Kuidas õpetada lastele rohelist majandamist?

Talveakadeemia 2012 alternatiivsete ideede sessioonis kutsusime teise Noored Kooli vilistlase Priit Jõega inimesi kaasa mõtlema väga põneval teemal: kuidas kasvatada noorest inimesest ettevõtlikku ja samal ajal keskkonnateadlikku kodanikku? Noored Kooli blogis tegin juba sel teemal lühikese ülevaate. Annan siingi asjast pisut aimu.

Muide, sessioonis osales nii bakalaureuse- ja magistritudengeid kui ka doktorante ja erasektoris leiba teenivaid inimesi. Esitan nende pakutud ideed tähestikujärjekorras.

  • Ainetevaheline integratsioon – miks mitte teha tehnoloogiaõpetuses kohupiimavärve või looduslikku kosmeetikat (minu keemiaõpetaja, Maila Mölder, kellele ma võlgnen oma baasteadmised loodusteadustes, keetis meiega gümnaasiumis seepi!)?
  • Insenerivõistlused. Priit Jõe õpilased võistlesid vägagi edukalt TTÜ tudengitega!
  • Kirjandite teemad ning võõrkeeletundide esseed ei peaks olema ainult inimsuhetest, ajaloosündmustest vmt – nad võiksid tihemini käsitleda konkreetseid keskkonnaküsimusi (just konkreetseid, mitte mingit humanitaarset hägu… – väga hea näide TIK’i saksa keele õpetajalt, kes parandas õpetajate toas esseed teemal „Vor– und Nachteile der Windenergie“ või midagi sarnast).
  • Kohustuslik kirjandus võiks sisaldada ka huvitavat keskkonnaalast kirjandust („Hääletu kevad“, „Maailma roheline ajalugu“ või miks mitte „Rebasetund“ noorematel – see on ju teatud ringkondade klassika? Sh. inglise keele kohustuslik kirjandus, publik soovitas lugeda “A Short History of Nearly Everything”).
  • Kooli prügimajandus on korras. Sh. selgitatakse lastele jooksvalt, miks sorditakse ning seletatakse lahti toodete ja materjalide elutsüklid (tarbimine lähtuvalt toote elutsüklianalüüsist).
  • Külastused firmadesse. Eriti äge oleks, kui külastus haakuks hästi just tehnoloogilise haridusega (kuidas töötab insener või keemik?)
  • Lastesaamise võimalus ainult neile, kes on keskkonnaküsimustes pädevad. (Lubasin üles riputada kõik variandid kriitikameelt kasutamata)
  • Leida laste hulgas populaarseid kõneisikuid keskkonnaküsimustele – nt. Getter Jaani!
  • Rohkem case study meetodil õppimist igas vanuses (ehk mõtestatud rühmatööd avastuslikus vormis), nt „kuidas laadida mobiili, kui oled matkal ja sul on ainult käepärased vahendid kaasas?“
  • Science Fair – õpilaste teadusprojektid, -laadad jmt.
Eestis seni vähelevinud teaduse populariseerimise meetod koolides - science fair.
  • Tagasi Kooli!
  • Teemanädalad (A’la fair tradepõhimõtete tutvustamine koolis).
  • Tegevõpetajate rakenduslik täienduskoolitus (nt. ainesektsioonides loengute kuulamise asemel praktilised tegevused (see ka osaliselt toimub nii) ülikoolide laborites. Sh. peaks see täienduskoolitus jõudma laiemale ringile, kui ainult harilikult aktiivsust üles näitavad õpetajad, keda, minu kogemuse kohaselt, on ainult teatud osa tervikust.
  • Tähistada lisaks emakeele päevale ka näiteks Maapäeva või autovaba päeva ülekooliliselt.
  • Vaheaegade linnalaagrid (õpikojad jmt, mis juba toimib ka – siin on küsimus pigem reklaamis ja (jällegi) õpetaja aktiivsuses).
  • Võistlused, kus kogutakse vanapaberit.
  • Õpetajate omavahelised kokkulepped, et aetaks ühte asja. Nii nagu pole reaalne, et üks õpetaja õpetab evolutsiooni teine loeb kantslist midagi kreatsionistliku, ei saa üks õpetaja suunata lapsi teadlikult tarbima ja teine iga päev ühekordse kohvitopsiga kooli tulla.
Keskkoolis tõime sõpradega kooli raadioruumi Rohelise Liikumise kontorist komposti vihmaussid. Olime sellised puukallistajad (olen ka nüüd). Sõid seal meie teepakke ja banaanikoori. Miks ei võiks selline lahendus olla üldlevinud? Miks ei PEAKS ta seda olema?
  • Õpetajate toas plasttopside kasutamine keelatud (või suunatud ainult külalistele).
  • Õpilasesinduste suurem osalus kooli keskkonnapoliitikas (nõuab konkreetsete õpilaste initsiatiivi muidugi).
Võtke või jätke!
Omalt poolt võin öelda, et paljud neist lahendustest tegelikult on juba kasutuses, aga asi takerdub liigagi tihti õpetajate ülekoormuse taha…
Autor: Helene