Tekstiilid eestlase garderoobis aastal 2011 (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Miina Leesment, kes õpib Eesti Kunstiakadeemias disainiteaduskonnas tekstiilidisaini magistrantuuris. Miina jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil. 

Proloog. Tegemisel on magistritöö, mille rakendusena nähakse disainlahendusi, mis võimaldaksid luua rõivatekstiile lokaalsetest tingimustest, ressurssidest ja inimeste vajadustest lähtuvalt. Kogu tootmisprotsessi ja olelusringi jooksul loodaks väärtust lisaks inimesele ka taime- ja loomariigile ja elukeskkonnale tervikuna. Töö ühe etapina oli vaja välja selgitada hetkeolukord enim kasutatavate rõivatekstiilmaterjalide kohta Eestis. Teostatud uuring võimaldas lisaks infole tekstiilmaterjalide kohta mõista tulevaste rakenduste (reaalsete tootmislahenduste) potentsiaalse kasutaja keskkonnateadlikkust ja väärtusi seoses rõivaste kandmise, hooldamise ja materjalidega. Samuti tõestasid uurimustulemused, et praegune garderoob enim kasutatavatest rõivaesemetest ei toeta säästvat arengut selle sügavamas tähenduses.

Potentsiaalsed kasutajad ja käitumistavad seoses rõivatekstiilmaterjalidega

Küsitlusele vastas 83 inimest. Vastanutest 81% (67 vastanut) moodustasid naised ja 19% (16 vastanut) mehed.

Võib järeldada, et eestlased on materjali koostise suhtes tundlikud ning võtavad seda tekstiilesemeid valides arvesse, olgugi et põhjused ja teadlikkus materjali tähendusest ning tegelikust ainelisest koostisest on erinevad.

Joonis 1. Kasutajate materjalikoostise arvesse võtmine rõivaesemete valikul

Küsimuses ostukäitumise kohta sooviti teada saada uute tekstiilesemete omandamise kasutatavamatest allikatest. Samuti oli oluline mõista, kui palju tarbitakse kohalikku kaupa.

Kõige kasutatavamateks kohalikeks tekstiilesemete saamise kanaliteks osutusid kasutatud riiete poed ja turud, mis viitab rõivaste taaskasutamise heale tasemele eestlaste seas. Eelistatakse kohalikke kaubamärke globaalsetele. Märkimisväärselt saadakse esemeid ka pereliikmete, sõprade ja tuttavate käest ja valmistatakse ise. Vähe lastakse rõivad teha kohalikel rätsepatel, õmblejatel ja rõivadisaineritel.

Joonis 2. Enim kasutatavad rõivaste saamise allikad

Taasringluse skeemide toimimist tõestab ka küsitluse tulemus tekstiilesemetest vabanemisel: esemed, mida ise enam ei kasutata antakse lähedastele ja/või heategevusse või suunatakse müügi kaudu laiemasse ringlusse. Eesti jäätmejaamades ei sorteerita tekstiilmaterjale taastöötlemise eesmärgil, esemed lähevad kas prügilasse või põletatakse. Arenemisjärgus on tööstusjääkide taaskasutamine. Puuduvad laiemale tarbijaskonnale kättesaadavad kohad, kuhu taaskasutuse tarbeks esemed anda.

Joonis 3. Tekstiilesemete ja –materjalide suunamine ja kasutamine peale esiotstarbelist funktsiooni

Peamiste põhjustena, miks tekstiilesemetest loobutakse ja neid välja vahetatakse, toodi välja eseme kulumine (37% vastanutest), eseme purunemine või riknemine (31% vastanutest) ning vahelduse ja garderoobi värskendamise (19% vastanutest) soov. Lisaks eelnenutele toodi eraldi välja ka põhjusena kehakaalu muutus.

Enim kasutatavad rõivamaterjalid ja materjalikooslused

Tabel 1. Nimetatud on enim mainitud tekstiilmaterjalid ja materjalikooslused rõivaesemetes esemetüübi kaupa. BA-bambus; CO-puuvill; CMD-modaal; CV-viskoos; EL-elastaan; LI-lina; PA-polüamiid; PAN-akrüül; PES-polüester; PTFE-fluorkiud; PU-polüuretaan; SE-siid; WA-angoora vill; WM- mohäär; WO-lambavill; WS-kašmiir

Kasutajauuringust selgus, et garderoob on oma materjalivalikutelt praktiline, piirkonna tingimustele vastav. Näiteks esineb mitmeid villakiududel põhinevaid materjalikooslusi, kus looduslik kiud annab esemele kasutajast lähtuvalt tundlikkuse (nt jahutab palavuses ja soojendab külma tingimustes) ning kus sünteetiline kiud annab sellele esemele kestvuse.  Sellised kooslused on aga problemaatilised toote olelusringi lõpufaasis eri tüüpi materjalide üksteisest eraldamise keerukuse tõttu. Seepärast ei ole ka tekstiilmaterjalide taastöötlemine materjali tasandil veel levinud. Tabelist on näha materjalide ja materjalikoosluste domineerimist, mis põhinevad kas ammenduvatel loodusressurssidel nagu sünteetilised kiud, mida saadakse nafta töötlemisel või üleekspluateeritud ressurssidel nagu puuvill. Kuna kasutajal ei ole võimalik piirkonnas ka kasutatud esemeid taastöötlusesse (materjalitasand) saata, on sünteetilistel kiududel põhinevate esemete kasutamine keskkonna suhtes ohtlik, kurnates loodust aeglase lagunemise ja põletamisel tekkivate gaasidega. Küsitluse tulemustest selgus, et peaaegu pooled vastanutest hindavad kõrgelt materjalide juures nende seost loodusega. Seda märgiti sõnadega looduslik, naturaalne, loodussõbralik. Väärtuseküsimuses peegeldub kindel poolehoid looduslike materjalide osas ning vastumeelsus sünteetiliste materjalide suhtes. Materjali looduslik päritolu ei tähenda automaatselt materjali loodus- ja keskkonnasõbralikkust, kuna tekstiilmaterjale töödeldakse paljude kemikaalidega, mille mõjud keskkonnale ja inimesele on seni uurimata.

Loodusliku vs sünteetilise toote loomine: sotsiaalsed ja keskkonnamõjud

Selleks, et mõista materjali ja rõivaeseme tegelikku kogumõju loodusele, tuleb hinnata tervet toote olelusringi. Järgmisena toon näiteks tavalise puuvilla ja polüestri olelusringid ja eri etappide võimalikud mõjud keskkonnale ja inimestele.

 (Breds, Hjort ja Küger, 2001)

Epiloog. Magistritöö seisukohalt oli uurimus väärtuslik. Enim kasutatavad materjalid ja materjalikooslusi saab edasiseks tööks aluseks võtta lähtudes omadustest, mida need kannavad. Rõivastele orienteeritud kasutajakeskne uurimus kinnitas edasise töö vajalikkust leidmaks hetkeolukorrale alternatiive. Kohaliku kasutaja valmisolekut uute lahenduste kasutamiseks võib hinnata heaks. Siiski on vajadus parema ja selgema kommunikatsiooni järele toodete/tekstiilmaterjalide keskkonna ja sotsiaalsete kogumõjude osas. Uued lahendused baseeruksid kohalikel taastuvatel loodusressurssidel  ja kõik tootmisetapid oleksid nii inimesele kui looduskeskkonnale tervikuna ohutud. Samuti kannavad “uued lahendused ” hoolt selle eest, mis saab materjalidest pärast nende kasutamist hoides neid niikaua ringluses kui võimalik ja seda kas läbi tehnilise ringluse (ära kasutatud tekstiilesemest saab uus tooraine samaväärse tekstiilmaterjali tootmiseks) või bioloogilise ringluse (rõivaeset on võimalik kompostida, sest see on biolagunemisel loodusele ohutu või väärtust loov).

Viited:

Breds, D., T. Hjort, H. Krüger 2001. Guidelines: A handbook on the environment for the textile and fashion industry. In: Special-Trykkeriet Viborg a-s EMAS-Miljoregistret, pp. 35–39.

Fletcher K. 2008. Sustainable Fashion and textiles: design journeys. In: Material diversity. London: Earthscan, pp. 4-38.