Autori Lauri Joosu postitused

Energeetika,Globaalne kliimamuutus,Jätkusuutlik areng,Keskkonnatehnoloogia,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

Tuuleenergia võlu ja valu

17 kommentaari

Tuuleenergiat nähakse peamise Euroopa Liidus peamise energiaallikana, mille abil vähendada taastumatute energiaallikate tarbimist. Seda lihtsalt sellepärast, et antud laiuskraadidel on elektrit tuulest toota palju hõlpsam (ka odavam) kui päikesest. Tuul puhub ka peaaegu igal pool (tõusu-mõõna ja bioenergia rakendused pigem lokaalsed). Tuule energia peamise miinusena tuuakse välja tema kõikumine. Skeptikud küsivad pidevalt, mis saab kui väljas on talvel -20oC ja tuult ei puhu paar nädalat.Ka sellisele olukorrale on võimalik leida erinevaid lahendusi, kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Hiljuti käis meediast läbi uudis kuidas hiidlased sõdivad suure tuulepargi vastu mis rikub nende merevaadet. Ka Virumaale Kullengale planeeritav tuulepark tekitab kohalike elanike vastaseisu. Ühelt poolt ma saan nendest inimestest täiesti aru, kes tahavad loodusliku elukeskkonna säilimist, et säiliks vaade, kus meri kaob silmapiiri taha. Ning tuulepark võib rikkuda nii mõnegi hingematvalt ilusa vaate. Teisalt kui tahetakse rakendada mastaapseid plaane, mille kohastelt ainuüksi Eestis Energia rajatavate tuulikute koguvõimsus on 1 GW (pool Narva põlevkivi jaamade võimsusest), siis paraku on ei jää just palju kohti, kust pilku merele keerates, ei oleks tuulikuid näha. Siit tekivad kohe konfliktid, ühelt poolt me soovime tuuleenergiat teisalt ei taha näha tuulikuid. Tekib jälle otsustamise koht, millest kirjutasin ka „Looduskaitsealade tulu ja kulu“ teema all. Kas me hindame rohkem saadavat elektrit või vaadet ja kohalike elanike heaolu. Paratamatult pole Eestis nii asustamata rannikuid, mis ei oleks looduskaitsealad ning kus tuulikute rajamine kedagi ei mõjutaks. Praeguse olukorra jätkudes on oodata pea iga uue tuuliku rajamisel kohalike elanike vastaseisu ja kohtuskäike. Kas energianälg paneb meid harjuma mereäärsete tuuleparkidega või leitakse lahendusi kuskilt mujalt?

Arvamus,Energeetika,Globaalne kliimamuutus,Jätkusuutlik areng,Keskkonnatehnoloogia

Kas vesinikauto päästab nafta sõltuvusest?

2 kommentaari

Hetkel liigub toornafta hind kuskil 40 dollari ümbruses barreli kohta juulis taheti ühe barreli eest saada 147 dollarit. Tõenäoliselt ei ole kaugel aeg kui nõudluse suurenedes ja varude järjest vähenedes hakkab naftahind jälle uusi rekordeid püstitama ning inimesed odavamaid alternatiive otsima. Biodiislist kirjutas juba Martin nüüd natuke „utoopilisemast“ vesinikütusest.

Tänapäeval tegelevad paljud suured autotootjad vesinikul töötavate autode väljatöötamisega, müügile pole need siiski jõudnud (liikvel on üksikud bussid). Eesmärk on aga õilis, sest piltlikult öeldes toimub kütuselemendis protsess kus vesinik ja hapnik ühinevad ning tekib vesi ja protsessi käigus vabaneb teatud hulk energiat. Ja nii ongi, ei mingeid jääke peale H2O. Protsessis vabaneb energia elektrina ning autot liigutavad edasi tavalised elektrimootorid. Sisuliselt ongi vesinik autode puhul tegemist elektriautodega ainult energia salvestina ei kasutata akusid, vaid energia „toodetakse“ jooksvalt. Lisaks keskkonnasõbralikkusele onvesinik autod ka vaiksemad ning erksamad (gaasi pedaali vajutades ei ole viivitust nagu sisepõlemismootoritega autodel).

Aga, et vesinik autod muutuksid tänavatel tavaliseks peavad teadlased lahendama mitmeid probleeme. Kõigepealt tuleb märkida vesinikautode kõrge hinna. Auto kütuseelemendis leidub kuni 100 grammi plaatina, tänastes hindades on see metallikogus väärt üle 36 000 krooni. Selleks tuleb leida mõni muu katalüsaator ja/või vähendada oluliselt kasutatava plaatina hulka. Kui hinda mitte arvestada siis tänaste plaatina kaevandamisvõimsuste korral ei ole mõeldavgi massiline vesinikautode tootmine, sest lihtsalt ei jõuta piisavalt plaatina kaevandada.

Tänasel päeval toodetakse vesiniku peamiselt metaanist, ning protsessis vabaneb CO. Seega pole saadud vesinik karvavõrdki keskkonnasõbralik. Eesmärgiks onmuidugi toota vesiniku taastuvatest energiaallikatest. Kui aga vaadata kui tühiväikse osa annavad taastuvad energiaallikad praegu elektri tootmisest ning massiline vesiniku tootmine suurendaks elektri tarbimist veel enamgi siis keskkonnasõbraliku vesiniku juurde on veel pikk tee käia.

Sellega aga vesiniku kütusena kasutamise probleemid ei lõppe. Kui akutoitega autos kasutatakse efektiivselt ära ~70 % siis vesinikelemendi korral saadakse kätte kõigest veerand vesiniku tootmiseks kulutatud energiast, sest lisanduvad energia kulutused vesiniku transportimisele, kokkupressimisele ning ka kütuseelemendis toimuvale elektrolüüsile.

Ja probleemidega edasi. Kui võtta kasutusele vesiniku kütusega autod on vaja välja arendada tohutul hulgal infrastruktuuri. Võrreldes eelnevate muredega on see küll suhteliselt väike kuid miljardeid eurosid on vaja kulutada ka vesiniku transportimiseks (tankerid ja torud), tanklate ehitamiseks jms.

Vaadates vesinikuauto ees seisvaid probleeme siis on raske uskuda, et lähitulevikus saaks neist meie naftaikkest vabastaja.

Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse

Looduskaitsealade tulu ja kulu

1 kommentaar

On teist keegi mõelnud kuidas tekivad? Mille alusel neid määratakse? Lihtne oleks öelda, et kaitstakse hävimisohus liike ning antud piirkonnale iseloomulikke väärtusi. Tekib aga küsimus kui suured peaksid need alad olema? Hetkel on meil 6826 km2 kaitsealuseid alasid on seda liiga palju või vähe? Kas seal määratud on liiga leebed või ranged?

Looduskaitselised piirangud raskendavad või keelavad sootuks sealsete ressursside ammutamist (metsaraie, kaevanduste rajamine jms). Teisalt pakuvad kaitsealad kaudseid tulu võimalusi (turism, sotsiaalne heaolu, teaduse areng, bioloogilise mitmekesisuse säilimine jm), mille tegelikku väärtust on palju raskem hinnata. Võrdlemaks otseseid ja kaudseid tulusid ning otsustamaks kumb on olulisem tuleb nad viia võrreldavale ekvivalendile nt raha. Üllas Erlichi doktoritöös on uuritud Eesti siseselt kaitsealade paiknemist ning elanikkonna materiaalset jõukust, leidmaks mil määral looduskaitselised piirangud takistavad majandusliku arengut. Kindlat korrelatsiooni küll ei esinenud, siiski on tuntav tendents, kus suure looduskaitseliste piirangutega maakondades on elanike majanduslik jõukus alla Eesti keskmise. Sellest võib järeldada, et looduskaitse alade rohkus ei põhjusta otseselt piirkonna majanduslikku mahajäämast (otsene korrelatsioon puudus) samas ei suudeta ära kasutada ka „puhta looduse“ poolt pakutavaid võimalusi majanduslikuks arenguks. Just tagamaks suurte looduskaitseliste piirangutega alade paremaks majandamiseks tuleb välja töötada kaitserežiimid, mis võimaldavad väärtuste säilimise, samas lubades maksimaalselt majanduslikku tegevust. Teisalt tuleb välja töötada toetussüsteemid, mis kompenseeriksid rangete looduskaitseliste kitsendustega aladel või nende lähistel elavatel inimestel nautida võrreldavat majandusliku heaolu. Siinkohal ei pea ma silmas mingeid otsetoetusi, vaid investeeringuid ühiskondliku heaolu suurendamiseks ja arenguvõimaluste loomiseks, et nemad ei peaks maksma kogu ühiskonna poolt saadavat tulu (bioloogilise mitmekesisuse säilimine, haridus ja teaduslik informatsioon jne). Kuhu aga täpselt need piirid tõmmata? Usun et vastus peitub Sokratese tsitaadis “tõde selgub vaidlustes.“