Urbaniseerumise võlu ja valu TA 2009* 3.

Kogu Talveakadeemia avapauk oli kaks ülihaaravat linnageograafilist loengut kahelt karismaatiliselt ning pikajuukseliselt linnamehelt. Üks oli pärit siit, teine sealt poolt Soome lahte. Supilinna seltsi esimene viiul Mart Hiob rääkis sellest, kuidas meil praegu Eestis planeerimisvärk käib. (Supilinn on ju ka endine agul. Natuke teistsugune kui Aafrika miljonislummid, kuid siiski agul.) Linnageograafia külalisõppejõud Tartu Ülikoolis, Jussi Jauhiainen, kõneles maailmast, meestest ja mateeriast – ehk sellest, et maailmas tuleb iga nädal linnadesse elama sama palju inimesi, kui elab Eestis; kes olid need kolm meest, kes on meie eilse planeerimisteooria autorid; millised lahendused me ideede maailmast oma materjaalsesse maailma päriselt kasutamiseks nopime. Struktureeritud ülevaate asemel panen taas kirja märksõnu. Kellele asi rohkem huvi pakub, saab (vähemalt Tartus) endale vastavasisulisi vaba-/valikaineid noppida. Kui konverentsi avasid pikajuukselised mehed, siis eelviimane esineja oli lühemajuukseline noorteadlane Kadri Leetmaa, kes linnakvaliteedi ja valglinnastumisega tegeleb.

Illustratiivse materjalina soovitaks perioodiliselt külastada Google Earthiga mõnd U.S.A. valglinnastumisala ning arengumaade slumm-kasvajat. Vaimse tervise huvides võib-olla mitte liiga tihti.  Parafraseerides Jauhiainenit on meie kohalikud probleemid suhteliselt marginaalsed võrreldes ülejäänud maailmaga. Aga meie kohalikud probleemid on siin koos meiega, grass-root – saate aru küll. Eelkõige valutame me südant ju oma koduaia pärast, valutame südant ja oleme nõus tegutsema.

Ma isiklikult olen seda meelt, et ühel maalapil peaks elama nii palju inimesi, kui see konkreetne maalapp suudab ära toita (koos ruumiga, mis looduslikule kooslusele jääb). Meie jahedas parasvöötmes, boreaalsete metsade läheduses ei ole bioloogiline produktiivsus kuigi kõrge. Seetõttu ei olegi Eestile ega Skandinaaviariikidele suuremat inimtihedust tarvis. Kuid üldiselt oldi veendunud, et tumedad jõud (sõna otseses mõttes, nagu konverentsijuht rõhutada armastas) lõunamaadest on väga huvitatud meie ala-asustatud piirkondade üle võtmisest/kaasasustamisest. Eks näis. Vett on meil ka ju “nagu lund,” tsiteerides rahvusliku laulukest kolmest sõbrast ja surnud neiust. Lõunas ollakse juba ammu üsna kuival. Ja kes siis poleks kuulnud hiinlastest, kes Venemaa äärealasid juba ammu järjest jõulisemalt üle võtavad. Lugege sisserännanud tudengitest Irkutski Ülikoolis, näiteks.

Nagu Paloheimo ökolinnade juures rääkis, on praegu kõige olulisem rahvaarvu kasvu piiramine. Mingist piirist alates ei aita meid enam ükski planeerimine. Rahaahne ega jätkusuutlik.

“Planeerimatus on üldjuhul halb planeeritus” (Mart Hiob)

Elamupiirkond Brasiilias
Elamupiirkond Brasiilias

*Euroopa linnad, a’la Pariis, on HIIGELsuurte linnade kõrval täielikud Elvad.

*Nüüdseks elab maailmas linnades rohkem inimesi kui maal.

Linnalapsed suvemõnusid nautimas
Aasia linnalapsed veemõnusid nautimas

*Tuleviku võtmed: võrgustunud toimija (maailma sipelgapesa), ulatuslik õigus (kuigi metoodika, kuidas puu või varese käest arvamust küsida, on veel välja töötamata, tuleb meil hakata tegelema planeerimise varjatud külgedega) ning kk. kui paindlik mateeria (vaja on minetada lineaarne mõtlemine).

*Uute ideede materjaliseerumiseks kulub harilikult ca 25 aastat, meil siin – perifreerias – ca 35 aastat.

*Põhja-Ameerikalik mõtteviis – inimesel on kaasasündinud õigus ehitada oma maa täis. Meil on muinsuskaitse ja planeerimisseadused karmimad (üld- ja detailplaneeringud jms) ning põhjust on vaja ikka ehitamiseks kui ehitamata jätmiseks.

los-angeles-urban-sprawl-jpeg-lasmogtowncom1
Los Angeles, vt ka Google Earth'i

* “Maailma juhtivas urbaniseerumiskeskuses” (Hiob) Windhoekis, Namiibias, on nii, et kui saad öö jooksul oma kilest ja pappkastidest onnile linnaservas vundamendi maha valatud, on maatükk sinu. Kui kauem jokutad, ehitab oma papp-palee sinna keegi teine.

Mumbai. Tekib küsimus - kui hull on elu maal, et "linnaelu" paremaks peetakse?
Mumbai. Tekib küsimus - kui hull on elu maal, et "linnaelu" paremaks peetakse?

* Planeerimine on võimalus suhelda võimuesindajaga. Ja mitte kohale ilmunud inimene annab võimule võimaluse legitimiseerida oma otsuseid väitega “meil oli ju avalik koosolek, keegi ei arvanud teisiti.”

*Mida suurem osa linna maast kuulub linnale, seda lihtsam on teha üldplaneeringuid. Eestis tehti suur viga ja möödalaskmine 90’ndate alguses, kus oleks võinud mastaapseid planeeringuid (ringteid jmt) kindlaks määrata ja maad rohkem riigile jätta. Praegu on tagantjärgi targana raske “üle klaasi ääre loksuvat” linna talitseda, ning küprok villade vahele suurprojekte rajada.

Põhimõtteliselt võiks Viimsi iga hetk linnaõigusi endale taodelda. Kas keskmiselt tunnivõrra kauem autosõidu peale kulutavad "maainimesed" seda aga soovivad, on iseasi.
Põhimõtteliselt võiks Viimsi iga hetk endale linnaõigusi taodelda. Kas keskmiselt tunnivõrra kauem autosõidu peale kulutavad inimesed seda aga soovivad, on iseasi.

* On olemas ka alalinnastumine. Nõuka ajal polnud Tallinnas kortereid saada, perede kaupa koliti satelliitlinnadesse või kaugemalegi suurest linnast, sest seal oli eluruumi.

Garaažid kuskil anonüümses Eestis. Nõuka-aja minevikupärle on meil palju.
Garaažid kuskil anonüümses Eestis. Nõuka-aja minevikupärle on meil palju.

* Nõuka-aja lõpul oli 1/6 peredel kuskil suvila, need samad suvilad on praeguseks suures osas kasutusel elumajadena läbi aasta ja on üks osa valglinnastumisest.

Suvilad ja aiamaad, muu maailma jaoks luksus.
Suvilad ja aiamaad, muu maailma jaoks luksus, meie hõreda asustuse ja nõuka-mineviku juures aga tavaline nähtus.

* Mulle meenus neid loenguid kuulates äratundmine või ütleme – arusaamine – et maailm ei ole enam suures osas nii nagu ma teda väiksena ette kujutasin: metsad ja sood ja heinamaad, mille vahel on pikitud linnasid. (Ma lugesin Dodo laulu tol hetkel)  “Arenenud” maailmas on hoopis linnadekombitsad üle väikeste imeliku kujuga vaba looduse fragmentide, kus loomad ja taimed on kõik nagu saareelanikud, kannatades kõigi ökoloogiast tuntud saare-efektide all (äärte narmastumine, liikide kadumine ja juurdetulek, liikide teke ja väljasuremine jna). Peab tunnistama, et kui selline kujutluspilt esimest korda minu teadvusse eredates värvides sisse ujus, siis tundsin kerget lämbumistunnet. Minu elav fantaasia ei muuda muidugi olukorda lihtsamaks, kui mu peas tekkis tugev paralleel valglinnastumise ja vähkkasvajate vahel. Aga nagu mu viimastest postitustest lugeda võis, on meil mõningaid alternatiive praegusele tegutsemisele.

3 mõtet “Urbaniseerumise võlu ja valu TA 2009* 3.”

  1. Eestis on õnneks siiamaani “maailm” üldiselt selline nagu sa väiksena ette kujutasid ja seni kaua kuni neegri,- ja igasugu muude armastajad siin otsustusõigust ei saa, siis pole meil urbaniseerumist selle sõna kõige halvemas tähenduses vaja karta, sest isegi kui kõik Eesti elanikud ühte linna elama läheksid, ei saaks sellest maailmamõistes kuigi suurt linna.

  2. Noh, ma arvan et “neegriarmastusest” oleks vähe. Raha paneb rattad käima. Ega need kõige vaesemad ei tahagi soojalt maalt ära kolida, ikka need, kellel on ressurssi meil maad osta. Ja neil on ressurssi. Küsimus on – millal neil kodus elu piisavalt ebamugavaks läheb. 🙂

Kommenteerimine on suletud.