Uus meedia kui põlvkondade kohtumispaik (koostöös Talveakadeemiaga)

…ehk miks mu  vanaema Facebookis on?

Artikli autor on Virge Tamme, kes õpib Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise magistriõppes. Virge jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

 

Toimetaja kommentaar. Targema ja küpsema (ning kahtlemata keskkonnateadlikuma) ühiskonna loomisel on oluline roll jätkusuutlikul mõtteviisil: kuidas elada nii, et ka meie järeltulevad põlved saaksid (hästi) elada? Kuidas käituda nii, et meie ökoloogiline pagas ei lämmataks tulevasi ühiskondi? Millised meie kogemustest on olulised edasi anda järgmistele generatsioonidele? Kuidas hoida kultuuripärandit kui seniste käitumismallide muutmine on hädavajalik? Lähtuvalt sellest, et Värske Aju on algusest saadik tegelenud ka keskkonnaeetiliste dilemmadega, avaldamegi artikli (mille teema ei pruugi esmapilgul sobituda meie ampluaasse), mille autor analüüsib online-suhtlust erinevate generatsioonide vahel ning selle mõju ühiskonna järjepidavusele. (Helene)

Ka vanem generatsioon on leidnud tee internetti!

Uus meedia omab meie igapäevasuhtluses väga suurt rolli. Me kommunikeerume üha enam läbi erinevate suhtlusportaalide, kiirsuhtluskanalite, blogipostituste, seljatades traditsioonilise kokkusaamise ja silmast-silma vestluse. Internet on muutnud meie elud niivõrd mugavaks, et enam ei ole vajadust saada omavahel kokku, et vaadata üle sõbranna uus juukselõikus, piisab vaid ühe pildi Facebooki üleslaadimisest, et anda aimu toimunud stiilimuutusest. Ka pereliikmetevahelist suhtlus, nii nagu igapäevasuhtlus oma tuttavatega, on koondunud üha enam internetiavarustesse.

Nägemaks lähemalt pereliikmetevahelist kommunikatsiooni uue meedia kanalites, viisin läbi uuringu, mis hõlmab nelja Eesti peret. Igast perekonnast oli esindatud vähemalt kolm erineva põlvkonna liiget. Läbi intervjuude püüdsin leida, mis ajendab pereliikmeid läbi mitme põlvkonna internetimaastikul toimetama ning kuidas pereliikmete online tulek mõjutab indiviidi online-kasutuspraktikaid?

Kolme põlvkonna pärusmaa. Iga põlvkond toob endaga kaasa nii uusi käitumismustreid kui kommunikatiivseid lahendusi omavahelise suhtluse hoidmiseks. Kui vanavanemate põlvkonna jaoks on tähtsal kohal võimalus saata posti teel kirju, suhelda silmast-silma, siis noorim põlvkond väärtustab sõnumite vahetamist digitaalselt, sageli läbi sotsiaalmeedia kanalite. Pärssimaks üha suurenevat põlvkondadevahelist kommunikatiivset lõhet, on vanem generatsioon leidnud tee noorte digitaalsesse online-maailma. Nad püüavad digitaalsete immigrantidena (Prensky 2001) kuuluda noorema põlvkonna, digitaalsete pärismaalaste (Prensky 2001) igapäevaellu, mõjutada nende virtuaalseid käitumismustreid ja hoida üleval perekonna ühisväärtusi. Uue meedia võimalused on perekonna kontekstis omistanud põlvkondade ühendaja tiitli, andes oma mitmekülgsete sotsiaalmeedia platvormidega pereliikmetele võimaluse valida enda suhtlusstiililt sobiv keskkond informatsiooni ja sõnumite jagamiseks, ühtekuuluvustunde ülalhoidmiseks ning vanemlikuks järelvalveks.

Üha suurenevat vanemate põlvkondade „sisserännet“ uue meedia keskkondadesse soodustab kindlasti elukestev õpe, koolitusprogrammid ja mitmekülgsete tehnoloogiliste võimaluste kasutamine. Uue meedia kasutamine ei ole enam vaid noorima põlvkonna, netigeneratiooni (Tabscott 1998) pärusmaa. Olgugi, et statistika viitab Eestis arvuti- ja internetikasutajate osatähtsuse vähenemisele vanuse kasvades: 16-34-aastastest kasutavad arvutit ja internetti peaaegu kõik, 55-64-aastastest pooled ja 65-74-aastastest veerand (Statistikaamet 2011), on vanavanemate põlvkond üks suurema potentsiaali ja huviga internetikasutajaid üldse (Madden 2010). Kokkuvõtvalt võime tänasel päeval näha veebikeskkondades toimimas kolme aktiivset generatsiooni: üle 50-aastased nn Baby Boomer’id, 30-40ndatesse kuuluvad Generatsioon X esindajad ning Generatsioon Y hulka arvatud 20ndates ja nooremad (Maggiani 2011) ehk nii-öelda tõelised digitaalsed pärismaalased (Prensky 2001).

Peamised kanalid, mida põlvkondade esindajad ühiselt kasutavad on Skype ja MSN, mida hinnatakse just privaatsuse aspektist ja grupivestluse loomise seisukohalt. Facebooki eeliseks peetakse võimalust läbi postituste ja piltide jälgida pereliikme mõtteid, huvisid, toimetusi. Antud kanalite juures kasutatakse sõnumite edastamiseks ennekõike kirjutamise funktsiooni, tänu millele (eriti just laps-lapsevanem suhtlusliinil) kasutavad noored võimalust esmane sõnum kustutada ning ümber sõnastada – seda nähakse eelisena silmast-silma suhtluse ees, kus väljasaadetud sõnumit enam muuta ei saa.

Online-keskkondade kasutusmotivatsioon. Vanemate põlvkondade online tulekut mõjutavad peamiselt kaks tegurit – vanem generatsioon on ühelt poolt eeskujuks noorematele ning vastupidi, noorem generatsioon julgustab vanemaid liituma internetikeskkonna ning selle võimalustega. Näiteks vanemad, kes eesmärgiga olla veebikeskkonnas oma võsukesele mentoriks ning jälgida nende online-käitumist, loovad tihtipeale lapsele uue meedia keskkonda profiili, arvestamata veebiplatvormi kasutuseeskirju soovitatava vanuse osas (boyd et al 2011) ning astuvad sellega vastu veebikeskkonna heale tavale. Üheskoos lastega uue meedia keskkondade tundmaõppimine annab lapsevanemate võimaluse edastada nooremale põlvkonnale omapoolseid soovitud väärtusi, hoiakuid ja suunata laste internetikäitumist.

Uuringu tulemused näitasid aga enam tendentsi, kus paljuski just noored, Generatsioon Y esindajad soovivad õpetada vanematele, kuidas kasutada internetti ning sealseid erinevaid suhtlusvõimalusi. Laste tegemisi kõrvalt vaadates tekib paljudel vanematel ja vanavanematel huvi veebiavarusi avastama hakata. Oluline on ka asjaolu, et lapsed on tihti internetimaailma niivõrd süüvinud, et unustavad reaalse suhtluse vajaduse, sh ka oma vanematega, mis omakorda õhutab paratamatult ka vanemaid ja vanavanemaid internetiga liituma, võimaldades neil seeläbi saada enam aimu laste tegemistest ja mõttemaailmast ning hoida silm peal noore online-käitumisel.

Vanavanemate põlvkonnale ei ole interneti kasutamine aga sugugi lihtne. Paljude jaoks on esmakontakt, arvuti tundmaõppimine ja suhtlusportaalide funktsioonide ja võimaluste mõistmine aeganõudev ning stressirohke kogemus. Läbiviidud uuringust selgus, et vanemad inimesed, kellel puudub kogemus veebimaastikul tegutseda, kasutab internetti vaid lastelaste või laste juhendamisel, kuna vaid siis saavad nad oma tegemistes kindlad olla. Julgen väita, et läbi praktika ja oma kogemustepagasi suurendamise vähendab vanavanemate põlvkond digitaalset lõhet, mis aastatega tekkinud on. Siiski kardan, et digilõhe erinevate põlvkondade vahel veel lähiajal ei kao, kuna uute suundadega liiguvad ennekõike kaasa digitaalsed pärismaalased, jättes immigrandid vanadesse keskkondadesse, kus alles aja möödudes näidatakse neile uusi ja arenenumaid võimalus.

Internetikontakt sõltumata vahemaast. Pereliikmeid ajendab omavahel suhtlema ennekõike distantsist tulenev soov hoida ülal pereväärtusi ning tunda ühtekuuluvustunnet, soov olla kursis oma lähedaste käekäigu ning mõtetega. Levinumad põhjused, miks eelistatakse suhelda sotsiaalmeedia ja kiirsuhtluskanalite vahendusel, on võimalus saata ühe postitusena sõnum laiali mitmele pereliikmele ning võimalus suhelda tasuta. Peamised sõnumid, mida pereliikmed omavahel jagavad on seotud igapäevaelust tulenevate vajaduste rahuldamisega: kodu korrashoid, remonditööd, ürituste planeerimine, pereliikmete käekäik, logistika, raha jm.

Lisaks geograafiliselt lahus elavate pereliikmetevahelisele suhtlusele, on välja kujunenud käitumismuster, kus ühe katuse all elavad eri põlvkondade esindajad suhtlevad omavahel läbi kiirsuhtluskanalite või kommenteerivad samas ruumis viibides üksteise pilte, püüdes seeläbi luua diskussiooni ja äratada portaalis viibijate tähelepanu. Võiks oletada, et selline suhtlusviis tuleneb pereliikmete võõrandumisest, kuid tegemist on siiski pigem läbi praktika sissejuurutatud käitumisharjumusega, kus lähtutakse oma mugavusest teha kõiki toiminguid interneti teel.

Lapsevanemad aktiivses suhtluses oma järeltulijatega.

Online-peitus. Olenemata sellest, et netigeneratsioon on oma oskuste poolest digitaalsetest immigrantidest peajagu üle, tunnetavad nad pereliikmete online tulekuga privaatsuse vähenemist ning ebamugavustunnet,  mis ajendab neid kasutama erinevaid meetodeid, hoidmaks distantsi ning kaitsmaks oma privaatsust. Lihtsaim võimalus on privaatsussätete seadistamine, mis võimaldavad inimesi kategoriseerida ning seeläbi blokeerida sõnumite kohalejõudmine, mille tulemusena nähakse noort offline olevat. Kui võimalused oma mõtteid sõpradele edastada on piiratud, edastavad noored vaid selliseid sõnumeid (laulusõnu, luuleridu, kontekstist väljarebitud lauseid jm), mida mõistavad vaid need, kellele sõnum suunatud on.

Digitaalsete pärismaalaste (Prensky 2001) „peitusemäng“ vanemate eest tuleneb tihti ka sellest, et vanemad kui sotsiaalsed immigrandid, on internetimaailmas „kirjaoskamatud“ või „räägivad diktsiooniga“ ehk nad ei tunne reegleid, mis sotsiaalvõrgustikke kasutavad noored nn ühisel kokkuleppel kasutajaskonnale seadnud on ning võivad oma käitumisega noortes piinlikust tekitada. Vanemate blogi- ja suhtlusportaalide postitused oma lastest võivad õõnestada noore enesekindlust, kui vanemal puuduvad privaatsussätted ning pildid võivad sattuda eakaaslaste huviorbiiti. Noorte põlvkonna ärritust ja pahameelt tõrjudes on ka vanemaid, kes eelistavad oma järeltulijate  enda initsiatiivi suhtluse alustamiseks. Läbi sellise käitumismalli püütakse tagada põlvkondadevaheline kokkulepe üksteise privaatsustsooni sisenemisel, sest suhtlus interneti vahendusel leevendavat tihtipeale noorte puberteedist tulenevaid emotsionaalseid väljendushooge, mis läbi „internetifiltri“ teevad need vanemale enam talutavamaks.

Kolme erineva põlvkonna kogemust arvestades on uuel meedial väga oluline roll perekondliku ühtekuuluvustunde hoidmisel ja säilitamisel – see on ka põhjus, miks üha enam erineva generatsiooni esindajaid online tulevad; läbi veebikontakti püütakse hoida sidet oma lähedastega ning säilitada seeläbi põlvkondi siduvaid väärtusi, hoiakuid, käitumismustreid.

Viited: