Arhiiv kuude lõikes: detsember 2011

Arvamus,Põllumajandus

Ka keskkonna suhtes eetilised lahendused võivad pakkuda naudinguid

„Kõige ökoloogilisem valik toiduainetööstuses on alati kõige eetilisem – olgu siis tegemist foie gras’ või brüsseli kapsaga. Muuseas – enamasti on see ühtlasi ka kõige maitsvam valik.“ (Dan Barber)

Proloog. Keskkonnaeetika aine raames pidin analüüsima mõnda keskkonnateemalist artiklit keskkonnaeetilisest vaatepunktist. Minu analüüsi aluseks sai Dan Barberi TedX loeng naturaalsest foie gras’st (~hanemaksapasteedist). Ma ei vastuta küll tõe eest selles suhtes, et ma pole Sousa farmi oma silmaga näinud, kuid usaldan TedX-i kõnelejate kvaliteeti. Ma loodan, et olete kunagi foie gras’d maitsnud, siis mõistate, miks olen marginaalsena näival teemal nõus lehekülgede kaupa kirjutama… Enne jõuludele iseloomulikku õgimisorgiat kulub ehk väike mõtisklus toiduainetööstuse eripärade üle ära.

Foie gras. Definitsioonikohaselt on foie gras sundtoidetud hanede maksast valmistatud imemaitsev roog, mida tundsid juba vanad egiptlased, kuid mille poolest on praeguses maailmas tuntud prantsuse köök. Traditsiooniliselt saavutatakse erilised maitseomadused hanede sundtoitmisega (ingl. k. gavage). Tegelikkuses muutub metshanede maks ka looduses eriliselt mahlakaks ja rasvaseks, kuid ainult ühel hooajal – sügisel enne rännet. Egiptuse vaaraod soovisid rasvase maksa kallal aasta läbi maiustada ning sealt saigi alguse komme hanedele viljateri kurku toppida.

Foie gras' ajalugu
Foie gras'd hakati tootma juba vaaraode tarbeks.

Ökoloogiline hanekasvatus. Analüüsitud kõne autor, Dan Barber, gurmaan ja kokk USA-st, kirjeldab erilist hanefarmi Hispaanias, kus sundtoitmise asemel lastakse lindudel olla nii nagu nad tahavad. Barber’i külaskäik Eduardo Sousa hanefarmi, kuulsusetusse põllumajandusettevõttesse, avas tema silmad ning tänu TedX kõnele ilmselt ka paljude teiste omad. Nimelt selgus, et ei pea valima, kas süüa foie gras’d  või mitte süüa – esimesel puhul tundes hedonistlikku naudingut ühe süütu looma ebavajalikku kannatamise hinnaga, teisel juhul loobuda gastronoomilisest orgasmist, kuid olla looduse suhtes väärikas. Kuid on ka kolmas valik. (Ja ökoloogilistest lahendustest rääkides on enamasti parimad ikka just kolmandad, neljandad või kuuekümneviiendad valikud, mis ilmnevad pärast must-valgete variantide välistamist.)

Osad kokad ja restoranid on poliitiliselt korrektses läänemaailmas juba loobunud foie gras’ pakkumisest oma menüüs (ja traditsioonilist valmistamisviisi arvestades täiesti õige tegu!). Kuigi tegemist on gurmeeroaga, on foie gras niivõrd maitsev, et temast loobumise või mitteloobumise üle peetakse tuliseid vaidlusi.

Ibeeria haned
Eduardo Sousa farmis on haned peaaegu vabapidamisel.

Eduardo Sousa, Hispaania hanekasvataja (pildil), kes mõnes mõttes revolutsioneeris hanemaksa tootmise (mis sest et tema toodang moodustab vaid murdosa tervikust), teisalt aga laseb loodusel lihtsalt teha oma tööd ja nopib selle tagajärjel küpsevaid imemaitsvaid vilju. Mees, kes räägib oma hanedega sosinal, ei pane neid puuri ega kärbi nende tiibu, kes elektrifitseerib hanede aediku VÄLJASTpoolt ning laseb hanedel süüa ainult seda, mida nende hing ihaldab ei tunne üleolevat rõõmu looduse alistamisest. Vastupidi.

Sousa moto ja põhimõte on see, et loodus on kõik seadnud nii nagu vaja. Ei ole vaja piinata loomasid, et tarbida neid söögiks. Piisab sellest, kui lood neile meeldivad elutingimused. Jälgid, et nende aedikus kasvaks õiges vahekorras ürte, mis maksale sobiva värvi ja maitse annavad. Kindlustad selle, et ükski röövloom (näiteks inimene) ei pääseks su hanede rahu rikkuma – sest stressis haned söövad vähem! – ning oledki ökoloogiline põllumees.

Tulemus? Enneolematult, uskumatult ja kirjeldamatult maitsev foie gras! Seni kohustuslikuks peetud sundtoitmise etapi hädavajalikkus, mis hanedele ainult kannatusi valmistab, lükatakse niisiis hanekasvataja Eduardo Sousa poolt ümber. Ilmselt võiks vähekese ajuderagistamise tagajärjel lükata ümber nii mõnigi müüt, mis ümbritseb põllumajanduslikku tootmist.

Loomulikult ei ole reaalne, et maakera 7 miljardit inimest saaksid ökoloogilist foie gras’d endale lubada. Aga see pole ka eesmärk omaette. Nii nagu pole vajalik, et kõigil inimestel oleks Hummer või oma isiklikud 10 ha metsa. Asi on pigem põhimõttes ja mõtlemises. Igal maailma piirkonnal on oma toidud, oma tavad ja kombed. Ökoloogilises kriisis vaevlevas maailmas ei ole tarvidust kõiki traditsioone prügikasti visata. Pigem peab harjumuspäraseid praktikaid kriitiliselt revideerima ja vajaduse korral looduse abi ja inimlikku kavalust kasutades looma loodussõbralikumaid tootmisviise ja lahendusi.

Uus konseptsioon põllumajanduses. Nii naiivne ma pole, et arvaksin, et kogu maailma toidutootmise saaks päeva pealt ökoloogiliseks muuta ning eeldada, et sellega kaasneks ainult üks suur tervise paranemine ja heaolu kasv. Ei, ei, seda ma ei ole väitnud… Ometi on Sousa loos vähemalt üks universaalne põllumajanduslik tõde. Ja see tõde on: ei ole universaalseid lahendusi. Sest – maakera ei ole põhimõtteliselt igal pool ühesugune. Mullad on erinevad, kliima on erinev, kasvatatavd kultuurid on erinevad… Näiteid universaalselt headena tundunud lahenduste sisulisest luhtaminekutest on põllumjanaduses leida küll ja küll.

Minu piiratud eelteadmistest ujub pinnale „roheline revolutsioon“ 70-ndatel, mis tõi kaasa küll sortide viljakuse tohutu kasvu, kuid ei vähendanud näljahäda (kuna suurfirmad patendeerisid uudse seemne ja tekitasid väiketootjatele väga ebamugava olukorra). Samuti pole mõtet pikemalt peatuda NSVL hiidtraktoritel, mis Eesti mullad kokku pressisid, või GMO-de kasvatamisel „nälja võitmise“ lipu all (kui on teada, et GMO-de patendeeritud seemnete ostmist suudavad endale lubada vaid USA suurkorporatsioonid).

Meenub ka TÜ ökoloogia õppejõu Kristjan Zobeli selgitused õigete külvivõtete ja umbrohutõrje ohtruse vahelisest korrelatsioonist. Ehk siis vanamoodsamat sorti külvimasin seemne mulda sirges reas, mille tagajärjeks on viljaridade vahel vohav umbrohi vastupidiselt käsikülvile, kus seeme jaotati põllule võimalikult ühtlaselt. Õnneks on järjest enam hakatud kasutama näiteks künnivaba külvi, mis säilitab kamara ja vähendab vajadust umbrohutõrjeks veelgi.

Mõelda globaalselt, tegutseda lokaalselt? Küllap vist. Ja veelgi enam. Ka mõtlema peab lokaalselt. Ma ei taha öelda, et ära tuleks unustada laiem pilt, planeedi Maa hetkeseis ja rahamaiad jõud, kes suunavad vabaturumerelainetel protsesse aimamatult tõhusalt. Pigem tuleb mõelda sedavõrd lokaalselt, et see Maa, kust sa oma toidu saad läheb sulle korda; et need loomad, keda sa lüpsad, nuumad või pügad, lähevad sulle korda. Teada-tuntud tõde, kuid siiski: väljuma peab globaalse majandamise mugavustsoonist. Ja siin, Eestis, eelkõige globaalse t a r b i m i s e mugavustsoonist.

Eduardo Sousa foie gra purgis
Niššitooted peavad jääma niššitoodeteks, kuid ka gurmaanlus võib olla eetiline.

Lohutus gurmaanidele. Minu kui hea toidu austaja jaoks oli Barberi lugu lohutav. Mulle meeldib hea toit, ma pole taimetoitlane, mu saapadki on loomanahast… Aga ma tahan olla vastutustundlik tarbija. Üldjuhul ma ei raiska. Võrreldes keskmise naisolevusega on mul tunduvalt vähem igasuguseid iluvidinaid ja rõivaid, ma valin oma sööki hoolikalt ja teadlikult. Ma vähemalt üritan olla vastutustundlik kodanik. Kodanik by the definition. Hea inimene. Ma tahan olla kindel, et kui minu pärast tapetakse loom, tehakse seda austusega tema vastu. Kui minu pärast võetakse maha puu (ja iga kord kui ostan raamatu, pean seda endale meenutama), tehakse seda austusega nende intelligentsete fotosünteesivate hiiglaste vastu. Ma tahan teada, et minu jaoks võetakse loodusest vajadusest ja mitte lokkavast hedonismist. Ja minu jaoks on Eduardo Sousa hanekasvatuse loos sügav moraal, loo kontekstis võib öelda – moraal minu mokka mööda. Barberi sõnadega: „Kõige ökoloogilisem valik toiduainetööstuses on alati kõige eetilisem – olgu siis tegemist foie gras’ või brüsseli kapsaga. Muuseas – enamasti on see ühtlasi ka kõige maitsvam valik.“

Epiloog. Isiklikult olen kirjeldatud rooga tarbinud vaid kord elus ühes hubases Pariisi restoranis – see on hetk, mida mäletada (nii maitseelamust kui ka süümepiinu)! Pärast Dan Barberi kõnet olen otsustanud foie gras’st ka edaspidi keelduda. Vähemalt seni kuni mul õnnestub proovida „õnnelike hanede“ maksa. Ja ka siis, ma luban, suhtun ma sellesse hetke täie teadlikkuse, tõsiduse, ja – mis seal salata – ülima imetlusega emakese looduse vastu.

Allikad:

http://www.youtube.com/watch?v=gvrgD0mAFoU Barberi kõne TedX-il; piltide algallikad leiab URL’i kopeerides.

autor: Helene

Arvamus

Keskkonnasõbralikud jõulukingisoovitused 2011

1 kommentaar

Aastaid kaks tagasi kirjutas Helene siia toreda artikli pealkirjaga: “Mida sa jõuludeks tahad?!?!?!” Lugesin seda ja mõtlesin, et Värske aju kollektiiv võiks anda inimestele toredaid kingiideid, mis oleks samaaegselt ka keskkonnasõbralikud. Anname oma ideid ja põhjendame, miks neid soovitame. Ehk leiab siit keegi abi.

Üldiselt ei ole keskkonnasõbraliku kingi tegemine väga raske, aga siin on mõningad reeglid, millest tasuks kinni pidada. Esimene ja kõige olulisim neist on see, et kingitus oleks vajalik ja soovitud. Kui saajal kingist mingit kasu ei ole, siis on see lihtsalt üks asi juures. Sellisel puhul võib kingi juba tegemata jätta, sest pahna on meil kõigil kodudes juba piisavalt. Teine mõte, millest lähtuda on: “ise tehtud, hästi tehtud”. Kui inimeselt endalt küsida ei taha, võib lähtuda sellest, mida meil kõigil nii kui nii vaja läheb:

–Söök – Mitte küll kartulisalat karbis, aga näiteks enda valmistatud piparkoogid ja moos või ise komplekteeritud korvike maitsvatest asjadest on väga armas kingitus igale ühele. Korvi, millesse on toit pakitud, saab inimene siis hiljem mitmel otstarbel kasutada või järgmine aasta järgmisele edasi kinkida, kui ta sellele kasutust ei leia. Uuesti täidetuna siis. Samuti võib kinkida vahendeid, millest midagi konkreetset valmistada, näiteks küpsiseid või muffineid. Idee on iseenesest väga lihtne: sega ise kuivainetest segu valmis või pane see kihiti näiteks purki ning lisa juurde lühike valmistamisõpetus. Kellele meeldib rohkem vaeva näha, võiks proovida näiteks erinevate kommide ja trühvlite valmistamist.

–Jook – Kodus kääritatud vein või pressitud mahl on väga väärtuslik ja ka väga armas kingitus. Kui neid ei ole, siis on ka poest hea pudel veini või glögi jõulude puhul täitsa paslik. Tee- ja kohvipoodidest ostetud kvaliteetne tee või kohvi on tore kingitus. Eriti sobib neid kinkida metallkarpides, sest neid saab kingi saaja uuesti täita lasta. Sildi saab lasta kleepida põhja alla. Ei tahaks seda punkti väga alkoholi keskseks ajada, aga kui inimestele meeldivad apteegi toonikud, siis on needki toredad kingitused.

–Riideesemed – See on täielik Ameerika filmide klišee, et kui pakis miskit ei krõbise, on seal enamasti sokid või aluspesu. Selle peale filmitegelane enamasti viskab paki nurka ja läheb järgmise juurde. See ei ole muidugi reaalsus ja ilusad käsitööna tehtud villased soki või sussid on asjad, millest tavaliselt suurt rõõmu tuntakse. Lisaks on nad väga praktilised ja pakuvad pikaks ajaks kasutust. Ka lemmikbändi või esineja särk on tore kingitus.

Kolmas soovitus on kinkida elamus. Selleks elamuseks võib olla väga palju erinevaid asju:

–Pilet lemmikansambli kontserdile või õhtusöök restoranis. Samuti ju väga tore, kui saad sõbralt kingiks väikese kohvitamise pärast jõule, et istuda ja juttu ajada. Kingituse sees võib olla ju ka tassike kohvi ja tükk kooki.

-Kallimale võib kinkida näiteks tantsutunnid, kus siis järgmine aasta koos käia. Siis on hea lubada, et järgmine aasta õpin peotantsu selgeks.

-Suur elamus võib olla ka lihtsalt külaskäik sõbrale, keda ammu ei ole näinud. Rohkemat nagu ei olegi vaja ja ma arvan, et see punkt põhjendab end ise ka.

– Kinkekaart massööri või maniküüri juurde, miks mitte? Samas võib ka ise välja pakkuda kinkekaardi “3-kordne lumelükkajateenus,” “peamassaaž sõbralt” või muud isikupärast, mille võid vormistada omatehtud kinkekaardina.

–Looming – Siia alla käivad kõik raamatud ja plaadid. Kas siis virtuaalsel või füüsilisel kujul. Kui inimesel on juba olemas vahend nende tarbimiseks, on virtuaalne teos väga hea kingitus. Vanakooli plastmassist plaat ja paberist raamat on muidugi ka alati omal kohal kingikotis.

Eraldi teema on muidugi lastega. Nendele on kingid jõulude ajal veidi teistsugune asi ja sellega peab loomulikult arvestama. Eraldi peame sellest vajalikuks rääkida ka selle pärast, et just lastele armastatakse jõulede ajal väga palju odavat rämpsu osta. Meie soovitus on kinkida vähe asju, millega lapsel ka reaalne side tekkib. Lapse puhul on väga hea ka see, kui kingitus teda kuidagi vaimselt või intellektuaalselt arendab. Mõned soovitused meie poolt:

–Lauamäng – Klassika. Selle puhul on lisaväärtus veel perega koos veedetud aeg seda mängides.

-Teaduse või elektroonika teemaline huvikomplekt – poodidest on võimalik osta just lastele suunatud mikroskoope, keemia- ja elektroonikakomplekte. Need sobivad rohkem vanematele lastele, aga mina sain oma esimese mikroskoobi kuskil 9-10 aastaselt jõuludeks ja tegevust oli sellega küll palju. Lapsel võiks teatav huvi nende asjade vastu enne olla, kuid sellised asjad on ise huvi äratamises väga head. Eriti tore on, kui vanem on piisavalt pädev, et last nendega juhendada. Näiteks igas peres on keegi, kes raadioelektrooniakt tunneb.

–LEGO – Klassika jällegi. Kuigi plastmass ei tundu just väga keskkonnasõbralik, on LEGO siiski üks parimaid mänguasju, sest lisaks loovuse arendamisele on seda võimalik aastaid ja aastaid mängida. Lõpuks on kõik LEGO jupid nii kui nii ühte suurde ämbrisse kokku pandud ja sealt tuleb igasuguseid huvitavaid ehitisi siis välja. Kui soovid rahvusvahelisi brände vältida, võid lapsele insenerioskuste arendamiseks hankida mõne teise klotsikomplekti.

-Joonistus- ja meisterdamistarbed. Plastiliin, uhiuued pliiatsid, vesivärvid, näpuvärvid, hunnik värvilisi pabereid ja kleepekaid, vigurkäärid, tõeline vanaaegne sulepea erivärviliste tintidega, guašid, kvaliteetsed pintslid ja hea joonistuspaber. Väiksematele on nauditavad ka värviraamatud!

-Sporditarbed. Terves kehas terve vaim! Suusad ja kelgud on ilmselt hea variant talvistes oludes. Samas kulub marjaks ära ka hantlite komplekt teismelisele noormehele või spordiklubi kinkekaart noorele neiule. Hüppenööridest, keksukummidest (!) jmt rääkimata.

–Muusikariist – korralik, mitte toonist mööda pinisev lastesüntesaator. Sobib, kui laps tunneb sügavamat huvi muusika vastu.

Kinkide puhul on üks asi ka kindlasti pakkimine. Oma kursusega sai kunagi kingitusi pakitud vanade ajalehtede paberisse. See oli tegelikult väga lahe ja põnev, sest siis sai koos lugeda, mis uudistesse kink pakitud oli. Pere ringis oleme me kasutanud aastast aastasse samu kingikotte ja pabereid. Nime võib peale panna eemaldatava sildiga ja pakkepaberit ei pea ju puruks rebima. Igatahes rohkem säästmist tähendab vähem raiskamist.

Toonitame siinkohal, et kingituste arv ei pea aastast aastasse kasvama nagu SKT ja hoolikalt valitud vähesed kingitused toovad palju rohkem rõõmu kui hetkeajendil ostetud hunnik kasutut, säravat ja helkivat plastikut või muud sellist.

Ilusat jõuluootust!