Foto allikas: http://www.denbighshirecountryside.org.uk/european-eel/

Miks jätta imemaitsev angerjas söömata?

Kuigi Eesti rahvapärimuse järgi sündis angerjas Moosese poolt katki murtud kepist (teisest kepi poolest sai loomulikult madu metsa), on tegelikult tegemist ikkagi ühe põneva luukalaga, kes oma koha meie ökosüsteemis on välja võidelnud põlnevuse võsa harudes vapralt edasi vingerdades. 

Euroopa angerjas on kriitiliselt ohustatud liik, kelle rändeteed on nii pikad ja keerulised, et siiamaani täpselt ei teata, kuhu nad oma marja viskavad. Kudemispaigas, Sargasso meres, pole täiskasvanud suguküpseid angerjaid tegelikult kinni püütudki. Ja koevad nad justnimelt keset Atlandi ookeanit, elavad ja toituvad aga Euroopa mandri servas, nt. riimveelises Läänemeres või erinevates siseveekogudes. Selge on aga see, et nende käsi käib järjest halvemini, lausa nii halvasti, et populatsioon on hävimise äärel. Kogu temaatikast kirjutas pikalt Eesti Looduse 2017 novembrikuu number – soovitame prillid ninale lükata ja läbi lugeda.

Päise foto allikas: Environment Agency.

Euroopa angerja populatsioon kukkus praktiliselt kokku juba kaheksakümnendatel – põhjused on kompleksed, kuid  praktiliselt kõik nad on inimtekkelised (sh. kliimamuutustest tingitud hoovuste muutumine, rändetakistused (tammid, turbiinid jmt), massiivne ülepüük ja parasiidid, mis sattusid Euroopasse vaikse ookeani angerjate juurest just inimese kaasabil). Allikas avaneb lingile klikkides.

Seda, et angerjaga on kehvasti, teab vist igaüks, kes viimaste aastakümnete jooksul regulaarselt praamiga Muhumaale on sõitnud, sest veel 40 a. tagasi olid olid suitsuangerja müüjad ootejärjekorras suhteliselt tihedad külalised, 20 a. tagasi järjest enam eksikülalised, aga enam kalurid angerjat väinameres sihipäraselt ei püüa ega müü, sest teda lihtsalt pole (väike erand Eesti kontekstis on teatud järved, nt. Võrtsu ja Peipsi vesikond, kuhu angerjapoegi sisse asustatakse, see on siis selline sotsiaalmajanduslik projekt, et kaluritel tööd oleks, looduskaitselist tulu sellest pole – Narva turbiinid takistavad suguküpsetel loomadel kudemispaika tagasi jõudmist ning loomad kas püütakse seal kinni või nad hukkuvad elektrijaama tammil. Mingi marginaalne hulk angerjaid võib aga muudest järvedest merre jõuda Võrtsjärve vesikonnast Pärnu jõe kaudu, kusjuures häda korral läbivad täiskasvanud angerjad ebasobivat ala kasvõi kuival maal roomates).

Klaasangerjate (ehk angerja noorjärgu) asustamine Võrtsjärve vesikonda. Allikas avaneb lingile klikkides!

Ehkki ka seadusandlikult (eriti EL tasandil) on väga palju ära teha, et angerja olukorda parandada, on see taas teema, kus tarbija saab jalgadega (loe: rahakotiga) hääletada. Jah, angerjas on maitsev kala, aga see ei vabasta meid vastutusest ega lapselaste küsivatest niisketest silmadest kui liik peaks täielikult hävima nt. järgmise 3 aasta jooksul. Kohutavalt nutika loomana võib mõni tegelane kuskil põhjamudas muidugi kauem vastu pidada – rootslased leidsid mõne aja eest ühest kaevust 155. aastase angerja – aga nii nagu ebapärlikarpidegagi – kui ikka pisiperet pole, siis liigil suurt edasikestmist oodata pole.

Nii et siis lugege Eesti Looduse artikkel läbi ja jätke angerjakonserv ostmata (või vähemalt – ostke 5 asemel 1 ja lõigake eriti pisikesteks tükkideks ja kui ostate siis ainult kontrollitud päritolu jne), eriti hoiduge aga Lääne-Euroopa klaasangerja “delikatessidest.” Angerjate eksportimine EL-st on küll keelatud, aga EL sisene müük on piiramatu ning üle EL piiri klaasangerjate smuugeldajaid võetakse kinni hirmuäratava regulaarsusega. Küllap leitaks’ Peipsi kalurite elatuseks ka teisi alternatiive – nt. teiste, järves koha peal paljunemisvõimeliste liikide kasvatamis näol või ehitatades lõpuks välja kanal, mis võimaldaks vähemalt osadel angerjatel Peipsi järvest ohutult Läänemerre laskuda ning sealt edasi kudemisaladele liikuda.

Normaalselt korraldatud angerja kaitse võiks tagada jätkusuutlikuma (ja vähemalt unistustes kasvutrendiga) angerjapopulatsiooni ja saagi, mis aitaks inimestel angerjat mitte unustada ja olla valmis tema eest võitlema.  Ma isiklikult küll ei leia, et liik peab olema maitsev (ja tema söömine soositud), selleks, et väärida korraliku kaitset, aga… äkki see on argument kellegi jaoks. Igal juhul määrab tarbijakäitumine ja tähelepanu osutamine teemale paljuski liigi saatuse ja staatuse.

Muide! Rahvauskumuse järgi ilmuvad angerjad öösi hernepõllule herneid sööma:

Vanasti ööti, ät angerjas keib ernepöldus öösse, keib ernid söömas. Siis riputud tuhka maha, siis neeb, kas on öösse tulnd. Angerjas keib rohu sees kiiresti, oo tugevas musklis kala. Ma ise pole söust ernepöldus keimist neind, aga sedasi reegiti küll.  (Kihelkonna khk, Viki k)

Hoiame siis angerjd – tundub mõistlik suhtuda aukartusega tegelastesse, kes suudavad läbida ühest veekogust teise roomates lühiajaliselt kuiva maad ja vajadusel üksinda üle 150 aasta kaevus elada ning endiselt elujõulised olla… 😉