Kus viga näed laita, seal registreeri mõttekoda

Ma ei tea, mida mõttetalgud endaga kaasa võivad tuua, aga tingimused on loodud selleks, et kõik võib juhtuda. Mõni küla remondib ehk kultuurimaja ära, mõni kvartal ehk loob nabrivalve, mõni linn ehk muutub rohelisemaks, mõni inimene rõõmsamaks. Võib-olla sünnib mõni väärt mõte? Väga palju väga mõistlikke inimesi on oma aega ja energiat juba panustanud, et see värk käima tõmmata, ma arvan, et üritus väärib osalemist.

Kuuldavasti on korraldajad saanud koolitusi, et märgata ja maha suruda päris hulle ja niisama kisajaid.

Kuuldavasti pole paljud päris täpselt aru saanud, mis värk on…

Aga netis on huvitavaid mõtteid , mis annavad aimu. Rääkimata Minu Eesti Mõttetalgute ametlikust kodulehest.

Aeg-ajalt kokku tulla ei tee kellelegi kahju. Pigem on oht, et sünnib midagi ilusat.
Aeg-ajalt kokku tulla ei tee kellelegi kahju. Pigem on oht, et sünnib midagi ilusat.

Kokkuvõttes võib tegijaid tsiteerides vastata küsimustele nii:

MIDA ME TEEME?

Julgustame kodanikke rohkem algatama, kokku tulema ja koos ära tegema! Loome keskkonna, kus head ideed ja lahendused saavad sündida ning kus inimesed saavad oma ideedele mõttekaaslasi ja toetajaid, kellega koos asi ellu viia.

MIKS ME TEEME?
1. mail tekib või tuleb jagamisele palju häid mõtteid, mis on kas täiesti uued või kellelgi hinges pesitsenud tükk aega.

MIS SAAAB EDASI?
* Pärast 1. maid pakub Minu Eesti toimkond tekkinud ideedele tuge oma veebikeskkonnaga, kus inimestel on võimalik omavahel võrgustuda ja ideid edasi arendada;
* asjatundjad saavad toetada nõuga;
* ettevõtted saavad toetada jõuga;
* Inimesed saavad nii mõttetalgutel kui ka hiljem leida endale palju mõttekaaslasi ja toetajaid, kellega koos ära teha.
* Samuti saab Teeme Ära Minu Eesti toimkond omaltpoolt aidata ja julgustada ideede algatajaid oma ideid ellu viima ning pakkuda selleks neile omapoolselt tuge!
* Väikesed ja kohalikud teod saab kohe ära teha ja selles usaldame täielikult kõiki inimesi, kes neid eest vedada võtavad.

Eks esimesel mail siis kohtume. Kellegagi kindlasti. Mina pole veel mõttekoda välja valinud, aga teen seda varsti. Kui kellelgi on sügav soov teha mõnel teemal v2rskeaju mitteametlik koda, siis andke tuld ja teeme ära. “Kuidas viia keskkonnateadlik mõtlemine osside maailma?” “Kuidas muuta Tartu rattasõbralikumaks” “(mis ainult pähe tuleb)”

Vastu ja vastu argumendid: Nord Stream

Kui mõned kurioosse juhtumid välja arvatud, siis Eesti inimene oma arvamust väga kõvasti välja ei ütle. Kui isegi lätlased aeg-ajalt streigivad, siis Eestlased lihtsalt kannatavad vaikselt ja ootavad, et ehk läheb paremaks. Ah, las ta olla… Küll laabub…. Aga võib-olla oleks praegu see hetk, kus peaks Eesti rahvas pisut kaasa mõtlema. Tulevikku silmas pidades on praegu käsil vähemalt sama kaheldava väärtuse ja suurte kahjulike keskkonnamõjudega projekt nagu omal ajal fosforiidikaevanduste rajamise plaan Pandiverele. Ja kui me oma häält kuuldavaks ei tee – kasvõi ses vormis, et tõstatame täiendavaid tingimusi juhtme ehitajatele – siis oleme kaotajad meie.

Niisiis plaanivad venelased ja sakslased ehitada 1200 km torujuhet mööda Läänemerd, et edastada Siberi gaasi. Projekt on vastuoluline olnud algusest peale. Margaret Thatcher sõnad Helmut Schmidtile: “Aga Helmut, see on ju ohtlik!” Gazprom on muidugi ponnistanud mingi kk. aruande, mis on tohutult paks (üle 1000 lk), aga väga sisutühi. Dokument libistab üle uurimata asjadest ja nimetab kõiki ohte vähetähtsateks ja marginaalseteks. Kuuldavasti korralikku KMHd pole.

Külastasin LK Ringi poolt organiseeritud infoüritust, kus Nord Streami keskkonnamõju uurinud Ivar Puura rääkis mõningatest aspektidest ja hakkasin veidi kuuldu üle mõtteid mõlgutama. Esiteks muidugi soovitan kohustusliku lugemisvaraga tutvuda Erik Puura ajaveebi gaasijuhtme artikliga (ning ka sellega, mis räägib elavhõbedast Läänemeres) ning seejärel läbi lugeda Postimehes avaldatud arvamus Andres Tarandilt.

Noppeid mõjudest (refereerin põhiliselt Tarandit ja Puurasid):

1. Põhjasetete uuringud on seni keskendudnud pealmise 5 cm peale, mis on settinud ajal, kui Läänemerd juba kaitsma hakati. Veidi sügavamal (10- … cm) on merepõhi dioksiinide, elavhõbeda ja muude mürkide rikas.  Miinide  õhkimine merepõhjas, aga samuti toru aluse ehitamine segab põhjamuda kõvasti läb, seda sügavamalt kui 5 cm. Kogu saast läheb ökosüsteemis ringlusse ning jõuab kaladesse, mida soomlased juba praegu kõrge dioksiinisisalduse tõttu ainult Brüsseli eriloaga söövad. (I. Puura loengus nägi vahvaid pilte väärarenguga lastest ja haigustest, mida Soomes liiga palju lõhet tarbinud inimestel esines)

2. Sõjaaegadest lebab Suursaare lähedal merepõhjas 25 sõjalaeva kõikmõeldava moonaga ning Soome lahe keskel, umbes Helsingit Lahemaaga ühendaval sirgel, veel 40 sõjalaeva.  Neile lisaks on miiniväljadelt hulpinud ja ujunud ning hiljem merepõhja vajunud meremiine, mille hulka Soome keskkonnamõjude hinnang mõõdab arvudega 600–900, Eestile antud nn Espoo konventsiooni aruanne aga 20ga.  Meremiinide lõhkamise tagajärjel vabanevad setetest eelmainitud mürkkemikaalid, rääkimata ohust, et kõiki pomme ei likvideerita ja nad plahvatavad kalli juhtmekese katki, mis (kasvõi selle parandamine) kindlasti ilma kk.mõjuta pole.

3. Tarmo Soomere on välja toonud, et kaasaegseid uurimistulemusi ei olnud kasutatud, näiteks ohtlike ainete ja setete edasikande hinnangutes kasutati aastakümneid vanu järeldusi, mis on viimase aja teadustulemustega selgelt ümber lükatud. Eestlastele – Igasugused lainete ja hoovuste mudelid näitavad, et kõik reostus, mis Läänemerel toimub, uhutakse eelkõige meie randa (vastupidiselt müüdile, et ta Soome läheb). Praegu on juhe plaanitud teha Soome vetesse, aga meie piiri äärde. Ja pole ju vahet, meri on meri. Hülgel ja kilul pole passi.

4. Andmed teostatavate tööde mõju kohta on lünklikud (kas miinid õhatakse või tuleb juhe sik-sakkis, kui palju pinnast üles raputatakse jne). See, mille kohta pole midagi neutraalset teada, sellest libistatakse üle.

5. Naftavedu, mis aastal 2007 jõudis 7000 tankerini aastas, käib suhteliselt kitsas (kolm kilomeetrit) koridoris Soome lahe keskel gaasitoru kohal, ohustades seda suurõnnetuse puhul ja koos teisest mastist laevadega ankrute heitmisel.

6. Osmussaare lähedased seismiliste rikete mõjud (maavärinad) on täiesti arvestamata ja uurimata.

7.  Toru plahvatamise gaasimõju on teadmata. Norrakad on seda veidi mudelitega uurinud (seoses Inglismaa gaasijuhtmega), aga midagi väga täpset mudelitega teada ei saadud.

8. Venemaa ei ole esitanud mingit keskkonnamõjude hinnangut ega lasknud kedagi Suursaare juurde. Põhjendus on tore: Venemaa pole Espoo konventsiooni ratifitseerinud. Venemaa duuma otsus tühistab piiriülese mõju keskkonnale!

9. Projektiga on juba löödud kiil EL vanade ja uute liikmete vahele. See asi süveneb, sest miks peaks tohutu keskkonnakahju hinnaga läbi lastama Vene ja Saksa eraprojekt, eriti arvestades, et Venemaa energiapartnerina pole seni väga suurt stabiilsust üles näidanud? Poliitilistest aspektidest räägib üsna ilusasti Tarand, ei hakka siin rohkem peatuma.

Praegu on EL-s  “läänemere hääleks” läti lobist Baumanis, kuid palju mõju on temalgi. Meie hääl EL-s, Andres Tarand, on vaikselt sõna hakanud võtma. Kuna tema kk.nõunikuks on Peep Mardiste, Rohelise liikumise tegelane, geograaf ja muidu kk.teadlik inimene, siis on loota, et ehk tõmmatakse noist kanaleist projektile pidurid peale.

Ma pole mingi NIMBY inimene, tõenäoliselt ma ei protesteeriks paekivi kaevandamise vastu oma suvila lähedal – KUI on tehtud vastavad uurimused, kõik on normaalselt/ohutult läbi mõeldud ja teostatud. Tõenöoliselt ma lepiksin isegi väikse tuumajaamaga oma kodu läheduses, juhul KUI… Aga praegu on käsil tohutult suure ja läbiuurimata kk.mõjuga projektiga, mille halbu tulemusi maitsevad tõenäoliselt peale meie ka meie lapsed ja lapselapsed jne.. Kui nad just Läänemere äärest ära ei koli, pärast seda, kui viimasedki elusorganismid siit välja on mürgitatud.

Võib-olla on ka gaasijuhtme puhul kõige õigem esitada nõudmisi trassi ehitajatele. Kõrgendatud kk.ohutus, täpsemad uuringud jne… See pidurdaks projekti kulgu sedavõrd, et me saaks reaalsetest mõjudest sotti. Samuti – kui juhe tuleb, tulgu ta siis nii turvaliselt kui võimalik, meil on EL kodanikena õigus ja kohustus selle eest seista, et meie arvamusele (tervisele ja heaolule) lihtsalt pähe ei astutaks. (Mitte et ma teaksin, KUIDAS seda arvamust kõige mõistlikum oleks avaldada, või KUHU peaks kirju kirjutama… 🙂

Kas kuivati või paberkäterätt?

Käsitlen ehk veidi imelikku ja marginaalset teemat, aga see annab võib-olla kena pilgu elutsükli analüüsi maailma.  Refereerin ühte asjakohast artiklit neti sügavustest, mis omakorda refereerib ERMi ehk Environmentatl resources managmenti sõltumatut uuringut. Uuring oligi teemal, mis ka minul peast läbi on lipsanud – kas on keskkonnale kasulikum kasutada pabersalvrätikuid või puhurit? Kodus on mul loomulikult käterätik, aga näiteks Raamatukogus või kohvikus või mujal avalikus kohas. Kui mõtlema hakata, siis juba Tartu linnas on nii kohutavalt palju puhureid ja käte kuivatamise pabereid, et nende keskkonnamõju võib olla… uskumatult suur.

graph20120hand20dryers1Elutsüklianalüüs (LCA – life cycle analysis), millest ma kõnelen käsitleb kogu kätekuivatamise protsessi kuivati või käterätikonteineri valmistamisest kasutamise lõpuni, kusjuures võtab arvesse ka pakendeid, millega paberrätikud kohale tuuakse ja ära viiakse, ning ka prügikasti, kuhu kasutatud rätid visatakse. Arvestab elektritarvet kõigis etappides ning võtab kättekuivati/rätihoidja keskmiseks elueaks 5 aastat (olgem ausad, viie aastaga jõuab mood nii palju muutuda küll, et uus muretseda, eriti peenemates asutustes…). Uuring eeldab, et me kuivatame käsi keskmiselt 30 sekundit ning kasutame kuivatamiseks keskmiselt kahte paberit. Nagu tabelist näha on nii otsese kui energeetilise ressursi kasutus puhuril väiksem.

Kuivati toodab elu jooksul ca 1,6 tonni CO2te, mis on 5100 km pikkuse autosõidu ekvivalent, sama ajaga tekitab keskmine paberikuivatussüsteem 4,6 tonni CO2te, mis on 14,500 km pikkuse autosõidu ekvivalent. Kuivatil on ka väiksem happesuse (SO2 atmosfääri) tekitamise potentsiaal.

amc0648l

Selge see, et puhuri loodussõbralikus on lineaarses seoses ka kasutatud elektritootmismeetodiga. Ma ise küll erilist usku kuivatitesse ei oma. Neil võtab see kuivatamine jube kaua aega, jõuan kiiremini pükstesse või seelikusabasse käed kuivaks tõmmata. Tõsi, olen lennujaamades selliseid ultrakuivateid kohanud, mis ka päriselt käed kuivaks teevad, seda väga väikse aja jooksul…. Samuti on selliseid masinaid, mis sisaldavad kangasarnast asja, mis edasi rullub, ei tea, kus see tuleb, või kus ta minemas on? Kas pestakse puhtaks? 🙂 Kindlasti leidub ka mõni tarkpea, kes antud uuringu teostamisele LCA tegi, edu talle. Aga ühiskondlike hooneid planeerides tasub ilmselt siis silmas pidada, et puhur on tänases maailmas keskkonnale pisut parem variant.

Eesti oma ökoloogilise jalajälje kalkulaator

Edastan siinkohal Tartu Ülikooli pressiteate. Üsna tore vidin. Pealegi – oli ka juba aeg… See kalkulaator võtab üsna täpselt arvesse meie Eesti spetsiifikat. Ei pea enam “lähima linna” järgi ennast Helsingi elanikuks positsioneerima.

Tartu Ülikoolis valmis ökoloogilise jalajälje kalkulaator Ökojalajälje kalkulaator on mõeldud nii eesti- kui ka venekeelsele kasutajale ja algoritmi koostamisel tugineti Eesti kohta käivatele andmetele. Need kaks aspekti teevad selle Tartu Ülikooli geograafia osakonnas välja töötatud kalkulaatori eriliseks, võrreldes veebiavarustes leiduvate arvukate teiste ökojalajälje kalkulaatoritega. Ökoloogilise jalajälje metoodika analüüsib inimese ressursikasutuse ja jäätmetekkega seonduvat otsest ja kaudset maakasutust. Kalkulaator annab kasutajale võimaluse leida, kas tema elustiil ja tarbimisharjumused mahuvad piiridesse, mis on igaühe ressursitarbe katmiseks ja jäätmete sidumiseks maakeral ka tegelikult olemas. 2008. aasta kevadtalvel valmis sama töögrupi poolt Briti Nõukogu ja Suurbritannia saatkonna toel kalkulaatori esimene versioon. Praeguse, teise versiooni puhul on oluliselt laiendatud käsitletavaid valdkondi ja arvutusalgoritmis võetud arvesse Eesti tausta. Käimas on ka kooliõpilaste ökojalajälje uurimus. Valimisse kuuluvad 10. klassi õpilased 30 koolist üle Eesti. Uuringutulemused selguvad sügiseks.

Ökojalajälje kalkulaator asub aadressil http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/. Kalkulaator valmis Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.

GreenPeace’lus kui uus reformatsioon

Sattusin mingil populaarteaduslikul telekanalil (National Geographic?) huvitava saate peale, kus räägiti reformatsiooni(de) mõjust praegusele Lääne ühiskonnale (töökultuur ja -eetika, hirm ajaraiskamise ees, alused ateistlikule ühiskonnale jmt), kus öeldi välja selline huvitav mõte, et meie praeguses ühiskonnas on nonkonformistideks looduskaitse aktivistid, sest nad on nagu omal ajal orjapidamise vastased – tegelevad millegagi, mis neile justkui otsest kasu ei too (kaudset samas kapaga). Igatahes panevad inimesed end ebamugavasse olukorda, keeldudes pimesi allumast üldlevinud tavadele ja nõuavad praeguse elukorralduse ümberhindamist. Sama tegi ka Martin Luther. No ja kust on võrsunud looduskaitseline aktivism? Ikka nendest protestantlikest väärtustest, mis meid  kõige selle tarbimiskultuurini on algselt üldse viinud, kui kultuuritausta analüüsida. Huvitav aegrida… ja palju muid kultuurseid mõtteid.

Lõuna-Ameerikalik lähenemine
Lõuna-Ameerikalik lähenemine

Ilusaid pühi!