Kui tihti peaks muru niitma?

Aus vastus: oleneb, mida sa tahad saavutada. Rusikareegel on, et mida madalamalt, seda tihemini, kuid meil on mõned sisukamad mõtted lisada.

Sellega võiks ju piirduda, aga avame siis natuke “muru” saladusi lähemalt. Alustama peaks ehk sellest, et mis funktsiooni “muru” täidab. Golfi vm. spordiväljaku muru puhul kasutatakse spetsiaalseid madalakasvulisi sorte – need on igavad monokultuurid, mis taluvad madalat niitmist, kui vajavad ka üsna tihedat hooldamist ja piisavat kastmist, et mitte krõbedaks kuivada ja vormi kaotada.

Linnahaljastuses niidetakse tihti ka sellised rohumaad madalmuruseks, mille funktsioon ei nõua tihedat niitmist. See on aga karuteene nii liigirikkusele kui ka rahakotile. Rohealasid, mida pikniku pidamiseks või jalka tagumiseks ei kasutata (näiteks maanteede vahelised alad), suurte parkide servad jmt), oleks mõtekam hooldada puisniitude eeskujul – 1-2 korda aastas niites (esimene niitmine pärast jaanipäeva). See tagab lopsaka koosluse, mis ei kolletu vaid õitseb rikkalikult, pakub elupaiku ka nt. liblikatele ja mardikatele ning takistab vareste massilist pesitsemist (väidetavalt peidavad varesed toidupalu just madalmurustele aladele, seetõttu on neid murukõrbede läheduses alati rohkem kui metsas või heinamaal).

Tõele ei vasta hirm, et harva niitmise tagajärjel võtavad võimust nn umbrohud (kes need üldse on?) või “prahitaimed” ehk kiire- ja kõrgekasvulised liigid, kes muudavad ala kiiresti võsaseks. Tegelikult on olukord vastupidine – kas kord aastas niites tekib väga tugeva kamaraga niidukooslus, kust prahitaimedel on palju raskem läbi pressida kui nt. halvasti hooldatud murust või ehitus- ja prahipaikadest. Vanades taluhoovides ei niidetud 1-2 korda nädalas muru, äärmisel juhul tatsasid aias kodulinnud, kes sealt midagi vähemaks nokkisid, aga madalmurusad alad tekkisid ikkagi ainult käiguteede ja kasutatava alade lähedale, muus osas käidi see vajadusel ilmselt vikatiga üle – suvine aeg on tihe tööaeg, kellel oli vaba hetke, et silutud pargilappe luua?

Päevapaabusilma röövikud toituvad kõrvenõgestest, seega on hea mõte aianurka natuke metsikut loodust jätta, et lillepeenral kaunitare näha oleks. (foto siin ja päises: Helene Uppin)

Hoovimuru jääb enamasti nn golfimuru ja niidukoosluse vahepeale. Kaval on jagada hoov (nagu ka haljasala) erineva niitnmiskõrguse ja sagedusega tsoonideks. Mida harvem, seda kõrgemalt niidad. Ala, mida kasutad grillimiseks ja hängimiseks ei tohi siiski niita madalamaks kui 5 cm (korraga mitte rohkem kui 1/3 muru kogukõrgusest), arvestades meie kliimat, levinud liike ja keskmist murukultiveerimise innukust kuivab see muidu suvel ära ja hävida võib ka mullakamar. Seda ala, mida hoiad madalmurusena (ja see ei pea enamasti olema rohkem kui 1/3 sinu aiast) pead niitma siiski regulaarselt ca kord nädalas, sest muidu kahjustab madal niitmine muru ja tulemus jääb kole nii taimedele kui sinule.

Arvestades seda, et seemnepank on igas paigas eriomane tasub muruplatsi luues arvestada, et kui kogu olemasolev pinnas uue mullaga katta, siis tõenäoliselt saate te vähem kohalikku liigirikkust kui siis, kui olemasoleva pinnase õhutate ja kobestate. Pinnasetöödele on väga tundlikud näiteks 2017 aasta üks põhilisi loodusvaatluste liike – lõokannus, mis on levinumad lubjarikastel mudadel.

Lõokannus lõpetamas metsaaluses õitsemist – lubjarikaste salumetsade ja nende lähedaste hoovide tavaline varakevade taim, mille lehed on juuni alguseks peaaegu kadunud. Foto: Helene Uppin

Hoovis võiks kindlasti olla ka kõrgema kasvuga tsoon, millest moodustub juba paari aastaga loomulikul teel kaunis liigirikas lilleaas. Muld sisaldab alati suurt seemnepanka, kust võimalusel võrsub igasugu imetaimi. Julgemad võiksid katsetada aia perifreersemas nurgas ka kõrgemate meetaimede kasvatamist – ohakad, jumikad, nõgesed jmt. pakuvad head elupaika liblikatele.

Nii või teisiti tasub kevadise esimese niitmise ja rohimisega veidi oodata – kaval aednik teab, et paljud õierohked liigid nagu sillad, ülased, lõokannused, kanakoole, krookused, lumikellukesed, märtsikellukesed jt. lõpetavad õitsemise enne kui murutaimed elujõuliseks muutuvad ning takistavad muudel “umbrohtudel” (vesiheinal jmt) võimust võtta. Samuti moodustavad osad õitsevad taimed kevadel peenramullale muu umbrohu eest kaitsva kihi, kuid nende lehed kolletuvad juba juuni alguseks, nii et esimesed rohimised peab tegemata jätma, kui lasta muskuslilledel, lõokannustel ja kanakoolel võimust võtta. Juuni keskpaigaks on nende elu juba mugulatesse ümber kolinud (oma lehtedega koguvad nad jõudu talvitumiseks, seetõttu saab muru sees edukalt ka tulpe ja nartsisse kasvatada, kui lasta nende lehtedel enne maha niitmist kolletuda – siis on kindel, et sibulates on piisavalt elujõudu järgmise kevadeni vastu pidada!). Savisel pinnal kasvavat muru võib vajadusel hoopis õhutada, aga esimese rohelise kirme tekkimisel pole muruniidukit kindlasti mõtet veel välja ajada.

Poollooduslik kooslus hoovi vähemkasutatavas ja servas, paljud kaunilt õitsevad looduslikud taimed taluvad hästi ka puude varju ja kuivust, mis paratamatult puude all kasvades tekib. Foto: Helene Uppin

Tundsin ühte rohenäpust vanadaami, kes oma hoovis muru niitis vaid mehaanilise niidukiga ja süstemaatiliselt jättis kõrgema heinaga alasid ajutiselt sisse, et heinataimed saaksid õitseda ja end seemnetega uuendada – nii ei pea uut muru külvates koguaeg tühjadele laikudele seemet viskama, vaid lisaks risoomile puistavad olemasolevad taimed ka seemneid juurde. Kuigi muruvaip on hea lahendus kiiretele haljastusprobleemidele (nt. uue hoonestuse rajamisel linnaruumi), on ta mitmekesisuse mõttes justkui kõrb.

Kõrbeks võib muru muutuda ka kuivamise tõttu. See on tavaliselt siiski ärahoitav sellega, kui ei niideta taimi liiga madalale (eriti kui vahele on jäänud mitu nädalat niitmata aega, siis jäävadki muruplatsile turritama ainult kuivavad varred.  Lisaks muidugi pikk põud. Kui kastmine on vältimatu, siis kasta varahommikul või õhtul – aga kindlasti mitte keset kuuma päeva (kogu vesi arustub ja veepritsmed kahjustavad päikse käes taimi veelgi enam). Ka muruniitmine ei tohi toimuda lauspäikses – pigem pilvealuse ilmaga (ole mureta, Eestis neid päevi leidub, nii et pühapäevahommikune müristamine jäta naabrite rõõmuks tegemata).

NB! Niida ainult teritatud teraga – olgu riistaks vikat või niiduk, nüri tera rikub muru, “kistud” otsad kolletuvad, taimel on raske taastuda. Nüri teraga niitmine (loe: nüsimine) võib murulapist samuti kiiresti kõrbe kujundada.

Aasnurmikad õitsemas – heinataimede õitsema laskmine tagab selle, et nad uuendavad end oma seemnetega ise. Foto: Wikimedia Commons

Ei maksa unustada ka seda, et muld on elus. Liigne tallamine ning kokkusurumine, liiga madal niitmine (eriti kui niidetakse harva), niiske ilmaga niitmine (tekivad hallitusealtid ja lämmatavad murutombud) hävitavad mullaelustikule sobilikud elutingimused, mis toob kaasa selle, et taimed ei saa seal normaalselt kasvada ja kiratsevad. Ka niites tasub silmas pidada, et orgaanilist ainet ei tohi kõike alalt eemaldada – kuidagi peavad toitained tagasi ringesse sattuma. Tänapäeval soovitatakse järjest enam ka parkide haljastuses silmas pidada seda, et lehevaris saaks üle talve maha (kasvõi hunnikutesse) jääda. Lehevarist võib ka multšida, et temaga pinda parem katta oleks ja ta ei takistaks murutaimede kasvu, aga eks sõltuvalt liigist võib lehematerjal ka väga aeglsaelt laguneda (tamme- ja pöögilehed nt).

Murumultš on kasulike omadustega. Multšidest kirjutab põhjalikumalt kolmeidulehese blogi, vaata sealt lisa. Foto sealt samast.

Tasub meeles pidada, et orgaaniline väetis (nt lehemultš) leostub mulda aeglaselt ja pakub toitu pikaks ajaks, anorgaanilised väetised (nt. lämmastikugraanulid) on ühekordne süst, mis suure vihmasajuga võib su aiast kaduda enne kui taimed sellest üldse osas saavad – ka doseerimine on väga keeruline ning keskkonnamõju liiga suur, et sellele toetuda.

Väetamisega on aga nii, et tunde järgi pole seda mõtet teha – pigem kutsuda mõni spetsialist asja uurima ja teha reaalsed testid, muidu võid saavutada vastupidise efekti soovitule – muide, paljud taimed on heaks indikaatoriks mullaomaduste suhtes! Võib isegi öelda nii, et nn umbrohud on sõnumitoojad – need on taimed, kellele meeldib sinu aias ja murus kasvada, järelikult on neile ideaalsed tingimused seal juba olemas.

Kindlasti on aga igale murukamarale vaja lämmastikku ning selleks otstarbeks sobivad hästi erinevad liblikõielised, kelle juuremugulates elavad vahvad bakterid, kes õhust lämmastikku seovad (imeline!). Väga tavaline ja klassikaline õuemuru liblikõieline on meil valge ristikhein – ta mitte ainult ei kaunista vaid annab kõigile kolleegidele murutaimedele parema tervise.

Umbrohu hirmus taimemürkide kasutamist (ka selliseid, mis “tapavad kõigest ühe puudutusega”) tuleb vältida juba selle pärast, et kõik, mille me loodusesse paneme asub aineringesse ja jõuab ringiga lõpuks ikka meie joogivette, õhku ja söögilauale, rääkimata sellest et kabuhirmus võilillede ees võid sa hävitada ka oma aia tolmeldajad ja jääda ilma nt. õuna- ja maasikasaagist. Rääkimata sellest, et sa ohustad otseselt oma lemmikloomade ja laste tervist (ja elu). Ka putukamürkidest tuleks eelmainitud põhjustel hoiduda – seda enam, et tervislik aiakooslus saab enamike kahjuritega ise edukalt hakkama.

Kuigi niitmine on introvertsetele eestlastele juba aegade hämarusest saati meeldinud, tehti seda varem siiski peamisel 1-2 korda aastas ja vastavalt laulusalmile “jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein” Fotoautor Konstantin Kalmees,  ERMi blogist. NB! Värske Aju soovitab muruniitmiseks kasutada alati mehaanilisi vahendeid – olgu selleks siis vikat või mehaaniline niiduk – vähem elektrikulu (loe: põlevkivi, kui sul just katusel off the grid päiksepaneele pole) ja rohkem muskleid ühe korraga!

Kokkuvõttes soovitab Värske Aju

a) Jagada hoov tsoonideks vastavalt kasutusele – vähem kasutatud alad jätta puisniidule omaseks rohumaaks, mida peab niitma 1-2 korda aastas; üljäänut aga siiski vastavalt juhtnööridele tihemini ja regulaarselt.

b) Kasta ainult varahommikul või õhtul, ära niida päikesepaistelisel ja kuumal ajal!

c) Väetamiseks ja kahjurikontrolliks kasutada naturaalseid ökošmöko vahendeid – multši ja teiste liikide survet.

d) Leida võimalusi näha umbrohtudes sõnumitoojaid ja ilutaimi 🙂 Kes soovib veel julgustust võsakultuuri austama õppimiseks, võib tutvuda Kaplinski mõtetega või lugeda midagi Mikita sulest.

2 mõtet “Kui tihti peaks muru niitma?”

  1. Väga hea artikkel. Kirjutasin hiljuti just oma hobikontol “Nõmmiku Hobihäärber” teemal “Maakodu aias on kõige loomulikum lillemuru” , mille kommentaaride hulgas oli ka viide teie artiklile. Oleme oma koduaias artiklis välja toodud pritsiipe juba aastaid kasutanud ja saanud seeläbi endale aedagi kauneid niidulilli. Meie jaoks on oluline korrata oma aias kõrval aasal kasvavaid niidulilli, et luua sulandumine kohaliku looduskeskkonnaga. Kui elad maal looduse rüpes, siis on oluline loodust mõista ja seda hoida.

    Aiandusala spetsialistid ja maastikuarhitektid, kui arvamusliidrid peaksid rohkem ka meil selliseid põhimõtteid propageerima ja olema ka ise oma aedadega eeskujuks.

    1. Väga lahe ongi näha seda, et aednikud, kes süvenenult oma aias midagi teevad (mitte ainult elupuid ja rohelist sirget pinda ei kultiveeri), jõuavadki järjest enam selliste looduslähedaste lahendusteni – lillemuru, puisnidukooslus, aed kui ökosüsteem jne. Kõige vähem mõistmist leiavad “hooldamata” murulapid korralike linnainimeste poolt, kelle jaoks on roheline lapp maad puhtalt dekoratiivne geomeetriline ala, mitte liigirikkuse võimalik tulipunkt või kellegi (mitte-inimese) elupaik. Olen kuulnud kõlakaid, et ehkki nt Tallinna keskkonnaamet üritab järjest enam kultiveerida selliseid niidulaadseid kooslusi, siis peamine kriitika tuleb… linnakodanikelt. Eks sellepärast ongi vaja rohkem kirjutada ja rääkida liigirikkuse võludest, et inimesed õpiksid märkama ja armastama ka ülekultiveerimata maastikke. Mujal Euroopas olen täheldanud väga tugevat trendi vähesema niitmise suunas linnade haljasaladel – see näeb väga sümpaatne välja: näiteks karikakrad ja lopsakas ristik kiirteede vahelistel ribadel! Aitäh artiklit jagamast ka!

Kommenteerimine on suletud.