Mul oli reedel suurepärane võimalus olla Ragn-Sellsi juhatuse esimehe Rein Leipalu töövarjuks. Kuigi tegemist oli Noored Kooli programmi liidriprogrammi ühe osaga, sain ma ka (ülikoolis omandatud) eriala maailma väikse sissevaate teha. Muuhulgas oli mul võimalus viibida konverentsil, kus jagati parimatele prügisorteerijatele (firmad, omavalitsused jmt) auhindu, arutleti ja vaieldi teemal, kas Eestist peaks saama prügivaba riik või hoopis prügi vabariik. Postimees võttis poliitikute debatti kenasti kokku.
Omalt poolt peaks lisama, et erakond Rohelised oli alguses konverentsil osalemise võimalusest ära ütelnud! Külla aga oli saalis härra Lahtvee, kes mõni aeg pärast vaidluse algust ka lavale paluti.
Noppeid rubriigist “poliitiku suu ei valeta”
“See naine, kes pole kunagi sünnitanud ei peagi sünnitama” (Erki Nool toob kujundliku näite praegusest riigihangete süsteemist)
“Senikaua kuni inimesed pole puu otsast veel alla tulnud… me peame panema puu otsa konteinerid!” (Erki Nool jäätmeseaduse väidetavast jäikusest)
“Rohelised on muutnud kõik erakonnad palju rohelisemaks.” Indrek Saar roheliste rollist riigikogus
Küsimus: mis muudaks prügisorteerimise laialtlevinumaks?
Sots.dem. (Saar): MAKSUD!”
Keskerakond (R. Ratas): “blablabla.. TÕDEMUS… ” (Ei saanud aru, mis ta mõtles)
Isamaa/Respublika (Nool): “Kitsaskoht on järelvalve”
Rohelised (Lahtvee): “1. Haritus/info! 2. Mugavus 3. Kasulikkus (maksud?)”
reformi vastus ei jäänud kõrva
Lisaks debatile oli konverentsi kavas ka Allar Jõksi, Indrek Tarandi ja Eesti Energia esindaja sõnavõtud. Tarand jäi meelde mõtlemapaneva näitega Bombay / Mumbay linnast, kus palgati Cleanaway prügi sorteerima, mille tulemusena kõik madalama klassi prügisorterijad, kes end seni nii elatanud olid, jäid töötuks ja prügi sai halvemini sorteeritud kui kunagi varem linna ajaloos… Ehk siis tegutsegem lokaalselt või midagi.
Lisaks oli Tarand kodust kõik rämpsposti kaasa võtnud, et demonstreerida kohta, kus nn prügipüramiidi tipuga peaks tegelema (EL seadusandlus ütleb kenasti, et alustada tuleb prügi tekke vähendamisest, siis suurendada asjade taaskasutust, seejärel materjalide taaskasutust, siis minna alles prügi põletamise ja viimasena ladestamise teed).
Sellega seoses tuli meelde, et keskkooliõpilasena lugesin ma kokku kui palju mingeid a’la K-rauta reklaamlehti oli toodud (neid oli kokku ca 4 sorti sel päeval) ja helistasin kõigisse firmadesse umbes sellise infoga, et
“Tere, meie majas on 35 korterit, täna oli postkastide otsas hunnikus 70 teie brožüüri!”
Vastuseks sain enamasti: “Meie ei vii neid laiali!”
Mille peale ei saanud mina imestamata jätta, et “Aga see on ju teie raha, mis absoluutselt tuulde on lastud?!” Sellepeale ei osanud närvilised sekretärid mulle midagi vastata…
Allar Jõks.. noh. Luges maha oma slaide, mis olid sisukad, aga selleks hetkeks oli mul väss nii peal, et ega ma noist faktidest muud ei mäleta kui seda, et prügimajandus on Eestis üsna ähmane bisnis ja riigikontroll peaks selle asja luubi alla võtma vmt. Eriti arvestades summasid, mis selles sfääris ringlevad.
Eesti Energia aga promos eelkõige oma prügipõletustehast, mis Irus juba vaikselt valmib (seal tuli kenasti välja konflikt Ragn-Sellsi poolt planeeritava prügikütuse põletamise projektiga.. Intriigi kui palju!)
Igatahes oli hariv ja põnev päev. Peaaegu armusin Erki Noolde, tõdesin taaskord roheliste olemasolu olulisust meie poliitikamaastikul ja leidsin, et Ragn-sellsil on maailma tervise suhtes meeldiv visioon.