Kunagi, enne kui ma targemaks sain, kartsin ma geneetiliselt muundatud organisme (GMOsid). See väljend on veidi kehv. Kuigi see võtab hästi kokku kontseptsiooni, kõlab see üsna kurjakuulutavalt. See oli enne. Pärast aastaid kestvat bioloogiaharidust on mu arvamus oluliselt muutunud. Esiteks ma saan aru, mis asi see GMO üldse on, kuidas seda tehakse ning millised ohud sellega kaasneda võivad. Teiseks olen ma õppinud tegema vahet päris teadusel ja erinevate huvirühmade lobitööl ning mõistan hästi erinevaid positiivseid aspekte, mida genoomi manipuleerimine võimaldab.
Olgem ausad – hoolimata kehvast imagost avalikkuse silmis, on GMOdel oluline koht modernses maailmas. Käesoleva kümnendi algul kasvasid GMOd 10% maailma põllumaadel ja 29s riigis kasvas 11 erinevat muundatud taime. See osa on muidugi kõigile teada. Paljud meist ei tea aga seda, et enamik ravimites ja toidutööstuses kasutatavaid valke ja ensüüme tulevad suurtest bioreaktoritest, kus kasvatatakse geneetiliselt muundatud baktereid (näiteks E. coli). Sealt tuleb ka suhkruhaige süstlas olev insuliin sarnaselt kümosiinile (laap), mida kasutatakse juustu tootmises. Seda nimekirja võiks jätkata. Modernne bioloogia ja biotehnoloogia on geneetilise muundamiseta võimatu.
Sellest kõigest hoolimata on GMO ikkagi justkui midagi, millest eemale hoida. Euroopa Liidus elades tundub, et lõpptarbijale seda justkui ei eksisteerigi. Loomulikult on meil müügil tooteid, mille tootmisel on kuskil geneetiline modifitseerimine vajalik, ent näiteks GMO tomatit meil osta ei saa. Ka USAs, kus GMO vilju on võimalik kergesti leida, ei ole nad just suurepärase kuulsusega. Ikkagi inimesed pigem väldivad neid ja kui küsida, kas toodetele peaks peale märkima, et need sisaldavad DNAd, ütleb 80% ameeriklastest „jah“ (MOTT).
Teadus ei seisa aga paigal ning head mõtted saavad ikka ükskord täide viidud. GMOd on tagasi tulemas ja seekord on PR töö veidi parem. Vähe räägitakse geenidest, mis on võetud kaladest ja bakteritest ja viidud siis taimedesse. Praegused märksõnad on säästlikkus ja tervislikkus. Paljud on praegu kindlasti segaduses – GMO ning tervislik – aga nii see on.
Üks varasemaid näiteid säärastest GMOdest on kuldne riis. Tavalise riisi sisse viiakse beta-karoteeni sünteesi jaoks vajalikud muudatused ja valmib veidi kollaka värviga riisisort, mis võib päästa sadade tuhandete laste elu, kes surevad vitamiin A puudusesse igal aastal. Miks me ei vii neile lihtsalt multivitamiine? Lühinägelik mõte, mis paksendab vaid vitamiinitootjate rahakotti, ei lahenda reaalset toitumise probleemi piirkondades ning muudab need piirkonnad igavesti abist sõltuvaks. Samuti tundub see rumal olukorras, kus meil on olemas täiesti ohutu alternatiiv, mis on toodetud heategevuslikel eesmärkidel toitaine puuduses elavatele inimestele. Kahjuks ei ole kuldne riis suures osas veel abivajajateni jõudnud, suuresti tänu GMO vastastele lobiorganisatsioonidele. Kuna aga teadust tuleb aina juurde, on lootust, et varsti see olukord muutub.
Mitmed tootjad on just seda „tervislikuma“ toote teed läinud. Näiteks arendab DuPonti all olev firma Pioneer sojauba nimega Plenish, mille õlis ei ole transrasvu. See tähendab, et sojaõli, mida tänapäeval kasutatakse küpsiste ja krõpsude tootmisel saab ehk tulevikus olema transrasvade vaba ja vähendab nende toodete negatiivset mõju tervisele.
Sarnane on ka JR Simplot Co poolt toodetud Innate kartul, mis on vastupidavam muljumisele ning vähendab akrüülamiidi tekkimist. Akrüülamiid on kartulite kõrgel temperatuuril küpsetamisel looduslikult tekkiv kemikaal, mida on seostatud vähi põhjustamisega.
Tänapäeva geenitehnoloogia üks suuremaid valupunkte on sarnaselt paljude tehnoloogia valdkondadega patenteerimine. Kui firmad saavad geenide üle patente omada, võib see viia suurte probleemideni tulevikus. Üks näide on BRCA1 ja 2 geenid, mis on seotud rinnavähi tõenäosusega. Pikalt olid need geenid patenteeritud Myriad Geneticsi poolt ja nemad kontrollisid kõike nende geenidega seonduvat, sealhulgas ka rinnavähi tõenäosuse teste. Aastal 2013 otsustas aga USA ülemkohus, et looduses eksisteerivaid geenifragmente ei saa patenteerida. Sünteetilistele DNA järjestustele see praegu veel ei kehti ja peame ootama ära, mida tulevik toob. On kindel, et patendeerimisega seotud seadused peavad lähitulevikus mitmes aspektis muutuma.
Kirjanik Arthur C. Clarke on kirjutanud, et iga piisavalt edasijõudnud tehnoloogiat ei saa maagiast eristada. GMO tehnoloogiaga on suuresti sama mure. Vastupanu sellele on suuresti seotud sellega, et enamik meist ei mõista seda. Me tegelikult ei mõista ka sordiaretust (seda nii-öelda loodusliku protsessi, mida on sajandeid tehtud) ja paljutki toidutööstusest. Ma arvan, et meil kulub veel aega geneetilise modifitseerimisega harjumiseks ja selleks, et me reaalselt näeksime neid positiivseid mõjusid, mis sealt tulevad. Tehnoloogia on ju alles lapsekingades. Uued tooted, mis ei ole ainult tootlikkuse ja transpordi parandamisele orienteeritud, vaid aitavad kaasa tervislikuma toidu tarbijani jõudmisele, on suur samm edasi. Loodan, et inimesed on valmis ka kriitiliselt mõtlema ja mõistma, mis asi see GMO siis lõpuks ikkagi on.