Autori Helene Urva postitused

Reportaaž: energiatõhususe märgis ja säästuprinid

Uudist, millest veidi räägin, kuulsin raadiost. Refereerin mälu järgi ja lisan nipet-näpet internetist.

Kui siiani on Eestis piirdutud näiteks EL kodumasinate energiatõhususe märgisega, siis nüüd läheb asi karmimaks. Nimelt saavad märgise hooned.  LISAKS muutuvad kohustuslikuks säästupirnid. Säästupirnididega on muidugi üks trikilugu – selle koha pealt, et kui palju nad siis ikkagi säästavad näiteks. Meie keskkonnageoloogia õppejõud on seda teemat oma blogis ja sealtkaudu ka Äripäevas pisut lahanud.

Aga nüüdsest alates, ostes maja, on teil õigus saada kohe adekvaatset infot selle kohta, kui säästlik/energiat raiskav hoone on, ühtlasi saate teada, kui kõrged on tema käigushoidmise kulud. Enamasti esineb korrelatsioon – säästlik=odav pidada. Seda otsust saab ainult tervitatavaks pidada, arvan mina. Ma katsun lähiajal leida adekvaatset infot täpsema seadusandluse kohta.

Kui Kodumasinate märgis on tõstnud tõhusust ca 50 % siis hoonete puhul võiks unistada isegi suuremast tõhususest. Sest nagu me Mauringu Ökotehnoloogialoengus õppisime, on passiivmaja energiatarve väga väike (kogu primaarenergia kulu (sisaldades kütmise, sooja vee, valgustuse, söögitegemise ja kõik muud maja elektriseadmed) ei ületa 120 kWh/(m2 a)) Eesti keskmine ehitiste soojusenergiatarve (kütmisele kuluv energiahulk) 250 kWh/m2 a, samas kui Skandinaavias on tüüpiline 100 kWh/m2 a. Passiivmaja soojustarve on kuni 15  kWh/m²! Sealjuures moodustab hoonete energiatarve olulise osa Eesti summaarses energiatarbimises (40..45%).

Iseasi, kas see märgis meid kohe passiivmajadeni tõukab. Praeguses “kriisis” on paljude vabandus kvaliteetsema ehituse vastu see, et meil pole hetkel raha, ajame ikka küprok-kindlusi püsti, seni kuni ajad paranevad… Aga nagu kinnisvaraärimehed Äripäevas väidavad, siis on tarbija kallinevate kommunnaalkulude juures järjest valivam, ning eelistab läbimõeldud küttesüsteeme ja küllap ka siis energiasäästlikumat maja.

Selle reportaaži võib sisuliselt linkida Ivo “tools of building..” looga. Enne oli siin pikalt juttu tuule-energiast – kui energiatarvet vähendada läbi mõistliku ehituse jmt, siis on meil kokkuvõttes vähem “tuulikuid” (või mida iganest) vaja.

P.S. Sain Taunolt hea viite – säästupirne saunalaval kasutada ei saa, lugege!

…järg vanadele mobladele

Jätkuks jõulueelsele postitusele. Mobiilidest ei tehtudki pargimööblit, köeti ära hoopis:

http://www.virumaateataja.ee/?id=72554

Tore, et midagi siiski ka Eestis ära kasutatakse, mitte ei saadeta kõike graanulitena Hiina, vms…

Kuhu lähevad vanad moblad?

Vot ei tea, kuhu nad lähevad.Üks variant on siin: uudis tarbija 24-st

Minul on ka maal kapis vana mobla. Seda, mis eelmisest sai, ei mäletagi. Patareid olen alati ilusti ära viinud, kuhu vaja (kuigi mul neid eriti ei tekigi, ei oma hetkel ühtegi patareidega asja peale rattalambi), aga telefoni tõesti pole nagu kuskile panna. Kasutage siis juhust ja teisaldage oma vanad moblad kasvõi Elisa kaudu, kuniks see võimalus olemas on. Ma ei taha kindlasti mingit firmareklaami teha, mul on nagunii teine operaator endal.Kusjuures, keegi mainis kommentaaris, et ühest telefonist võib välja sulatada 1 g kulda, nemad on kogunud seni juba üle 6000 telefoni…

Loo kommentaaridest tuli välja ka küsimus, mida teha vanade laadijatega (igal uuel mudelil “peab” ju olema uutmoodi otsaga laadija…)? Õigemini – miks ei võiks laadijaid saada erladi osta. Sellisel juhul, kui uuel telefonil on sama laadija, kui eelmisel, poleks vaja uut laadijat enam osta.

Aga mida teha vanade läpakatega?

Või pesumasinatega…?

Lisaks sellele, et need alltoodud kohtades ära saab anda, mina neile uuskasutusi ei oska pakkud (meie hoiame Tartus oma rikkis pesumasinas kartuleid näiteks, aga see pole ruumikokkuhoiu seisukohast kuigi hea…). Kui kellelgi on ideid, võib kommenteerida…

Tallinna jäätmejaam

Tartu keskkonnajaamad

Nokia parandamisest

Tsitaat lingitud artiklist: “Elisasse kogunenud vanadest telefonidest valmistatakse järgmisel aastal pargimööbel. Millisesse parki või haljasalale telefonidest pingid seatakse, on veel lahtine.”

Kunagi kui aega on rohkem, katsun uurida täpsemalt, kuidas see “pargimööbli” tegemine käib. Tihtipeale on igasuguses ümbertöötlemise jutus liiga suur osa müüti.

Mida sa jõuludeks tahad?!?!?!

Tahtsin lihtsalt üles kutsuda järgi mõtlema selle üle, milliseid kingitusi me üksteisele teeme. Toon ära ühe katke keskkonnatehnoloogide omavahelisest vaidlusest listis (ma loodan, et asjaosalised ei pahanda):

Inimene x: “///Ma ei tea kuidas muidu nende jõulukinkidega on aga ma ise pakuks näit sellise variandi välja et need kes tahavad kinki saada, need toovad midagi kaasa – midagi siukest suvalist – helene toob raudselt söödavat:D///”

mina:  “Ära tee sellist üleskutset, et “midagi suht suvalist” võib kinkida. Kui ei tea mida kinkida, siis ära kingi üldse… Tegelikult ka. Tarbimisühiskond mai-ääss, pole vaja ju kellelegi mõttetuid asju. Kingime tõesti head sööki, head veini, head raamatut, häid mõtteid…. mida iganes, aga mitte “midagi suvalist” (a’la küünlaid ja fotoalbumeid – va. kui me just ei tea, et teisel on küünlaid ja fotoalbumit VAJA). Mulle kingiti eelmine aasta sokid – normaalne. Igati kasulikud asjad. Mina võin kaktusepoegi kinkida, kui kellelgi soovi on… ”

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” annab näpunäiteid mõtekate kingituste tegemise koha pealt.  Muide http://eppppp.tahvel.info/ on üsna tore koht ka.

Kinkimine on iseenesest väga armas tegevus. Üldiselt lähedaste inimeste puhul on asi selles mõttes kergem, et neile väga mõtetuid asju ei kingita. Murtakse pead ja mõeldakse midagi sisukat välja. Teatakse teist inimest ja tema soove. Räägitakse omavahel, arutatakse, mida teine võiks tahta. Aga kaugemate sugulaste ja mis kõige hullem – töö- ja koolikaaslastega läheb asi käest ära. Ma olen piisavalt kruuse ja küünlaid oma elus ka ise kinkinud, aga nüüd on mu arusaamine natuke muutunud. Sest kellele, reaalselt KELLELE, on vaja maitsetuid Tiimari keraamilisi kujukesi või plastmassist libakoerajunne või vahtkummist põdrasarvi? Sellised “vaimukad” kingitused on enamasti ainult ühele osapoolele vaimukad ja jube ebamugav tunne on tobedaid kingitusi ära visata.  Tõesti, kinkige siis midagi söödavat, kui muud pähe ei tule. Vähe ja maitsekalt pakendatud sööki. Ostke Kallastelt sibulavanik või turult mahemett või neid peeni astelpalju kreeme-salve või veini… Mina oleksin ka kilo kohukeste üle tohutult õnnelik.

Kõige hullem lugu on ju tegelikult lastele kingituste tegemisega… Mänguasjad on tohutud maailmavaatekujundajad ja kui neid on liiga palju, siis see on üks hullemaid asju, mis lapsega juhtuda saab. Lasteaiakasvataja tütrena soovitan alati, kui on probleem kinkimisega kinkida lastele äge raamat (värviraamat), pliiatsid, plastiliini, lauamäng, pusle, mehaaniline muusikariist (mitte mingi pinisev patareidega asi, mis valesid noote mängib, kuulmist rikub ja tühja energiat kulutab vaid näiteks pisike ksülofon, suupill või trumm, uskumatu kui suurt rõõmu see võib lapsele valmistada).  Kui väiksele sugulasele kingitust valite, siis kõige parem – helistage tema vanematele ja küsige, mida vaja oleks. Te ju ei tee üllatust tema vanematele, vaid lapsele endale.

Ja suured inimesed? Nüüd on õnneks järjest enam levinud komme käia lastekodudes abiks vms, kollektiivselt võib otsustada kingitused tegemata jätta ja kinkida killuke aega-energiat kuhugi, kus seda puudu on. Eks see head-tegemine on alati pisut isekas, kui keegi tahab sellele rõhuda, et lõppude-lõpuks rahustad oma südametunnistust. Tõsi. Aga ma arvan, et supiköögikülastajale on peamine, et supp laual on ja mõnele väiksele lapsele võid sa jätta oma elu ja isikuga kustumatu mulje (ja arusaamise, et mõned inimesed tõepoolest elavad teistmoodi, võib-olla turvalisemalt ja iseseisvamalt). Ja mis veel rohkem tõsi – selliseid asju võiks teha siiski järjekindlamalt kui kord aastas. Agajõulude ajal võib anda ka lubaduse edaspidi kuskil abiks käia.

Minu jaoks veel mõtekad asjad on isetehtud asjad (sisukad: kindad, sokid meie kliimas näiteks; ära parandatud uksehing, suvel hoolikalt kokkusotud kaseviht, kalender perepiltidega…) ja elamused – kontserdi piletid, korvpallimängu piletid, kinkekaardid kuskile tervistavasse asutusse, kasvõi nunnult kujundatud kirjalik lubadus kuhugi koos kingisaaja valitud ajal minna…

Seda, mis jõulude mõte on, ma siinkohal arutama ei hakka. Maailm on jube kirju koht. Aga kingitusi tehakse ka muul ajal. Ehk tekkis mõtteid.

“Kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?”*

Selle Aldo Leopoldi tsitaadiga alustades alustan ma ühte mõtteavaldust, mille ma tegelikult avaldasin varem oma teises bloogis. Siin kontsentreeritumal kujul.

Ei hakka siinkohal tegema grandioosset sissejuhatust maailmas toimuvaökoloogilise katastroofi teemadel, seda on käsitlenud nii paljud toredad mõtlejad, ökoloogid, teadlased, kultuuriinimesed jpt. Samuti ei hakka ma jahuma sellest, et kui me kiiremas korras homo sapiensi lömastavat domineerimist Maal drastiliselt ei vähenda, siis me lihtsalt sureme liigina välja. Jah, prussakad jäävad, nagu alati tervameelselt ära mainitakse. Aga võib-olla ei jää ka, koolkondade küsimus. Igatahes alustan sealt, kus mu mõte hetkel peatub.

Meil on praegu majanduskriis, kas pole tõsi? Miks – küsivad paljud. Mina eriti ei küsi. Põhjus – tagajärg, põhjus – tagajärg… See ei ole mulle tulnud igatahes ootamatult. Lõpmata kaua ei saa õhust laene võtta ja progressi mängida.

Ma ei ole kunagi tundnud suuremat huvi majanduse toimemehanismide vastu. Küll aga jõuab tõenäoliselt iga looduskaitsest, keskkonnaeetikast, süvaökoloogiast ja muudest sarnastest omajagu kattuvatest teemadest huvitatud inimene teatud poliitilise vasakpoolsuseni. Ma ei lasku praegu Eesti poliitika olematutesse vasak-parem nüanssidesse, meil siin Läänemere lõunakaldal on neist asjast ju mingi muust maailmast erinev isiklik arusaam. Ma räägin natuke üldisemalt ja rõhutan kohe alguses, et kommunismis mind süüdistada pole vaja, see ei ole asja sisu. Ühesõnaga kasvule ja arengule suunatud kapitalism ei ole mingil juhul jätkusuutlik lahendus, vaja on ühiseid otsuseid ja jõupingutusi, loobumisi ja leppimisi, teatud mõttes inimeste tiibade kärpimist. Alati ei peagi saama nii palju kui tahad, peab piisama sellest, kui palju on vaja. Vahelepõikena – ma tahtsin kunagi Titanicu t-särki, ema ütles, et ei saa, see tahtmine läheb sul kohe üle ja läks ka. Ma tahan öelda – võib-olla me, inimesed, tahamegi enamjaolt mõttetuid asju. Ja tegelikult, mitte võib-olla, vaid päris kindlasti nii ongi.

Antropotsentrism on asi, millest oleks viimane aeg loobuda. See on küll üks mugav harjumus, aga veel 18. sajandil oli Euroopa aristokraatidel harjumuseks kappi ja trepimademetele sittuda, nii et harjumuspärasus ei ole mingi vabandus. Parafraseerides pealkirja tsitaadi autorit, Leopoldi, ei lõppe evolutsioon – ka inimese vaimne areng – kunagi. Pealegi loome paljude “loobumiste” puhul me ju endale/oma järeltulijatele paremaid elutingimusi tulevas ajas, nii et sisuliselt see ikkagi on meile kasulikum kui praegune elukorraldus. See oli nüüd sissejuhatus sisule.
Lahendus, edasi minemise võti. Olgu – üks paljudest võtmetest, tegu on komplekse situatsiooniga, on see, et meil ei ole vaja edendada loodus- ja täppisteadusi. Meil on vaja integreerida loodus-ja täppisteadused absoluutselt kõigi teiste erialadega. Inimtsivilisatsiooni saladus peitub meie kollektiivses mälus. Haridus mängib meie kultuuride eripärades suurt rolli. Ma tahan öelda – juba lähitulevikus ei tohiks aset leida stseen, kus ülikoolist astub värske paberiga välja majandusspetsialist, psühholoog või informaatik, kellel puudub arusaamine inimese kohast looduses ning looduse iseväärtusest. Vaja on eetiliselt mõtlevaid kinnisvaraarendajaid, kogu ökosüsteemi elukvaliteedi tõusu eesmärgiks seadvaid ärimehi, bioloogilist mitmekesisust hindavaid ehitusmehi. Näiteid võiks tuua lõputult.
Me teame, et on viisakas teretada, öelda aitäh. Isegi kui me seda ei tee, me teame seda. Aga me oleme aegade jooksul sisuliselt läbi lõiganud need niidid, mis sidusid meid otseselt maaga. Väga vähestel on sugulasi, emasid-isasid, vanaonusid, sõpru, kes oleks andnud edasi viisakust looduse vastu. Ja mitte ainult viisakust – meil ei ole kedagi, kes teeks meile selgeks meie koha globaalses ökosüsteemis, meie vastutuse, meie vajaduste ja teiste liikide vajaduste konflikti. Seega peakski haridus suunama noori inimesi. Ta suunab neid nagunii – olgu nõukogude aeg, Eesti Vabariik või mida iganes, haridus on nagunii loomult suunav. USA-s suunatakse osades piirkondades noori näiteks “intelligent design’i” abil. Venemaa koolilapsed usuvad, et Stalin oli hea mees. Rootsi koolilapsed ei teagi Stalinit. Suuname nii või teisiti, suuname siis juba parem hästi ja jätkusuutlikult.
Ma annan endale aru, et majandusteaduskonna õppekavva pole tarvis lisada aineid nagu “keskkonnakeemia” või “organismide mitmekesisus,” kuid piisaks sellest, kui majandusteooriaid käsitledes selgitataks ka maailma hetkeseisu, alternatiivseid teooriaid. 2 AP eest globaalökoloogiat kasvõi… (seda ainet annab TÜ-s Tõnu Oja) Esialgu mõjuks see veidi verise kontrastina praegusele, aga kui õppejõud võtaksid omaks põhimõtte, et me ei lähenda majandamisel mitte inimesest, vaid ökosüsteemist, keskkonnast, loodusest (koos inimesega), oleks maailm juba pärast esimesi sääraseid loenguid teistsugune koht. Sest pidagem silmas, et need, kes looduse iseväärtuse kuidagi spontaanselt on ära tabanud, leiavad tihtipeale nagunii tee mõnele loodusega otseselt seotud erialale, sealt edasi tuletades selgub, et paljud õppejõud neil looduserialadel on samuti natuke laiema südametunnistusega, kui seda on inimkonna oma.
Ja lõppudelõpuks – kas me kasvava majanduse ajal olime õnnelikumad kui praegu? Kas elu mõte oli meile lähemal? Ja rahu ja armastus? Kas paremad võimalused tarbimiseks on kunagi kedagi õnnelikumaks teinud? Uuringud näitavad (nagu ka mu sisetunne), et mitte. Ma ei laienda siinkohal teemat, aga vihjamisi mainin siiski ära, et minu arust tähtsustatakse seda majandust, mis on iseenesest nii abstraktne, üle. Helistage oma vanaemale ja küsige: “Vanaema, mis oli kõige meeldejäävam sündmus Sinu lapsepõlves?” Kui ta vastab teile, et kolmekümnendate majanduskriis oli küll väga südantlõhestav, jääb õigus minu oponentidele. Aga kui ta räägib teile, kuidas põrsad kutsumise peale tulid ja koerana kannul sibasid, kuidas luhale tekkis kevadepoole selline jää, mille all sai ringi ronida ja mängida, või kuidas sõdurid Pauka maha lasid ja isa Siberisse viisid…? Tõenäolisemalt seda viimast – ju.  Selle näitega tahtsin ilustada oma mõtet, et majandus on vahend, aga mitte eesmärk. Progress oli eesmärk ja vahend ja kõik pikka aega, aga praeguseks on ta üks vananenud mõte. Edaspidi tuleb keskenduda sisemisele arengule ja elukvaliteeditõusule kõigi liikide jaoks. Tuleb anda kõigile (kõigi erialade) inimestele tagasi vähemalt mõned niidi, mis seovad meid maaga, et me saaksime selekteerida olulist ebaolulisest.

Palun ühed värsked ajud, kilekotti ei soovi, aitäh!

Kui kõik läheb plaanipäraselt, saab tulevikus siit lugeda noorte loodusteadusliku-keskkonnaalase hariduse omandajate sõnavõtte maailmas toimuva kohta, nagu näiteks –  kliimasoojenemise tuhat ja üks müüti. Kuhu läheb prügi? Kas inimesed tõesti mahuksid võrdselt elades Maale ära? Kellele on tarvis õnnelikke kanu? Kas bensiinita maailm on nagu karuta Kati? Ja palju muud.

Katsume hoida ühtlast taset ja lisaks esseedele riputada siia üles põnevaid viiteid ja linke, mis ka teisi inimesi rohkemal-vähemal määral liigutada võiks. Tegu ei ole kindlasti mingi puukallistajate klubiga, kuid eks meie meeskond on ka piisavalt eriilmeline. Mina kaldun alateadlikult pigem ökofašismi, jumaldan süvaökoloogiat ja otsin harmooniat, Ivole meeldivad inimesed palju rohkem. Tema näeks neid ka kosmost vallutamas, aga lihtsalt kuidagi mõistlikumalt ja sisukamalt. Sirgi on bioloog ootamatute veidrustega, oskab tähelepanu juhtida asjadele, milles te ei oskaks muidu mingit sisu nähagi, jne…

Miks Värsked Ajud? Ehk selleks, et mõne koha pealt kulub väike tuulutus ära. Ja eks sellepärast ka, et me oleme kõik noored, kogenematud, veidi avangaardsed, pisut veidrad ja natuke nohikud.

Kui kellelgi on huvi liituda, siis kirjutage minu e-posti aadressile, arutame läbi -kõik on võimalik.