Globaalne kliimamuutus ja osoonikihi hõrenemine ei ole sama asi

Inglise keeles on olemas selline väljend nagu “pet peeve“. Kahjuks ei  oska ma sellele head eestikeelset vastet leida. Sisuliselt tähendab see mingisugust näiliselt väikest asja, mis sind jubedasti vihaseks ajab. Minul on üks selline ”pet peeve” – see kipub avalduma siis, kui inimesed ajavad globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise sassi.

Iseenesest tekitab see omajagu küsimusi. Mis selle pärast ikka vihastada, keskkonnaprobleemid mõlemad. Lisaks, kui palju neid inimesi ikka on, kes seda sassi ajavad ning mida see ikka muudab. Minu vastus on see, et neid inimesi on palju ning meie üldine arusaam keskkonnaprobleemidest on selle väikese valearusaama pärast väga kreenis.

Üldiselt käib globaalse soojenemise väär-selgitamine sedasi: “Inimene põletab väga palju fossiilseid kütuseid, mis tekitab palju pahasid gaase. Need lähevad atmosfääri ning teevad seal olevasse osooni augud, mille läbi tuleb rohkem päikesekiirgust maale ning kliima soojeneb.” Ma olen seda seletust kuulnud sõpradelt, tuttavatelt, tuttavate tuttavatelt, kunstnikelt, kes püüavad teha sõnumiga installatsiooni ning isegi professionaalsetelt ajakirjanikelt.

Aastaid tagasi juhtusin vaatama “debatti” globaalse soojenemise teemal TV3 saates Kolmeraudne. Saatejuht Mihkel Raud tutvustas õhtu peateemat just sisuliselt sellise lausega ja ma reaalselt karjatasin seda kuuldes. Veel hullem, kumbki saates olnud “spetsialistist” ei pidanud vajalikuks ka teda parandada. Saadet vaatas terve hulk inimesi, kes said väga vale ettekujutuse meie planeedi suurimatest keskkonnaprobleemidest. Kui ka  sina ei ole päris kindel, kuidas globaalne kliimamuutus toimub ning mida arvata aukudest osoonikihis, tasub kindlasti edasi lugeda. See lugu on just kõigile nendele inimestele, kes soovivad ennast sellistel teemadel rääkides kindlamini tunda. Loomulikult tasub lugeda ka neil, kes on oma teadmistes juba päris kindlad, aga teavad kedagi, kes omakorda teavad kedagi, kes on sattunud mõne eelnimetatud valearusaama küüsi – jagage nendega seda Värske Aju artiklit.

Mis on globaalne kliimamuutus?

Inimtekkeline globaalne soojenemine ehk globaalne kliimamuutus on termin, millega kirjeldatakse planeedi keskmise temperatuuri tõusu pärast laialdast fossiilsete kütuste kasutuselevõttu industriaalajal. Mehhanism, mis inimtekkelist globaalset soojenemist põhjustab on väga keerukas ent osooniaukudega on sellel vähe pistmist. Peamine tegur on gaaside nagu CO2, CH4 ja N2O kontsentratsioonide tõus atmosfääris. Neid gaase tuntakse kollektiivselt kasvuhoonegaasidena kuna nende mõju maakerale on sama nagu hästi ehitatud kasvuhoonel seal elavatele taimedele. Päiksevalgus, mis  oma olemuselt on lühilaineline kiirgus, siseneb atmosfääri ning liigub kuni mingi objekt tema teekonnale ette satub. See objekt, näiteks maapind, neelab osa päikeseenergiast ning kiirgab ülejäänud tagasi, seekord pikalainelise soojuskiirgusena. Lainepikkus suureneb kuna osa energiast jääb mulda. Soojusenergia ei läbi meie atmosfääri (ega ka kasvuhoone klaasi) nii edukalt nagu lühilaineline päikesekiirgus ning seetõttu jääb sellest suurem osa maa atmosfääri pidama.

Kasvuhooneefekt. Allikas: Robert A. Rohde (Dragons flight at English Wikipedia)

Kasvuhooneefekt on iseenesest hea asi. Koduaias aitab see meil külmas kliimas tomateid kasvatada ja kui see atmosfääris sarnaselt ei toimiks, ei oleks elu Maal ilmselt üldse võimalik. Arvatakse, et atmosfääri puudumisel oleks keskmine Maa temperatuur kuskil 30°C võrra madalam. Mitte just väga meeldiv. Millest selline kära siis, kui kasvuhoonegaasid head teevad?

Kuigi kasvuhoonegaasid on atmosfääris vajalikud, on inimkond nende tasakaalu oluliselt muutnud ja seda võib märgata erinevate analüüside tulemustest. Võib tuua välja süsinikuisotoobi analüüse, korrelatsioone nafta kasutamise ning temperatuuri tõusuga ja lugematuid mudeleid, mis näitavad, et globaalne soojenemine toimub ning on inimtekkeline. Kõige nähtavam on aga see, et alates 20 sajandi algusest on globaalne õhu ning merepinna keskmine temperatuur tõusnud umbes 0.8 kraadi. See ei kõla kuigi dramaatiliselt, ma saan aru, kuid maakera kliimast sõltuvad delikaatsed ökosüsteemid on ka sellistele pisikestele muutustele tundlikud. Juba praegu on täheldatud muutuseid erinevate taime- ja loomaliikide levimises, mõjusid põllumajandusele ning poolustel oleva jää vähenemist. See kõik on tõenäoliselt alles “jäämäe veepealne osa”.

Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris. Allikas: Earth Science Communications Team at NASA’s Jet Propulsion Laboratory/California Institute of Technology (data from NOAA)

Kliimat mõjutavad ka teised tegurid kui inimtekkelised kasvuhoonegaasid

Kuigi kasvuhoonegaasidest, peamiselt just CO2-st räägitakse kõige rohkem, pole praegune globaalne kliimamuutus ainult nendega seotud. On veel mitmeid erinevaid tegureid, mis kliimat mõjutavad (ja on mõjutanud läbi kogu Maa ajaloo) ja lisavad meie mudelitele oluliselt keerukust. Päikese aktiivsus on üks tegur, millega peab kindlasti arvestama. Kuna Päike mängib meie planeedi energia balansis peamist rolli, on selge, et selle aktiivsus mõjutab energia kogust, mis meie planeedile jõuab. Teadlased on alates 1978 aastat päikese aktiivsust mõõtnud ja kuigi Päikese aktiivsuses esineb tsükleid, ei ole keskmine energia väljund viimase 30 aasta jooksul muutunud. Ka parimad kliima mudelid, mis meil on näitavad, et praegune kiire soojenemine ei ole päikse aktiivsuse muutusest tingitud.

Ka tahm ning muud väiksed osakesed mõjutavad kliimat. Olenevalt sellest, millised need osakesed on ning kus nad meie atmosfääris asuvad, on nenende mõju erinev. Tahma ja väikeste osakeste hulk muutub tihti ka looduslikult – näiteks tänu vulkaanidele. Maa ajaloos on vulkaaniline aktiivsus mõjutanud globaalset kliimat väga oluliselt. On neid, kes arvavad, et ka praegune kliimamuutus on seotud suuresti just vulkaanilise aktiivsusega. Kui võtta kokku nii vulkaanide kui ka Päikese aktiivsuse muutus, ei seleta me ikka seda kiiret soojenemist, mida oleme viimastel aastakümnetel kogenud. Vaid inimmõju lisamine mudelisse seletab seda.

Erinevad kliima mudelid ning nende sarnasus reaalsusega. Allikas: Meehl et al., 2004

Kui kindlad me selles kõiges oleme?

Eestis elades on kõike seda muidugi keeruline tajuda –  soojasid suvesid ning lumeta talvesid on olnud ka enne ning ka malaaria pole ukse ette veel jõudnud. Oluline on meeles pidada aga seda, et ilm ja kliima on väga erinevad asjad. Kuigi kliima on üldiselt soojenev, tuleb ikkagi ette külmemaid perioode. Globaalne soojenemine on aeglane protsess, aga see on toimunud ka juba väga pikka aega. Kliima eksperdid kardavad järgneva 50-100 aasta jooksul märksa suuremaid  muutuseid ning need mõjutavad meid kõiki.

Teisalt tundub teadlaste seas eksisteerivat ka näiline debatt ja ei ole teada, kas kliima muutub ning kui ka muutub, ega see automaatselt meie süü ei ole. Tulen tagasi “Kolmeraudse” juurde. Meedias püütakse luua tasakaalu – on keegi, kes on poolt ning keegi teine, kes on vastu. See kahjuks on aga väga kaugel tegelikust tasakaalust. Kui Mihkel Raud oleks soovinud teadusliku tasakaalu meedias kajastada, oleks ta pidanud kutsuma 99 teadlast  poolt argumentidega ning 1 vastu argumentidega.  Mõned aastad on juba nimetatud saatest  möödunud ning täna peaks poolt kõnelevaid teadlasi juba veel rohkem olema, et tasakaalu luua. 2013 aasta IPCC (Rahvusvahelise Kliimamuutuse Paneeli) raport leidis, et planeedi soojenemine on selgesõnaline ning inimmõju sellele selge. Teaduslik konsensus on saavutatud.

Mis on aga osoonikihi hõrenemine?

Tegelikkuses on see pea sama põnev teema kui globaalne soojenemine. Lisaks kasvuhoonegaasidele (ja muule) on meie atmosfääris ka selline gaas nagu osoon. Peamine osa osoonist asub stratosfääris, umbes 20-30 km kõrgusel maapinnast ning seda me nimetamegi osoonikihiks. See täidab eluslooduse jaoks olulist ülesannet – nimelt neelab ta enamuse päikeselt tulevast UV kiirgusest. Kuna UV kiirgus on elusorganismidele enamasti ohtlik, eriti suurtes kogustes, on osoonikihi funktsioon üsna oluline. Pean kohe välja tooma ka selle, et kuigi globaalne soojenemine ei ole põhjustatud osooniaukude suurenemisest, on nende vahel siiski seosed olemas. Osoon nimelt on ka ise kasvuhoonegaas. Osooni mõju globaalsele kliimamuutusele on aga väga väike.

Alates 1970ndatest hakati märkama osoonikihi üldist hõrenemist ning tavaliselt kevadel poolustel tekkinud augud osoonikihis hakkasid järjest suurenema. Sedasi jõudiski osooniaukude tekkimine tavakeelde. Kiiresti avastati ka osoonikihi hõrenemist põhjustavad tegurid. Selgus, et halogeenid reageerivad osooniga atmosfääris ja seetõttu väheneb ka selle kontsentratsioon. Need halogeenid jõuavad atmosfääri tänu erinevatele inimese poolt loodud kemikaalidele – peamiselt klorofluorosüsinikele ehk freoonidele.

Osooni kontsentratsioon põhjapoolusel. Allikas: Eric Nash and Paul Newman, NASA Goddard Space Flight Center

Kiire tegutsemine viis sihile

Kuna osoonikihi kiire hõrenemine tekitas paljudes õigustatult muret võeti 1989 aastal vastu Montreali protokoll, mis piirab osoonile kahjulike kemikaalide tootmist ja kasutamist. Eriti positiivne on see, et Montreali protokoll on olnud üks edukamaid võite keskkonna kaitsmise ajaloos. Selle on ratifitseerinud 197 osapoolt ning osoonikihis on näha paranemist. Arvatakse et aastateks 2050-2070 on osooni kontsentratsioon atmosfääris tõusnud taas 1980ndatel olnud väärtustele.

Mida sellest kõigest kaasa võtta?

Kuigi osoonikiht paraneb, muutub meie atmosfäär meile aga siiski järjest probleemsemaks. Atmosfäär on läbi Maa ajaloo pidevalt muutunud ja kui vaadata globaalset soojenemist vaid looduse perspektiivist võib öelda, et las ta siis soojeneb. Elu adapteerub, elu leiab võimaluse. Probleem on aga meis endis. Meie kohastumuses, meie tsivilisatsioonis. Kui me enda suhtumist keskkonda parandada ei suuda, maksame me selle eest tulevikus kallist hinda.

Kõik paranemine algab teadmistest ning seetõttu, kui järgmine kord kuulete, et keegi ajab sassi globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise, teate te teda parandada. Oluline on ka mitte lubada meedial neid asju sassi ajada. Meedial on vastutus rahva ees jagada tõest informatsiooni ning keskkonnaprobleemide koha pealt on see ülimalt oluline. Ma loodan ka, et poliitikasse suundunud Mihkel Raud teab nüüd keskkonnaprobleeme paremini ning soovib sotsiaalprobleemide kõrvalt ka nende lahendamisega tegeleda. On ju sotsiaalsfäär ja keskkonnasfäär väga tihedalt seotud – kui keskkonnal läheb halvasti, ei saa ka meil hästi minna.

Allikad:
Gerald A. Meehl, Warren M. Washington, Caspar M. Ammann, Julie M. Arblaster, T. M. L. Wigley, and Claudia Tebaldi, 2004: Combinations of Natural and Anthropogenic Forcings in Twentieth-Century Climate. J. Climate, 17, 3721–3727.