Taas- ja uuskasutuse musternäidised – kodukootud kõrvurätsud!
Kodukootud kõrvukrätsud Harjumaalt, Tallinna Kristiine linnaosast (kuuseeheteks mõeldud). Autor: Helene.
Väike meeldetuletus, et jõule on võimalik pidada ka nii, et ühest planeedist ei jää väheks.
Kinkida ei ole mõtet asju, mis on “nunnud ja naljakad” aga mida pole kellelgi tegelikult vaja (helendavad põhjapõdra sarved, šokolaadi fondüükomplekt ühele jne). Muidugi, kui sa oled need nunnud ja naljakad ise teinud ja sellega silmnähtavalt vaeva näinud, siis see kindlasti rõõmustab su sõpru. Umbes nagu isased linnukesed, kes ehitavad uhkeid pesi, et partnerit ligi meelitada. Aga kui kinkida, siis eelkõige midagi, mida vähemalt natuke on vaja ka.
Kui raha on üle ja hirmsasti tahaks midagi kinkida, aga sõpradel tegelt on endal ka pappi – anneta neile, kellel päriselt raske on.
Kui raha on puudu, siis tee, mis sa teed, aga ära võta kinkide ostmiseks laenu. Päris tõsiselt.
Üks päev enne jõule pole mõtet tõmmelda kaubanduskeskustes – pigem on see aeg puhkamisel, et pühasid saaks nautida värske enesetundega. Su pere ja sõbrad tahavad jõule pidada koos sinu, mitte su imetlusväärsete kingipakkidega. Kui nad siiski eelistavad viimast, on aeg väikeseks mõtiskluseks.
Pakkepaberit on võimalik järgmine aasta uuesti kasutada – ära rebi pakke lahti!
Kui saada nostalgliselt tigupostiga kaarte, siis Eesti Postil on olemas loodussõbralikud ümbrikud + alati võid kasutada uuesti vanu ümbrikke.
Sööma ei pea seni kui enam ei mahu. Nii palju süüa ei pea üldse ostma, et selle söömisest halb hakkab. Kõik jõulutoidud ei pea sisaldama 95% liha. wink-wink.
Tegelikult ei ole ökoloogilises plaanis väga suurt vahet kas plastik kuusk (mida kasutatakse mitu aastat) või päris kuusk. Tarneahelat ja Eesti geograafilist asendit arvestades on päris kuusk tõenäoliselt mõttekam. Igatahes pole selle üle mõtet oluliselt stressata. RMK kodukal on infot ka neile, kes tahavad puu metsast tuua (aga too siis juba naabrile ka, sest kui sa kuskile pärapõrgusse sõidad, on su bensu CO2 jälg on suurem kui 5 plastikkuuske).
Kui sa väike olid, siis kui palju kinke sa said iga aasta jõuluvanalt? Tõenäoliselt vähem ja vähem hinnalisi kui on kingikuhilad praegu. Planeedi õnneindeksi järgi pole meie õnnetunne suurematest kingihunnikutest aga kasvanud. Võib-olla on meie muretsemise ja õnnetusetunde põhjused tegelikult mujal kui jõulukinkides? Äkki me peaksime üksteisega lihtsalt rohkem rääkima? Äkki me peaks, ma ei tea.. kallistama üksteist?
Teeks äkki sel aastal nii, et meie ökoloogiline jalajälg ei tõuse pühade ajal hüppeliselt? 🙂
Noor kõrvukräts Lääne-Virumaalt. Wikimedia commons.
Häid jõule ja palju huvitavaid mõtteid kõigile Värske Aju sõpradele!
Kasetriibiku levik Wikipedia andmetel. Päise foto: wikimedia Commons (Aleksandr)
Kui palju elab Eesti looduses imetajaid? Karu, hunt ja rebane. Metskits, põder ja ilves. Jänes. Kährikkoer, võib-olla ka šaakal ja veel mõned tulevad kohe meelde. Need suuremad. Aga siis on ju terve trobikond pisikesi tegelasi. Tegelasi, keda heal juhul näeme suvel kuskil alustaimestikus sibamas või halval juhul leiame nende elutuid kehi mõnelt metsarajalt. Kuna “need pisikesed” on põhiliseks toiduseks paljudele “suurematele” ei vedele ükski nn hiireke seal metsateel niisama. Harilikult on sellistel juhustel tegemist karihiirtega, sest kiskjatele lihtsalt ei maitse nende muskuselõhnaline liha. Kuhu ma tahan jõuda, on loomulikult see, et “need hiired” on üks kirju seltskond. Mõned neist on väga levinud, mõned aga äärmiselt haruldased. Või siis äärmiselt halvasti seiratavad (ehk halvasti silma alla sattuvad). Mõnes mõttes salapärased lood on ka selle artikli nimitegelase – kasetriibikuga.
Kasetriibik. Autor: Jaroslav Vogeltanz
Sicista betunina e kasetriibik. Üks Eesti 64/65-st imetajast (või 72-st koos introdutseeritud ja tõestamata liikidega), ainuke hüppurlaste sugukonna esindaja meie kandis, üsna nunnu näriline. Koos pähklinäpi, lagritsa, mets-hiire ja soo-uruhiirega kuulub ta näriliste hulka, kelle püsivaid elupaiku on teada vähe kui üldse ning kelle kohta käiv informatsioon (vähemalt Eestis) on küllaltki lünklik (loetelu võiks jätkata ka ondatraga, kuid tema on ikkagi pigem võõrliik). Vähemalt võrreldes teiste pisiimetajatega. Tegelikult ikka sõna otseses mõttes lünklik – esimene triibiku leid 1858 järgmine alles 90 aastat hiljem – 1948 (Timm, 2012), sealt edasi küllaltki stabiilselt dokumenteeritud aritmeetilise keskmise järgi paari leiuga aastas. Eesti kasetriibiku leidude põhjal saab öelda, et kasetriibik eelistab elupaigana niitude lähedust (üle poole leidudest), sobib talle ka mets ja raiesmik (ca veerand leidudest), väiksem tõenäosus on triibikut kohata aias või põlluservas. Saartelt pole teda seni leitud. Huvitaval kombel ei tea keegi temast siiski eriti palju, kuid hoolimata kõigest on võetud nõuks teda kaitsta Euroopa Liidu tasandil.
Metallist eluspüügilõksu kasetriibik naljalt ei roni. Küll aga võib sinna pugeda näiteks Eesti kõige pisem kiskja – nirk. Lõksu hoiab käes Uudo Timm. Autor: Mattias Veeremets.
Miks ma kasetriibikust kirjutan? Sest huvitava juhusena ronisid augustis kaks kasetriibikut iseseisvalt taimetark Tõnu Ploompuu suvilas Läänemaal ämbrisse ja surid seal nälja ja/või alajahtumise tagajärjel, mina sain külmutatud haruldustele pilgu peale visata ühes noorte looduslaagris, kus kasetriibikute huvitavat hingeelu avas mulle suur imetajate (eriti aga lendoravate) sõber Uudo Timm. Siinkohal suured tänud Uudole!
Aga tegelikult?Mulle meeldib see, et vahelduse mõttes saame öelda, et looduskaitsjad on saanud asja nii kaugele, et me ennetame midagi, mitte ei tee tagant järgi järeldusi. Kaitse alla võeti liik, kelle asustus võibki looduslikut nii hõre olla, et suuremate järelduste tegemiseks ei pruugi kunagi olla piisavalt andmeid. Viva la kasetriibik. Päriselt. Olulist majanduslikku tähtsust omamata ja isegi turistliku kihku tekitamata on liigil kaitsestaatus. Kasetriibikul puudub ka nö indikaatorliigi staatus, tema elupaigad on küllaltki mitmekesised (vrld. nt. lendoravaga, kes vaid teatud vanuses haavametsasid eelistab). Ta on kaitse all lihtsalt selle pärast, et me ei tea temast midagi. Normaalne. Aukartus elu ees.
Kasetriibik pealtvaates. Oluline tunnus on nii tume triip seljal kui ka kehapikkusest pikem saba.Looduslaager Ojaäärsel, kus sai näha nii külmutatud kasetriibikuid kui ka teisi raske elusaatusega loomakesi. Foto: Allan-Cristjan Puks
3 küsimust Uudo Timmile
1) Kust see üle-euroopaline kasetriibiku uurimine üldse alguse sai?
Schleswig-Holsteini liidumaa ja Taani tegid ühe rohekoridori LIFE projekti, mille puhul võeti vaatluse alla nahkhiired, pähklinäpp (Muscardinus avellanarius L., unilaste sugukonnast) ja kasetriibik. Vaatamata mitme aastasele ponnistusele ei õnnestunud sakslastel triibikuid tabada. Küll aga jätkuvat neid kuskil elab, sest loorkaku räppetombust nad ühe kolju ikkagi taas leidsid. Selles olukorras tulid nad mõttele (tegelikult juba 2 aastat tagasi), et peaks kokku kutsuma triibikuga kokkupuutunud spetsialistid. Nii saigi lõpuks 2012 sügisel esimene kokkusaamine Molfsee’s korraldatud.
2) Mis on tänane üldine arusaam kasetriibiku “olukorrast” Euroopas ja Eestis?
Kuna enamikes maades pole triibiku kohta suurt midagi teada (valdavalt juhu ja üksikud leiud) ja vanemates EL liikmesriikides on ta väga piiratud levilaga, siis on arusaadav, miks ta loodusdirektiivi lisas on. Samas ei oska keegi välja tuua tema ohutegureid ega sellest tulenevalt ka kaitsemeetmeid. Ülevaated triibiku esinemisest ja staatusest erinevates riikides on kokkusaamise kogumikus. Meil on ta tulenevalt loodusdirektiivi IV lisast kaitsealuste liikide III kategooria nimistus, kuid kuidas ja mille eest me peame teda kaitsma, me ei tea.
3) Kuidas kasetriibikuid seirata?
Kuna siiani pole triibikuga meil keegi tõsisemalt tegelenud, siis on vaid arvamine (seda ka teiste maade pisiimetajate uurijatel), et triibikut on kõige efektiivasm püüda püünisaukudega. Kas need peaks olema suured või piisab pudelitest (pitfall ingl. k.)*, selles osas üksmeelt veel pole. Esialgu puudub meil ülevaade, kus ja millistes elupaikades triibik tegelikult elab, alles siis saame hakata valima kohti, kus ja kuidas teda seisata jne.
* pudeliteks nimetatakse eluspüügi lõkse, mille puhul kaevatakse maa sisse harilik suur pooleks lõigatud plastikpudel ja pannakse põhja heina, saepuru vm vettimavat.
Kasetriibik sööb rohutirtsu. Autor: B. Ottlecz
Aga kuidas siis hinnata liigi seisundit, kellest keegi midagi ei tea?
a) Nagu kasetriibiku näitel öelda võib, siis ilma erinevate riikide koostööta oleks see pea võimatu.
b) Samuti võib probleem peituda seiremeetodis – kasetriibikuid hakkas teadlaste püüki statistiliselt olulisel hulgal ilmuma alles siis kui kasutusele võeti “pudeli”-tüüpi eluspüügilõksud.
c) Üle ega ümber ei saa kaudsetest hindamismeetoditest (nt. räppetompude analüüs).
d) Vahel ongi raske. Selle ja miljoni muu põhjuse tõttu tulebki loodusesse suhtuda “heaperemehelikult” (kuigi ka see väljend kõlab üleolevalt). Rohekoridorid, eritüübiliste looduslike koosluste säilitamine, ennetav kaitse jmt on igale loodusteadusi lähemalt nuusutanud inimesele ilmselge vajadus. Tahaks loota, et sellest kujuneb järjest enam ka “uus normaalsus.”
