Pisiimetajate seirest Eestis

kylalineMariin Pantelejev on Tallinna Inglise Kolledži õpilane, keda huvitavad loomad. Oma uurimistöös on ta võrrelnud erinevaid pisiimetajate püügimeetodeid13125002_10209998139855949_3722320592691883921_n.  Nagu näha, saab õpilastöö tuua väga kasulikku teadmist looduskaitse ja -uurimise valdkonda. Seda tunnistavad ka Tallinna Loomaaia, HTM ning Keskkonnaministeeriumi eripreemiad (pildil). Pisiimetajatest on Värske Aju kirjutanud ka varem, antud uurimistöö ristiisaks on tookordne intervjueeritav Uudo Timm.

Päise pilt:  Pähklinäpp, Björn Schulz, Wikimedia Commons

Kuidas seirata pisiimetajaid?

Uurimistöö „Pisiimetajate püügivahendite võrdlus Eesti oludes“ võrdleb kolme peamise Eestis pisiimetajate seirel kasutatava lõksutüübi edukust pisiimetajate püüdmisel, üritades muuhulgas välja tuua liigilisi erinevusi eri lõksude saagis. Samuti toob töö välja peamised erinevused ootuste, mis tekkisid kirjanduse põhjal pisiimetajate eeliselupaikade suhtes, ja tegelikkuse vahel. Töös võrreldakse andmeid 22 erinevast püügikohast, kus 2015. aasta suvel pisiimetajate püüke läbi viidi. Püüdsin ise pisiimetajaid Kärus ja Särghaual, lisaks kasutatati töös Rein Nellise, Tõnu Talvi ja Uudo Timmi püükide tulemusi kokku 22 erinevast püügikohast Eestis.

Shermani eluslõksud. Töös võrreldud kolm (tegelikult neli) lõksutüüpi sai valitud selle tõttu, et Eestis on need siiani olnud peamised kasutatavad püügivahendid pisiimetajate seirel. Eluslõksudest on Eestis kasutusel Shermani alumiiniumist karplõksud, mis on kerged ja mida saab transportimiseks mugavalt kokku voltida, kuigi nende puudusteks võib arvata, et nad ei pea sooja, nendesse ei saa paigutada pesamaterjali ja need on pimedad, mis võib nii selle töö kui muude riikide andmete põhjal näiteks uruhiirte liike eemale peletada. Sügiskuistes püükides panin ise Shermanitesse vatti, mis püütud loomade elumust drastiliselt parandas, aga vatikiud jäävad lõksu töömehhanismi vahele ja võivad takistada lõksu toimimist.Shermani eluslõksud Põhjamaades kasutatavaid Ugglan-tüüpi eluslõkse, kuhu on võimalik panna pesamaterjali, pole Eestis siiani soetatud, kuid Ugglani lõksud eeldavad ka statsionaarsete püügikohtade olemasolu, mida Eestis on vähe. Shermani eluslõksud olid suhteliselt kõrge püügiedukusega ja püüdsid kõige suuremal hulgal erinevaid liike.

uut tüüpi vedrulõks

Uut ja vana tüüpi vedrulõks. Teise foto autor: Uudo Timm

Vedrulõkse oli võrdluses kaks mudelit: vanad, eelmisel sajandil kasutuses olnud vedrulõksud ja vana vedrulõksu mudeli põhjal valmistatud uued vedrulõksud, mis olid 2015. aastal kasutuses esimest korda. Kuigi vanad vedrulõksud olid suurima püügiedukusega, jäi uute vedrulõksude saagikus vanadest pea kolm korda väiksemaks. Põhjusena tuli välja, et uutel vedrulõksudel on tehasest tulnutena mõned mehaanilised vead. Pärast korrektsioonide tegemist peaks uusi vedrulõkse uuesti vanadega võrdlema, enne kui vanad kasutuselt kõrvale jätta, et oleks võimalik kõrvutada uute ja vanade lõksude püügiedukust ja leida nende vaheline kordaja. Kordaja on vajalik, et uute lõksude andmeid oleks võimalik eelmise sajandi püügiandmetega võrrelda.

karihiir
Karihiir püügipudelis, karihiired kaaluvad 5-15g.

Viimase lõksutüübina olid võrdluses püügipudelid. Sellise lõksu valmistamiseks lõigatakse 1,5- kuni 2-liitrisel plastpudelil põhi ära ja pudel paigutatakse kork allapoole maa sisse kaevatud auku, nii et loomadel oleks võimalik pudelisse kukkuda. Püünistesse pannakse lisaks söödale niiskuse imamiseks ka saepuru. Püügipudelid on head kerge kaaluga liikide püüdmiseks, nagu karihiired ja pisihiired, kes muidu oma massiga ei pruugi suuta lõksu päästikulauda alla vajutada. Püünistest pääsevad aga näiteks üliakrobaatilised kaelushiired, kes pudelis söömas käivad ja sealt lihtsalt välja tagasi hüppavad. Püügipudelite miinusteks on ka nende statsionaarsus ja raske paigaldamine (minu töös kasutasime maa sisse aukude puurimiseks pinnasepuuri, aga käsitsi kaevasin kolme pudelit maa sisse kaks tundi). Lisaks koguvad pudelid sademeid ja vihmase ilmaga saavad neist loomadele uppumislõksud. Ometi ei saa neid kõrvale jätta, kui eesmärgiks on uurida näiteks karihiiri või saada täit ülevaadet püügikoha liigilisest koosseisust, kuna muud lõksud väikese kaaluga loomi praktiliselt ei püüa.

kaelushiir
Isane täiskasvanud kaelushiir, kaelushiired on karihiirtega võrreldes suisa kopsakad – kaaluvad kuni 67 grammi.

Kuna viimastel aastatel pole pisiimetajate seirega Eestis aktiivselt ega põhjalikult tegeldud, on raske ennustada mingeid trende pisiimetajate arvukuse suhtes. Samuti tuleks üle vaadata kirjanduse andmed liikide oodatavate elupaikade kohta.

Mets-karihiirt on üldiselt peetud Eestis metsaliigiks, kuid 2015. aasta andmete põhjal eelistas mets-karihiir elupaigana peamiselt niitusid, seejärel põldusid ja alles viimasena segametsi.

Põhjuseks võis olla metsades piisava alustaimestiku puudumine, antud töö puhul ka see, et püüke viidi läbi peamiselt elupaikade servaaladel, kus niidud ja põllud piirnesid metsa või võsaga. Ka põld- ja kuhja-uruhiirt, keda on peetud põlde eelistavaks liigiks, leiti kõige rohkem niitudelt. Põhjuseks võib olla varem kasutatud põldude sööti jätmine ja ka see, et niidetud põllud ei paku pisiimetajatele kaitset kiskjate eest. Üldiselt peaks täieliku liigilise ülevaate saamiseks püüke läbi viima püügikohas võimalikult mitmes elupaigatüübis.

2016. aastaks on lootusi, et pisiimetajate seirega hakatakse jälle aktiivsemalt tegelema. Sel aastal peaks uuesti kasutama uut tüüpi vedrulõkse, mille püügiedukus nüüd arvatavasti pärast mehaaniliste vigade korrigeerimist paraneb. Kindlaks peaks määrama mõningad püsipüügikohad, kus ka varasematel aastatel püüdnud on, ja koguma andmeid igal aastal ka juhuslikest püügikohtadest, et saada ühest küljest võimalikult head ülevaadet kogu Eesti pisiimetajate populatsioonist, aga samas ka läbi aastate populatsioonis toimuvatest muutustest. Eelmise aasta püügiandmetes ei olnud ühtegi püügikohta Lõuna-Eestis, ometi võib lõuna poolt põhja migreeruvaid liike, nagu väike-vesimutti, arvatavasti esimesena kohata just seal. Endiselt on oluline koguda rohkem infot liikide kohta, kelle levikust või arvukusest meil kindlad andmed puuduvad, nende seas esimesena kasetriibik, aga ka unilastest pähklinäpp, keda teoreetiliselt võiks Eestis veel leiduda, püüda aga on mõlemaid liike raske.

Leethiir
Leethiir. Tema kaal jääb 18 ja 37 grammi vahele.

Saades täielikumat infot Eesti pisiimetajate kohta, on olemas ka alused, mille põhjal ennustada või selgitada võimalikke muutusi röövliikide levikus ja paljunemisedukuses. Näiteks kassikaku elupaigad kattuvad suures osas mügri peamiste levikualadega, kuigi mügri osakaal kassikaku saagis on viimastel aastatel langenud.

Kuna pisiimetajad paljunevad kiiresti ja nende põlvkonnad vahetuvad pidevalt, on pisiimetajate arvukus heaks näitajaks inimtegevuse, klimaatiliste ja muude tegurite mõjust elusloodusele.

Metsloomadest rääkides mõeldakse üldises kontekstis klassikaliselt peamiselt hunti, karu või põtra, aga rohkem võiks rõhutada ka pisiimetajate tähtsust, kes moodustavad põhiosa paljude kiskjate saagis ja aitavad kaasa ka taimede levikule, mõjutades seega oluliselt kogu ülejäänud toiduahelat.

Tänan oma juhendajat Uudo Timmi nii teoreetilise kui praktilise abi ja nõu eest ja selle eest, et ta oli valmis õpilastööd juhendama.

Aga kas see kõik ei ole julm ja ebavajalik…?

Nojah selle üle on ka arutelu olnud, aga tegelikult on seire ju vajalik selleks, et saada mingit pilti pisiimetajate arvukusest ja levikust. Kui seda pilti ei ole, siis ei ole üldse võimalik hinnata inimtegevuse mõju nendele liikidele ja neid või nende elupaiku vajadusel kaitse alla võtta.

Ehk siis tegelikult üldkokkuvõttes võivad need liigid ise kannatada kui jäävad märkamata mingid olulised arvukuse langused või kasvõi kui me ei tea uutest liikidest, mis sisse migreeruvad.

Minu püükide põhjal oli shermani lõksudes suremus umbes 36% ja pudelites 54%, ilmselt pudelites sellepärast rohkem, et seal on suurem osakaal püükidest väiksema kaaluga loomad, kes jahtuvadki kiiremini maha ja saavad kergesti surma, lisaks see ka, et pudelid on vihmale jm ilmastikule natuke rohkem avatud. Ma arvan, et tegelikkuses on shermanitel veel suurem suremusprotsent, sest tavaliselt sinna ei panda mitte mingit pesamaterjali. Mina ikkagi panin septembris ja oktoobris sellest hoolimata shermanitesse vatti ja see parandas seda elumust päris drastiliselt.

Selles ongi tegelikult see küsimus, et mis on lõpuks humaansem, kas see vedrulõks, mis tapab kiirelt 99% juhtudest või nn “elus”püügilõks, mis lõpuks on ikkagi tappev lõks paljudel juhtudel, aga lihtsalt tapab aeglaselt ja piinarikkamalt…

Kas lõksude asemel saaks ka mingit muud seiremeetodit kasutada?

Põhimõtteliselt tehakse jah kiskjate toitumisanalüüse ja selle järgi saab natuke üht-teist hinnata, näiteks jahimeestelt võetakse kärplaste ja teiste loomade magusid ja analüüsitakse. Lisaks räppetombud ka. Põhimõtteliselt on võimalik isegi väljaheidetest karvu välja noppida ja neid liike karvade järgi määrata, aga see on hea tükk tööd ja seda ma küll ei oska öelda kui usaldusväärselt selle järgi populatsioonide arvukust saaks hinnata… Liikidel on maitse-eelistused ka, kakud näiteks eelistavad uruhiiri ja mügrisid, kes kaaluvad suhteliselt rohkem kui teised pisiimetajad ja on hea energiaväärtusega, siis oleks need liigid tõenäoliselt proportsionaalselt rohkem esindatud kui mõned teised liigid. Karihiired on näiteks natuke mürgised isegi ja neid ei taha mitte keegi süüa peale nugiste.

Sinu uurimistöö sukeldub ökoloogiasse ja uurib pisiimetajaid nende looduslikes elupaikades. Aga mida meie saaksime oma igapäevaelus ära teha, et maailma paremaks muuta?

Kellel iganes on rahalisi võimalusi, võiks masstoodetud suurfarmide liha ja muna jätta ostmata ja selle asemel toetada mahetalunikke ja osta oma kaupa nende käest, sest et kui iga nädal on raha mitu McDonald’si burgerit osta, jätkuks neid võimalusi tõenäoliselt selle mahetoote jaoks ka, iseasi on ainult ennast kokku võtta ja harjumusi muuta.