Veidi värskem tulevik

Kaks kuud veel ning Värske aju algusest möödub 6 aastat. Minu jaoks on see täiesti hirmuäratavalt pikk aeg. Mäletan kui me alustasime. Pimedatel aastalõpu õhtutel ja loengute vahel sai Helenega kokku pandud algne kontseptsioon – keskkonnaalased artiklid loodusteaduste tudengitelt. Värsked ajud, värsked mõtted – noorte inimeste soov maailma muuta.

Kuus aastat on nüüd peaaegu möödas ja kirjutatud on hulk põnevaid artikleid. Kindlasti ka neid, mis pole kõige paremad aga see blogi on olnud tegelikult üks suur õppimiskogemus. Kuidas kirjutada, kellele kirjutada ning mida? Suurim õppetund on kindlasti olnud aja tunnetamine. Aeg möödub ääretult kiiresti ning blogi, mida keegi ei uuenda, ei loe ka keegi. Värskete tudengitena oli aega kooli kõrvalt arutlemiseks ja kirjutamiseks küll, siis venisid päevad laborites ja raamatute taga tuupides pikemaks. Ja pikemaks.

Teemad, mida me siin blogis läbi aastate oleme kajastanud on väga erinevad. Helene kirjutas esimeses postituses: “Kui kõik läheb plaanipäraselt, saab tulevikus siit lugeda noorte loodusteadusliku-keskkonnaalase hariduse omandajate sõnavõtte maailmas toimuva kohta, nagu näiteks – kliimasoojenemise tuhat ja üks müüti. Kuhu läheb prügi? Kas inimesed tõesti mahuksid võrdselt elades Maale ära? Kellele on tarvis õnnelikke kanu? Kas bensiinita maailm on nagu karuta Kati? Ja palju muud.” Tagasi vaadates tundub, et väga ta mööda ei pannudki.

See on ühest küljest väga tore, teisest küljest aga… Meie oleme kuue aastaga palju muutunud. Asjad maailmas aga väga vähe. Keskkonnaprobleemid, mis olid kuus aastat tagasi väga tõsisteks probleemideks, on seda ka täna. Lugedes artikleid siin blogis ja üldse igal pool meedias, jääb tunne justkui oleme probleemidest teadlikud, plaanime midagi ette võtta ning siis keegi kuskil midagi teeb. Egas midagi, klopime riided tolmust puhtaks ja liigume järgmise probleemi juurde. Kahjuks näeme alles tagantjärgi, et probleemid pole kuhugi kadunud, neist lihtsalt räägitakse vähem.

Kohtusin sügise alguses Helenega Lennusadamas ühel laeval ja arutasime, mis me selle Värske ajuga siis ometi ette võtame. Ühest küljest pole me enam ammu “noored keskkonnatehnoloogia tudengid”. Ehk on ka meie mõtted vähem värsked? Noored, teadlikud ja hoolivad inimesed oleme me aga siiski. Hariduse järgi võiks arvata, et isegi spetsialistid (nii meile ülikooli astudes vähemalt lubati). Mis on Eesti tulevik? Mis on Maa tulevik? Mis on Värske aju tulevik?

Olles olnud mõnda aega Värskest ajust eemal tundusid meie mõtted sellega seoses kuidagi värskemad – kui võib. Olime suhteliselt ühel meelel, et peame olema positiivsed. Me teame, kui halvad on asjad tegelikult. Kas virin ja teiste süüdistamine ning ahistamine aitab? Ei… Pole kunagi aidanud. Me peame juhtima tähelepanu lisaks nõrkustele ka inimkonna tugevustele, Eesti tugevustele. Hoolimata näilisest paigalseisust, elame me mitmes mõttes täiesti erinevas maailmas kui 6 aastat tagasi. Ka keskkonnaprobleemide mõttes. Ratsionaalselt ja skeptiliselt keskkonnaprobleemide käsitlemise tutvustamine ja nende üle arutamine saab ka tulevikus olema meie blogi keskmeks.

Teine suur eesmärk on lokaalne. Eestil on ääretult palju potentsiaali olla keskkonnasõbralikum, tervislikum ja läbimõeldum. Varsti on meil oodata Vabariigi 100. sünnipäeva. 100 aastat on inimese jaoks pikk aeg. Maakera mõistes aga üsna lühike. Viimased 100 aastat on eestlaste jaoks möödunud aga üsna raskelt. Suur osa sellest ajast puudus meil kontroll oma maa üle ning see on jätnud kustumatu jälje ka meie keskkonnale. Lisaks on üsna aus üles tunnistada, et rohkem kui poole sellest ajast polnud me suuremast osast neist probleemidest isegi teadlikud. Mitmetest probleemidest pole enamik meist siiani teadlikud.

Sellisel olulisel sünnipäeval on õige aeg korraks paigale jääda ning mõelda. Mõelda, mis on olnud, milles me targemaks oleme saanud ja mis edasi saab. Eestis on palju heade ideedega inimesi. Sellepärast leidsimegi, et Värske aju toob kokku nende inimeste mõtted selle kohta, milline võiks olla Eesti astudes vastu järgmisele sajale aastale. Kuidas muuta Eesti järgmise saja aasta jooksul võimalikult kestlikuks, keskkonnasõbralikuks ja selle elanikele tervise ja õnne allikaks. Oleme kindlad, et leiame Eesti peale kokku väga palju häid ideesid.

Hoolimata sellest, et oleme alati otsinud uusi autoreid, pole meid oluliselt juurde tekkinud, sest ega see kirjutamine, eriti hinnanguvaba, pole nii lihtne midagi. Seega ootame me endiselt juurde inimesi, kes meie blogisse panustada sooviksid. Meie lehel on varem avaldanud artikleid palju toredaid ja tarku inimesi. Suur aitähh Helene Urva, Kaisa Vent, Lauri Joosu, Martin Ligi, Martin Sööt, Sirgi Saar, Marta Kinnunen, Georgi Karhu, Victor Alari, Sirje Sildever, Anna-Helena Purre, Jaan Niitsoo, Anna Tisler, Miina Leesment, Virge Tamme, Marek Vahula,  Anne Ruusmann, Margot Müürsepp, Sven Anderson, Triin Sakermaa ja kõik teised, kes on meie blogile minevikus ühel või teisel viisil kaasa aidanud. Ootame nii teid, kui ka teise ka tuelvikus lugema ja kaasa mõtlema!