Autori Ivo Krustok postitused

Riigijuhid kohtuvad Pariisis, et kõneleda kliimamuutusest

Tänasest algab Pariisis ÜRO kliimamuutuse konverents, kus osaleb ligi 150 riigijuhti sh ka esindajad USAst, Hiinast ja Indiast. Eesmärk on luua õiguslikult siduv ja universaalne kokkuleppe riikide vahel, mis aitaks ära hoida kliimamuutuste halvimaid tagajärgi hoides ülemaailmset keskmist temperatuuri tõusu alla 2°C, võrreldes tööstusajastule eelnenud tasemega.
Hoolimata sellest, et kliima muutuse teemaline diskussioon ühiskonnas on jäänud oluliselt vaiksemaks kui eelmise kümnendi keskel, ei ole probleem kuhugi kadunud. Maailma meteoroloogilise organisatsiooni sõnul purustab lõppev aasta ilmselt jälle kuumarekordid. Tõenäoliselt jõutakse ka sümboolse verstapostini, 1°C kõrgem tööstusajastule eelnenud keskmisest. Seda on märgata olnud ka Eestis, eriti tänu väga kuivale ja soojale sügisele.
Veelgi kaugemale (ja soojemasse) tulevikku vaadates võib parafraseerida National Geographicu dokumentaalfilmi “Six degrees could change the world.” Seal kirjeldatakse, mis juhtub tõenäoliselt meie planeediga, kui Maa keskmine temperatuur tõuseb 1, 2 või isegi 6 kraadi. Kui Maa soojeneb 2˚C võrra, siis sulab Gröönimaa jääkate, putukad rändavad uutesse piirkondadesse, sulavas tundras kasvavad puud (albeedo muutub, pind muutub tumedamaks, järjekordne positiivse tagasiside mehanism vallandab edasise soojenemise), Vaiksest ookeanist kaob palju saari, metaanhüdraat sulab.
Eriti rängad mõjud avalduvad ookeanis. Ookeanid on suurimad süsihappegaasi eemaldajad atmosfäärist, kuid viimasel ajal on selgunud, et oluliselt rohkem CO2-te sinna varsti enam „ei mahu“ – liiga palju CO2 vees, muudab selle happeliseks ning see lagundab mereorganisme (nt. koralle ja teisi karbonaatse kojaga elukaid), kes suudavad järjest väiksemas koguses CO2-te eemaldada. Merede hapestumine mõjub hävitavalt ka tuhandetele liikidele koduks olevatele kooslustele nagu korallriffidele.
Kui Maa soojeneks 3˚C võrra on Arktika terve suve jäävaba, Amazonase vihmametsad kuivavad kokku, alpide lumised tipud sulavad, el Nińo kliimakatastroof muutub igapäevaseks normaalsuseks, Lõuna-Euroopa muutub liiga kuumaks, et kasvatada teatud vilju. Juba 2003 suvel valitses Euroopas juba looduskatastroofi mõõtmetes kuumalaine, Pariisis suri 10. augusti öösel ligi 3000 inimesest, üle Euroopa hukkus üle 30 000 inimese. Temperatuuritõus +6˚C vähem kui 100 aasta jooksul on sisuliselt viimsepäeva stsenaarium. Vähemalt meile, inimestele, ja ökosüsteemidele, millega olema kohastunud.

Eesolev konverents on ääretult oluline selleks, et tagada kogu maailmas üleminek vähese CO2-heitega ja kliimamuutusele vastupanuvõimelisele majandusele. Tähtis on suurendada ka ühiskonna kohanemisvõmet kliimamuutuste tagajärgedega kuna kliimamuutuse täielik vältimine on võimatu. Kõik nüüdsed püüded on vajalikud selleks, et muutus oleks võimalikult väike ning avaldaks maailma majandusele võimalikult väikest mõju.
Seda, kui edukaks kohtumine Pariisis osutub, näeme me järgneva paari nädala jooksul. Meie lootus on, et riigijuhid saavad probleemi tõsidusest aru ja pakuvad võimalikult palju lahendusi. Aeg vaidlemiseks ja süüdistamiseks on möödas – probleem pole mitte tulevikus vaid juba täna.
Avapilt: Chicago kliima õigluse aktivistide protest aastal 2008. Autor Wesha 

MMS-ist bioloogi seisukohalt

kylalineArtikli autor Sirgi Saar on Tartu Ülikoolis bioloogia doktorant ning leidis, et see MMSi saaga võiks saada natuke selgitust. Alternatiivmeditsiinis peroksiidi kasutamise koha pealt oli juba keeruline vaikida, aga kloor on siiski oluliselt karmim asi. MMSi sasipusa pole rangelt võttes keskkonnateema, kuid kuna loodussõbralikke ravimeid otsivad tihti samad inimesed kui need, kes valutavad südant ka keskkonnateemadel, otsustasime ka Värske Ajuga kaasa mõelda. MMSi pooldajate väited on võetud lehelt http://www.infomms.org/

Allikas: The Simpsons
Allikas: The Simpsons

MMS (miracle mineral solution) ehk Eesti keeli Imeline Mineraalne Lahendus (või Lahus) ei ole esiteks kuskilt otsast mineraalne. Toote turustajad väidavad, et see lahus pakub „loodussõbraliku“ alternatiivi paljudele teistele ravimitele ning ravib näiteks autismi, AIDSi ja vabastab parasiitidest.  Kõigesse, kus lubatakse imet, tuleks suhtuda mõningase kahtlusega. Ning see, et pakendi peale on kirjutatud „loodussõbralik“ või joonistatud leheke, ei tähenda automaatselt, et tegemist on reaalselt keskkonnale või tervisele parema tootega, tegemist võib olla ka puhtakujulise rohepesuga. See selleks, ma ei plaani keskkooli keemia- ega füüsikatundi pidada, aga mõned bioloogiliselt ilmvõimatud asjad näitaks ikkagi ära. MMSi näol on tegu NaClO2 lahusega, mis sidrunhappega reageerides annab kloordioksiidi.

Miks MMSi ei tasuks tarvitada millegi raviks ega profülaktikaks

Mis haigus see peaks üldse olema, mida saaks ennetada suhteliselt lihtsa klooriühendi sisse võtmisega? Enamus inimese organismi molekule aga ka enamus ravimeid on oma struktuurilt ja keemilistelt omadustelt keerukamad. Kloordioksiid on lihtsalt tugev oksüdeerija, täielik vastand antioksüdantidele. Antioksüdandid on looduslikud ühendid, mis neutraliseerivad organismis vabasid radikaale. Radikaalid kahjustavad DNA’d ja mutatsioonid DNA’s võivad vähki põhjustada. Seega kemikaal, millega üritati antud juhul vähki ravida võib hoopis ise kantserogeenne olla. Sellega, et kloori kasutati I maailmasõjas keemiarelvana ei üllata ilmselt enam kedagi. Kloordioksiid lahustub vees väga hästi, nii et kui ma algselt lugesin kuidas MMSi kasutati ja lootsin et enamus sellest kloorist jõuab õhku hajuda enne inimkehasse jõudmist, siis MMSi õpetust järgides paraku ilmselt mitte.

Kemikaalipelgurite kurvastuseks ütlen, et NaClO2 on nii kemikaal, kui üldse olla saab, kergelt plahvatusohtlik veel pealekauba. Seda kasutatakse pleegitusvahendina ja näiteks paberi valmistamisel – et tuhmist puidumassist ikka ilus valge paber saaks. Nii et ei, tegu ei ole kõigest lauasoola ja veega, nagu Merili Kukuškin väitnud on. Muide, ka lauasoolast on võimalik mürgistus saada – terve täiskasvanud inimese soovituslik soolatarbimise ülempiir on 6g päevas (eluohtlik doos on 35–70g) ning isegi soolast tingitud surmajuhtumeid on olnud (1).  MMSi poolt tekitatud haigusjuhtumitest on vähemalt üks ka teaduslikult kirjeldatud ja publitseeritud, ning seal räägitakse just oksüdatiivsetest kahjustustest, mis on ootuspärane (2).

Mõned ümberlükatud väited MMSinfo kodulehelt

Selleks, et hävitada patogeen, on vaja hävitada mõned selle molekulid.“ – Ei, selleks on vaja hävitada terve rakk kui tegu on ainuraksega. Mõne molekuli küljest kaksamise elab enamus elusorganisme üle.

Kui hapnik ei kahjusta keha, siis ka kloordioksiid ei kahjusta keha, sest selle oksüdatsioonitugevus on oluliselt väiksem kui hapnikul” – Paraku on tegu soovmõtlemisega. Liigne hapnik kahjustab keha päris kindlasti (hüperoksia võib kahjustada kopse ja kesknärvisüsteemi).

„Patogeenid on anaeroobsed mikroorganismid“ – Loodus ei ole nii lihtne. Paljud patogeenid on fakultatiivsed anaeroobid, ehk nad eelistavad anaeroobset keskkonda, kuid suudavad elada ka aeroobses. Malaariaplasmoodium asub näiteks üldse inimese vereraku sees, see on igati hapnikurikas olukord.

Mis puutub MMS infolehel „teaduse“ rubriigis olevat, siis seal on kordusi ja artikleid, millel pole kloordioksiidi ravimina manustamisega mingit seost:

Artikkel, kus viirusevastast toimet on hinnatud in vitro ning väljaspool rakukultuuri, Artiklis, kus rotid elasid kloordioksiidiga rikastatud õhuga keskkonnas aga ei joodetud seda neile sisse (4). Seespidise tarvitamise ohutust see igal juhul ei näita. Artiklis, kus uuriti kloorivee joomist, väidavad ka autorid ise, et pädeva statistika tegemiseks oli neil liiga vähe osalejaid, ka olid kontsentratsioonid üsna madalad (5). Lateraalskleroosi teemaline artikkel (6) pole aga üldse pädev teaduspublikatsioon vaid mingi hetkeseisuraport, kus ei väideta midagi kindlat vaid öeldakse, et asja võiks uurida kuna sponsor soovitab. Üks artikkel pärineb ka Solumiumi nimelise preparaadi autori sulest, nii et siin on tegemist lihtlabase reklaamiga (7).

Kuidas siis selle teadusega täpselt on?

Otsing „chlorine dioxide MMS“ andis PubMedi andmebaasis täpselt 0 vastet, Google Scholar samuti teemakohast infot ei anna, leidsin vaid kaks linki MMSi kohta, mis viivad üllatus-üllatus mingile täiesti ebateaduslikule veebisaidile, kus ülistataks Jim Humble’t. Ja ma olen andmebaase harjunud pea igapäevaselt kasutama, nii et selline hõre pilt ei ole tavapärane. Kolmas viide oli sellest, kuidas MMS oli kellegi hemolüütilise aneemia põhjustanud. See kusjuures ei tähenda, et MMSi põhiainet kloordioksiidi poleks uuritud – on küll, aga mitte meditsiinilises kontekstis vaid puhastusvahendina või mingite muude keemiliste reaktsioonide osana, „chlorine dioxide“ üksi andis vasteid küll.

Veidike teadlaste eetikast

Lõpetuseks – miks TTÜ Merili Kukuškiniga töölepingu lõpetas on ilmne, kuid meediast ilmselt pole veel see nüanss läbi käinud. Doktorant on teadlane ja meile kehtib teadlase eetikakoodeks (8). See ütleb näiteks otseselt, et teadlane vastutab moraalselt oma tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada inimkonna, keskkonna, riigi või üksikute sotsiaalsete institutsioonide arengut.

Säilitades kriitilise meele ja terve skepsise, peab teadlane aitama kujundada tõenduspõhiseid otsuseid ning astuma vastu tõestamata tulemuste ja ebateaduslike väidete kasutamisele ühiskonnale oluliste otsuste langetamisel.“

Teadlane väärtustab uute teadmiste loomist ja nende rakendamist ühiskonna ja keskkonna huvides. Edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena.  Teadlane peab propageerima teadussaavutusi ning seisma vastu pseudoteaduslike teooriate ning väärarusaamade ja -kujutluste levikule.“ Kriitilist meelt inimesel, kes teistele midagi potentsiaalselt ohtlikku soovitab, ilmselt pole, selle asemel on kuhjaga ebateadust promotud. Kui seda tehti teadlikult on see lisaks veel küüniliselt pahatahtlik.

Nii et Merili Kukuškini väide „MMS ja DMSO on kiirabivahendid, mis on üliefektiivsed…ja mille kasutamisest just kriisiolukordades (infarkt, insult, selgroo murd jne.) on hea teadlik olla …“ (Facebook, 9. detsember 2014), on lihtsalt kriminaalne. Veenisisese manustamise võimaluse otsimine… noh ma olen suhteliselt kindel, et kloordioksiidi lahuse veenisüstimine on surmav, kasvõi juba näiteks gaasemboolia tekkimise ohu tõttu.

DMSO (dimetüülsulfoksiid) on muideks hoopis põnevam aine kui MMS. Seda kasutatakse päriselt ka teaduses (rakubioloogia laboris oli täiesti olemas ja lahustina kasutusel) ning peale nahakontakti sellega tekib suhu küüslaugumaitse. Millised vahvad biokeemilised protsessid selle taga on (ei, DMSO ei rända hetkega läbi naha kurku vaid teeb hoopis midagi närvide retseptoritega), sellest ehk mõni teine kord.

VIITED

Prantsuse Guajaanas putukaid püüdmas

Selle aasta alguses ilmus kirjastuse Petrone Print raamat “Minu Prantsuse Guajaana: Jaaguari Jälgedes.” Raamatu autoriks on Sergei Põlme, kes räägib pea aasta pikkusest kogemusest Prantsuse Guajaanas, kus ta bioloogia kõrghariduse omandamise kõrvalt putukaid püüdmas käis. Värske aju võttis Sergeiga ühendust, et mõningaid raamatus puudutatud teemasid avada. Teos on kindlasti põnev lugemine kõigile Eesti loodushuvilistele.
Allikas: Petron Print
Raamatu kaanepilt. Allikas: Petrone Print
Alustame algusest. Räägi veidi endast. Milline oli sinu haridustee ja mis tööd sa praegu teed?
Terve koolitee möödus Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis. Nii kaua kui end mäletan on huvi looduse vastu mind alati saatnud.  Umbes kolmandas klassis asusin ka Pärnu Loodusmaja ringi liikmeks mis fokusseeris huvi veelgi. Seal käisin kuni keskkooli lõpuni. Põhikooli lõpus suunas mind tollane bioloogia õpetaja Aina Lagus aineolümpiaadidele, samuti valisin keskkoolis bioloogia kallakuga klassi. Seal saavutatud head tulemused andsid mõtte, et ehk võikski saada hobist elukutse. Peale ajateenistust asusin õppima bioloogiat Tartu Ülikooli. Esialgu huvitas mind enim vee-elustiku ja kaladega seotud (huvitab muidugi ka siiani) kuid peale magistritöö kaitsmist (räimelarvide toitumine)  tuli minu õpingutesse mõnevõrra ootamatu pööre – otsustasin doktoriõpinguid jätkata hoopis mükoloogias (täpsemalt ektomükoriissed seened). Paralleelselt alustasin tööd kuraatorina TÜ Loodusmuuseumis  ja nüüdki veel on mul jäänud sinna kohustusi. Hetkel jagangi oma tööaega Loodusmuuseumi (rohkem loodushariduslik suunitlus)  ja mükoloogia töörühma vahel (teadustegevus).
Kuidas tekkis sul võimalus külastada Prantsuse Guajaanat ja seal tööd teha? Mis oli reisi eesmärk?
Bioloog Villu Soon otsis meililisti kaudu omale mantlipärijat. Tema oli varasemalt Guajaanas (kasutan lühiduse mõttes edaspidi Guajaana nime kuigi see viitaks (Inglise)-Guajaanale) käinud ja nüüd otsis sealne tööandja uut inimest. Kandideerisin ja mul vedas! Minu jaoks oli eesmärgiks külastada ja pikema aja jooksul tundma õppida elurikast vihmametsa.
Sinu esimese ööpüügi kirjelduses rääkisid sa paradoksist, et ühest küljest hindad sa seda ääretult suurt elurikkust su ümber ja teisest küljest on su töö nüüd seda elurikkust püüda ja surmata. Kas selline töö on peamiselt kollektsionääride rõõmustamiseks või leiame me tänu üksikutele püüdjatele elurikastes paikades väga väärtuslikke teadmisi eluslooduse kohta?
Suurem osa sellest materjalist läheb tõesti kollektsionääridele. Kuid üht või teistpidi jõuab osa materjalist loodusteadulikesse kogudesse kus edendab nii loodusharidust kui tõsiteadust. Mille poolest erineb putuka või kalapüük? Ökoloogilisest vaatevinklist on küsimus mõistlikus püügikoguses. Me kaitseme loodust inimese eest, kuid otseselt või kaudselt ikkagi inimese jaoks. Putukapüüki võib vaadelda kui alternatiivset tuluallikat metsast- niikaua kui säilib elupaik võib metsast võtta “dividende”. See on minu arvates mõistlikum alternatiiv kui mets täiesti maha võtta ja kohe rahaks teha. Paljud naaberriigid on läinud just seda teed, keelustades rangelt igasuguse bioloogilise materjali väljaveo, kuid hävitades elurikkust palju suuremates kogustes ja tihti pöördumatult. Osalt on selle poliitika taga ajaloolised põhjused, näiteks  Brasiilia kaotas oma kautsuki monopoli kuna keegi vedas seal kautsuki seemned välja.
Kirjeldad oma raamatus palju loomi, kellega sa kohtusid. Mille või kelle nägemine sulle kõige suurema mulje jättis ning miks?
Mul on ikka raske olnud absoluutset lemmikut valida, olgu selleks siis raamat, film või antud juhul loomaelamus. Kui ma nüüd vastama pean siis ilmselt oleks õige usaldada oma esmaseid aistinguid ja esimesena kargas pähe taapiri nägemine kauges metsalaagris. Selles kohtumises oli mitu joont mis muudavad selle mõnevõrra sümboolseks või heas mõttes klišeellikuks. Olin üksi mitme päevasel metsaretkel, suur loom ilmus ise minu vahetusse lähedusse, pööramata mulle mingit tähelepanu. Lisaks sain ka näha mismoodi taapir ujub.
Laiskloom
Sergei laisklooma ja oma kolleegi Apentuga. Allikas: Sergei Põlme
Üks läbiv paik sinu raamatus on nahkhiirte koobas, mille sa leidsid ning kuhu ka teisi külastajaid viisid. Nahkhiired kannavad tihti palju erinevaid haigusi inimestele üle aga tundus, et kohalikud seda väga ei kartnud. Küllap siis ei olnud põhjust. Kuulsid sa sel ajal või oled nüüd hiljem kuulnud, kas teadlased on tundnud huvi nahkhiirtelt või üldiselt loomadelt pärinevate haiguste vastu Prantsuse Guajaanas? Parasiite oli seal ilmselt palju?
Muuseas, nii mõnigi hirm või ettekujutus mis meil sealsest elust on, on kohalikele täiesti võõras.
Sellest pole raamatus kirjas, aga meie kämpingus peatus vaid ühe või paar ööd keegi naisterahvas kes koguski kohalike abiga kohalike loomade verd parasiitide leidmiseks. Ta peatus meil nii lühikest aega, et mul ei avanenudki võimalust temaga sellest rääkida. See Belgia professor Jean-Marie võttis samuti nahkhiirte verd. Ma küll kahtlen, et sellest midagi asjalikku edasi sai, aga mine tea. Kui Google Scholaris natuke tuhlata siis koorub kuigipalju uuringuid, aga ma pole sellega kuigi hästi kursis.
Evolutsioonilises mõttes on inimene Lõuna-Ameerikas uus nähtus ja seetõttu on inimest tülitavaid parasiite vähem kui näiteks Aafrikas. Aga sellegipoolest on võimalus mingi jama saada. Lisaks malaariale on tuntuim ehk leishmanioos. Vaadates kohalikke inimesi elavad nad oma igapäevaelu justnagu meiegi inimesed. Keegi ei muretse mingi parasiidi pärast ega kujunda ka oma elu kuidagi selle järgi.
Kohalike toidulaud oli üsna mitmekesine. Kirjeldasid ka elavalt primaadi ajude söömist, mis on kohalik delikatess. Kas primaatide jaht on seal probleemne või jääb see jätkusuutlikuse piiridesse?
Mitmed sealsed imetajad, sealhulgas möiraahvid on ametlikud jahiloomad. Ma ei tea kas ja kuivõrd nende jaht reguleeritud on, aga tõenäoliselt on kontroll ebaefektiivne. Jään siin vastuse võlgu. Arvestades inimese ja looduse vahekorda julgen arvata, et probleem pole nii akuutne kui mõnes kõrgema populatsioonitihedusega piirkonnas. Ma ei kuulnud küll kordagi mitte kelleltki ega mitte kusagilt, et jahipidamine tekitaks Guajaanas looduskaitselisi probleeme. Kaugeltki kõik ei viitsi jahipidamisega tegeleda, ka nende hulgas, kes metsas elavad. Pealegi pole see ahvi laskmine kuigi lihtne tegevus, kindlasti nõuab rohkem vaeva ja tahtmist kui kuskilt pukist metssea laskmine.
Sõbrunesid oma külastuse ajal seal ka ühe kaputsiin-ahviga, kes oli sul koduloomaks. Mis temast pärast sinu lahkumist sai?
Pean jälle vastuse võlgu jääma. Saramaka suurpere kes minu kolleegideks olid, naasesid mõni aasta hiljem tagasi Suriname. Ehk võtsid nad ahvi endaga kaasa.
Sel ajal kui sa Prantsuse Guajaanas viibisid, toimus palju arendustööd, et valmistuda ette kulla kaevamiseks, lisaks kõigele, keset looduskaitseala. Kuna see on potentsiaalselt ohtlik vihmametsale ja selle elurikkusele oli vähemalt sinu tööandja puhul näha suurt vastumeelsust aga kuidas üldine suhtumine oli? Kas on võimalik, et tulevikus hakatakse seal siiski aktiivselt kulda kaevama?
Päris alguses kui need tuuled puhuma hakkasid oli ka ülemus veidi äraootaval seisukohal. Peagi sai aga selgeks, et pikemas perspektiivis sealt miskit head ja jätkusuutlikku ei tule. Kui ma viimati seal 2013 aastal käisin rääkis tööandja, et igasugusele suurkorporatsioonide kullakaevamisele pandi Prantsuse Guajaanas absoluutne punkt. Ilmselt on see kõik poliitilise tahte taga ja pikas perspektiivis mingeid garantiisid ei ole. Samas käib kullakompanii siiani hooldamas üht metsateed- justnagu rauda tules hoides, ehkki nende metsas paiknev laager on suhteliselt looduse meelevalda jäänud ja lagunemas. Inimesed võiksid aru saada, et summa summaarum vähemasti ehte- ja investeerimiskuld  elu siin planeedil paremaks ei tee. Ideaalis ehk piisab mõnest kaevandusest mis rahuldaks kogu tööstusliku kulla vajaduse.
Enamasti tundus kohalike suhtumine olevat apaatne. Kui kullakompanii alustas oma lobitööd vajaliku ssihtrühma hulgas, lubades osadele elanikele tööd ja muid hüvesid või andis altkäemaksu siis tekkisid kullakaevamisele poolehoidjad, eriti just viimaste hulgas.
Endiselt on nii looduskaitseliseks kui sotsiaalseks probleemiks illegaalne kullakaevamine mis tundub olevat hoogustunud. Sellega seoses rändab Guajaanase sisse palju illegaalidest brasiillasi kes rajavad metsadesse väiksemaid kullakaevandusi.
Tean, et sa saad madudega üldiselt väga hästi läbi. Ometi oli sul reisi ajal mitu kokkupuudet väga mürgiste madudega, sealhulgas ka botropsiga. Raamatu järgi tundus, et sa jäid üldiselt üsna rahulikuks ja ei paanitsenud. Kas sinu rahu tulenes sinu varasematest teadmistest, olles madudega palju tegelenud või usaldasid kohalike tarkust?
Kui madu satub minu vahetusse lähedusse (st. hammustuskaugusele) väga ootamatult ja kiiresti, siis see ehmatab. Niipea kui ma madu näen siis kaob hirm, sest ma tean, et nüüd saan olukorda kontrollida.
See on küll vastuolus minu esimese lausega, aga see üks maohammustus mis mulle osaks sai millegipärast ei ehmatanudki, pigem üllatas. Koheselt nägin, et tegu pole botropisi ega ka ilmselt ühegi teise mürgise maoga ja jäi üksnes teatud ärevus mis edasi saab. Kui ma nüüd tagantjärgi peaks arvama, siis see kes mind hammustas oli nähtavasti vikerboa.
Pärast sellises elurikkas kohas viibimist, kohtumist primaatide ja mürkmadudega, alasti keset vihmametsa toimetamist ja kuulsipelga ääretult valusast torkest toibumist, kas sinu perspektiiv eluslooduse suhtes on muutunud? Kui siis kuidas?
Aega on nii palju möödas, et ma vist ei oska sellele värsket vastust anda.
Üks asi mis siiski selgelt meenub. Guajaanast naastes sõitsin Tallinna lennujaamast Pärnusse. Ja kui meil serveeritakse ikka ja jälle mõtet, et Eestis on palju loodust ja vähe inimasustust siis nagu kõik muugi siin elus on seegi väga suhteline. Maanteesõit Eestis tundus hoopis teistsugune kui eales varem kogetud. Ma polnud nii tiheda asustusega teel ligi aasta sõitnud. Kõikjal majad, põllud ja üksikud metsatukad. Sain aru, et senised “metsikuse mastaabid” on jäänud maha.  Ma olin väga kurb, et selline mõõde oli maha jäänud. Juba lennuki aknast nähes ülesküntud Euroopat oli kontrast ilmselge. Eestis peab väga hoolikalt valima marsruuti, et saaks koostada sellise päevateekonna kus kordagi inimtegevuse jälgi ei näeks. Rangelt võttes on see vist võimatu. Guajaanas peab väga hoolikalt valima marsruuti, et mitte mitmeks päevaks või kauemaks metsa ära eksida.
Sa elasid elu, mis on nii mõnegi loodusesõbra unistus. Eemal modernse maailma muredest, keset loodust, sellega ühes. Kuidas oli naasta “tavalise elu” juurde ja kas sa soovid vahel tagasi “džunglisse”?
Kohanemine Eesti linnakeskkonnaga käis väga ruttu, olin seal ju varem enamuse elust veetnud. Mulle on jäänud mulje, et tihti romantiseerivad loodust üle need kes pole seal käinud rohkem kui piknikujagu. Kes seal kauem viibinud ja ikka ning jälle naasevad on palju pragmaatilisema meelelaadiga, mis ei tähenda, et neil poleks emotsionaalset sidet, pigem vastupidi see süveneb ajaga. Kui inimene üha uuesti tee loodusesse leiab, siis loksub perspektiiv paika mis enamasti erineb diivanil loodusfilme vaadates tekkinud ettekujutusest. Ma ei pea siin silmas niivõrd teadmisi ja faktilist loodusetundmist kuivõrd sisemist taju.
Sellele eluperioodile sobis Guajaana kogemus suurepäraselt. Ühtpidi oli metsik loodus sõna otsese mõttes kiviviske kaugusel, teisalt olid kõik moodsa tsivilisatsiooni põhihüved nagu mitmekesine toit, dušš, elekter ja vajadusel ka televiisor käepärast. Võib öelda, et mul ei olnud ka argiseid muresid, kuid miskipärast ei tundnud ma igavust ega ka puudust eneseteostusest. Loomulikult mõjutas selline unikaalne kombinatsioon ka positiivselt psüühikat ja üldist enesetunnet, tuleb vaid lihtsalt aega anda. Ma tunnen end ka hetkel hästi, aga sealne keskkond vajutas unikaalse pitseri mis pole hiljem enam kordunud.
Hetkel eelistan ma elada linnas, mugav infra ja muud kohustused muudavad linnakeskkonna mulle sobivaks. Ma ei välista võimalust, et millalgi varem või hiljem kolin maale elama, aga siis peab olema jällegi sobiv eluperiood, ehk kunagi eakamana. Aeg-ajalt meenutan Guajaanas veedetud aega ja vahel heietan mõtteid mõneks ajaks džunglisse kadumisest. Seni on see jäänud uitmõtteks. Antud perioodil rahuldavad mu loodusevajaduse metsa- ja kalapüügiretked.
Kolmest küljest avatud köögist paistab tähistaevas koos poolkuuga – need köidavad mu tähelepanu ja viivad mõtted argistelt radadelt eemale. Aeg-ajalt on hea perspektiivi kalibreerida, heites pilgu maailmaruumi. Ümbritsev vihmamets tundub hiiglaslik, vahemaa Eestiga tohutu, ent üles vaadates taanduvad maised dimensioonid pea olematuks. Ometi mahub kogu meie elu ja paljugi rohkem maistesse piiridesse.
– Katkend raamatust
Eestlased on jätnud maha märgi Prantsuse Guajaanasse. Pärast Sergeid on veel üsna mitu Eestlast käinud sama tööd tegemas.

Eestlased on jätnud maha märgi Prantsuse Guajaanasse. Pärast Sergeid on veel üsna mitu Eestlast käinud sama tööd tegemas. Allikas: Sergei Põlme

Kui intervjuu teie jaoks intrigeeriv oli, otsige Sergei raamatut raamatupoodidest või Petrone Print kodulehelt. Kellel on huvi lisaks raamatule ka mõningaid videolõike näha, võib vaadata Pealtnägija saatelõiku Sergeist Prantsuse-Guajaanas. Sergei ise käis Prantsuse Guajaanas veel mitmel korral . Aastal 2013 toimunud reisist on ka väike video siin.

GMOdest anno 2015

Kunagi, enne kui ma targemaks sain, kartsin ma geneetiliselt muundatud organisme (GMOsid). See väljend on veidi kehv. Kuigi see võtab hästi kokku kontseptsiooni, kõlab see üsna kurjakuulutavalt. See oli enne. Pärast aastaid kestvat bioloogiaharidust on mu arvamus oluliselt muutunud. Esiteks ma saan aru, mis asi see GMO üldse on, kuidas seda tehakse ning millised ohud sellega kaasneda võivad. Teiseks olen ma õppinud tegema vahet päris teadusel ja erinevate huvirühmade lobitööl ning mõistan hästi erinevaid positiivseid aspekte, mida genoomi manipuleerimine võimaldab.

Olgem ausad – hoolimata kehvast imagost avalikkuse silmis, on GMOdel oluline koht modernses maailmas. Käesoleva kümnendi algul kasvasid GMOd 10% maailma põllumaadel ja 29s riigis kasvas 11 erinevat muundatud taime. See osa on muidugi kõigile teada. Paljud meist ei tea aga seda, et enamik ravimites ja toidutööstuses kasutatavaid valke ja ensüüme tulevad suurtest bioreaktoritest, kus kasvatatakse geneetiliselt muundatud baktereid (näiteks E. coli). Sealt tuleb ka suhkruhaige süstlas olev insuliin sarnaselt kümosiinile (laap), mida kasutatakse juustu tootmises. Seda nimekirja võiks jätkata. Modernne bioloogia ja biotehnoloogia on geneetilise muundamiseta võimatu.

Geneetiliselt muundatud viljade kasutus USAs. Allikas: http://www.ers.usda.gov/Data/BiotechCrops
Geneetiliselt muundatud viljade kasutus USAs. Allikas: http://www.ers.usda.gov/Data/BiotechCrops

Sellest kõigest hoolimata on GMO ikkagi justkui midagi, millest eemale hoida. Euroopa Liidus elades tundub, et lõpptarbijale seda justkui ei eksisteerigi. Loomulikult on meil müügil tooteid, mille tootmisel on kuskil geneetiline modifitseerimine vajalik, ent näiteks GMO tomatit meil osta ei saa. Ka USAs, kus GMO vilju on võimalik kergesti leida, ei ole nad just suurepärase kuulsusega. Ikkagi inimesed pigem väldivad neid ja kui küsida, kas toodetele peaks peale märkima, et need sisaldavad DNAd, ütleb 80% ameeriklastest „jah“ (MOTT).

Teadus ei seisa aga paigal ning head mõtted saavad ikka ükskord täide viidud. GMOd on tagasi tulemas  ja seekord on PR töö veidi parem. Vähe räägitakse geenidest, mis on võetud kaladest ja bakteritest ja viidud siis taimedesse. Praegused märksõnad on säästlikkus ja tervislikkus. Paljud on praegu kindlasti segaduses – GMO ning tervislik – aga nii see on.

Üks varasemaid näiteid säärastest GMOdest on kuldne riis. Tavalise riisi sisse viiakse beta-karoteeni sünteesi jaoks vajalikud muudatused ja valmib veidi kollaka värviga riisisort, mis võib päästa sadade tuhandete laste elu, kes surevad vitamiin A puudusesse igal aastal. Miks me ei vii neile lihtsalt multivitamiine? Lühinägelik mõte, mis paksendab vaid vitamiinitootjate rahakotti, ei lahenda reaalset toitumise probleemi piirkondades ning muudab need piirkonnad igavesti abist sõltuvaks. Samuti tundub see rumal olukorras, kus meil on olemas täiesti ohutu alternatiiv, mis on toodetud heategevuslikel eesmärkidel toitaine puuduses elavatele inimestele. Kahjuks ei ole kuldne riis suures osas veel abivajajateni jõudnud, suuresti tänu GMO vastastele lobiorganisatsioonidele. Kuna aga teadust tuleb aina juurde, on lootust, et varsti see olukord muutub.

Kuldne riis. International Rice Research Institute (IRRI)
Kuldne riis. International Rice Research Institute (IRRI)

Mitmed tootjad on just seda „tervislikuma“ toote teed läinud. Näiteks arendab DuPonti all olev firma Pioneer sojauba nimega Plenish, mille õlis ei ole transrasvu. See tähendab, et sojaõli, mida tänapäeval kasutatakse küpsiste ja krõpsude tootmisel saab ehk tulevikus olema transrasvade vaba ja vähendab nende toodete negatiivset mõju tervisele.

Sarnane on ka JR Simplot Co poolt toodetud Innate kartul, mis on vastupidavam muljumisele ning vähendab akrüülamiidi tekkimist. Akrüülamiid on kartulite kõrgel temperatuuril küpsetamisel looduslikult tekkiv kemikaal, mida on seostatud vähi põhjustamisega.

Tänapäeva geenitehnoloogia üks suuremaid valupunkte on sarnaselt paljude tehnoloogia valdkondadega patenteerimine. Kui firmad saavad geenide üle patente omada, võib see viia suurte probleemideni tulevikus. Üks näide on BRCA1 ja 2 geenid, mis on seotud rinnavähi tõenäosusega. Pikalt olid need geenid patenteeritud Myriad Geneticsi poolt ja nemad kontrollisid kõike nende geenidega seonduvat, sealhulgas ka rinnavähi tõenäosuse teste. Aastal 2013 otsustas aga USA ülemkohus, et looduses eksisteerivaid geenifragmente ei saa patenteerida. Sünteetilistele DNA järjestustele see praegu veel ei kehti ja peame ootama ära, mida tulevik toob. On kindel, et patendeerimisega seotud seadused peavad lähitulevikus mitmes aspektis muutuma.

Kirjanik Arthur C. Clarke on kirjutanud, et iga piisavalt edasijõudnud tehnoloogiat ei saa maagiast eristada. GMO tehnoloogiaga on suuresti sama mure. Vastupanu sellele on suuresti seotud sellega, et enamik meist ei mõista seda. Me tegelikult ei mõista ka sordiaretust (seda nii-öelda loodusliku protsessi, mida on sajandeid tehtud) ja paljutki toidutööstusest. Ma arvan, et meil kulub veel aega geneetilise modifitseerimisega harjumiseks ja selleks, et me reaalselt näeksime neid positiivseid mõjusid, mis sealt tulevad. Tehnoloogia on ju alles lapsekingades. Uued tooted, mis ei ole ainult tootlikkuse ja transpordi parandamisele orienteeritud, vaid aitavad kaasa tervislikuma toidu tarbijani jõudmisele, on suur samm edasi. Loodan, et inimesed on valmis ka kriitiliselt mõtlema ja mõistma, mis asi see GMO siis lõpuks ikkagi on.

Väikeste majade liikumine

Keskmise eestlase eluruumi suurus on umbes 30.5 m2   inimese kohta. See selgus 2011. aasta rahvaloendusel ning võrreldes 2000. aastal toimunud loendusega on see kasvanud. Ilmselt suureneb see number 3-4 aasta jooksul. Selle kasvu juures pole muidugi midagi üllatuslikku. Tundub üsna mõistlik mõelda, et suurem eluruum on parem. Sinna mahuvad inimesed mugavamalt ära, sinna mahub rohkem asju ning toad saab rohkem funktsiooni järgi ära jaotada. Kas suured eluruumid on aga mõistlik lahendus? Ehk saab ka teisiti?

Ameerika Ühendriikides on eluruumide kiire kasv juba üle elatud. Kui aastal 1978 oli keskmine elumaja suurus 165 m2, siis aastaks 2007 oli see juba 230.3 m2. Keskmine pere suurus sel ajal aga vähenes. USAs on eramaja omamist alati prestiižeks peetud ja kui inimeste jõukus kasvas, sai seda luksust endale järjest rohkem inimesi lubada. Kasvuga käis kaasas ka mantra: mida suurem, seda parem.

Jutt väiksematest majadest on USA ühiskonnast läbi käinud mitmel korral. Tänapäevase väikeste majade liikumise algatajaks peetakse Sarah Susankat, kes avaldas 1997. aastal raamatu „The Not So Big House“ („Mitte nii suur maja“). Tänaseks pea 18 aastat vana raamatut on mitmeid kordi uuendatud ning sellest on sündinud väga populaarne seeria. Väga olulist osa liikumise populaarsuse kasvus mängis ka 2007. aasta majanduslangus ja kuigi ka praegu on vaid umbes 1% ostetavatest majadest alla 93 m2, on väiksed majad maamaksust ja kodulaenust koormatud perede jaoks järjest põnevam lahendus.

USA ei ole loomulikult ainuke koht, kus väikeste majade liikumine kanda on kinnitanud. Inimesed, kes elavad suure asustustihedusega piirkondades nagu näiteks Tokyo, otsivad pidevalt lahendusi et saavutada rohkem privaatsust kõrgete kinnisvarahindade juures. Hea näide on arhitekt Takaharu Tezuka poolt disainitud projekt House to Catch the Sky (maja taeva püüdmiseks). Selle nime all on aastate jooksul välja töötatud mitu erinevat disaini, mida ühendab eesmärk pakkuda 4-liikmelisele perekonnale võimalikult mugavat elamist väikesel pindalal. House to Catch the Sky 2 pindala on näiteks 74m2  ja selle sisse on mahutatud täisväärtuslik kodu.

Katsuhisa Kida/FOTOTECA - House to Catch the Sky 2. Allikas: http://www.architecturenewsplus.com/
Katsuhisa Kida/FOTOTECA “House to Catch the Sky 2” Allikas: http://www.architecturenewsplus.com/

Väikese maja liikumises ei ole kindlaid definitsioone, kuid peamiseks eesmärgiks on viia eramajade pindala alla 100 m2 . Entusiastid püüavad kogu oma elu aga veelgi kompaktsemaks muuta. Ühele inimesele mõeldud elamud võivad olla tihti ka alla 10m2 ning 1-2 lapsega pereelamuid projekteeritakse isegi alla 30 m2. Kui 100 m2 on enamike perede jaoks rohkem kui küll, on 30 m2 üsna hirmutav number. Ma elan elukaaslasega säärases ühetoalises korteris ja kui aus olla, ei kujutaks ma ette, et siin veel 1-2 last elaks. Miks peaks keegi siis endale nii väikese maja ehitama?

Maxim Kurennoy, "Futteralhaus Modell FH_25" (25 m2), 1-2 lapsega pereelamu. Allikas: http://futteralhaus.ru/
Maxim Kurennoy, “Futteralhaus Modell FH_25” (25 m2), 1-2 lapsega pereelamu. Allikas: http://futteralhaus.ru/

Väikesel majal on mitmeid eeliseid. Kõige olulisem seal elavate inimeste jaoks on kindlasti hind. Paljud, kes on perega 3-4 magamistoaga majast väikesesse majja kolinud, räägivad, kuidas pere ei ole enam arvete poolt koormatud ning raha saab kulutada koos paljude lõbusate tegevuste ettevõtmiseks. Väiksem maamaks, kütte- ja elektrikulud, vähem ruumi ebavajalike asjade jaoks – kõik see säästab raha. Kuna keskmise väikese maja hind on vahemikus 20 000 – 50 000 eurot, ei ole vaja ka väga ränkasid kodulaenusid.

Väga oluline on ka keskkonnasäästlik aspekt. Kuna väikesed majad kasutavad oluliselt vähem energiat, vähendavad need ka seal elavate inimeste ökoloogilist jalajälge. Ka fakt, et need võtavad väiksema ruumi enda alla, on positiivne. Väikese asustustiheduse juures (nagu Eestis) võimaldab see majade vahele rohkem rohelist ala – rohkem loodust, värskemat õhku. Väikeses majas elamine kindlustab ka lihtsama eluviisi. Sul ei ole võimalik koguda koju asju, mida sul reaalselt vaja ei lähe. Usun, et keskmise kodu panipaikades on asju, mis pole aastakümneid päevavalgust näinud. Parem oleks oma oste rohkem läbi mõelda ja kitsad elutingimused seda kindlasti ka soosivad.

Väikeste majade puhul on keskseks faktoriks disain, mitte suurus. Kõik ruum kasutatakse võimalikult efektiivselt ära. Suuruse piiramine annab arhitektidele võimaluse olla loomingulisem. Just see väljakutse ongi mitmed tipparhitektid toonud väikeste majade juurde. Hea disain, multifunktsionaalne mööbel ning vajadustele vastav arhitektuur loovad olukorra, kus 30 m2 ei olegi liiga uskumatu kahe lapsega pere jaoks.

18 m2 kodu Idahos. 2 täiskasvanud, 1 laps ja 1 koer. Arhitekt Macy Miller. Allikas: http://www.countryliving.com/homes/real-estate/tiny-house
18 m2 kodu Idahos. 2 täiskasvanud, 1 laps ja 1 koer. Arhitekt Macy Miller. Allikas: http://www.countryliving.com/homes/real-estate/tiny-house

Olen aus – hoolimata minu suurest huvist ja entusiasmist väikeste majade vastu, ei kujuta ma veel praegu end ette mitme lapsega väga piiratud pinnal elamas. Sellest hoolimata leian ma, et väikstel majadel on meile palju õpetada. Asustustiheduse ja kinnisvarahindade kasvamisel muutuvad nad tulevikus ilmselt populaarsemaks. Tänapäeval saame me aga neid vaadelda kui funktsionaalse disaini etalone ning võtta üle nippe ruumi säästmiseks ning lihtsamaks elukorralduseks. Sulle on oluline suur köök – paiguta oma kodu nii, et sellel on suurem osatähtsus ning kõik muu on väiksem. Või siis tee väiksem köök ja suurem elutuba, kontor või magamistuba. Kõik ei pea suur olema ning iga asi ei vaja spetsiifilist ruumi või mööblieset, kui on olemas multifunktsionaalseid lahendusi.

Postituse lõppu ka filmisoovitus: “TINY – A Story About Living Small”

Zoonoos ja keskkonnakaitse

Ma tegelikult mõistan väga hästi, et eluohtlikest nakkushaigustest ei taha kohe pärast puhkuse perioodi keegi lugeda aga kui Bob Geldof võis Ebola leevenduseks rikastelt raha jõululaulu abil küsida siis ehk ei traumeeri ka see artikkel teid keset sulnist pühadejärgset aega liigselt.

Kirjutan kuna lugesin mõni aeg tagasi läbi raamatu nimega „Spillover“, mis on kirjutatud ühe meie toimetuse lemmikkirjaniku, David Quammeni poolt. Tema sulest on varem ilmunud suur hulk National Geographicu artikleid ning ääretult menukas „Dodo laul“. „Spillover“ erineb oluliselt „Dodo laulust“. Ilmselt tundub raamat hirmsate haiguste levikust ka algul veidi kõhe, aga luban, et kui selle kord kätte võtate, ei saa te enne rahu kui see läbi on. Teema on zoonootilised haigused. Kuidas see Ebola ja keskkonnablogiga kokku sobib, sellest nüüd kohe räägingi.

Zoonootilised haigused on kõige lihtsamini öeldes haigused, mis loomadelt inimestele üle kanduvad. Kui uudistes räägitakse mingist kaugest ja koledast haigusest siis tõenäoline on, et tegu on zoonootilise haigusega. Ebola, SARS, MERS, HIV, malaaria jne – kõik on loomadelt inimestele üle kandunud. Zoonootilised haigused võivad olla ka palju kodusemad. Nii gripp kui ka puukide poolt levitatavad entsefaliit ja borellioos (Lyme’i tõbi) kuuluvad sellesse kategooriasse.

Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/
Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/

Suviti puugiohust rääkides, ütleb minu vanaema alati, et see puugiasi on täitsa veider. Kui tema noor oli, siis kõik lapsed ja loomad jooksid mööda põlde ja metsaaluseid ringi, said puuke ja haigeks ei jäänud keegi. See on muidugi selline ilustatud/lihtsustatud mälestus, aga on tõsi, et zoonootilised haigused on meid viimastel kümnenditel oluliselt rohkem muretsema pannud. Haigused on tegelikult alati loomadelt inimestele üle kandunud, läbi parasiitide, läbi koduloomade, vahel läbi toidu. Nii kaua kui oleme eksisteerinud, on käinud tõsine sõda nende ja meie immuunsüsteemi vahel. Olukord on aga mõneti muutumas ja nüüd jõuame keskkonnakaitseni.

Kui olete hoolikalt uudiseid jälginud ei ole teile üllatuseks, et iga mingi aja tagant tõuseb esile mingi uus haigus, mis ähvardab suure hulga inimesi tappa. Olgu tegu siis Hendra, Hantaviiruse, HIV, SARSi, MERSi või seagripiga. Sel aastal on enim paanikat tekitanud Ebola. Võib jääda tunne, et need haigused ongi nüüd järsku ei tea kust tekkinud. Muutunud on aga hoopis ökoloogia ja meie mobiilsus.

Inimpopulatsiooni plahvatuslik suurenemine viimase 100 aasta jooksul on toonud kaasa ääretult palju probleeme. Inimestel pole ruumi, nad on ümbritsetud aina kasvavast jäätmehulgast ja paljud elavad vee ning toidu puuduses. Nendele probleemidele lahendusi leides oleme trüginud järjest rohkem metsadesse ning muutnud mitmete ökosüsteemide tasakaalu. Kuigi vihmametsade rikkalikku loodust avastades, oleme leidnud mitmeid uusi ravimeid ning muud kasulikku, oleme me sealt kaasa toonud ka uued haigused. Samal ajal on maailm oluliselt globaalsemaks muutunud. Enamik meist on vaid paari bussi ja lennuki kaugusel kohast, kus on mõni eluohtlik epideemia.

Klassikaline näide on HIV, mis on derivaat primaatidel levivast SIVst. Kuna tegu on retroviirusega, mille geneetiline informatsioon on talletatud RNA kujul, on ta väga kiire arenemisvõimega. Mutatsioone tekkib palju ning seetõttu ületatakse ka liikidevahelised piirid üsna tihti. Praegune HIV pandeemia algas ilmselt kuskil 100 aastat tagasi Aafrikas. Inimesed olid primaate küttinud varemgi ning kindlasti oli ka SIV inimest juba nakatanud kuid haigust nagu AIDS ei tuntud. Inimesed surid niigi üsna vara ning ainuüksi süüfilis oli märksa kiirem tapja kui aeglaselt tegutsev HIV/SIV. Seekord läks aga teisiti.

On üsna tõenäoline, et keegi küttis sel ajal šimpansit ja vigastas end millalgi selle tegevuse käigus. Looma tappes tekkis kontakt mõlema vere vahel ja viirus leidis endale uue kuid sobiva keskkonna. Esialgu ei juhtunud ilmselt veel midagi. Nagu varemgi oli haigusi, mis tapsid kiiremini ning keegi ei märganud uut viirust või selle tekitatud haigust. Viirus aga püsis ning kolonialismi areng, linnade tihenemine ning inimeste suurem mobiilsus aitas uuel viirusel Aafrikas kanda kinnitada. Kuuekümnendateks oli viirus leidnud tee Kongosse ja sealt edasi maailma. Kaheksakümnendatel leiti viirus USAs ja tänapäeval on tegu pandeemiaga.

Sellised juhtumid pole väga haruldased. HIV on loomadelt inimestele kandunud rohkem kui ühe korra. Üks kord läks aga veidi teistmoodi ning kannatama pidid väga paljud. Sarnaseid lugusid võib kokku panna kõikidest zoonootilistest haigustest. Inimese asustused tungivad uutele aladele või hävitavad näiteks suure osa loomi, mis haigusekandja populatsiooni kontrolli all hoiavad ja tulemust ei oska keegi ette arvata.

Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul.  Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430
Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul. Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430

Aasta 2014 „hit“ oli ebola – mitte esimest korda ja ilmselt mitte ka viimast. Me ei tea küll täpselt, kuidas ebola inimestele üle kandus, aga suure tõenäosusega jõudis see meieni läbi puuvilja nahkhiirte. Aafrikas on piisavalt palju kütte, kes metsloomade liha jahivad ning seetõttu ei ole haigused  haruldased. Piisab vaid ühest „õnnelikust“ ülekandest, taristust ja sotsiaalstruktuurist, mis uue haigusega toime tulla ei suuda ja mobiilsest populatsioonist. Seekord tundub, et haigus jäi kohalikuks epideemiaks, kahjustades oluliselt vaid üksikuid riike. Kindel on aga see, et tuleb ka järgmine HIV, tuleb järgmine gripp, tuleb järgmine suur pandeemia.

Artikkel ei ole hirmutamiseks, kuigi mulle tundub, et seda saab nii tõlgendada. Me teame neid ohte sest me tunneme viroloogiat, patoloogiat, ökoloogiat ja inimese käitumise mustreid. Me oleme piisavalt targad, et neid asju mingil määral ennetada, ravida, piirata, uurida. Peame olema valvsad, teadlikumad ja ettevaatlikumad. Keskkonnakaitse ja ökoloogiline tasakaal on meile ülimalt olulised väga mitmest aspektist. Me ei mõtle haiguste levikule seoses keskkonnaga väga tihti, ent nagu näha, peame me seda tegema. Keskkonna ja loodusliku tasakaalu hoidmine on ju oluline ka meie endi hoidmiseks.

“Traditsiooniline” loomade ärakasutamine

Maal on ääretult paju eri liike organisme. Erinevate arvestuste kohaselt vähemalt 10 miljonit. Kuna looduslikku mitmekesisus järgib evolutsiooni, muutuvad need numbrid koguaeg. Uusi liike tekkib juurde ning mõned paratamatult kaovad. Iga päev juhtub mõne liigiga nii, et pärast ca 3.6 miljardi aastat katkematut arengut, kaovad nende erilise variatsiooni esindajad jäädavalt.

mass_extinctions
Rohelisega on märgitud keskmine looduslik väljasuremiste tase (nö väljasuremiste taustafoon, background extinction rate – ingl. k.), musta joontega konkreetse perioodi väljasuremiste hulk taksonoomiliste perekondade kaupa. Eristuvad viis piiki ning paljude teadlaste arust on inimtegevuse tagajärjel nüüd kätte jõudnud kuues – mida sellele graafikule kantud pole.

Maailma Looduse Fondi (WWF) sõnul kaob aastas vähemalt 10 000 erinevate organismide liiki. See on kuskil 1000 kuni 10 000 korda kiirem liikide kadu kui võiks taustafooni järgi eeldada. Seda on eriti hästi märgata loomade puhul, peamiselt seetõttu, et nad on suured ja kergesti meeldejäävad. Käimas on kuues massiline loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja süüd pole vaja kaugelt otsida.

958366620
Mida “kuues väljasuremislaine” endast kujutab? Kliki pildile ja vaata lähemalt ZMEscience artiklist.

Inimene on looduse mitmekesisusele kahjulik väga mitmel eri moel. Koos meie endi liikumisega mööda Maad oleme viinud eri liike uutesse ökosüsteemidesse, tapnud hulgaliselt ilusaid või maitsvaid loomi ning häirunud looduslikku tasakaalu isikliku kasu nimel. Galapagose saarestikus asuval Isabella saarel tuli näiteks viimasel kahel kümnenditel hävitada umbes 100 000 kitse (Projekt Isabella). Sealne ainulaadne loodus ei suutnud nende sisse toodud loomade surve tõttu lihtsalt enam toimida. Lisaks oleme me olnud üsna edukad ka erinevate ökosüsteemide hävitamises. Näiteks järjest enam metsamaad hävitades ning linnu, põlde ning rohumaid luues, oleme me kaotanud täielikult lugematul arvul liikide elupaiku. Nad surevad välja, kuna neil pole enam kuskil elada. Clive Pointing kirjutab oma “Maailma rohelises ajaloos” (ja “Uues maailma rohelises ajaloos“) väga mitmetest inimtegevuse tagajärjel fataalselt muutunud ökosüsteemist – olgu need siis aja jooksul hävitatud viljakad mesopotaamia põllumaad, mille asemel laiub soolakõrb või Vahemereäärsed lopsakad tammemetsad, kus asemele kasvanud makkiavõsas nüüd vaid maiaid kitsi võib kohata.

Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees
Mõnel juhul võib inimmõju ka looduslikku mitmekesisust suurendada. Erinevad poollooduslikud (ehk harva niidetavad või vähe karjatatavad) niidukooslused, mida ajalukku kaugemale tagasi vaadates “hooldasid” Euroopas piisonikarjad, oleks tänapäevases Euroopas ilma inimeste kaasabita ilmselt olemata. Tänu targale tegutsemisele hoitakse põnevad taimekooslused ilma ülemäärase fossiilsete kütuse põletamiseta alal (veise)karjatamisega. Pildil Pärnu linnalehamad, kes Pärnu linna rannaniite “hooldavad.” Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees

See kõik on ääretult ebameeldiv ent üks teema on mind läbi aastate tõsiselt keema ajanud. Võib-olla on see seotud minu põlgusega irratsionaalsuse vastu. Ehk on põhjus hoopis aga selles, et ohustatud on peamiselt suured, ilusad ja tuntud loomad. Igatahes ajab sellest kuulmine mind alati väga vihaseks. Tegu on elusolendite hävitamisega traditsiooniliste uskumuste tõttu, millel puudub igasugune teaduslik tõestus ning mis pärinevad tuhandeid aastaid vanadest muinasjuttudest.

Ma saan aru, et on palju inimesi, kellele igasugune loomade tapmine ja kasutamine on vastumeelne. Ma mõistan neid inimesi. Teisalt olen ma aga realist ja tean, et inimene on segatoiduline. Inimene saab liha süües hõlpsasti kätte palju eluks vajalikke toitaineid ning söödud loomadest järgi jääv nahk ja luud on sobilik materjal, millest vajalikke esemeid valmistada. Ajalooliselt on need materjalid olnud paljuski asendamatud (loe varasemast Värske Aju artiklist, kuidas elevandiluu asendamiseks piljardikuulides leiutati tselluloosnitraat – üks plastide eelkäia). Minu jaoks on sealjuures aga väga oluline, et me võtame looduselt vaid nii palju kui vaja (ja nii vähe kui võimalik). Et me ei piina loomi, ei kasvata neid ainult mingil puhtalt esteetilise põhjusel ja kui me oleme kord juba loodusest üle käinud, ei ole järel vaid laastatud maa.

Traditsiooniliste uskumuste tõttu loomade hävitamine on minu jaoks midagi muud. Läbi ajaloo oleme me antropotsentristlikult loodusele tähendust loonud – tihti viisil, mis modernsesse teaduslikku maailmapilti ei sobi. Tugev loom on seotud jõuga, kaval loom tarkusega jne. Lisades sinna juurde meie vähesed teadmised kõige elusa osas enne teadusliku meetodi võidukäiku ja tahtmatuse lasta traditsioonidel surra ning jõuamegi olukorrani, kus impotentsi „ravitakse“ tänini tiigri peenise abil.

Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer
Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer

Looduses on säilinud tänaseks umbes 3200 tiigrit. Nende arvukus on vähenenud pidevalt. Suur ja jõuline kaslane, ilusa karvaga, on läbi ajaloo inimestes palju emotsioone tekitanud. Ka tänapäeval on nende nahad, kondid, hambad, küüned jm väga nõutud ning osa Aasia traditsioonilisest meditsiinist. Inimesed loodavad lahti saada valudest, needustest ning impotentsist, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid. Tiiger peab surema, inimese tervis ei parane ja kasu saavad ainult salakütid ja vahendajad.

Siberi muskushirv. Foto: Nikolai Usik
Siberi muskushirv. Foto: Nikolai Usik

Sarnane lugu on ka Aasias elutsevate muskushirvedega – kõik seitse liiki on kiirelt vähenemas. Kuigi nende liha peetakse kohalikuks delikatessiks, on nende kahanemise põhjus hoopis muskusnäärmetes, mis liigile nime annavad. Muskust, mis nad eritavad on kasutatud parfüümides ning kuigi tänapäeval on olemas sünteetilised alternatiivid, jätkub jaht siiani. Kohalikud traditsioonilise meditsiini müüjad lubavad, et muskus ravib südame ja veresoonkonna haigusi ning hingamisprobleeme. Hirve muskus on tuntud ka kui afrodisiaakum ja legendide järgi kasutasid kuninglikud perekonnad seda parfüümina. Reaalne meditsiinile mõju sellel muidugi aga puudub.

Valge ninasarvik. Foto: Joachim Huber
Valge ninasarvik. Foto: Joachim Huber

Huvitav lugu on ka ninasarvikuga. 20-ndal sajandil olid kõik 5 ninasarvikute liiki väljasuremisohus. Arvati, et nende sarvest tehtud pulbrist on kasu palaviku ning vererõhu langetamisel. Teaduslikud tõendid seda järjekordselt ei näidanud ning õnneks eemaldas Hiina 1990-ndatel ninasarviku sarve ravimite tootmiseks sobilike ainete nimekirjast ning ninasarvikute arvukus hakkas jälle kasvama. Järjekordne muutus toimus aga üsna hiljuti kui Vietnamis levis kuulujutt, et ninasarviku sarv ravis kellegi väga tähtsa isiku surmava maksavähi. Salaküttimine tõusis taaskord ning ninasarvikud on jälle äärmises ohus (2013 aastal salakütiti rohkem ninasarvikuid kui kunagi varem meie kaasajal!).

Papua New Guinea, PNG, painted faces native people
Paapua Uus-Ginea põliselanikud on aastatuhandete jooksul endale värvikaid kostüüme teinud paradiisilindude sulgedest. Selle tegevuse tagajärjel on osad paradiisilindude liigid juba välja surnud. Siiski on traditsioonilisi eluviise viljelevad kohalikud hõimud suhteliselt väiksearvulised ja paradiisilinde täielikult hävitada suutnud pole. Kuid kui paradiisilindude suled muutuksid “liiga trendikaks” poleks globaalse turu tingimustel neil enam praktiliselt mingit elulootust. Kogukondlikute traditsioonide ülekandmisel turumajandusse peab olema äärmiselt ettevaatlik. Pildile klikkides saad lugeda rohkem paradiisilindudest ning sellest, mis need uskumatult ilusad linnud nii haruldaseks teeb.

Selliseid lugusid on kahjuks palju ja see teeb mind väga kurvaks. Traditsioonid võivad olla ilusad asjad. Lähenedes neile ratsionaalselt võivad nad meid ühendada millegi suuremaga ja vanemaga kui me ise. Järgides aga pimesi muinasjutte minevikust, ei saa nad aga kuidagi õigustada looduse mitmekesisuse ohustamist. Meie oleme ka loomad, osa loodusest, osa keerukatest ökosüsteemidest, osa planeedist. Hoolimata sellest, kas sa oled taimetoitlane, loomaõiguste aktivist või põhimõttekindel burgeri sööja, loodus vajab austust. Ja loodus vajab ka ratsionaalset lähenemist ning kõik, mida me loodusest võtame peab olema mõistlikult põhjendatud. Taunime siis ajast ja arust mõtlemist, mis seostab tiigri peenise inimese potentsiga ja leiab, et see on piisav põhjus üks suur ja ilus ohustatud loom tappa. Ajalugu on mitme valusa õppetunni najal näidanud, et meil on elusatest loomadest (ja ellu jäänud liikidest) palju rohkem “kasu” kui nende pulbristatud kehaosadest. Tihti saadakse alles liigi ajaloohämarusse vajudes aru, kui suurt või olulist rolli ta mängis oma ökosüsteemis. Ajalugu on ühtlasi näidanud (ja teadus tõestanud), et Viagra on palju parem potentsiravim.

“Anyone who has accustomed himself to regard the life of any
living creature as worthless is in danger of arriving also at the
idea of worthless human lives.” – Albert Schweizer

Globaalne kliimamuutus ja osoonikihi hõrenemine ei ole sama asi

Inglise keeles on olemas selline väljend nagu “pet peeve“. Kahjuks ei  oska ma sellele head eestikeelset vastet leida. Sisuliselt tähendab see mingisugust näiliselt väikest asja, mis sind jubedasti vihaseks ajab. Minul on üks selline ”pet peeve” – see kipub avalduma siis, kui inimesed ajavad globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise sassi.

Iseenesest tekitab see omajagu küsimusi. Mis selle pärast ikka vihastada, keskkonnaprobleemid mõlemad. Lisaks, kui palju neid inimesi ikka on, kes seda sassi ajavad ning mida see ikka muudab. Minu vastus on see, et neid inimesi on palju ning meie üldine arusaam keskkonnaprobleemidest on selle väikese valearusaama pärast väga kreenis.

Üldiselt käib globaalse soojenemise väär-selgitamine sedasi: “Inimene põletab väga palju fossiilseid kütuseid, mis tekitab palju pahasid gaase. Need lähevad atmosfääri ning teevad seal olevasse osooni augud, mille läbi tuleb rohkem päikesekiirgust maale ning kliima soojeneb.” Ma olen seda seletust kuulnud sõpradelt, tuttavatelt, tuttavate tuttavatelt, kunstnikelt, kes püüavad teha sõnumiga installatsiooni ning isegi professionaalsetelt ajakirjanikelt.

Aastaid tagasi juhtusin vaatama “debatti” globaalse soojenemise teemal TV3 saates Kolmeraudne. Saatejuht Mihkel Raud tutvustas õhtu peateemat just sisuliselt sellise lausega ja ma reaalselt karjatasin seda kuuldes. Veel hullem, kumbki saates olnud “spetsialistist” ei pidanud vajalikuks ka teda parandada. Saadet vaatas terve hulk inimesi, kes said väga vale ettekujutuse meie planeedi suurimatest keskkonnaprobleemidest. Kui ka  sina ei ole päris kindel, kuidas globaalne kliimamuutus toimub ning mida arvata aukudest osoonikihis, tasub kindlasti edasi lugeda. See lugu on just kõigile nendele inimestele, kes soovivad ennast sellistel teemadel rääkides kindlamini tunda. Loomulikult tasub lugeda ka neil, kes on oma teadmistes juba päris kindlad, aga teavad kedagi, kes omakorda teavad kedagi, kes on sattunud mõne eelnimetatud valearusaama küüsi – jagage nendega seda Värske Aju artiklit.

Mis on globaalne kliimamuutus?

Inimtekkeline globaalne soojenemine ehk globaalne kliimamuutus on termin, millega kirjeldatakse planeedi keskmise temperatuuri tõusu pärast laialdast fossiilsete kütuste kasutuselevõttu industriaalajal. Mehhanism, mis inimtekkelist globaalset soojenemist põhjustab on väga keerukas ent osooniaukudega on sellel vähe pistmist. Peamine tegur on gaaside nagu CO2, CH4 ja N2O kontsentratsioonide tõus atmosfääris. Neid gaase tuntakse kollektiivselt kasvuhoonegaasidena kuna nende mõju maakerale on sama nagu hästi ehitatud kasvuhoonel seal elavatele taimedele. Päiksevalgus, mis  oma olemuselt on lühilaineline kiirgus, siseneb atmosfääri ning liigub kuni mingi objekt tema teekonnale ette satub. See objekt, näiteks maapind, neelab osa päikeseenergiast ning kiirgab ülejäänud tagasi, seekord pikalainelise soojuskiirgusena. Lainepikkus suureneb kuna osa energiast jääb mulda. Soojusenergia ei läbi meie atmosfääri (ega ka kasvuhoone klaasi) nii edukalt nagu lühilaineline päikesekiirgus ning seetõttu jääb sellest suurem osa maa atmosfääri pidama.

Kasvuhooneefekt. Allikas: Robert A. Rohde (Dragons flight at English Wikipedia)

Kasvuhooneefekt on iseenesest hea asi. Koduaias aitab see meil külmas kliimas tomateid kasvatada ja kui see atmosfääris sarnaselt ei toimiks, ei oleks elu Maal ilmselt üldse võimalik. Arvatakse, et atmosfääri puudumisel oleks keskmine Maa temperatuur kuskil 30°C võrra madalam. Mitte just väga meeldiv. Millest selline kära siis, kui kasvuhoonegaasid head teevad?

Kuigi kasvuhoonegaasid on atmosfääris vajalikud, on inimkond nende tasakaalu oluliselt muutnud ja seda võib märgata erinevate analüüside tulemustest. Võib tuua välja süsinikuisotoobi analüüse, korrelatsioone nafta kasutamise ning temperatuuri tõusuga ja lugematuid mudeleid, mis näitavad, et globaalne soojenemine toimub ning on inimtekkeline. Kõige nähtavam on aga see, et alates 20 sajandi algusest on globaalne õhu ning merepinna keskmine temperatuur tõusnud umbes 0.8 kraadi. See ei kõla kuigi dramaatiliselt, ma saan aru, kuid maakera kliimast sõltuvad delikaatsed ökosüsteemid on ka sellistele pisikestele muutustele tundlikud. Juba praegu on täheldatud muutuseid erinevate taime- ja loomaliikide levimises, mõjusid põllumajandusele ning poolustel oleva jää vähenemist. See kõik on tõenäoliselt alles “jäämäe veepealne osa”.

Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris. Allikas: Earth Science Communications Team at NASA’s Jet Propulsion Laboratory/California Institute of Technology (data from NOAA)

Kliimat mõjutavad ka teised tegurid kui inimtekkelised kasvuhoonegaasid

Kuigi kasvuhoonegaasidest, peamiselt just CO2-st räägitakse kõige rohkem, pole praegune globaalne kliimamuutus ainult nendega seotud. On veel mitmeid erinevaid tegureid, mis kliimat mõjutavad (ja on mõjutanud läbi kogu Maa ajaloo) ja lisavad meie mudelitele oluliselt keerukust. Päikese aktiivsus on üks tegur, millega peab kindlasti arvestama. Kuna Päike mängib meie planeedi energia balansis peamist rolli, on selge, et selle aktiivsus mõjutab energia kogust, mis meie planeedile jõuab. Teadlased on alates 1978 aastat päikese aktiivsust mõõtnud ja kuigi Päikese aktiivsuses esineb tsükleid, ei ole keskmine energia väljund viimase 30 aasta jooksul muutunud. Ka parimad kliima mudelid, mis meil on näitavad, et praegune kiire soojenemine ei ole päikse aktiivsuse muutusest tingitud.

Ka tahm ning muud väiksed osakesed mõjutavad kliimat. Olenevalt sellest, millised need osakesed on ning kus nad meie atmosfääris asuvad, on nenende mõju erinev. Tahma ja väikeste osakeste hulk muutub tihti ka looduslikult – näiteks tänu vulkaanidele. Maa ajaloos on vulkaaniline aktiivsus mõjutanud globaalset kliimat väga oluliselt. On neid, kes arvavad, et ka praegune kliimamuutus on seotud suuresti just vulkaanilise aktiivsusega. Kui võtta kokku nii vulkaanide kui ka Päikese aktiivsuse muutus, ei seleta me ikka seda kiiret soojenemist, mida oleme viimastel aastakümnetel kogenud. Vaid inimmõju lisamine mudelisse seletab seda.

Erinevad kliima mudelid ning nende sarnasus reaalsusega. Allikas: Meehl et al., 2004

Kui kindlad me selles kõiges oleme?

Eestis elades on kõike seda muidugi keeruline tajuda –  soojasid suvesid ning lumeta talvesid on olnud ka enne ning ka malaaria pole ukse ette veel jõudnud. Oluline on meeles pidada aga seda, et ilm ja kliima on väga erinevad asjad. Kuigi kliima on üldiselt soojenev, tuleb ikkagi ette külmemaid perioode. Globaalne soojenemine on aeglane protsess, aga see on toimunud ka juba väga pikka aega. Kliima eksperdid kardavad järgneva 50-100 aasta jooksul märksa suuremaid  muutuseid ning need mõjutavad meid kõiki.

Teisalt tundub teadlaste seas eksisteerivat ka näiline debatt ja ei ole teada, kas kliima muutub ning kui ka muutub, ega see automaatselt meie süü ei ole. Tulen tagasi “Kolmeraudse” juurde. Meedias püütakse luua tasakaalu – on keegi, kes on poolt ning keegi teine, kes on vastu. See kahjuks on aga väga kaugel tegelikust tasakaalust. Kui Mihkel Raud oleks soovinud teadusliku tasakaalu meedias kajastada, oleks ta pidanud kutsuma 99 teadlast  poolt argumentidega ning 1 vastu argumentidega.  Mõned aastad on juba nimetatud saatest  möödunud ning täna peaks poolt kõnelevaid teadlasi juba veel rohkem olema, et tasakaalu luua. 2013 aasta IPCC (Rahvusvahelise Kliimamuutuse Paneeli) raport leidis, et planeedi soojenemine on selgesõnaline ning inimmõju sellele selge. Teaduslik konsensus on saavutatud.

Mis on aga osoonikihi hõrenemine?

Tegelikkuses on see pea sama põnev teema kui globaalne soojenemine. Lisaks kasvuhoonegaasidele (ja muule) on meie atmosfääris ka selline gaas nagu osoon. Peamine osa osoonist asub stratosfääris, umbes 20-30 km kõrgusel maapinnast ning seda me nimetamegi osoonikihiks. See täidab eluslooduse jaoks olulist ülesannet – nimelt neelab ta enamuse päikeselt tulevast UV kiirgusest. Kuna UV kiirgus on elusorganismidele enamasti ohtlik, eriti suurtes kogustes, on osoonikihi funktsioon üsna oluline. Pean kohe välja tooma ka selle, et kuigi globaalne soojenemine ei ole põhjustatud osooniaukude suurenemisest, on nende vahel siiski seosed olemas. Osoon nimelt on ka ise kasvuhoonegaas. Osooni mõju globaalsele kliimamuutusele on aga väga väike.

Alates 1970ndatest hakati märkama osoonikihi üldist hõrenemist ning tavaliselt kevadel poolustel tekkinud augud osoonikihis hakkasid järjest suurenema. Sedasi jõudiski osooniaukude tekkimine tavakeelde. Kiiresti avastati ka osoonikihi hõrenemist põhjustavad tegurid. Selgus, et halogeenid reageerivad osooniga atmosfääris ja seetõttu väheneb ka selle kontsentratsioon. Need halogeenid jõuavad atmosfääri tänu erinevatele inimese poolt loodud kemikaalidele – peamiselt klorofluorosüsinikele ehk freoonidele.

Osooni kontsentratsioon põhjapoolusel. Allikas: Eric Nash and Paul Newman, NASA Goddard Space Flight Center

Kiire tegutsemine viis sihile

Kuna osoonikihi kiire hõrenemine tekitas paljudes õigustatult muret võeti 1989 aastal vastu Montreali protokoll, mis piirab osoonile kahjulike kemikaalide tootmist ja kasutamist. Eriti positiivne on see, et Montreali protokoll on olnud üks edukamaid võite keskkonna kaitsmise ajaloos. Selle on ratifitseerinud 197 osapoolt ning osoonikihis on näha paranemist. Arvatakse et aastateks 2050-2070 on osooni kontsentratsioon atmosfääris tõusnud taas 1980ndatel olnud väärtustele.

Mida sellest kõigest kaasa võtta?

Kuigi osoonikiht paraneb, muutub meie atmosfäär meile aga siiski järjest probleemsemaks. Atmosfäär on läbi Maa ajaloo pidevalt muutunud ja kui vaadata globaalset soojenemist vaid looduse perspektiivist võib öelda, et las ta siis soojeneb. Elu adapteerub, elu leiab võimaluse. Probleem on aga meis endis. Meie kohastumuses, meie tsivilisatsioonis. Kui me enda suhtumist keskkonda parandada ei suuda, maksame me selle eest tulevikus kallist hinda.

Kõik paranemine algab teadmistest ning seetõttu, kui järgmine kord kuulete, et keegi ajab sassi globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise, teate te teda parandada. Oluline on ka mitte lubada meedial neid asju sassi ajada. Meedial on vastutus rahva ees jagada tõest informatsiooni ning keskkonnaprobleemide koha pealt on see ülimalt oluline. Ma loodan ka, et poliitikasse suundunud Mihkel Raud teab nüüd keskkonnaprobleeme paremini ning soovib sotsiaalprobleemide kõrvalt ka nende lahendamisega tegeleda. On ju sotsiaalsfäär ja keskkonnasfäär väga tihedalt seotud – kui keskkonnal läheb halvasti, ei saa ka meil hästi minna.

Allikad:
Gerald A. Meehl, Warren M. Washington, Caspar M. Ammann, Julie M. Arblaster, T. M. L. Wigley, and Claudia Tebaldi, 2004: Combinations of Natural and Anthropogenic Forcings in Twentieth-Century Climate. J. Climate, 17, 3721–3727.

Veidi värskem tulevik

Kaks kuud veel ning Värske aju algusest möödub 6 aastat. Minu jaoks on see täiesti hirmuäratavalt pikk aeg. Mäletan kui me alustasime. Pimedatel aastalõpu õhtutel ja loengute vahel sai Helenega kokku pandud algne kontseptsioon – keskkonnaalased artiklid loodusteaduste tudengitelt. Värsked ajud, värsked mõtted – noorte inimeste soov maailma muuta.

Kuus aastat on nüüd peaaegu möödas ja kirjutatud on hulk põnevaid artikleid. Kindlasti ka neid, mis pole kõige paremad aga see blogi on olnud tegelikult üks suur õppimiskogemus. Kuidas kirjutada, kellele kirjutada ning mida? Suurim õppetund on kindlasti olnud aja tunnetamine. Aeg möödub ääretult kiiresti ning blogi, mida keegi ei uuenda, ei loe ka keegi. Värskete tudengitena oli aega kooli kõrvalt arutlemiseks ja kirjutamiseks küll, siis venisid päevad laborites ja raamatute taga tuupides pikemaks. Ja pikemaks.

Teemad, mida me siin blogis läbi aastate oleme kajastanud on väga erinevad. Helene kirjutas esimeses postituses: “Kui kõik läheb plaanipäraselt, saab tulevikus siit lugeda noorte loodusteadusliku-keskkonnaalase hariduse omandajate sõnavõtte maailmas toimuva kohta, nagu näiteks – kliimasoojenemise tuhat ja üks müüti. Kuhu läheb prügi? Kas inimesed tõesti mahuksid võrdselt elades Maale ära? Kellele on tarvis õnnelikke kanu? Kas bensiinita maailm on nagu karuta Kati? Ja palju muud.” Tagasi vaadates tundub, et väga ta mööda ei pannudki.

See on ühest küljest väga tore, teisest küljest aga… Meie oleme kuue aastaga palju muutunud. Asjad maailmas aga väga vähe. Keskkonnaprobleemid, mis olid kuus aastat tagasi väga tõsisteks probleemideks, on seda ka täna. Lugedes artikleid siin blogis ja üldse igal pool meedias, jääb tunne justkui oleme probleemidest teadlikud, plaanime midagi ette võtta ning siis keegi kuskil midagi teeb. Egas midagi, klopime riided tolmust puhtaks ja liigume järgmise probleemi juurde. Kahjuks näeme alles tagantjärgi, et probleemid pole kuhugi kadunud, neist lihtsalt räägitakse vähem.

Kohtusin sügise alguses Helenega Lennusadamas ühel laeval ja arutasime, mis me selle Värske ajuga siis ometi ette võtame. Ühest küljest pole me enam ammu “noored keskkonnatehnoloogia tudengid”. Ehk on ka meie mõtted vähem värsked? Noored, teadlikud ja hoolivad inimesed oleme me aga siiski. Hariduse järgi võiks arvata, et isegi spetsialistid (nii meile ülikooli astudes vähemalt lubati). Mis on Eesti tulevik? Mis on Maa tulevik? Mis on Värske aju tulevik?

Olles olnud mõnda aega Värskest ajust eemal tundusid meie mõtted sellega seoses kuidagi värskemad – kui võib. Olime suhteliselt ühel meelel, et peame olema positiivsed. Me teame, kui halvad on asjad tegelikult. Kas virin ja teiste süüdistamine ning ahistamine aitab? Ei… Pole kunagi aidanud. Me peame juhtima tähelepanu lisaks nõrkustele ka inimkonna tugevustele, Eesti tugevustele. Hoolimata näilisest paigalseisust, elame me mitmes mõttes täiesti erinevas maailmas kui 6 aastat tagasi. Ka keskkonnaprobleemide mõttes. Ratsionaalselt ja skeptiliselt keskkonnaprobleemide käsitlemise tutvustamine ja nende üle arutamine saab ka tulevikus olema meie blogi keskmeks.

Teine suur eesmärk on lokaalne. Eestil on ääretult palju potentsiaali olla keskkonnasõbralikum, tervislikum ja läbimõeldum. Varsti on meil oodata Vabariigi 100. sünnipäeva. 100 aastat on inimese jaoks pikk aeg. Maakera mõistes aga üsna lühike. Viimased 100 aastat on eestlaste jaoks möödunud aga üsna raskelt. Suur osa sellest ajast puudus meil kontroll oma maa üle ning see on jätnud kustumatu jälje ka meie keskkonnale. Lisaks on üsna aus üles tunnistada, et rohkem kui poole sellest ajast polnud me suuremast osast neist probleemidest isegi teadlikud. Mitmetest probleemidest pole enamik meist siiani teadlikud.

Sellisel olulisel sünnipäeval on õige aeg korraks paigale jääda ning mõelda. Mõelda, mis on olnud, milles me targemaks oleme saanud ja mis edasi saab. Eestis on palju heade ideedega inimesi. Sellepärast leidsimegi, et Värske aju toob kokku nende inimeste mõtted selle kohta, milline võiks olla Eesti astudes vastu järgmisele sajale aastale. Kuidas muuta Eesti järgmise saja aasta jooksul võimalikult kestlikuks, keskkonnasõbralikuks ja selle elanikele tervise ja õnne allikaks. Oleme kindlad, et leiame Eesti peale kokku väga palju häid ideesid.

Hoolimata sellest, et oleme alati otsinud uusi autoreid, pole meid oluliselt juurde tekkinud, sest ega see kirjutamine, eriti hinnanguvaba, pole nii lihtne midagi. Seega ootame me endiselt juurde inimesi, kes meie blogisse panustada sooviksid. Meie lehel on varem avaldanud artikleid palju toredaid ja tarku inimesi. Suur aitähh Helene Urva, Kaisa Vent, Lauri Joosu, Martin Ligi, Martin Sööt, Sirgi Saar, Marta Kinnunen, Georgi Karhu, Victor Alari, Sirje Sildever, Anna-Helena Purre, Jaan Niitsoo, Anna Tisler, Miina Leesment, Virge Tamme, Marek Vahula,  Anne Ruusmann, Margot Müürsepp, Sven Anderson, Triin Sakermaa ja kõik teised, kes on meie blogile minevikus ühel või teisel viisil kaasa aidanud. Ootame nii teid, kui ka teise ka tuelvikus lugema ja kaasa mõtlema!

Kuidas valmivad meie riided?

Postitus valmis minu tekstiilikunstniku haridusega abikaasa Eva Krustoki ja Baltika Grupi kommunikatsioonijuhi Tiina Urmi abiga.

Savari maja rusud (Allikas: http://www.flickr.com/photos/40831205@N02/8731789941)
Savari maja rusud (Allikas: rijans)

Sattusin vaatama ABC Austraalia dokumentaali “Fashion Victims – Bangladesh”. Lisan video ka siia postituse lõppu, et saaksite seda ise ka vaadata. Selle keskseks teemaks on 2013 aastal Bangladeshis toimunud Savari maja kokku kukkumine, mille tagajärjel suri 1129 inimest ning üle 2000 inimese said vigastada. See õnnetus tiris kogu maailma fookuse moetööstuse tagamaadele ning spetsialistidele ammu teada probleemid hakkasid avalikkust südametunnistust üha enam kriipima.

Süüdlaste otsimine antud juhtumis on raske. Hajutatud vastutus ja läbi mitmete tarnijate töötamine annab igaühele võimaluse süü endalt veeretada kellegi teise kaela, ent lõppkokkuvõttes jagame me kõik seda süüd. Meie ühiskonnal on suur soov odavate ja uute ning trendikate riiete järele. Teisalt ka firmad, mis meile seda pakuvad, peavad ise kindlustama, et nende riided oleksid eetiliselt toodetud ning riigid, kus nende riided valmistatakse, peavad rakendama meetmeid, mis kaitsevad töötajaid ja keskkonda. Kahjuks on sügavaid probleeme igas lülis ning moetööstus on pikka aega olnud tähelepanust eemal, firmad tegutsemas nii nagu saavad, et konkurentsis ellu jääda ja rohkem riideid müüa.

Minu riidekapi sisu pärast postituse kirjutamist ning ülevaatuse tegemist (Foto: Ivo Krustok)
Minu riidekapi sisu pärast postituse kirjutamist ning ülevaatuse tegemist (Foto: Ivo Krustok)

Ma ei oska siinkohal anda ühtset vastust, kuidas moetööstus PEAKS toimima. Ma ei tea seda ning sellest võiks eraldi artikli kirjutada. See film pani mind aga mõtlema ning hakkasin uurima riiete kohta, mida ise kannan. Ilmselgelt nagu pildilt näha võite on mul neid päris mitu ja ka mina olen hea meelega pigem odavamaid variante valinud. Eriti pani mind muretsema Rootsis asuv Dressmann, kust olen hämmastavalt soodsate hindadega rõivaesemeid soetanud.

Sain teada, et Dressmann koos minu teise lemmiku poega nimega SOLO kuuluvad Norra firma Varner-Gruppen alla. Uurides nende kodulehti selgus, et Skandinaavia firmadele kohaselt on tegu üsna avatud firmaga, kes on avalikustanud oma koostööpartnerite ja tarnijate nimekirjad ning kes omavad mitmeid standardeid, vältimaks kehvasid ja keskkonda ohustavaid töötingimusi. SOLO müüb üldiselt väiksemate brändide riideid ning mitme puhul on kindlalt teada, et tootmisviisid on eetilised.

Kõige rohkem leiab minu riidekapist aga Eesti brändide rõivad – peamiselt Baltmani, Montoni ja Mosaici siltidega, kes kuuluvad kõik Baltika Groupi alla. Nende koduleheküljel on küll välja toodud, et nad arvestavad oma äritegevuses keskkonna aspekti, ent detailidesse pole laskutud. Ei suutnud leida ka nimekirja firmadest, kellelt nad riideid tellivad. Kuna firma on „kodune“ ning huvi nende riiete vastu on suur, otsustasin neile kirjutada. Lisaks tootmisahelale võimaldas see mul uurida ka Baltimaade suurimalt rõivafirmalt moemaailma telgitaguste kohta ning saada aimu sellest, kuidas asjad tegelikult käivad.

Kahtlesin, kas oma küsimustele väga sisukat vastukaja saan, pigem ootasin ilusa sisuga üldist mulli sellest kui korras ja kena kõik on. Õnneks oli minu küüniline eelarvamus alusetu. Minuga võttis ühendust Baltika Grupi kommunikatsioonijuht Tiina Urm, kes oli meelsasti valmis rääkima nii Baltikast kui ka keskkonnateemadest. Pidasime temaga ligi tunnipikkuse kõne ning sain palju targemaks. Püüan anda ülevaate meie vestlusest.

Kõigepealt sain selgust Baltika rõivatootmise kohta. 55% kogu nende toodangust valmib Euroopa Liidus. Sõltuvalt hooajast on kuni 40% sisseostutooted ehk siis disain tuleb Baltika/Eesti disainerite poolt, aga teostus viiakse ellu väljaspool Euroopa Liitu asuvatelt (suuremalt jaolt Hiina või India) tootjatelt. Lisaks on veel 5-7% valmistooteid, mida Baltika brändid ise ei disaini vaid tellivad valmis kujul teistelt firmadelt. Bangladeshi rõivatööstusega on seotud vähem kui 1% Baltika Grupi toodangust.

Kangad, millest rõivad disainitakse, on pärit Euroopast – 30% neist gigandilt nimega Mirogilio. Tiina sõnul on Mirogilo väga huvitatud, et nende toodetud kangad oleksid kõrge kvaliteediga ning heast toorainest. Baltmani ülikonnad aga valmivad Eestis väga kõrge kvaliteediga kangastest.

Jutust selgus ka tõsiasi, et moemaailma rattad käivad suurfirmade reeglite järgi. Suured tegijad nagu Inditex (kellele kuuluvad mitmed kuulsad brändid nagu Zara), H&M jt on need, kelle järgi asju paika pannakse. Loeb ikkagi see, kui palju sa tellid. Maailma mõistes on Baltika pisike ja seetõttu võrreldes suurte, turgu valitsevate tegijatega, äärmiselt piiratud tootmiskogustega opereeriv moetööstuse ettevõte.

Keskkonna ja eetikanõuete koha pealt rääkis Tiina seda: „Baltikal on paika pandud keskkonna- ning eetikanõuded ühtses juhendis tootjatele, kellelt tööd tellitakse – „Supplier manual“, see on kokkulepe, mille kõik tootjad peavad allkirjastama, enne kui Baltika nendega koostööd alustab. Manuaalis on täpselt määratletud, mis tingimustele tootmisprotsessid peavad vastama sh keskkonnaohutus ja töötingimused. Nii Baltika enda töötajad kui Baltika poolt palgatud agendid kontrollivad kohapeal nende tingimuste järgimist. Samas tuleb aru anda, et kuigi teeme omalt poolt kõik võimaliku, ei saa me 100% ulatuses kohapeal kõiki protsesse kontrollida. Siin peaks olema tegelik võim ja õigus riigi enda käes, kus tootmine toimub. Nii nagu ei saa Eestis mõni lääne päritolu firma või hankija hakata paika panema eestimaalaste töösuhteid ja –nõudeid ning määrusi, ei saa seda tegema hakata välisriigis organisatsioon, kes kohalike pakkujatega töösuhteid sõlmib.“

Suurtele tootjatele on moemaailmas valitsev olukord olnud kaua aega väga soosiv. Riikide ja liitude tasandil pole olnud asjad piisavalt täpselt reguleeritud ja tööstus on väga killustunud. „Kontrolli ja töötingimuste parandamist saab kohalikele tootjatele eeskätt ette kirjutada riik ja kohapealsed ametnikud. Lääne ettevõtted ei saa ega tohigi hakata riigis peremeest mängima. Kuid sageli tingib kohapealne ebastabiilne poliitiline olukord selle, et keegi ei määratle reegleid ega kontrolli nende täitmist – siis on suurtel tellijatel võimalik omalt poolt ühiselt survestades puudujääkidele tähelepanu juhtida ning tingimuste parandamist nõuda,“ sõnas Tiina. „Mitmed tootjad on valinud pideva hinnakonkurentsi tingimustes tee toota võimalikult odavalt, mis sageli tähendab tõsiseid järeleandmisi tööjõu tasus, tooraine kvaliteedis ja tootmisprotsessi ohutuses.“ Iga mõne aja tagant tuuakse uued riided letti ning inimesed jooksevad odavate hindade poole jälle rallit. Kahjuks on selline käitumine paljuski tingutud sellest, et kuu aja eest ostetud riided on uue allahindluse ajaks juba räbalad. Just siin peitubki Tiina sõnul tarbija tõeline jõud: „Kas nõuda kvaliteeti ja olla valmis selle eest ka õiglast hinda maksma, või nõuda pidevalt soodsamat hinda ning ignoreerides sellega kaasnevaid (vahetuid ning pikema-ajalisi) mõjusid keskkonnale, endale ja teistele.“

Ka Tiina oli neist probleemidest teadlik ning murelik. Ta võrdles kiirmoodi toidutööstusega: „Populaarsetes kiirtoidurestoranides ei saagi kunagi oodata samaväärse kvaliteediga einet kui gurmee restoranis.“ On selge, et ka Baltika kliendid tahavad võimalikult laia valikut riiete osas, ent ta toonitas, et kõige olulisem on siiski kvaliteet.

Küsisin lõpuks, mis on tema arvates olulisim, et globaalset olukorda moetööstuses muuta. Ületarbimine, riiete kvaliteedi üldine langemine ning inimeste ärakasutamine on suured probleemid. Olime mõlemad nõus, et lihtsat lahendust sellele probleemile pole. Populistlikud otsused nagu tootmise välja viimine kohtadest nagu Bangladesh võivad tuua rohkem kahju kui kasu, sest rohkem kui kolm neljandikku kohalikust tööstusest põhineb rõivatööstusel ning raha, mida see riiki toob, võib õigetes kätes palju head teha. „Enim saab siin paika panna riik – nõudes kohalikelt tootmisettevõtetelt inimväärsete töötingimuste tagamist, kuid kaudsemalt saab sellele mõju avaldada meist igaüks – läbi oma tarbimisotsuste.„

Tiina sõnas ka lõpetuseks, et tänaseks on suured tellijad seljad kokku pannud, et kohapealsete tingimuste parandamist kiirendada – loodud on www.ethicaltrade.org, mis seab karmimaid nõudeid tootjatele, et rõivatööstuses töötavate inimeste huve ja tervist kaitsta. Ka Baltika Grupi ’Supplier Manuali’ nõudmisi kaasajastatakse selle najal.

Seal ma siis intervjuu lõpus olin – rohkem küsimusi kui vastuseid ja lõpuks ka suure riidehunniku otsas. Kuigi suurema osa oma riiete eetilisuse osas võin ma end ilmselt rahulikult tunda. Olen loomulikult ostnud ka riideid H&M-ist, Reserved-ist ning nii mitmete teiste brändide poodidest, et ma isegi ei mäleta enam. Kõikide nende eetilisuses ma loomulikult väga kindel olla ei saa. H&M on küll palju juttu rääkinud sellest, kuidas nad püüavad riiete tootmist maailmas parandada ning olla väga eetilised, ent nende on seotud mitmeid moetööstuses olnud probleemid. Ilusat juttu võivad kõik rääkida ja tänu teadlikkuse tõstmisele on nad seda aina rohkem tegema hakanud. Loodan, et selle taga on ka reaalsed muutused, mille elluviimist tarbijad oma valikutega võimendada saaksid.

Põnev üllatus, mille ühe oma särgi seest leidsin. (Foto: Ivo Krustok)
Põnev üllatus, mille ühe oma särgi seest leidsin. (Foto: Ivo Krustok)

Mida lugeja sellest kaasa võiks võtta?  Esiteks vaadake ära dokumentaalfilm Bangladeshi juhtumist ja siis edasi peate ise mõtlema. Abiks võivad olla mõned küsimused, nagu näiteks:

  • Kui oluline on teile iga trendiga kaasas käia?
  • Kui kaua peaksid riided teie arvates vastu pidama?
  • Kui palju raha riietele kulutada?

Need pole lihtsat küsimused, aga kutsun teid üles alustama oma riidekapist ning mõtlema riietele, mida olete ostnud ja kandnud. Kui kaua ühe või teise firma teksapüksid vastu pidasid ja kui ilus oli üks või teine kampsun või kleit pärast kolmandat pesu? Mõtelge sellele ning tehke omad järeldused. Mina kavatsen teemat igatahes edasi uurida. Baltikale soovitan ma lõpetuseks ühte asja – oma kodulehele võite kindlasti rohkem infot tootmise kohta kirjutada. Häbeneda pole miskit ja pigem toob see teile kasu kui kahju.

Lisalugemist: