Värske Aju külaline on sedapuhku Marek Vahula, bioloog, kes huvituv nii ebapärlikarpidest kui ka nähtavasti lindudest. Wabakutselisena uurib ta praegusel hetkel oma lemmiksulelist: herilaseviud.
Neeruti maastikukaitseala asub Lääne-Virumaal Kadrina vallas, Pandivere kõrgustiku põhjaosas. Neeruti mäed on kaitse all juba 1957-ndast aastast saadik.
Pindala poolest kuulub Lääne-Virumaal paiknev Neeruti maastikukaitseala oma 1272 hektari suuruse pindalaga keskmike hulka. Maastike vaheldusrikkuse poolest on ta aga meie kaitsealade esirinnas. Vaid tunnise matkaga võib leida rabasid, oose, mõhne, vallseljakuid, orge ja neli järve. Vahelduvad kiiresti mitmed metsatüübid- salumetsad, salukuusikud, lodud, rabamännikud ja inimkäte mõjul uued metsakultuurid-kuusenoorendikud.
Põhjalikumalt on uuritud ja käsitletud Neeruti mägedes jääaegset teket ja linnustikku. Nüüd viimasest pikemalt. 1960-1963 valmis Tiit Randlal diplomitöö „Neeruti salukuusikute linnustik”(1). Siis fikseeriti eri proovilappidel eri elupaikades kõik kohatud liigid. Linnuliikide arvuks saadi tollal 122 liiki. Aastast 1984 seiras maastikukaitsealal röövlinde ja linnustikku käesoleva artikli autor. Nii valmis bioloogiaalaste uurimistööde konkursitöö „Neeruti röövlinnud”.(2) See siis Kadrinas 1990 aastal Kadrina keskkooli bioloogiaõpetaja Siret Punga juhendamisel. Põhjalikumalt uuriti röövlinde kuni aastani 1994, edasi vaid üldist linnustikku ja nii kuni aastani 2009 ehk siis kokku 25 aastat. Selle põhjal valmis ja ilmus 2010 aasta märtsis voldik „Mägede linnud”(3).Kõik märgitud uurimistööd on saadaval ka Neeruti Seltsis.
Neeruti mäed on tuntud ka kui hiireviu paradiis. (Foto: Mike Barry)
Veerandsaja aastaga saadi liikide arvuks 113. Üldine linnustik on jäänud samaks, endiselt on arvukalt laululinde, röövlinde, järvedega ja väikeste rabadega seotud liike. Lisandunud on händkakk ja kassikakk. Kadunud on võrreldes kuuekümnendate aastatega järgmised liigid: karvasjalg-kakk, õõnetuvi, turteltuvi, siniraag, soo-roolind, nõmmelõoke, tamme-kirjurähn. Nende lindude allakäik on kodumaal olnud üldine, mitte vaid Neerutis. Ehk näitab see seda, et tänu maastikukaitsealale on linnustik püsinud stabiilne. Esindatud on kõik meie lehelinnud, rästad, rähnid.
Mäed on tuntud ka kui hiireviu paradiis. Liigiga on seotud ka kolm omalaadset rekordit: vanim puus püsiv viupesa hakkab saama 31 aastaseks; samas pesas lennuvõimestus 1999 aastal viis poega ning 1989 ja 1990 aastal pesitses mägedes üheksa paari viusid. Viimane fakt kinnitab, et vaheldusrikas maastik soosib viude elu-olu. Mitmekesine maastik meelitab siia igal kevadel pesitsema ka kolm paari herilaseviusid. Ilmselt on omavahel seoses kassikaku tõus üheksakümnendatel ja kanakulli langus. Seoses suurte, kassikakule sobivate raiesmike kiire kinnikasvamisega, võib oodata kassikaku uut langust. Kaheksakümnendate aastate suur raie tõrjus metsaga seotud liigid väikestele järgijäänud metsasaarekestele, aga seoses uue metsapõlvkonna hoogsa sirgumisega on oodata metsaliikide osakaalu uut tõusu. Suurtele lageraiielankidele ilmusid siis uued, avamaastiku liigid: rukkirääk, kiurud, pruunselg-õgija jt. Nüüd on viimased jälle taandumas.
Plaanis on uus Neeruti linnuseire. Kel asja vastu huvi või soov soetada voldikut, andku sellest märku kas Neeruti Seltsile ( neerutiselts@hot.ee ) või allakirjutanule ( marek53@hot.ee ). Iga-aastaseks ürituseks on saamas Neeruti Päev, mille tava algas 2010 aastal, kahe mehe, autori ja Karl Meosi algatusel. See on siis linnupesakastide valmistamine ruumis, Kadrina keskkooli tööõpetuse tundides ja näidisülespanek vabas looduses. Seljataga on kolm päeva ning tulemas on päev nr. 4, seda 2. mail. Sel kevadel, koguneme kell 14.15 kahe järve vahel piknikuplatsil. Pesakaste tehakse igasugususeid ja kolme äraolnud üritusega on Eesjärve ümbruse metsad juba tehispesi täis. Arenguruumi on Neeruti Päeval palju, sest aega võtab palju enne kui kõik Neeruti metsad pesakaste täis saavad pandud.
Allikad:
Neeruti salukuusikute linnustik. Diplomitöö. Tiit Randla, 1963, Tartu ülikool.
Neeruti röövlinnud. Bioloogiaalaste uurimistööde konkursitöö. Marek Vahula, 1990, Kadrina.
Mägede linnud. Voldik. Marek Vahula, 2010, Rakvere
Artikli autor on Sirje Sildever, kes on Tallinna Tehnikaülikooli okeanograafia eriala doktorant. Sirje jõudis parimate hulka 2013. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.
Käesolev artikkel tutvustab paljale silmale nähtamatuid, kuid mereökosüsteemi seisukohast olulisi organisme – dinoflagellaate. Dinoflagellaadid ehk vaguviburvetikad (Joonis 1) on koos ränivetikatega ning tsüanobakteritega mereökosüsteemides olulised kui esmased tootjad, kes toodavad fotosünteesi käigus orgaanilist ainet ning kõrvalsaadusena hapnikku (17). Kokku toodavad meres elavad fotosünteesijad 50% maakeral produtseeritavast orgaanilisest ainest (12).
Praeguseks on kirjeldatud 2000 erinevat dinoflagellaatide liiki, millest meres elavaid liike on 1555 (5). Enamus dinoflagellaate on vabalt elavad organismid, kuid leidub ka liike, kes elavad sümbiontidena korallides või parasiteerivad teisel organismidel (16); (6). Seetõttu on neil ka erinevad toitumisstrateegiad: mõned liigid toodavad fotosünteesi käigus orgaanilist ained ning kõrvalsaadusena hapnikku, st. on autotroofsed; osad toituvad teistest mikroorganismidest, st. on heterotroofsed, või kombineerivad neid kahte strateegiat olles miksotroofsed (3); (6). Enamus vabalt elavatest dinoflagellaatidest asustab veesamba ülemist kihti, kus on piisavalt valgust fotosünteesiks ning piisavalt toitu heterotroofsetele liikidele (8).
Joonis 1. Dinoflagellaatide erinevad elustaadiumid
Dinoflagellaatide liikuvad rakud on varustatud viburitega, mis võimaldavad neil veesambas üles ja alla liikuda. Selline liikumisvõime on väga kasulik, kuna võimaldab valida fotosünteesiks optimaalse valgustugevusega veesamba kihi ning kasutada erinevates kihtides leiduvad toitained (1); (6). Ligipääs sügavamates veekihtides olevatele toitainetele on eriti oluline pärast kevadõitsengut, mille käigus on veesamba pealmisest kihist toitained ära tarbitud ning veemasside erinevast temperatuurist tingitud kihistumise tõttu ei segata neid ka ülemistesse veekihtidesse juurde. Vertikaalse rände puhul on täheldatud ööpäevast mustrit – päeval paiknevad dinoflagellaadid veesamba ülemises kihis, kus nad fotosünteesivad, kuid ööseks laskuvad sügavamatesse kihtidesse ning omastavad seal olevaid toitaineid (4). Dinoflagellaatide ujumiskiirus sõltub keskkonnatingimustest, raku suurusest ning liigist jäädes vahemikku 50-500 µm s-1 (11).
Mõned dinoflagellaatide liigid moodustavad elutsükli käigus puhkestaadiume (Joonis 1), mis on vastupidavad ning võimaldavad üle elada ebasobivad keskkonnatingimusi (2); (14). Puhkestaadiumid moodustuvad sugulise paljunemise tulemusena pinnakihis, kust need vajuvad põhjasettesse. Juhul, kui puhkestaadiumid satuvad taas valguse kätte (läbi süvaveekergete, inimtegevuse, nt. süvendamine) väljuvad neist liikuvad rakud (Joonis 1). Setetesse mattunud puhkestaadiumid võivad eluvõimelisena püsida kuni 100 aastat (13).
Sobivate tingimuste korral võivad dinoflagellaadid põhjustada massvohamisi.Olenevalt domineerivast liigist võivad need olla ka toksilised, muuta vee värvust (Joonis 2) ning ummistada kalade lõpuseid põhjustades sellega nende surma. Üheks esimeseks kirjalikuks viiteks dinoflagellaatide massvohamisest peetakse piiblis kirjeldatud juhtumit Niiluse vee muutumisest veripunaseks ning kalade suurest suremusest. (7)
Fotosünteesiva planktoni ehk fütoplanktoni massvohamised vähendavad valguse hulka veesambas, mis mõjub limiteerivalt makrovetikate ja kõrgemate taimede kasvule. Lisaks eelpool mainitud mõjudele soodustavad massvohamised põhjalähedastes kihtides hapnikuvaegust, kuna õitsengu jäänuste lagundamiseks kasutatakse seal leiduvat hapnikku. (9) Seetõttu on oluline enne setteid liigutavate toimingute tegemist uurida seal leiduvate puhkestaadiumite liigilist koosseisu ning arvukust.
Samal ajal tuleb rõhutada, et fütoplanktoni õitsengud ning ka massvohamised on täiesti looduslikud nähtused, mis on mereökosüsteemi toimimiseks vajalikud, kuna fütoplanktoni poolt toodetud orgaaniline aine on aluseks kogu merelisele toiduahelale (9). Viimastel aastakümnetel on aga täheldatud massvohamiste kasvu, mida seostatakse inimtegevuse tulemusena merre lisanduvate lämmastiku- ja fosforiühenditega (9).
Lisaks toetab inimtegevus võõrliikide levikut, mille tagajärjel võivad toksilisi õitsenguid põhjustavad liigid jõuda piirkondadesse, kus nad varasemalt puudusid (7). Selleks, et võõrliigid uues keskkonnas hakkama saaksid, peavad seal valitsevad tingimused, näiteks soolsus, temperatuur ja valgustingimused olema nende jaoks sobivad. Liiga madal või kõrge soolsus on organismide jaoks oluline levikut piirav faktor, kuna organismi jaoks mitte-optimaalsed soolsustingimused põhjustavad stressi, mis avaldab mõju keha suurusele, ainevahetusprotsesside kiirusele, kasvukiirusele ning paljunemisvõimele (15).
Näiteks Läänemeres piirab mereliste liikide levikut madal pinnakihi soolsus, mis väheneb Taani väinadest põhjapoolsete basseinide suunas (10). Pinnakihi soolsuse vähenemise mõju näitavad ka Läänemere erinevatest basseinidest uuritud dinoflagellaatide liigiline koosseis ning puhkestaadiumite arvukus, mis vähenevad Taani väinadest põhjapoolsete basseinide suunas. Seejuures suurim langus nii pinnakihi soolsuses kui ka liigilises mitmekesisuses ning puhkestaadiumite arvukuses toimub Taani väinade ja Arkona basseini vahel.
Lisaks sellele mõjutab madalduv soolsus ka kõigis Läänemere basseinides elava dinoflagellaadi, Protoceratium reticulatum`i, puhkestaadiumite välimust. Nimelt domineerivad erinevates basseinides erineva jätkepikkusega (väljakasvud rakukestast) isendid (Joonis 3). Kui Taani väinades on levinud väljaarenenud jätketega isendid (Joonis 3 A), siis alates Arkona basseinist muutuvad domineerivaks vähenenud jätketega isendid (B) ning Gotlandi basseini põhjaosas on valdavaks ilma jätketeta isendid (C).
Joonis 3. Erineva jätkepikkusega Protoceratium reticulatum`i puhkestaadiumid (autori fotod).
Sidudes Protoceratium reticulatum`i keskmise jätke pikkuse valitseva pinnakihi soolsusega, on leitud seost võimalik kasutada arvutamaks välja minevikus valitsenud soolsustingimusi, kuna nende põhjal saab teha järeldusi näiteks selle kohta, kas tegemist on merelise, riimveelise või mageveelise keskkonnaga. Lisaks annavad setetes leiduvad kooslused infot puhkestaadiumite moodustumise ajal valitsenud temperatuuri kohta, kuna mõned dinoflagellaatide liigid eelistavad just soojemat keskkonda. Samuti saab puhkerakkude arvukuse põhjal teha järeldusi minevikus aset leidnud õitsengute suuruse kohta, mis annab omakorda infot õitsengu ajal saadaoleva toitainete hulga ning samuti valitsenud kliimatingimuste kohta.
Kokkuvõtteks – dinoflagellaadid on huvitavad organismid, kellel on mereökosüsteemis vaatamata nende mikroskoopilistele mõõtmetele täita suur roll.Inimeste tähelepanu pälvivad nad tavaliselt vee värvust muutvate või toksiliste massvohamistega. Läänemeres piirab nende levikut pinnakihi madal soolsus, mis mõjutab dinoflagellaatide liigilist mitmekesisust, puhkestaadiumite arvukust ning mõnede liikide välimust. Dinoflagellaatide ja nende puhkestaadiumite uurimine on olulised mitte ainult inimestele kahjulike õitsengute kontekstis, vaid ka minevikus valitsenud kliimatingimuste rekonstrueerimiseks.
Kasutatud kirjandus
1. Ault, TR.2000.Vertical migration by the marine dinoflagellate Prorocentrum triestinum maximises photosynthetic yield. Oecologia. 125 (4), 466-475.
2. Dale, B. 1983. Dinoflagellate resting cysts: “Benthic Plankton”. Raamatus: Survival strategies of the algae (Fryxell, G. toim.).Cambridge : Cambridge University Press.
3. Dale, B., Dale AJ. 2002. Environmental applications of dinoflagellate cysts and architarchs. Raamatus: Quaternary Environmental Micropalaeontology (Haslet, SK, toim.). London : Arnold.
4. Eppley, WR., Holm-Hansen, O., Strickland, HJD. 1968. Some observations on the vertical migration of dinoflagellates Ceratium furca, Gonyaulax polyedra, Cachonina niei. J. of Phycology. 4, 333–340.
5. Gomez, F. 2005.A list of free-living dinoflagellate species in world`s oceans. Acta Botanica. 64 (1), 129-212.
6. Graham, LE., Graham, JM., Wilcox, LW. 2008. Algae, 2nd edition. San Francisco : Benjamin Cummings.
7. Hallegraeff, G.M. 2003. Harmful algal blooms: a global overview. Raamatus: Manual on Harmful Marine Microalgae (Anderson, DM., Cembella, AD., Hallegraeff, GM.. Paris : UNESCO.
8. Head, MJ.2007.Last Inetrglacial (Eemian) hydrographic conditions in the southwestern Baltic Sea based on dinoflagellate cysts from Ristinge Klint, Denmark. Geol. Mag. 144 (6), 987-1013.
9. HELCOM. 2009. Eutrophication in the Baltic Sea – An integrated assesment of the effects of nutrient enrichment and eutrophication in the Baltic Sea region. Helsinki : Helsinki Commission. Balt.Sea Environ. Proc. No. 115B.
10. HELCOM. 2013. The nature of the Baltic Sea. [Võrgumaterjal] Helsinki Commission. [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://www.helcom.fi/environment2/nature/en_GB/nature/.
11. Jephson, T. 2012. Diel Vertical Migration in Marine Dinoflagellates. [Võrgumaterjal] [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://lup.lub.lu.se/luur/download?func=downloadFile&recordOId=3130159&fileOId=3130218.
12. Longhurst, A., Sathyendranath, S., Platt, T., Caverhill, C. 1995.An estimate of global primary production in the ocean from satellite radiometer data. J. of Plankton Research, 1995. 17(6), 1245-1271.
13. Lundholm, N., Ribeiro, S., Andersen, TJA., Koch, T., Godhe, A., Ekelund, F., Ellegaard, M. 2011.Buried alive – germination of up to a century-old marine protist resting stages. Phycologia. 50(6), 629-640.
14. Riberio, S., Berge, T., Lundholm, N., Andersen, TJA., Abrantes, F., Ellegaard, M. 2011. Phytoplankton growth after a century of dormancy illuminates past resilience to catastrophic darkness. Nat. Com. 2.
15. Schlieper, C. 1971. Phycology of brackish water. Raamatus: Biology of brackish water 2nd edition (Schlieper, A., Remane, C., toim.). Ljubljana : E. Schweizerbart`sche Verlagsbuchhandlung (Nägle u. Obersmiller).
16. Taylor, FJR., Hoppenrath, M., Saldarriga, JF. 2008.Dinoflagellate diveristy and distribution. Biodiv. Conserv. 17, 407-418.
17. Thornton, DCO. 2012. Primary Production in the Ocean. Raamatus: Advances in Photosynthesis – Fundamental Aspects (Najafpour, M., toim.). [Võrgumaterjal] InTech. [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://www.intechopen.com/books/advances-in-photosynthesis-fundamental-aspects/primary-production-in-the-ocean
Artikli autor on Anna-Helena Purre, kes on Tallinna Ülikoolis geoökoloogia eriala tudeng. Anna-Helena jõudis parimate hulka 2013. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.
Freesturbaväljad on Eesti suurima pindaalaga inimtegevuse tagajärjel tekkinud kulutustasandikud(Joonis 1), 2009. aastal leiti nende pindalaks 9371 ha (Ramst & Orru, 2009). Ammendunud freesväljad jäävad pikaks ajaks taimestikuta elututeks aladeks. Seda peamiselt nende alade varieeruva veetaseme, suvel kõrvetava päikese ning tuule tõttu maetakse taimealged pidevalt turba kihi alla. Lisaks sellele võib taimkatte arengut neil aladel takistada sobivate taimealgete puudumine, kuna pealmised, taimestiku ja turbas olevate eoste ning seemnetega kihid on kaevandamise käigus eemaldatud. Peamiseks indikaatoriks, et freesturbaväli on edukalt taastunud, peetakse püsiva ja iseseisvalt funktsioneeriva turbasamblakihi teket.
Joonis 1. Freesturbaväli Harjumaal (Anna-Helena Purre)
Milleks siis ikka on vaja taastada?Lisaks praegustele jääksoodele ammendub 10-15 aasta jooksul kuni 20 000 ha freesvälju (Ilomets, 2011). Freesturbaväljadelt toimub pidev turba mineraliseerumine ning süsinikdioksiidi õhku paiskumine. On leitud, et aastas eraldub freesturbaväljadelt 4-5 tonni süsinikku hektari kohta (Ilomets, et al., 2010). Eduka samblakatte taastamise tagajärjel hakkavad need alad peagi taas süsinikku endasse koguma. Lisaks süsiniku eraldumisele on need alad ka äärmiselt tuleohtlikud ning freesväljade metsastamine, mida uuriti nende alade taaskasutamiseks 1980. aastatel, antud alade tuleohtlikkust ei vähenda (Valk, 2005). 1995. a. võeti Euroopa Liidus kasutusele no net loss poliitika, mille kohaselt ei tohiks inimtegevuse tagajärjel märgalade pindala väheneda. Eestis on freesväljade taastamise vajalikkus sätestatud näiteks säästva arengu seaduses, maapõueseaduses ning kaevandamisseaduses.
Põhivajadus freesväljade taastamiseks tuleneb nende alade iseseisva taastumise raskuses, kuigi on üksikuid näiteid freesväljade iseseisvast taastumisest ka Eestis. See protsess on aegaanõudev ning soodele iseloomuliku taimkatte tekkimine pole garanteeritud. Isegi inimese abil läbi viidud taastamisel kulub püsiva turbasamblakatte tekkeks vähemalt 10-15 aastat (Ilomets, et al., 2010). Lisaks jääksoode metsastamisele ning taastamisele on neil aladel võimalik ka marjakasvatus (kännasmustikas, jõhvikas), samuti sobivad need alad energianiitudeks. Need jääksoode kasutamisviisid aga ei suuda asendada loodusliku soo sarnaselt funktsioneerivat ala.
Eestis kasutatakse Põhja-Ameerikas välja töötatud freesturbaväljade taastamise metoodikat, mis sobib väiksema sademetehulga ning õhuniiskusega aladele. Antud metoodika koosneb järgnevatest etappidest:
kuivendamissüsteemide blokeerimine (tõstmaks ning stabiliseerimaks alal veetaset),
ala ettevalmistus (eemaldatakse turbapinnalt pealmine kõva koorik),
Antud taastamismetoodikat on 2006. a. kevadel kasutatud näiteks ka Ohtu katsealal Keila lähistel, kust artikli autor on kogunud antud töö valmimiseks vajalikud samblaproovid. Samuti kasutatakse seda metoodikat ka Viru raba freesvälja taastamiseks, mille samblakülvamist ja multšimist on kujutatud joonisel 2. Tulenevalt sellest, et antud metoodika on loodud Kanadas ja sealseid loodusolusid silmas pidades, võib Eestis selle kasutamine vajada täiendavaid uuringuid.
Joonis 2. Sambladiaspooride külv ja õlgedega multšimine (Anna-Helena Purre)
Ohtu katsealalt (Joonis 3) kogutud samblaproovid mõõtmisest selgus, et katsealal oli keskmine sammalde biomass 5,2 g/dm2, sammalde keskmiseks juurdekasvuks mõõdeti 10,8 mm aastas ning produktsiooniks 1,1 g/dm2 aastas. Suurima osa biomassist (44%) moodustas katsealal raba karusammal (Polytrichum strictum), talle järgnesid turbasammalde perekonda kuuluvad samblad (perek. Sphagnum), kes moodustasid 28% sammalde biomassist ning soovildik (Aulacomnium palustre), kelle biomass moodustas 25% katsealade sammalde biomassist. Väikse osa sammalde biomassist moodustas ka harilik palusammal (Pleurozium schreberi, 3%).
Raba-karusammalt, kes andis suure osa sammalde biomassist katsealal peetakse taimkatteta turbaalade (ka põlenud alade) pioneerliigiks, kes aitab luua sobivaid tingimusi teiste taimede kasvuks. Raba-karusambla poolt pakutavate ,,teenuste’’ hulka kuuluvad näiteks turbapinna kinnitamine, niiskuse hoidmine, varju pakkumine ning temperatuuri kõikumiste vähendamine. Vähemalt taastamise alguses mõjub raba-karusammalde kate turbasammalde katte moodustumisele positiivselt.
Joonis 3. Ohtu katseala 2012. a. sügisel (Anna-Helena Purre)
Kõrgemad sambla biomassid ning turbasammalde ja raba-karusammalde biomassid mõõdeti karbamiidiga väetatud katselappidel (sammalde keskmine biomass 8,02 g/dm2), teise lämmastikväetise, ammooniumnitraadi mõju oli kesisem. Samuti andis häid tulemusi superfosfaadi kasutamine. Lämmastikväetiste kasutamise tulemuslikkuse kohta on aga maailma mastaabis mõneti vastukäivaid andmeid— osade artiklite andmetel mõjuvad nad sammaldele (eriti turbasammaldele) väga hästi, kuid on ka juhuseid, kui samblakate hävib nende kasutamise tagajärjel. Millest aga tuleb see, et üks lämmastikväetis mõjus väga hästi ja teine nii häid tulemusi ei andnud? Vastus võib peituda kahes asjas. Esmalt, karbamiid sisaldab rohkem seotud lämmastikku kui ammooniumnitraat. Teiseks, ammooniumnitraat on vees lahustuv sool, mis on kergemini sademetega pinnasest välja uhutav kui orgaaniline karbamiid.
Külvatud turbasamblaliikidest andis parimaid tulemusi Sphagnum fuscum’i ehk pruuni turbasambla külvamine (sammalde biomass keskmiselt 10,10 g/dm2). Antud turbasamblaliik kasvab looduslikes soos samblamätaste tipus ja kuivemates oludes ning on seetõttu saavutanud oma tiheduse, leheasetuse ning veekogumisrakkude rohkuse ja nende paiknemise abil väga hea veesäilitamise võime. Antud liiki peetakse sobivaks taastamiseks aladele, kus veetase on sügavamal (Campeau & Rochefort, 1996). Teiste turbasamblaliikide ja nende segude külvamisel jäid keskmised sammalde biomassid ligikaudu 2-3 korda väiksemaks.
Kindlasti vajab freesturbaväljade metoodika edasisi uuringuid ja arendamist, et sobitada teda erinevates paikades valitsetavatele tingimustele, sealjuures ka Eestisse. Uurida tuleks täpsemalt taastatavate alade keemilisi ning füüsikalisi tingimusi, samuti veetaset. Kindlasti tuleks suuremahuliste taastamisprojektide puhul viia läbi eelnevad uuringud ala kohta, et taastamiseks kasutatav metoodika sobitada täpsemalt taastatavale alale saavutamaks parimaid tulemusi. Seda eeskätt taastamise suhteliselt suure ressursside nõudlikkuse tõttu ja freesturbaväljade võimalikult kiireks ja edukaks taastamiseks. Taastamise eesmärgiks on saada looduslikust taastumisest kiiremini võimalikult endisele, looduslikule soole, sarnane olukord.
Kasutatud kirjandus:
Campeau, S., Rochefort, L. 1996. Sphagnum regeneration on bare peat surfaces: Field and greenhouse experiments. J. App. Ecol., 33. 3. 599-608.
Ilomets, M., Pajula, R., Sepp, K., Truus, L. 2010., allikas Keskkonnakorraldus, Maapõue alamprogramm programmi projekt nr. 14 „Turba jääkväljade rekultiveerimine turbasammaldega“ lõpparuanne. [Online] http://www.tlu.ee/files/arts/1011/Turbabe45a5a36 afe49d68d387e 9d21058a6f.pdf (21. 01. 2012).
Ilomets, M. 2011. Kogemusi Eestist. Rmt.-s: Paal, J. (koostaja) Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tartu: Eesti Turbaliit, lk 130-138.
Valk, U. 2005. Eesti rabad. Tart u: OÜ Halo Kirjastus.
Ramst, R., Orru, M. 2009. Eesti mahajäetud turbatootmisalade taastaimestumine. Eesti Põlevloodusvarad ja –jäätmed, 1-2. 6-7.
