Uute ideede kohtumispaik – väga asjakohane alapealkiri Väga värskete ajude kogunemise üritusele. Peatun siin lühidalt mõnedel huvitavatel mõtetel, mida minu aju kaasa korjas. Ilmselt võrsub sellest üritusest veel hulgaliselt postitusi, mis puudutavad lähemalt või kaudsemalt konverentsi läbivat teemat, milleks oli linnaplaneerimine – jätkusuutlik linnaplaneerimine. Esialgu annan aga ülevaateid juturingidest ja ideedest, mis võrsusid. Paraku-paraku, olid kohad loetud ja kõik huvilised (vähemalt neist, keda ma v2rskeaju lugeritest isiklikult tean) sinna kuulama ei mahtunud ja õigel ajal otseülekannet enda jaoks ei avastanud – loodetavasti saate ülevaate sellest konverentsist ja võtate järgmisel aastal arvutitaha valvesse, et ka “tuusik” rabada…
“Rumalus on konstant, millega tuleb kõik asjad läbi korrutada või jagada.” (Jaan Kaplinski)
“Kas loodus mahub linna?” oli vestlusring, kus arutlesid omavahel Talveakadeemia rohkearvuline osavõtjaskond ja vaimsete mentorite, “mikrofoniõiguse omajad” Jaan Kaplinski, Marko Mägi, Oliver Alver ning Merle Karro (Lisainfo neist Talveakadeemia kodukal).
- Legendaarsed Tartu hakid
Arutelust jäi kajama linnaarhitekt Alveri mõte, et rääkides loodusest linnas ei peaks me mõtlema parkidest vaid kõigest elusast – kajakatest paneelmajade katustel, sipelgatest vuugivahes, hooldamata võsast omanikuta krundil… Ja ka seda, et “roheline kõrb, kus seisavad mustad sambad” (Kaplinski), ei ole hea ega ainuke juhtidee, millele rajada linnahaljastust. Hoolimata sellest, et põõsa taha saab peita end pätt, on põõsas koduks ka väikestele linnukestele. Hoolimata sellest, et 3 cm kõrgune raseeritud muru on väga geomeetriline, sile, funktsionalistlik ja mida iganes, ei ole ta normaalne keskkond ei sellele samale nuditud muruliblele, ega ka putukatele, keda linnukesed süüa sooviksid. Ideaalis võiks linnapildis leiduda ka puisniidu sarnaseid kõrgema heinaga bioloogiliselt mitmekesisemaid alasid, mis oma vegetatsiooniperioodis õitsevad ja närbudes värvi, kuju ning lõhnasid muudavad.
Huvitav tähelepanek tuli taaskord Kaplinskilt, et meie “tõrjume” kahjureid, ameeriklased “tapavad” neid. Kui kohatult kõlab “Raid – tapab kodus ja aias”? Ikka väga, tegelikult. Kultuurikonteksti erinevus meie suhtumisel loodusesse. Kirjanikuhärra teine näide oli USA filmist, kus jõulukuusega toodi tuppa väike oravapoiss ning kui meil siin oleks see rõõmsat elevust tekitanud, siis Ameerika perekond hakkas paaniliselt otsima võimlust, kuidas karvakera ära tappa. Ja kui koeral (tähelepanuväärne, et see loom neile ikkagi kõlbab) see lõpuks õnnestus, olid kõik väga rõõmsad. Ameerika pihta lendas veel üks mõttenool – seoses valglinnastumisega on suures osas maa ja linna vahel piir kadunud – mis oli üks kommunismi tunnuseid…
Seltskonna ametlik ornitoloog tõi välja tõiga, et linnas toimub evolutsioon kiiremini kui kuskil metsavahel. Linnud omandavaid põnevaid trikke (piimapudeleid avavad varblased, parkimisautomaatidest münte varastavad varesed jne). Kuigi kogu seda protsessi on huvitav jälgida, on linnad loomadele siiski ökoloogiline lõks. Ja otseselt selleks, et võimalikult palju linde linna elama tuleks, ei tasu küll linnu ümber disainida – pigem tuleb eesmärgiks pidada kvaliteetset elukeskkonda inimesele ning võimalust loomal/linnul seal elada. Kui me teeme linnaelu kergemaks kui seda on metsaelu, siis tõmbab linn loomad endasse, kuid nagu uuringud on näidanud, on neil seal üldiselt väga madal produktiivsus ning kogu tegevus mõjub liigi üldpopulatsioonile halvasti. Kaplinski tõi ökoloogilise lõksu teiseks näiteks keskaegsed linnad, kus sündivus oli madalam kui surevus ning linnadesse tuli inimesi maapiirkondade arvel.
- Liikumiskoridorid kõigile linnaelanikele. Ka neile, kes pole liigist Homo sapiens.
Kui alapealkirjas on juttu rumalusest, siis kogenud linnaarhitekt modifitseeris seda pisut, öeldes väga tabavalt, et see pole mitte rumalus, vaid ahnus. Ja ahnuse defineeris ta kui teadliku rumaluse mingi (abstraktse või otsese) kasu nimel. Näitena tõi ta Tallinnat ümbritsevad vallad, kes kaootiliselt arendatud uuselamurajoonidesse rahvast tõmbasid ja nüüd probleemivankri ette rakendatud on.
Eks põnevaid mõtteid ja arutluskäike oli veel ohtralt, kuid piirdun praegu sellega. Ja ämblikul, kes mu vanni all elab, lasen seal rahus edasi elada. Me ju ei sega teineteist? Mõte, mis mina ise vaikselt kaasa mõtlesin, oli see, et linna planeerides peaks maju, parke, teid ja kogu ülejäänud kremplit tajuma mingisuguse orgaanilise tervikuna. Selles tervikus peab leiduma liikumiskoridore nii sörkjooksu harrastajale, kiirabiautole, ühistranspordile, oravatele kui ka laululindudele. Mind jäi kummitama ka mõte katustest, mis on nii tohutu alasti. Me küll ei näe neid tavaelus tihti, kuid seal on tohutu palju pinda, mis võiks teenida mingit eesmärki. Olla kuidagi tähendusrikkamad. Köögiviljaaiad, murukatused (ma võin murukatuse eelistest kunagi pikemalt padrata, murukatused ei ole ainult pseudo-ökoarhitektide iluvidin, neil on ka sisu), lamamistoolid, koerajalutusplatsid (nagunii tuleb junnid kilekotti ju panna… vihm peseb, päike kuivatab) jne jne. Õismäel elavad katusel kajakad. See mulle ka meeldib tegelikult. Kajakad on uhked loomad.