Roheliseks õppimine

Kas roheliseks kasvamisest piisab? Tundub, et pelgalt intuitsiooni ja netifoorumeid külastades on tulemiks naiivroheline inimene, kes on küll rõõmsalt nõus Toompeal piketeerima, kuid kaasa mõtlemiseks jääb teadmisi ja süsteemset arusaama väheks. Olen seda arvamuskirja pikalt peas keerutanud ja leian, et nüüd on õige aeg see endast välja kirjutada. Pealkiri on valitud väga teadlikult meenutama Epp Petrone raamatut “Roheliseks kasvamine”. Üritan loo selle raamatu ümber mõtteliselt üles ehitada ja loodan, et Epp ei pahanda.

Hetkeks kui lugesin raamatut “Roheliseks kasvamine” olin ma juba roheline. Hea on lugeda asju, mis sinu vaatenurki kinnitavad ja sulle kaasa elavad. “Roheliseks kasvamine” on väga hea raamat ja ma lugesin seda õppides ülikoolis väga rohelist ala keskkonnatehnoloogia. Ma ei mäleta täpselt aga ma arvan, et ma olin kuskil teisel kursusel umbes. Ma kaklesin sõpradega rohelistel teemadel ja kaitsesin (võib-olla pimesi) kõiki rohelisi vaatenurki. Elu ei ole aga kahjuks kunagi nii lihtne.

Minu roheliseks kasvamine toimus üsna tüüpiliselt teismeeas. On ju loomulik otsida vigu “täiskasvanute” tegemistes ja protesteerida. Ma lugesin raamatuid anarhiast, kuulasin punk rock muusikat ja olin väga arvamusterikas. Oluline osa mu personast oli ka rohelisel Ivol. Keskkooli lõpuks oli mu huvid looduse ja teaduse vastu väga kõrged ja läksin ülikooli just nimelt kõige sobivama ala peale. See oli kõige selgem aeg. Ma sain siis maailmast aru. Saan ka nüüd ent teisiti. Kasvamine, õppimine.

Toon suhteliselt loo alguses välja mõtte, et roheliseks ei saa vaid kasvada. Ma arvan, et kasvatakse umbes selliseks roheliseks nagu ma olin keskkoolis. Mul puudus arusaam reaalselt majandusest, korporatsioonidest, naftast, globaalsest soojenemisest, GMO-dest, transpordist, toidust jne ent ometigi ma leidsin, et kõikide need teemad on sellised, millest ma pean rääkima ja nendele mõtlema. See mõtlemise pool viis teise faasini. Ma hakkasin õppima roheliseks.

Õppimine kui selline on väga tore. Alguses oli ülikooliski väga tore kohtuda mõttekaaslastega (ja meie erialal oli neid väga palju) ja leida, et maailmas on ka neid, kes tahavad seda muuta. Ka õppimine näis tugevdavat fakti, et ma olin asjadest õigesti aru saanud ja tekkis “jee” moment. Loomulikult olin selleks ajaks lugenud kõigest rohelisest rohkem ja ma ei olnud enam nii sinisilmne ja vihane kuid õpingud siiski enam-vähem toetasid seda, mida ma olin rääkinud keskkoolis ja umbes sel ajal ma lugesin esimest korda ka raamatut “Roheliseks kasvamine”. Mulle meenub, et üks õppejõud soovitas seda ja ma ostsin selle Tartu Rahva raamatust. Lugemine oli meeldiv. Ma tänan väga Epp Petronet, et ta selle raamatu kirjutas.

Iga õppimise juures tuleb paratamatult faas, kus sa enam millestki aru ei saa. Õnneks oled sa selleks ajaks juba palju õppinud. Ma mõtestan selle oma õppimisretkel kolmandaks faasiks. Peaasjalikult seepärast, et ma võrdleksin roheliseks õppimist siinkohal ühe teise väga keerulise asja õppimisega. Nimelt termodünaamika. On üks tuntud nali, mis kõlab sedasi:

Esimest korda kui sa õpid termodünaamikat ei saa sa midagi aru. Teist korda kui sa seda õpid arvad sa, et sa juba hakkad aru saama. Kolmandat korda mõistad sa, et sa ei saa ikka üldse sellest aru ent siis sa oled sellega juba nii harjunud, et see ei häiri sind enam.

Selle faasi alguses olin ma vihane. Minnes paljudesse ainetesse sügavamalt sisse leidsin ma, et mulle on valetatud. GMO-de ohtlikkus tundus paisutatud olevat. Nende vastane propaganda tundus enamasti lausa rumal ja jutt, mida osad “rohelised” rääkisid tekitas minus vastikustunnet. Sama oli paljude asjadega. Ravimitööstuse küsimus. Paljud rohelised armastavad ravimitööstust ja vaktsiine maha teha ent siinkohal tuleb enamasti välja, et tegu on üksikute vigade kallal norimine, mis tihtilugu annab väärastunud pildi reaalsusest. Palun vaktsineerige oma lapsi ja ärge andke neile kõrge palaviku korral homöopaatilisi ravimeid. Kaitske neid.

Küsimus globaalse soojenemise kohta muutus järjest keerulisemaks. Mitte seepärast, et oleks tekkinud kahtlus, et tegu on mingi välja mõeldud probleemiga. Vastupidi. Olukord tundus järjest lootusetum. Tõendid järjest kindlamad. Prügi probleem, toidu probleem. Paljude meie püüdluste ebaefektiivsus. Ma mäletan üht kursaõde mulle siis ütlemas, midagi mis on selle jutu üks sisupunkte. See kõlas umbes nii: “Mulle meeldis kui ma keskkoolis teadsin nendest asjadest kõike, nüüd kahtlen ma juba kõiges”. Kõige enam häiris aga inimeste harimatus. Selleks hetkeks oli “roheline” juba mood. Harimatud ei olnud vaid need, kes prügi tänavale viskasid ja puhast vett raiskasid vaid ka need, keda pidasin endasugusteks. Meedia kära ja internetifoorumid olid oma töö teinud. “Rohelise” inimese kujund oli muutunud kellekski, kes põlgab neid, kes on rohelisi mõtteviisi vastu, kellekski, kes põlgab modernset meditsiini, toidupoode, masstootmist, modernset elu.. ehk isegi inimest.  See viimane ärritas mind ehk kõige enam. Inimest peab armastama. Kuidas sa armastad loodust, kui sa ei oska ennast armastada?

Mul tekkis umbes siis ka vastumeelsus Petrone raamatu suhtes. Mulle tundub, et mulle olid seal paljud asjad valesti meelde jäänud ja tundus nagu Petrone oleks just sellist moodsat “rohelist” toetanud. Sellist, kes ei küsi miks on miski paha, ei kahtle kas üldse on paha vaid loeb internetist ja tunneb end ülevana kui teisi keelab. Mul oli meeles raamatus olnud vastumeelsus preservatiividele, GMO-dele ja vaktsiinidele. Hiljem üle lugedes tundsin piinlikust. Epp oli raamatus olnud ka ise väga kahtlev ja õppiv ja küsiv. Oli olnud just väga uurival seisukohal nende probleemide seas. Õppisin oma veast. Ma leian, et ehk ka nendel minu poolt maha tehtud rohelistel oli osadel see raamat meeles kõverana. Kuskile oli kadunud küsimine.

Tundsin moodsates rohelistes ära ennast. Siis kui olin keskkoolis olin ju ka samasugune. Tegelikult ei olnud ju rohelistes miskit muutunud. Kuna see oli päevakorda kerkinud ja muutunud ühiskonnas olulisemaks said paljud, kes olid oma roheliseks saamise algosas meedias kajastust ja info oli liikuvam. Internet ja infoajastu. Tänapäeval on info oluliselt rohkem liikuvam ja kättesaadavam internetis kui isegi 5 aastat tagasi kui ülikooli läksin.

Kuidas siis rohelised edasi kasvavad? Minu meelest õppides. Ma loodan, et me kõik kogu ühiskonnana õpime edasi ja meie lapsehaigused ravitakse välja. Oluline on kahelda kõiges, mida sa elu jooksul omandad. Küsida, kas see on loogiline ja kas see on tõsi. Uurida ja mis kõige olulisem, mitte uskuda pimesi internetifoorumeid (mul on väga õõvastavaid jutte sellest) ja blogijaid 🙂

Ma olen kasvanud väga teaduselembeliseks ja üritan väga tihti endalt küsida, ega see ei kalluta mind. See viimane asi ma leian on päästerõngaks. Järgida tuleb südant ent ka tõendeid sest alati ei ole sisemine hääl õige ja esimene instinkt võib olla vale. Valed võivad olla ka populaarsed arusaamad ja arvamusliidrite arvamused. Ja raamatud. Toon siia ka ühe hea näite. Inimese esimene instinkt on tegelikult süüa palju suhkrut kui seda on parasjagu kätte saada. Kuna suhkrut on meie elus aga hetkel lihtne kätte saada ei ole alati kõige targem selle instinkti järgi käituda. Olukordi on muidugi aga erinevaid.

Leian, et keskkonnakaitse, rohelise mõtteviisi, looduse hoidmise kõige tähtsam eesmärk on inimese kaitsemine. Isegi kui see tähendab inimest kaitsta oma enda eest. Hetkel on olukord just selline. Ma leian, et rohelised peavad armastama inimesi üle kõige. Armastama inimlikkust. Me oleme imeline liik. Me kasvame ja me õpime. See viimane on kohati aga väga raske.

Kas selle looga tahan ma nüüd siis öelda, et ma olen valmis ja tark ja teadja nendes asjades? Loomulikult mitte. See on vaid vahekokkuvõte. Ma õpin loodetavasti elu lõpuni.

5 mõtet “Roheliseks õppimine”

  1. Tead, see on väga hea. Väga hea arvamus. Ja kahjuks või õnneks ma olen sinuga peaaegu täiesti ühel meelel. Aga veel kord, äärmiselt hea artikkel.

    Mainin veel juurde, et väga paljud need nn rohelised muideks arvavad, et nad tõesõna õpivad foorumeid ja üsnagi kallutatud kirjandust lugedes, mis väga sobilikult just nende arusaamu toetab. Õpivad, sest ometigi nad loevad. Aga kui kogu aeg lugeda kirjandust, mis ainult ühte sorti on, siis mis õppimisest saab rääkida.

    Ja seda ka, et väga hästi kirjutatud. Hea lugeda :).

  2. Tõesti hästi kirjutatud. Olen sinu arvamusega 100% nõus. Paljud rohelised võitlevad asjade ja teenuste vastu, mida nad igapäevaselt ise kasutavad ehk siis saevad oksa, kus peal nad istuvad.

  3. Ka mina kiidan su postitust. Tunnen su “roheliseks kasvamise” kirjelduses ära ka enanst

  4. Meenub Durovski väide, et inimene on põhimõtteliselt ainuke liik, kes säilitab võime intensiivselt õppida ka pärast suguküpsuse saavutamist. Kui see teadmine meie teadvuses pidevalt tiksusks, oleks igasuguseid probleeme vähem – ma arvan. 🙂

    Hea töö, Ivo!

Kommenteerimine on suletud.