Jätkusuutlikkuse nimel purjetama!*

Keskmine aktiivne noor inimene kuulub ilmselt x-hulgal aktiivsetele noortele inimestele suunatud meililisti (eesti k. postiloendil põhinevasse foorumisse). Nii ka mina. Tundmata suunast jõudis kevadel minuni võimalus kandideerida nädalaajasele purjekatripile Läänemerel. Nagu normaalsele keskmisest võib-olla pisut aktiivsemale noorele inimesele kohane ma kandideerisin – ja sain! Kuni tund aega enne sõidu algust ei olnud ma sugugi kindel, kas reis ikka toimub, sest mingit adekvaatset infovahetust osaliste ja korraldajate vahel ei toimunud (igaks juhuks ei kandnud enne ka reisi “annetust” enne üle, kui laeva oma silmaga nägin – kohustuslikku osavõtumaksu polnudki). Igaks juhuks pakkisin ikkagi asjad. Niisiis sõitsin juuli alguses Tallinnast Turkusse vanaaegse kahemastilisega nimeks Lovis. Tripi enda nimi väga tabavalt – “Sailing for Sustainability.”*

Hoist the Mizzen Sail!

Neljanädalane reis algas Gdanskis, mina hüppasin Tallinnast paati viimasel nädalal.

GLEN-i vilistlaste (või kuidas iganes nad end nimetavad) poolt korraldatud jätkusuutlikku eluviisi propageeriva purjekatripi tekkepõhjuste kohta leiad rohkem infot siit. Mina olen vaikset viisi tänulik, et mul õnnestus juhuslikku listikoperduse tagajärjel veeta oma suve imelisim nädal pööraselt ilusal Läänemerel koos suure kamba saksa taastuvenergeetikute ja mõne muu põneva eksemplariga lähiregioonist.

Kuna eelnev info oli väga segane, siis valmistasin mina igaks juhuks ette korrektse ettekande Eesti energeetikast (kuigi mitte teema spetsialist, olin ma siiski ainuke eestlane paadis). Pärast sain kiita ka, olla huvitav olnud. (töövõit!) Pildil on laevatrümm/seminariruum/söögituba. Foto: Martin Jahn

Reis kujutas endast nö mitteformaalset õppimist. Seminarid vabas õhus vestluse vormis, töötoad köögilaua taga. Kindel võimalus leida mõttekaaslasi ja tutvuda põnevate inimestega. Mina õppisin piimapakist rahakotti valmistama ning sain selgeks mõned energeetika põhimõisted (bridge technology, base load, etc.). Tutvusin sakslasega, kes ilma eelneva matkamiskogemuseta läbis poolaastat kestva Appalachian trail-i. Ja jäi ellu. Tema tehtud on ka pildid. Danke schön, Martin Jahn! Sain kontakte läti koduveini valmistajate hulgas. Nägin pealt (aga, tõsi, ei õppinud selgeks), kuidas pisikesse filmilindi topsi mahutati telefonilaadija, mis töötas jalgratta dünamo jõul (igas mõttes parem versioon kui Hiina analoogid), kusjuures see maksis alla 2 euro. Sain häid ideid taimtoidu vallast. Mängisin rollimängus Soome energiafirma bossi. Vallutasin Soome edelaranniku saarestiku kõrgeima tipu. Sain esimese purjetamiskogemuse ja õppisin navigeerimise algtõdesid. Armusin vanaaegsetesse purjekatesse, Ja Nii Edasi…

Keegi laevareisijatest ei saanud luksuslikku kajutit ja vabandust purjetamisest kõrvale hiilida. Kõik kokkasid, purjetasid ja koristasid võrdselt. Pean tunnistama, et purjetamine on ühtlase tuulega üsna vähe aktiivsust nõudev tegevus, seega jäi rohkem kui küllaga aega niisama laevatekil lebamiseks, lugemiseks, jooga harrastamiseks, pilvede loendamiseks, magamiseks – ja muidugi elavaks aruteluks.

Minu suurim isikliku võimekuse piire kompav avastus puudutas merehaigust. Selgus, et aktiivne peastarvutamie aitas edukalt peale kippuva oksehäda vastu. Halvasti tundsingi ma ennast täpselt ühel päeval seitsmest. Eestlasega võrreldes elab keskmine sakslane pisut snoobimat elu, niisiis oli kõigil saksa tudengitel/õppejõududel kõva purjetamispagas. Sellest hoolimata leidsin ka mina endale oma niši purjede kokkusidujana ning mizzen sail’i reguleerijana. Kahjuks ei omandanud ma normaalset purjetamisalast sõnavara, kuna sakslased rääkisid omavahel saksakeeles ja ühised hõiked olid inglise keeles, kohati otsetõlkenda saksakeelest. Mõned laevaosad on aga ka eestikeelsena saksakeele tuletised, nii et keelelaenud tegid laevasuhtluse lihtsamaks (ahter, tekk, mast…).

Hoist the Main Sail!

Erinevates töötubades omandati ka praktilisi oskusi – pildil valmistamatakse piimapakist rahakotti. Foto: Martin Jahn

Loo moraal (id):

a) Kandideerige ja suruge end alati tundmatutesse vetesse, see võib lõppeda hästi ja isegi õpetlikult!

b) Kui te ei tea, kus asub sadam, siis ei puhu ükski tuul õigest suunast.

c) Ole valmis selleks, et eestlaste (ja üldiselt ka teiste baltirahvaste) huumorisoon on poliitiliselt korrektsete lääne-eurooplaste jaoks harjumuspäratult otsekohene ja veider (aga lõpuks armastavad nad seda sama palju kui me ise).

d) Kui sa oskad hästi süüa teha, siis ei teki imelikke isusid (“lihaisu” vmt). Suure gastronoomina kinnitan, et kogu reisi vältel pakuti ainult ülimaitsvat taimetoitu.

e) Inseneriharidust võiksid omandada palju rohkemad inimesed. Mina vaikselt rohetusin kadedusest, kui mu deuch brüder ilma igasuguse vaevata selgitas transformaatorite tööpõhimõtet ja kiirete peastarvutustega kalkuleeris regiooni energiavooge.

f) Vastused vähemalt 90% küsimustele on kellelgi juba olemas. Õiged inimesed peab lihtsalt ninapidi kokku viima. Kui kõik juba olemasolevad jätkusuutlikud/ säästlikud/ looduslähedased/ targad/ kavalad/ keskkonnateadlikud ideed kokku koguda ja neid rakendama hakata, ei räägiks me täna inimtekkelisest kliimadestabiliseerumisest, biodiversiteedi kaost või keskkonnasaastest.

g) Mitteformaalne õppimine toimib. Täiega.

 Hoist the inner yankee, hoist the outer yankee!

Mitteformaalse õppimise klass võib olla ka kai, siin sain selgeks salsa ja saksa rahvatantsud. Foto: Martin Jahn
Imeilusad Soome saared. Suur osa läbitud saarestikkust kuulus looduskaitse alla.
Purjereisil pakuti ainult taimetoitu, hästi ära oleksid elanud ka veeganid, aga juustu jm piimatooteid oli siiski samuti menüüs. Foto: Martin Jahn

Take down the sails! 

Reisi viimasest nädalast, sellest samast, millest ka ise osa võtsin, on meeleolukas video kõige vaimukamalt lätlaselt, keda mul on au tunda:

Intervjuu purjekarahvaga Tallinna TV poolt:   http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=2401 (alates 8:40)

To the anchor!

Autor: Helene