Arhiiv kuude lõikes: november 2014

Arvamus,Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

“Traditsiooniline” loomade ärakasutamine

Maal on ääretult paju eri liike organisme. Erinevate arvestuste kohaselt vähemalt 10 miljonit. Kuna looduslikku mitmekesisus järgib evolutsiooni, muutuvad need numbrid koguaeg. Uusi liike tekkib juurde ning mõned paratamatult kaovad. Iga päev juhtub mõne liigiga nii, et pärast ca 3.6 miljardi aastat katkematut arengut, kaovad nende erilise variatsiooni esindajad jäädavalt.

mass_extinctions
Rohelisega on märgitud keskmine looduslik väljasuremiste tase (nö väljasuremiste taustafoon, background extinction rate – ingl. k.), musta joontega konkreetse perioodi väljasuremiste hulk taksonoomiliste perekondade kaupa. Eristuvad viis piiki ning paljude teadlaste arust on inimtegevuse tagajärjel nüüd kätte jõudnud kuues – mida sellele graafikule kantud pole.

Maailma Looduse Fondi (WWF) sõnul kaob aastas vähemalt 10 000 erinevate organismide liiki. See on kuskil 1000 kuni 10 000 korda kiirem liikide kadu kui võiks taustafooni järgi eeldada. Seda on eriti hästi märgata loomade puhul, peamiselt seetõttu, et nad on suured ja kergesti meeldejäävad. Käimas on kuues massiline loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja süüd pole vaja kaugelt otsida.

958366620
Mida “kuues väljasuremislaine” endast kujutab? Kliki pildile ja vaata lähemalt ZMEscience artiklist.

Inimene on looduse mitmekesisusele kahjulik väga mitmel eri moel. Koos meie endi liikumisega mööda Maad oleme viinud eri liike uutesse ökosüsteemidesse, tapnud hulgaliselt ilusaid või maitsvaid loomi ning häirunud looduslikku tasakaalu isikliku kasu nimel. Galapagose saarestikus asuval Isabella saarel tuli näiteks viimasel kahel kümnenditel hävitada umbes 100 000 kitse (Projekt Isabella). Sealne ainulaadne loodus ei suutnud nende sisse toodud loomade surve tõttu lihtsalt enam toimida. Lisaks oleme me olnud üsna edukad ka erinevate ökosüsteemide hävitamises. Näiteks järjest enam metsamaad hävitades ning linnu, põlde ning rohumaid luues, oleme me kaotanud täielikult lugematul arvul liikide elupaiku. Nad surevad välja, kuna neil pole enam kuskil elada. Clive Pointing kirjutab oma “Maailma rohelises ajaloos” (ja “Uues maailma rohelises ajaloos“) väga mitmetest inimtegevuse tagajärjel fataalselt muutunud ökosüsteemist – olgu need siis aja jooksul hävitatud viljakad mesopotaamia põllumaad, mille asemel laiub soolakõrb või Vahemereäärsed lopsakad tammemetsad, kus asemele kasvanud makkiavõsas nüüd vaid maiaid kitsi võib kohata.

Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees
Mõnel juhul võib inimmõju ka looduslikku mitmekesisust suurendada. Erinevad poollooduslikud (ehk harva niidetavad või vähe karjatatavad) niidukooslused, mida ajalukku kaugemale tagasi vaadates “hooldasid” Euroopas piisonikarjad, oleks tänapäevases Euroopas ilma inimeste kaasabita ilmselt olemata. Tänu targale tegutsemisele hoitakse põnevad taimekooslused ilma ülemäärase fossiilsete kütuse põletamiseta alal (veise)karjatamisega. Pildil Pärnu linnalehamad, kes Pärnu linna rannaniite “hooldavad.” Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees

See kõik on ääretult ebameeldiv ent üks teema on mind läbi aastate tõsiselt keema ajanud. Võib-olla on see seotud minu põlgusega irratsionaalsuse vastu. Ehk on põhjus hoopis aga selles, et ohustatud on peamiselt suured, ilusad ja tuntud loomad. Igatahes ajab sellest kuulmine mind alati väga vihaseks. Tegu on elusolendite hävitamisega traditsiooniliste uskumuste tõttu, millel puudub igasugune teaduslik tõestus ning mis pärinevad tuhandeid aastaid vanadest muinasjuttudest.

Ma saan aru, et on palju inimesi, kellele igasugune loomade tapmine ja kasutamine on vastumeelne. Ma mõistan neid inimesi. Teisalt olen ma aga realist ja tean, et inimene on segatoiduline. Inimene saab liha süües hõlpsasti kätte palju eluks vajalikke toitaineid ning söödud loomadest järgi jääv nahk ja luud on sobilik materjal, millest vajalikke esemeid valmistada. Ajalooliselt on need materjalid olnud paljuski asendamatud (loe varasemast Värske Aju artiklist, kuidas elevandiluu asendamiseks piljardikuulides leiutati tselluloosnitraat – üks plastide eelkäia). Minu jaoks on sealjuures aga väga oluline, et me võtame looduselt vaid nii palju kui vaja (ja nii vähe kui võimalik). Et me ei piina loomi, ei kasvata neid ainult mingil puhtalt esteetilise põhjusel ja kui me oleme kord juba loodusest üle käinud, ei ole järel vaid laastatud maa.

Traditsiooniliste uskumuste tõttu loomade hävitamine on minu jaoks midagi muud. Läbi ajaloo oleme me antropotsentristlikult loodusele tähendust loonud – tihti viisil, mis modernsesse teaduslikku maailmapilti ei sobi. Tugev loom on seotud jõuga, kaval loom tarkusega jne. Lisades sinna juurde meie vähesed teadmised kõige elusa osas enne teadusliku meetodi võidukäiku ja tahtmatuse lasta traditsioonidel surra ning jõuamegi olukorrani, kus impotentsi „ravitakse“ tänini tiigri peenise abil.

Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer
Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer

Looduses on säilinud tänaseks umbes 3200 tiigrit. Nende arvukus on vähenenud pidevalt. Suur ja jõuline kaslane, ilusa karvaga, on läbi ajaloo inimestes palju emotsioone tekitanud. Ka tänapäeval on nende nahad, kondid, hambad, küüned jm väga nõutud ning osa Aasia traditsioonilisest meditsiinist. Inimesed loodavad lahti saada valudest, needustest ning impotentsist, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid. Tiiger peab surema, inimese tervis ei parane ja kasu saavad ainult salakütid ja vahendajad.

Siberi muskushirv. Foto: Nikolai Usik
Siberi muskushirv. Foto: Nikolai Usik

Sarnane lugu on ka Aasias elutsevate muskushirvedega – kõik seitse liiki on kiirelt vähenemas. Kuigi nende liha peetakse kohalikuks delikatessiks, on nende kahanemise põhjus hoopis muskusnäärmetes, mis liigile nime annavad. Muskust, mis nad eritavad on kasutatud parfüümides ning kuigi tänapäeval on olemas sünteetilised alternatiivid, jätkub jaht siiani. Kohalikud traditsioonilise meditsiini müüjad lubavad, et muskus ravib südame ja veresoonkonna haigusi ning hingamisprobleeme. Hirve muskus on tuntud ka kui afrodisiaakum ja legendide järgi kasutasid kuninglikud perekonnad seda parfüümina. Reaalne meditsiinile mõju sellel muidugi aga puudub.

Valge ninasarvik. Foto: Joachim Huber
Valge ninasarvik. Foto: Joachim Huber

Huvitav lugu on ka ninasarvikuga. 20-ndal sajandil olid kõik 5 ninasarvikute liiki väljasuremisohus. Arvati, et nende sarvest tehtud pulbrist on kasu palaviku ning vererõhu langetamisel. Teaduslikud tõendid seda järjekordselt ei näidanud ning õnneks eemaldas Hiina 1990-ndatel ninasarviku sarve ravimite tootmiseks sobilike ainete nimekirjast ning ninasarvikute arvukus hakkas jälle kasvama. Järjekordne muutus toimus aga üsna hiljuti kui Vietnamis levis kuulujutt, et ninasarviku sarv ravis kellegi väga tähtsa isiku surmava maksavähi. Salaküttimine tõusis taaskord ning ninasarvikud on jälle äärmises ohus (2013 aastal salakütiti rohkem ninasarvikuid kui kunagi varem meie kaasajal!).

Papua New Guinea, PNG, painted faces native people
Paapua Uus-Ginea põliselanikud on aastatuhandete jooksul endale värvikaid kostüüme teinud paradiisilindude sulgedest. Selle tegevuse tagajärjel on osad paradiisilindude liigid juba välja surnud. Siiski on traditsioonilisi eluviise viljelevad kohalikud hõimud suhteliselt väiksearvulised ja paradiisilinde täielikult hävitada suutnud pole. Kuid kui paradiisilindude suled muutuksid “liiga trendikaks” poleks globaalse turu tingimustel neil enam praktiliselt mingit elulootust. Kogukondlikute traditsioonide ülekandmisel turumajandusse peab olema äärmiselt ettevaatlik. Pildile klikkides saad lugeda rohkem paradiisilindudest ning sellest, mis need uskumatult ilusad linnud nii haruldaseks teeb.

Selliseid lugusid on kahjuks palju ja see teeb mind väga kurvaks. Traditsioonid võivad olla ilusad asjad. Lähenedes neile ratsionaalselt võivad nad meid ühendada millegi suuremaga ja vanemaga kui me ise. Järgides aga pimesi muinasjutte minevikust, ei saa nad aga kuidagi õigustada looduse mitmekesisuse ohustamist. Meie oleme ka loomad, osa loodusest, osa keerukatest ökosüsteemidest, osa planeedist. Hoolimata sellest, kas sa oled taimetoitlane, loomaõiguste aktivist või põhimõttekindel burgeri sööja, loodus vajab austust. Ja loodus vajab ka ratsionaalset lähenemist ning kõik, mida me loodusest võtame peab olema mõistlikult põhjendatud. Taunime siis ajast ja arust mõtlemist, mis seostab tiigri peenise inimese potentsiga ja leiab, et see on piisav põhjus üks suur ja ilus ohustatud loom tappa. Ajalugu on mitme valusa õppetunni najal näidanud, et meil on elusatest loomadest (ja ellu jäänud liikidest) palju rohkem “kasu” kui nende pulbristatud kehaosadest. Tihti saadakse alles liigi ajaloohämarusse vajudes aru, kui suurt või olulist rolli ta mängis oma ökosüsteemis. Ajalugu on ühtlasi näidanud (ja teadus tõestanud), et Viagra on palju parem potentsiravim.

“Anyone who has accustomed himself to regard the life of any
living creature as worthless is in danger of arriving also at the
idea of worthless human lives.” – Albert Schweizer

Jätkusuutlik areng,Linnad,Põllumajandus

Aktiivsetest kogukondadest ja kogukondade aktiviseerimisest

Miks me peaksime osalema?

Sellise, esialgu ehk isegi kergelt filosoofilise kõlaga küsimusega võiks alustada teist artiklit Värske Aju linnageograafiliste artiklite sarjas, mis sel korral püüab valgust heita nende inimeste tegevusele, kes lisaks oma põhitööle on tundnud vajadust ühel või teisel moel olla aktiivsed oma kogukonnas. Selliste lokaalselt aktiivsete kogukondade kätte on koondumas üha rohkem võimalusi mõjutada erinevaid otsustusprotsesse ja suunata seeläbi ka linna üldisi arengutendentse. Lokaalne on saamas globaalse kõrval uueks võtmesõnaks, mille poole vaadatakse üha enam, otsides lahendusi nii jätkusuutlikule ja sõbralikule linnakeskkonnale kui ka „suurtele ja põletavatele“ probleemidele nagu kliimamuutused ja taastumatute energiaallikate pidev ja kiire vähenemine.

Minu isiklik lähem kokkupuude ühe aktiivse kogukonnaga jääb paari aasta tagusesse aega, kui ülikooli ajal sai võetud osa Linnalabori väljasõidust Riiga. Mežaparksi kogukond jäi mulle meelde kui hea näide aktiivsetest elanikest, kes on oma tegevusega mõjutanud ka linnas toimuvat – näiteks hakkas kogukond lokaalselt igal aastal korraldama autovaba päeva, millest mõni aeg hiljem sai innustust kogu Riia linn. Tegelikkuses ongi üha enam hakatud lugu pidama sellistest rohujuure (grassroot) tasemel algatustest, kuna neis on sisuliselt olemas juba see, mida paljud suured kampaaniad püüavad alles saavutada – inimeste valmisolek kaasa mõelda ja tegutseda. Kogukondlik algatus ei pea enamasti vaeva nägema mingi konkreetse protsessi vajalikkuse selgitamisega, vaid see vajalikkuse tunnetus on kogu algatuse üks liikumapanevaid jõude. Eelmises artiklis rääkisin ma ülevaatlikult Ebenezer Howardi aedlinnadest, mis sisuliselt nägid ette ca 30 000 inimese suuruseid kogukondi, mis oleksid võimalikult iseseisva majandamisvõimega. Pea sajand hiljem on taas selliste kogukondade temaatika päevakorral ja sisuliselt aktuaalsem kui kunagi varem. Põhjused selliste aktiivsete kogukondade tekkeks võivad olla aga üsna erinevad. Järgnevalt toon välja kaks põnevat näidet sellest, kuidas aktiivsed kogukonnad ja kogukondade aktiviseerimine on suutnud aidata kaasa lahenduste loomisele erinevatele sotsiaalsetele, majanduslikele ning keskkonda puudutavatele probleemidele.

Linnapõllundus ja lahenevad lahkhelid

Kui ma paluksin sul mõelda paar omadussõna Detroidi kohta, siis millised need oleksid? Kunagist tööstusliku toodangu ja kapitalismi musterlinna võiks iseloomustada mitmete omadussõnadega nagu mahajäetud või segregeerunud. Vähem tuleks arvatavasti vastuseid nagu loominguline, kogukonna-keskne ning avatud uutele ja teistsugustele ideedele. Tegelikult just need kolm viimast märksõna iseloomustavad Detroiti minu silmis kõige paremini.

Detroit on üks nendest suurtest linnadest (elanike arv ca 700 000), kus inimesed on hakanud aktiivselt tegelema linnapõllundusega. Suure hulga inimeste lahkumine linnast jättis maha tühjad ja kõledad krundid, mis ei aidanud kuidagi kaasa Detroidi üldise ilme paremaks kujundamisele. Tööpuuduse tulemusena oli linnas ka palju neid, kellel oli hulganisti vaba aega, kuid vähe võimalusi selle sisustamiseks. Need on mõned põhjustest, mis viisid Detroidis üsna laiaulatuslikule linnapõllundusega tegelevate kogukondade tekkele. Lisaks võimalusele kasvatada endale ise värsket köögivilja, pakuvad need kogukonnad võimalust inimestele oma aega sisustada ning lõimuda. Linnaruumi rajatud köögiviljaaiad on saanud üheks kohtumispaigaks erineva rassi ja usuga inimestele, võimaldades sel moel taasluua usaldust ja austust üksteise vastu. See on aga juba oluline samm palju suuremate probleemide lahenemisel. Kindlasti soovitan vaadata allpool lingitud videot ning otsida Google’st märksõnadega “Detroit documentaries” üles mõni mainitud linnast pajatav doku – linnahuvilistele on see põnev materjal!

Kas sa teadsid, et linnapõllundusega tegeleb maailmas üle 800 miljoni inimese? Ning et neljandik neist kasvatab köögivilju müügiks? See on päris suur kogus toiduaineid. Arvestades seda, et linnapõllundus püüab olla nii „lokaalne“ kui võimalik, on tegemist suure säästuga energiatarbimisel, rääkimata muudest kasudest (tervisliku toidu parem kättesaadavus ka vaesemate hulgas, erinevat tüüpi reostuse vähendamine ja sotsiaalsed kasud, mida Detroidi näitel põgusalt lahti seletasin).

Ka Eesti kontekstis võib linnapõllundusest rääkida, kuigi meie linnad on piisavalt väikesed ja roheliste aedade osakaal piisavalt suur. Selle pärast pole ka linnas kasvavad õunad või tomatid just väga suur asi, millest eraldi kirjutama peaks. Ometi on viimastel aastatel selliste aedade osakaal pigem vähenemas kui suurenemas ning linnapõllumajandus kui eraldi nähtus ka meie linnaruumi tungimas – küll vähem kogukondlikul ja rohkem individuaalsel tasandil. Kui sa pistad suvel oma kortermaja rõdul mulda tomatitaime ja maitserohelise seemne, siis väikestviisi oled ka sina „linnapõllumees“ ning sõidad tõenäoliselt autoga ikka tubli mitu korda vähem poodi Hollandis kasvatatud tomateid ja basiilikut tooma. Huvitav on võib-olla siinkohal mainida ka seda, et maitsetaimed ja erinevad köögiviljad on oma kohta leidmas ka suuremate linnade igasuvistes kohustuslikes lilleseadetes. Miks aga mitte võtta oma sõpruskonnaga järgmisel suvel ette mõne mahajäetud krundi köögiviljaaiaks muutmine?

(Tänava)kunst kui võimalus rääkida

Esmapilgul võib kunstist rääkimine linnaruumi kontekstis kui olulisest infoallikast ja võimalusest kogukondi ühendada, tunduda võõras ja harjumatu. Tegelikkuses on sellised projekti kogukondade sidujate ning aktiviseerijatena maailmas enam levinud, kui võib-olla esmapilgul arvata võiks. Näited hõlmavad erinevaid avalikke üritusi, mis suurendavad inimeste omavahelist kokkupuutepinda, noorte inimeste aktiivset kaasamist kogukonnas, inimeste kaasamist planeerimisprotsessi ja osalusvõimaluste laiendamist tsiviilotsustustesse. Miks mitte teha seda loominguliselt ja lasta inimestel olla osa ruumist, mida nad kujundavad? Kui mõelda kunsti osale nendes protsessidest, siis võib-olla kõige ilmekam on siia juurde vaadata videot, mis on küll pisut kehva kvaliteediga, kuid annab edasi päris põnevaid mõtteid sellest, mis rolli kunst ja sellega seonduv linnaruumis mängib:

Tänavakunstiga seostuvad enamikele tõenäoliselt mahajäetud hooned, mida “kaunistavad” erineva suuruse ja sisuga pildid ja kirjad. Mõned neist ütlevad väga vähe, teised jälle võivad rääkida pika loo sellest, kuidas linnaelanikud end ümbritsevat näevad ja kogevad. Kui hakata mõtlema sellele, mis võimalusi pakub tänavakunst neile, kel pole julgust või tahtmist (ka võimalust!) võtta osa avalikest aruteludest, siis ehk avaneb lugejale ka tänavakunsti kui kvalitatiivse infoallika potentsiaal. Pildid aedadel või hoonetel võivad rääkida terve loo sellest, mis elu linn elab ja mida peaks või võiks muuta, tagamaks selle elanikele turvaline ja sõbralik keskkond. Võib-olla antud hetkel olekski targem mitte laskuda diskussiooni tänavakunsti esteetiliste aspektide üle ning pigem võtta seda kui asja iseeneses – see on olemas ja meil on võimalus selle peituvaid sõnumeid “kuulata” ja linnaarengu arutellu kaasata.

Candy Changi projekt New Orleansis on üks näide aktiivsest inimesest kogukonnas, kes tahtis rohkem näha ja teada – tema algatatud “Before I die” (vaata videot allpool) projekt tõi nähtavale ühe kogukonna soovid ja mõtted elust ja linnaruumist. Idee leidis järgijaid mitmelpool mujal maailmas, andes võimaluse inimestele kaasa rääkida ja panustada enda kogukonna ja ümbritseva keskkonna arengusse. Changi projekt on üks neist proaktiivsetest algatustest, mis on ühe inimese kogemuse najal kasvanud suuremaks ettevõtmiseks ning aktiviseerinud kogukondi olema ümbritseva suhtes tähelepanelikumad ja avatumad.

Kas me siis ikkagi peaksime osalema?

Kaks eeltoodud näidet on vaid pisike osa sellest, millega maailmas kogukonnatasandil tegeletakse. Kõigest ei jõua ning saagi ühekorraga rääkida ning sestap saigi kirja siia mulle endale kõige enam meelde jäänud projektid ja algatused. Samas ma loodan, et need näited olid piisavad selleks, et vastata küsimusele miks me peaksime osalema ja kuidas osalemine võimalik on. Ma usun, et ei ole vaja pikka veenmistööd teha, mõistmaks seda, et “kohalik” ning “väike” ei pea ilmtingimata võrduma ka väikeste mõjude ja tulemustega. Väide, mida olen korduvalt oma sõpradelt-tuttavatelt kuulnud, et “üksi ei saavuta enamasti midagi” või “selleks on vaja väga palju inimesi” ei ole läbinisti vale – ennatlik on lihtsalt mõelda, et üks idee sinu peas või väike kohalik algatus ei või olla eeskujuks paljudele teistele.

Veel lugemist ja vaatamist:

  1. Kunstiprojektidest ja nende edulugudest http://www.pps.org/reference/artsprojects/
  2. Eesti Looduse artikkel linnapõllundusest http://www.eestiloodus.ee/artikkel2513_2509.html
  3. Detroidi linnapõllundusest tehtud film – kellel õnnestub see kätte saada, soovitan! Siit näeb aga treilerit ja saab lugeda juttu juurde http://www.grownindetroitmovie.com
  4. Tänavakunstihuvilistele valik erinevaid dokusid http://hyperallergic.com/73273/four-documentaries-that-capture-the-globalization-of-street-art/
Energeetika,Keskkonnatehnoloogia,Seminar/üritus,Talveakadeemia

Kuidas ehitada koduste vahenditega päikese paneele?

Väike tagasivaade Talveakadeemia 2014 kõige ägedamale töötoale, kus Maarja Õunaste ja Jim õpetasid üsna lihtsate vahenditega endale off-the-grid energiaallikat ehitama. Maarja ja Jim’i tegemistest saad lugeda rohkem nt. Eco-Nomics’i nime kandvalt FB lehelt. Praegu on off-the-grid teema pigem suvilate värk, aga tulevikus… Innovaatorid ja utopistid on ju palju unistanud hajusast (ja taastuv-)energiatootmisest ning sellest tulenevast tõelisest energiajulgeolekust – mine sa tea, äkki on ka see tükike paremast homsest?

1559534_677675092275440_1884009863_o

Mida sul vaja läheb, et päiksepaneele ehitada?
jootekolb
Jootekolvid
  • Vanu aknaid (koos klaasiga) – sobivad ka prügikasti kõrvalt leitud aknad;
  • fotoelemente (sobivad ka väikese praagiga tehase ülejäägid, neid saab 90 senti/tk tellida Saksamaalt – loe täpsemalt siit);
  • silikooni (liimimiseks ja QSIL216A ja QSIL216B vahekorras 1/10 elementide kaitsvaks katmiseks);
  • jootekolbi ja jooteribasid;
  • pehme otsaga spaatlit silikooni laiali määrimiseks (sobivad harilikud köögivahendid);
  • juhtmeid;
  • multimeetrit;
  •  jootevedelikku (nt. jootevedeliku pastakat – saab igast ehituspoest);ate-silica
  • isoleerteipi (juhul kui aknaraamil on metallosi);
  • niiskuseimajat (kingakarpides on sellised donotiiti pakikesed… )
  • Vooluvõrku ühendamiseks on vaja veel kraami – akusid, pingemuundureid jmt, sellest loe ka lähemalt siit.
Päiksepaneelid_elemendid
Fotoelemendid Saksamaalt
Kuidas ehitada (suhteliselt) koduste vahenditegafotoelementidest päiksepaneeli?
  1. Puhasta aknaklaasid
  2. Kui vaja, kata aknaraamide metallservad isoleerteibiga
  3. Jooda fotoelementide külge ca 31 cm pikkused jooteribad

    fotoelementidele jooteribade jootmine
    Metallribade jootmine elementidele. NB! Fotoelemendid on väga rabedad! Kui mõni neist puruneb, või tekib teistest märgatavalt suurem pragu, siis tuleks see välja vahetada, sest jadamisi ühenduse puhul muudab keskmisest märkimisväärselt halvem element kogu süsteemi tootlikkust halvemaks.
  4. Liimi fotoelemendid silikooniga klaasilepäiksepaneelide liimimine silikooniga
  5. Jooda elemendid jooteribade abil kokku ja ühenda (jadamisi) vooluringi; kontrolli ampermeetriga voolutugevust (NB! +/- pooled peab õigesti ühendama, jooteribad tulevad ühe elemendi pealt, teise alaküljele!) Numbrite osas konsulteeri Eco-Nomics’i rahvaga (et mitu amprit peaks 10 paneeli andma jne – mul kahjuks pole kirjas).

    päiksepaneelid
    Fotoelementide ühendamine
  6. Kata fotoelemendid neutraalse silikooniga
  7. Kleebi aknaraami sisse niiskuseimaja (tuttav “kuulikestega” pakike kingakarbist sobib hästi)
  8. kruvi/kleebi akna teine klaas peale (õhutihedalt, et niiskusega jama ei tekiks – eriti oluline vaadata üle juhtmete asetus ja isolatsioon!)

    päiksepaneelid valmis
    James ja Maarja Ökomäss 2014 samuti päiksepaneelide töötuba korraldamas
  9. Ühenda akuga ja naudi off the grid energiat!

Töötoas valmistatud paneeli ehitamiseks läks vaja 10 väikse mõraga fotoelementi, mille abil saadav vool võimaldab laadida nt. telefoniakut.

Üldiselt on tööprotsess kukepea isegi minusuguse elektroonikavõõra inimese jaoks, küll aga on paneelide valmistamise juures palju nüansse, mille peale tuleb ainult katsetamisega. Seetõttu soovitan asjatundjatega ühendust võtta ja nõu küsida, kui paneeliehituseks läheb.

Päiksepaneelide ehitamise skeem. Kahjuks akuga ühendamiseni töötoas ei jõudnud, seega lõppevad õpetussõnad päiksepaneeli ehitamise juures.

Skeem, mis valmis Talveakadeemial

Päiksepaneeli meeskond
Uhke meeskond vastvalminud paneeliga. Kõige vasakpoolsem on James, kes oli üks töötoa läbiviijatest.
Globaalne kliimamuutus,Loodus- ja keskkonnakaitse,tulevik

Globaalne kliimamuutus ja osoonikihi hõrenemine ei ole sama asi

Inglise keeles on olemas selline väljend nagu “pet peeve“. Kahjuks ei  oska ma sellele head eestikeelset vastet leida. Sisuliselt tähendab see mingisugust näiliselt väikest asja, mis sind jubedasti vihaseks ajab. Minul on üks selline ”pet peeve” – see kipub avalduma siis, kui inimesed ajavad globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise sassi.

Iseenesest tekitab see omajagu küsimusi. Mis selle pärast ikka vihastada, keskkonnaprobleemid mõlemad. Lisaks, kui palju neid inimesi ikka on, kes seda sassi ajavad ning mida see ikka muudab. Minu vastus on see, et neid inimesi on palju ning meie üldine arusaam keskkonnaprobleemidest on selle väikese valearusaama pärast väga kreenis.

Üldiselt käib globaalse soojenemise väär-selgitamine sedasi: “Inimene põletab väga palju fossiilseid kütuseid, mis tekitab palju pahasid gaase. Need lähevad atmosfääri ning teevad seal olevasse osooni augud, mille läbi tuleb rohkem päikesekiirgust maale ning kliima soojeneb.” Ma olen seda seletust kuulnud sõpradelt, tuttavatelt, tuttavate tuttavatelt, kunstnikelt, kes püüavad teha sõnumiga installatsiooni ning isegi professionaalsetelt ajakirjanikelt.

Aastaid tagasi juhtusin vaatama “debatti” globaalse soojenemise teemal TV3 saates Kolmeraudne. Saatejuht Mihkel Raud tutvustas õhtu peateemat just sisuliselt sellise lausega ja ma reaalselt karjatasin seda kuuldes. Veel hullem, kumbki saates olnud “spetsialistist” ei pidanud vajalikuks ka teda parandada. Saadet vaatas terve hulk inimesi, kes said väga vale ettekujutuse meie planeedi suurimatest keskkonnaprobleemidest. Kui ka  sina ei ole päris kindel, kuidas globaalne kliimamuutus toimub ning mida arvata aukudest osoonikihis, tasub kindlasti edasi lugeda. See lugu on just kõigile nendele inimestele, kes soovivad ennast sellistel teemadel rääkides kindlamini tunda. Loomulikult tasub lugeda ka neil, kes on oma teadmistes juba päris kindlad, aga teavad kedagi, kes omakorda teavad kedagi, kes on sattunud mõne eelnimetatud valearusaama küüsi – jagage nendega seda Värske Aju artiklit.

Mis on globaalne kliimamuutus?

Inimtekkeline globaalne soojenemine ehk globaalne kliimamuutus on termin, millega kirjeldatakse planeedi keskmise temperatuuri tõusu pärast laialdast fossiilsete kütuste kasutuselevõttu industriaalajal. Mehhanism, mis inimtekkelist globaalset soojenemist põhjustab on väga keerukas ent osooniaukudega on sellel vähe pistmist. Peamine tegur on gaaside nagu CO2, CH4 ja N2O kontsentratsioonide tõus atmosfääris. Neid gaase tuntakse kollektiivselt kasvuhoonegaasidena kuna nende mõju maakerale on sama nagu hästi ehitatud kasvuhoonel seal elavatele taimedele. Päiksevalgus, mis  oma olemuselt on lühilaineline kiirgus, siseneb atmosfääri ning liigub kuni mingi objekt tema teekonnale ette satub. See objekt, näiteks maapind, neelab osa päikeseenergiast ning kiirgab ülejäänud tagasi, seekord pikalainelise soojuskiirgusena. Lainepikkus suureneb kuna osa energiast jääb mulda. Soojusenergia ei läbi meie atmosfääri (ega ka kasvuhoone klaasi) nii edukalt nagu lühilaineline päikesekiirgus ning seetõttu jääb sellest suurem osa maa atmosfääri pidama.

Kasvuhooneefekt. Allikas: Robert A. Rohde (Dragons flight at English Wikipedia)

Kasvuhooneefekt on iseenesest hea asi. Koduaias aitab see meil külmas kliimas tomateid kasvatada ja kui see atmosfääris sarnaselt ei toimiks, ei oleks elu Maal ilmselt üldse võimalik. Arvatakse, et atmosfääri puudumisel oleks keskmine Maa temperatuur kuskil 30°C võrra madalam. Mitte just väga meeldiv. Millest selline kära siis, kui kasvuhoonegaasid head teevad?

Kuigi kasvuhoonegaasid on atmosfääris vajalikud, on inimkond nende tasakaalu oluliselt muutnud ja seda võib märgata erinevate analüüside tulemustest. Võib tuua välja süsinikuisotoobi analüüse, korrelatsioone nafta kasutamise ning temperatuuri tõusuga ja lugematuid mudeleid, mis näitavad, et globaalne soojenemine toimub ning on inimtekkeline. Kõige nähtavam on aga see, et alates 20 sajandi algusest on globaalne õhu ning merepinna keskmine temperatuur tõusnud umbes 0.8 kraadi. See ei kõla kuigi dramaatiliselt, ma saan aru, kuid maakera kliimast sõltuvad delikaatsed ökosüsteemid on ka sellistele pisikestele muutustele tundlikud. Juba praegu on täheldatud muutuseid erinevate taime- ja loomaliikide levimises, mõjusid põllumajandusele ning poolustel oleva jää vähenemist. See kõik on tõenäoliselt alles “jäämäe veepealne osa”.

Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris. Allikas: Earth Science Communications Team at NASA’s Jet Propulsion Laboratory/California Institute of Technology (data from NOAA)

Kliimat mõjutavad ka teised tegurid kui inimtekkelised kasvuhoonegaasid

Kuigi kasvuhoonegaasidest, peamiselt just CO2-st räägitakse kõige rohkem, pole praegune globaalne kliimamuutus ainult nendega seotud. On veel mitmeid erinevaid tegureid, mis kliimat mõjutavad (ja on mõjutanud läbi kogu Maa ajaloo) ja lisavad meie mudelitele oluliselt keerukust. Päikese aktiivsus on üks tegur, millega peab kindlasti arvestama. Kuna Päike mängib meie planeedi energia balansis peamist rolli, on selge, et selle aktiivsus mõjutab energia kogust, mis meie planeedile jõuab. Teadlased on alates 1978 aastat päikese aktiivsust mõõtnud ja kuigi Päikese aktiivsuses esineb tsükleid, ei ole keskmine energia väljund viimase 30 aasta jooksul muutunud. Ka parimad kliima mudelid, mis meil on näitavad, et praegune kiire soojenemine ei ole päikse aktiivsuse muutusest tingitud.

Ka tahm ning muud väiksed osakesed mõjutavad kliimat. Olenevalt sellest, millised need osakesed on ning kus nad meie atmosfääris asuvad, on nenende mõju erinev. Tahma ja väikeste osakeste hulk muutub tihti ka looduslikult – näiteks tänu vulkaanidele. Maa ajaloos on vulkaaniline aktiivsus mõjutanud globaalset kliimat väga oluliselt. On neid, kes arvavad, et ka praegune kliimamuutus on seotud suuresti just vulkaanilise aktiivsusega. Kui võtta kokku nii vulkaanide kui ka Päikese aktiivsuse muutus, ei seleta me ikka seda kiiret soojenemist, mida oleme viimastel aastakümnetel kogenud. Vaid inimmõju lisamine mudelisse seletab seda.

Erinevad kliima mudelid ning nende sarnasus reaalsusega. Allikas: Meehl et al., 2004

Kui kindlad me selles kõiges oleme?

Eestis elades on kõike seda muidugi keeruline tajuda –  soojasid suvesid ning lumeta talvesid on olnud ka enne ning ka malaaria pole ukse ette veel jõudnud. Oluline on meeles pidada aga seda, et ilm ja kliima on väga erinevad asjad. Kuigi kliima on üldiselt soojenev, tuleb ikkagi ette külmemaid perioode. Globaalne soojenemine on aeglane protsess, aga see on toimunud ka juba väga pikka aega. Kliima eksperdid kardavad järgneva 50-100 aasta jooksul märksa suuremaid  muutuseid ning need mõjutavad meid kõiki.

Teisalt tundub teadlaste seas eksisteerivat ka näiline debatt ja ei ole teada, kas kliima muutub ning kui ka muutub, ega see automaatselt meie süü ei ole. Tulen tagasi “Kolmeraudse” juurde. Meedias püütakse luua tasakaalu – on keegi, kes on poolt ning keegi teine, kes on vastu. See kahjuks on aga väga kaugel tegelikust tasakaalust. Kui Mihkel Raud oleks soovinud teadusliku tasakaalu meedias kajastada, oleks ta pidanud kutsuma 99 teadlast  poolt argumentidega ning 1 vastu argumentidega.  Mõned aastad on juba nimetatud saatest  möödunud ning täna peaks poolt kõnelevaid teadlasi juba veel rohkem olema, et tasakaalu luua. 2013 aasta IPCC (Rahvusvahelise Kliimamuutuse Paneeli) raport leidis, et planeedi soojenemine on selgesõnaline ning inimmõju sellele selge. Teaduslik konsensus on saavutatud.

Mis on aga osoonikihi hõrenemine?

Tegelikkuses on see pea sama põnev teema kui globaalne soojenemine. Lisaks kasvuhoonegaasidele (ja muule) on meie atmosfääris ka selline gaas nagu osoon. Peamine osa osoonist asub stratosfääris, umbes 20-30 km kõrgusel maapinnast ning seda me nimetamegi osoonikihiks. See täidab eluslooduse jaoks olulist ülesannet – nimelt neelab ta enamuse päikeselt tulevast UV kiirgusest. Kuna UV kiirgus on elusorganismidele enamasti ohtlik, eriti suurtes kogustes, on osoonikihi funktsioon üsna oluline. Pean kohe välja tooma ka selle, et kuigi globaalne soojenemine ei ole põhjustatud osooniaukude suurenemisest, on nende vahel siiski seosed olemas. Osoon nimelt on ka ise kasvuhoonegaas. Osooni mõju globaalsele kliimamuutusele on aga väga väike.

Alates 1970ndatest hakati märkama osoonikihi üldist hõrenemist ning tavaliselt kevadel poolustel tekkinud augud osoonikihis hakkasid järjest suurenema. Sedasi jõudiski osooniaukude tekkimine tavakeelde. Kiiresti avastati ka osoonikihi hõrenemist põhjustavad tegurid. Selgus, et halogeenid reageerivad osooniga atmosfääris ja seetõttu väheneb ka selle kontsentratsioon. Need halogeenid jõuavad atmosfääri tänu erinevatele inimese poolt loodud kemikaalidele – peamiselt klorofluorosüsinikele ehk freoonidele.

Osooni kontsentratsioon põhjapoolusel. Allikas: Eric Nash and Paul Newman, NASA Goddard Space Flight Center

Kiire tegutsemine viis sihile

Kuna osoonikihi kiire hõrenemine tekitas paljudes õigustatult muret võeti 1989 aastal vastu Montreali protokoll, mis piirab osoonile kahjulike kemikaalide tootmist ja kasutamist. Eriti positiivne on see, et Montreali protokoll on olnud üks edukamaid võite keskkonna kaitsmise ajaloos. Selle on ratifitseerinud 197 osapoolt ning osoonikihis on näha paranemist. Arvatakse et aastateks 2050-2070 on osooni kontsentratsioon atmosfääris tõusnud taas 1980ndatel olnud väärtustele.

Mida sellest kõigest kaasa võtta?

Kuigi osoonikiht paraneb, muutub meie atmosfäär meile aga siiski järjest probleemsemaks. Atmosfäär on läbi Maa ajaloo pidevalt muutunud ja kui vaadata globaalset soojenemist vaid looduse perspektiivist võib öelda, et las ta siis soojeneb. Elu adapteerub, elu leiab võimaluse. Probleem on aga meis endis. Meie kohastumuses, meie tsivilisatsioonis. Kui me enda suhtumist keskkonda parandada ei suuda, maksame me selle eest tulevikus kallist hinda.

Kõik paranemine algab teadmistest ning seetõttu, kui järgmine kord kuulete, et keegi ajab sassi globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise, teate te teda parandada. Oluline on ka mitte lubada meedial neid asju sassi ajada. Meedial on vastutus rahva ees jagada tõest informatsiooni ning keskkonnaprobleemide koha pealt on see ülimalt oluline. Ma loodan ka, et poliitikasse suundunud Mihkel Raud teab nüüd keskkonnaprobleeme paremini ning soovib sotsiaalprobleemide kõrvalt ka nende lahendamisega tegeleda. On ju sotsiaalsfäär ja keskkonnasfäär väga tihedalt seotud – kui keskkonnal läheb halvasti, ei saa ka meil hästi minna.

Allikad:
Gerald A. Meehl, Warren M. Washington, Caspar M. Ammann, Julie M. Arblaster, T. M. L. Wigley, and Claudia Tebaldi, 2004: Combinations of Natural and Anthropogenic Forcings in Twentieth-Century Climate. J. Climate, 17, 3721–3727.