Eesti ja ka üldisemalt põhjamaade kevadet iseloomustab lisaks paljudele meeldivatele nähtustele, nagu rändlindude tagasipöördumine ja erkroheliseks tärkav floora, üks ünsa ebameeldiv ja tervistkahjustav nähtus – tolm. Tolm on esiteks lihtsalt ebameeldiv, sest kaks korda päevas saapaid harjata on tüütu. Samuti on paha kõndida pidevas tolmupilves ja vargsi salli suule ja ninale tõmmates mõelda tolmu tervistkahjustavatele mõjudele ning selle osalisele paratamatusele, sest arvestatav osa kevadisest tolmust pärineb talvisest teede liivatamisest ning naelrehvide poolt kulutatud teekatte osakestest. Kuidagi peab ju talvel tänavatel libedust tõrjuma! Samas aga tekivad siingi käärid – kas mehaanilised või keemilised vahendid? Keemilised vahendid nagu sool kipuvad enamasti keskkonnale teatud kogustes survet avaldama, liiv hakkab samas kevadel inimese tervisele liiga tegema. Värske Aju püüabki siinkohal pisut valgust heita libedusetõrje ning tolmuprobleemide telgitagustesse, lootuses leida mõningad vastused küsimustele, mis mantli-salli-kinda-mütsi kaitsevalli taga tekkisid.
Nii ekstreemseid kevadisi olusid Eestis enamasti ei kohta, kuid pidev tolmu sissehingamine ka väiksemaskaalalises “tolmutormis” on üsna terviskahjustav tegevus. Allikas: http://stephensliberaljournal.blogspot.com
Tolm on ilmselt üks viimaseid asju, millele me lumesopasel talvel mõtleme ning esimene asi, mida kevadel teede kuivades märkame. Tänavatolm koosneb enamasti mineraalsetest osakestest, mis tekivad talvisel ajal libedusetõrjeks kasutatud liivast ning tänavapindade kulumisest, mis on seotud näiteks naelrehvide kasutamisega (jätame siit arutelust hetkel välja kõik muud kuluvad autoosad nagu pidurid, rehvid jms). Suure osa tänavatolmu osakeste läbimõõt jääb vahemikku 2,5-10 mikromeetrit ning seetõttu võib tolm sattuda võrdlemisi lihtsasti ka inimese hingamisteedesse. See võib kergematel juhtudel põhjustada ärritust ning raskematel juhtudel ka vajadust haiglaravi järele ja kõrgemat suremust hingamisteede haigustesse. Eriti ohustatud on tänavatolmu poolt väikesed lapsed, vanurid ja juba olemasolevate hingamisprobleemidega inimesed nagu astmaatikud. Põhjust tolmuprobleemidele aktiivselt mõtlemiseks on sestap küll ja veel.
Meie naaberpealinn Helsingi on eesmärgiks võtnud “REDUST” projekti raames leida parimad vahendid talvisel ajal teede libeduskontrolliks ja kevadiseks tänavate koristuseks, et vähendada sissehingatava tolmu hulka Helsingi linnapiirkonnas. Peamised abinõud ja meetmed, mida peetakse tolmutekke ennetusel ja vältimisel oluliseks sisaldavad peeneteralistest mehaanilistest libedustõrjevahenditest loobumist ning tänavate märgpuhastust. Nende asemel peaks kasutama suurema terasuurusega (1-2 mm) hea kuluvustaluvusega materjale nagu graniidipuru. Liivatamine peaks jääma pelgalt piirkondadesse, kus libeduse tagamine on kõige olulisem – suuremad ristmikud, tõusud ja langused ning valgusfoorid. Lisaks rõhutakse vajadusele kontrollida libedusetõrje eest vastutavate organisatsioonide töökvaliteeti jms.
Mõnel pool soovitatakse mehaanilist libedustõrjet üldse mitte kasutada. Tõsi, keemiliste vahendite kasutamine väldib tolmu teket, kuid samas suureneb keskkonnakoormus ning suureneb ka sulamis- ja külmumistsüklite arv. Viimane aga tähendab suuremat vajadust teedepuhastuse järele ning iseenesestmõistetavalt – suuremat koormust teekatetele.
Suuremateralisel mehaanilisel libedustõrjevahendil on lisaks väiksemale tolmukogusele üks suur eelis keemiliste vahendite ees – seda saab taaskasutada! Kuigi praegu rändab paljudes piirkondades suur hulk kevadel tänavatelt kokku korjatud liivast ja killustikupurust prügimägedele, siis mitmel pool on uuritud taaskasutamise võimalusi. Suurbritannias näiteks puistatakse talvisel ajal teedele ligikaudu 2 miljonit tonni soola ja killustiku-/graniidipuru. Kui see aga kevadel prügimäele rändab, siis tuleb tuleval aastal taas otsida võimalusi selliste koguste soetamiseks. Warwickshire County Council nägi siin aga võimalusi kokkuhoiuks ja lasi paigaldada teelt kogutud materjali taaskasutusjaama, mis suudab prügimäele minevate jäätmete hulka vähendada kuni 75%. Seitsme aastase perioodi peale on arvutatud, et lisaks muule kasulikule, suudetakse sel moel säästa ligikaudu 10 miljonit naela.
Mis on keemiliste libedusetõrje vahendite negatiivsed küljed? Lisaks sellele, et keemilised vahendid on enamasti kordades kallimad kui mehaanilised (tavaline teesool maksab ca 20-40 dollarit tonn vs liiva hind on ca 5 dollarit tonn), imbuvad nad kergesti ka pinnasesse, mis võib suuremas koguses põhjustada taimedel raskusi vee omastamisega ning probleeme juurtega. Suurenenud kloriidide kontsentratsioon pinnavees võib pikema perioodi vältel mõjutada vee-elustiku paljunemisvõimet ja üldist rohkust. Sageli võib teele puistatav sool sisaldada ka ferrotsüaniide (vältimaks suurte soolakoguste klombistumist), mida peetakse toksiliseks keskkonnasaasteks. Keskkonnamõistes natuke tundlikemates piirkondades on vahel kasutatud ka orgaanilisi libedustõrjevahendeid nagu kaaliumatsetaat ning kaltsiummagneesiumatsetaat. Nende miinuseks on aga kõrgem hind ning võime mobiliseerida mullas leiduvad raskmetallid. Samuti tuleb tõdeda, et orgaaniliste ühendite lagundamine nõuab hapnikku, mis tähendab ka vähenenud hapnikukoguseid pinnavees.
Lehtede kuivamine kloriidide liigse kogunemise tõttu. Allikas: http://www.xynyth.com/resource/icemelter-enviro/How-Salt-Damages-Trees.html
Teede jäävaba hoidmine või siis vähemasti libedusele mingil moel vastuastumine nõuab omajagu peamurdmist. Efektiivsed vahendid kipuvad põhjustama kas ebamugavalt tolmust kevadet või soovimatut keskkonnasaastet. Üha enam hakatakse Euroopa riikides aga pead pöörama teelt kogutud materjali taaskasutusele ning efektiivsele tänavakoristusprogrammile, mis annab lootust, et ehk tulevatel aastatel võivad mõne piirkonnad elanikud rõõmsamalt kevadet tervitada, liigselt oma tervise ja keskkonna pärast muretsemata.
Kas teie olete vahel tundnud, et mõni vajalik koht linnas on liiga kaugel või tee selleni on talumatult väsitav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt? Vahest on dilemma ‘jala või autoga’ kaldumas selles suunas, kus ‘autoga’ on palju lihtsam ja mugavam valik ning ‘jala’ seostub pigem mõne nädalavahetuse ettevõtmisega, kus on aega rohkem ja tuju parem? Sellised valikud sõltuvad paljudest teguritest nagu elustiil, ajaplaneerimine ja füüsiline võimekus. Teisalt mängib oma rolli ka keskkond, milles me neid valikuid teeme – käesolev postitus käsitlebki just (linna)keskkonna rolli ning võtmesõnaks on siinkohal kõnnitavus (walkability).
Põhimõtteliselt mõõdab kõnnitavus seda, kui jalakäijasõbralik on vaadeldav ala. Jalakäijasõbralikkus väljendub holistilises linnaplaneerimises, kus naabruskondadel on oma keskus ning selle vahetus läheduses piisavalt inimesi, et keskust “toita”. Üheks oluliseks teguriks on ka avaliku ruumi olemasolu, kas parkide või erinevate kogunemiskohtade näol, mis muudavad linnaruumi kasutamise dünaamikat. Viimase all peetakse silmas seda, et inimesel oleks põhjust jala linnas ringi liikuda. Loomulikult lisanduvad siia juurde veel tänavate disain ja üsna iseenesestmõistetav – töökohtade paiknemine kodude suhtes. Nagu eelnevast juba läbi kumab, siis kõnnitavus taotleb terviklikku naabruskonda, mille erinevad aspektid on põhjalikult läbimõeldud, võttes arvesse jalakäijate vajadusi. Siit kohe aga tekibki küsimus, mida juba olemasoleva linnaga ette võtta, et see toetaks valikuid ‘auto vs jala’.
Autokeskne tänav, kus parkimine on “laienenud” ka jalakäijate alale. Allikas: Flickr kasutaja Richard Masoner.
Kõnnitavuse parandamiseks ei piisa enamasti tõesti ühekordsest investeeringust, vaid paljudel juhtudel nõuab see justkui omamoodi uue ideoloogia omandamist linnavõimude poolt, kes edasisi linnaruumi puudutavaid otsuseid teevad kõnnitavuse printsiipidest lähtuvalt. Mõned näited hõlmavad ühiskondliku transporditeenuse marsruutide ja kasutusmugavuse hindamist, jalakäijate turvalisuse tagamist läbi vähendatud sõidukiiruste (ja tõesti – selleks ei pea rakendama kiiruspiiranguid, vaid piisab ka kitsamatest sõiduradadest, kus autojuhtidel säilib teatav ohtunne, mis neid kiirust vähendama sunnib) ning roheluse ja arhitektuuri koosmõju. See viimane on minu isiklik lemmik, kuna huvitavas keskkonnas on igasugune kõndimine kordades meeldivam, eriti kui pead mõnda marsruuti igapäevaselt kasutama.
Tartu näitel võin öelda, et kevadel ja suvisel ajal on pärast tööpäeva koduteel väga tore pinksireket kotist välja võtta ja sõbraga natukene avalikul mängulaual mängida. Kuid mis seal salata – kõige tähtsam kõnnitavuse aspekte on ilmselt siiki nende kohtade olemasolu kuhu kõndida. Siinkohal meenub mulle ühe vanaproua lause, kui selgitasin, kus kandis ma elan: ”Sinnakanti ma Tartus ei olegi väga sattunud, sest seal ei ole ju mitte midagi teha!”. Ja siinkohal kehtib ka vastupidine – olude sunnil on enamik neid tegevuskohti, kus ma meelsasti aega veedan piisavalt kaugel, et sombuse ja halli Eesti talveilmaga tekib paratamatult soov auto käima panna ja mugavalt sihtkohta jõuda.
Näide üherealisest sõiduteest, mis linna läbib. Jalakäijatele on seeläbi loodud turvaline ja meeldiv keskkond. Kõikjal see sellisel kujul võimalik ei ole, kuid seal kus on – miks mitte! Allikas: http://www.andrewalexanderprice.com
See auto käimapanek ja selle abil sihtkohta jõudmine on aga teadagi millega seotud – fossiilsete kütuste ja taastumatute energiavarudega ning halva linnaõhu kvaliteediga. Aastal 2012. moodustas Eestis transpordist lähtuv kasvuhoonegaaside emissioon ligikaudu 11% koguemissioonist (vt siit), mis on küll oluliselt väiksem kui traditsioonilistes autostunud ühiskondades nagu Ühendriigid (vrdl ca 28%), kuid sellegipoolest märkimist väärt. Lisaks keskkondlikele aspektidele, mõjutab sage auto kasutamine ka inimese füüsilist aktiivsust – on leitud, et inimese füüsilisel aktiivsusel on seos ümbritseva linnakeskkonnaga (vt siit). Seepärast ongi kõnnitavusele tähelepanu pööramine üsna tark tegu – tegemist ei ole lühiajaliste muutustega, vaid inimeste valikute ja elustiili kujundamise meetodiga, mis annab pikaajalisi ja püsivaid tulemusi ning panustab lisaks keskkonnale ka sotsiaalsetele ja majanduslikele väljunditele. Kes tahab sellele postitusele visuaalsemat materjali kõrvale, sellele soovitaksin Jeff Specki Ted kõnet. Kõnes räägib ta lähemalt ka Portlandi näitest ja sellest, kuidas nende kõnnitavuse poliitika, mis sai tegelikkuses alguse juba 7 0ndatel, on selle linna muutnud olemuslikult kohaks, kus inimesed tahavad olla ja oma aega veeta.
Nendele aga, kes tahaksid natukene rohkem uurida kõnnitavust erinevates linnades või ise panustada andmestiku loomisesse, soovitan vaadata selliseid projekte nagu walkonomics, walkabilityasia ning ratemystreet. Nendelt linkidelt leiate suuremate linnade kõnnitavuse kohta infot ning saate ise soovi korral sissekandeid lisada. Kui aga on soov oma naabruskonnas läbi viia kõndimissaudit, siis internetist leiab päris mitmeid erinevaid meetodeid, osad muuhulgas ka tasulised, mis on just kõnnitavuse mõõtmiseks loodud. Üks näide asub siin – printige leht välja ning asuge oma ümbruskonna kõnnitavust mõõtma!
Oktoobrikuus teatas Värske Aju meeskond tagasihoidlikult, et eesootava Eesti 100 juubeli puhul on plaanis senisest enam teha ruumi arvamustele, mõtetele ja lugudele, mis keskenduvad just Eestile ja Eesti tulevikule. Küsimused, kus me praegu oleme, kuhu suundume ja kuhu peaksime oma pilgud suunama, saavad vastused läbi erinevate inimeste ja teemade, mis neile südamelähedased on. Sel korral jagab oma mõtteid aktiivsete kogukondade teemal Linnalabori kogukonnaekspert ja 100 uue eurooplase hulka valitud Teele Pehk.
Teele Pehk. Foto: Riigipidamise kava tutvustav film
Think globally, act locally on fraas, mis mulle ligikaudu kolm aastat tagasi ühelt kursuselt kõrvu kõlama jäi. Tollal mulle tundus, et häid näiteid, mis Eesti ühiskonnas seda mõtteviisi peegeldaksid, ei olnud. Ei olnud selles mõttes, et neist ei räägitud väga palju. Praegu tundub olukord olevat paranenud – kogukondade tegemised on muutunud nähtavamaks ning inimesed teadlikumaks. Küsiksingi siinkohal kohe alustuseks, kui oluline see teema praegu Eesti ühiskonnas on?
Eestis ilmnevad paljud mujal järeleproovitud algatused tavaliselt viiteajaga – olgu selleks sotsiaalne innovatsioon ja ettevõtlus, tühjade kruntide “elustamine” vahekasutusega või avaliku ruumi autodelt tagasi hõivamine. Selles pole midagi halba, peaasi, et neid meetodeid meie konteksti kohandataks. Mõned algatused on õnneks meil välja mõeldud – näiteks Teeme Ära talgud, mis kasvanud üleilmseks Lets Do It koristuskampaaniaks. Samamoodi vaatavad Riia, Vilniuse, Varssavi ja teiste linnade aktivistid Tallinna poole imetlusega, kuna siinsed asumiseltsid on suutnud oma tegevuse ja saavutustega silma paista. Eks talgute korras koristatakse mujalgi prügi ning naabruskonnaaktiivsust leidub pea igas linnas, ent meil on õnnestunud neid algatusi kas hästi kontseptualiseerida või pakendada ja promoda. Sellepärast esitasime asumiaktiivse Tallinna ka UN Habitati ja Guardiani konkursile, mis otsis uudseid lahendusi linnaliste probleemidega tegelemiseks (vaata videot).
Kogukondlikud algatused on tõesti viimastel aastatel nähtavamaks muutunud. Mulle seostub see aga kogukondade eneseteadvuse tõusuga, mitte tingimata paljude uute algatuste lisandumisega, kuigi neid on lisandunud. Kogukonnategevust on eri aegadel ühiskonnas kogu aeg olnud (nt muinsuskaitsjate liikumine, põllumajandus- ja muud ühistud, külaseltsid), ent mõnede kogukondade organiseeritus ja suhtlusjulgus on oluliselt paranenud, tänu millele ongi viimasel ajal üldine teadlikkus kogukondadest tõusnud. Räägin eeskätt linnaseltsidest, mis tegutsevad kas linnaosas või väiksemas piirkonnas elukeskkonna parandamisega. Asumiseltse tekkis juba 90ndatel, ent alates 2006. aastast on hüppeliselt juurde tekkinud nn teise laine seltse, mis keskenduvad naabritevahelisele suhtlusele, avaliku ruumi elavdamisele, ruumilise arengu mõjutamisele ja oma piirkonna väärtuste kaitsmisele. Need seltsid nakatuvad väga kergesti mujal maailmas toimuvatest algatustest ning katsetavad neid siis oma piirkonna elavdamisel.
Linnalaboril on koostöös Eesti Külaliikumisega Kodukant valmis saanud kogukonnauuring. Mis on peamised põhjused, mis sellise võrdlemisi mahuka uuringu teostamist ajendasid?
Algne vajadus sellise kaardistuse järele tekkis seoses Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavaga, mille jaoks koostasime ruumi ja kogukondi käsitlevaid tulevikumõtteid – Ruumiidee raport. Mõtlesime, et enne kui hakkame kogukondliku tuleviku näiteid Eestile välja käima, peaks kaardistama kogukondade hetkeseisu (kuna selline uuring puudub). Ruumiidee raport sai enne valmis, kui kogukonnauuring 2014 suvel käivitus, kuigi ajend jäi samaks: pidasime vajalikuks kaardistada linna- ja maakogukondade praegust tegevust, toimimisloogikat, peamisi takistusi tegevusele ning tulevikuunistusi. Üheltpoolt tundsime koos Kodukandiga, et vajame ülevaadet oma edasise töö paremaks korraldamiseks – et kui tahame välja anda kogukonnaarengu käsiraamatu, peaksime eelnevalt teadma, millised on peamised kitsaskohad tegutsevatel kogukondadel. Teisalt oli uuring vajalik kasvavate ühiskondlike ootuste tõttu – nimelt räägitakse aina enam kogukondade rolli tõusust elukorralduses, kuid puudub arusaam, kes või mis see kogukond siis on.
Kogukonnauuringuga ei tahtnud me niivõrd välja selgitada ühtset definitsiooni kogukonnale, vaid pigem seda, kuidas tegutsevad kogukonnad end määratlevad, mida riik kogukondadelt ootab ning kui palju on neis arusaamades kattuvuskohti. Uuringu sissejuhatavas osas tegime ülevaate, kuidas kogukonna mõistet eri valdkondade arengukavades kasutatakse, et niimoodi ühiskondlikke ootusi kombata. Hea näide kogukondliku elukorralduse aktualiseerumisest on vabatahtlik pääste ning siseturvalisus, mida puudutavates arengukavades on kogukonnal kandev roll, ent kogukonnana mõistetakse kõiki omavalitsuses või piirkonnas elavaid inimesi. Samas kasutab Kodukant kogukonnamõistet pigem aktiivsete külade või külavanemate iseloomustamiseks, meie Linnalaboris aga nende inimrühmituste kirjeldamiseks, mis tegutsevad elukeskkonna parandamise nimel ja kollektiivsetes huvides. Juba siit tuleb ilmekalt välja, kuivõrd erinevalt kogukonna mõistet kasutatakse.
Oluline on mainida, et keskendusime kogukonnauuringus kohalikule aktiivsusele, mis on geograafiliselt piiritletud. Selline piirang oli vajalik, et uuringus fookust hoida ja saada väärt infot linna- ja külakogukondade kohta. Et lähtekohaks oli just kohaliku aktiivsuse uurimine, hõlmab uuringuraport ka selliseid kogukondi, mis pole MTÜna registreeritud, vaid tegutsevad muus vormis. Olulisi erinevusi linna- ja maakogukondade vahel ei leidnud, kuigi järelduste tegemine linnakogukondade kohta oli keeruline, kuna neid on võrreldes maakogukondadega lihtsalt nii vähe. Kogukonnauuringut võib käsitleda pigem üldistava kaardistusena. Uuringu lõpus tegime mitmeid soovitusi, kuidas kogukondade toimimist toetada ning millele kogukonnad ise peaksid rohkem tähelepanu pöörama.
Kogukondadest rääkides ei saa mööda minna kogukonna mõistest endast. Kuidas Eesti kogukonnad ennast ise defineerivad ning mil määral see sarnaneb mõne teoreetilisema definitsiooniga?
Linna- ja maakogukondade uuringust selgus, et kogukonnad defineerivad end pigem protsessi kui eesmärgina, mõtestatud tegevusena geograafilises piirkonnas. Aga nagu uuringuraportis kirjas, siis pole oluline ühe definitsiooni tagaajamine, vaid pigem see, et erinevatest määratlustest oldaks teadlikud ja kasutataks neid õigesti. Teoreetiline definitsioon ütleb, et kogukond tähendab rohkem teatud tüüpi sotsiaalseid suhteid, kui geograafilist piirkonda. St kõige olulisem on sotsiaalsete suhete kvaliteet, mis muuhulgas võivad toimida ka mingis geograafilises piirkonnas.
Kogukonnauurijad näevad kogukondadel oluliselt suuremat rolli: kas avalikus halduses nn kolmanda tee poliitika eestvedajatena või veelgi radikaalsemalt kogukondliku ühiskonnakorralduse alustaladena (rohkem on kirjas kogukonnauuringu teooria-osas).
Millega Eesti kogukonnad peamiselt tegelevad, millised temaatikad on neile huvipakkuvad ning kui palju Eestis aktiivseid kogukondi üldse on?
Kuna kogukonnauuring kaardistas kohalikku aktiivsust geograafiliselt piiritletud alal, siis jäid välja huvi- ja olukorrapõhised kogukonnad (nt kogudused, sotsiaalabikogukonnad, vabatahtliku pääste osutajad). Selliseid piirkondliku elu parandamisega kogukondi on Eestis 3500 ringis, sh külavanemad, seltsingud, linnaseltsid, külaseltsid. Külakogukondi on sadades kordades rohkem kui linnaseltse – viimaseid on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Paide peale kokku 26.
Peamiselt korraldavad kogukonnad kohalikku kultuurielu, edendavad elanikevahelist suhtlust ning kaitsevad piirkondlikke väärtusi. Seda kas tänavafestivalide, avatud hoovikohvikute, külasimmanite, tähtpäevaliste pidude, koristustalgute, planeeringutes ja arengukavades kaasarääkimise, liikuvus- ja transpordikorralduse mõjutamise, piirkondlike visioonide koostamise kaudu. Üksikutel juhtudel osutatakse kogukondlikke teenuseid, nt üritusi seltsimajas või heakorratöid.
Millised on peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist Eestis ajendavad?
Kogukonnauuringust selgus, et peamiseks tekkepõhjuseks on omavahelise läbikäimise elavdamine ja kohaliku kultuurielu arendamine. Järjestuselt kolmas kogukonna tekkepõhjus on kohalike probleemide lahendamine. Vähesel määral toodi uuringus välja vastuseisu mingile projektile või omavalitsuse tellimust (nt avaliku teenuse osutamine). See statistika lükkab ümber levinud arusaama, et geograafiliselt piiritletud kogukonnad luuakse ametlike otsuste vastu protestimise eesmärgil.
Linnaseltside kohta lükkasime selle protestimis-müüdi juba 2013. aastal ümber, kui kaardistasime Tallinna asumiseltside tekkeajendid ning praeguseid tegevusalasid (loe lähemalt urbanistide väljaande U 15. numbrist artiklit “Tallinna asumiseltsi ABC” või kiika skeemi). Tol hetkel tegutses Tallinnas 22 seltsi (nüüd juba 23), millest viie puhul sai rääkida, et kokku tuldi mingi probleemi pärast. Samas on asi vägagi sõnastamises: linnaseltsid tihti kaitsevad kohalikke väärtusi ja igapäevaeluks vajalikke elemente, ent linnavalitsuse silmis on see ametlikele otsustele vastuhakk. Näiteks Luite Selts loodi selleks, et Veerenni tänaval säiliks raudteeülesõit, sest linna otsus oleks tähendanud ümbersõitu kavandatava hiid-ostukeskuse kaudu. Paljudel juhtudel suudavad linnaseltsid pakkuda mõistlikumaid ja odavamaid lahendusi, kuna teavad, millised lahendused nende piirkonnas töötavad. Ja elukeskkonda puudutavates otsustes osatakse oma naabruskonnast kaugemale vaadata, räägitakse kaasa ühistranspordi parandamisel, autoliikluse osakaalu vähendamisel, rattateede võrgustiku rajamisel, kohaliku ettevõtluse soosimisel jne. Probleem on selles, et linnavalitsused (eriti Tallinna oma) ei adu seltse kui kohalike oludega kõige paremini kursis olevat koostööpartnerit. Kahetsusväärselt peavad ametnikud ja poliitikud seltsidega läbirääkimisi tüütuks lisatööks.
Kui suurel määral sõltub kogukondade aktiivsus ümbritsevast keskkonnast – kas aktiivsed kogukonnad on indikaatoriks pigem tugevale ja tervele ühiskonnale või viitab suur kogukondade aktiivsus rohketele probleemidele, mida tuleb lahendada?
Jätkates eelmisest vastusest, siis võib kogukondliku tegevuse tõuketeguriks olla justnimelt arusaam ja vajadus tõsta kohalike elanike häält. Tallinnas, Tartus, Paides ja Pärnus tegutsevad linnaseltsid on paljuski ajendatud mõtteviisist, et kohalikud teavad kohalikke olusid paremini, seega pakuvad nad linnaametnikele väärt infot ja kohalikku teadmust. Võrreldes ametnikega on kogukondlastel tihti tuleviku-ettekujutus oma piirkonnast, kuna bürokraatia asemel saavad nad keskenduda probleemidele leidlike lahenduste nuputamisega.
Samas tekivad kogukonnad tugevates ühiskondades – näiteks Helsingis on linnaosaseltsid tegutsenud juba 70ndatest peale, aga 2000ndatel tekkis niivõrd palju ruumikasutuse ja elukeskkonnaga seotud algatusi, et nüüd räägitakse seal uuest linnakultuurist (vt raamat “Helsinki Beyond Dreams”).
Millised on peamised probleemid, millega Eesti kogukonnad ja selle liikmed oma igapäevatoimetustes silmitsi seisavad?
Ma toon kõige tõsisema probleemina esile vähese moraalse toe riigilt või kohalikelt asutustelt. Kogukondadesse ei suhtuta veel reeglina kui koostööpartnerisse (muidugi on meeldivaid erandeid). Hea näide on siin Tallinnas Kalamaja ja Pelgulinna miljööasumeid ühendav Telliskivi Selts, mis tegeleb aktiivselt avaliku ruumi kaitsmise ja inimlikustamisega ning ruumilise planeerimisega. Aga linnaplaneerijad näevad seltsi tegevuses endale lisatööd, levib isegi kuuldus, et Põhja-Tallinna arengute eest vastutavaid ametikohti peetakse tervistkahjustavaks. Siin on vaja mõtteviisi ja juurdunud töötamise viiside muutust – oluline pole mitte otsuseid juriidiliselt korrektselt menetleda, vaid kohe algusest peale koos huvilistega (loe: asumiseltsid ja teised ühendused) probleemile võimalikke lahendusi otsida.
Kogukonnad saavad väga palju omavalitsuse abita tehtud, kuid jätkusuutlikkuse mõttes peavad need kaks paralleelmaailma ühel hetkel kokku sulama. Loodetavasti toimub see lähiajal, mitte kümne aasta pärast. Siis on Eestil hea võimalus end maailmaareenil väikse ja kogukondliku riigina esitleda, kui see kultuurimuutus saab toimuma.
Uuringule vastanud tõid kõige olulisemate takistustena oma tegevusele välja omavalitsuse tõrjuvat suhtumist, liidrite väsimise ja rahaliste võimaluste vähenemise. Samas toodi aktiivsust suurendavate teguritena välja õnnestunud ürituse korraldamist, vastuseisu omavalitsuse otsusele (nt sulgeda kohalik kool), hoonega seotud sündmused (nt kultuurikeskuse valmimine) ja uued rahastusvõimalused ja projektivoorud.
Rahaline tugi pole aga kõige olulisem probleem, mida pahatihti arvatakse kogukondadel olevat. Seda rõhutavad ka välismaa uuringud (nt Design for Social Sustainability), et kogukondadele pole kõige tähtsam rahalist toetust jagada, vaid pigem luua tegutsemist võimaldav ja arengut soosiv keskkond, mis väärtustab kodanikualgatust ja uudseid viise ühiskondlikke või piirkondlikke probleeme lahendada. Rahastajate (peamiselt Kodanikuühiskonna Sihtkapitali) ootus ongi, et tublid ühendused hakkaksid nüüd rohkem “tõsiste” probleemidega tegelema, selleks ergutatakse sotsiaalset ettevõtlust ja sotsiaalset innovatsiooni.
Kui kogukondlikult aktiivne on Eesti venekeelne elanikkond – kas peamised tõuketegurid, mis kogukondade moodustumist initsieerivad, on sarnased eestikeelsetele kogukondadele?
Sellele on raske vastata, kuna puuduvad põhjalikud analüüsid ning teadlikkus vene kodukeelega elanike kogukondadest on vähene. Mille kohta oskan natuke sõna võtta, on Lasnamäe kogukondlikkus. Nimelt alustasime eelmise aasta alguses Lasnaidee algatusega (jätkuna aktiivsete naabruskondade algatusele Linnaidee) ning lasnamäelased tulid üllatavalt hästi ühistegevustega kaasa. Meil polnud mõttes luua Lasnamäele seltse, vaid pigem moodustada koostöövõrgustik juba mingil määral aktiivsetest kodanikest – korteriühistute juhid, noorsootöötajad, kultuuritegelased, kunstnikud. Iga avaliku üritusega kasvas võrgustik ning ideede hulk, mida Lasnamäel teha võiks. Praegu tegutseb see eesti-vene segavõrgustik linnalaborandi ja lasnamäelase Maria Derlõši eestvedamisel edasi, plaanitakse järgmisi tegevusi ja esitatakse Lasnamäe arengukavasse ettepanekuid. Eelmisel suvel korraldatud Lasnapiknik (vaata videot) tuleb kindlasti kordamisele!
Mida peaks riik tegema, et kogukondade tegemisi omaltpoolt toetada (millest kogukonnad ise kõige enam puudust tunnevad)?
Kogukondade toetamine on praegu siseministeeriumis regionaalteemade all ning samuti koostatavas siseturvalisuse arengukavas. Oleks vaja rohkem läbimõeldud strateegiat riigi tasandil, kuidas kogukondi vähenevate avalike ressursside tingimustes võimustada ja ka moraalselt toetada. Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava toob välja, et omavalitsuste piiride nihutamine ja liitumine ei lahenda probleeme, vaid pigem on vaja omavalitsustel avalike teenuste osutamiseks koostööd teha. Koostöös kohalike vabaühenduste ja kogukondadega saaks nii mõnegi teenuse tõhusamalt osutatud.
Mida pakub üks kogukond oma liikmetele ja ka ühiskonnale laiemalt?
Nagu räägib ühes artiklis Peeter Vihma, kes oli meie kogukonnauuringus sotsioloog, aitab kogukond inimestel jõukamaks saada – seda nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. Linnaseltside buumi seletab Peeter identiteediotsingutega, inimesed tahavad oma kodukandiga rohkem tutvuda ja sealsete inimestega kokku kuuluda. Ma lisan omaltpoolt, et kogukond suurendab oma liikmete heaolu ja eneseusku selle kaudu, et pakub kohalikus elus või laiemalt ühiskonnaasjades osalemise võimalust. Mõttekoda Demos Helsinki õnnelikkuspoliitika manifesti järgi teeb inimesi õnnelikuks see, kui nad saavad oma elukeskkonda ise kujundada ja paremaks muuta.
Mida õnnelikumad on inimesed, seda järjepidevam on ka ühiskond. Seltsitegevus loob sotsiaalset kapitali ja loob sidusamat ühiskonda, millest räägib juba alates 90ndate lõpust poliitikateadlane Robert Putnam. Siit edasi saab kogukondade kasu laiendada riigi julgeolekuni välja: kui inimesed tunnevad end kasulikuna, kuuluvana, võtavad ise asju käsile selmet omavalitsuse või riigi sekkumist oodata, siis on nad usaldavamad oma kodukoha ja riigi suhtes. Võib öelda, et kogukondadel on psühholoogilises kaitses kandev roll.
Kas Eesti puhul on võimalik nimetada konkreetsemaid probleeme, mida oleks võimalik aktiivsete kogukondade kaasabil lahendada?
Sotsiaalvaldkonnas on suur potentsiaal, kui paljuski juba tegutsevad ühingud rohkem koos töötaksid – a la asumiseltsid ja kirikukogudused ning sotsiaalabiasutused. Näiteks Kalamajas toimus aastaid tagasi arutelu narkomaanide abistamise teemal, kus osales abipolitsei ja koguduse esindaja, muidugi ka kohalikke aktiviste. Kuigi konkreetseid samme narkomaanide lainega tegelemiseks ei järgnenud, oli see märgilise tähendusega arutelu asumiseltside senise tegevuse kontekstis.
Ruumilises arengus saavad kogukonnad esindada kohalikke väärtusi, edendada avaliku ruumi kultuuri – mida juba praegu tehakse, ent palju tugevamini. Edasi unistades: kollektiivne ehitamine, tulundusühistute kaudu kinnisvara arendamine. Lisaks kohaliku ettevõtlusega tegelemine, sotsiaalne innovatsioon, kohalike ressursside jagamine – alates autodest kuni pesuköökideni ja ühissaunadeni kortermajades (nagu Soomes!). Energiaühistud paneelelamupiirkondades ja uusarendustes. Ja see pole kaugeltki lõplik nimekiri.
Paide kogukond (mille keskuseks on Wabalinna maja) on hea näide sellest, kuidas ollakse ajast ees: tegeletakse aktiivselt isemajandava kogukonna mudeliga ning selle praktiseerimisega, mõeldakse juba kogukonnapanga loomisele, vahendatakse vanalinnas kinnisvara.
Kogukondade toimimise aluseks on selle liikmete omavaheline koostöö ja suhtlus. Kui palju võetakse ette kogukondade-vahelisi projekte ning palju Eesti kogukonnad üldse üksteise tegemistest teadlikud on?
Kuna olen rohkem kursis linnaseltsidega, siis räägin neist. Linnaidee algatusega üritasime peamiselt 2013. aastal Tallinna piirkonnaühenduste omavahelist läbikäimist elavdada, et niimoodi asumiseltside häält linnavalitsuse kõrvadele tugevdada. Järgnenud aastal püüdis Paide kogukond linnaseltse kokku tuua, et nende toimimismudeli eeskujul isemajandavate kogukondade võrgustikku luua, Arvamusfestivalil arutlesime kogukondliku tuleviku üle Wabalinna laval. Praegu saavad linnaseltsid kokku EV 100 jaoks millegi planeerimiseks, järgmisel korral jaanuari alguses Pärnus Raeküla seltsi juures.
Nii et koostööd ja läbikäimist leidub omajagu. Aga võiks palju rohkem olla, sest eesmärgid on samad ja üksteiselt on palju õppida, nii sisedemokraatia kui ka konkreetsete tegevuste osas. Vähemalt oleme linnaseltside seas saavutanud selle, et ollakse üksteisest teadlikud ja teatakse peamisi eestvedajaid. Omaette tegutsedes ratta leiutamisest oleme natuke edasi liikunud küll. Koostöö on alati selline teema, et peab taipama selle pikaajalist kasu – et kui praegu aeg maha võtta ja tutvuda teiste kogukondade tegevusega, asetub ka oma kogukonna tegevus laiemasse pilti ning on kergem oma eesmärke saavutada, kui teatakse, kellelt nõu küsida või kuidas teised kogukonnad mingile probleemile lähenenud on. Selle pikaajalise perspektiiviga puutusime Linnaidee algatuses samuti kokku – alguses ei saanud pealinna asumiseltsid väga hästi aru, miks nad peaksid linnavalitsusega paremast koostööst rääkima, kui nende arvamusega pole juba aastaid arvestatud ja pigem on tunda tõrjuvat suhtumist. Õnneks taipasid mitmed seltsid, et koostöö hea tava koostamine ongi hea võimalus aeg maha võtta ja põhimõtetes kokku leppida, kuidas edaspidi seltsid saavad linnaasutustele kasulikud olla ja vastupidi.
Linna- ja külaseltside vahel pole veel väga tugevaid sidemeid. Kodukandi ja Linnalabori koostöö on andnud mõningase tõuke maa- ja linnakogukondade omavaheliseks läbikäimiseks, ent arenguruumi on veel kõvasti.
Kas kogukondade uuring paljastas ka midagi ootamatut või üllatuslikku?
Ilmnes, et mittetulundusühingu vorm pole eeltingimuseks kohalikult omavalitsuselt rahalise toetuse saamiseks – mtü-de kõrval olid paljud seltsingud toetust saanud. Koostöö omavalitsusega tähendabki põhiliselt toetuste saamist, millest on muidugi kahju. Omavalitsusega ongi kogukondadel suhteliselt nõrk side, 11%-l uuringus vastanutest see lausa puudub, mis võib tuleneda eespool kirjeldatud usaldamatusest.
Enne uuringut kartsime, et linna- ja külakogukonnad tegutsevad ühe-kahe inimese energial, kuid uuringust tuli välja, et keskmine kogukond koosneb kolmest kuni viiest eestvedajast, kümnest aktiivsest liikmest ja kuni 20st kaasalööjast. Samas püüdlevad paljud suurema liikmeskonna ja avatuse poole, mis on hea märk.
Kui liikuda kohalikult kogukonna tasandilt suuremale ja ehk isegi globaalsemale tasandile, siis millist rolli kogukonnad sellisel tasandil mängivad? Kui palju kogukonnad endale ise teadvustavad globaalsemaid temaatikaid ning kui suur osa nende tegevustest on suunatud just mingi globaalse probleemiga tegelemiseks (kohalikul tasandil).
Hamburgis tegutsev Gängevierteli ühendus on hea näide sellest, kuidas mingid rühmitused tajuvad väga hästi ära tulevikusuundumusi. Gängeviertel sai alguse 2009. aastal, mil Hamburgi linnavalitsus tahtis müüa viimase ajaloolise tööstuskvartali südalinnas erakätesse. Kunstnikud, käsitöölised ja teised loometegelased hõivasid mõned hooned tühjalt seisnud kvartalis ja hakkasid seal aktiivselt näitusi ja üritusi korraldama, töötubasid pidama. Nad nägid ette, et see viimane ajalooline kvartal on linna mitmekesise ja loova arengu (mis oli Hamburgi deviisiks!) ning südalinna kultuuri- ja loomepaikade säilitamise seisukohalt võtmetähtsusega. Nüüd majandavad nad suurt osa kvartalist linna toel ise.
Värske Aju on oma olemuselt keskkonnablogi ning meie lugejad kindlasti huvituvad ka kogukondade ja keskkonna vahelistest seostest (sh kestlik areng). Seega uuringi, kuidas need teemad kogukonna teemaga seostuvad?
Vägagi otseselt! Mida sidusamad on kogukonnad ja mida rohkem neid on, seda kohalikumalt saavad inimesed elada. Lihtsustatult: mida rohkem inimesed oma naabritega suhtlevad, seda väiksem on vajadus iga kruvi või piimapaki järele sõita; teisalt on suurem tõenäosus koos midagi ette võtta, kas või haljasalasid korrastada või väljaarendamist ootavaid alasid vahepealsel ajal elavdada (nagu Kalarand ja Kultuurikatla aed Tallinnas).
Linnaseltsid pööravad vägagi kestlikule arengule tähelepanu, näiteks Paide Wabalinna majas toimuvad säästliku ehituse töötoad, tegutseb velokuur, renditakse välja rattaid. Ja tihti suudavad linnakogukonnad (kindlasti ka külaseltsid) pakkuda välja keskkonnasõbralikumat ruumikasutust – näiteks nagu Telliskivi Selts kaitseb Kalaranna lauget liivaranda kõrgeks betoonpromenaadiks muutumise eest.
Kui Värske Aju lugeja sooviks rohkem kogukonnatemaatikaga ennast kurssi viia, siis mida soovitaksid lugeda või vaadata?
Sellise, esialgu ehk isegi kergelt filosoofilise kõlaga küsimusega võiks alustada teist artiklit Värske Aju linnageograafiliste artiklite sarjas, mis sel korral püüab valgust heita nende inimeste tegevusele, kes lisaks oma põhitööle on tundnud vajadust ühel või teisel moel olla aktiivsed oma kogukonnas. Selliste lokaalselt aktiivsete kogukondade kätte on koondumas üha rohkem võimalusi mõjutada erinevaid otsustusprotsesse ja suunata seeläbi ka linna üldisi arengutendentse. Lokaalne on saamas globaalse kõrval uueks võtmesõnaks, mille poole vaadatakse üha enam, otsides lahendusi nii jätkusuutlikule ja sõbralikule linnakeskkonnale kui ka „suurtele ja põletavatele“ probleemidele nagu kliimamuutused ja taastumatute energiaallikate pidev ja kiire vähenemine.
Minu isiklik lähem kokkupuude ühe aktiivse kogukonnaga jääb paari aasta tagusesse aega, kui ülikooli ajal sai võetud osa Linnalabori väljasõidust Riiga. Mežaparksi kogukond jäi mulle meelde kui hea näide aktiivsetest elanikest, kes on oma tegevusega mõjutanud ka linnas toimuvat – näiteks hakkas kogukond lokaalselt igal aastal korraldama autovaba päeva, millest mõni aeg hiljem sai innustust kogu Riia linn. Tegelikkuses ongi üha enam hakatud lugu pidama sellistest rohujuure (grassroot) tasemel algatustest, kuna neis on sisuliselt olemas juba see, mida paljud suured kampaaniad püüavad alles saavutada – inimeste valmisolek kaasa mõelda ja tegutseda. Kogukondlik algatus ei pea enamasti vaeva nägema mingi konkreetse protsessi vajalikkuse selgitamisega, vaid see vajalikkuse tunnetus on kogu algatuse üks liikumapanevaid jõude. Eelmises artiklis rääkisin ma ülevaatlikult Ebenezer Howardi aedlinnadest, mis sisuliselt nägid ette ca 30 000 inimese suuruseid kogukondi, mis oleksid võimalikult iseseisva majandamisvõimega. Pea sajand hiljem on taas selliste kogukondade temaatika päevakorral ja sisuliselt aktuaalsem kui kunagi varem. Põhjused selliste aktiivsete kogukondade tekkeks võivad olla aga üsna erinevad. Järgnevalt toon välja kaks põnevat näidet sellest, kuidas aktiivsed kogukonnad ja kogukondade aktiviseerimine on suutnud aidata kaasa lahenduste loomisele erinevatele sotsiaalsetele, majanduslikele ning keskkonda puudutavatele probleemidele.
Linnapõllundus ja lahenevad lahkhelid
Kui ma paluksin sul mõelda paar omadussõna Detroidi kohta, siis millised need oleksid? Kunagist tööstusliku toodangu ja kapitalismi musterlinna võiks iseloomustada mitmete omadussõnadega nagu mahajäetud või segregeerunud. Vähem tuleks arvatavasti vastuseid nagu loominguline, kogukonna-keskne ning avatud uutele ja teistsugustele ideedele. Tegelikult just need kolm viimast märksõna iseloomustavad Detroiti minu silmis kõige paremini.
Detroit on üks nendest suurtest linnadest (elanike arv ca 700 000), kus inimesed on hakanud aktiivselt tegelema linnapõllundusega. Suure hulga inimeste lahkumine linnast jättis maha tühjad ja kõledad krundid, mis ei aidanud kuidagi kaasa Detroidi üldise ilme paremaks kujundamisele. Tööpuuduse tulemusena oli linnas ka palju neid, kellel oli hulganisti vaba aega, kuid vähe võimalusi selle sisustamiseks. Need on mõned põhjustest, mis viisid Detroidis üsna laiaulatuslikule linnapõllundusega tegelevate kogukondade tekkele. Lisaks võimalusele kasvatada endale ise värsket köögivilja, pakuvad need kogukonnad võimalust inimestele oma aega sisustada ning lõimuda. Linnaruumi rajatud köögiviljaaiad on saanud üheks kohtumispaigaks erineva rassi ja usuga inimestele, võimaldades sel moel taasluua usaldust ja austust üksteise vastu. See on aga juba oluline samm palju suuremate probleemide lahenemisel. Kindlasti soovitan vaadata allpool lingitud videot ning otsida Google’st märksõnadega “Detroit documentaries” üles mõni mainitud linnast pajatav doku – linnahuvilistele on see põnev materjal!
Kas sa teadsid, et linnapõllundusega tegeleb maailmas üle 800 miljoni inimese? Ning et neljandik neist kasvatab köögivilju müügiks? See on päris suur kogus toiduaineid. Arvestades seda, et linnapõllundus püüab olla nii „lokaalne“ kui võimalik, on tegemist suure säästuga energiatarbimisel, rääkimata muudest kasudest (tervisliku toidu parem kättesaadavus ka vaesemate hulgas, erinevat tüüpi reostuse vähendamine ja sotsiaalsed kasud, mida Detroidi näitel põgusalt lahti seletasin).
Ka Eesti kontekstis võib linnapõllundusest rääkida, kuigi meie linnad on piisavalt väikesed ja roheliste aedade osakaal piisavalt suur. Selle pärast pole ka linnas kasvavad õunad või tomatid just väga suur asi, millest eraldi kirjutama peaks. Ometi on viimastel aastatel selliste aedade osakaal pigem vähenemas kui suurenemas ning linnapõllumajandus kui eraldi nähtus ka meie linnaruumi tungimas – küll vähem kogukondlikul ja rohkem individuaalsel tasandil. Kui sa pistad suvel oma kortermaja rõdul mulda tomatitaime ja maitserohelise seemne, siis väikestviisi oled ka sina „linnapõllumees“ ning sõidad tõenäoliselt autoga ikka tubli mitu korda vähem poodi Hollandis kasvatatud tomateid ja basiilikut tooma. Huvitav on võib-olla siinkohal mainida ka seda, et maitsetaimed ja erinevad köögiviljad on oma kohta leidmas ka suuremate linnade igasuvistes kohustuslikes lilleseadetes. Miks aga mitte võtta oma sõpruskonnaga järgmisel suvel ette mõne mahajäetud krundi köögiviljaaiaks muutmine?
(Tänava)kunst kui võimalus rääkida
Esmapilgul võib kunstist rääkimine linnaruumi kontekstis kui olulisest infoallikast ja võimalusest kogukondi ühendada, tunduda võõras ja harjumatu. Tegelikkuses on sellised projekti kogukondade sidujate ning aktiviseerijatena maailmas enam levinud, kui võib-olla esmapilgul arvata võiks. Näited hõlmavad erinevaid avalikke üritusi, mis suurendavad inimeste omavahelist kokkupuutepinda, noorte inimeste aktiivset kaasamist kogukonnas, inimeste kaasamist planeerimisprotsessi ja osalusvõimaluste laiendamist tsiviilotsustustesse. Miks mitte teha seda loominguliselt ja lasta inimestel olla osa ruumist, mida nad kujundavad? Kui mõelda kunsti osale nendes protsessidest, siis võib-olla kõige ilmekam on siia juurde vaadata videot, mis on küll pisut kehva kvaliteediga, kuid annab edasi päris põnevaid mõtteid sellest, mis rolli kunst ja sellega seonduv linnaruumis mängib:
Tänavakunstiga seostuvad enamikele tõenäoliselt mahajäetud hooned, mida “kaunistavad” erineva suuruse ja sisuga pildid ja kirjad. Mõned neist ütlevad väga vähe, teised jälle võivad rääkida pika loo sellest, kuidas linnaelanikud end ümbritsevat näevad ja kogevad. Kui hakata mõtlema sellele, mis võimalusi pakub tänavakunst neile, kel pole julgust või tahtmist (ka võimalust!) võtta osa avalikest aruteludest, siis ehk avaneb lugejale ka tänavakunsti kui kvalitatiivse infoallika potentsiaal. Pildid aedadel või hoonetel võivad rääkida terve loo sellest, mis elu linn elab ja mida peaks või võiks muuta, tagamaks selle elanikele turvaline ja sõbralik keskkond. Võib-olla antud hetkel olekski targem mitte laskuda diskussiooni tänavakunsti esteetiliste aspektide üle ning pigem võtta seda kui asja iseeneses – see on olemas ja meil on võimalus selle peituvaid sõnumeid “kuulata” ja linnaarengu arutellu kaasata.
Candy Changi projekt New Orleansis on üks näide aktiivsest inimesest kogukonnas, kes tahtis rohkem näha ja teada – tema algatatud “Before I die” (vaata videot allpool) projekt tõi nähtavale ühe kogukonna soovid ja mõtted elust ja linnaruumist. Idee leidis järgijaid mitmelpool mujal maailmas, andes võimaluse inimestele kaasa rääkida ja panustada enda kogukonna ja ümbritseva keskkonna arengusse. Changi projekt on üks neist proaktiivsetest algatustest, mis on ühe inimese kogemuse najal kasvanud suuremaks ettevõtmiseks ning aktiviseerinud kogukondi olema ümbritseva suhtes tähelepanelikumad ja avatumad.
Kas me siis ikkagi peaksime osalema?
Kaks eeltoodud näidet on vaid pisike osa sellest, millega maailmas kogukonnatasandil tegeletakse. Kõigest ei jõua ning saagi ühekorraga rääkida ning sestap saigi kirja siia mulle endale kõige enam meelde jäänud projektid ja algatused. Samas ma loodan, et need näited olid piisavad selleks, et vastata küsimusele miks me peaksime osalema ja kuidas osalemine võimalik on. Ma usun, et ei ole vaja pikka veenmistööd teha, mõistmaks seda, et “kohalik” ning “väike” ei pea ilmtingimata võrduma ka väikeste mõjude ja tulemustega. Väide, mida olen korduvalt oma sõpradelt-tuttavatelt kuulnud, et “üksi ei saavuta enamasti midagi” või “selleks on vaja väga palju inimesi” ei ole läbinisti vale – ennatlik on lihtsalt mõelda, et üks idee sinu peas või väike kohalik algatus ei või olla eeskujuks paljudele teistele.
Veel lugemist ja vaatamist:
Kunstiprojektidest ja nende edulugudest http://www.pps.org/reference/artsprojects/
Eesti Looduse artikkel linnapõllundusest http://www.eestiloodus.ee/artikkel2513_2509.html
Detroidi linnapõllundusest tehtud film – kellel õnnestub see kätte saada, soovitan! Siit näeb aga treilerit ja saab lugeda juttu juurde http://www.grownindetroitmovie.com
Tänavakunstihuvilistele valik erinevaid dokusid http://hyperallergic.com/73273/four-documentaries-that-capture-the-globalization-of-street-art/
Septembrikuus jagati teist korda tunnustust linnadele üle maailma, mis on silma paistnud erinevate meetmete rakendamisega, püüdmaks vähendada oma “elutegevusega” kaasnevat mõju kliimamuutustele. City Climate Change Leadership Award anti välja kümnes kategoorias, millest Eestile geograafiliselt lähim linn Amsterdam sai auhinna finantsilise ja majandusliku arengu valdkonnas. Eelmisel aastal said “lähikondsetest” auhinna ka Kopenhagen ja München – vastavalt süsihappegaasi mõõtmise ja vähendamise ning rohelise energia kategoorias. Põhjamaade linnadest on mõlemal aastal finalistide hulka valitud Stockholmi ja Malmö mitu erinevat projekti ning ka Oslo.
Eesti linnad seni oma projektidega sellelaadset tunnustust pälvinud ei ole, küll aga ületas möödunud nädalal uudistekünnise seitsme eestlase valimine 100 uue eurooplase nimekirja (New Europe 100). Nimekiri koondab kokku need Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed, kes on silma paistnud uudsete ideede ja lahendustega. Teistehulgas pälvis mainitud tunnustuse ka Linnalabori endine juht Teele Pehk – seega linnade kestlik areng ja sellega seonduv töö pole Eesti kontekstis jäänud sugugi tähelepanu ja tunnustuseta. Siiski on aina rohkem põhjust rääkida linnadest keskkonnasõbraliku ja järkusuutliku arengu kontekstis, lootes sellega innustada rohkemaid inimesi ruumiliselt ja sealhulgas kestlikult mõtlema. Käesolev artikkel on sissejuhatuseks linnageograafiliste artiklite sarjale, mille eesmärgiks on lähemalt tutvustada linnade ja nende jätkusuutliku arengu temaatikat.
Linnadega seonduv teadlik jätkusuutlik tegutsemine ei iseloomusta mitte ainult viimast paari aastakümmet, vaid viib meid ajas tagasi 19nda sajandi lõppu, mil Suurbritannias kerkisid Londoni ülerahvastatuse tõttu teravalt esile erinevad olmeprobleemid ja koos sellega vajadus muutuste järele. Samal ajal pani Sir Ebenezer Howard aluse aedlinnade liikumisele (the garden city movement), mis pidi olema lahenduseks erinevatele töölisklassi probleemidele. Howard nägi aedlinnades läbimõeldud ning isemajandavaid rohevööga ümbritsetud kogukondi, mis pidid olema suutelised oma elanikele tagama kõik eluks vajaliku. Nõnda nägi idee ette, et maa kuulub kollektiivsesse omandisse ning kogu toit toodetakse kohapeal. Samuti oli aedlinnale seatud nö mahupiirang – kui linna elanike arv ületas teatud piiri, siis oli tarvis asustada uus satelliitlinn. Esimesed omataolised aedlinnad olid Letchworth (1903) ja Welwyn Garden City (1919) Suurbritannias, kusjuures Letchworthi võib lisaks esimese aedlinna tiitlile pärjata ka esimese avaliku ringtee tiitliga Suurbritannias (1909).
E. Howardi linna arengut puudutav diagramm. Allikas: Wikimedia Commons.
Pärast Teist maailmasõda kerkis aedlinnade idee taas esile Ühendkuningriigi New Towns Acti (1946) kaudu, mis tugines Howardi ideedele. Lisaks laiaulatuslikumale levikule Suurbritannias, leidsid need ideed toetajad ka Ühendriikides, Kanadas, Brasiilias, Argentiinas, Austraalias ning veel mõnelpool. Huvitava faktina tasub siinkohal mainida, et mitme pealinna planeeringus on järgitud aedlinna kavandamise põhiprintsiipe – sellised linnad on näiteks New Delhi ja Canberra. Ka Eestis võib leida aedlinnade mõningaid printsiipe järgivaid linnu (Elva) ja linnaosasid (Nõmme, Tartu Tammelinn). Tasub aga meeles pidada, et aedlinnade idee oli luua kogukonnad, mis on majanduslikult võrdlemisi iseseisvad ning väikese pendelrände osakaaluga, mistõttu ei tohiks neid segamini ajada suburbiaga – kogu aedlinnade idee taga oli tegelikkuses Howardi soov võidelda eeslinnastumisega.
Nüüdisajal räägitakse vähem aedlinnadest ja rohkem ökoasumitest (ecovillage, ecopolis), mis küll, tuleb tunnistada, sageli väidavad end tuginevat suuresti Howardi aedlinna ideedele. Ökoasumi või ökoküla mõiste võeti kasutusele 1991. aastal Taani Heategevusliku ühenduse Gaia Trust poolt, mis oli loodud 80ndate lõpul, toetamaks kestlikku arengut ühiskonnas ja soodustamaks ökokogukondade teket. Siinkohal tuleks kindlasti mainida Eero Paloheimo nime, kes on suuresti panustanud sellesse, et ökoasumi ideed oleksid realiseeritavad just nõnda nagu vaja. Eero Paloheimo on käinud oma ideid selgitamas ka Eestis ning toetas igati ka ühe sellise asumi rajamist Eestisse. Kahjuks pole Eestis tänaseks veel mitte ühtegi asustust, mida võiks rangelt nimetada ökoasumiks. Küll aga on ajakirjanduses juttu olnud Paljassaare ökolinnaku rajamistest. Lisaks positiivsetele ja poolehoidu avaldavatele artiklitele võib leida siit-sealt ka arvamusi, et kavandatav ökolinnak ei arvesta Natura 2000 hoiualaga. Siit koorub välja ka ökolinnade rajamise probleemistik – uute asulate rajamiseks sobiva koha leidmine on sageli seotud millegi olemasoleva muutmise ja ümberkujundamisega ning sageli sattub löögi alla just taimestik ja loomastik. Ökoasumid on nii mõnelgi pool saanud teatud sihtgrupile kuumaks moesõnaks ning osaks tulevikuvisoonist, teistele jälle meeldetuletuseks sellest, et läbimõtlemata ideed ja teostus võivad viia kasu toomise asemel kahju tekitamisele. Nõnda võibki arutleda, kas Howard ise oleks pooldanud ökoasumite ekstensiivse rajamise ideed.
Paljassaare ökolinnaku visioon aastast 2010. Foto: OÜ Ecobay.
Mida aga teha siis, kui ökolinna ehitust ei soovita või see lihtsalt pole võimalik (olemasolevat, juba toimivat linna on väga raske kui mitte võimatu muuta täielikult toimivaks ökoasumiks)? Enamasti paistabki mõni linn silma hästi korraldatud ühistranspordisüsteemi (Johannesburg, Oslo), mugava jalgrattaliikluse (Kopenhagen) või energiaefektiivsete hoonete poliitika poolest (New York). Kirjeldatu on sageli kaasava planeerimispoliitika tulemus, kus inimestel on võimalik avaldada arvamust linnas kavandatavate muudatuste ja uuenduste osas ning esitada omapoolsed muudatusettepanekud. Selline praktika on kasutusel ka Eestis, kus linnade üldplaneeringud ja arengukavad pannakse avalikule arutelule. Sel moel on võimalik linnal oma areng planeerida läbipaistval ja selle elanikele kõige sobivamal viisil. Seeläbi tagatakse ka vajaduspõhisus – halvasti ja vähekasutatavatele teedele planeeritud kergliiklusteed suure tõenäosusega rohkem jalgratastel liiklejaid linna ei too. Sageli koonduvadki sarnaselt mõtlevad ja sarnaseid väärtusi hindavad inimesed aktiivseteks kogukondadeks või gruppideks, kes on endale sihiks võtnud kindlad eesmärgid, mis tuleks linnaruumis saavutada. Sellised kogukonnad hoiavad linlastele olulised teemad nähtaval ja tegelevad aktiivselt murekohtadele lahenduste leidmise ja koostöö otsimisega. Järgmises artiklis ongi plaanis rääkida nendest kogukondadest ja algatustest, mis linnaruumi temaatikaga tegelevad – jääge kuuldele!
ALLIKAD JA LISALUGEMIST
Andri Ksenofontov “Linnaehituse esteetika ja eetika” (Sirp , veebr. 1999)
City Climate Leadership Awards www.cityclimateleadershipawards.com
Eco towns: what can we learn from history? (History Extra, august 2009)
Mina olen Kaisa ning Värkse Aju liikmetest ainus geograaf, täpsemalt siis inimgeograaf. Bakalaureusekraadi omandasin siiski keskkonnatehnoloogia erialal ning suurem osa magistrantuuristki sai sel alal läbitud. Teatud hetkel muutusid minu huvid siiski selliseks, mis haakusid pigem inimgeograafiaga ning seetõttu langetasingi otsuse siduda edasised õpingud just Tartu Ülikoolis õpetatava geograafia erialaga ning sealse mobiilsusuuringute laboriga.
Alustuseks oleks võib-olla paslik lühidalt selgitada, millega üldse tegeleb inimgeograafia, kuna nii loogiline kui see mõiste ka ühele geograafile ei tunduks, on see minu mitte-loodusteadlastest ja –geograafidest tuttavates alati lisaküsimusi tekitanud. Niisiis, inimgeograafia (human geography) huvitub suuresti just inimtegevusega kaasnevate nähtuste ruumilisest korraldusest ja seejuures uuritakse just eeskätt ühte konkreetset nähtust ja selle korraldust defineeritud ruumis. Näiteks huvitab inimgeograafi inimeste liikumine linnas – mis võiksid olla need potentsiaalsed tegurid, mis koondavad inimesi enam ühte kohta. Siinkohal võib inimesi eristada ka vanuse ja rahvuse alusel gruppidesse jne. Meie liikumine linnaruumis on suuremal või vähemal määral ikka seotud teatud valikutega ning meie tehtud valikud on sõltuvad erinevatest teguritest nagu vanus, sugu, rahvus, samuti linnaruumi struktuur, meie igapäevaelu korraldus, laste olemasolu jne. See nimekiri on väga pikk ning tänu sellele ongi inimeste ja nende käitumise uurimine väga keeruline. Kõiki tegureid, mis inimkäitumist mõjutavad, ei ole võimalik ühte mudelisse panna nende suure arvu ning teisalt ka raske mõõdetavuse tõttu. Siiski – milleks kõik see ja miks sellest üldse rääkida keskkonnablogis?
Vahest olete mõelnud sellele, miks te kasutate just seda poodi ja mitte teist või miks võetakse ette vahel pikki reise, et linnast välja saada. Vastused neile küsimustele võivad küll olla väga erinevaid, kuid kui inimeste liikumises on näha mustreid, on seda infot võimalik planeerimisel või poliitikakujundamisel ära kasutada. Näiteks võivad küsitlusuuringu tulemused uurijale anda informatsiooni selle kohta, et suur osa teatud linnaosa elanikke reisib päevas väga palju selleks, et oma ostud teha mõnes kaugemalasuvas suuremas poes. Keskkonnaaspektist oleks siiski pikemas perspektiivis kasulikum, et need inimesed saaksid oma ostud tehtud kusagil lähiümbruses. Samuti on võimalik olukord, kus haljasalade vähesus linnas tingib selle, et inimesed sõidavad tihedamini linnast välja – teatud osa sellest liikumisest oleks ehk võimalik vältida, kui muuta linnaplaneeringut ning –haljastust. Ilmselt on mu jutu iva kohale jõudnud – inimeste liikumisega kaasneb paratamatult ka energiatarve ning vahel võib see väga suureks kasvada. Inimeste mobiilsus ei ole kindlasti mitte ainus valdkond, millega inimgeograafia tegeleb, kuid see on just see valdkond, millega mina mobiilsusuuringute laboris tegelen ja millest ma alljärgnevalt ka natukene rohkem räägin.
Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute labor kasutab inimeste mobiilsuse uurimiseks viimasel ajal enam mobiilpositsioneerimise andmestikku, kas siis passiivset või aktiivset. Oma magistritöös kasutan ise passiivse mobiilpositsioneerimise andmeid, mis tähendab seda, et koostöös Eesti mobiilioperaatoritega on võimalik teha tagasiulatuvalt kõnedeeristus, mis näitab, millisel ajahetkel ja millise mobiilimasti teeninduspiirkonnas on teatud telefoninumbrilt kõne tehtud. Siinkohal olgu öeldud, et saadud andmete põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kes on see konkreetne inimene, kes kõne teostas, sest uurijale kättesaadavas andmebaasis puudub info, mis võimaldaks sellist teavet koguda. Kogutud info põhjal on aga võimalik teatud täpsusastmega teada saada, kus asub inimese kodu (piirkond, kus on argipäeviti pärast viit tehtud enamik kõnesid) ning kus töökoht (enamik kõnesid teostatud enne kella viit argipäeviti). Lisaks on meil võimalik panna kõik need kõnetoimingud kaardile ja vaadata, kui suur on inimese tegevusruum – kus ta liigub ja kui suur see ala on, mida ta igapäevaselt kasutab. Analüüsitavad andmed on võimalik panna põhjuslikku seosesse mitmete teguritega nagu näiteks uuritava linna linnaruumi struktuuriga. Eeskätt huvitavad meid energiasäästu seisukohalt just sellised tegurid, mida oleks võimalik kas planeeringute või keskkonnapoliitiliste otsustega mõjutada.
Oma magistritöös keskendun just sedatüüpi reisidele, mis otseselt ei kuulu inimese igapäevasesse teguvusruumi ning on mõjutatud pigem vähempraktilistest valikutest. Seda eeskätt seetõttu, et sellist mobiilsuse osa ei ole veel väga palju uuritud ning selle osakaalu hinnatud. Saadavad andmed võimaldaks luua keskkonnapoliitika kujundajatele parema ettekujutuse inimeste liikumistest ning nende vajadustest, mis omakorda on tugevas seoses ka inimeste energiatarbega.
Mõned nädalad tagasi sattusin ma olukorda, kus olin sunnitud vanemale härrasmehele selgitama seda, kuidas passiivmajad toimivad ning miks seal ikkagi külm ei hakka. Tuleb tunnistada, et uskmatu on mees ilmselt seniajani ning mis seal imestada – passiivmajad, mis teadupärast meile tuntud traditsioonilist küttesüsteemi ei vaja, võivad tihtipeale inimestes nõutust tekitada. Näitena võib siia tuua välja fakti, et nii mõnigi vastne passiivmaja omanik laseb paigaldada radiaatorid, mille ainsaks funktsiooniks on tagada kindlustunne. Kütmiseks neid üldjuhul tõesti vaja ei ole.
Kui Eestis valmis esimene passiivmaja alles üsna hiljuti, siis maailma esimene passiivmaja sai valmis 1991. aastal Saksamaal. Üldse on maailmas hetkel ligikaudu 15 000 – 20 000 passiivmaja, millest suur enamus paikneb Skandinaavias.
Mis teeb ühest majast passiivmaja?
Selleks, et maja saaks nimetada passiivmajaks, peab ta vastama mitmetele standarditele, mida ühtekokku nimetatakse passiivmaja standardiks. Asjaga pisut kursis olevale inimesele on ehk kõige tuttavam number 15 kWh/m2 aastas, mis tähistab maksimaalset lubatud energia hulka, mis kulub hoone kütmiseks. Võrdluseks võib siin mainida, et Eestis võib vanemates majades see arv ületada 200 kWh/ m2 aastas.
Teiseks kriteeriumiks on piirete õhupidavus, mis arvuna on 0,6 korda tunnis ehk siis ühe tunni jooksul võib vahetuda 60 % ruumis olevast õhust. Oma hoone õhupidavust saab mõõta lihtsa testi abil, mida kutsutakse blower-door testiks. Mida kiiremini hoones õhk vahetub, seda rohkem peame me seda ka kütma ja üldiselt seda ebamugavam on ka hoones olla. Samas tuleb silmas pidada, et väga õhukindlad hooned ilma tõhusa ventilatsioonisüsteemita võivad põhjustada samuti väga palju probleeme liigse niiskuse akumuleerumise tõttu. Eestis võib vanemate majade puhul kohata õhuvahetumise kiiruse väärtusi, mis on kõrgemad kui 1 kord tunnis.
Kolmanda kriteeriumina tuuakse välja primaarenergia vajadus, mis ei tohiks olla kõrgem kui 120 kWh/ m2 aastas.
Eelmainitud kolme kriteeriumi täitmist nõutakse passiivmajadelt, olenemata paikkonna klimaatilistest tingimustest. On veel aga mitmed nõuded, mille arvulised väärtused sõltuvad asukoha klimaatilistest tingimustest, mistõttu näiteks Saksamaale ehitatud passiivmaja ei pruugi Eesti kliimas üldsegi mitte enam passiivmaja tiitlile pretendeerida, arvestades eelpool nimetatud kolme põhilist kriteeriumi.
Miks passiivmajas ikkagi külm ei hakka?
Nagu juba alguses sai mainitud, laseb nii mõnigi vastne passiivmaja omanik paigaldada oma majja ka radiaatorid, kuigi reaalselt neid vaja ei lähe. Kuidas siis ikkagi passiivmajas külm ei hakka? Siin võiks välja tuua kaks olulist eeldust: hoone peab olema külmasildadeta ning konstruktsioon õhutihe ehk siis teisisõnu toas toodetud soojus ei tohiks hoonest niisama lihtsasti välja pääseda.
Passiivmaja termopilt (Wikipedia).
Siin tuleks veel ära märkida, et passiivmaja ehitamisel pööratakse olulist tähelepanu akendele, kuna aknad on hoone selline piirkond, mille kaudu võib välja liikuda oluline hulk soojust. Põhilisteks sooja tootjateks hoones on aga inimesed ise ning nende kasutatavad elektriseadmed, samuti soojendab hoonet päike. Üldjuhul sellest täiesti piisab. Passiivmaja ventilatsioonisüsteemi paigaldatakse vahel ka väikese võimsusega soojuselement, mis toodab sooja juhul, kui väga külmadel päevadel jääb tavapärasest soojustootmisviisist väheks.
Kuna passiivmaja konstruktsioon on õhutihe, on väga tähtsal kohal ventilatsioonisüsteem, mis varustab hoonet värske õhuga ning väldib liigse niiskuse akumuleerumist. Ventilatsioonisüsteem on soojatagastusega, mis tähendab seda, et hoonest välja liikuv soe õhk soojendab hoonesse tulevat külma õhku, mistõttu on soojuse hulk, mis ventileerimise tõttu hoonest välja liigub minimaalne.
Kallis lõbu?
Passiivmaja ehitamine nõuab pisut suuremat finantseeringut kui tavaline hoone (enamasti 5-15 %), kuid tulevikus, mil tiheneb konkurents passiivmajale mõeldud produkte tootvate firmade vahel, langevad suure tõenäosusega hinnad tasemele, mis võimaldavad ehitada passiivmaju odavamalt kui praegu. Samas on passiivmaja ülapidamiskulud väiksemad, kuna kütmiseks kulub vaid ligikaudu 10% energiast, mis kuluks “tavalise” hoone kütmiseks.
Lisan siia ka lühikese video passiivmajast, mida saab vaadata siit .
