Suvi on aeg, mil koolipingi nühkimise asemel on noortel ja ärksatel inimestel võimalus enda ajusid vabas looduses tuulutada ja värskendada. Siinkohal esitan Aegna looduslaagri seinalehe “PIRN” parimaid lugusid. Parimate lugude peaauhinnaks sai Värskes Ajus ilmumise võimalus.
Ühe seltskonna kämpingu katuse alla olid pesa ehitanud pääsukesed!
Aegna looduslaager on loodushuvilistele noortele (põhikooli algastmest gümnaasiumi lõpuklassideni) suunatud praktilisi tegevusi täis pikendatud nädalalõpp Aegna saarel. Aegna looduslaagri põhikorraldajaks oli sel aastal Auli Relve, kui on huvi edaspidi ise osaleda (võimalust pakun siiski ainult kooliõpilastele), siis andke kommentaarides märku. Samuti soovitan külastada ühe osaleja blogi, et näha, millega täpsemalt noored laagris tegelesid.
Õpilaste intervjuu Tõnu Ploompuu (taime- ja seenetark) ja Oliver Kaldaga (nahkhiiresõber).
Keskmine aktiivne noor inimenekuulub ilmselt x-hulgal aktiivsetele noortele inimestele suunatud meililisti (eesti k. postiloendil põhinevasse foorumisse). Nii ka mina. Tundmata suunast jõudis kevadel minuni võimalus kandideerida nädalaajasele purjekatripile Läänemerel. Nagu normaalsele keskmisest võib-olla pisut aktiivsemale noorele inimesele kohane ma kandideerisin – ja sain! Kuni tund aega enne sõidu algust ei olnud ma sugugi kindel, kas reis ikka toimub, sest mingit adekvaatset infovahetust osaliste ja korraldajate vahel ei toimunud (igaks juhuks ei kandnud enne ka reisi “annetust” enne üle, kui laeva oma silmaga nägin – kohustuslikku osavõtumaksu polnudki). Igaks juhuks pakkisin ikkagi asjad. Niisiis sõitsin juuli alguses Tallinnast Turkusse vanaaegse kahemastilisega nimeks Lovis. Tripi enda nimi väga tabavalt – “Sailing for Sustainability.”*
Hoist the Mizzen Sail!
Neljanädalane reis algas Gdanskis, mina hüppasin Tallinnast paati viimasel nädalal.
GLEN-i vilistlaste (või kuidas iganes nad end nimetavad) poolt korraldatud jätkusuutlikku eluviisi propageeriva purjekatripi tekkepõhjuste kohta leiad rohkem infot siit. Mina olen vaikset viisi tänulik, et mul õnnestus juhuslikku listikoperduse tagajärjel veeta oma suve imelisim nädal pööraselt ilusal Läänemerel koos suure kamba saksa taastuvenergeetikute ja mõne muu põneva eksemplariga lähiregioonist.
Kuna eelnev info oli väga segane, siis valmistasin mina igaks juhuks ette korrektse ettekande Eesti energeetikast (kuigi mitte teema spetsialist, olin ma siiski ainuke eestlane paadis). Pärast sain kiita ka, olla huvitav olnud. (töövõit!) Pildil on laevatrümm/seminariruum/söögituba. Foto: Martin Jahn
Reis kujutas endast nö mitteformaalset õppimist.Seminarid vabas õhus vestluse vormis, töötoad köögilaua taga. Kindel võimalus leida mõttekaaslasi ja tutvuda põnevate inimestega. Mina õppisin piimapakist rahakotti valmistama ning sain selgeks mõned energeetika põhimõisted (bridge technology, base load, etc.). Tutvusin sakslasega, kes ilma eelneva matkamiskogemuseta läbis poolaastat kestva Appalachian trail-i. Ja jäi ellu. Tema tehtud on ka pildid. Danke schön, Martin Jahn! Sain kontakte läti koduveini valmistajate hulgas. Nägin pealt (aga, tõsi, ei õppinud selgeks), kuidas pisikesse filmilindi topsi mahutati telefonilaadija, mis töötas jalgratta dünamo jõul (igas mõttes parem versioon kui Hiina analoogid), kusjuures see maksis alla 2 euro. Sain häid ideid taimtoidu vallast. Mängisin rollimängus Soome energiafirma bossi. Vallutasin Soome edelaranniku saarestiku kõrgeima tipu. Sain esimese purjetamiskogemuse ja õppisin navigeerimise algtõdesid. Armusin vanaaegsetesse purjekatesse, Ja Nii Edasi…
Keegi laevareisijatest ei saanud luksuslikku kajutit ja vabandust purjetamisest kõrvale hiilida. Kõik kokkasid, purjetasid ja koristasid võrdselt. Pean tunnistama, et purjetamine on ühtlase tuulega üsna vähe aktiivsust nõudev tegevus, seega jäi rohkem kui küllaga aega niisama laevatekil lebamiseks, lugemiseks, jooga harrastamiseks, pilvede loendamiseks, magamiseks – ja muidugi elavaks aruteluks.
Minu suurim isikliku võimekuse piire kompav avastus puudutas merehaigust. Selgus, et aktiivne peastarvutamie aitas edukalt peale kippuva oksehäda vastu. Halvasti tundsingi ma ennast täpselt ühel päeval seitsmest. Eestlasega võrreldes elab keskmine sakslane pisut snoobimat elu, niisiis oli kõigil saksa tudengitel/õppejõududel kõva purjetamispagas. Sellest hoolimata leidsin ka mina endale oma niši purjede kokkusidujana ning mizzen sail’i reguleerijana. Kahjuks ei omandanud ma normaalset purjetamisalast sõnavara, kuna sakslased rääkisid omavahel saksakeeles ja ühised hõiked olid inglise keeles, kohati otsetõlkenda saksakeelest. Mõned laevaosad on aga ka eestikeelsena saksakeele tuletised, nii et keelelaenud tegid laevasuhtluse lihtsamaks (ahter, tekk, mast…).
Hoist the Main Sail!
Erinevates töötubades omandati ka praktilisi oskusi – pildil valmistamatakse piimapakist rahakotti. Foto: Martin Jahn
Loo moraal (id):
a) Kandideerige ja suruge end alati tundmatutesse vetesse, see võib lõppeda hästi ja isegi õpetlikult!
b) Kui te ei tea, kus asub sadam, siis ei puhu ükski tuul õigest suunast.
c) Ole valmis selleks, et eestlaste (ja üldiselt ka teiste baltirahvaste) huumorisoon on poliitiliselt korrektsete lääne-eurooplaste jaoks harjumuspäratult otsekohene ja veider (aga lõpuks armastavad nad seda sama palju kui me ise).
d) Kui sa oskad hästi süüa teha, siis ei teki imelikke isusid (“lihaisu” vmt). Suure gastronoomina kinnitan, et kogu reisi vältel pakuti ainult ülimaitsvat taimetoitu.
e) Inseneriharidust võiksid omandada palju rohkemad inimesed. Mina vaikselt rohetusin kadedusest, kui mu deuch brüder ilma igasuguse vaevata selgitas transformaatorite tööpõhimõtet ja kiirete peastarvutustega kalkuleeris regiooni energiavooge.
f) Vastused vähemalt 90% küsimustele on kellelgi juba olemas. Õiged inimesed peab lihtsalt ninapidi kokku viima. Kui kõik juba olemasolevad jätkusuutlikud/ säästlikud/ looduslähedased/ targad/ kavalad/ keskkonnateadlikud ideed kokku koguda ja neid rakendama hakata, ei räägiks me täna inimtekkelisest kliimadestabiliseerumisest, biodiversiteedi kaost või keskkonnasaastest.
g) Mitteformaalne õppimine toimib. Täiega.
Hoist the inner yankee, hoist the outer yankee!
Mitteformaalse õppimise klass võib olla ka kai, siin sain selgeks salsa ja saksa rahvatantsud. Foto: Martin JahnImeilusad Soome saared. Suur osa läbitud saarestikkust kuulus looduskaitse alla.
Purjereisil pakuti ainult taimetoitu, hästi ära oleksid elanud ka veeganid, aga juustu jm piimatooteid oli siiski samuti menüüs. Foto: Martin Jahn
Take down the sails!
Reisi viimasest nädalast, sellest samast, millest ka ise osa võtsin, on meeleolukas video kõige vaimukamalt lätlaselt, keda mul on au tunda:
Teeme Ära! Teadmistetiimi inimesed käisid augustis uurimas, kuidas prügimõttes arenenumad riigid oma prügiasju ajavad. Suuremas plaanis on tarmukatel eestlastel mõte välja töötada prügivaba Eesti (zero-waste) konseptsioon. Jääme ootama! Teksti koostas Anne Ruusmann koos abijõududega. Rohkem infot Göteborgi taaskasutuskeskuse kohta leiad siit.
Rootsi jäätmemajandus. Rootsis on seadusega kehtestatud elanikkonnale nõue sorteerida eraldi ajalehed ja klaas. Igal majapidamisel on kohustus sõlmida jäätmeveo leping. Lisaks on deposiidisüsteem karastusjookidele ja metallpurkides jookidele, mis toimib peaaegu 100%-lise efektiivsusega. On olemas seaduseelnõu, mis näeb ette biojäätmete eraldi sorteerimise. Suurjäätmed tuleb ise taaskasutuskeskustesse viia või osta nende veoteenus.
Taaskasutuspargi koordinaator Pål Mårtensson koos teadmistetiimi liikme Toomas Trapidoga kohviku väliterassil. Kohviku hoone ehitati kasutatud materjalidest.
Pakendeid on võimalik tasuta ära anda spetsiaalsetes kogumiskohtades, mis asuvad kõikjal üle linna. Göteborgis on üle linna u 400 eraldi kogutud jäätmete kogupunkti (plats konteineritega). Elanikkonnalt kogutava prügi osas on monopol linna käes. Kuigi mõiste, mida lugeda elanikkonnalt kogutavaks prügiks, ei ole üheselt selge. Tööstusjäätmete osas kehtib tootjavastutus. Nn „valget elektroonikat“ on võimalik kindlatel aegadel kindlates kohtades tasuta ära anda. Tekstiilijäätmed hetkel põletatakse, kuid taaskasutuskeskust ehitatakse. Plastiku jäätmete ümbertöötlemisega tegeleb kaks kohalikku ettevõtet. Plastik sorteeritakse tehnoloogia abil (eri plastikute omaduste kaudu nagu raskus, infrapunatehnoloogia jne) ja granuleeritakse. Suurem osa plastikust eksporditakse, nt Hollandisse lillepottide tootmiseks. Ehitusjäätmed lähevad põletusse või kasutatakse pinnasetäiteks vms.
Göteborgi taaskasutuspark loodi Göteborgi linna algatusel, kuid seal tegutseb 5 ettevõtjat, tööle hakkas park 2007. Maa ja rajatised kuuluvad linnale ning nende eest makstakse turuhinnale vastavat renti. Osa ehitiste jaoks kasutati taaskasutatud materjale, mistõttu kujunes käivitusperiood pikemaks ja ehitus kulukamaks.
Mööbli jt esemete seisukord, mida inimesed annetada soovivad, kontrollitakse töötajatate poolt üle ja hinnatakse nende müügikõlblikkust. Kuna kohapeal asju ei parandata, siis ära kriibitud diivanilaud ja logisevate jalgadega toolid tuleb siiski viia jäätmejaama.
Pargis haritakse inimesi jäätmetekke ennetamise teemadel (nt üritused), saadetakse terved ja korralikud esemed uuele ringile (korduskasutus) ja ülejäänu taaskasutatakse. Eesmärgiks oli algusest peale muuta ülejääkidest vabanemine ja korduskasutus inimesele mugavaks, meeldivaks ja huvitavaks. Ühes kohas saab ära anda vanad riided, mööbel, nõud, kodumasinad, ehitusmaterjalid, jalgrattad ja kõiksugu sorteeritud jäätmed. Keskuses asuvad kasutatud esemete ja ehitusmaterjalide kauplused, sorteerimiskeskus, jäätmejaam ja kohvik.
Tegevus on olnud kasumlik esimesest tegevusaastast alates: viimasel aastal umbes 150 000 eurot. Linnaga seotud ettevõtte kasum kuulub linnale ja see suunatakse tagasi keskkonnakaitselistesse tegevustesse, nt saab selle arvelt kompenseerida inimestele jäätmemaksu tõusu, investeerida jäätmekäitlussüsteemi arendamisse jne. Keskus töötab põhimõttel, et vastu võetakse kõik elanike poolt toodavad jäätmed, v.a. toit, asbesti sisaldavad ja plahvatusohtlikud jäätmed. Mõningad toimingud on tasulised. Näiteks tööstuslike külmkappide külmutusseadmetes sisalduva freooni tõttu tuleb tööstuslike külmutusseadmete äraandmise eest tasuda 100 SEK/m. Ettevõtetele on jäätmete ära andmine tasuline. Osutatakse tasuta transporditeenuseid keskusest ostetud asjade kojuveoks või töötavate seadmete keskusesse toimetamiseks. Jäätmete vedu on tasuline teenus.
Keskus ise ei tegele kõigile jäätmetele taaskasutusvõimaluste leidmisega. Näiteks eraldi sorteeritud metall, plastik ja puit müüakse. Keskus ei ole kaasatud ka tootjavastutuse süsteemidesse. Tootjavastutuse alla kuuluvad esemed võetakse vastu ja tootjad maksvad keskusele tasu rendipinna kasutamise eest.
Selleks, et vähendada jäätmete trasportimise mõju keskkonnale, on Göteborgi taaskasutuspargi jäätmejaamale kehtestatud külastuskordade piirang – 6 külastust aastas on tasuta, edaspidi tuleb maksta. See oli poliitiline otsus, mille tõttu on ühe külastuskorra kohta toodavate jäätmete kogus teiste jäätmejaamade kogusest oluliselt suurem. Samas eeldab see ladustamisvõimaluse olemasolu kodudes. Lisaks on arvuline piirang elektroonikaromude toomisel – kaks sama liiki elektroonikaromu külastuskorra kohta ehk 12 tk aastas kokku. Kui inimesel on tarvis vabaneda rohkem kui 12 televiisorist aastas, siis tuuakse ilmselgelt majapidamise nime all ettevõtluses tekkivaid jäätmeid.. Sellele vaatamata on 500 000 elanikkonna kohta 250 000 külastust aastas. Göteborgis on kokku 5 taaskasutuskeskust,mis teenindavad kokku ca 900 000 inimest. Recycle park, mida külastati, asub linnast 5 km kaugusel ja on neist suurim.
Mööblipood
Taaskasutuskeskuses on loodud lisaks võimalus elurataste vahele jäänud inimestele normaalsesse elu- ja töökeskkonda tagasipöördumiseks. Seal töötavaid inimesi koolitatakse erinevatel aladel –jäätmete sorteerimine, taaskasutusvõimaluste leidmine, parandus- ja remonditööde tegemine, juhilubade koolitused, müügikoolitused jne. Samuti antakse baasteadmised tööl käimisest, tööajast ja töö tegemisest kui sellisest. Sellega aidatakse kaasa nende inimeste tööjõuturule tagasitoomisele, tööharjumuse tekitamisele.
Loodud on eraldi töökohad ettevõtetest saadetavatele inimestele, kes töötavad keskuses kuu aega ja kellele maksavad palga ettevõtte ise. Lisaks on inimesed, kes on suunatud sotsiaalkindlustus süsteemi kaudu. Sellised inimesed töötavad keskuses maksimaalselt kuus kuud. Pikem taaskasutuskeskusesse jäämine pärsiks nende inimeste edasisi arenguvõimalusi.
Töötamine keskuses huvitab järjest enamaid,sest töökeskkond on mitmekesine. Keskuses on võimalik töötada erinevatel aladel – logistika, müük, aiandus, elektroonika, sorteerimine. Kaasa aitab keskkonnateema populariseerumine. Suhtumine on muutunud tööst prügiga tööks taaskasutuse alal. Göteborgi viies taaskasutuskeskuses töötavate inimeste arv on kokku 50-90 inimese ringis, kuid palgalisi on vaid kümmekond.
Keskus töötab põhimõttel, et kõik siia toodavad asjad annetatakse. See tähendab, et taaskasutuskeskussesse sisenedes küsitakse inimeselt üle, kas tal on terveid ja töökorras asju, mille puhul ta on nõus, et see keskuse poodides müüki pannakse. Iga keskusele müügiks annetatud eseme töökorras olek kontrollitakse üle. Müüdavale tehnikale kehtib 90-päevane raha tagasi garantii. Töökorras mitteolevad esemed suunatakse taaskasutusse. Second-hand boutique tegutseb tavapärase kauplusena selle erinevusega, et kõik müüdavad esemed on annetatud. Vastuvõtjal on õigus otsustada, missugused esemed lähevad müüki ja missugused mitte.
Keskuses (recycle park) on mõeldud ka meeleahutusele, seal korraldatakse kontserte, olemas on kohvik jne. Erinevate ideede realiseerimiseks ja projektide arendamiseks jääb eelkõige puudu inimressursist.
Taaskasutuskeskusest leiab endale ka uue (vana) jalgratta!
Sorteerimine keskuses on iseeneset lihtne, kui töötajatel on olemas baasteadmised. Keskmiselt 90% on jäätmetest lihtsasti liigitatav, 10% jäätmete liigitamine vajab spetsialisti kaasamist. Kui selline olukord tekib tellitakse vastav spetsialist väljastpoolt. Eraldi sorteeritakse metall, puit, rehvid. Puhta materjali eraldi kogumine on kõige tasuvam, sest seda on võimalik taaskasutada. Samas ei võeta taaskasutusse kõiki esemeid, näiteks kriimustatud või väikest parandustööd vajavat mööblit, sest puuduvad inimesed, kes võiks selle taastamisega tegeleda. See on üks valdkondadest, kuhu taaskasutuskeskus võiks edasi areneda.
Ainsa erandina on sõlmitud komisjonilepingud ehitusettevõtetega ehitusmaterjalide müügiks, mille alusel müügist teenitud kasum jagatakse lepingupoolte vahel. Selliseid lepinguid kasutatakse ehitustest üle jäänud kasutamata ehitusmaterjalide puhul. Arenguvõimalus oleks partnerlussuhete loomine ettevõtetega, mis annaks neile võimaluse avalikult deklareerida keskkonnateadlikkust jäätmete taaskasutuse alal.
Pood, mis näeb välja kui meie Uuskasutuskeskus. Müügil on mööbel, riided, jalanõud, tekstiil, nõud jmt. Butiigil on linnas ka teised poed ja nt kesklinna poodi jõuavad eksklusiivsemate firmade rõivad, mis müüakse ka vastavalt soolasema hinna eest.
Edu saladused:
1. Inimesed on valmis kasutama lihtsaid süsteeme (make it simple). Eesmärk peaks olema luua inimestele jäätmete taaskasutuselevõtt võimalikult mugavaks, st aidata nii palju kui võimalik. Sorteerimine ei ole inimeste jaoks lihtne, sest eeldab vastavaid teadmisi, aega, ruumi. Riideid saab ära anda ühes kohas, patareisid teises jne. Sorteerimiskeskuses tehakse sorteerimine inimese eest. Taaskasutamine on lihtne.
2. Vajalik võib olla seaduste muutmine. Eesmärgi saavutamiseks on vajalik seda toetav seadus või seaduse muutmine.
3. Inimestele tuleb ette näidata, kuids asjad käivad/käima peaks.Kui on soov midagi inimestele õpetada, siis tuleb neile ette näidata kuidas see käib. Pål Martensson (Taaskasutuspargi projektijuht ja keskuse tegevjuht) tegi katse ja suutis oma majapidamises tekkivad jäätmed sorteerida sedavõrd, et mitte taaskasutatavat prügi tekkis aasta jooksul vaid ca 1 kg.
4. Teavitustöö peab olema pidev. Rootsis saadetakse inimestele 3-4 korda aastas ajaleht, mis selgitab jäätmekäitlust ja elanikkonna kohustusi.
5. Taaskasutus on kasumlik. Taaskasutuskeskuse tegevus saab olla ainult kasumlik, kuna müüakse annetatud esemeid.
Mida rohkem zero waste idee populaarsus kasvab, seda rohkem seda ideed varastatakse. Ideaalis võiks zero waste olla sertifitseeritud tunnustus. Rootsis ladestatakse alla 1%, kuid samas põletatakse üle 50% jäätmetest. Põletusse minevast prügist moodustab 30% toit ja teise sama suure osa plastik: vähemalt 60% põletatavast prügist on ümbertöödeldav.
Nagu te näha võite, on värske aju läbinud väikese uuenduskuuri. Kolisime internetis uude paika ja saime sellega kaasa oluliselt rohkem kontrolli oma blogi üle ning ka veidi peenema aadressi. Nüüd palume teil muuta oma lemmikute sekka lisatud aadress ja värskendada ka oma RSS’i lugerit. Seda, mida me vana lehega peale hakkame, me veel ei tea. Tõenäoliselt saab ta külastajaid lihtsalt siia suunama.
Kõik uuendused pole veel paigas ja lehel liikudes võite mõningaid vigu leida. Nende kallal käib veel lähinädalatel töö ja katsume nii kiirelt kui võimalik kõik paika timmida. Seniks oleme väga tänulikud kui annate meile teada vigadest või ebakõladest, mida siin lehel leiate.
Teilt, meie kallid külastajad ootame veidi kannatust kuniks kõik kiiksud saab lahendatud ja soovitusi uuteks lugudeks.
