Teadupärast läbivad kõik ravimid enne poeletile jõudmist ca 15 aasta pikkuse keeruka ja hirmkalli testimise perioodi. Väidetavalt oleks tänapäeval näiteks aspiriini turule toomine praktiliselt võimatu, kuna tema kõrvalmõjud on 21. sajandi standardite kohaselt ületamatult suured (maohaavandid). Paraku lõppeb enamike ravimite puhul nende monitooring selle hetkega, kui inimene on rohu endale tableti vm kujul sisse söönud ja ellu jäänud (olles loodetavasti omandanud ka mõne soovitud tulemuse: alandanud põletiku, inhibeerinud ovulatsiooni vmt) endast väljutanud.  Paljud meist taipavad vanu ravimeid käidelda või huvi tunda, mis saab organismi läbinud toimeainetega edasi? (vt. Ivo artiklit vananenud ravimite käitlemisest – muide, keegi ei kontrolli, mida teevad apteegid meie vanade ravimitega edasi… See on iga üksiku apteekri pühas kohus, viia vanad ravimid jäätmejaama).

Põhiliselt on veekogudest leitud antibiootikumide (kusjuures 40% USA-s tarbitavatest antibiootikumidest kasutatakse loomakasvatuses), antidepressantide, beebipillide, südamerohtude, vähiravimite, valuvaigistite, rahustite ja kolesteroolitaseme alandajate jääke. Ravimite seiret teadusuuringute tarvis alustati suuremas mahus ca 20 aastat tagasi ning selgus, et veekogudest leiti kõiki põhilisi ravimirühmasid. On lihtsameelne arvata, et kõik toimeained lagunevad, või et oma edasisel ringkäigul reoveepuhastis või looduslikes süsteemides toovad nad endaga kaasa ainult positiivseid ja prognoositavaid efekte (võiks ju eeldada, et tänu antidepressantidele ja kofeiinile, millega lääne ühiskond ookeane kostitab on kalad palju rõõmsamad ja energilisemad kui kunagi varem…). Üritan anda selle artikliga väikse ülevaate ravimite ringkäigust looduses ja võimalikest tagajärgedest.

On teadlasi, kes väidavad, et madalatel konstentratsioonidel ei avalda ravimid meile joogivees mingit mõju (homoöpaatidel läheb selle jutu peale ilmselt hari punaseks, kuid homoöpaatide kurvastuseks on selle suuna võidukäik vist lõppemas…), kuid suurem osa teadusmaailmast siiski möönab pikaajaliste ja sünergiliste mõjude olemasolu ning meie sügavat teadmatust nende mõjude suhtes. Paljud ravimid (endocrine disrupters) võivad mõjutada ka meie hormonaalsüsteemi.

Kusjuures lisahormoonid ei sattu meie sisse mitte ainult joogiveest vaid ka toidust – eriti piimast ja lihast. Madalad östrogeenidoosid suurendavad tootlikust lihafarmides (EL-s on suukaudsel manustamisel aktiivsed hormoonlisandite kasutamine küll alates 1981-ndast rahva tervise huvides piiratud, kuid teistsuguse mehhanismiga hormonaallisandid on siiski lubatud). Piim sisaldab alati pisut naissuguhormoone, sest lüpsilehmad on enamasti lüpsi ajal juba tiined, kuna suurema tootlikkuse nimel viljastatakse nad uuesti nii varakult kui võimalik. Ka rasedate inim-emaste kehas on östrogeeni tase kõrgem, imetajate värk. Rasestusvastased vahendid sisaldavad östrogeeni just sel põhjusel – tekitada kehas tunne, et ovuleerida pole vaja.

Ravimite veekogudesse sattumise võimalikud põhjused:

–> Osa ravimitest säilitab oma mõju ka pärast seedetrakti läbimist.

–> Ravimitarbija, kes ei suhtu ravimisse, kui ohtlikkusse jäätmesse ja viskab selle wc-potti, kraanikaussi või prügikasti.

–> Kohati on ravimite õige käitlemisega probleeme ka suurtarbijatel (haiglatel, vanadekodudel, …), 2002 aastal läbi viidud uuringus selgus, et 80% USA veekogudest on reostatud ravimijääkidega.

–> Väheefektiivsed reoveepuhastid, mis reovette kogunenud ravimijääke ei suuda eemaldada. Hetkeseisuga arendatakse küll tõhusamaid puhasteid, aga seni pole sellel alal läbimurret saavutatud.

–> Osa ravimeid leostub veekogudesse (sh. põhjavette) prügimägedelt.

–> Hormonaalseid lisaaineid sisaldavad ka paljud plastikud, mistõttu prügi sattumisel veekogudesse on nende liikumine toiduahelas vägagi tõenäoline. Kuna östrogeen jmt ei lahustu vees vaid on orgaanilistes solventides (eriti hästi nt rasvkoes), siis on selge, et elushõljumi pähe söödud plastikujääkide koostisosad jõuavad toiduahelat pidi ka meie söögilauale.

–> Hormonaalseid aineid lekib meie veekogudesse senisest enam ka intensiivse põllumajanduse tõttu. Mõnede allikate sõnul on see isegi olulisem faktor kui beebipillid. Samas on selge, et inimene on põhjustanud hormonaalsete ainete suuremad kontsentratsioonid nii enda joogivees (mõjutab otseselt inimest ennast) kui ka veekogudes laiemalt (mõjutab kogu vee-elustikku).

Ravimite veekogudesse sattumise võimalikud kahjulikud mõjud:

–> Haigustekitajad võivad muutuda ravimitele (antibiootikumidele) immuunseks.

–> Antidepressandid mõjutavad sperma tootmist ning kudemist paljudel veeloomadel.

–> Östrogeen deformeerib kalade suguelundkonda ja sigimist (isaste kalade vereplasmast, kes elavad reoveepuhastite väljalaske lähistel, on leitud valke, millest moodustub emaste kalade mari, st. isased kalad on hakanud muutuma pisut emaseks ning nende viljakus on katsetes langenud kuni 50%). Selliseid muutuseid on täheldatud nt  konnadel, saarmatel ja kõiksugustel kalaliikidel..)

–> Eriti tundlikud on kuivad ja kuumad alad, sest eriti kuivadel kuudel sõltuvad nad tugevasti sinna juhitavast heitveest. Kusjuures nn arenenud maaimas on olukord eriti hull, sest meil on rohkem vanureid, kes tarbivad rohkem ravimeid.

–> “Ainuüksi fakt, et osade kui mitte kõigi suguorganitega seotud vähkkasvajate arv on kasvanud samaaegselt kui inimese poolt keskkonda lastavate hormonaalsete omadustega kemikaalide hulk on kokkulangevus, mis oleks kindlasti andnud Sherlock Holmesile põhjust asja üle mõtiskleda.” (Toppari et al. 1996)

–> Paljudes riikides pole ravimitega seotu endiselt piisavalt hästi reguleeritud, kuid hea uudis on see, et järjest enam on hakatud välja mõtlema kestlikke lahendusi vanade ravimite kokkukogumiseks ja kahjustutamiseks.

–> Põllumajandusega seotud ravimijääkide leostumise oht pinna- ja põhjavette on teadlaste poolt küll selgesti välja toodud, kuid üldrahvalikus arusaamas veel vähelevinud tarkus. Eriti kriitiline lugu on suurfarmidega, kus ravimeid ei kasutata ravimiseks vaid loomade kasvu kiirendamiseks, nõnda jõuab osa ravimeid meieni toidu kaudu, sõnnikut kasutatakse aga traditsiooniliselt edasi väetisena, kust ta otse veekogudesse imbub.

–> Mõnes mõttes on põhiline probleem antud teema juures see, et ravimite sünergilised mõjud, mõju madalatel kontsentratsioonidel ja muu asjasse puutuv on lihtsalt väga alauuritud teema. Me ei tea täpselt, mis veekogudes toimub ja veelgi enam – toimuma hakkab.

Lahendused? Mis puutub reoveesse, siis on selge vajadus tõhustada seniseid süsteeme silmas pidades ka madalates kontsentratsioonides esinevaid ravimeid. Põllumajanduse koha pealt on asi aga keerulisem. Elame ülerahvastatud maailmas, kus suur osa toidust toodetakse väga intensiivses põllumajanduses, kuid nagu numbrid näitavad, siis tekitab see põllumajandus ka suure osa ravimreostust. Vähem liha? Vähem soja?  Kasvuhormoonide asemel GMO? Rohkem värsket õhku ja füüsilist aktiivsust, et vähendada vajadust ravimite järele? Kondoom pillide asemel? Vähem raiskamist igal tasandil…? Palju vastuolusid, rohkem küsimusi kui vastuseid! Kindel on see, et antud valdkond vajab lähiajal suuremat süvenemist ka teadlaste poolt.

Allikad on leitavad teksti seest linkidena.

Autor: Helene