Autori Martin Sööt postitused

Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

Nõo Karujärved

4 kommentaari

Kitsuke rada lookleb läbi metsarägastiku. Teda ümbritsevate taimede tuttav aroom ning loodussõbra või kalamehe alalised saatjad sääsed, annavad tunnistust asjaolust, et ollakse jõudnud soovitud kohta, kohta kuhu hing ikka iga natukese aja pärast minna ihkab – loodusesse. Edasi liikudes asenduvad suuremad puud väiksematega ja kindel jalgealune asendub üsna pehme ja ebakindlaga. Läbi pajuvõsastiku tungides avaneb vaade järvele. Selle õõtsuvate kallastega järve nimi on Suur Karujärv.

Suur Karujärv päikesetõusul
Suur Karujärv päikesetõusul

Suurest Karujärvest paarsada meetrit kagu pool asub Väike Karujärv, mida tuntakse ka Meose järve nime all. Järved on omavahel ühenduses Kahejärve oja kaudu. Nende järvede tekkelugu ulatub kaugele minevikku, rohkem kui 2 miljonit aastat tagasi. Perioodi, mis oli enne viimast jääaega. Nimelt asuvad mõlemad järved Nõo ürgorus, mis läbib Kagu-Eesti lavamaa lõunaosa lainjat moreenmaastikku. Org on laugete veergudega, järvede kohal kagu-loodesuunaline. Algselt moodustasid järved ühtse veekogu, mille areng algas pärast kohaliku jääpaisjärve taandumist. Nüüdseks on veekogu kaheks järveks jagunenud, nende nõod on setetega täitunud ja soostunud. Ümbruskonnas on pinnakatteks savikas moreen, domineerivad kahkjad mullad. Järvede lähistel olevatel kõrgematel aladel asuvad põllumaad, orulammil olid varem heinamaad, mis tänapäeval enam kasutust ei leia ning on seetõttu metsastunud.

Suure Karujärve pindala on 12,5 ha, keskmine sügavus 2,6 m (suurim sügavus 4,5 m) ja maht 325 000 kuupmeetrit. Kõrgus merepinnast 59,7 m. Väikse Karujärve pindala on 7,3 ha. Kõrgus merepinnast 59,8 m.

Suurest Karujärvest voolab välja Nõo ehk Tõravere oja, mida rahvasuus ka Nabaoja nime all teatakse. Nõo oja suubub Vapramäe külje all Elva Jõkke ja on sellekaudu ühenduses Emajõega. Kevadine veetõus on Karujärvedes kuni 0,6 m. Suures Karujärves on rohkesti kaldaallikaid ja tänu sellele ei ole ka talvel järves hapnikupuudust.

Vesi on kollakasroheline, läbipaistvusega 1,5 m ja väga hästi segunev ning soojenev. Vee reaktsioon on aluseline (pH 7,8 – 8,4), sisaldab palju mineraalaineid ja vähesel määral orgaanilisi aineid. Vee keemilised omadused on tingitud järvepõhjas oleva lubjarikka muda tõttu.

Taimestik on hõivanud kogu mõlema järve. Ulatuslikult on levinud veesisene taimestik. Kaldveetaimestikus domineerivad tarnad, pilliroog ja järvekaisel. Ujulehtedaga taimedest on kõige rohkem kollast vesikuppu, vähem ujuvat penikeelt ja valget vesiroosi.

Fütoplanktonit ei ole järves kuigi rohkesti, ka zooplantkonit on keskmisel hulgal, põhjaloomastik on hoopis vähene.

Aare Mäemetsa raamatu Eesti NSV järved ja nende kaitse 1977 andmetel leidub järvedes palju särge, latikat, ahvenat, vähem haugi, linaskit, ja kiiska. Olevat ka roosärge ja vingerjat. Luts olevat pärast veetaseme alandamist kadunud. Koha, Peipsi siia ja rääbise sissetoomine pole tulemust andnud. Järve vähirikkusele tegi samuti lõpu veetaseme alandamine. Kalastiku hetkeseisust ei ole muid andmeid kui enda viimase kolme aasta püügid, mille käigus olen saanud põhiliselt haugi, ahvenat, särge, vähem linaskit ja roosärge. On saadud ka karpkala, mis on ilmselt hiljem sisse lastud. Latikat, kiiska ja vingerjat pole õnnestunud püüda ja pole ka teada, et neid Karujärvest viimastel aastatel keegi teine oleks saanud.

Kui Aare Mäemetsa raamatu andmetel veelinde järvel ei pesitse, siis ise olen viimastel aastatel näinud sinikael-parte.

Karujärv kuulub rohketoiteliste ehk eutroofsete järvede hulka, kuid omab ka teatud lubjatoitelisi jooni.

Muistendi järgi sai Karujärv nime järgnevalt. Nõo kihelkonnas Pangoti praeguse Karujärve kohal ei olnud muiste mingisugust järve, vaid mets. Selles metsas sattunud korra kaks karu kokku. Karud kohe teineteisega kisklema. Tülitsevad päeva, tülitsevad teise ega jäta järele.
Vanataat vaatab karude tülitsemist pealt. Vihastub. Otsustab karusid karistada. Kõu ja Pikker pea madalate pilvedega platsis; pilved imevad endid Virtsjärvest vett täis. Kõu ja Pikker juhivad pilvi Nõo poole Pangotisse. Karude kisklemise kohale jõudes puhkevad äkisti pilved. Vesi sajab maha, matab karud, tekitab järve.
Vee alla jäänud karude pärast hakkab rahvas uut järve Karujärveks kutsuma.

Tähelepanuväärne on ka fakt, et satelliidipildilt või aerofotolt vaadatuna võib järves ära tunda karu kujutise.

Suur Karujärv
Suur Karujärv

Kasutatud kirjandus
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Ilmar Kask Eesti NSV järvede nimestik. Tln., 1964
http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/pagan/kihelkonnad/noo.html

Energeetika,Globaalne kliimamuutus

Põlev jää – metaanhüdraat

2 kommentaari

Vee molekuli ehitus põhjustab vee fenomenaalseid füüsikalisi omadusi. Vee molekulide vaheliste vesiniksidemete tõttu moodustub erinevatel temperatuuridel suur hulk erinevaid ruumilisi struktuure – dodekaeedreid, ikosaeedreid jne. Nendesse ruumilistesse strukuuridesse võivad sobiva temperatuuri ja rõhu tingimustes sattuda teiste ainete molekule (lämmastik, hapnik, vesinik, krüptoon, argoon, ksenoon, metaan ja kõrgemad süsivesinikud) – tekivad tahked gaashüdraadid.
Põlev jää
Gaashüdraatidest on kindlasti kõige huvipakkuvamaks metaanhüdraat. Metaanhüdraadis sisalduv metaan tekib orgaanilise aine lagunemisel mikrobioloogiliselt või abiootiliselt orgaanilise aine redutseerumisel umbes 110 kraadi juures. Sobiva rõhu ja temperatuuri tingimustes ookeani põhjas tekibki vabanevast metaanist metaanhüdraat. Metaanhüdraati leidub peamiselt šelfidel ja kõrgematel laiuskraadidel igikeltsa piirkondades. Potentsiaalse kütusena on metaan vägagi atraktiivne. Üsna tagasihoidlikes hinnangutes ületavad metaanhüdraadi varud ülejäänud fossiilseid kütuseid ligi kaks korda. Huvitav on fakt, et ühest kuupmeetrist metaanhüdraadist eraldub tavatingimustes umbes 160 kuupmeetrit metaani. Probleemseks osutub aga metaanhüdraadi kätte saamine. Senimaani pole suudetud luua perspektiivseid tehnoloogiaid kuidas metaanhüdraati kätte saada. Ühed eesrindlikumad antud küsimusega tegelejad on maavarade vaese Jaapani teadlased. Kuna metaanhüdraat asub üsna sügaval merepõhjas, siis paneb see inseneride taibukuse tugevasti proovile.

Metaanhüdraadi stabiilsus sõltub temperatuurist ja rõhust. Juhul kui merevee tase peaks langema, siis rõhk langeb ja metaanhüdraadist võib eralduma hakata metaani. Merevee temperatuuri tõus viib samade tagajärgedeni.
clathbwp

Jooniselt on näha, et kui temperatuur tõuseks ligikaudu 4 kraadi, siis muutuks mitmesaja meetri paksune kiht ebastaabiilseks. Arvatakse, et jääaegade lõppemine võib olla seotud metaanhüdraadiga. Jääajal hakkab merevee tase langema, sest järjest rohkem ja rohkem vett satub moodustuvatesse jääkilpidesse ning suured metaanhüdraadi lademed muutuvad ebastabiilseks ja vabastavad suures koguses metaani atmosfääri. Metaan on umbes 21 korda efektiivsem kasvuhoonegaas kui süsihappegaas.Teiseltpool kardedakse, et kliima soojenemisest tingitud merevee tõusu tõttu võivad hakata sulama polaaraladel olevad metaanhüdraadi lademed ja selle tõttu võib kliima veelgi soojeneda.
gas-hydrates-6

Metaanhüdraat on väga huvitav loodusnähtus. Võibolla on jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumine seotud just metaanhüdraadi tekke ja lagunemisega. Ligikaudu 8000 aastat tagasi toimus Norra rannikul ulatuslik veealune maalihe, mis hõlmas Islandiga võrraldava suurusega maa-ala. Selle tagajärjel vallandus suur hulk metaani atmosfääri, kuna piirkonnas leidub üsna palju metaanhüdraati. Seda kinnitab Gröönimaa jääpuursüdamikest tehtud analüüs, mis näitas, et samal ajal tõusis märgatavalt atmosfääri metaani sisaldus. On spekuleeritud, et antud sündmus võis olla üheks peamiseks põhjuseks, mis lõpetas holotseeni külma perioodi. Teisestküljest ei püsi metaan atmosfääris kuigi kaua, ta oksüdeerub süsihappegaasiks umbes kümne aasta jooksul.

Kasutatud allikad:

Karik, H. Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed. Tallinn, Koolibri 2006
http://hol.sagepub.com/cgi/content/abstract/17/3/291
http://my.opera.com/nielsol/blog/2008/09/24/the-storegga-submarine-landslide-and-tsunami
http://www.horisont.ee/arhiiv_2000_2002/h2002n2l5.html
http://marine.usgs.gov/fact-sheets/gas-hydrates/title.html
http://ethomas.web.wesleyan.edu/ees123/clathrate.htm

Energeetika,Jätkusuutlik areng,Keskkonnatehnoloogia

Biodiiselkütuse laialdase kasutuselevõtmise võimalikkusest Eestis

7 kommentaari

Biodiiselkütuse tootmisest Eestis on palju räägitud ja selle kohta liigub rohkesti vastakaid arvamusi. Ükskõik millise energialiigi kasutusele võtmiseks tuleb arvestada kui palju kulub selle tootmiseks energiat ja kui palju saab sealt energiat kätte. Antud näitaja on põhiline faktor, mille põhjal kujuneb ühe energialiigi hind.

Toetudes EMVI (Eesti Maaviljeluse Instituut) 2001. aastal tehtud uurimusele, võib öelda, et põhimõtteliselt on energeetilises mõttes biodiiselkütuse tootmine Eestis kasulik, ehk siis tootmiseks kuluv energia hulk on väiksem kui saadav energia hulk. Biodiiselkütuse tootmiseks kulub energiat mitmesuguste erinevate tööde peale. Nendeks oleks põllutöödele kuluv energia, rapsiseemnest õli kätte saamiseks kuluv energia (pressimine+esterdamine) ja väetiste ja taimekaitsevahendite tootmise peale kuluv energia. Uurimuses tehtud energiabilansist tuleb välja, et  ühelt hektarilt saab 1,3-1,6 korda rohkem energiat kui tootmiseks kulub.

Maa, eriti põllumajanduslik maa, on piiratud ressurss. See on üks põhiline argument, mis räägib biodiiselkütuse laialdase kasutuselevõtu vastu. Statistikaameti andmetel oli aastal 2007. põllumjanduslikku maad 906 833 hektarit. Diiselkütust kasutati aastal 2007 kokku 528 000 tonni.  Ühelt hektarilt on võimalik saada kuni 0,953 t biodiiselkütust. Arvestades, et saadava energia ja tootmiseks mineva energia suhe on 1,6 siis 0,953 t biodiiselkütuse tootmiseks kulub 0,953/1,6=0,595 t kütust. Lahutades kogu saadavast kütuse hulgast kuluva kütuse hulga, saame kasutatava kütuse hulga 0,953-0,595=0,358 t. Seega ühelt hektarilt saab 0,358 t diislit. Jagades aastase diiselkütuse tarbimise 528 000 t 0,358 t/ha, saame teada, et kogu aastase diiselkütuse tarbimise rahuldamiseks, peaks rapsi kasvatama ca 1 474 860 hektaril,  viitan siinjuures uuesti, et statistikaameti andmetel oli 2007. aastal põllumajandusliku maa pindala 906 833 hektarit. Arvutustest tuleb selgelt välja, et biodiiselkütuse laiaulatuslik kasutusele võtmine ei oleks võimalik.

Eelnevad arvutused põhinesid energiabilansil piiratud maaressursi tingimustes. Teine ja võibolla veel tähtsam aspekt on majanduslik tasuvus. Selleks, et üldse hakata biodiiselkütust suuremas hulgas, on vaja teha mitmeid investeeringuid ja seda nii tootjal kui ka tarbijal. Eestisse oleks vaja teha tehaseid, mis tegeleksid biodiisli tootmisega rapsist. Biodiiselkütus peab vastama Euroopa Liidu kvaliteedi nõuetele ning selle tootmiseks vajaliku tehnika soetamine oleks kindlasti kulukas ettevõtmine. Talumehed peaksid täiendama oma masinaparki ning palkama töötajaid, suurendama oluliselt rapsi kasvatamist. Põllumajandus on iseenesest üsna töömahukas tootmisharu ning agrotehnika on kallis. Lisama peab veel, et kõik ettevõtjad tahavad ka kasumit teenida.

Kõike neid aspekte arvesse võttes tuleks biodiiselkütuse lõpphind tarbija jaoks liiga kallis, lisaks tuleb veel silmas pidada asjaolu, et tarbija peaks tegema omapoolse investeeringu, biodiislit kasutades tuleb ümber seadistada diiselmootorite kütusepumbad, -torustik, -filtrid ja –pihustid. Seega ma arvan, et lõppkokkuvõttes poleks biodiisli laialdane kasutusele võtmine Eestis võimalik.

http://www.eria.ee/public/files/teema_17.pdf

http://www.stat.ee/

Arvamus,Jätkusuutlik areng,Keskkonnatehnoloogia,Tarbimine

Tarbimisest ja selle ratsionaalsusest.

5 kommentaari

See mõte tuli mul umbes aasta aega tagasi kui tulime kursaomadega ühest loengust. Kuna kõht oli tühi, siis oli mul sõbraga plaan minna McDonaldsisse. Peale seda tekkis meil omavahel äge vaidlus, kuna ülejäänud osa seltskonnast heitis meile ette, et me polevat tõelised keskkonnatehnoloogid, kuna McDonalds raiskab mõttetult palju ressurssi ning selletõttu tekib ka palju jäätmeid. Tõsi, McDonaldsi hamburgerid on pakitud paberisse, friikartulid ja joogid on pappnõudes, veel kasutatakse plastmassi – ühesõnaga kõik pakutavad tooted on ühekordsetes nõudes ja pakendites. Kas on õige süüdistada McDonaldsit keskkonnavaenulikus tegevuses? Ma arvan, et on küll aga ma arvan ka, et ta ei ole selles peamine süüdlane.

Meil ja mujal kapitalistlikes riikides kehtib vaba turumajandus. Seega kui McDonalds ajab oma äri ja inimesed sealt ostavad ning ta teenib kasumit vaatamata tõsiasjale, et tegevuse käigus raisatakse palju väärtuslikku toorainet puitu (papp, paber) ja naftat (plastmass) ning tekib palju jäätmeid, siis ei tohiks talle seda minu arvates väga ette heita. Igatahes ei peitu viga niipalju selles, et McDonalds taolisel moel oma äri ajab ja et inimesed sealt ostavad, vaid selles, et tal on majanduslikult kasulik nii teha. Viga on seadusandluses.

Toon ühe lihtsustatud näite. Meil on 2 tonni puitu. Ühest tonnist puidust tehakse näiteks toole aga teisest tonnist McDonaldsi pakendeid. Mõlemal juhul, arvestamata valmistamise tehnoloogiate erinevusest tulenevaid kulusid, maksavad tooted sama palju, kuna tooraine hind on sama. Vaatleme nende kahe toote eeldatavat elukäiku. Esmalt tool. Inimene ostab tooli ja võib kasutada seda kasutada kasvõi 50 aastat. Mina istun hetkel tooli peal, mis on vanem kui 50 aastat. Mõeldes nüüd McDonaldsi pakendipaberi peale, siis ma eeldaks, et keskmine kasutusaeg tarbija käes võib olla optimistlikult pakutuna ca 45 minutit, kuna aga eeldame, et need inimesed käivad iga nädala aja tagant seal söömas siis lisandub veel nädal. Seejärel muutub ta prügiks ehk siis on kasutusest väljas, sest seda saab kasutada vaid korra. Tooli kasutusaeg tarbija käes võiks olla keskmiselt 10 aastat. Kaks kaks erinevat tarbijaskonda hakkavad nüüd korraga tarbima samal hetkel 1 t toorainest tehtud pakendeid ja 1 t tehtud toole. Kui arvestada, et esimesel juhul käiakse kord nädala aja tagant McDonaldsis, siis võib öelda, et 1 nädalaga tekib 1 t prügi. Teisel juhul tekib 1 t prügi 10 aastaga. Esimesel juhul raisatakse 1t toorainet iga 7 päevaga, teisel 10 aastaga. 10 aastat on ca 1/8 metsa vanusest. Ma arvan, et olukorra lahendaks kui maksustada tooraine kasutamine sõltuvalt kasutusotstarbest. Juhul kui toodetakse sisuliselt prügi, tuleb ka maksta selle eest vastavalt. Teine asi, mida peaks veel arvestama on see, et tootjal peaks olema kohustuslik kvaliteedi sertifikaat ja seda kontrolliks teatud aja tagant vastav institutsioon. Iseenesest võiks olla mitu taset aga mida nõrgem tase, seda suurem maks. Antud meetmete kasutusele võtmine veeretaks vastutuse keskkonnale tehtava kahju ja ressursi raiskamise eest, tarbija õlult tootja õlule, mis paneks tootjad mõtlema, kas on ikka mõtet igasugust jama valmistada. Toodetel, mis on vähe tarbija käes ja mis on ebakvaliteetsed (peavad vähe vastu), oleks ka kallim lõpphind lisamaksude tõttu. Hind mõjutaks kindlasti tarbijat rohkem valima ja otsuseid tegema. Kolmandaks on mulle arusaamatu, miks peab ainuüksi tarbija, muretsema prügikäitluse pärast. Vastutama peaks ka tootja. Mida raskem on tooteid ja pakendeid taaskasutada ja korduvkasutada, seda suuremad maksud.

Kuna ma arvan, et palju raskem on otseselt mõjutada tarbijat kui tootjat, siis antud põhimõtete rakendamisel oleks kindlasti perspektiivi. Hea võimalus oleks nende põhimõtete rakendamist katsetada järgmine aasta, majade peal. Kuna kõikidel maja müüa soovivatel isikutel peab  olema vajadusel ettenäidata maja energiaklass ja maja energiatarve on üks tähtsamaid maja kvaliteedi näitajaid, siis peaks müüja majade müümise korral riigile maksma lisatasu sõltuvalt energiatarbest. Muidugi võiks olla teatud mõistlikult saavutatav energiasäästlikuse piir, mille saavutanud ei peaks lisaks midagi maksma. See motiveeriks ehitusfirmasid tegema kvaliteetsemat tööd ja vähendaks mõttetut tarbimist.

Arvamus,Globaalne kliimamuutus,Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse

Kas tänapäeva indulgentsid on CO2 kvoodid?

2 kommentaari

Peab tunnistama, et teatud keskkonnamaksude kehtestamisega osatakse äri teha ja seeläbi on soovitud efekt hoopis vastupidine. Tundub, et siin maailmas ei ole midagi uut. Kui keskajal jõukam inimene tahtis patuks vabaks saada, ostis ta indulgentse. Tänapäeval ostavad jõukamad riigid “patust” vabakssaamise tarbeks süsihappegaasi kvoote.

Tõesti võivad tulevikus kõige suuremateks tarbijateks saada Hiina, India, Brasiilia…  Analoogiaid keskaegse kirikuga võiks leida veel. Keskkoolis Boccaccio Dekameroni lahates tuli välja, et kõige liiderlikumad olid just kirikusulased. Huvitav on see, et tänapäeval loevad eelmainitud vähemarenenud riikidele tarbimise kohta moraali lääneriigid, kes oma majandusliku taseme on saavutanud keskkonna arvelt. Minul isikult tekib siinkohal eetiline dilemma. Kas on eetiline, olles ise läbi keskkonna kuritarvitamise rikastunud, dikteerida teistele riikidel, mida nad tegema peaksid? Samas teisest küljes võivad olla Hiina, India, Brasiilia ja teiste vähem arenenud riikide järjest suuremal tarbimisel olla keskkonnale pöördumatu mõju…

Ka väiksemas pildis võime erinevate keskkonnapiirangute-  ja maksudega jõuda sama situatsioonini. Suurettevõtted kellel on suhteliselt palju kapitali, saavad oma tegevust kiiresti muuta, osta uusi keskkonnasäästlike vahendeid ja tehnoloogiaid oma äri jätkamiseks. Väikeettevõtted jäävad hätta. Ettevõtlust alustada oleks oluliselt keerulisem ja kallim, see omakorda aeglustaks majandustegevust riigis. Lõhe rikkamate ja vaestevahel võib selletõttu veelgi suureneda. Samas ka vastuolud erinevate ühiskonna kihtide vahel, kuna praegused edukad ettevõtted on ju tegelikult suuresti oma algkapitali teeninud keskkonna arvelt.

Olen nõus, et ühteist saab ära teha ning arvan, et ühtteist tulebki ära teha. Võibolla tuleks keskenduda lihtsalt rohkem konkreetsete probleemide lahendamisele ja vähem globaalsetele probleemidele, mille põhjustes ja tagajärgedes pole kõik teadlasedki ühel nõul.