku igatahes lähemale kui ta varem oli. Suurte maapeal seisvatele tuulegeneraatorite kohta on viimasel ajal palju negatiivset räägitud. Tuulelohed on ehk inimestele vastuvõetavam lahendus.

Video ka:

Arvamus,Värske aju

Asfaldiromantika (Värske Aju kevadtervitus)

Nagu kaks tilka vett. Samothrace võidukuninganna ja kilekott Õismäelt
Nagu kaks tilka vett. Samothrace võidujumalanna ja kevadine kilekott Õismäelt. (Helene montaaž)

Võidujumalanna Nike (kreeka keeles võit) kuju, mida praegu võib näha Louvre’is, on üks maailma kuulsamaid skulptuure, kindlasti üks kaunemaid ja suurejoonelisemaid  skulptuurinäiteid Hellenismi perioodist. Nike vanemateks olid mütoloogias Styxi jõgi ning titaan Pallas. Nikest on inspiratsiooni saanud nii (kuri)kuulsa rõivabrändi autorid kui ka lugematu hulk kunstnikke, kirjanikke ning muid taidlejaid. Kilekott on valmistatud mingisugusest naftaderivaadist (näiteks polüeteenist), Nike marmorist. Nike on pärit Kristuse eelsest ajast, kilekoti vanus ei ületa tõenäoliselt dekaadi. Mõlemal on tiivad kärbitud, mõlemad võivad meid inspireerida, kuid küsimus on, kuidas?  Küsimus, mis ma iseendale kevadele vastu astudes esitan, on: mil moel inspireerivad minu teod teisi inimesi? Mida on minul maailmale öelda? Või mida on öelda värskel ajul?

Lendame kõrgelt ja unistame suurelt. Kaunist kevadet kõigile!

Globaalne kliimamuutus,Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse

Google’i otsingu keskkonnamõju

Eile toimus Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi presidendivalimisdebatt, kus viimaseks küsimuseks kandidaatidele oli – kuidas saaksime me kõik täna õhtul loodust kaitsta? Hääl publikust (tegelikult valimiskomisjoni esimehe hääl) sõnas pärast kandidaatide ebamääraseid soovitusi, et kaks google’i otsingut kulutavad sama palju energiat, kui teetassi täie vee keetmine. Google’i otsing, mille ma sooritasin, andis sama tulemuse. Nimelt – tüüpiline otsing tekitab umbes 7 g CO2’te, vastavalt mingile uuele uuringule. “Google operates huge data centres around the world that consume a great deal of power,” väitis Alex Wissner-Gross, Harvard füüsik, kes arvutikasutamise keskkonnamõju uurib. “A google search has a definite environmental impact.” Google’i vastus.

Skeptikutel on palutud sõna võtta. Netis leidub ka palju vastuväiteid sellele 7 g jutule, näiteks:

“Recently, though, others have used much higher estimates, claiming that a typical search uses “half the energy as boiling a kettle of water” and produces 7 grams of CO2. We thought it would be helpful to explain why this number is *many* times too high. G is fast — a typical search returns results in less than 0.2 seconds. Queries vary in degree of difficulty, but for the average query, the servers it touches each work on it for just a few thousandths of a second. Together with other work performed before your search even starts (such as building the search index) this amounts to 0.0003 kWh of energy per search, or 1 kJ. For comparison, the average adult needs about 8000 kJ a day of energy from food, so a G search uses just about the same amount of energy that your body burns in ten seconds”

Rääkimata sellest, et arvutid muutuvad järjest keskkonnasõbralikumaks – selles suhtes, et nad on energiaefektiivsemad (aga neid vahetatakse järjest tihemini uute vastu välja) – aga vee keetmine nõuab ikka põhimõtteliselt sama koguse energiat.

Aga reedel siis kõik Ringi konverentsile ja sünnipäevapeole! Palju õnne, looduskaitsering, kes sa sel nädalal 51 aastaseks said! Tegemist on siiski maailma vanima tudengite keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Reedel selgub ka Ringi uus president.

Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse,Tarbimine,Tervishoid

“Loodussõbralik” kosmeetika

Igasugune ökovärk on muutunud viimasel ajal üsna populaarseks, et mitte-öelda “öko-” eesliide on täiesti devalveerunud ja sisu kaotanud – enam ei saagi aru, mille järgi siis valida, kuidas otsustada, et valik oleks kasulik enda tervisele ja säästlik loodusele… Ma ei suuda siin ligilähedaseltki piisavat kokkuvõtet anda kogu teemast, aga natuke mõtlemisainet siiskil.

Räägitakse ka Fairtrade’ist ja päritolumaad toetavast tootmisest. Ning muidugi “against animal testing!” (Muide, loomkatsete vähenemine pidi esmajoones olema seotud mitte niivõrd loomakaitse kuivõrd sellega, et kõik testitav on juba ära testitud) Võib-olla pole ma kõige õigem inimene sel teemal diskuteerima, sest dekoratiivkosmeetikat ma igapäevaselt ei tarbi, kuid nagu iga teine tavaline inimene, tahan minagi hea välja näha – ja selleks ei piisaks kaugeltki mitte ainult dekoratiivkosmeetikast. Kreemid, šampoonid, palsamid, raseerimisvahendid, näomaskid, salvid, hügieenilised huulepulgad, jne… Kellel huvi on sügavam, leiab informatiivseid artikleid internetisügavusest küllaga. Alla panin valiku linke.

Näide tootest, mis ka sisuliselt võrdlemisi "öko" on
Näide tootest, mis ka sisuliselt võrdlemisi "öko" on

See, et pakil on kirjas 100% naturaalne, looduslik, roheline või muud taolist, ei anna sisu kohta mingit garantiid. Sama hästi võib seal kirjas olla “maailma parim.” See on lihtsalt reklaam. Lähtuma peab ikka koostisosadest. Tasub mõelda ka sellele, et enamik kosmeetikume on siia kuskilt transporditud, st isegi kui toote valmistamisprotsess on väga jätkusuutlik ja mõistuspärane, siis tema “jalajälg” võib olla üsna suur tänu teekonnale poeletti. Iga kreemituub läbib muidugi ka tohutu eeluurimisprotseduuri (vähemalt need, mida Euroopas polettidelt leida võib), st et tootearendusse ja stabiilsus, bakterioloogilistesse ja muudesse testidesse läheb tohutu energia.

Alates jaanuarist 1997 peavad kõik Euroopa turul ringlevad kosmeetikatooted kandma oma etiketil koostisosade täielikku nimekirja (INCI). Kosmeetikat ostes peaks iga inimene pilgu etiketile heitma ja otsima emakeelset sisututvustust (koostisoasad peavad olema kantud tootele originaalis ladina keeles, et vältida tõlkevigu).

Eestis keelatud toode, mürgine siin, lubatud USAs
Eestis keelatud toode, mürgine siin, lubatud USAs

Eesti meediast on ka otseselt ohtliku kosmeetika juhtumeid läbi jooksnud. Aasta 2006  lõpul kõrvaldasid tervisekaitseinspektorid müügilt Ameerika sarja ESSIE üksteist mitmesuguse tootenimetuse all müüdavat küünelakki, sest tootja märgistusel esines ühe koostisainena dibutüülftalaat. Eestis on aga kosmeetikatoodetes ftalaatide kasutamine keelatud. Ftalaadid on reproduktiivtoksilised ained, mis võivad põhjustada sigivushäireid. Euroopa Komisjoni kiirteavitamissüsteemi kaudu saabunud info alusel kõrvaldati müügilt ka Ameerikas toodetud Sally Hanseni küünehooldusvahendid. Needki sisaldasid dibutüülftalaati. 2007 võeti müügilt ära veel 56 Šveitsi öökreemi-maski Viva Beauty, sest mikroobide sisaldus ületas lubatud taset. Niisiis tasuks eriti hoolikas olla väljast poolt Euroopat kosmeetikat ostes. Põhja-Ameerika teadlikumad tarbijad küll sõdivad oma kosmeetikagigantide vastu, aga seni pole varast puberteeti esile kutsuvad ja kantserrogeensed koostisosad poelettidelt kuhugi kadunud.

Suur osa kosmeetikumidest põhineb  naftaproduktidel. Naftatööstus ei ole ühelgi juhul tõeliselt loodussõbralik. Eriti tähelepanelik tasuks olla igasuguste lõhnainetega. Toavärskendajad, lõhnastatud pesukaitsmed (!?), wc lõhnastajad, lõhnakuused autodes, üle lõhnastatud pesupulbrid, jmt. Lõhnained lenduvus on omadus, mis teda eriti hästi keskkonnas edasi kannab. Enamasti on sellised “lõhnavad” tooted ka sisuliselt mõttetud. Kodu tuleb tuulutada, wc-d piisavalt tihti pesta, riideid tuleb nööril kuivatada, et nad värskelt lõhnaksid, autos ei tohi suitsetada ja ongi probleem lahendatud. Igasugused kodukeemiatooted saab üsna hõlpsasti välja vahetada sooda, soola ja äädika vastu. (otsige lisa bioneer.ee-st)

Stacy Malkan (San Francisco “Ohutu kosmeetika” kampaania kaasalgataja ja raamatu  „Not just a Pretty Face: The Ugly Side of Beauty Industry” autor)  on öelnud: „Paljudel meist võivad olla algselt vaevumärgatavad kõrvalnähud. Sellegipoolest lõhnaained, millel on meile vaevu hoomatav efekt käesoleval hetkel, võivad omada olulist rolli meie tervisele pikemas perspektiivis.”

Ameerika ilutööstuse pahupoolest
Ameerika ilutööstuse pahupoolest

Niisiis. Loodusliku kosmeetikaga on üks trikilugu… Toote etiketid meid tihtipeale tõele palju lähemale ei vii. Kuldreegel tundub aga olevat see, et mida lihtsam on koostis, mida vähem läikivam pakend, seda väiksem koormus loodusele ja enda tervisele. Ja kui soovite, et teie lastest allergikud ei kasva, siis nende lähedusest tasuks vähemalt õrnematel aastatel igasugune sünteetiline kosmeetikatööstus eemal hoida (k.a. pesupehmendajad, loputajad, liiga tugevalt lõhnavad pesupulbrid, lõhnavad mähkmed,  jmt).

Jõuame jällegi samasse punkti: tuleb olla teadlik tarbija ja mitte pimesi kraami endale ostukorvi laduda. Ei ole mõtet osta mingisuguse soodustuse ajel maksipakendis kreemi, kui ta enne halvaks läheb kui ära jõuab kasutada, rääkimata sellest, et enamasti tekib inimestel tootest mingi hetk tüdimus… Tasub hoida silma peal kodumaisel toodangul ja saadaval on ka kosmeetikat taaskasutatavates topsides (Lush pakub sellist teenust, kui mu mälu mind ei peta). Dumat nada… Oma tervise ja looduse nimel.

Kasutatud allikad:

Sünteetilised lõhnained

Komseetika tegemine

mingi naiste foorum

ära korjatud kosmeetikumid

Kemikaalid kosmeetikas

Kosmeetikaohutuse päev

Liigne hügieen pole ka lahendus.

Ilu on küll vaataja silmades, aga vastuvaidlematult on terve inimese loomulikult terved küüned, nahk ja juuksed kenad vaadata. Eelkõige tuleb ikka täisväärtuslikku toitu tarbida ja piisavalt magada. Kui aga vahel stress näo halliks muudab või linnaõhk sära juustest ära kaotab, on võimalik palju nippe internetisügavustest leida, kuidas keskmiselt loodussõbralikumalt end turgutada ja mitte dekoratiivkosmeetikaga iluvigasid peitma hakata. Tihtipeale leiab turult ja apteegist palju puhtamat iluravi kui kosmeetikaletilt.

Leitud foorumitest:

1spl püreestatud banaani
1spl mett
1spl hapukoort
Ained segada omavahel ja kanda näole. Lasta seista kuni mask on kuivanud siis pesta nägu leige veega. Teha nädalane kuur.

Sidrun on väga praktiline vili nii köögi puhastamisel kui naha korrashoiul
Sidrun on väga praktiline vili nii köögi puhastamisel kui naha korrashoiul

Võtta mett (kui näonahk kannatab) ja kanda näole. Näppudega näonahka näppides (tõmmates nahka veidi eemale) läheb mesi näol lõpuks valgeks. (surnud naharakud teevad mee valgeks) Sooja niiske rätiga eemalda mee jäägid. Protseduuri kestvus ca 40-50 minutit

kui tahad hästi ilusat ja selget näonahka söö igapäev mingi kogus toorest kapsast ja tee ka kapsa maski,
keeda kapsalehti vähese veega kuskil 15-20 minti, lase jahtuda ja kui kapsalehed on jahtund aseta need lehed näole ja kaelale hoia 15 min, aga tea et näo maske ei ole igapäev hea teha. Tee korraga aind ühte maski muidu sa ei saa aru mida su näonahk saada tahab.

Veel üks universaalne abivahend loodusest.
Veel üks universaalne abivahend loodusest.

Võtad pesu kausi paned sinna keevat vett ja asetad sinna sisse pärnaõied lased sel kaane või käterätikuga kaetult seista 10 -15 minutit, aga täitsa maha jahutada ei tohi. Kui ta on sul seisnud siis lasku sinna vannikohale ja pane käterätik ümber pea, et aur välja ei läheks ja istud selle auru käes 15-20 minutit ja kui ta enne seda aega ära jahtub võid lisada kuuma vett juurde, see aur on hästi rahustav näonahale ja avab ka poorid.

Võilillejuurtega hõõrumine teeb kenasti tõmmuks. 😉

Värskendava (pruunistava) porgandimaski tegemiseks tuleb riivida peene riiviga paar porgandit ning lisada juurde teelusikatäis tärklist ja pool munakollast. Segu kanda veerand tunniks näole ja siis sooja veega maha pesta.

Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse,Talveakadeemia

Urbaniseerumise võlu ja valu TA 2009* 3.

3 kommentaari

Kogu Talveakadeemia avapauk oli kaks ülihaaravat linnageograafilist loengut kahelt karismaatiliselt ning pikajuukseliselt linnamehelt. Üks oli pärit siit, teine sealt poolt Soome lahte. Supilinna seltsi esimene viiul Mart Hiob rääkis sellest, kuidas meil praegu Eestis planeerimisvärk käib. (Supilinn on ju ka endine agul. Natuke teistsugune kui Aafrika miljonislummid, kuid siiski agul.) Linnageograafia külalisõppejõud Tartu Ülikoolis, Jussi Jauhiainen, kõneles maailmast, meestest ja mateeriast – ehk sellest, et maailmas tuleb iga nädal linnadesse elama sama palju inimesi, kui elab Eestis; kes olid need kolm meest, kes on meie eilse planeerimisteooria autorid; millised lahendused me ideede maailmast oma materjaalsesse maailma päriselt kasutamiseks nopime. Struktureeritud ülevaate asemel panen taas kirja märksõnu. Kellele asi rohkem huvi pakub, saab (vähemalt Tartus) endale vastavasisulisi vaba-/valikaineid noppida. Kui konverentsi avasid pikajuukselised mehed, siis eelviimane esineja oli lühemajuukseline noorteadlane Kadri Leetmaa, kes linnakvaliteedi ja valglinnastumisega tegeleb.

Illustratiivse materjalina soovitaks perioodiliselt külastada Google Earthiga mõnd U.S.A. valglinnastumisala ning arengumaade slumm-kasvajat. Vaimse tervise huvides võib-olla mitte liiga tihti.  Parafraseerides Jauhiainenit on meie kohalikud probleemid suhteliselt marginaalsed võrreldes ülejäänud maailmaga. Aga meie kohalikud probleemid on siin koos meiega, grass-root – saate aru küll. Eelkõige valutame me südant ju oma koduaia pärast, valutame südant ja oleme nõus tegutsema.

Ma isiklikult olen seda meelt, et ühel maalapil peaks elama nii palju inimesi, kui see konkreetne maalapp suudab ära toita (koos ruumiga, mis looduslikule kooslusele jääb). Meie jahedas parasvöötmes, boreaalsete metsade läheduses ei ole bioloogiline produktiivsus kuigi kõrge. Seetõttu ei olegi Eestile ega Skandinaaviariikidele suuremat inimtihedust tarvis. Kuid üldiselt oldi veendunud, et tumedad jõud (sõna otseses mõttes, nagu konverentsijuht rõhutada armastas) lõunamaadest on väga huvitatud meie ala-asustatud piirkondade üle võtmisest/kaasasustamisest. Eks näis. Vett on meil ka ju “nagu lund,” tsiteerides rahvusliku laulukest kolmest sõbrast ja surnud neiust. Lõunas ollakse juba ammu üsna kuival. Ja kes siis poleks kuulnud hiinlastest, kes Venemaa äärealasid juba ammu järjest jõulisemalt üle võtavad. Lugege sisserännanud tudengitest Irkutski Ülikoolis, näiteks.

Nagu Paloheimo ökolinnade juures rääkis, on praegu kõige olulisem rahvaarvu kasvu piiramine. Mingist piirist alates ei aita meid enam ükski planeerimine. Rahaahne ega jätkusuutlik.

“Planeerimatus on üldjuhul halb planeeritus” (Mart Hiob)

Elamupiirkond Brasiilias
Elamupiirkond Brasiilias

*Euroopa linnad, a’la Pariis, on HIIGELsuurte linnade kõrval täielikud Elvad.

*Nüüdseks elab maailmas linnades rohkem inimesi kui maal.

Linnalapsed suvemõnusid nautimas
Aasia linnalapsed veemõnusid nautimas

*Tuleviku võtmed: võrgustunud toimija (maailma sipelgapesa), ulatuslik õigus (kuigi metoodika, kuidas puu või varese käest arvamust küsida, on veel välja töötamata, tuleb meil hakata tegelema planeerimise varjatud külgedega) ning kk. kui paindlik mateeria (vaja on minetada lineaarne mõtlemine).

*Uute ideede materjaliseerumiseks kulub harilikult ca 25 aastat, meil siin – perifreerias – ca 35 aastat.

*Põhja-Ameerikalik mõtteviis – inimesel on kaasasündinud õigus ehitada oma maa täis. Meil on muinsuskaitse ja planeerimisseadused karmimad (üld- ja detailplaneeringud jms) ning põhjust on vaja ikka ehitamiseks kui ehitamata jätmiseks.

los-angeles-urban-sprawl-jpeg-lasmogtowncom1
Los Angeles, vt ka Google Earth'i

* “Maailma juhtivas urbaniseerumiskeskuses” (Hiob) Windhoekis, Namiibias, on nii, et kui saad öö jooksul oma kilest ja pappkastidest onnile linnaservas vundamendi maha valatud, on maatükk sinu. Kui kauem jokutad, ehitab oma papp-palee sinna keegi teine.

Mumbai. Tekib küsimus - kui hull on elu maal, et "linnaelu" paremaks peetakse?
Mumbai. Tekib küsimus - kui hull on elu maal, et "linnaelu" paremaks peetakse?

* Planeerimine on võimalus suhelda võimuesindajaga. Ja mitte kohale ilmunud inimene annab võimule võimaluse legitimiseerida oma otsuseid väitega “meil oli ju avalik koosolek, keegi ei arvanud teisiti.”

*Mida suurem osa linna maast kuulub linnale, seda lihtsam on teha üldplaneeringuid. Eestis tehti suur viga ja möödalaskmine 90’ndate alguses, kus oleks võinud mastaapseid planeeringuid (ringteid jmt) kindlaks määrata ja maad rohkem riigile jätta. Praegu on tagantjärgi targana raske “üle klaasi ääre loksuvat” linna talitseda, ning küprok villade vahele suurprojekte rajada.

Põhimõtteliselt võiks Viimsi iga hetk linnaõigusi endale taodelda. Kas keskmiselt tunnivõrra kauem autosõidu peale kulutavad "maainimesed" seda aga soovivad, on iseasi.
Põhimõtteliselt võiks Viimsi iga hetk endale linnaõigusi taodelda. Kas keskmiselt tunnivõrra kauem autosõidu peale kulutavad inimesed seda aga soovivad, on iseasi.

* On olemas ka alalinnastumine. Nõuka ajal polnud Tallinnas kortereid saada, perede kaupa koliti satelliitlinnadesse või kaugemalegi suurest linnast, sest seal oli eluruumi.

Garaažid kuskil anonüümses Eestis. Nõuka-aja minevikupärle on meil palju.
Garaažid kuskil anonüümses Eestis. Nõuka-aja minevikupärle on meil palju.

* Nõuka-aja lõpul oli 1/6 peredel kuskil suvila, need samad suvilad on praeguseks suures osas kasutusel elumajadena läbi aasta ja on üks osa valglinnastumisest.

Suvilad ja aiamaad, muu maailma jaoks luksus.
Suvilad ja aiamaad, muu maailma jaoks luksus, meie hõreda asustuse ja nõuka-mineviku juures aga tavaline nähtus.

* Mulle meenus neid loenguid kuulates äratundmine või ütleme – arusaamine – et maailm ei ole enam suures osas nii nagu ma teda väiksena ette kujutasin: metsad ja sood ja heinamaad, mille vahel on pikitud linnasid. (Ma lugesin Dodo laulu tol hetkel)  “Arenenud” maailmas on hoopis linnadekombitsad üle väikeste imeliku kujuga vaba looduse fragmentide, kus loomad ja taimed on kõik nagu saareelanikud, kannatades kõigi ökoloogiast tuntud saare-efektide all (äärte narmastumine, liikide kadumine ja juurdetulek, liikide teke ja väljasuremine jna). Peab tunnistama, et kui selline kujutluspilt esimest korda minu teadvusse eredates värvides sisse ujus, siis tundsin kerget lämbumistunnet. Minu elav fantaasia ei muuda muidugi olukorda lihtsamaks, kui mu peas tekkis tugev paralleel valglinnastumise ja vähkkasvajate vahel. Aga nagu mu viimastest postitustest lugeda võis, on meil mõningaid alternatiive praegusele tegutsemisele.

Arvamus

Kohtumine skeptikutega

Tere minugi poolt üle hulga aja.

Eile toimus Kotka Keldris Skeptikute kokkusaamine (eesmärgiga teada-tutvuda, kes on need inimesed kes foorumis sõna võtavad ja arutleda, mida edaspidi ette võtta). Nende koduleht on selline: http://skeptik.ee/

See peaks huvi pakkuma kõigile para- ja vandenõuteooriahuvilistele ning neile, kes tahavad lugeda, millega üritatakse tänapäeval inimesi lohku tõmmata. Pseudoteadus võib lugemisvarana olla vaat et sama põnev kui päris teadus.

Eilsel üritusel oli meid 10, mis tegelikult on hea hulk… Tallinna kokkusaamised olevat tavaliselt umbes nii rahvarohked. Osalised olid mingil mulle teadmata põhjusel enamuses informaatikud. Meelelahutuseks oli üks magnetiline pesupall, tänu millele pidi saama pehme pesu ja kauakestva pesumasina (kisub pseudoteaduse valda pisut), kuid seda kas jubin katlakivi teket ära hoiab, me kohapeal proovida ei saanud.

Minu poolt oli veel üks raamat kreatsionismist (USAst tellisin, siit saab ka lugeda ja ilusad pildid on :)).

Tore teada, et Eesti skeptikud ei ole kõike mahamaterdavad kuivikust kollid. Paljudel oli isiklikke kogemusi nõidade, alternatiivmeditsiini ja muu asjassepuutuvaga. Ka on nad välja pannud 10 000kroonise preemia sellele, kes oma (para)võimeid tõestab.

Lühidalt saigi arutletud järgmistel teemadel: mõistusevälised kogemused, pseudoteadusliku jama müümine ja kui paljud Eestis selle ohvriks langevad, milliseid esinejaid võiks edaspidistele kokkusaamistele kutsuda ja kuidas neid mitte ära hirmutada. Ning muidugi teadusliku mõtlemise propageerimisest… niimoodi kirjapanduna ei kõla eriti lõbusalt, aga tegelikult oli.

Kui huvilisi leidub, leidub kahtlemata ka põnevaid teemasid ja …kedagi ei halvustata tema vaadete pärast.

 

Autor: Sirgi

Jätkusuutlik areng,Ökoloogia,Talveakadeemia

Jätkusuutlik linn ja tööstusökoloogia TA 2009* 2.

Jätkan silmaringi avaradamisega Talveakadeemia 2009’lt. Mul oli õnn kuulda väga inspireerivaid ja huvitavaid ettekandeid oma ala spetsidelt, mul on selle üle tohutult hea meel. Mul pole mõtet ülevaadet esinejate ettekannetest teha, kuid kirjeldan mingeid mõtteid, mis asjakohased tunduvad. Nimede järgi saate otsida neti-avarustest lisamaterjali.

“The most ecological human-being is a dead human-being…” (Eero Paloheimo)

See oli kelmikas kommentaar oma eelmisele lausele, kus Paloheimo ütles, et kõige ökoloogilisem tootmine on tootmise puudumine. Kauaagne Soome rohelise partei asjapulk (“In 20 years we did absolutely nothing there!”) ning hetkel Hiinas ökolinnade planeerimisega tegelev muhe Paloheimo pidas meile ettekande ökolinnadest (võime nimetada neid ka “jätkusuutlikeks linnadeks”). Jõuluvana habemega härra oli mulle silma jäänud juba eelmisel õhtul, kui ta ühe teise ettekande kommentaarina avaldas vastumeelsust üleliigse seminaritamise ja arutluse vastu seal, kus on vaja kiireid otsuseid ja reaalseid lahendusi. Õige ka.

bain_garden_sunroom_greenhouse

Kasvuhoone maja lõunapoolsel küljel on väike, kuid sisuline samm jätkusuutlikuma eluviisi suunas, vähemalt poolhõreda asustusega asulates küll.

Tööstusökoloogia loengu alguse suutsin maha magada, sest meie töörühm jäi oma karjäärimaketi valmistamisega ajahätta – me tööülesanne oli mõelda välja, kuidas tuua linnaruumi Väo karjäär pärast maavara ammendumist. (Alles kodus hüppas mu kraesse mõte hiiglaslikust tehismärgalast veepuhastamiseks) Aga kui ma ettekandele jõudsin siis niipalju kui ma vägivaldselt kohvipausist ilmajäetuna jälgida suutsin rääkis Björn Frostell Rootsist meile sellest, kuidas tööstus võib olla jäätmevaba. Zero-waste, põhimõtteliselt. Näiteid tõi Skandinaavia paberitööstusest, aga ka arengumaadest. Väga detailidesse ta ei läinud, rääkis rohkem sellist filosoofilist juttu sinna ümber. Praegu asjaarmastajana talu pidav Frostell rõhutas samuti kiirete muudatuste vajadust. (Muide, TTÜ Tartu Kolledžis saab õppida tööstusökoloogia nimelist eriala, kui ma ei eksi) Frostell oli võrreldes konverentsi Soomlastega märksa positiivsemalt meelestatud Maa tuleviku suhtes…  Aga tõesti, absoluutselt võrratud mehikesed mõlemad.

Märksõnu

* Meil on vaja täiesti uudset tehnilist haridust. Interdistsiplinaarset.

* !Elutsüklianalüüs! Rohkem kui ökoloogilise jalajälje abstraktse kalkuleerimisega, peaks tegelema igale tootele ja teenusele eelneva, kaasneva ja järgneva energia ja ressursikasutuse jälgimisega. Disainima ei peaks toodet vaid materjali elutsüklit. lifecycle

Näide elutsüklianalüüsist. Skeem paberi kohta.

* Ökolinn ei ole uut sorti arhitektuuriveidrus ega ka lihtsalt ärivõimalus, ta on eelkõige osa lahendusest globaalses kk.kriisis ülerahvastunud maailmas.

"Fancy ökocity"
Ökolinna kavand, millel sisuline ökoloogilisus pidavat puuduma. “Fancy ecocity” ehk mäng arhitektuuriga.

* Ökolinn on tervik, millega kaasneb ka tema soojendamiseks, toitmiseks ja katmiseks kulutatav maalapp. Tõmbasin ettekannet kuulates pastakaga kavaservale kritseldatud Eesti kaardile sõõre, sümboliseerimaks Tallinna viljapõlde, lehmakarjamaid ja paberimetsa, ning palju ei jäänudki järele.

*Ökolinna planeerides peab arvestama konkreetseid olusid, kliimat, kultuuri jne… loogiline.

* Eeskujuks on vaja konkreetseid lahendusi. Praegu on valmimas esimesed meie mõistes suured, seal tillukesed, ökolinnad Hiinas. Ilmselt tuleb sügisel meedias juttu ka keset Lähis-Ida kõrbesid kerkivast luksuslikust ökolinnast. Hiinas on see siiski ainuke võimalus, kõrbes pigem eksperiment stiilis “mida teha, kui raha on liiga palju.”

* Elektriautodel pole sisulist mõtet, kui nad kasutavad fossiilset allikat.

* Ökolinnade transpordiküsimus on lahendatud pisikeste elektrimootoriga taksodega, mis on ühisomandis. Samas on linnaplaneering piisavalt loogiline, et liiga palju transporti kasutada pole vaja (ära jääb pendelränne a’la 60 km kodust tööle)