Kas loodus mahub linna? TA 2009* 1.

Uute ideede kohtumispaik – väga asjakohane alapealkiri Väga värskete ajude kogunemise üritusele.  Peatun siin lühidalt mõnedel huvitavatel mõtetel, mida minu aju kaasa korjas. Ilmselt võrsub sellest üritusest veel hulgaliselt postitusi, mis puudutavad lähemalt või kaudsemalt konverentsi läbivat teemat, milleks oli linnaplaneerimine – jätkusuutlik linnaplaneerimine. Esialgu annan aga ülevaateid juturingidest ja ideedest, mis võrsusid. Paraku-paraku, olid kohad loetud ja kõik huvilised (vähemalt neist, keda ma v2rskeaju lugeritest isiklikult tean) sinna kuulama ei mahtunud ja õigel ajal otseülekannet enda jaoks ei avastanud – loodetavasti saate ülevaate sellest konverentsist ja võtate järgmisel aastal arvutitaha valvesse, et ka “tuusik” rabada…

“Rumalus on konstant, millega tuleb kõik asjad läbi korrutada või jagada.” (Jaan Kaplinski)

“Kas loodus mahub linna?” oli vestlusring, kus arutlesid omavahel Talveakadeemia rohkearvuline osavõtjaskond ja vaimsete mentorite, “mikrofoniõiguse omajad” Jaan Kaplinski, Marko Mägi, Oliver Alver ning Merle Karro (Lisainfo neist Talveakadeemia kodukal).

hakid1

Legendaarsed Tartu hakid

Arutelust jäi kajama linnaarhitekt Alveri mõte, et rääkides loodusest linnas ei peaks me mõtlema parkidest vaid kõigest elusast – kajakatest paneelmajade katustel, sipelgatest vuugivahes, hooldamata võsast omanikuta krundil… Ja ka seda, et “roheline kõrb, kus seisavad mustad sambad” (Kaplinski), ei ole hea ega ainuke juhtidee, millele rajada linnahaljastust. Hoolimata sellest, et põõsa taha saab peita end pätt, on põõsas koduks ka väikestele linnukestele. Hoolimata sellest, et 3 cm kõrgune raseeritud muru on väga geomeetriline, sile, funktsionalistlik ja mida iganes, ei ole ta normaalne keskkond ei sellele samale nuditud muruliblele, ega ka putukatele, keda linnukesed süüa sooviksid. Ideaalis võiks linnapildis leiduda ka puisniidu sarnaseid kõrgema heinaga bioloogiliselt mitmekesisemaid alasid, mis oma vegetatsiooniperioodis õitsevad ja närbudes värvi, kuju ning lõhnasid muudavad.

Huvitav tähelepanek tuli taaskord Kaplinskilt, et meie “tõrjume” kahjureid, ameeriklased “tapavad” neid. Kui kohatult kõlab “Raid – tapab kodus ja aias”? Ikka väga, tegelikult. Kultuurikonteksti erinevus meie suhtumisel loodusesse. Kirjanikuhärra teine näide oli USA filmist, kus jõulukuusega toodi tuppa väike oravapoiss ning kui meil siin oleks see rõõmsat elevust tekitanud, siis Ameerika perekond hakkas paaniliselt otsima võimlust, kuidas karvakera ära tappa. Ja kui koeral (tähelepanuväärne, et see loom neile ikkagi kõlbab) see lõpuks õnnestus, olid kõik väga rõõmsad. Ameerika pihta lendas veel üks mõttenool – seoses valglinnastumisega on suures osas maa ja linna vahel piir kadunud – mis oli üks kommunismi tunnuseid…

Seltskonna ametlik ornitoloog tõi välja tõiga, et linnas toimub evolutsioon kiiremini kui kuskil metsavahel. Linnud omandavaid põnevaid trikke (piimapudeleid avavad varblased, parkimisautomaatidest münte varastavad varesed jne). Kuigi kogu seda protsessi on huvitav jälgida, on linnad loomadele siiski ökoloogiline lõks. Ja otseselt selleks, et võimalikult palju linde linna elama tuleks, ei tasu küll linnu ümber disainida – pigem tuleb eesmärgiks pidada kvaliteetset elukeskkonda inimesele ning võimalust loomal/linnul seal elada. Kui me teeme linnaelu kergemaks kui seda on metsaelu, siis tõmbab linn loomad endasse, kuid nagu uuringud on näidanud, on neil seal üldiselt väga madal produktiivsus ning kogu tegevus mõjub liigi üldpopulatsioonile halvasti. Kaplinski tõi ökoloogilise lõksu teiseks näiteks keskaegsed linnad, kus sündivus oli madalam kui surevus ning linnadesse tuli inimesi maapiirkondade arvel.

teerajad kõigile
Liikumiskoridorid kõigile linnaelanikele. Ka neile, kes pole liigist Homo sapiens.

Kui alapealkirjas on juttu rumalusest, siis kogenud linnaarhitekt modifitseeris seda pisut, öeldes väga tabavalt, et see pole mitte rumalus, vaid ahnus. Ja ahnuse defineeris ta kui teadliku rumaluse mingi (abstraktse või otsese) kasu nimel. Näitena tõi ta Tallinnat ümbritsevad vallad, kes kaootiliselt arendatud uuselamurajoonidesse rahvast tõmbasid ja nüüd probleemivankri ette rakendatud on.

Eks põnevaid mõtteid ja arutluskäike oli veel ohtralt, kuid piirdun praegu sellega. Ja ämblikul, kes mu vanni all elab, lasen seal rahus edasi elada. Me ju ei sega teineteist? Mõte, mis mina ise vaikselt kaasa mõtlesin, oli see, et linna planeerides peaks maju, parke, teid ja kogu ülejäänud kremplit tajuma mingisuguse orgaanilise tervikuna. Selles tervikus peab leiduma liikumiskoridore nii sörkjooksu harrastajale, kiirabiautole, ühistranspordile, oravatele kui ka laululindudele. Mind jäi kummitama ka mõte katustest, mis on nii tohutu alasti. Me küll ei näe neid tavaelus tihti, kuid seal on tohutu palju pinda, mis võiks teenida mingit eesmärki. Olla kuidagi tähendusrikkamad. Köögiviljaaiad, murukatused (ma võin murukatuse eelistest kunagi pikemalt padrata, murukatused ei ole ainult pseudo-ökoarhitektide iluvidin, neil on ka sisu), lamamistoolid, koerajalutusplatsid (nagunii tuleb junnid kilekotti ju panna… vihm peseb, päike kuivatab) jne jne. Õismäel elavad katusel kajakad. See mulle ka meeldib tegelikult. Kajakad on uhked loomad.

9 mõtet “Kas loodus mahub linna? TA 2009* 1.”

  1. Mis ma oskan öelda, pseudoprobleemid romantikutele… antke minna!

  2. Anname minna jah… 🙂 See on silmaringi avardamine, Ülo-Allan. Varsti ma kirjutan keskkonnatemaatilistest kodanikualgatustest ka, see on juba peaaegu täiesti humanitaar-teema, aina hullemaks läheb.

  3. Jah, tuleb tunnistada, et haljastuse planeerimine asulates on tähtis küsimus. Kaplinski mõtted on iseenesest üllad aga asjaolu, et haljasaladel on pöetud muru, ei ole juhus ega ka kellegi maitseväärastus – see tuleneb asjaolust, et muruplatse on lihtne ja odav hooldada. Samuti on oma funktsioon niinimetatud “mustadel sammastel”. Pärn, hobukastan, vaher – need haljastuses tihti kohatavad laialehised puud püüavad tolmu ja seovad CO2-te, nõlvadel hoiavad pinnast erosiooni eest. Mina isiklikult ei vahetaks ühte suurt puud kahekümne põõsa vastu ka mitte 🙂 Ei kujuta hästi ette kuidas koristada puisniidult prügi, puuoksi ja lehti või üleüldse kuidas tagada tingimused, et puisniitu rajada ning hooldada selliselt, et liigiline mitmekesisus säiliks. See kõik tundub olevat kaunis rahamahukas ettevõtmine ja minu arvates tooks loodusele rohkem tulu kui investeerida antud raha looduskaitsealadesse, sest ilmselt oleks mitmekesisust täiendavateks liikideks linnas siiski üsna hea kohanemisvõimega loomad ja taimed, kes üldiselt nagunii ei ole hävimisohus ning sisuliselt ei muutuks midagi.

    Mina lasen ka ämblikutel rahulikult elada. Seda enam, et nad püüavad kärbseid ja teisi tüütuid putukaid. Paratmatult tekib mul küsimus miks on ühtede loomade tapmine õigustatud ja teiste oma ei ole? Miks me tapame kirpe, täisid, lutikaid, prussakaid, sääski, kärbseid, paelusse ja solkmeid? Ennast objektiivse vaatleja rolli asetades, ei näe ma mingit õigustust miks me peaksime seda tegema, miks me peaksime eelistama ühte liiki teisele. Inimesena ei taha ma loomulikult elada koos igasugu satikatega ja seal ongi see koht, kus tuleb mängu “Raid tapab nii kodus kui aias”. Mul aias ei tapa aga toas küll kui vaja on.

  4. No tegelikult Kaplinski arust on meie pargukujundus kohe väga halb, mina nii drastiliselt ei arvakski. Puid ei peaks muidugi põõstastega asendama, veel enam, et need puuliigid, mis meil põhilised on linnades, on ka linnaõhu suhtes kõige tervislikumad. (osad puuliigid – eriti okaspuude seas – eritavad mingeid eeterlikke õlisid, mis koostöös heitgaasidega suhteliselt mürgise segu moodustavad). Lihtsalt puude vahel võiks kohata veidi rohkem madalat haljastust. Kellele ei meeldiks õitsvad sirelid või muud kenad põõsad?

    Ja puisniit. Olgu, see oli kunstiline liialdus, me rääkisime eile sellest taluhoovi murust, mäletad? Ma mõtlesin pigem midagi sellist. Et ei niideta liiga madalalt, et muru suvel ära ei kõrbeks, ning et seal õitsvaid taimi nagu ristik, tulikas, margariitad jmt sees oleks. Enamik Eesti parke ühetaolist inglise muru ei omagi….

    Ja näiteks suurte teede ääres ei tahagi ju ükski asi kasvada. Talvel on mururibad mingi sopa-soola-lumeseguse blägaga kaetud, kui lumi sulab, uhutakse kõik see kraam läbi mulla, mis seal ikka nii väga kasvada siis tahab.

  5. Nõustun. Meil räägitakse ju koguaeg innovaatilisusest, miks mitte katsetada siis midagi uut haljastuses.

  6. tahaks rohkem lilli ja miskeid põnevaid maastikuarhitektuurilisi leiutisi… kuigi praegu see vist unistuseks jääbki.
    Tartus elavad aedades siilid… väga kena iseenesest. Kuigi ma arvan, et liiga korrastatud aias nad ei elaks.
    Talveakadeemia oli ka tore 😛 a seda ei ea ma siiamaani, mitmendaks mu artikkel jäi.

  7. Aga Sirgi, sa kirjuta oma artiklist populaarteaduslik kokkuvõte, võid käsitleda ka küsimusi, mida sult pärast ettekannet küsiti.

  8. 😀 ehk mida sina mult küsisid. Kuigi võiks kirjutada ka sellest, mida Haabu ja fotograaf küsisid st millisest lillest kaifi saab:P Aga ma kardan, et see pole väga teemakohane.
    Peale mikroobifüssi kontrolltööd teen ära, võõrliigid on tegelikult täitsa kobe keskkonnaprobleem.

  9. Jep jep jep helene, muidu pühapäevale lähme seisame koos osooniaugu ette, tuled ka? ESA-st on start 😉

Kommenteerimine on suletud.