Ebatõenäoliselt ebatavaline ebapärlikarp

Raskesti kaitstavate liikide olukord on heaks indikaatoriks kogukonna või riigi keskkonnakaitselisest pingutustasemest. Üks haruldasemaid Eesti loomakesi on ebapärlikarp, kes on suuremast osast Euroopast  juba ammu hävinud. Aeg-ajalt võib leida tema kohta aga põnevaid kirjutisi. Viimati oli bioneer.ee-s uudis, mis põhines Marek Vahula diplomitööl aastast 1995. 2012 detsembris avaldas nupukese ka Õhtuleht. Ehk kõige köitvamalt on teemat käsitlenud Osoon, ära mainitakse liik ka 8. klassi bioloogiaõpikus. Haruldane, õrn ja konkurentsitult pikaealisemast loomaliigist Eestis (Eesti vanuserekord Marek Vahula andmetel 134 aastat!), Margaritifera margaritifera-st, on kuulnud niisiis üsna paljud. Teda näinud aga…?

ebapärlikarp
Ebapärlikarbid on pikaealised biofiltraatorid, kes hangivad toitu jõeveest.

Ebapärlikarp on biofiltraator. Ta toitub veekogus hõljuvast loom- ja taimhõljumist, mida ta hangib sissevooluava kaudu. Kui tõelisi pärlikarpe leiab soojaveelistest  meredest, siis meie kodumaine „peaaegu-pärlikarp“ eelistab külma ja kiirevoolulist magevett (on ta ju nn holarktilist päritolu). Sissevooluavadest saab ta ka hapniku, mida omastab lõpuste abil. Ebapärlikarbil on kahe poolmega  pruunikasmust neerja (noorelt elliptilise) kujuga koda. Jõepõhjal liikumiseks kasutab ta lihaselist jalga. Teadaolevalt suurim karp, mis on registreeritud, oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. Eestis on loendatud pärlikarbi kojas 134 aasta juurdekasvukihti, Põhja-Rootsist on leitud koguni 280 aasta vanuse karbi koda. Meeltest on karbil arenenumateks kompimis- ja maitsmismeel, silmad tal aga puuduvad.

Ebapärlikarbid kuuluvad süstemaatiliselt loomariiki, selgrootute rühma, limuste hõimkonda, 30 000 liikmega karbiliste klassi (erihambaliste (Heterodonta) alamhõimkonda), jõekarbiliste sugukonda (Unionoida, ingl. k. fresh water mussels ehk mageveekarbilised), 200 miljonit aastat vana ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda, ebapärlikarbi (Margaritifera) perekonda, kuhu kuulub veel neli liiki.

ebapärlikarbi eluring
Ebapärlikarbi elus mängivad vaheperemehena väga olulist rolli lõhed.

Ebapärlikarp on keerulise sigimise ja arenguga selgroogne, kes alustab sigimist alles 10-15 aastaselt. Harilikult on ebapärlikarp lahksuguline, kuid ebasoodsates tingimustes võib muutuda ka hermafrodiitseks (arvatavasti aitas see võime üle elada jääaja). Juulis muneb emakarp oma munad lõpustele, seal viljastatakse nad veega kandunud seemnerakkude poolt ja nad arenevad edasi pihtvastseteks ehk glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad kiiresti leidma endale vaheperemehe, mõne noore vikerlase (sobivad jõeforell, meriforell ja lõhi, kuid mitte vikerforell), kelle lõpustele kinnituda ja püsida seal kuni järgmise aasta kevadeni. Harvem võivad seda osa täita ka teised kalaliigid, kusjuures peremeesloomale vastsed mingeid ebameeldivusi ei põhjusta.

Vastsed vabanevad kala lõpustelt mais-juunis ja laskuvad veekogu põhja. Emaslooma poolt munetud mitmest miljonist munast jõuavad suguküpsuseni üksikud. Suguküpsuse saavutamise vanus sõltub elupaigast, näiteks jahedamas kliimas võtab see aega kuni 20 aastat. Tihe seotus oma vaheperemehe käekäiguga on üks põhjustest, miks ebapärlikarbi seisund Eesti vetes järjest halvenenud on.

Nii ebapärlikarbid kui ka nende pärlid on ülimalt aeglase kasvuga. Esimese eluaasta lõpuks on karp ainult 0,5 cm pikkune ja viieaastaselt 2 cm pikkune. Kümnendaks eluaastaks on karbielanik kasvanud kuue sentimeetri pikkuseks. Seejärel kasv aeglustub veelgi. 12 – 13 cm pikkused ebapärlikarbid on umbes 70 aasta vanused.

Ebapärlikarbil on võime moodustada pärle. Pärl on keemilises tähenduses kaltsiumkarbonaadi (CaCO3, sisuliselt katlakivi) agregaat. Mantliõõne vigastuste või sinna sattunud võõrkehade ümber kujunenud pärlmutrikiht annab sageli pärlisarnase läikiva mügarakese, mida nimetataksegi ebapärliks. Sama pärlmutrikiht asub ka karbipoolmete siseküljel. Tasapisi sadestub pärlmutrit juurde, pärli mõõtmed kasvavad. See sadestumine on aga üliaeglane. Sentimeetrise läbimõõduga pärl on kasvanud kolm-, nelikümmend aastat. Harva on seal ka päris ehtsaid, kuni hernetera suurusi ümaraid pärleid, mis ise üle saja aasta vastu ei pea. Nad lihtsalt tuhmuvad ja hakkavad tasapisi lagunema. Statistiliselt võib pärli leida ainult ühes karbis 2700 hulgast!

Põhimõtteliselt suudavad pärli moodustada enamik tugeva kestaga molluskeid, kuid vähesed liigid suudavad luua erilise pärlmutterläike või sillerdusega pärle. Neid viimaseid, hinnalisi pärle, suudavad kasvatada pärliaustrid perekonnast Pteriidae ning magevete pärlikarbid perekondadest Unionidae ja Margaritiferidae. Teadaolevalt suurim pärl leiti Filipiinidel aastal 1934, seda tuntakse Lao Tzu pärli nime all. Tegemist oli siiski ilma pärlmutterläiketa hiidkarbi derivaadiga. Selliste molluskite pärlid, kelle sisepinnal puudub pärlmutterläige, meenutavad pigem portselankerasid kui pärle, sest nende pind on piimjalt tuhm. Väidetavalt toodetakse 99,99% pärlitest tänapäeval kasvandustes.

Ebapärlikarp elab külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes kus vee pH on vahemikus 6–7. Loomake kaevub põhjaliiva, nii et välja jääb vaid karbi peenem ots. Vee temperatuur peab püsima allpool 14 ˚C; juba 18 ˚C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jääb glohhiidide eluiga lühikeseks, nad surevad enne, kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku järele.

Ebapärlikarp vee omaduste suhtes väga tundlik. Temperatuuri tõustes ja küllaldase päikesevalguse ja toitainete rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad. Liiv, kivid, oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu põhjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH ja ööpäevase hapnikurežiimi dünaamikat, nad võivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega, loomad võivad hukkuda. Kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad. Vee rauasisaldus peab olema võrldemisi madal –  veekogu põhja ei tohi tekkida limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Karbid ei talu ka väga karedat (karbonaatiderikast) vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti.

Ebapärlikarp on ajalooliselt vana liik, vanim mageveepärlikarpide hulgas. Ta on välja kujunenud külmas vees ja püsinud tänapäevani vaid jahedates puhastes ning kalarikastes looduslikes veekogudes. Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui rohkele püügile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel, sh mineraalväetiste kasutamine.

Eestis on andmeid ebapärlikarbi ajaloolise leviku kohta kahes piirkonnas: Koiva ja Pudisoo jõgikonnas. Gustav Vilbaste on tsiteerinud Fr. Chr. Jetze artiklit: “Eesti- ja Liivimaal on üldse 45 oja ja seisvat järve, millest pärleid püütakse; Liivimaal siiski rohkem kui Eestimaal.” Samast selgub, et tuntumad pärlipüügi jõed olid Pudisu (Pudisoo) jõgi Põhja-Eestis ja Hupeli teadete järgi Mustjõgi Valga kreisis. Veel 20. sajandi algul koguti ebapärlikarpe pärlipüügi eesmärgil. Ebapärlikarbid elasid Läti piiri lähedal Pärlijões ja ka mõnedes praeguse Lahemaa jõgedes.  Meie jõed olid pärlite poolest nii rikkad, et 1694. aastal seadis tollane Rootsi kuningas Karl IX ametisse pärliinspektori, kelle ülesanne oli pärlipüüki juhtida ning selle tegevuse üle valvata. Ka hiljem Vene keisrite valitsemise ajal oli pärlipüük kontrolli all. 1746. aastal kinkisid Liivimaa aadlikud keisrinna Jelizaveta Petrovnale hanemunasuuruse pärli, mis oli pärit Pärlijõest. Vaatamata pidevale järelvalvele, vähenesid ebapärlivarud pidevalt, sest pärli kättesaamiseks, tuleb karbipoolmed lahti kangutada, misjärel loom sureb.

Veel 20. sajandi 50-ndatel leidis Juhan Vilbaste ebapärlikarpi Lõuna-Eestis Pärlijões (Mustjõe lisajõgi). 1994. aasta suvel ebapärlikarpi Pärlijõest ja teistest Mustjõe lisajõgedest enam ei leitud. Praegu leidub ebapärlikarpi meil vaid Pudisoo jões. Lõuna pool on ta siiani püsinud veel üksikutes Läti jõgedes Koiva jõgikonnas.

Ebapärlikarbi Eestis ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus on viimastel aastakümnetel tugevasti kahanenud. 1995. aastal hinnati Pudisoo jõe asurkonna suuruseks umbes 35 000 isendit. Ebapärlikarbi suremus oli eriti suur aastatel 1989–91, kui jõe valgalal tehti maaparandust. See tingis orgaaniliste ja mineraalsete setete ülemäärase koormuse, tugevalt suurenes ka toitainete sisaldus vees. Olukord paranes küll aastatel 1993–97, kuid on nüüd taas halvenenud. Hävitavalt mõjus ebapärlikarbile 2002. aasta põuane ja kuum suvi.

Inimtegevuse tagajärjel on ebapärlikarbile sobivad veekogud kogu Euroopas enamasti kadunud. Seda liiki saab päästa üksnes tema viimaseid teadaolevaid elupaiku – nii jõgesid kui ka nende valgalasid väga rangelt kaitstes.  Üle poole maailmas järgi jäänud ebapärlikarpidest elab Šotimaa 50 jões, kus hoolimata kaitsest endiselt tegeletakse pärlite salapüügiga. Pärlikarpe leidub suhteliselt rohkelt ka Põhja-Ameerikas (Kanada idaosas ning USA kirdeosariikides). Euroopas leidub (on leidunud) mageveepärlikarpe Austrias, Belgias, Tšehhis (väga ohustatud), Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal (tõenäoliselt välja surnud), Ühendkuningriikides, Luxemburgis, Leedus (tõenäoliselt välja surnud), Poolas (välja surnud), Ibeeria poolsaarel (Portugalis ja Hispaanias), Skandinaavias, Venemaal (Valgesse merre ja Põhja-Jäämerre suubuvates jõgedes ning Koola poolsaarel, selgusetu on selle liigi levik Ida-Euroopas ja Siberi aladel) ja Eestis.

ebaparlikarp
2004. ja 2009 aasta seire tulemustest selgub, et juurdekasvu pole olnud kuskil. Puudub vaheperemees, puudub ka järelkasv…

Ebapärlikarp kuulub Eesti Punase Raamatu I kategooria kaitsealuste liikide hulka, IUCN-i Punase Raamatu eriti ohustatud liikude hulka, EL elupaiga direktiivi II ja V lisasse ning Berni konventsiooni III lisasse. Sellest tulenevalt on ebapärlikarbi seire peamiseks esmärgiks liigi elupaikade ja populatsiooni seisundi pidev jälgimine, et tagada vajalik informatsioon liigi kaitse korraldamiseks. Seirealad paiknevad ebapärlikarbi levikuala erinevates piirkondades. Keskkonnaministeeriumi 2010 aasta seire järgi on ebapärlikarbi seisund hoolimata kaitsemeetmetelt jätkuvalt halvenenud, 2010-ndal aastal oli plaanis luua eraldi kaisekorralduskava. 1993. aastal küündis vaatluskohtades karpide arvukus pea 2500 isendini, 2010. Aastal loeti kokku ainult 787 karpi.

Ebapärlikarpide elupaikade, populatsioonide ning isendite drastilise vähenemise peamised põhjused viimase 100 aasta jooksul on:

  1. Tööstus- ja põllumajandusreostus ning sellest tingitud vooluveekogude eutrofeerumine.
  2. Peremeeskalade arvukuse kiire vähenemine ja nende väljatõrjumine võõrliikide nt vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) poolt.
  3. Konkurents rändkarbi (Dreissena polymorpha) näol. 
  4. Vooluvete takistamine paisudega ja sellest tingitud peremeeskalade liikumise tõkestamine jõe piires (nt. kopratammid). Lisaks on suureks probleemiks siin liigsete setete kogunemine, mille alla karpide kolooniad mattuda võivad.
  5. Melioratsioonitööd valglal  ning jõesängi profiili ja -põhja füüsiline muutmine, mis mõjutavad vooluveekogu hüdroloogilist režiimi ja ökoloogilist seisundit.
  6. Kallastelt vette kukkuvad lehed jm orgaaniline aine. Varem olid Pärlijõe kaldad osaliselt karjatatavad, mistõttu langes jõkke vähem orgaanilisi aineid.
Kuigi Eestis enam röövpüügiga ei tegeleta (karpide arvukus on nii madal, et tõenäosus leida väheste järelejäänud karpide seest pärli on olematu), siis Šotimaal (ka seal on ebapärlikarp ohustatud) on see endiselt üks põhilisi liigi hävimise põhjuseid.

On kaalutud ka ebapärlikarpide tehistingimustes paljundamise alustamine, et neid siis pärast loodusesse tagasi suunata, see võimaldaks ebapärlikarpide asurkonda spetsiaalses paljunduskeskuses n-ö kunstlikult toodetud järelkasvuga turgutada. Seda tehakse praegu edukalt näiteks Suurbritannias, Tšehhis ning Saksamaal. Samuti soovitatakse tagada peremeeskaladele parem liikuvus ja kodujõest kopraid välja küttida.

Pikaealise liigi esindajatena on praeguseks Eesti aladel säilinud pärlikarbi isendid minust valdavalt vanemad. Kui kõik läheb hästi, on nad alles ka siis, kui mind enam pole. Tahaks loota, et kõik teadmised ebapärlikarbist leiavad kasutamist kaitsekavade koostamisel ja rakendamisel (kaitsemeetmeid planeeritakse ja rakendatakse nii Eesti kui EL tasandil). Arvestades seda, et näiteks Šotimaal, aga veel enam USA-s on siiski ka elujõulisi ebapärlikarbi populatsioone säilinud, võib loota, et karpe üritatakse tulevikus ka taasintrodutseerida jõelõikudele, kus lõhilaste populatsioonid on kosunud ning põhjasubstraat sobilik kinnitumiseks. Kuna olen Lõuna-Eestis Koiva jõel kanuumatkal käinud, siis tekkis huvi teha väike retk ka Pudisoojõe kallastele – loomulikult mitte pärle korjama vaid koguma endasse seda unikaalset atmosfääri – ikkagi pärlijõgi! Aga kauaks veel? …ja tegelikult – võib-olla on parem kui sinna Pudisoo jõe äärde liigselt ei tikugi. On ju inimese kõrgendatud tähelepanu ja aktiivsus otseselt või kaudselt ebapärlikarbid hukatusse viinudki.

Lisalugemiseks soovitan kätte võtta Nikolai Laanetu artikkel Eesti Loodusest (millel põhineb ka suurem osa faktilisest materjalist antud artiklis) või Margus Mägi bakalaureusetöö aastast 2010.