Freesturbaväljadest ja sammaldest (koostöös Talveakadeemiaga)

TalveAkadeemia_logo
Artikli autor on Anna-Helena Purre, kes on Tallinna Ülikoolis geoökoloogia eriala tudeng. Anna-Helena jõudis parimate hulka 2013. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

Freesturbaväljad on Eesti suurima pindaalaga inimtegevuse tagajärjel tekkinud kulutustasandikud (Joonis 1), 2009. aastal leiti nende pindalaks 9371 ha (Ramst & Orru, 2009). Ammendunud freesväljad jäävad pikaks ajaks taimestikuta elututeks aladeks. Seda peamiselt nende alade varieeruva veetaseme, suvel kõrvetava päikese ning tuule tõttu maetakse taimealged pidevalt turba kihi alla. Lisaks sellele võib taimkatte arengut neil aladel takistada sobivate taimealgete puudumine, kuna pealmised, taimestiku ja turbas olevate eoste ning seemnetega kihid on kaevandamise käigus eemaldatud. Peamiseks indikaatoriks, et freesturbaväli on edukalt taastunud, peetakse püsiva ja iseseisvalt funktsioneeriva turbasamblakihi teket.

Joonis 1. Freesturbaväli Harjumaal (Anna-Helena Purre)
Joonis 1. Freesturbaväli Harjumaal (Anna-Helena Purre)

Milleks siis ikka on vaja taastada? Lisaks praegustele jääksoodele ammendub 10-15 aasta jooksul kuni 20 000 ha freesvälju (Ilomets, 2011). Freesturbaväljadelt toimub pidev turba mineraliseerumine ning süsinikdioksiidi õhku paiskumine. On leitud, et aastas eraldub freesturbaväljadelt 4-5 tonni süsinikku hektari kohta (Ilomets, et al., 2010). Eduka samblakatte taastamise tagajärjel hakkavad need alad peagi taas süsinikku endasse koguma. Lisaks süsiniku eraldumisele on need alad ka äärmiselt tuleohtlikud ning freesväljade metsastamine, mida uuriti nende alade taaskasutamiseks 1980. aastatel, antud alade tuleohtlikkust ei vähenda (Valk, 2005). 1995. a. võeti Euroopa Liidus kasutusele no net loss poliitika, mille kohaselt ei tohiks inimtegevuse tagajärjel märgalade pindala väheneda. Eestis on freesväljade taastamise vajalikkus sätestatud näiteks säästva arengu seaduses, maapõueseaduses ning kaevandamisseaduses.

Põhivajadus freesväljade taastamiseks tuleneb nende alade iseseisva taastumise raskuses, kuigi on üksikuid näiteid freesväljade iseseisvast taastumisest ka Eestis. See protsess on aegaanõudev ning soodele iseloomuliku taimkatte tekkimine pole garanteeritud. Isegi inimese abil läbi viidud taastamisel kulub püsiva turbasamblakatte tekkeks vähemalt 10-15 aastat (Ilomets, et al., 2010). Lisaks jääksoode metsastamisele ning taastamisele on neil aladel võimalik ka marjakasvatus (kännasmustikas, jõhvikas), samuti sobivad need alad energianiitudeks. Need jääksoode kasutamisviisid aga ei suuda asendada loodusliku soo sarnaselt funktsioneerivat ala.

Eestis kasutatakse Põhja-Ameerikas välja töötatud freesturbaväljade taastamise metoodikat, mis sobib väiksema sademetehulga ning õhuniiskusega aladele. Antud metoodika koosneb järgnevatest etappidest:

  • kuivendamissüsteemide blokeerimine (tõstmaks ning stabiliseerimaks alal veetaset),
  • ala ettevalmistus (eemaldatakse turbapinnalt pealmine kõva koorik),
  • taimealgete kogumine (taimediaspoorid kogutakse sobivast looduslikus seisundis soost),
  • diaspooride külv taastatavale alale,
  • õlgedega multšimine,
  • Väetamine.

Antud taastamismetoodikat on 2006. a. kevadel kasutatud näiteks ka Ohtu katsealal Keila lähistel, kust artikli autor on kogunud antud töö valmimiseks vajalikud samblaproovid. Samuti kasutatakse seda metoodikat ka Viru raba freesvälja taastamiseks, mille samblakülvamist ja  multšimist on kujutatud joonisel 2. Tulenevalt sellest, et antud metoodika on loodud Kanadas ja sealseid loodusolusid silmas pidades, võib Eestis selle kasutamine vajada täiendavaid uuringuid.

Joonis 2. Sambladiaspooride külv ja õlgedega multšimine (Anna-Helena Purre)
Joonis 2. Sambladiaspooride külv ja õlgedega multšimine (Anna-Helena Purre)

Ohtu katsealalt (Joonis 3) kogutud samblaproovid mõõtmisest selgus, et katsealal oli keskmine sammalde biomass 5,2 g/dm2, sammalde keskmiseks juurdekasvuks mõõdeti 10,8 mm aastas ning produktsiooniks 1,1 g/dm2 aastas. Suurima osa biomassist (44%) moodustas katsealal raba karusammal (Polytrichum strictum), talle järgnesid turbasammalde perekonda kuuluvad samblad (perek. Sphagnum), kes moodustasid 28% sammalde biomassist ning soovildik (Aulacomnium palustre), kelle biomass moodustas 25% katsealade sammalde biomassist. Väikse osa sammalde biomassist moodustas ka harilik palusammal (Pleurozium schreberi, 3%).

Raba-karusammalt, kes andis suure osa sammalde biomassist katsealal peetakse taimkatteta turbaalade (ka põlenud alade) pioneerliigiks, kes aitab luua sobivaid tingimusi teiste taimede kasvuks. Raba-karusambla poolt pakutavate ,,teenuste’’ hulka kuuluvad näiteks turbapinna kinnitamine, niiskuse hoidmine, varju pakkumine ning temperatuuri kõikumiste vähendamine. Vähemalt taastamise alguses mõjub raba-karusammalde kate turbasammalde katte moodustumisele positiivselt.

Joonis 3. Ohtu katseala 2012. a. sügisel (Anna-Helena Purre)
Joonis 3. Ohtu katseala 2012. a. sügisel (Anna-Helena Purre)

Kõrgemad sambla biomassid ning turbasammalde ja raba-karusammalde biomassid mõõdeti karbamiidiga väetatud katselappidel (sammalde keskmine biomass 8,02 g/dm2), teise lämmastikväetise, ammooniumnitraadi mõju oli kesisem. Samuti andis häid tulemusi superfosfaadi kasutamine. Lämmastikväetiste kasutamise tulemuslikkuse kohta on aga maailma mastaabis mõneti vastukäivaid andmeid— osade artiklite andmetel mõjuvad nad sammaldele (eriti turbasammaldele) väga hästi, kuid on ka juhuseid, kui samblakate hävib nende kasutamise tagajärjel. Millest aga tuleb see, et üks lämmastikväetis mõjus väga hästi ja teine nii häid tulemusi ei andnud? Vastus võib peituda kahes asjas. Esmalt, karbamiid sisaldab rohkem seotud lämmastikku kui ammooniumnitraat. Teiseks, ammooniumnitraat on vees lahustuv sool, mis on kergemini sademetega pinnasest välja uhutav kui orgaaniline karbamiid.

Külvatud turbasamblaliikidest andis parimaid tulemusi Sphagnum fuscum’i ehk pruuni turbasambla külvamine (sammalde biomass keskmiselt 10,10 g/dm2). Antud turbasamblaliik kasvab looduslikes soos samblamätaste tipus ja kuivemates oludes ning on seetõttu saavutanud oma tiheduse, leheasetuse ning veekogumisrakkude rohkuse ja nende paiknemise abil väga hea veesäilitamise võime. Antud liiki peetakse sobivaks taastamiseks aladele, kus veetase on sügavamal (Campeau & Rochefort, 1996). Teiste turbasamblaliikide ja nende segude külvamisel jäid keskmised sammalde biomassid ligikaudu 2-3 korda väiksemaks.

Kindlasti vajab freesturbaväljade metoodika edasisi uuringuid ja arendamist, et sobitada teda erinevates paikades valitsetavatele tingimustele, sealjuures ka Eestisse. Uurida tuleks täpsemalt taastatavate alade keemilisi ning füüsikalisi tingimusi, samuti veetaset. Kindlasti tuleks suuremahuliste taastamisprojektide puhul viia läbi eelnevad uuringud ala kohta, et taastamiseks kasutatav metoodika sobitada täpsemalt taastatavale alale saavutamaks parimaid tulemusi. Seda eeskätt taastamise suhteliselt suure ressursside nõudlikkuse tõttu ja freesturbaväljade võimalikult kiireks ja edukaks taastamiseks. Taastamise eesmärgiks on saada looduslikust taastumisest kiiremini võimalikult endisele, looduslikule soole, sarnane olukord.

Kasutatud kirjandus:

Campeau, S., Rochefort, L. 1996. Sphagnum regeneration on bare peat surfaces: Field and greenhouse experiments. J. App. Ecol., 33. 3. 599-608.

Ilomets, M., Pajula, R., Sepp, K., Truus, L. 2010., allikas Keskkonnakorraldus, Maapõue alamprogramm programmi projekt nr. 14 „Turba jääkväljade rekultiveerimine turbasammaldega“ lõpparuanne. [Online] http://www.tlu.ee/files/arts/1011/Turbabe45a5a36 afe49d68d387e 9d21058a6f.pdf (21. 01. 2012).

Ilomets, M. 2011. Kogemusi Eestist. Rmt.-s: Paal, J. (koostaja) Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tartu: Eesti Turbaliit, lk 130-138.

Valk, U. 2005. Eesti rabad. Tart u: OÜ Halo Kirjastus.

Ramst, R., Orru, M. 2009. Eesti mahajäetud turbatootmisalade taastaimestumine. Eesti Põlevloodusvarad ja –jäätmed, 1-2. 6-7.