Miks me peaksime osalema?
Sellise, esialgu ehk isegi kergelt filosoofilise kõlaga küsimusega võiks alustada teist artiklit Värske Aju linnageograafiliste artiklite sarjas, mis sel korral püüab valgust heita nende inimeste tegevusele, kes lisaks oma põhitööle on tundnud vajadust ühel või teisel moel olla aktiivsed oma kogukonnas. Selliste lokaalselt aktiivsete kogukondade kätte on koondumas üha rohkem võimalusi mõjutada erinevaid otsustusprotsesse ja suunata seeläbi ka linna üldisi arengutendentse. Lokaalne on saamas globaalse kõrval uueks võtmesõnaks, mille poole vaadatakse üha enam, otsides lahendusi nii jätkusuutlikule ja sõbralikule linnakeskkonnale kui ka „suurtele ja põletavatele“ probleemidele nagu kliimamuutused ja taastumatute energiaallikate pidev ja kiire vähenemine.
Minu isiklik lähem kokkupuude ühe aktiivse kogukonnaga jääb paari aasta tagusesse aega, kui ülikooli ajal sai võetud osa Linnalabori väljasõidust Riiga. Mežaparksi kogukond jäi mulle meelde kui hea näide aktiivsetest elanikest, kes on oma tegevusega mõjutanud ka linnas toimuvat – näiteks hakkas kogukond lokaalselt igal aastal korraldama autovaba päeva, millest mõni aeg hiljem sai innustust kogu Riia linn. Tegelikkuses ongi üha enam hakatud lugu pidama sellistest rohujuure (grassroot) tasemel algatustest, kuna neis on sisuliselt olemas juba see, mida paljud suured kampaaniad püüavad alles saavutada – inimeste valmisolek kaasa mõelda ja tegutseda. Kogukondlik algatus ei pea enamasti vaeva nägema mingi konkreetse protsessi vajalikkuse selgitamisega, vaid see vajalikkuse tunnetus on kogu algatuse üks liikumapanevaid jõude. Eelmises artiklis rääkisin ma ülevaatlikult Ebenezer Howardi aedlinnadest, mis sisuliselt nägid ette ca 30 000 inimese suuruseid kogukondi, mis oleksid võimalikult iseseisva majandamisvõimega. Pea sajand hiljem on taas selliste kogukondade temaatika päevakorral ja sisuliselt aktuaalsem kui kunagi varem. Põhjused selliste aktiivsete kogukondade tekkeks võivad olla aga üsna erinevad. Järgnevalt toon välja kaks põnevat näidet sellest, kuidas aktiivsed kogukonnad ja kogukondade aktiviseerimine on suutnud aidata kaasa lahenduste loomisele erinevatele sotsiaalsetele, majanduslikele ning keskkonda puudutavatele probleemidele.
Linnapõllundus ja lahenevad lahkhelid
Kui ma paluksin sul mõelda paar omadussõna Detroidi kohta, siis millised need oleksid? Kunagist tööstusliku toodangu ja kapitalismi musterlinna võiks iseloomustada mitmete omadussõnadega nagu mahajäetud või segregeerunud. Vähem tuleks arvatavasti vastuseid nagu loominguline, kogukonna-keskne ning avatud uutele ja teistsugustele ideedele. Tegelikult just need kolm viimast märksõna iseloomustavad Detroiti minu silmis kõige paremini.
Detroit on üks nendest suurtest linnadest (elanike arv ca 700 000), kus inimesed on hakanud aktiivselt tegelema linnapõllundusega. Suure hulga inimeste lahkumine linnast jättis maha tühjad ja kõledad krundid, mis ei aidanud kuidagi kaasa Detroidi üldise ilme paremaks kujundamisele. Tööpuuduse tulemusena oli linnas ka palju neid, kellel oli hulganisti vaba aega, kuid vähe võimalusi selle sisustamiseks. Need on mõned põhjustest, mis viisid Detroidis üsna laiaulatuslikule linnapõllundusega tegelevate kogukondade tekkele. Lisaks võimalusele kasvatada endale ise värsket köögivilja, pakuvad need kogukonnad võimalust inimestele oma aega sisustada ning lõimuda. Linnaruumi rajatud köögiviljaaiad on saanud üheks kohtumispaigaks erineva rassi ja usuga inimestele, võimaldades sel moel taasluua usaldust ja austust üksteise vastu. See on aga juba oluline samm palju suuremate probleemide lahenemisel. Kindlasti soovitan vaadata allpool lingitud videot ning otsida Google’st märksõnadega “Detroit documentaries” üles mõni mainitud linnast pajatav doku – linnahuvilistele on see põnev materjal!
Kas sa teadsid, et linnapõllundusega tegeleb maailmas üle 800 miljoni inimese? Ning et neljandik neist kasvatab köögivilju müügiks? See on päris suur kogus toiduaineid. Arvestades seda, et linnapõllundus püüab olla nii „lokaalne“ kui võimalik, on tegemist suure säästuga energiatarbimisel, rääkimata muudest kasudest (tervisliku toidu parem kättesaadavus ka vaesemate hulgas, erinevat tüüpi reostuse vähendamine ja sotsiaalsed kasud, mida Detroidi näitel põgusalt lahti seletasin).
Ka Eesti kontekstis võib linnapõllundusest rääkida, kuigi meie linnad on piisavalt väikesed ja roheliste aedade osakaal piisavalt suur. Selle pärast pole ka linnas kasvavad õunad või tomatid just väga suur asi, millest eraldi kirjutama peaks. Ometi on viimastel aastatel selliste aedade osakaal pigem vähenemas kui suurenemas ning linnapõllumajandus kui eraldi nähtus ka meie linnaruumi tungimas – küll vähem kogukondlikul ja rohkem individuaalsel tasandil. Kui sa pistad suvel oma kortermaja rõdul mulda tomatitaime ja maitserohelise seemne, siis väikestviisi oled ka sina „linnapõllumees“ ning sõidad tõenäoliselt autoga ikka tubli mitu korda vähem poodi Hollandis kasvatatud tomateid ja basiilikut tooma. Huvitav on võib-olla siinkohal mainida ka seda, et maitsetaimed ja erinevad köögiviljad on oma kohta leidmas ka suuremate linnade igasuvistes kohustuslikes lilleseadetes. Miks aga mitte võtta oma sõpruskonnaga järgmisel suvel ette mõne mahajäetud krundi köögiviljaaiaks muutmine?
(Tänava)kunst kui võimalus rääkida
Esmapilgul võib kunstist rääkimine linnaruumi kontekstis kui olulisest infoallikast ja võimalusest kogukondi ühendada, tunduda võõras ja harjumatu. Tegelikkuses on sellised projekti kogukondade sidujate ning aktiviseerijatena maailmas enam levinud, kui võib-olla esmapilgul arvata võiks. Näited hõlmavad erinevaid avalikke üritusi, mis suurendavad inimeste omavahelist kokkupuutepinda, noorte inimeste aktiivset kaasamist kogukonnas, inimeste kaasamist planeerimisprotsessi ja osalusvõimaluste laiendamist tsiviilotsustustesse. Miks mitte teha seda loominguliselt ja lasta inimestel olla osa ruumist, mida nad kujundavad? Kui mõelda kunsti osale nendes protsessidest, siis võib-olla kõige ilmekam on siia juurde vaadata videot, mis on küll pisut kehva kvaliteediga, kuid annab edasi päris põnevaid mõtteid sellest, mis rolli kunst ja sellega seonduv linnaruumis mängib:
Tänavakunstiga seostuvad enamikele tõenäoliselt mahajäetud hooned, mida “kaunistavad” erineva suuruse ja sisuga pildid ja kirjad. Mõned neist ütlevad väga vähe, teised jälle võivad rääkida pika loo sellest, kuidas linnaelanikud end ümbritsevat näevad ja kogevad. Kui hakata mõtlema sellele, mis võimalusi pakub tänavakunst neile, kel pole julgust või tahtmist (ka võimalust!) võtta osa avalikest aruteludest, siis ehk avaneb lugejale ka tänavakunsti kui kvalitatiivse infoallika potentsiaal. Pildid aedadel või hoonetel võivad rääkida terve loo sellest, mis elu linn elab ja mida peaks või võiks muuta, tagamaks selle elanikele turvaline ja sõbralik keskkond. Võib-olla antud hetkel olekski targem mitte laskuda diskussiooni tänavakunsti esteetiliste aspektide üle ning pigem võtta seda kui asja iseeneses – see on olemas ja meil on võimalus selle peituvaid sõnumeid “kuulata” ja linnaarengu arutellu kaasata.
Candy Changi projekt New Orleansis on üks näide aktiivsest inimesest kogukonnas, kes tahtis rohkem näha ja teada – tema algatatud “Before I die” (vaata videot allpool) projekt tõi nähtavale ühe kogukonna soovid ja mõtted elust ja linnaruumist. Idee leidis järgijaid mitmelpool mujal maailmas, andes võimaluse inimestele kaasa rääkida ja panustada enda kogukonna ja ümbritseva keskkonna arengusse. Changi projekt on üks neist proaktiivsetest algatustest, mis on ühe inimese kogemuse najal kasvanud suuremaks ettevõtmiseks ning aktiviseerinud kogukondi olema ümbritseva suhtes tähelepanelikumad ja avatumad.
Kas me siis ikkagi peaksime osalema?
Kaks eeltoodud näidet on vaid pisike osa sellest, millega maailmas kogukonnatasandil tegeletakse. Kõigest ei jõua ning saagi ühekorraga rääkida ning sestap saigi kirja siia mulle endale kõige enam meelde jäänud projektid ja algatused. Samas ma loodan, et need näited olid piisavad selleks, et vastata küsimusele miks me peaksime osalema ja kuidas osalemine võimalik on. Ma usun, et ei ole vaja pikka veenmistööd teha, mõistmaks seda, et “kohalik” ning “väike” ei pea ilmtingimata võrduma ka väikeste mõjude ja tulemustega. Väide, mida olen korduvalt oma sõpradelt-tuttavatelt kuulnud, et “üksi ei saavuta enamasti midagi” või “selleks on vaja väga palju inimesi” ei ole läbinisti vale – ennatlik on lihtsalt mõelda, et üks idee sinu peas või väike kohalik algatus ei või olla eeskujuks paljudele teistele.
Veel lugemist ja vaatamist:
- Kunstiprojektidest ja nende edulugudest http://www.pps.org/reference/artsprojects/
- Eesti Looduse artikkel linnapõllundusest http://www.eestiloodus.ee/artikkel2513_2509.html
- Detroidi linnapõllundusest tehtud film – kellel õnnestub see kätte saada, soovitan! Siit näeb aga treilerit ja saab lugeda juttu juurde http://www.grownindetroitmovie.com
- Tänavakunstihuvilistele valik erinevaid dokusid http://hyperallergic.com/73273/four-documentaries-that-capture-the-globalization-of-street-art/