Loodusvaatlused õpetavad märkama, märkamine õpetab armastama

Kuigi oma teadlikust elust olen ma ca veerand veetnud mere ääres, heinamaal ja metsas ringi tuiates, tekkis mul huvi loodusvaatlusi teha – ehk nähtut üksipulgi kirja panna, liike määrata ja vajadusel raamatukogusse uduseid telefoni tehtud pildikesi tuvastama minna – alles üsna hiljuti. Ehk siis loodusehuvi ei tähenda ilmtingimata loodusvaatluste huvi ja teisipidi – loodusvaatlustega alustamine ei eelda suuri eelteadmisi või kõrgeharidust loodusteadustes. Eeldab lihtsalt huvitavaid kokkupõrkeid ja soovi targemaks saada.

Eriti suurt rõõmu pakuvad mulle loodusvaatlused kohtades, kust loodust esmapilgul ei oota – linnas ja tühermaadel. Pildil on 2016 suvel üles pildistatud täiesti tavalised (levinud) taimed Lennusadama territooriumi murus.

Paljude jaoks on esimene teadlik loodusvaatlus seotud talviste kohtumistega lindude toiduplatsil (NB! ornitoloogiaühingul on ka sellega seoses väga populaarne kodanikuteaduse algatus – talvine aialinnuvaatlus!)- sel päeval kui varblaste ja rasvatihaste vahele ilmub uhke rähn või suisa näljane raudkull saab aknatagusest kõige põnevam kanal majas. Minu jaoks on märgilise tähtsusega olnud kohtumised sookurgede, senini määramatuks jäänud kullilistega ning toonetuti ehk vaenukäoga.

Pitseri vaatluspäeviku kasutuselevõtuks pani aga paariks aastaks maale kolimine – kui ikkagi metssead, nurmkanad ja siilid keset külatänavat vastu jalutavad tekib paratamatult teatav armumine, mille tagajärjel oled valmis oma uusi sõpru paremini tundma õppima (ülekoormus ja tööstress ainult soodustasid seda huvi, peab märkima).

Roomav madar
Üks huvitav lingvistilis-botaaniline küsimus, mis mind täpsemini liikide nimedest huvituma pani: otsisin tükk aega vastet oma maakohas väga levinud taimele – kleeptatsule. Taimemäärajates nime järgi sellist ei leidunud. Rahvasuus on sel toredal taimel – roomaval madaral – palju häid nimesid, näiteks virnrohi. Karl Ristikivi põlistas ta ka luuletusse “Meie juured ei ole lapsepõlves” tuues tabava võrdluse “//nii me kasvame virnrohu kombel kinni haarates siit ja sealt.//” Foto: wikimedia commons.

Algajale vaatlejale on kindlasti kõige lihtsam viis alustamiseks tõmmata endale loodusvaatluste rakendus. Sellest on mõne aja eest teinud ülevaate ka geeniuse blogi.  Mitte väga nutikad inimesed võivad vaatlused üles märkida märkmikusse ja siis soovi korral hiljem arvuti kaudu sisestada. Loomulikult ei pea oma vaatlusi jagama, aga kodanikuteaduse toetamine on omamoodi õilis ja ka mängulusti toetav. Loodusvaatluste andmbaasi kodulehelt saab jälgida kõige aktiivsemate vaatlejate edetabelit – siinkirjutaja hinnangul vajaks platvorm mängulisust kõvasti juurde: nt. erinevaid väljakutseid nagu treeningäppides (proovi sel nädalal leida ja määrata 6 liiki käpalisi! Proovi leida oma kodu “ruudus” 5 liiki, mida pole varem määranud jne); võimalusi mitmekülgsemaid edetabeleid koostada (nt. kõige aktiivsemad putukavaatlejad jmt).

Alustuseks niisiis:

  1. Hoia silmad lahti (nutitelefonis hängimine on vahva, aga takistab märkamist)
  2. Märgi huvitavamad leiud (või miks mitte kõik, kui oled süsteemne) üles. Pane kirja: koht, aeg ja liik; võimaluse koral pidlistada isendit (me ei ela enam ajastus, kus iga uut liiki peaks esmalt mullast välja tirima, tapma ja kuivatama, et teda uurida – lähtu sellest, et sinu loodushuvi ei saaks kellegi elamishuvile saatuslikuks).
  3. Kui ikkagi natuke tahad telos ka hängida, siis tõmba LVA äpp
  4. Hoia telefoni mälus piisavalt ruumi, et huvitav loom, taim v sootuks loodusnähtus üles pildistada v filmida.
  5. Vajadusel otsi määramisabi internetiallikatest või nt Facebooki gruppidest (valik on lai “Eestimaa seened”, “Eestimaa käpalised”, … “isegi Eestimaa kivid”!) – loodushuviliste ring on lai, kindlasti on mõni abivalmis loodusnohik ka sinu sotsiaalmeedia võrgustikes.
Põdrajuure soomukat (pildil noored võsud ja eelmise aasta kuivanud taimed) pole tegelikult selle “ruudus” kunagi varem leitud, kust mina ta juhuslikul jalutuskäigul avastasin. Leiu on kinnitanud ka loodusvaatluste andmebaasi moderaator, kuid ilma kohapealse kontrollita teda levikukaartidele ilmselt veel ei kanta. Amatöör loodusvaatlejad annavad levikukaartide koostajatele siiski väärtuslikku sisendit. See ja ülejäänud fotod, kus pole märgitud teisiti, on autori tehtud.

Hiljuti ühel rahvusvahelise konverentsi loodushariduse entusiastide töötoas istudes (pealkirjaks oli, muide, “having fun with… classification”) küsis üks loodusharidusega varem mittekokkupuutunud turundusekspert mõtlikult – aga miks me ikkagi peame oskama liike eristada ja klassifitseerida? Järgnes ca 20 sekundit vaikust, mille järel üks panelistidest tagasihoidlikult vastas “how many hours do we have (for this question)?” sellele järgnes muidugi ka diskussioon, mille tulemuks oli see, et liikide määramine ja eristamine õpetab meid märkama ja vaatlema (mis on iseenesest kasulikud oskused) ja läbi selle ka hindama mitmekesisust. See viitab lootusele, et kui inimesed märkavad ja hindavad mitmekesisust, saab “murust”  rikas kooslus, kus on oma koht ka selgrootutel, “pargist” saab tüvedekõrbe asemel (viidates Kaplisnkile) liigirikas elupaik, millest ei puudu lindudele hädavajalik põõsarinne, “tühermaast” saab haruldaste liikide üllatusmaastik ning inimese reeglitest pitsitatud hinge kergendusohke kõlakoda.

Ja teisest küljest – kardetakse ikka seda, mida ei tunta – võsa, usse, niitmata muru, kolle, puuke, välismaalasi (naabritest rääkimata) – kui võsa, ussid, puugid jmt. saab omaks, ei ole neis enam midagi hirmutavat (või ainult mõistuspärasel määral – nt. laseb inimene end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida). Südamest soovitan sel suvel taimede kukehaabits kaenlasse võtta ja lähemalt vaadata, mis tagahoovis, ürgmetsas või bussiootepavlijoni vundamendi praos kasvab. Head märkamist!