Jätkusuutlik linn ja tööstusökoloogia TA 2009* 2.

Jätkan silmaringi avaradamisega Talveakadeemia 2009’lt. Mul oli õnn kuulda väga inspireerivaid ja huvitavaid ettekandeid oma ala spetsidelt, mul on selle üle tohutult hea meel. Mul pole mõtet ülevaadet esinejate ettekannetest teha, kuid kirjeldan mingeid mõtteid, mis asjakohased tunduvad. Nimede järgi saate otsida neti-avarustest lisamaterjali.

“The most ecological human-being is a dead human-being…” (Eero Paloheimo)

See oli kelmikas kommentaar oma eelmisele lausele, kus Paloheimo ütles, et kõige ökoloogilisem tootmine on tootmise puudumine. Kauaagne Soome rohelise partei asjapulk (“In 20 years we did absolutely nothing there!”) ning hetkel Hiinas ökolinnade planeerimisega tegelev muhe Paloheimo pidas meile ettekande ökolinnadest (võime nimetada neid ka “jätkusuutlikeks linnadeks”). Jõuluvana habemega härra oli mulle silma jäänud juba eelmisel õhtul, kui ta ühe teise ettekande kommentaarina avaldas vastumeelsust üleliigse seminaritamise ja arutluse vastu seal, kus on vaja kiireid otsuseid ja reaalseid lahendusi. Õige ka.

bain_garden_sunroom_greenhouse

Kasvuhoone maja lõunapoolsel küljel on väike, kuid sisuline samm jätkusuutlikuma eluviisi suunas, vähemalt poolhõreda asustusega asulates küll.

Tööstusökoloogia loengu alguse suutsin maha magada, sest meie töörühm jäi oma karjäärimaketi valmistamisega ajahätta – me tööülesanne oli mõelda välja, kuidas tuua linnaruumi Väo karjäär pärast maavara ammendumist. (Alles kodus hüppas mu kraesse mõte hiiglaslikust tehismärgalast veepuhastamiseks) Aga kui ma ettekandele jõudsin siis niipalju kui ma vägivaldselt kohvipausist ilmajäetuna jälgida suutsin rääkis Björn Frostell Rootsist meile sellest, kuidas tööstus võib olla jäätmevaba. Zero-waste, põhimõtteliselt. Näiteid tõi Skandinaavia paberitööstusest, aga ka arengumaadest. Väga detailidesse ta ei läinud, rääkis rohkem sellist filosoofilist juttu sinna ümber. Praegu asjaarmastajana talu pidav Frostell rõhutas samuti kiirete muudatuste vajadust. (Muide, TTÜ Tartu Kolledžis saab õppida tööstusökoloogia nimelist eriala, kui ma ei eksi) Frostell oli võrreldes konverentsi Soomlastega märksa positiivsemalt meelestatud Maa tuleviku suhtes…  Aga tõesti, absoluutselt võrratud mehikesed mõlemad.

Märksõnu

* Meil on vaja täiesti uudset tehnilist haridust. Interdistsiplinaarset.

* !Elutsüklianalüüs! Rohkem kui ökoloogilise jalajälje abstraktse kalkuleerimisega, peaks tegelema igale tootele ja teenusele eelneva, kaasneva ja järgneva energia ja ressursikasutuse jälgimisega. Disainima ei peaks toodet vaid materjali elutsüklit. lifecycle

Näide elutsüklianalüüsist. Skeem paberi kohta.

* Ökolinn ei ole uut sorti arhitektuuriveidrus ega ka lihtsalt ärivõimalus, ta on eelkõige osa lahendusest globaalses kk.kriisis ülerahvastunud maailmas.

"Fancy ökocity"
Ökolinna kavand, millel sisuline ökoloogilisus pidavat puuduma. “Fancy ecocity” ehk mäng arhitektuuriga.

* Ökolinn on tervik, millega kaasneb ka tema soojendamiseks, toitmiseks ja katmiseks kulutatav maalapp. Tõmbasin ettekannet kuulates pastakaga kavaservale kritseldatud Eesti kaardile sõõre, sümboliseerimaks Tallinna viljapõlde, lehmakarjamaid ja paberimetsa, ning palju ei jäänudki järele.

*Ökolinna planeerides peab arvestama konkreetseid olusid, kliimat, kultuuri jne… loogiline.

* Eeskujuks on vaja konkreetseid lahendusi. Praegu on valmimas esimesed meie mõistes suured, seal tillukesed, ökolinnad Hiinas. Ilmselt tuleb sügisel meedias juttu ka keset Lähis-Ida kõrbesid kerkivast luksuslikust ökolinnast. Hiinas on see siiski ainuke võimalus, kõrbes pigem eksperiment stiilis “mida teha, kui raha on liiga palju.”

* Elektriautodel pole sisulist mõtet, kui nad kasutavad fossiilset allikat.

* Ökolinnade transpordiküsimus on lahendatud pisikeste elektrimootoriga taksodega, mis on ühisomandis. Samas on linnaplaneering piisavalt loogiline, et liiga palju transporti kasutada pole vaja (ära jääb pendelränne a’la 60 km kodust tööle)