Ükskord lapsena, kui vanemad olid kodust ära, leidsin ma teleka alt kapist raamatu. See oli maakera ajaloo mingi populaarteaduslik entsüklopeedia ja selles raamatus oli pilt, mida ma mäletan siiamaani. Seal oli Maa siis kui ta tekkis, paar vahepealset varianti, selline nagu ta praegu on ja lõpuks pruun krobeline kängar. Appi, me saame kõik lõpuks surma!

Siis oli kurb jah, aga tegelikult saab inimliik ilmselt ammu enne otsa, kui Maa Päikese punaseks hiiuks muutumisel ära kõrbeb. See on see pilt, mida ma tahaks näidata kõigile neile, kes muretsevad kuidas Eesti riik saab hukka kuna naised ei sünnita piisavalt lapsi. Eesti saab niikuinii ükskord hukka, teeks ehk hoopis midagi selle nimel, et juba sündinud inimestel oleks elamist väärt elu? Me niikuinii juba teame millega kõik lõppeb, kui just inimkond kosmosesse ei koli (ja ka siis, ma kahtlustan et meie kõigi geene küll kaasa ei võeta).

Püramiidskeem on ärimudel, mis toimimiseks järjest uusi liikmeid püramiidi alumisel astmel olijateks värbama peab – aga kuna kõik tippu jõuda tahavad, peab uusi liikmeid aina juurde tulema, mis pole aga jätkusuutlik. Uute liikmete värbamise eest saab iga värbaja osa oma värvatute kasumist, need aga peaksid ise kasu saamiseks omakorda uusi liikmeid värbama. „Kasuks“ võiks siinkohal pidada majanduskasvu, mille tulem jaotub üsnagi ebaühtlaselt ning need kes juba on rikkad (püramiidi tipus) kipuvad saama veel rikkamaks. Sõjad ja katkud-epideemiad kui püramiidi lammutav jõud võimaldavad aga selle ehitamist otsast alustada, kuna ühtäkki on vaba ressurssi mille arvelt uusi inimesi tekitada palju rohkem.

Aga Eestis on ju ruumi küll?! Miks siis mitte püramiidi ehitada? On jah – kuigi paljud ressursid on meil muu maailmaga ühised (värske õhk jpm ökosüsteemiteenused) või puuduvad kohapeal hoopis (nafta, imporditav toit). Kuid muu maailma majanduskriisid mõjutavad meidki (jah, muuhulgas ma olen seisukohal, et riigil peaks olema nt piisav teraviljatagavara, sest suure ikalduse korral pole raha omamisest kasu).

Teine asi, millest kindlasti kasu pole on sünnitama suunav retoorika. Selline isiklikku ellu nina toppimine tekitab eelkõige trotsi ja vastuseisu. Kuidas oleks, kui laseks lapsi mittetahtjatel rahus välja surra? Siis on ju järgmises põlvkonnas tahtjaid protsentuaalselt rohkem (eeldusel, et laste tahtmine on vähegi pärilik tunnus ja vanasti andsid olude sunnil ka vähe või mittetahtjad oma geenid edasi kuna rasestumisvastaseid vahendeid polnud olemas.

Võib-olla ei peaks siiski püramiidi ehitama kuni järgmise suure kollapsini (siiani on kollapsid olnud üsna lokaalsed, järgmine ei pruugi seda olla). Inimkond on tapnud ära 83% metsikuid imetajaid ja pooled taimed, tehes ruumi oma vajadustele – praeguseks on 96% maailma imetajatest kariloomad ja ainult 4% metsikud. Maailmas on üldse kokku umbes 200 000 pruunkaru – see on umbes kahe Tartu jagu rahvast, kui tegu oleks inimestega. Sama palju kui inimesi Islandil aastal 1970. Lõvisid on aga üldse ainult 20 000 ja Sumatra ninasarvikuid ainult 100. Nii pisikese populatsiooni puhul ei saa nende partnerivalik ilmselt ka kuigi optimaalne olla kuna aktiivses paljunemiseas isendeid on võib-olla ainult mõnikümmend.

Ehk peaks inimkond hoopis jätkusuutlikult kahanema, nagu James Lovelock on välja pakkunud? Idee, mis mulle veel tudengipõlves tundus väga radikaalsena, sest – ilmselgelt inimkond ei teeks seda ju, kuna see käib ilmselgelt vastu igasugustele kasvu- ja küllusemantratele alates religioossetest („saagu teid palju nagu liiva mererannas“) kuni majanduslike ja emotsionaalseteni.

Sirgi