Autori Sirgi Saar postitused

Haridus,Jätkusuutlik areng,Seminar/üritus,Talveakadeemia,Uncategorized

Veel viimaseid päevi saab registreeruda Talveakadeemia KONVERENTSILE!!!

TalveAkadeemia konverents “Toit. Süsteem. Probleem?”

toimub sel aastal 1.-3.märts 2013 Pärnu Tervis Spas.

Sel aastal juba üheteistkümnendat korda toimuv TalveAkadeemia konverents keskendub toidutootmise globaalsele süsteemile.

Konverents toimub 1.-3 märtsil Pärnu Tervis Spas.

Osalemistasu, 25 € üliõpilastele ja 40 € kõigile teistele, sisaldab korraldatud transporti konverentsipaika ja tagasi (nii Tallinnast kui Tartust), ööbimist, toitlustamist ning konverentsi ajakirja.

Kandideerida saab kuni 16.veebruarini TALVEAKADEEMIA VEEBILEHE KAUDU.

Uurime, millised on meie praegu toimiva toidusüsteemi erinevate etappide (kasvatamine, töötlemine, transportimine, tarbimine jm) mõjud erinevatele valdkondaldele (looduskeskkond, sotsiaalolud, kultuur, majandus).

Meie võrdlemisi laia teemavaliku eesmärgiks on süsteemne ja globaalsetele seostele mõtlemapanev käsitlus.

Talveakadeemik ei taha muidugi ainult teada, mismoodi on asjad praegu, vaid ta küsib ka, mis juhtub tulevikus.
Kas 50 aasta pärast sööme me tõesti laboris kasvatatud liha, vetikamassi ja putukaid? Kas on meie söök siis puha geenmuundatud? Kas me hakkame jätkuva linnastumise tulemusel oma toitu linnas kasvatama? Või suundume hoopis tagasi oma juurte juurde ja tulevikus toidab meid maheköök?

TalveAkadeemia kolme päeva jooksul toimuvad huvitavad ettekanded, diskussioon ja grupitööd.

Ettekannete osas astuvad üles:

– Siim Tiidemann, Eesti esindaja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonis
– Anne Luik, Eesti Maaülikooli professor
– välisesineja Morgaine Gaye, toidu futuroloog
– Jaanus Välja, Õiglase Kaubanduse Eesti eestvedaja
– Piret Raudsepp, noorteadlane
– Oma töid esitlevad ka TalveAkadeemia 2013 teadusartiklite konkursi võitjad.

Diskussioonis küsime “Mis toidab tulevikus?”.

Meid huvitab, milline saab olema toidu tootmine tulevikus nii maailmas kui Eestis. Millised on võimalikud jätkusuutlikud lahendused ja millised teele jäävad takistused? Diskussiooniosa modereerib teadusajakirjanik Arko Olesk ning diskuteerivad Mati Koppel, Ants-Hannes Viira, Roomet Sõrmus ja Margo Mansberg.

Grupitöödes on võimalik oma oskusi ja teadmisi täiendada näiteks geneetiliselt muundatud organismide, meretoidu, toote elutsükli, juhtimise või toidutehnoloogia valdkondades.

Kohtume TalveAkadeemial!

Bioloogiline mitmekesisus,Haridus,Ökoloogia,Värske aju

Taimede tujud ja käitumismustrid – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa III

Millega ma siis tegelen? Lühidalt: uurin taimede käitumist. Ehk siis minu jaoks on täiesti sisukas lause „See on üks rumal / tark taim“. Tark taim on see, kes reageerib keskkonna erinevustele. Rumal taim on see, kes ei reageeri ehk kasvab katses kõigis töötlustes ühtemoodi, olenemata sellest, kuidas tal (meie arvates) kasulikum oleks kasvada. Ise ma arvan muidugi, et see on üldse kõige põnevam asi, mida siin ülikoolis uuritakse ja mul on vedanud, et ma sellega tegeleda saan.  Minu jaoks on kõige põnevam katse planeerimine (mis on selleks korraks läbi) ja tulemuste analüüsimine (kauge tulevikumuusika – vahepeal peab katse läbi viima ja see võtab mitu kuud).

Pilt minu magistritöö eksperimendist. Poti keskel kasvab taim, kummalgi pool taime on toru. Ühte torusse saab taim kontroll-lahust ja teise mingi muu taime juureeritiste lahust. Pärast puurisime torude alt proovid välja ja vaatasime kuidas juured kasvanud olid.

Mind huvitab kuidas taimed üksteist oma „haisvate jalgade“ järgi ära tunnevad. Täpsemalt uurin ma taime juurte käitumist (morfoloogia muutumist) vastusena teiste taimede olemasolule või juureeritistele. Sellepärast, et juuri on raskem uurida kui maapealseid asju ning seda on üsna vähe tehtud. Miks seda vähe tehtud on? Sest metoodika on keeruline ja töömahukas. Minu peamisteks töövahenditeks on skänner ja programmid, mis aitavad skännitud piltidelt infot lugeda. Enne seda aga – muld, kühvel, kastmisvoolik, segumasin ja kasvuhoone ning rohkem eksperimenti puutuvalt ka vaakumpump, süstlad ja filtrid, mullapuur ning lugematul hulgal erinevaid plastikvidinaid, millest suur osa on valminud minu enda (või töörühmakaaslaste) sõrmede all. Endise laboribioloogina (bakas olin rakubioloogias ja tegin eksperimenti ka) leian, et tegelikult on selline süsteem igati mõnus. Kui arvuti taga nokitsemisest tüdimus peale tuleb, saab kasvuhoonesse kastma minna. Mullaga mäkerdamine ja kontori/laboritöö on ilusti mõlemad esindatud. Võimalik, et laboritööd saab tulevikus küll rohkem olema, kui ma hakkan näiteks mutantsete taimedega tegelema. Laboritöö plussiks on see, et kogused on väikesed – 30 kiloseid mullakotte üldjuhul tassima ei pea. Kasvuhooneeksperimendid on jällegi makroskoopilised, täiesti realistlik on, et tuleb segada näiteks 600 liitrit mullasegu ja pigistada läbi filtri nii palju liitreid vedelikku, et rakubioloogid pungitaksid selliste koguste peale ainult silmi. Paraku suured kogused on vajalikud kuna:

  • Me tahame väita midagi looduses toimuva kohta ja seal on mastaabid suuremad kui nt ühe organismi siseselt.
  • Statistiliselt millegi väitmiseks on vaja palju replikaate.

Üldiselt on minu erialal avastatud juba üsna mitu asja, millest ma saan oma töös lähtuda. Näiteks seda, et juureeritised võivad olla olulised sugulaste äratundmisel [1,2], kuigi vaidlused veel käivad selle üle, mis roll on konkurentsil kõigis neis leitud muutustes [3-5] ja seda üritame ka meie välja selgitada. Lisaks proovime näidata kuidas on toimunud koevolutsioon, ehk reageeritakse erinevalt eri koosluse taimede juureeritistele. Mida me tulevikus avastame või millist kasu sellest võiks olla on hetkel raske prognoosida, kuid huvitavaid teadmisi taimede kohta saab kindlasti. Mida nad oma naabritega küll teevad, kui nad ära tuntakse?

Selline näeb „kontoritöö“ välja. Skänneri vahel on vesi.

 

Viited

  1. Dudley, S. A., & File, A. L. (2007). Kin recognition in an annual plant. Biology letters, 3(4), 435–8. doi:10.1098/rsbl.2007.0232
  2. Biedrzycki, M. L., Jilany, T., Dudley, S. A., & Bais, H. P. (2010). Root exudates mediate kin recognition in plants. Communicative & integrative biology, 3(1), 28–35.
  3. Biedrzycki, M. L., & Bais, H. P. (2010). Kin recognition in plants: a mysterious behaviour unsolved. Journal of experimental botany, 61(15), 4123–8. doi:10.1093/jxb/erq250
  4. Semchenko, M., Zobel, K., & Hutchings, M. J. (2010). To compete or not to compete: an experimental study of interactions between plant species with contrasting root behaviour. Evolutionary Ecology, 24(6), 1433–1445. doi:10.1007/s10682-010-9401-6
  5. Bhatt, M. V, Khandelwal, A., & Dudley, S. a. (2010). Kin recognition, not competitive interactions, predicts root allocation in young Cakile edentula seedling pairs. The New phytologist, 189(4), 1135–42. doi:10.1111/j.1469-8137.2010.03548.x
Arvamus,Haridus,Jätkusuutlik areng,Seminar/üritus

Õhuke riik, paks riik ja nähtamatu ülikool…*

(Haridusreformi arutelu baasil, ENÜS korraldas 16. veebruaril, osalesid: Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets, Tartu Ülikooli arendusnõunik Annika Tina ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Eimar Veldre.)

Kõrgharidusreformist siis: hetkel pandi küll pidur peale, aga karta on, et ära ta tehakse siiski.

Õiglane ligipääs: on ainult sisseastumisel sisuliselt. Kõik saavad võrdsetel alustel tasuta sisse astuda. Minnakse üle pearahalt tegevustoetusele. Nii et reaalselt see tasuta kõrgharidust ei tähenda, või tähendab igatahes isegi vähem kui praegune süsteem. Praegu vähemalt riigieelarveliselt kohalt riigieelarvevälisele kukkumine on küllaltki raske.

Tegevustoetus samas vastandab ülikooli ja õppija huve – ülikool saab otsustada pea kõike ja saab rahapuuduse korral tudengilt võtta maksimumi. Tulemusleping sõlmitakse riigi ja ülikooli vahel, tudengisse see ei puutu.

Üliõpilase mudelit kui sellist reformi tegemisel arvesse ei võetudki: selle reformi järgi ideaalne noor õpib 5 aastat, tööl ei käi ja vanemad peavad teda üleval 26 aastaseks saamiseni. Kui tahab tasuta õppida, täiskoormusel mis on 100% õppekavast (30 EAP semestris). Mis on minu arvates täiesti jabur – paljudes peredes on rohkem kui üks laps ja heal juhul tahavad nad kõik haridust omandada.  Osadel tudengitel polegi perekonnapoolset toetust, nii et ka laenu võtmine on siis üpris raske. Tudengid on väga erinevad ning need, kes oma õppekavast kõrvale kalduvad on minu arvates lisaks laiskadele või lihtsalt hätta jäänutele ka andekamad tudengid – kes võtab lisa-aasta välismaal käimiseks, kes teeb kaht õppekava korraga jne. Selliseid pole üldse vähe, ma ise olen teinud justkui mõlemat (bakas kõrvaleriala ja magistris semester välisülikoolis, kui kodus kõik tehtud peale magistritöö) ja paljud tuttavad teevad ka. Aga noh, parasiite kes tahavad rohkem õppida tuleb ju ikka karistada… Kuigi nähtamatu ülikool võib kohati väga vastutulelik olla. Kui ma läksin lisa-aastat küsima, pakuti esimese hooga dekanaadistki et äkki ma tahaks ikka akadeemilise võtta kuna pärast lisa-aastat enam akadeemilist võtta ei saa. Ma olin siis väga kindel, et lõpetan ilusti järgmisel kevadel ära ja probleemi ei teki. Loodetavasti sama vabad käed jäävad ülikoolile ka edaspidi, siiski. Kuigi selle reformiga keelatakse akadeemilisel olles ainepunktide tegemine ära, mõnd ainet aga loetakse üle aasta…

30 EAP semestris on muidugi täiesti tehtav, aga ma arvan et võiks selle muuta 60ks aastas – saab vähemalt aasta piires varieerida, teha nt sügisel rohkem ja kevadel vähem. Kindlaid numbreid palju tudeng maksma hakkab kui ainepunkte puudu jääb ei ole samuti öeldud. Toredaid ja lihtsaid aineid võidakse võtta selleks et graafikus püsida niimoodi. Reaalselt niikuinii suurem osa üliõpilastest käib praegu tööl ja vajab paindlikumat graafikut.

Õppetoetuste süsteem tuleb muide eraldi reformiga.

Ja erinevalt Aaviksoost:

Ma ei näe, et hariduse kvaliteet tõuseks kui rahastamine seatakse sõltuvusse õppetulemustest. Sisuliselt eraldaks reform „terad sõkaldest“ üpris ruttu, kuigi eeldatakse et väljalangemine väheneb sest motivatsioon tõuseb… aga motivatsiooni tõstavad pigem võimalused kui ähvardused.

Juurdepääs kõrgharidusele võib ju suureneda, aga ree peal püsida on selle võrra raskem ja kui ligipääsu suurendada, tuleb vast ülikooli just rohkem neid, kel püsimisega raskusi on. Demograafiliste põhjuste tõttu (90ndatel sündis vähem lapsi) on arvatavasti niigi lihtsam sisse saada.

Ülikoolide õppekvaliteet ja efektiivsus võib-olla tõuseks kui rahastamine sõltuks nende tulemuslikkusest. See kusjuures ei ole kindel kelle poolt ja kuidas ülikoolidele raha üldse andma hakatakse või õppekvaliteeti mõõdetakse. Otseselt nõudeid õppejõududele (täiendkoolitus jne) reform ei sisalda. Õppekvaliteeti niiehknaa ei sa poliitikaga eriti reguleerida.

Lisaks Ilvesele: ma ei tea, kuidas on põhiseadusevastasusega, aga see reform on sügavalt loogikavastane ega arvesta kuidas ühiskonnas asjad toimivad.

Seadus pidi algselt jõustuma 1.sept 2013 aga juba 1.jaanuarist (?!) kaoks akadeemilisel õppimise õigus kõigil, ka varem sisseastunutel. Nii et sisuliselt sama jokk, mis riigitöötajate või lapsevanemate õppelaenude hüvitamisel. Poole õppe pealt, sisuliselt tagantjärele muudetakse tingimusi.

Haridusministeeriumi esindaja Laidmets ütles arutelul geniaalseid pärle nagu: “Võid õppida vähem ja selle eest mõõdukalt maksta.“; “Üks terviklikumaid reforme maailma ajaloos“. „Andsime ministrile 2 õlut ja siis ta rääkis kuidas ta seda omal ajal ette kujutas“.

Kust saadi inspiratsiooni, kus sellised ranged süsteemid töötavad (peale 4 korda sarnase küsimuse saamist): “Preisi ja NL süsteemist… kui natuke nalja teha. Horvaatias suht hiljuti tehti ka midagi sarnast“. „Ei saa olla õigustatud ootust puhkuse ajal eksameid teha.“ Ja nii edasi. Ma ütleks, et huumori peale mängimine ei tulnud eriti hästi välja – rahvas naeris tema üle, mitte ta sõnade üle.

TÜ arendusnõunik Annika Tina: “Haridusreform on nagu elevant. Tartus katsuti lonti, Tallinnas saba, tudengid katsusid kõrvu ja tegid omad järeldused – kuid mis toit meil talle valmis panna on?“

Mart Laidmets: “Kui ülikool oli loomaaias, tegime meie reformi. Üldiselt ma olen rahul, suuri reforme ei saa teha detailidesse takerdudes.“

P.S. Praeguseks on seadus uuesti menetlusse võetud.

*Unseen University, Kettamaailm

Teiste arvamusi ka:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-hennoste-korgharidusreform-on-tuupiline-eesti-moodi-kiirustamine.d?id=63987337

http://www.postimees.ee/752874/klaas-usun-et-leiame-korgharidusreformis-kompromissi/

http://www.postimees.ee/753016/eul-nuud-on-voimalus-terve-eelnou-uuesti-ule-vaadata/

http://www.postimees.ee/752684/presidendi-oigusnounik-korgharidusreformi-loomisel-eirati-pohiseadust/

http://www.postimees.ee/752666/aaviksoo-on-presidendi-otsusest-ullatunud/

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riigikogu-vottis-presidendilt-veto-saanud-seaduse-uuesti-menetlusse.d?id=64041275

 

Autor: Sirgi

Talveakadeemia

Talveakadeemia 2010

2 kommentaari

26-28. Veebruaril toimub Viinistus (mitte Laulasmaal, nagu veel üleeile kirjas oli!) Talveakadeemia 2010. Talveakadeemia koduleht on http://www.talveakadeemia.ee/10/

Tegemist on üliõpilaste (keskkonnaalaste) uurimistööde konkursiga. Nimest mitte ära kohkuda, tegelikult on vaja esitada vaid üsna lühike artikkel (6-8 lk ) ja see võib olla ka baka või magistritöö põhjal, mistõttu teemad on harilikult väga varieeruvad ja vahel ei seostu ürituse väljakuulutatud juhtlausega just eriti palju.

Eelmisel aastal oli minulgi au osaleda ühena kaheksast õnnelikust, kes said enda töö kohta ka ettekande esitada (rääkisin võõrliikidest raudteejaamades). Siinkohal toon välja mõned põhjused, miks minu arvates tasub kasvõi pealtvaatajana osaleda:

  • Põnevad rühmatööd, enamasti on neid palju ja piisavalt kiiresti registreerudes saab endale meeldiva välja valida
  • Huvitav seltskond, mis isegi Eesti kohta on oma vaadetelt kirju-kirju
  • Majutuse ja söögi koha pealt ei ole siiani olnud ka midagi ette heita
  • Korraldavad vabatahtlikud (üliõpilased)
  • Väga populaarne üritus, vabad kohad saavad väga ruttu täis. Potentsiaal kujuneda Eestis üsna oluliseks teadushuviliste ja keskkonnateadlike inimeste kokkusaamisürituseks. Noortele mõeldud konverentse ei ole ju tegelikult eriti palju.

Head talve ja akadeemitsemist!

§.

Arvamus,Meditsiin,Tervishoid

Transrasvadest

2 kommentaari

Kes teist on lugenud raamatut „Timm Thaler ehk müüdud Naer“?*

Vat see raamat mulle meenubki seoses hiljutise transrasvade teemalise meediaärkamisega. Margariini ma ei tarbi, söön võid, nii juba mitu aastat. Toiduvalmistamisel kasutan lisaks taimeõlisid ja kookoskoort (see läheb külmas tahkeks ja sobib eriti mitteküpsetatavate kohupiimakookide tegemiseks). Loodetavasti ei mõjuta see minu erapooletust antud teemal… muidugi mõjutab, aga see selleks. Mõtlesin, et võiks teha väikese kokkuvõtte mis need transrasvad endast kujutavad ja siin ta nüüd ongi:

Tegemist on küllastamata rasvaga /kaksiksidemed/, milles on rasvhapete transisomeere.  Sisuliselt on kaksikside süsiniku aatomite vahel rasvhappeahelas niipidi, et mõlemad otsad on erinevale poole suunatud, tulemuseks sirge ahel.

Trans-rasvad tekivad kui vedelate rasvade küllastamisel lisatakse küllastamata cis-isomeeridele vesinikku ja osad cis-rasvad muutuvad küllastunud (ilma kaksiksidemeta) rasva asemel trans-küllastumata rasvaks. Küllastatud rasvad ei saa transrasvad olla, sest neis pole kaksiksidemeid. Sisuliselt on tegemist õlide tahkestamisel tekkiva kõrvalproduktiga. Kuna kaksiksidemete hulka vähendatakse on saadav produkt ka oksüdeerimisele vastupidavam ja säilib kauem.

Rasvade küllastamise tehnoloogia võimaldas sisuliselt madalakvaliteedilisest õlist toota kergesti määritavat võileivamääret (khm, võileib). Selline omadus tulenebki ainult osaliselt küllastatud rasvhapetest – sulamistemperatuur on madalam kui päris võil. Seda on ilmselt kõik täheldanud, et külmkapist võetud või on kõva. Olenevalt protsessis kasutatud rõhust ja temperatuurist on tulemuseks rasvasegu, mis sisaldab 5-40% transrasvu. 5% transrasvasisaldusega toodet võib USAs müüa juba kui transrasvavaba st seda ei pea eraldi tähistama. Trans-rasvu on võimalik saada peamiselt margariinist (seda kasutatakse kondiitritööstuses ohtralt) ja kiirtoitudest (friikartulid, pirukad, küpsised) ning juustulaadsed tooted tunduvad ka sellelt seisukohalt veidi kahtlased.

Halvad on nad selle poolest, et vähendavad hea kolesterooli hulka/ suurendavad halba  ja soodustavad seega südameveresoonkonnahaiguste teket. Kuidas see täpselt toimib ei ole teada, kuid eeldatakse et inimese rasvu lagundavad ensüümid ei suuda trans-isomeere lagundada, mistõttu jäävad trans-rasvhapped vereringesse kauemaks. Üks uuring ** näitas isegi, et südameveresoonkonnahaiguste risk suurenes poole võrra kui tarbitava trans-rasva kalorite hulk suurenes 2% (süsivesikukalorite asemel). Sama suure riski saamiseks kuluks 15% jagu küllastatud rasvhappeid. Veel seostatakse trans-rasvu ka maksaprobleemide ja viljatusega. Paljudes riikides on trans-rasvade toiduks kasutamist piiratud või suisa keelatud.

Piim ja veiseliha võib sisaldada looduslikult veidi transrasvu (2-5% nendes leiduvast rasvast) samuti ka rinnapiim kuid nende puhul on tegemist ühenditega mis on inimorganismile kauem tuttavad ja mingit jama ei põhjusta. Seega täiesti transrasvade vaba dieet ei ole võimalik ega ka kuigi mõttekas aga neid võiks siiski tarbida võimalikult vähe.

P.S. Kunagi väideti ka, et margariinides leiduvad küllastamata rasvad on tervislikumad kui võis leiduvad küllastunud rasvad.  Ega vist enam nii ole.

* Vist põhikooli kohustuslikus kirjanduses. Timm vahetas oma võime naerda võimaluse vastu võita iga kihlvedu, sisuliselt tegi kuradiga lepingu. Teemakohaselt – kurat tahtis toota Timm Thaleri nimelist margariini… kuid lõpuks otsustas miskipärast nime „Palmaro“ kasuks.

** Allikad:

http://en.wikipedia.org/wiki/Trans_fat

Hu, FB; Stampfer, MJ, Manson, JE, Rimm, E, Colditz, GA, Rosner, BA, Hennekens, CH, Willett, WC (1997). “Dietary fat intake and the risk of coronary heart disease in women” (PDF). New England Journal of Medicine 337 (21): 1491–1499. doi:10.1056/NEJM199711203372102. PMID 9366580. http://content.nejm.org/cgi/reprint/337/21/1491.pdf. Retrieved 2009-06-22.  PMID 9366580.

Arvamus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia,Tarbimine

“Canvas bags” ehk mis on kileprobleemi taga?

1 kommentaar

Inimesed kasutavad plastikesemeid oma igapäevases elus igal sammul, plastikust on nõud, mööbel, aparaatide korpused, lugematul hulgal tarbeesemeid. Paljud esemed ei ole mõeldud mitmekordseks või pikaajaliseks kasutamiseks, olles selleks liialt haprad (kilekotid), eritades kemikaale (plastikpudelid) või muutudes lihtsalt kasutuskõlbmatuks (tühjaks saanud pastakasüdamikud, nõudepesukäsnad jne). Neid on odav toota ja need on majapidamises laialt levinud, kuid enamasti toodetakse neid nafta baasil ja looduses nad eriti (kiiresti) ei lagune, sest bakterid ja seened ei suuda pikkade polümeeriahelate küljest „tükke ära hammustada“, eriti juhul kui polümeeri on veel „vürtsitatud“ plastifikaatorite või värvainetega.

Probleemi üheks lahenduseks on üldise tarbimiskäitumise muutmine, kuid ka siis jääb juba toodetud praht alles ja selle käitlemisega tuleb endiselt vaeva näha. Probleemi suurusest annab ilmekalt märku Vaikse ookeani prügilaama (ka Vaikse ookeani prügikeeriseks nimetatud) pindala – kahe Texase osariigi suurune, 90% sellest plastik (3,5 milj tonni). (http://hubpages.com/hub/Pacific-Ocean-Garbage-Patch- ). Prügikeerises tekivad valguse toimel ka väikesed plastikuosakesed, mis satuvad erinevate mereorganismide toidulauale ja kuhjuvad toiduahelas. Paraku jääb suur osa neist vette hõljuma ja kattub vetikatega ning ka merevee madal temperatuur ei soodusta edasist lagunemist. Plastiku molekul kui selline ei lagunegi, polümeer võib küll lüheneda, aga metabolismis seda keegi ei kasuta. …Võib muidugi loota, et prügilaamast areneb mingi uus tore maavara, aga kui tõenäoline see on? Arvatavasti baketrid siiski omandavad võime plastikut degradeerida, kui neile piisavalt aega anda. Nii suures mahus esinevat süsinikuallikat ei saa ju lasta raisku minna. Mõned bakterid ja mikroseened suudavad juba lagundada plastikute plastifitseerijatena kasutatavaid ftalaate.

Miks siis mitte minna üle bioplastikule? See laguneks kergemini (ehk üldse) ja toota saaks seda ka taastuvatest allikatest. Praegu on selle kasutuselevõtu põhiliseks takistuseks hind – milleks teha midagi uut moodi, kui vanamoodi on odavam? Samas kui lisada tavalise kilekoti hinnale ka selle utiliseerimise maksumus, ei olekski bioplastik hoolimata pakenditootjate vastuseisust ja tootmise keerulisusest täielik utoopia. Meditsiinis seda juba kasutatakse, näiteks ravimite kapslites aga ka proteesides, kuna tegemist on bioloogiliselt sobiva (biocompatible) ainega.

Bioplastiku polümeere saab teha õige mitmest ainest ja enamasti toodetakse neid bakerite abil, harvem ka taimselt. Levinuimad on polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja polülaktaadid (PLA).

PHAd saab toota nii taastuvatest kui mittetaastuvatest allikatest , näiteks Pseudomonas putida abil polüstüreenist või taimsest materjalist ja  Alkanivorax borkumensise abil naftast. Hea variant on see, kui bakter sekreteerib polümeeri graanuleid väliskeskkonda, siis ei ole vaja leiutada mehhanismi selle rakkudest kättesaamiseks ja raku ruumala ei ole tootmisele nn pudelikael. Üldiselt hakkavad bakterid PHA polümeere tootma kui süsinikuallikat on piisavalt aga kasv ja paljunemine on inhibeeritud N ja P nälja tõttu. Kasutada saab ka transgeenseid baktereid, mille eelis on PHA lagundamisvõime puudumine, mistõttu nad ei saa seda ise süsinikuvaruna kasutada. Samas on see lagundamisvõime aluseks bioplastiku biodegradatsioonile.

Lagundada saab bioplastikut kompostimise teel (prügimäel hapnikupuuduses lagunemist ei toimu), kasutada võidakse spetsiaalseid mikroorganisme ja ka oksüdeerivat degradatsiooni, mis tekitab radikaale ja lõhub polümeeri. Osad bioplastikud on teatud oludes korduvkasutatavad.

 

 

Bioplastikute plussid ja miinused 

+

•         Minifragmente ei jää alles

•         Ei sisalda kloori

•         Ei tekita metaani

•         CO2 vabaneb aeglaselt

•         Põllumajanduses

•         Meditsiinis kasutatav (biocompatible)

•         sarnane tavaplastikule

 

–

•         Kallis toota, PHA tootmine energiamahukas

•         Dilemma tärklise kasutamisel

•         Tehnoloogia puudumine (rakkudest eraldamine)

•         Maisi kasutamisel metaani teke

•         Komposteerimis ja sorteerimismured

•         GMO

•         Pakenditööstuse blokk

 

 

 

Eesti bioplasti tehase idee kahjuks suri välja – piimhapet tootev bakteritüvi on küll olemas aga keegi ei taha tehast rajada. Ja noh, idee poolest võib ju võtta ka eeskuju õppejõud Kristjan Zobelist, kes ütles et ta võtab alati kilekoti ja matab maha, siis süsinik läheb ringest välja. See, et me oleme liiga palju süsinikku ja energiat ringesse toonud, ongi ju mõnede globaalprobleemide tuum.

Lisaks veel üks meelelahutuslik osa, kus saab vaadata põnevaid näoilmeid, veidi koorilaulu ja vingerdavat makaronmeest 🙂

Noh tegelikult riidest kottide kasutamine pole kaugeltki lahendus, aga idee on hea.

Arvamus

Kohtumine skeptikutega

Tere minugi poolt üle hulga aja.

Eile toimus Kotka Keldris Skeptikute kokkusaamine (eesmärgiga teada-tutvuda, kes on need inimesed kes foorumis sõna võtavad ja arutleda, mida edaspidi ette võtta). Nende koduleht on selline: http://skeptik.ee/

See peaks huvi pakkuma kõigile para- ja vandenõuteooriahuvilistele ning neile, kes tahavad lugeda, millega üritatakse tänapäeval inimesi lohku tõmmata. Pseudoteadus võib lugemisvarana olla vaat et sama põnev kui päris teadus.

Eilsel üritusel oli meid 10, mis tegelikult on hea hulk… Tallinna kokkusaamised olevat tavaliselt umbes nii rahvarohked. Osalised olid mingil mulle teadmata põhjusel enamuses informaatikud. Meelelahutuseks oli üks magnetiline pesupall, tänu millele pidi saama pehme pesu ja kauakestva pesumasina (kisub pseudoteaduse valda pisut), kuid seda kas jubin katlakivi teket ära hoiab, me kohapeal proovida ei saanud.

Minu poolt oli veel üks raamat kreatsionismist (USAst tellisin, siit saab ka lugeda ja ilusad pildid on :)).

Tore teada, et Eesti skeptikud ei ole kõike mahamaterdavad kuivikust kollid. Paljudel oli isiklikke kogemusi nõidade, alternatiivmeditsiini ja muu asjassepuutuvaga. Ka on nad välja pannud 10 000kroonise preemia sellele, kes oma (para)võimeid tõestab.

Lühidalt saigi arutletud järgmistel teemadel: mõistusevälised kogemused, pseudoteadusliku jama müümine ja kui paljud Eestis selle ohvriks langevad, milliseid esinejaid võiks edaspidistele kokkusaamistele kutsuda ja kuidas neid mitte ära hirmutada. Ning muidugi teadusliku mõtlemise propageerimisest… niimoodi kirjapanduna ei kõla eriti lõbusalt, aga tegelikult oli.

Kui huvilisi leidub, leidub kahtlemata ka põnevaid teemasid ja …kedagi ei halvustata tema vaadete pärast.

 

Autor: Sirgi

Arvamus,Jätkusuutlik areng,Loodus- ja keskkonnakaitse,Tarbimine

Kuusk või mittekuusk?

5 kommentaari

Jõulud koos kuuse tuppa toomisega on tore traditsioon. Küünlad põlevad ja puu lõhnab niiiii hästi. Minu pere kuusk on hetkel rõdul (eile ma jõudsin korraks isegi arvata, et meil polegi seda), kahtlane kas ma eraldi elades endale edaspidi kuuse muretsen. Jõulupuu ajaloost saab lugeda siit, pikk ja põnev jutt iseenesest.

Mõnele inimesele on see aastas ainus lähedane kokkupuude elava puuga, või noh peaaegu elavaga. Omamoodi uhke tunne on vanu klaasist mune okste külge riputada. Ja mille alla need kingitused siis ikka panna? Nüüd peaks pakkuma mingeid alternatiive: suur potitaim, kamin, kingituse-peitus, jõuluvana toob vms. Kunstkuuske ma ei poolda, sest esiteks kulub selle valmistamiseks mõttetult palju plastikut ja tekib muud jama ning välimus-olemus pole ka õige. See on nagu võtta koera igatsevale lapsele karvane mänguloom, mis toitub patareidest ja ei aja karvu.

Ma arvan, et osaliselt on jõulupuu siiski raiskamine – kuusk on vaatamiseks ja visatakse pärast ära, mitte söömiseks nagu näiteks hapukapsas (analoogia selles, et kasutatakse ära terve maapealne taimeosa). Samas, ebaloogiliste otsuste tegemine teebki meist inimesed. Puid raiutakse iga päev ka sajaks muuks otstarbeks, tõsi küll ilmselt mitte nii väikseid puid ja kui arvestada, et ühe suure „raieküpse“ metsapuu eluea sisse (80 aastat), mahub 8-10 väikese jõulukuuse eluiga, polegi pilt vist nii väga masendav. Vähemalt majanduslikus mõttes. Mets on muidugi palju rikkam elukeskkond kui kuuseistandik, selles mõttes on vahet. Otsustav on muidugi kas eelistatakse väiksemat tulu kohe või kõike korraga kauges tulevikus… tegelikult vaevalt, et enamus kuusemüüjaid neid sihipäraselt kasvatab. Need kes võtavad jõulupuuks ainult suurte puude latvu on eriliselt jobud…

Siinkohal soovitan pigem võtta kuuseke elektriliini alt oma metsast kui vähegi võimalik või kasutada riigimetsa programmi. Ja pärast jõule viige oma puud tuleskulptuuride meisterdamiseks. Korra aastas ju võib.

Rõõmsaid pühi!