Inimgeograafiast, mobiilpositsioneerimisest ja säästvast linnaruumi planeerimisest – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa II

Mina olen Kaisa ning Värkse Aju liikmetest ainus geograaf, täpsemalt siis inimgeograaf. Bakalaureusekraadi omandasin siiski keskkonnatehnoloogia erialal ning suurem osa magistrantuuristki sai sel alal läbitud. Teatud hetkel muutusid minu huvid siiski selliseks, mis haakusid pigem inimgeograafiaga ning seetõttu langetasingi otsuse siduda edasised õpingud just Tartu Ülikoolis õpetatava geograafia erialaga ning sealse mobiilsusuuringute laboriga.

Alustuseks oleks võib-olla paslik lühidalt selgitada, millega üldse tegeleb inimgeograafia, kuna nii loogiline kui see mõiste ka ühele geograafile ei tunduks, on see minu mitte-loodusteadlastest ja –geograafidest tuttavates alati lisaküsimusi tekitanud. Niisiis, inimgeograafia (human geography) huvitub suuresti just inimtegevusega kaasnevate nähtuste ruumilisest korraldusest ja seejuures uuritakse just eeskätt ühte konkreetset nähtust ja selle korraldust defineeritud ruumis. Näiteks huvitab inimgeograafi inimeste liikumine linnas – mis võiksid olla need potentsiaalsed tegurid, mis koondavad inimesi enam ühte kohta. Siinkohal võib inimesi eristada ka vanuse ja rahvuse alusel gruppidesse jne.  Meie liikumine linnaruumis on suuremal või vähemal määral ikka seotud teatud valikutega ning meie tehtud valikud on sõltuvad erinevatest teguritest nagu vanus, sugu, rahvus, samuti linnaruumi struktuur, meie igapäevaelu korraldus, laste olemasolu jne. See nimekiri on väga pikk ning tänu sellele ongi inimeste ja nende käitumise uurimine väga keeruline. Kõiki tegureid, mis inimkäitumist mõjutavad, ei ole võimalik ühte mudelisse panna nende suure arvu ning teisalt ka raske mõõdetavuse tõttu. Siiski – milleks kõik see ja miks sellest üldse rääkida keskkonnablogis?

Vahest olete mõelnud sellele, miks te kasutate just seda poodi ja mitte teist või miks võetakse ette vahel pikki reise, et linnast välja saada. Vastused neile küsimustele võivad küll olla väga erinevaid, kuid kui inimeste liikumises on näha mustreid, on seda infot võimalik planeerimisel või poliitikakujundamisel ära kasutada. Näiteks võivad küsitlusuuringu tulemused uurijale anda informatsiooni selle kohta, et suur osa teatud linnaosa elanikke reisib päevas väga palju selleks, et oma ostud teha mõnes kaugemalasuvas suuremas poes. Keskkonnaaspektist oleks siiski pikemas perspektiivis kasulikum, et need inimesed saaksid oma ostud tehtud kusagil lähiümbruses. Samuti on võimalik olukord, kus haljasalade vähesus linnas tingib selle, et inimesed sõidavad tihedamini linnast välja – teatud osa sellest liikumisest oleks ehk võimalik vältida, kui muuta linnaplaneeringut ning –haljastust. Ilmselt on mu jutu iva kohale jõudnud – inimeste liikumisega kaasneb paratamatult ka energiatarve ning vahel võib see väga suureks kasvada. Inimeste mobiilsus ei ole kindlasti mitte ainus valdkond, millega inimgeograafia tegeleb, kuid see on just see valdkond, millega mina mobiilsusuuringute laboris tegelen ja millest ma alljärgnevalt ka natukene rohkem räägin.

Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute labor kasutab inimeste mobiilsuse uurimiseks viimasel ajal enam mobiilpositsioneerimise andmestikku, kas siis passiivset või aktiivset. Oma magistritöös kasutan ise passiivse mobiilpositsioneerimise andmeid, mis tähendab seda, et koostöös Eesti mobiilioperaatoritega on võimalik teha tagasiulatuvalt kõnedeeristus, mis näitab, millisel ajahetkel ja millise mobiilimasti teeninduspiirkonnas on teatud telefoninumbrilt kõne tehtud. Siinkohal olgu öeldud, et saadud andmete põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kes on see konkreetne inimene, kes kõne teostas, sest uurijale kättesaadavas andmebaasis puudub info, mis võimaldaks sellist teavet koguda. Kogutud info põhjal on aga võimalik teatud täpsusastmega teada saada, kus asub inimese kodu (piirkond, kus on argipäeviti pärast viit tehtud enamik kõnesid) ning kus töökoht (enamik kõnesid teostatud enne kella viit argipäeviti). Lisaks on meil võimalik panna kõik need kõnetoimingud kaardile ja vaadata, kui suur on inimese tegevusruum – kus ta liigub ja kui suur see ala on, mida ta igapäevaselt kasutab. Analüüsitavad andmed on võimalik panna põhjuslikku seosesse mitmete teguritega nagu näiteks uuritava linna linnaruumi struktuuriga. Eeskätt huvitavad meid energiasäästu seisukohalt just sellised tegurid, mida oleks võimalik kas planeeringute või keskkonnapoliitiliste otsustega mõjutada.

Oma magistritöös keskendun just sedatüüpi reisidele, mis otseselt ei kuulu inimese igapäevasesse teguvusruumi ning on mõjutatud pigem vähempraktilistest valikutest. Seda eeskätt seetõttu, et sellist mobiilsuse osa ei ole veel väga palju uuritud ning selle osakaalu hinnatud. Saadavad andmed võimaldaks luua keskkonnapoliitika kujundajatele parema ettekujutuse inimeste liikumistest ning nende vajadustest, mis omakorda on tugevas seoses ka inimeste energiatarbega.

Andmetöötluse võlud. PhD Comics Jorge Cham.