Rubriigiarhiiv: Arvamus

Haljastuses ärme mürgita.

Kui sind huvitab, kuidas hooldatakse sinu kodulähedasi teeservasid (ja sa ei soovi, et hoolduses kasutatakse sünteetilisi herbitsiide ehk keemilisi “umbrohu”hävitajaid), siis toimi nii:

  • Helista maanteeametisse või oma kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile ja küsi, milline firma hooldab selles piirkonnas teid. Anna ka selgesõnaliselt mõista, et sa oled mures liigsete sünteetiliste herbitsiidide jmt. kasutamise pärast teeservade hoolduses. Ning uuri, mis on maanteeameti seisukoht selles osas. Soovita Maanteeametil lisada tulevikus hankedokumentidesse klausel, et teeservade hooldamisel sünteetilisi herbitsiide vmt. kemikaale ei kasutata ning kõik tööd tuleb teostada mehaaniliselt (trimmeriga, geotekstiili paigaldades vmt). Palu ennast teavitada, kui sinu ettepanek on võetud menetlusse. Ülevaate saab siit: http://www.mnt.ee/public/AR13_regioonid_rapla_muudetud.pdf (Maanteeameti avalike suhete osakonna peaspetsialist: Evelin Kütt: 611 9420; evelin.kytt@mnt.ee)
  • Helista või kirjuta tööde teostajale ja uuri:
    1. Kas ja milliseid mürke (sünteetilisi pestitsiide, herbitsiide jmt) nad kasutavad teehooldustöödel?
    2. Kas võib teeserval kasvavaid maasikaid ka edaspidi süüa? Kas kasutatavad mürgid on inimese tervisele kahjulikud? Kas kasutatavad mürgid on putukate jt. Loomade tervisele mürgised?
    3. Ja kuidas nad tagavad, et kahepaiksed ei puutu nende mürkidega kokku? Kahepaiksed on selliste kemikaalide suhtes ülitundlikud, sest neil on õhuke nahk ja nad pritsimine toimub kevadise rände ajal. NB! Kõik maailma kahepaiksed on kaitse all ja ohustatud.
    4. Kui tihti teeservi mürgitatakse? Kui suurt ala objekti ümber mürgiga pritsitakse (millise läbimõõduga ring tehakse nt. maanteepostidele ja liiklusmärkidele?)
    5. Miks on eelistatud mürgitamist nt. trimmerdamisele, mürgitamise kahjulik keskkonnamõju on ju teada nii mesilastele kui ka inimestele. Millised kalkulatsioonid ja keskkonnaanalüüs eelnes otsusele trimmerdamise asemel kemikaale kasutada? Kui suur on majanduslik kasu ja kas keskkonna tervise nimel ei oleks mõttekam trimmerdajale veidi rohkem maksta?
    6. Avalda selgelt arvamust, et sünteetiliste herbitsiidide jmt. kasutamine haljastuses on vastutustundetu ja lühinägelik. Ühtlasi on nt. liiklusmärkide postid piisavalt kõrged, et ka poolemeetrist heina välja kannatada, seetõttu piisaks postide servade hooldamisel tõesti vaid kord aastas trimmerdamisest.
  • Palu kõigil oma sõpradel teha sama! Kui ind ei rauge, siis saada päring keskkonnaministeeriumisse ja maaeluministeeriumisse (eelpool loetletud küsimustega).
  • Samuti võime üheskoos koostada ka mingisuguse petitsiooni (ideed on teretulnud nt. Värske Aju facebookilehel), kuid see nõuab põhjalikku eeltööd ja läbimõtlemist ja vähemalt ühte huvilist, kes on sinapeal seadusandlusega…
13321763_860511840721919_4130368333625760162_n
Originaalpostitus fb-s: “Mürgipritsid on haljastuses käima tõmmatud! Linnast välja sõites on näha, et kuigi glüfosaadi vastu koguti häälekalt allkirju, siis teisi, kättesaadavaid umbrohumürke on teeservade haldajatel riiulid täis. Siinkohal üleskutse haljastajatele – ole virk aednik ja käi kord aastas hoopis vikati või trimmeriga liiklusmärkide ja -postide servad üle, mitte ära mürgita! Nagu täna Harjumaal tehtud piltidel näha, on mürgitaja üsna lohaka ja suure kaarega ca 1m raadiuse ringi igale postikesele ja märgikesele ümber teinud kümnete kilomeetrite kaupa! (pildile jäi ka surnud musträstas, tema surmapõhjust ei tea, aga üsna ikooniline leid siiski) Üleskutse kõigile teistele: ole virk kodanik ja tõmba kõne oma maakodusse viivate teede haldajale – tegelikult on teeservi varem vabalt ka mürgitamata saanud korras hoida, miks mitte ka nüüd? ‪#‎HaljastusesÄrmeMürgita‬.” Fotokollaaži autor: Helene Urva

Pea meeles (ja rõhuta vestlustes/kirjavahetuses), et teeservade mürgitamisele on palju alternatiive:

  • Niitmine ja trimmerdamine, oluline on tähelepanu pöörata õigele niitmiskõrgusele, et murukamarat mitte rikkuda ja soodustada madalakasvuliste taimede kasvu.
  • Taimtoiduliste putukate lahti laskmine hooldatavale alale
  • Sobiva mulla valimine ning pinnase töötlemine – nt. geotekstiili paigaldamine postide ümbrusesse või valitud alade kruusaga katmine
  • Madalakasvuliste pärismaiste taimekultuuride kasvatamine, mis ei nõuagi tihedat niitmist.

Vastutustundlik teeservade hooldus tagab lisaks puhtale loodusele ka jätkusuutlikud töökohad ja tervise halduses töötavatele inimestele.

Ja lõppude-lõpuks ei peagi teeservi liiga palju niitma, sest teeservades kasvavad tihti põldudelt välja tõrjutud põlluumbrohud ja kaunid aasalilled, teiste seas Eesti rahvuslill rukkilill. Ütleb ju ka laulusalm “jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi…”

Kalarannatee kalasadama piirkonna "umbrohutõrje" 2016
Kalarannatee kalasadama piirkonna “umbrohutõrje” 2016

Geoloogilised puurimised, Pandora laegas või teadmiste allikas?

kylaline

Hardi Aosaar, uuringugeoloog

Viimasel ajal on Eesti meedias kirgi kütnud fosforiidi võimalikud geoloogilised uuringud/puurimised. Hoiak on selles osas olnud üpris negatiivne ning põhjuseks on toodud puurimise võimalikku ohtlikkust keskkonnale. Räägin enda kogemuse ja arvamuse baasilt, mis imeloom see geoloogiline puurauk siis on ja kas seda peaks kartma. Olen töötanud viimased 4-5 aastat nii geoloogilistel kui ka hüdrogeoloogilistel puurimistel, seda nii siin Eestis kui ka mujal maailmas.

Joonis 1. Puurimistööd Jordaanias (autori kogust)

Puurimismeetodid. Geoloogilise puurimise põhiline eesmärk on ammutada maa sees leiduvaid kivimeid, et nende abil uurida geoloogilisi tingimusi ja sellega kaasnevat maavara. Seda tööd võib põhiliselt jagada kahte suunda: puurimised rakenduslikel eesmärkidel (st maavara uuringud) ja puurimised teaduslikel eesmärkidel (st geoloogiateaduse tegemiseks). Eks need kaks eesmärki on omavahel väga tihedasti seotud ja tihtilugu ei pääse maavarade uuringul teaduse tegemisest ega ka vastupidi. Üldistades on tänapäeval kasutusel kahte peamist tüüpi geoloogilised puurmismeetodid (joonis 2):

  • Südamikpuurimine, mille puhul puuritakse maapõuest välja täies pikkuses kivimaterjali silinder (puurkärn). Puuraukude diameetrid jäävad enamikul juhtudel ~50-150 mm kanti. Materjali transport maapinnale toimub kas ühekordse puurtoru sees (st materjal püütakse samasse puurtorusse, millega puuritakse) või siis kahe/kolmekordse puurtoru sees (südamiku jaoks on eraldi torujas püüdur, mis tuuakse puurkolonni sees maapinnale vintsisüsteemide abil). Esimesel puhul tuleb puursüdamiku saamiseks kogu puurkolonn iga paari meetri puurimise järel välja võtta, kuid viimasel puhul selleks vajadust ei ole. Puurimisel kasutatakse tavaliselt lisandina õhku, vett või puurmuda (vesi+bentoniit+polümeer);
  • Purustuspuurimine, mille puhul purustatakse materjal närits- või haamerpuurpead kasutades maapõues ning transporditakse vee, puurmuda või õhusurve abil maapinnale. Puuraukude diameetrid jäävad enamikul juhtudel ~100+ mm kanti. Eraldi on kasutusel vanem direct circulation (otsese tsirkulatsiooniga) meetod ning uuem reverse circulation (pööratud tsirkulatsiooniga) meetod. Esimesel puhul tuuakse materjal maapinnale puurkolonni ja puuraugu seinte vahel, viimasel puhul puurkolonni torude sees.
puurid
Joonis 2. Geoloogilistel puurimistel kasutavad põhilised puurpead 1- südamikpuurimiseks, 2- näritspuurimiseks ja 3- haamerpuurimiseks (autori kogust)

Keskkonnamõjudest. Puurimistöödega kaasnevad keskkonnamõjud seostuvad peamiselt just põhjaveega, sest lisaks vertikaalsele geoloogiliste kihtide läbistamisele puuritakse reeglina läbi ka erinevaid veepidemeid ja -kihid. Loomulikult on oma mõju ka puurmasina enda liikumisel ja looduses töötamisel, kuid see ei erine suuresti näiteks metsamasinate tööst. Samuti ei ole ka põhjavee probleemist ülesaamine tehniliselt mingiks takistuseks. Peamiselt just hüdrogeoloogilistel puurimistel (kus on vaja neid erinevaid veekihte üksteisest eraldatult hoida), kasutatakse kahte üpris lihtsat ja tõhusat meetodit, mida kohati olenevalt geoloogilistest tingimustest ka koos kasutatakse:

  • Puuraugu manteldamine − lihtsustatult tähendab see seda, et puuraugu sisse puuritakse väline suurema diameetriga metalltoru, mis hoiab kaks eraldiseisvat veekihti üksteisest lahus;
  • Puuraugu selektiivne betoneerimine − lihtsustatult tähendab see seda, et sulgemist vajav sektsioon betoneeritakse täies pikkuses ja läbi selle tagatakse ka veekihtide eraldatus.

Need meetodid ei ole midagi uut ja on olnud kasutuses juba väga pikka aega nii Eestis hüdrogeoloogilistes vaatluskaevudes kui ka tavalistes geoloogilistes puuraukudes. Samuti on neid meetodeid omajagu suuremas mahus kasutatud ka Jordaania põlevkiviprojekti hüdrogeoloogilistes puurimistes ning loomulikult ka mujal maailmas.

Muuseas, meie enda tarbeveeks kasutatavad puurkaevaud on täpselt samal põhimõttel rajatud. Ehk siis see vesi, mida paljud meist igapäevaselt joovad, tuleb nii-öelda „geoloogilisest“ puuraugust. Seega meie enda joogivee saamiseks võib puurida küll, aga kui kivimite ammutamisest rääkida, siis on puurimine igati kahtlane ja ohtlik?

Lisaks tuleks ära märkida, et puht hüpoteetiliselt, kui seda manteldust või betoneerimist ei teostataks, siis oleks reaalselt mõju põhjavee erinevate kihtide segunemisel marginaalne. Asi on nimelt selles, et see segunemine toimub palju suuremas mastaabis juba looduslike tektooniliste lõhede/murrangute vööndite (mis läbistavad geoloogilisi kihte sama moodi nagu puuraugudki) kaasabil niikuinii. Sealjuures ei ole need vööndid paari sentimeetri skaalas, vaid võivad ulatuda mõnest meetrist lausa mitmete kilomeetriteni. Mure ühe kohvitassi või jalgpalli suuruse diameetriga augukese pärast maapõues on kergelt öeldes ülepingutatud ja põhjus, mille pärast ei peaks küll ükski geoloogiline puurauk puurimata jääma. Seda enam, et tehniline lahendus selle augu hilisemaks sulgemiseks on samuti olemas.

kaamelid_3
Joonis 3. Kaamelisõbralikud (loe keskkonnasõbralikud) puurimistööd Jordaanias (autori kogust)

Rääkides puurimiste keskkonnamõjudest oleks hea anda ülevaade hetkeolukorrast Eestis, toon siinkohal välja puuraukude kaardi Eesti mäetööstuse kantsis Virumaal (joonis 4). Nagu näha on neid „kurikuulsaid“ auke puuritud omajagu, enamus neist põlevkivi uuringuteks (helepruun kate), kuid omajagu on juba tehtud ka fosforiidi uuringuteks (ligikaudu lillade ringide sisse jäävad alad). Siiamaani pole ma kuulnud, et nende kümnete tuhandete geoloogiliste puuraukude tõttu oleks loodus hukas või kuskil elu seisma jäänud, ehki kindlasti üksikuid probleeme on olnud. Seda kaarti vaadates küsiksin, kas hakkab hirmus? Ütlen ausalt, minul ei hakka ja point ongi selles, et ega ei tohikski hakata, sest geoloogilistes puuraukudes ei ole midagi hirmuäratavat. Need on täiesti tavapärane osa uuringutest, mida on vaja teostada, et tagada vajalik informatsioon keskkonnakaitseks, mäenduseks või ka tootmiseks mõeldud tehnoloogia arenduseks/seadistamiseks.

puuraugud_4
Joonis 4. Virumaa geoloogiliste puuraukude kaart (Pukkonen, 2014). Andmed saadud Maa-ametist ja Eesti Energiast, kuhu ei ole lisatud puurkaevusid.

Mida Eestis puurida ja uurida? Eks paljud arvavad, et ega meil ju siin Eestis peale põlevkivi muud kasulikku ja tulutoovat maapõues ei olegi, et mis see geoloog siin ikka oma puurimistest jaurab. Niikuinii midagi meil siin ei ole ja kui isegi on, siis niiehknaa kaevatakse see välja nõnda, et loodusest jääb järgi laostunud tühermaa, suurfirmad lükkavad kasumi taskusse ja rahvas jääb ikka vaeseks. Loetlen siinkohal üles mõned potentsiaalsed maavarad (peale meie põlevkivi), mida minu arust tasuks Eestis uurida ja millel võib lähitulevikus või kaugemas tulevikus majanduslikku perspektiivi olla:

  • Fosforiit – just nimelt see kole ja hirmus fosforiit, mis reaalsuses ei ole muud kui liiv, milles leidub rohkelt surnud organismide fosfaatseid (apatiit) skelette. Sama koostisega on näiteks meie hambad suus. Hirmus eks? Vaadates, mis on viimase 30 aasta jooksul toimunud fosfaadi maailmaturu hindadega (joonis 5) ja mõeldes sealjuures perspektiivist, läheb selle mittenägemisega üpris raskeks. Kuna fosforiit maavarana kuulub riigile, siis on ainuõigus nõuda sellelt ka õiglaseid kaevandamistasusid. Seega on riigil täielik võim, et see fosforiiti kaevav firma ka rahvast teenima panna.
joonis5
Joonis 5. Fosfaadi hind viimase 30 aasta jooksul World Bank andmetel
  • Ehituslubjakivi – on üks põhilisi materjale, mida kasutatakse teedeehituses. Ilma selle toormeta oleks Eesti teedeehitusel juures hoopis kopsakam hinnasilt. Seega on ehituslubjakivi meie riigi hea käekäigu ja arengu jaoks kriitilise tähtsusega maavara. Siinkohal on minul isiklikult loomulikult igati kurb, et Nabala hullusega üks perspektiivsemaid ehituslubjakivi varusid maha kirjutatakse.
  • Konnatahvel ehk graptoliitargilliit – sisaldab märkimisväärses koguses raskemetalle ning loomulikult ka uraani. Samuti omab orgaanikasisalduse tõttu ka energeetilise toorme perspektiivi. Graptoliitargilliit ise on üpris omapärane settekivim, kuna see on nii-öelda kompleksmaavara, millel on potentsiaali nii gaasi/õli, kui ka raskmetallide (uraan, vanaadium, molübdeen, plii, tsink, reenium) näol. Esimene neist on nüüd päevakorda kerkinud BiotaP´i arendustegevuse tõttu ja viimane on tegelikult mujal maailmas juba üsna tavapärane tööstusharu, kuid mis siin Eestis pole laiemat huvi siiamaani pakkunud (Soesoo ja co on samas seda juba vihjamisi mingil määral ka teinud). Samas tuleb ära märkida, et kõigi nende nimetatud toormete potentsiaal üksinda tundub hetkel olevat madal, kuna kivi ise ei ole teab mis orgaanikarikas (12-17 massi%) ega ka ülemäära korralik raskemetallide „maak“. Kuid, kui just vaadata seda kivi perspektiivi kompleksselt, seda nii gaasi/õli kui ka raskemetallide tootmise poole pealt või lausa sidudes sinna juurde ka kaasneva maavarana fosforiidi kaevandamise, siis võib mõttel juba jumet olla. Samuti, kui vaadata viimase ca 22-30 aasta maailmaturu energia ja metallide hindade mitmekordset tõusu (Joonis 6 ja 7), siis ei peaks ka sellest otsast eeldama, et see huvi lähitulevikus kuhugi kaduma peaks.
joonis6
Joonis 6. Energia indeksi (nafta, gaas ja kivisüsi) hind viimase 22 aasta jooksul IMF andmetel
  • Metallimaagid – Soomes ja Rootsis on mitmeid metallimaagi kaevandusi (raud, kuld, hõbe, vask, nikkel jne). Ka meil siin Eestis on geoloogiliselt olemas samad Proterosoikumi vanusega kivimid (aluskord), mis üle lahegi. Erinevus on vaid selles, et siin on aluskord kaetud nooremate settekivimitega (aluspõhi), seega tuleb meil tublisti rohkem vaeva näha ja sügavamale puurida/kaevata, et nende metallideni ka jõuda. On olemas juba ka indikatsioone, et meil siin Eesti aladel võib tõesti olla märkimisväärseid metalli maagikehasid. Näiteks Jõhvi magnetanomaalia, mis viitab, et Jõhvi linna lähedal võib leiduda rauamaaki. Miks mitte puurida/uurida ning perspektiiv välja selgitada? Samuti nagu ka graptoliitargilliidi raskemetallide puhul on selge see, et tulevikus kõrgest metallide hinnast (Joonis 7) tulenev huvi ja surve uuringute läbiviimiseks aina kasvab. Siinkohal on huvitav ka see, et selle Jõhvi magnetanomaalia osas on juba lähiajaloos olnud ka välisinvestoreid, kes olid uuringute läbiviimisest huvitatud, kuid kellele vastavat uuringuluba ei antud.
joonis7
Joonis 7. Metallide indeksi (vask, alumiinium, raud, tina, nikkel, tsink, plii ja uraan) hinnad viimase 30 aasta jooksul IMF andmetel
  • Graniit – samas Proterosoikumi aluskorras leidub ka korralikku graniiti, mida saaks samuti kasutada alternatiivina ehituslubjakivile. Omadustelt on ta kusjuures isegi parem (tugevam), kui lubjakivi. Ainuke mure on nagu metallimaakidegagi see, et kaevamiseks tuleb minna sügavale. Samas oleks mõistlik seda perspektiivi edasi uurida ning kes teab, kunagi kaugemas tulevikus ehk ka majanduslikult tasuva toormena ära kasutada?
kast
joonis 8. TTÜ Eesti kivimite kollektsiooni kuuluvad 12 tüüpilist Eesti kivimit või kivimi-erimit ülevalt vasakust nurgast lugema hakates: graniit, amfiboliit, gneiss, sinisavi, fosforiit, graptoliitargilliit, kukersiit, lubjakivi (Lasnamäe ehituspaas), purdlubjakivi (“Vasalemma marmor”), karplubjakivi (Borealis-lubjakivi), dolokivi ja liivakivi.

See kõik siin ei tähenda, et kindlasti tuleb homme kopp maasse lüüa ja suure hurraaga kaevandama hakata. Ma väidan, et oleks aeg rahastada korralikke alusuuringuid, et riigil tekiks arusaam, mis võimalused meil siin Eestis on ja lähtuvalt sellest ka edasisi plaane seada. Ütlen ausalt, Eesti on oma maavarade uuringu ja kaevandamise vaenulikkusega maailmas üpris haruldane nähtus. Miks see nii on läinud? Usun, et oma jälje on jätnud nõukogude aegne mentaliteet, kus mäendus sõitis tuimalt üle kõigist ja kõigest. Leian, et tänastes oludes on sellise stsenaariumi kordumine võimatu ja asju saab teha ka (tegelikult juba tehaksegi) mõistlikult nii, et hundid söönud ja lambad terved.

Tuleb loomulikult tõdeda, et osade nende loetletud maavarade kaevandamise ja tootmisega on veel lahendamata rida keskkonnahoidu puudutavaid küsimusi ja muresid (põhjavee kaitse, raskemetallide leostumine, argilliidi isesüttimise oht jne). Nendega on kahjuks nii, et kui ei ole võimalik koguda geoloogilist alusinformatsiooni, siis ei ole võimalik ka hinnata kaevandamise/tootmise mõju keskkonnale või välja mõelda tehnilisi lahendusi nende ärahoidmiseks. Samuti oleks uued alusuuringud väga heaks värskendavaks tuuleks Eesti rakenduslikus geoloogias üldiselt, st saaks pakkuda kogemusi ka nooremale põlvkonnale, kellel Eestis geoloogina väga suurt rakenduslikku väljundit ei leidugi.

PS! Tartu Ülikooli olevat sel aastal geoloogiaõppesse astunud tervelt kaks tudengit, seega on geoloogia viimase 25 aasta pikkune alarahastamisest tulenev väljasuretamine oma mõju juba jätnud ja puudu on jäämas terve põlvkond kogemustega geolooge. Geolooge, kelle abil oleks võimalik just neid potentsiaalseid maavarasid uurida ja tulevikus ehk ka keskkonnasäästlikuks tootmiseks ette valmistada. Veel on õnneks pildis kogemustega akadeemikud ja tippspetsialistid, kes saaksid oma laialdasi teoreetilisi ja praktilisi teadmisi nooremale põlvkonnale edasi anda. Kahjuks, tuleb tõdeda, et see ajaaken ei ole avatud enam kauaks (enamikul neist on vanust turjal tubli 70+ aastat). Seega oleme väga lähedal, et kaotame hindamatus väärtuses teadmisi pelgalt seetõttu, et vanadel tegijatel ei ole praktilist võimalust ega väljundit, mille abil neid teadmisi nooremale generatsioonile edasi anda.

Küsimus on nüüd just selles, mida saab selle heaks riik ära teha, et tulevikus äkki ka ise enda maavaradelt rohkem tulu teenida. Sealjuures ei tohi unustada, et mida suurem on teenitud tulu maavaradelt, seda paremini on rahastatud riigi keskkonnakaitse. Võimalusi kuidas edasi minna on mitmeid:

1) Rahastada uuringuid omalt poolt – st panna uuesti jalad alla tugevale riiklikule geoloogiateenistusele, teha algust Eesti maavarade alusuuringutega, et selgitada välja mida meil maapõues tegelikult üldse leidub ja mida sellega riigile tulu teenimiseks peale oleks võimalik hakata. Samuti koguda alusandmeid keskkonnamõjude hindamiseks, et riik saaks langetada teadmistepõhiseid otsuseid enda maavarade majandamise strateegias nii praegu kui ka tulevikus.
2) Küsida rahastust arendajatelt – st lubada eraettevõtjatest arendajatel teostada alusuuringuid enda rahade eest (näiteks kontsessiooni alade põhimõttel), et nad siis ise need põhilised küsimused välja selgitaksid. Riigil jääks täita kontrolliv ja kinnitav roll, kuid ka siinkohal on vaja tagada spetsialistide olemasolu, kes suudaksid uuringuandmeid valideerida.
3) Jätkata praegust rohelist poliitikat – st jätta uute maavarade perspektiiv uurimata. Loobudes sellega võimalikust tuluallikast riigieelarvele, kui ka rakenduslikest geoloogilistest teadmistest/spetsialistidest.

Jutt liikus mul nüüd puurimistelt sujuvalt edasi palju suuremate muredeni, kuid üldises plaanis on need kõik omavahel väga tihedalt seotud. Sellest tulenevalt ma siin ka kirjutan, võimalik, et see on ja jääb võitluseks tuuleveskitega, kuid üritama ju peab. Reaalsus on see, et kui tahame näha Eestis arengut ja eluolu paranemist, siis tuleb paljudel inimestel muuta oma suhtumist (või teistel seda suhtumist kujundada) maavarade uuringusse ja kaevandamisse. Saan aru, et IT ja innovatsioon on Eestis popp teema, kuid kõik meist ei saa olla IT gurud ja tagatoa start up`ide meistrid. Tuleb endale teadvustada, et „kogu“ Eesti ei saa olla üks suur looduskaitseala, sest siis ei oleks taga toetavat mäendust, mis selle kaitseala ülalpidamise kinni maksaks või suurele osale rahvast tööd pakuks. Raha ei kasva puu otsas, see tuleb hoopis läbimõeldult ja kaalutletult tegutsedes maa seest välja kaevandada.

Kainet mõistust soovides,

H.

Eetilised jõulukingid, jõulukingi soovitused 2014

On perekondi, kus kingitusi tehakse ainult kõige väiksematele, lastele. Mõnes peres tõmmatakse loosi (kulutused on ikkagi väiksemad kui kõigi sugulaste asemel pead kingipakki tegema vaid ühele korraga). Mõni pere- või sõpruskond kasutab jõuluaega heategevuse praktiseerimiseks ja teeb üksteisele kingituseks annetusi kellelegi, kellel esimese maailma üleliigsest rahast rohkem kasu on. Praktiline ja vaimukas on ka “white elephant party” stiilis kingijagamine, kus imelikke ebavajalikke asju mänguliselt üksteiselt üle võetakse ja vahetatakse. On kollektiive ja seltskondi, kes lepivad kokku, et kingitused tuleb valmistada ise. Mõnes leibkonnas aga on endiselt surve kõigile õigeks ajaks õiged (ja piisavalt hinnalised, et keegi ei solvuks) kingitused leida suur.

tumblr_my890eVPK41spm17no1_500

Lühidalt – jõulude aeg on lisaks nunnudele lumehelvestele, perega koosveedetud ajale ja puna-rohekirjutele dekoratsioonidele paljudele ka ohtra stressi aeg. Rahastressi aeg. Kingistressi aeg. Mõttetutest kingitustest ja üleliigsetest kingipakkidest tuleneva prügi ja rusuva ökoloogilise jalajälje aeg. Paljudele Värske Aju lugejatele ilmselt ka südametunnistuse stressi aeg. Ühest küljest tahab igaüks oma lähedastele rõõmu valmistada, aga teisalt hoiduksid paljud tarbimisühiskonna rattalt kõrvale kui vähegi võimalik. Tahaks kinkida seda, millest on kasu, mis ei raiska ja mis on tähenduslik. Kui võimalik, tahaks kinkides teha ka head. Allpool lahkangi natuke eetiliste kinkide teemat läbi arengukoostöö dilemmade. 

Eetilised kingitused ja hea tegemine läbi arengukoostöö projektide toetamise. See on vastuoluline teema, ma olen nõus. Ja kes soovib lugeda, millised on arengukoostööle annetamise mündi erinevad küljed, võiks lugeda väga pikka (ja tänu sellele ka põhjalikku) artiklit pealkirjaga  “Stop Trying to Save the World. Big ideas are destroying international development.” Lühidalt kokku võttes – liiga suured, universaalsed ja säravad ideed (mudelid), mis tõotavad õitsengut kõigile (näiteks kõigile koolilastele tasuta õpikute jagamine või põhjaveepumpade rajamine kõikidesse Aafrika kõrbeküladesse) ei toimi igas kohas ja alati ühtemoodi. Teisisõnu – toimivad (ja tõeliselt “head tegevad”) lahendused arengukoostöös on rätsepatöö kogukond kogukonna haaval.

Kõrvalepõige nr 1. Selleks, et väita, kas mingi arenguabi lahendus teatud kultuurikontekstis toimib (näiteks viidates samale artiklile – et kõhuussi rohi parandab laste kooliskäimist ja elu jooksul teenitavat raha), peavad arenguabi andvad organisatsioonid tegema palju uurimistööd – süvenema, katsetama, koguma võrdlevaid andmeid. Sisuliselt teadust tegema. See tähendab raha “kontorite” tööshoidmiseks, spetsialistide palkamiseks jne. Seda raha annetajad organisatsioonidele (a’la UNICEF jmt) anda ei taha. Annetajad tahavad näha, kui mitu sooja tekki või kõhu-usside tabletti nende annetuse eest osteti hoolimata sellest, kas on veoauto juhti, kes tekid ka kohale toimetaks või medõde, kes tabletid laiali jagaks.

Jah, tõsi on, et mittetulundussektori rahaskeemid ongi teinekord segased ja harvad pole ka juhtumid, kus “kontori-rahasid” kasutatakse sulaselgeks turismiks ja aferismiks. Pätte leidub igas seltskonnas. Aga tsiteerides ühte ärimeest, kelle nime ma ei suuda meenutada:

“parem vahel petta saada, kui eluaeg kõiki kahtlustada.”

Kõrvalepõige nr 2. Kõige väärtuslikum asi, mida jõulude ajal “head tehes” kinkida on aeg ja järjekindlus. Püsikorraldus. Läbi aasta koerte varjupaigas koerte jalutamine, mitte ainult 22. detsembril, et end veidi parema inimesena tunda. Lastekodule 10 roosa Furby asemel oma vabu pärastlõunaid kinkida, et mõnel õpiraskustega lapsel kodutöid aidata teha. Osaleda ELFi talgutel ja annetada neile piisavalt suur summa, et maksta mõne juristi kuu tasu, mitte piirduda postkaardiga (mis on ka üliäge!). Saate aru küll… Ja sellepärast ongi aeg ja järjekindlus kõige haruldasemad kingid, nad on tõepoolest kallid, meil ei ole enamasti seda rikkust.

Kusjuures see ei tähenda, et ühekordset heategu ei peaks tegema. See on ikkagi parem kui mittemidagi. Süümepiinad teemal – äkki ma annetasin liiga vähe – ei ole kuigi mõistlikud.

Kõrvalepõige nr. 3. “Enne kui Eestis kõik korras pole ma küll mingitele … midagi ei anneta!” ning seejärel kõigile oma sugulastele Prisma 20 eurine kinkekaart osta ei ole loogiline tegutsemine. Esiteks pole vaja võrrelda asju, mis pole võrreldavad (Süüria sõjapõgenike ja Eesti vähekindlustatud perede lapsi, näiteks). Teiseks – kui sa põhimõtteliselt ei taha annetada, siis ära tee seda, mitte ära räägi sellest, mis kõik maailmas tegelikult parandamist vajab. Vingumine pole kedagi paremaks inimeseks teinud. Kolmandaks – ka Eesti vähekindlustatud perede lapsi on võimalik täitsa tõhusalt aidata, kui selleks vähegi vaeva viitsid näha.

“Parem aitan oma vanaema!” jah, väga õige, kui ta vajab abi, siis peaksidki temast alustama.

Arengukoostöö, mis toetab päris inimesi ja proovib anda kala asemel õnge. Mulle tundub, et Mondo on midagi sellist suutnud tekitada. Ühelt poolt on Eesti lihtsalt nii väike, et seda, kas vabatahtlikud kuskil Keenias päriselt tööd teevad või niisama logelevad saab juba paari õige märksõnaga sotsiaalmeedias kindlaks teha. Teiseks on nende pakutavad eetilised kingitused üsna isiklikku laadi ja võimaldavad inimesel ka järgi kontrollida, kas ja kuhu nende rahasüst läinud on. Näiteks saab toetada õpilaste kooliteed, maksta Kongo küla arvutikursuste eest, osta Afganistani lesknaisele kits, toetada välikäimla ehitamist Afganistani koolile jne. Sarnaseid kingivalikuid pakub ka näiteks Oxfam.

tooted2
Käsitööd Mondo tootevalikust. Telliskivi loomelinnakust leiab ka nende kontori, kus asju oma sõrmede vahel enne ostmist pisut keerutada saab.

Abstraktse tänukirja asemel võib endale soetada ka midagi vajalikku, mis pakuks töö tegijale õiglast tasu: käsitööna valminud korve, ehteid või kosmeetikat. Muuda Maailma kodulehelt leiab selle kohta veel palju infot.

Ja kui tõesti ühtegi mõtet ikkagi ei tule, et mida kinkida, siis mõtle enne kingi soetamist:

  • Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanud inimene, siis pole ilmselt vaja talle kingituse väärtuse ja välise säraga muljet avaldada. Ammuta ideid käesolevast artiklist.
  • Kui kingisaaja on majanduslikult hästi toimetulev täiskasvanu, kes hullult solvub ja vihastab, kui kingituse väärtus ja väline sära talle muljet ei avalda, siis… pole sellest artiklist ilmselt väga palju abi. AGA sa võid siiski hoolitseda selle eest, et kingitus on õiglasest kaubandusest...
  • Kui kingisaaja ei ole majanduslikult hästi toimetulev, siis äkki on tal mõni hästi konkreetne ja lihtsasti teostatav soov? Tasub küsida.
  • Kui kingisaaja on laps, siis tasub talle kinkida midagi, mis valmistab talle rõõmu, aga on päritolult õiglane ja/või last arendav (Raamat? Lauamäng? Ehitusklotsid? Loomaaia aastapilet? Suusad?). Tüdrukute/poiste dilemmasse ma üldse ei hakka laskumagi.

    eesti-taheklotsid
    Arendavad tegevused lastele
  • Kui kingisaaja on teismeline, siis suhtle temaga. Võib-olla sobib tema protestimeelsusega Afganistani lesknaiste ja koolitüdrukute toetamine. Kui mitte, siis kaalu FairPhone’i ja ühiseid elamusi (raju talvematk ja sinna juurde kuuluv . 😉 )
  • Kui kingisaaja on “keegi loosiga,” siis olgu see kingitus vähemalt söödav/joodavelamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega.
  • Kui kingitus peab olema ise tehtud, siis olgu tal ka mingi praktiline tarve ja kasutatagu tema tegemiseks midagi, mis sul juba praegu kodus olemas on. Kui sa just pole suurepärane maalikunstnik või kingisaaja konseptuaalse kunsti fänn, siis tasub ebamäärased “laheda välimusega” taiesed valmistamata jätta, veel vähem sellised, mille tegemiseks enne kolm tundi šoppama peab…
http://www.dreamstime.com/royalty-free-stock-photos-painting-numbers-image4687338
Numbrite järgi maalimine ei pruugi olla see “isetehtud kingitus,” mis kingisaaja käsi kokku lööma paneb. Aga mine sa tea…
  • Kui tahad kinkida “midagi originaalset” siis ära panusta Yüski “naljakate asjade riiulile” või mõnele muule riiulile, mis sisaldab plastmassist valmistatud imelikke asju, mida inimene pärast jõulupaki avamist enam kunagi näha ei taha. Proovi lähtuda kingisaajast ja tema huvidest – söödav, joodav, elamuslik ja väikse ökoloogilise jalajäljega kehtivad ka siin (saada ta kokanduskursustele, korralda talle kokkusaamine tema lemmikkirjanikuga, tee tema vannitoas remonti).
Allalaaditud fail
Rinnahoidja soojendaja

Veel mõtteid: no gift-christmaseetiliste kingituste top10 ühelt Austraalia lehelt; eetiline mood siin ja sealpool, natuke hipsterimaid mõtteid, lihavabad jõulud, mis tõotavad nii elu kinkida kui ka, olgem ausad, raha kokku hoida ja pikemas perspektiivis kasvuhoonegaase vähendada.  Hakka loomaaialooma vaderiks. Ja veel üks hästi pikk nimekiri headest mõtetest, mida jõuludeks kinkida.

Häid pühi! 🙂

“Traditsiooniline” loomade ärakasutamine

Maal on ääretult paju eri liike organisme. Erinevate arvestuste kohaselt vähemalt 10 miljonit. Kuna looduslikku mitmekesisus järgib evolutsiooni, muutuvad need numbrid koguaeg. Uusi liike tekkib juurde ning mõned paratamatult kaovad. Iga päev juhtub mõne liigiga nii, et pärast ca 3.6 miljardi aastat katkematut arengut, kaovad nende erilise variatsiooni esindajad jäädavalt.

mass_extinctions
Rohelisega on märgitud keskmine looduslik väljasuremiste tase (nö väljasuremiste taustafoon, background extinction rate – ingl. k.), musta joontega konkreetse perioodi väljasuremiste hulk taksonoomiliste perekondade kaupa. Eristuvad viis piiki ning paljude teadlaste arust on inimtegevuse tagajärjel nüüd kätte jõudnud kuues – mida sellele graafikule kantud pole.

Maailma Looduse Fondi (WWF) sõnul kaob aastas vähemalt 10 000 erinevate organismide liiki. See on kuskil 1000 kuni 10 000 korda kiirem liikide kadu kui võiks taustafooni järgi eeldada. Seda on eriti hästi märgata loomade puhul, peamiselt seetõttu, et nad on suured ja kergesti meeldejäävad. Käimas on kuues massiline loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja süüd pole vaja kaugelt otsida.

958366620
Mida “kuues väljasuremislaine” endast kujutab? Kliki pildile ja vaata lähemalt ZMEscience artiklist.

Inimene on looduse mitmekesisusele kahjulik väga mitmel eri moel. Koos meie endi liikumisega mööda Maad oleme viinud eri liike uutesse ökosüsteemidesse, tapnud hulgaliselt ilusaid või maitsvaid loomi ning häirunud looduslikku tasakaalu isikliku kasu nimel. Galapagose saarestikus asuval Isabella saarel tuli näiteks viimasel kahel kümnenditel hävitada umbes 100 000 kitse (Projekt Isabella). Sealne ainulaadne loodus ei suutnud nende sisse toodud loomade surve tõttu lihtsalt enam toimida. Lisaks oleme me olnud üsna edukad ka erinevate ökosüsteemide hävitamises. Näiteks järjest enam metsamaad hävitades ning linnu, põlde ning rohumaid luues, oleme me kaotanud täielikult lugematul arvul liikide elupaiku. Nad surevad välja, kuna neil pole enam kuskil elada. Clive Pointing kirjutab oma “Maailma rohelises ajaloos” (ja “Uues maailma rohelises ajaloos“) väga mitmetest inimtegevuse tagajärjel fataalselt muutunud ökosüsteemist – olgu need siis aja jooksul hävitatud viljakad mesopotaamia põllumaad, mille asemel laiub soolakõrb või Vahemereäärsed lopsakad tammemetsad, kus asemele kasvanud makkiavõsas nüüd vaid maiaid kitsi võib kohata.

Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees
Mõnel juhul võib inimmõju ka looduslikku mitmekesisust suurendada. Erinevad poollooduslikud (ehk harva niidetavad või vähe karjatatavad) niidukooslused, mida ajalukku kaugemale tagasi vaadates “hooldasid” Euroopas piisonikarjad, oleks tänapäevases Euroopas ilma inimeste kaasabita ilmselt olemata. Tänu targale tegutsemisele hoitakse põnevad taimekooslused ilma ülemäärase fossiilsete kütuse põletamiseta alal (veise)karjatamisega. Pildil Pärnu linnalehamad, kes Pärnu linna rannaniite “hooldavad.” Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees

See kõik on ääretult ebameeldiv ent üks teema on mind läbi aastate tõsiselt keema ajanud. Võib-olla on see seotud minu põlgusega irratsionaalsuse vastu. Ehk on põhjus hoopis aga selles, et ohustatud on peamiselt suured, ilusad ja tuntud loomad. Igatahes ajab sellest kuulmine mind alati väga vihaseks. Tegu on elusolendite hävitamisega traditsiooniliste uskumuste tõttu, millel puudub igasugune teaduslik tõestus ning mis pärinevad tuhandeid aastaid vanadest muinasjuttudest.

Ma saan aru, et on palju inimesi, kellele igasugune loomade tapmine ja kasutamine on vastumeelne. Ma mõistan neid inimesi. Teisalt olen ma aga realist ja tean, et inimene on segatoiduline. Inimene saab liha süües hõlpsasti kätte palju eluks vajalikke toitaineid ning söödud loomadest järgi jääv nahk ja luud on sobilik materjal, millest vajalikke esemeid valmistada. Ajalooliselt on need materjalid olnud paljuski asendamatud (loe varasemast Värske Aju artiklist, kuidas elevandiluu asendamiseks piljardikuulides leiutati tselluloosnitraat – üks plastide eelkäia). Minu jaoks on sealjuures aga väga oluline, et me võtame looduselt vaid nii palju kui vaja (ja nii vähe kui võimalik). Et me ei piina loomi, ei kasvata neid ainult mingil puhtalt esteetilise põhjusel ja kui me oleme kord juba loodusest üle käinud, ei ole järel vaid laastatud maa.

Traditsiooniliste uskumuste tõttu loomade hävitamine on minu jaoks midagi muud. Läbi ajaloo oleme me antropotsentristlikult loodusele tähendust loonud – tihti viisil, mis modernsesse teaduslikku maailmapilti ei sobi. Tugev loom on seotud jõuga, kaval loom tarkusega jne. Lisades sinna juurde meie vähesed teadmised kõige elusa osas enne teadusliku meetodi võidukäiku ja tahtmatuse lasta traditsioonidel surra ning jõuamegi olukorrani, kus impotentsi „ravitakse“ tänini tiigri peenise abil.

Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer
Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer

Looduses on säilinud tänaseks umbes 3200 tiigrit. Nende arvukus on vähenenud pidevalt. Suur ja jõuline kaslane, ilusa karvaga, on läbi ajaloo inimestes palju emotsioone tekitanud. Ka tänapäeval on nende nahad, kondid, hambad, küüned jm väga nõutud ning osa Aasia traditsioonilisest meditsiinist. Inimesed loodavad lahti saada valudest, needustest ning impotentsist, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid. Tiiger peab surema, inimese tervis ei parane ja kasu saavad ainult salakütid ja vahendajad.

Siberi muskushirv. Foto: Nikolai Usik
Siberi muskushirv. Foto: Nikolai Usik

Sarnane lugu on ka Aasias elutsevate muskushirvedega – kõik seitse liiki on kiirelt vähenemas. Kuigi nende liha peetakse kohalikuks delikatessiks, on nende kahanemise põhjus hoopis muskusnäärmetes, mis liigile nime annavad. Muskust, mis nad eritavad on kasutatud parfüümides ning kuigi tänapäeval on olemas sünteetilised alternatiivid, jätkub jaht siiani. Kohalikud traditsioonilise meditsiini müüjad lubavad, et muskus ravib südame ja veresoonkonna haigusi ning hingamisprobleeme. Hirve muskus on tuntud ka kui afrodisiaakum ja legendide järgi kasutasid kuninglikud perekonnad seda parfüümina. Reaalne meditsiinile mõju sellel muidugi aga puudub.

Valge ninasarvik. Foto: Joachim Huber
Valge ninasarvik. Foto: Joachim Huber

Huvitav lugu on ka ninasarvikuga. 20-ndal sajandil olid kõik 5 ninasarvikute liiki väljasuremisohus. Arvati, et nende sarvest tehtud pulbrist on kasu palaviku ning vererõhu langetamisel. Teaduslikud tõendid seda järjekordselt ei näidanud ning õnneks eemaldas Hiina 1990-ndatel ninasarviku sarve ravimite tootmiseks sobilike ainete nimekirjast ning ninasarvikute arvukus hakkas jälle kasvama. Järjekordne muutus toimus aga üsna hiljuti kui Vietnamis levis kuulujutt, et ninasarviku sarv ravis kellegi väga tähtsa isiku surmava maksavähi. Salaküttimine tõusis taaskord ning ninasarvikud on jälle äärmises ohus (2013 aastal salakütiti rohkem ninasarvikuid kui kunagi varem meie kaasajal!).

Papua New Guinea, PNG, painted faces native people
Paapua Uus-Ginea põliselanikud on aastatuhandete jooksul endale värvikaid kostüüme teinud paradiisilindude sulgedest. Selle tegevuse tagajärjel on osad paradiisilindude liigid juba välja surnud. Siiski on traditsioonilisi eluviise viljelevad kohalikud hõimud suhteliselt väiksearvulised ja paradiisilinde täielikult hävitada suutnud pole. Kuid kui paradiisilindude suled muutuksid “liiga trendikaks” poleks globaalse turu tingimustel neil enam praktiliselt mingit elulootust. Kogukondlikute traditsioonide ülekandmisel turumajandusse peab olema äärmiselt ettevaatlik. Pildile klikkides saad lugeda rohkem paradiisilindudest ning sellest, mis need uskumatult ilusad linnud nii haruldaseks teeb.

Selliseid lugusid on kahjuks palju ja see teeb mind väga kurvaks. Traditsioonid võivad olla ilusad asjad. Lähenedes neile ratsionaalselt võivad nad meid ühendada millegi suuremaga ja vanemaga kui me ise. Järgides aga pimesi muinasjutte minevikust, ei saa nad aga kuidagi õigustada looduse mitmekesisuse ohustamist. Meie oleme ka loomad, osa loodusest, osa keerukatest ökosüsteemidest, osa planeedist. Hoolimata sellest, kas sa oled taimetoitlane, loomaõiguste aktivist või põhimõttekindel burgeri sööja, loodus vajab austust. Ja loodus vajab ka ratsionaalset lähenemist ning kõik, mida me loodusest võtame peab olema mõistlikult põhjendatud. Taunime siis ajast ja arust mõtlemist, mis seostab tiigri peenise inimese potentsiga ja leiab, et see on piisav põhjus üks suur ja ilus ohustatud loom tappa. Ajalugu on mitme valusa õppetunni najal näidanud, et meil on elusatest loomadest (ja ellu jäänud liikidest) palju rohkem “kasu” kui nende pulbristatud kehaosadest. Tihti saadakse alles liigi ajaloohämarusse vajudes aru, kui suurt või olulist rolli ta mängis oma ökosüsteemis. Ajalugu on ühtlasi näidanud (ja teadus tõestanud), et Viagra on palju parem potentsiravim.

“Anyone who has accustomed himself to regard the life of any
living creature as worthless is in danger of arriving also at the
idea of worthless human lives.” – Albert Schweizer

Kuidas valmivad meie riided?

Postitus valmis minu tekstiilikunstniku haridusega abikaasa Eva Krustoki ja Baltika Grupi kommunikatsioonijuhi Tiina Urmi abiga.

Savari maja rusud (Allikas: http://www.flickr.com/photos/40831205@N02/8731789941)
Savari maja rusud (Allikas: rijans)

Sattusin vaatama ABC Austraalia dokumentaali “Fashion Victims – Bangladesh”. Lisan video ka siia postituse lõppu, et saaksite seda ise ka vaadata. Selle keskseks teemaks on 2013 aastal Bangladeshis toimunud Savari maja kokku kukkumine, mille tagajärjel suri 1129 inimest ning üle 2000 inimese said vigastada. See õnnetus tiris kogu maailma fookuse moetööstuse tagamaadele ning spetsialistidele ammu teada probleemid hakkasid avalikkust südametunnistust üha enam kriipima.

Süüdlaste otsimine antud juhtumis on raske. Hajutatud vastutus ja läbi mitmete tarnijate töötamine annab igaühele võimaluse süü endalt veeretada kellegi teise kaela, ent lõppkokkuvõttes jagame me kõik seda süüd. Meie ühiskonnal on suur soov odavate ja uute ning trendikate riiete järele. Teisalt ka firmad, mis meile seda pakuvad, peavad ise kindlustama, et nende riided oleksid eetiliselt toodetud ning riigid, kus nende riided valmistatakse, peavad rakendama meetmeid, mis kaitsevad töötajaid ja keskkonda. Kahjuks on sügavaid probleeme igas lülis ning moetööstus on pikka aega olnud tähelepanust eemal, firmad tegutsemas nii nagu saavad, et konkurentsis ellu jääda ja rohkem riideid müüa.

Minu riidekapi sisu pärast postituse kirjutamist ning ülevaatuse tegemist (Foto: Ivo Krustok)
Minu riidekapi sisu pärast postituse kirjutamist ning ülevaatuse tegemist (Foto: Ivo Krustok)

Ma ei oska siinkohal anda ühtset vastust, kuidas moetööstus PEAKS toimima. Ma ei tea seda ning sellest võiks eraldi artikli kirjutada. See film pani mind aga mõtlema ning hakkasin uurima riiete kohta, mida ise kannan. Ilmselgelt nagu pildilt näha võite on mul neid päris mitu ja ka mina olen hea meelega pigem odavamaid variante valinud. Eriti pani mind muretsema Rootsis asuv Dressmann, kust olen hämmastavalt soodsate hindadega rõivaesemeid soetanud.

Sain teada, et Dressmann koos minu teise lemmiku poega nimega SOLO kuuluvad Norra firma Varner-Gruppen alla. Uurides nende kodulehti selgus, et Skandinaavia firmadele kohaselt on tegu üsna avatud firmaga, kes on avalikustanud oma koostööpartnerite ja tarnijate nimekirjad ning kes omavad mitmeid standardeid, vältimaks kehvasid ja keskkonda ohustavaid töötingimusi. SOLO müüb üldiselt väiksemate brändide riideid ning mitme puhul on kindlalt teada, et tootmisviisid on eetilised.

Kõige rohkem leiab minu riidekapist aga Eesti brändide rõivad – peamiselt Baltmani, Montoni ja Mosaici siltidega, kes kuuluvad kõik Baltika Groupi alla. Nende koduleheküljel on küll välja toodud, et nad arvestavad oma äritegevuses keskkonna aspekti, ent detailidesse pole laskutud. Ei suutnud leida ka nimekirja firmadest, kellelt nad riideid tellivad. Kuna firma on „kodune“ ning huvi nende riiete vastu on suur, otsustasin neile kirjutada. Lisaks tootmisahelale võimaldas see mul uurida ka Baltimaade suurimalt rõivafirmalt moemaailma telgitaguste kohta ning saada aimu sellest, kuidas asjad tegelikult käivad.

Kahtlesin, kas oma küsimustele väga sisukat vastukaja saan, pigem ootasin ilusa sisuga üldist mulli sellest kui korras ja kena kõik on. Õnneks oli minu küüniline eelarvamus alusetu. Minuga võttis ühendust Baltika Grupi kommunikatsioonijuht Tiina Urm, kes oli meelsasti valmis rääkima nii Baltikast kui ka keskkonnateemadest. Pidasime temaga ligi tunnipikkuse kõne ning sain palju targemaks. Püüan anda ülevaate meie vestlusest.

Kõigepealt sain selgust Baltika rõivatootmise kohta. 55% kogu nende toodangust valmib Euroopa Liidus. Sõltuvalt hooajast on kuni 40% sisseostutooted ehk siis disain tuleb Baltika/Eesti disainerite poolt, aga teostus viiakse ellu väljaspool Euroopa Liitu asuvatelt (suuremalt jaolt Hiina või India) tootjatelt. Lisaks on veel 5-7% valmistooteid, mida Baltika brändid ise ei disaini vaid tellivad valmis kujul teistelt firmadelt. Bangladeshi rõivatööstusega on seotud vähem kui 1% Baltika Grupi toodangust.

Kangad, millest rõivad disainitakse, on pärit Euroopast – 30% neist gigandilt nimega Mirogilio. Tiina sõnul on Mirogilo väga huvitatud, et nende toodetud kangad oleksid kõrge kvaliteediga ning heast toorainest. Baltmani ülikonnad aga valmivad Eestis väga kõrge kvaliteediga kangastest.

Jutust selgus ka tõsiasi, et moemaailma rattad käivad suurfirmade reeglite järgi. Suured tegijad nagu Inditex (kellele kuuluvad mitmed kuulsad brändid nagu Zara), H&M jt on need, kelle järgi asju paika pannakse. Loeb ikkagi see, kui palju sa tellid. Maailma mõistes on Baltika pisike ja seetõttu võrreldes suurte, turgu valitsevate tegijatega, äärmiselt piiratud tootmiskogustega opereeriv moetööstuse ettevõte.

Keskkonna ja eetikanõuete koha pealt rääkis Tiina seda: „Baltikal on paika pandud keskkonna- ning eetikanõuded ühtses juhendis tootjatele, kellelt tööd tellitakse – „Supplier manual“, see on kokkulepe, mille kõik tootjad peavad allkirjastama, enne kui Baltika nendega koostööd alustab. Manuaalis on täpselt määratletud, mis tingimustele tootmisprotsessid peavad vastama sh keskkonnaohutus ja töötingimused. Nii Baltika enda töötajad kui Baltika poolt palgatud agendid kontrollivad kohapeal nende tingimuste järgimist. Samas tuleb aru anda, et kuigi teeme omalt poolt kõik võimaliku, ei saa me 100% ulatuses kohapeal kõiki protsesse kontrollida. Siin peaks olema tegelik võim ja õigus riigi enda käes, kus tootmine toimub. Nii nagu ei saa Eestis mõni lääne päritolu firma või hankija hakata paika panema eestimaalaste töösuhteid ja –nõudeid ning määrusi, ei saa seda tegema hakata välisriigis organisatsioon, kes kohalike pakkujatega töösuhteid sõlmib.“

Suurtele tootjatele on moemaailmas valitsev olukord olnud kaua aega väga soosiv. Riikide ja liitude tasandil pole olnud asjad piisavalt täpselt reguleeritud ja tööstus on väga killustunud. „Kontrolli ja töötingimuste parandamist saab kohalikele tootjatele eeskätt ette kirjutada riik ja kohapealsed ametnikud. Lääne ettevõtted ei saa ega tohigi hakata riigis peremeest mängima. Kuid sageli tingib kohapealne ebastabiilne poliitiline olukord selle, et keegi ei määratle reegleid ega kontrolli nende täitmist – siis on suurtel tellijatel võimalik omalt poolt ühiselt survestades puudujääkidele tähelepanu juhtida ning tingimuste parandamist nõuda,“ sõnas Tiina. „Mitmed tootjad on valinud pideva hinnakonkurentsi tingimustes tee toota võimalikult odavalt, mis sageli tähendab tõsiseid järeleandmisi tööjõu tasus, tooraine kvaliteedis ja tootmisprotsessi ohutuses.“ Iga mõne aja tagant tuuakse uued riided letti ning inimesed jooksevad odavate hindade poole jälle rallit. Kahjuks on selline käitumine paljuski tingutud sellest, et kuu aja eest ostetud riided on uue allahindluse ajaks juba räbalad. Just siin peitubki Tiina sõnul tarbija tõeline jõud: „Kas nõuda kvaliteeti ja olla valmis selle eest ka õiglast hinda maksma, või nõuda pidevalt soodsamat hinda ning ignoreerides sellega kaasnevaid (vahetuid ning pikema-ajalisi) mõjusid keskkonnale, endale ja teistele.“

Ka Tiina oli neist probleemidest teadlik ning murelik. Ta võrdles kiirmoodi toidutööstusega: „Populaarsetes kiirtoidurestoranides ei saagi kunagi oodata samaväärse kvaliteediga einet kui gurmee restoranis.“ On selge, et ka Baltika kliendid tahavad võimalikult laia valikut riiete osas, ent ta toonitas, et kõige olulisem on siiski kvaliteet.

Küsisin lõpuks, mis on tema arvates olulisim, et globaalset olukorda moetööstuses muuta. Ületarbimine, riiete kvaliteedi üldine langemine ning inimeste ärakasutamine on suured probleemid. Olime mõlemad nõus, et lihtsat lahendust sellele probleemile pole. Populistlikud otsused nagu tootmise välja viimine kohtadest nagu Bangladesh võivad tuua rohkem kahju kui kasu, sest rohkem kui kolm neljandikku kohalikust tööstusest põhineb rõivatööstusel ning raha, mida see riiki toob, võib õigetes kätes palju head teha. „Enim saab siin paika panna riik – nõudes kohalikelt tootmisettevõtetelt inimväärsete töötingimuste tagamist, kuid kaudsemalt saab sellele mõju avaldada meist igaüks – läbi oma tarbimisotsuste.„

Tiina sõnas ka lõpetuseks, et tänaseks on suured tellijad seljad kokku pannud, et kohapealsete tingimuste parandamist kiirendada – loodud on www.ethicaltrade.org, mis seab karmimaid nõudeid tootjatele, et rõivatööstuses töötavate inimeste huve ja tervist kaitsta. Ka Baltika Grupi ’Supplier Manuali’ nõudmisi kaasajastatakse selle najal.

Seal ma siis intervjuu lõpus olin – rohkem küsimusi kui vastuseid ja lõpuks ka suure riidehunniku otsas. Kuigi suurema osa oma riiete eetilisuse osas võin ma end ilmselt rahulikult tunda. Olen loomulikult ostnud ka riideid H&M-ist, Reserved-ist ning nii mitmete teiste brändide poodidest, et ma isegi ei mäleta enam. Kõikide nende eetilisuses ma loomulikult väga kindel olla ei saa. H&M on küll palju juttu rääkinud sellest, kuidas nad püüavad riiete tootmist maailmas parandada ning olla väga eetilised, ent nende on seotud mitmeid moetööstuses olnud probleemid. Ilusat juttu võivad kõik rääkida ja tänu teadlikkuse tõstmisele on nad seda aina rohkem tegema hakanud. Loodan, et selle taga on ka reaalsed muutused, mille elluviimist tarbijad oma valikutega võimendada saaksid.

Põnev üllatus, mille ühe oma särgi seest leidsin. (Foto: Ivo Krustok)
Põnev üllatus, mille ühe oma särgi seest leidsin. (Foto: Ivo Krustok)

Mida lugeja sellest kaasa võiks võtta?  Esiteks vaadake ära dokumentaalfilm Bangladeshi juhtumist ja siis edasi peate ise mõtlema. Abiks võivad olla mõned küsimused, nagu näiteks:

  • Kui oluline on teile iga trendiga kaasas käia?
  • Kui kaua peaksid riided teie arvates vastu pidama?
  • Kui palju raha riietele kulutada?

Need pole lihtsat küsimused, aga kutsun teid üles alustama oma riidekapist ning mõtlema riietele, mida olete ostnud ja kandnud. Kui kaua ühe või teise firma teksapüksid vastu pidasid ja kui ilus oli üks või teine kampsun või kleit pärast kolmandat pesu? Mõtelge sellele ning tehke omad järeldused. Mina kavatsen teemat igatahes edasi uurida. Baltikale soovitan ma lõpetuseks ühte asja – oma kodulehele võite kindlasti rohkem infot tootmise kohta kirjutada. Häbeneda pole miskit ja pigem toob see teile kasu kui kahju.

Lisalugemist:

Eesti Vabariik kui ökosüsteem

Proloog. Hiljuti avaldas Postimees Roy Strideri arvamusartikli, kus autor arutles teemal „Eesti  kui ökoriik.“ Võrdluses Bhutaniga esitas ta oma nägemuse Eesti võimalikust tulevikust ning see innustas mind avama teemat isiklikust perspektiivist lähtuvalt. Lisaks Strideri ökoutoopiale inspireeris mind antud teemal kirjutama ka ülikooli seminari diskussioon sellest, kas laanerähnile saab hinnasilti külge panna ja kui, siis kas ta on haruldusest tulenevalt väärtuslikum kui suur-kirjurähn.  Intuitiivselt tundus mulle, et oma biotoobiga kooskõlas elav inimpopulatsioon ei peaks valima, kas säästa haruldast laanerähni toetav elukeskkond või leppida vaesema kooslusega, kus saab hakkama vaid vähemnõudlik suur-kirjurähn. Käesolevas lühiutoopias analüüsingi ma, kuidas aitaks riigi käsitlemine tervikliku ökosüsteemina tagada kestliku ühis- ja keskkonna. Millist EV saaks kirjeldada stressivaba ökosüsteemina? Lähtun teatud määral Constanza ja Millenium Ecosystem Assesment’i tulevikustsenaariumitest.

Riik kui ökosüsteem. Ökosüsteem on Arthur Tansley järgi elusolendite rühma interaktsioon neid ümbritseva keskkonnaga. Selge on see, et riik ja riigipiir on inimese poolt loodud mõisted, mistõttu on selline lähenemine juba eos mõnevõrra vildakas (nt. ökosüsteemide piirid ei kattu enamasti riigipiiridega, paljud veeökosüsteemid on traditsiooniliselt kujunenud inimühiskonna piirialadeks jne). Pealegi on inimene vaid üks väga paljudest elusolenditest, kes Eestis (ja mujal) oma biotoobiga suhestub. Hoolimata sellest on käesoleva essee lähenemine eelkõige inimkeskne, kuna essee eesmärk, nagu sissejuhatuses välja toodud, on anda positiivne arengustenaarium, mis sisaldab ka Homo sapiensi populatsiooni edukat edasikestmist. Riigipiirid võimaldavad aga eraldada mõtteliselt üht inimpopulatsiooni teistest.

Maakera algne taimestik
Taimkattevööndid ei kattu inimühiskonna püstitatud piiridega, mistõttu on riigi vaatlemine ökosüsteemina raskendatud.

Huvitaval kombel peetakse moraalselt vääraks inimesele hinna leidmist, küll aga nähakse praktilistel kaalutlustel kõvasti vaeva ökosüsteemi teiste osade hindamisega.  Küsis juba Aldo Leopold: „kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?” See asjaolu tekitas vajaduse eristada termineid „hind“ ja „väärtus“ – millest esimene on käesoleva essee kontekstis pelgalt rahaline suurus, teine aga hinnanguline omadussõna, millega võib aga ei pruugi kaasneda konkreetne number. Ökosüsteemi teenuste ja komponentide väärtuslikkusele, nii nagu ka paljudele inimühiskonna aspektidele, on hinnasilti väga raske panna. Seetõttu on ökosüsteemina toimiva riigi aluseks eelkõige arusaam looduse ja kultuuri erinevate aspektide (ise)väärtusest. [1] Annan endale aru, et Arne Naessi nägemus liikide iseväärtusest ei pruugi tänasel hetkel majandust oluliselt (veel) mõjutada, aga ka nt. Voltaire’i jt valgustusajastu tegelaste ideed hakkasid reaalsuses toimima märksa hiljem kui nad kirja pandi.

imekonn
Välja surnud kahepaikne, kes suutis oma järglasi seedekulgla ülemises osas kanda.

Lisaks iseväärtusele peaks inimene liigina aduma mitmekesise looduse olulisust ka kasvõi enda igapäevaste vajaduste rahuldamise ning teadusliku potentsiaali kaudu. Kuulus on näide Austraalia kahepaiksest, kelle pojad arenesid emakonna seedetraktis ning eritasid erilisi ensüüme, mis takistasid seedemahlade tööd. Kahjuks suri kahepaikse liik aga enne välja, kui teda piisavalt uurida jõuti ning meditsiini edendamiseks vajalikud bioloogilised protsessid jäidki välja selgitamata. Ümber ei saa ka elurikkuse kultuurilistest, esteetilistest ja sünergilistest aspektidest.

Loomulikult täidavad liigid kooslustes erinevaid rolle ja päiskivi liigi tähtsust on raske võrrelda nt. vähe-levinud võõrliigiga. See aga ei määra inimest „Jumala“ rolli, kus tal on õigus ühe või teise liigi kestmise üle otsuseid vastu võttu. Igal juhul on ökosüsteemina toimiva riigi üheks aluseks antud laiuskraadile omane optimaalne elurikkus, mille kestmine on igas mõttes väärtuslikum kui ajutise mugavuse loomine inimühiskonnale.

Tsentraalselt juhitud inimühiskond pole seni üksikisiku või keskkonna vaatepunktist suurt õitsengut endaga kaasa toonud, seega rääkides positiivsetest tulevikustenaariumitest, tundub usutavam, et nii üksikisiku rahulolu kui ka keskkonnaseisundi psüivuse tagab eelkõige tugev kogukond. Kogukonnakeskse lähenemise probleem on teatud määral killustunud maailm, kuid bioloogilise liigina on inimene siiski tugeva rühmavajadusega ja erinevaid generatsioone toetavad ning tugevad kogukonnad, on praeguses maailmas enamasti ka kõige pikaealisemad. Tsentraalselt juhitud ökosüsteemidest ei ole ma teadlik, kui välja arvata teatud inimese loodud religioossed lähenemised (nt Moosese 1. Raamat maailma loomine) või nt. Gaia hüpotees (kuigi viimane käsitleb eelkõige Maa isereguleerivust, mitte aga tsentraalset juhtimist).

Lisaks tugevatele kogukondadele (linnadele, küladele, linnajagudele jne), on väga oluline roll tugeval kodanikkonnal, ehk siis ühiskonnakorraldusel, kus iga liige omab õigust ja kohustust otsustusprotsessides teatud määral kaasa rääkida. Selline ühiskond peaks vältima Big Brother’i efekti tekkimist ning tagab ka väiksemate kulutustega siseriikliku julgeoleku.  Inimühiskonna iseärasusi arvestades tundub kaitsestruktuuride säilitamine ka pikemas perspektiivis oluline (kasvõi seetõttu, et kõik kogukonnad ei pruugi õigel ajal oma eluviise jätkusuutlikumaks muuta ja võib tekkida konflikte ressursside pärast).

Ilmselgelt vajab selline inimühiskond haritud inimesi ja täielikult uuenenud haridussüsteemi, mis ei tooda “praaki” (põhikoolist väljalangejad, madala enesehinnanguga, pettunud, vägivaldseid ja stressis noori; tugevat sotsiaalset  kihistumist jmt). Pehmem üleminek vajadus- ja väärtuspõhisele õppimisele peaks toimuma Soome koolimudeli jälgedes, kuid kaugemas tulevikus peaks lähenemine veelgi individuaalsemaks ja reaalsusega integreeritumaks muutuma (et koolis ei räägitaks enam, kuidas päris elus asjad käivad, vaid seal tegeletakski päriselt elamisega).

Hariduse puhul on oluline rõhutada, et väga oluline roll on loodusteaduste kvaliteetsel õpetamisel ja heal seostamisel sotsiaalteadustega (sh. majanduse toimemehanismidega). Arvestades asjaolu, et eestlasel on päris kõrged elamisstandardid, ei ole mõeldav, et kõik elamised unustavad tahvelarvutid ja mobiilsed bussipiletid ning kolivad maale permakultuuri viljelema. Pigem on tõeliselt jätkusuutliku ja turvalise ühiskonna osaks kaval ja „roheline“ tehnoloogia (techno-garden) ning seadusandlus, mis tagab majandustegevuse keskkonnamõjude adekvaatse ja mitmekülgse hindamise. [2] Permakultuurilt tasuks üle võtta aga terviklikku lähenemist põllumajandusele ning loodusliku ökosüsteemi integreerimist atropogeense mõjuga süsteemidega (nt. metsakultuurid – kasvõi mustikad – Eesti rahva kollektiivse loodusressursina).

Siinkohal on oluline ära mainida ka tervishoiu (sh. pereplaneerimisega) seotud aspektid. Ehkki Eestis on oma pindala kohta piisavalt inimesi, peaks ühiskond seda selgemalt teadvustama, mitte niivõrd rääkima iibe tõstmise vajalikkusest. Küsimus ei ole ju sündimuse tõstmises vaid pigem tema stabiilsena hoidmises, meie õnn, et me ei pea tegelema iibe langetamise või äärmiselt järsu languse tagajärgedega.

Loomulikult vajaks terviklik lähenemine riigile kui ökosüsteemile teistsugust majandamise süsteemi. Sellist, mis ei näeks ideaalset majandusseisu lineaarse tõusva funktsioonina, mis eirab reaalseid füüsilise maailma ressursipiiranguid ja seab eesmärgiks kõige suurema kasumi. Mida tähendab üldse kasum ökosüsteemis? Kõrgemat liiki energia (informatsiooni) teke?  Energia kasutamise suurim võimalik efektiivsus? Rahaline kasum tänases majandussüsteemis ei ole kindlasti võrdeline energia efektiivse kasutamisega.

zero waste
Zero waste mõtlemine ei ole enam utoopikute luul vaid järjest reaalsemaks muutuv tulevikustsenaarium.

Neoliberaalsele kapitalismile on teoorias loodud väga palju alternatiive, osa neist on ka mõningal määral läbi katsetatud (kommunism), kuid globaalselt püsivat kõlapinda pole neist seni ükski leidnud (kommunism on vaieldav teema, kuid välispoliitikas on ka vähesed järgijäänud kommunistlikud riigid allutatud kapitalismile). Enamike majandusteooriate probleem seisneb siiani ikkagi liiga ühekülgselt inim-ühiskonnakesksel lähenemisel ja mitte ökosüsteemikesksel lähenemisel. Rääkides stressivaba ökosüsteemina toimivast Eesti Vabariigist, põhineks ainuke mõeldav majandussüsteem ökoökonoomika ideedel, kus ressursikasutus on ideaalis tsirkulaarne ja seeläbi jäätmevaba (zero-waste), mis on juba olemuslikult jätkusuutlikum.

Tänaseni on jätkusuutlikkus ennekõike buzz-word, millel puudub sisuline tähtsus otsustusprotsessides. Jah, Brundtlandi raportit „Our Common Future“ mainivad kõik helgemad poliitmõtlejad, aga sammud reaalses elus ei kajasta tihti kokku lepitud ideaale. Seega on oluline ette kujutada, milline näeks välja kliimaksistaadiumis tiksub stabiilne Eesti Vabariik kui terviklik ökosüsteem. Olulisemad komponendid, mis ma oma essees välja tõin on:

  • Bioloogilise mitmekesisuse väärtustamine kui terve ökosüsteemi alus
  • Tugevad kogukonnad ja kodanikkond, väiksem tsentraliseeritus nii riigi kui tema instantside juhtimisel
  • Haridussüsteem, mis ei hälbi reaalses ühiskonnas toimivatest protsessidest
  • Tsirkulaarne majandussüsteem

Põhimõtteliselt ei näe ma niivõrd füüsilisi piiranguid sellise utoopilisena näiva süsteemi loomisel, pigem peaksid suurimad muutused toimuma inimeste väärtushinnangutes ja harjumustes, mis, ma annan endale aru, on kõige visamad kõigist maistest teguritest muutuma. Olles aga juba neljandat aastat põhikooli loodusainete õpetaja, olen ma täiesti veendunud, et intelligentset ühiskonda juba maast madalast kasvatades, on see täiesti võimalik.

Epiloog. Mis puutub Roy Strideri nägemusse ökoriigist, siis lühemas perspektiivis on see muidugi paljulubav idee, kuid pikaajaliseks eesmärgina ei oma ta sügavamat mõtet, sest ideaalis võtaksid ka teised riigid selle mudeli tulevikus üle ning siis poleks seda „veidrust“ enam kellelegi turustada. Tänane turism ei ole pealegi just kõige ökoloogilisem nähtus maailmas…

Kasutatud Allikad on üldiselt lingitud tekstiga, muud:

1)   Fenech, A.; Foster, J.; Hamilton, K.; Hansell, R. Captial in Ecology and economics: an overview.

2)   Azqueta,D; Sotelsek, D. 2007. Valuing nature: From environmental impacts to natural capital. Ecological Economics 63 (3007) 22-30.  

Inimgeograafiast, mobiilpositsioneerimisest ja säästvast linnaruumi planeerimisest – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa II

Mina olen Kaisa ning Värkse Aju liikmetest ainus geograaf, täpsemalt siis inimgeograaf. Bakalaureusekraadi omandasin siiski keskkonnatehnoloogia erialal ning suurem osa magistrantuuristki sai sel alal läbitud. Teatud hetkel muutusid minu huvid siiski selliseks, mis haakusid pigem inimgeograafiaga ning seetõttu langetasingi otsuse siduda edasised õpingud just Tartu Ülikoolis õpetatava geograafia erialaga ning sealse mobiilsusuuringute laboriga.

Alustuseks oleks võib-olla paslik lühidalt selgitada, millega üldse tegeleb inimgeograafia, kuna nii loogiline kui see mõiste ka ühele geograafile ei tunduks, on see minu mitte-loodusteadlastest ja –geograafidest tuttavates alati lisaküsimusi tekitanud. Niisiis, inimgeograafia (human geography) huvitub suuresti just inimtegevusega kaasnevate nähtuste ruumilisest korraldusest ja seejuures uuritakse just eeskätt ühte konkreetset nähtust ja selle korraldust defineeritud ruumis. Näiteks huvitab inimgeograafi inimeste liikumine linnas – mis võiksid olla need potentsiaalsed tegurid, mis koondavad inimesi enam ühte kohta. Siinkohal võib inimesi eristada ka vanuse ja rahvuse alusel gruppidesse jne.  Meie liikumine linnaruumis on suuremal või vähemal määral ikka seotud teatud valikutega ning meie tehtud valikud on sõltuvad erinevatest teguritest nagu vanus, sugu, rahvus, samuti linnaruumi struktuur, meie igapäevaelu korraldus, laste olemasolu jne. See nimekiri on väga pikk ning tänu sellele ongi inimeste ja nende käitumise uurimine väga keeruline. Kõiki tegureid, mis inimkäitumist mõjutavad, ei ole võimalik ühte mudelisse panna nende suure arvu ning teisalt ka raske mõõdetavuse tõttu. Siiski – milleks kõik see ja miks sellest üldse rääkida keskkonnablogis?

Vahest olete mõelnud sellele, miks te kasutate just seda poodi ja mitte teist või miks võetakse ette vahel pikki reise, et linnast välja saada. Vastused neile küsimustele võivad küll olla väga erinevaid, kuid kui inimeste liikumises on näha mustreid, on seda infot võimalik planeerimisel või poliitikakujundamisel ära kasutada. Näiteks võivad küsitlusuuringu tulemused uurijale anda informatsiooni selle kohta, et suur osa teatud linnaosa elanikke reisib päevas väga palju selleks, et oma ostud teha mõnes kaugemalasuvas suuremas poes. Keskkonnaaspektist oleks siiski pikemas perspektiivis kasulikum, et need inimesed saaksid oma ostud tehtud kusagil lähiümbruses. Samuti on võimalik olukord, kus haljasalade vähesus linnas tingib selle, et inimesed sõidavad tihedamini linnast välja – teatud osa sellest liikumisest oleks ehk võimalik vältida, kui muuta linnaplaneeringut ning –haljastust. Ilmselt on mu jutu iva kohale jõudnud – inimeste liikumisega kaasneb paratamatult ka energiatarve ning vahel võib see väga suureks kasvada. Inimeste mobiilsus ei ole kindlasti mitte ainus valdkond, millega inimgeograafia tegeleb, kuid see on just see valdkond, millega mina mobiilsusuuringute laboris tegelen ja millest ma alljärgnevalt ka natukene rohkem räägin.

Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute labor kasutab inimeste mobiilsuse uurimiseks viimasel ajal enam mobiilpositsioneerimise andmestikku, kas siis passiivset või aktiivset. Oma magistritöös kasutan ise passiivse mobiilpositsioneerimise andmeid, mis tähendab seda, et koostöös Eesti mobiilioperaatoritega on võimalik teha tagasiulatuvalt kõnedeeristus, mis näitab, millisel ajahetkel ja millise mobiilimasti teeninduspiirkonnas on teatud telefoninumbrilt kõne tehtud. Siinkohal olgu öeldud, et saadud andmete põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kes on see konkreetne inimene, kes kõne teostas, sest uurijale kättesaadavas andmebaasis puudub info, mis võimaldaks sellist teavet koguda. Kogutud info põhjal on aga võimalik teatud täpsusastmega teada saada, kus asub inimese kodu (piirkond, kus on argipäeviti pärast viit tehtud enamik kõnesid) ning kus töökoht (enamik kõnesid teostatud enne kella viit argipäeviti). Lisaks on meil võimalik panna kõik need kõnetoimingud kaardile ja vaadata, kui suur on inimese tegevusruum – kus ta liigub ja kui suur see ala on, mida ta igapäevaselt kasutab. Analüüsitavad andmed on võimalik panna põhjuslikku seosesse mitmete teguritega nagu näiteks uuritava linna linnaruumi struktuuriga. Eeskätt huvitavad meid energiasäästu seisukohalt just sellised tegurid, mida oleks võimalik kas planeeringute või keskkonnapoliitiliste otsustega mõjutada.

Oma magistritöös keskendun just sedatüüpi reisidele, mis otseselt ei kuulu inimese igapäevasesse teguvusruumi ning on mõjutatud pigem vähempraktilistest valikutest. Seda eeskätt seetõttu, et sellist mobiilsuse osa ei ole veel väga palju uuritud ning selle osakaalu hinnatud. Saadavad andmed võimaldaks luua keskkonnapoliitika kujundajatele parema ettekujutuse inimeste liikumistest ning nende vajadustest, mis omakorda on tugevas seoses ka inimeste energiatarbega.

Andmetöötluse võlud. PhD Comics Jorge Cham.

Tuuleenergia vs. looduskaunite kohtade esteetilise väärtuse säilitamine I osa

Margot Müürsepp, kelle sulest ilmub kaks artiklit eestlaste suhtumisest tuulikutesse, kaitses juunis 2012 TTÜ-s magistrikraadi linna- ja keskkonnaökonoomika erialal lõputööga „Demand of Estonian Full Age Population for Estonian Coast in its Natural Condition Without Wind Turbines: A Contingent Valuation Study“ (Eesti täisealise elanikkonna nõudlus loodusliku, ilma tuulegeneraatoriteta ranniku järele: tingimuslik hindamine). Margot teostab uuringuid keskkonnaökonoomika vallas ning kavatseb jätkata ka PhD õpingutega. Koostöös Üllas Ehrlich’ga ilmuvad sel aastal ka 2-3 artiklit sama uurimuse kohta. Uurimustöö tulemusi presenteerib ta ka 28-30- juunil toimuval Värska konverentsil (Majanduspoliitika Euroopa Liidu riikides – aasta 2012 ).

Tuulikud on olnud osa Eesti kultuurmaastikest juba sajandeid.

Tuulikute planeerimisest Eestis – kas sellist rannikut me tahtsimegi: huvide konflikt arendajate ja elanike vahel. Tubli Eesti on 10 aasta jooksul teinud märkimisväärseid edusamme tuuleenergia arendamises. Juba 2009-ndal aastal toodeti 22,8% rahvuslikust energia kogutarbimisest taastuvatest energiaallikatest. EL’i siseselt seatud eesmärk Eestile on toota 25% rahvuslikust energia kogutarbimisest taastuvatest energiaallikatest alles 2020-ndaks aastaks – eesmärk saab ilmselgelt tugevalt ületatud. Innovatiivne Eesti on kindlasti riik, mille üle võib iga elanik uhkust tunda. Arvata aga, et kiire arengu nimel millesti loobuda ei tule, oleks naiivne. Küsimus ei ole mitte tuuleenergia positiivsetes mõjudes õhukvaliteedile ning panuses riigi energiasõltumatusesse, vaid selles, kas eestlased on valmis loobuma kaunitest rannikuvaadetest?

Arendusfirmade plaanid tuuleenergia arendamiseks lähiaastatel on vägagi ambitsioonikad. Kui 2011 aasta lõpuks oli Eestis rajatud 20 maismaa tuuleparki koguvõimsusega 184 MW, siis 2014 aasta lõpuks on plaanis rajada 37 uut tuuleparki 21-kordistades Eestis töötavate tuuleparkide koguvõimsuse ca. 3800 MW’le. Vaid kolm uutest parkidest on planeeritud avamerre, ülejäänud Eesti rannikualadele.Ala, kus Eestis on tuulenergia tootmiseks sobilikud tuuletingimused on väike: 2 km laiune rannariba põhjarannikul ning 20 km laiune maatükk läänerannikul. Ligikaudu 90% sellest alast on seni olnud inimtegevusest puutumata. Tänu looduslikkusele omab Eesti rannik kõrget esteetilist väärtust ning sealne floora on tihti teadlaste uurimisobjektiks. Ülalmainitud plaanide täitmise korral kaetaks aga rannik tihedalt metallkonstruktsioonidega. Visuaalne reostus on kohane termin säärasele looduse muundamisele.

Küsimus ei ole kindlasti selles, kas tuuleenergia on põhimõtteliselt hea või halb, vaid selles, millised alad on sobilikud tuuleparkide rajamiseks. Tuuleenergia rakendamises rohkem kogemust omavad riigid on teinud planeerimisprotsessi niivõrd läbipaistvaks, et avalikkus teab täpselt, mis lähiaastatel plaanis on. Veelgi enam, avalikkust kaasatakse planeeringute koostamisse enne viimaste kinnitamist omavalitsuste poolt. Kõne alla ei tule tuuleparkide rajamine kõrge esteetilise ja/või kultuurilis-ajaloolise väärtusega aladele – nii on olukord nt Taanis ja Saksamaal.

Eesti tuulepargid asuvad valdavalt rannikul.

Eestis seevastu on arendusfirmadel ning KOV’del palju vabam voli: avalikku diskussiooni ning elanikkonna kaasamist planeerimisse pigem välditakse. Rahvusvahelised uuringud on ju aga tõestanud, et üldine toetus rohelise energia tootmisele ei ole võrdsustatav toetusega lokaalsete projektide suhtes. Mitte väga üllatavad on tulemused erinevatest uuringutest, et inimesed on valmis maksma selle eest, et kõrge esteetilise väärtusega alasid ei ehitataks täis tehiskonstruktsioone. Kusjuures Eestis on olukord sama: €23,4 miljonit aastas on hind, mida täisealised eestlased kokku on valmis maksma selle nimel, et säilitataks looduslik ranniku vaade. Kaunis loodus on keskkonnakaup, mida me kõik tarbime puhates, sportides, sõpradega meelt lahutades. Ärgem unustagem loodust hinnata.

Tööstuslikke tuuleparke on etem nimetada tuulefarmideks.

Tuuleenergia rakendamine on kahtlemata tervitatav. Aktsepteeritav ei ole aga Eesti kauni ranniku laialdane koormamine tehiskonstruktsioonidega. Mõtlemisainet jagub siinkohal nii riigile, arendajatele kui ka kodanikele. Riik peaks, võiks ningka saaks muuta avaliku diskussiooni kohustuslikuks. Arengufirmad peaks, võiks ning ka saaks proaktiivselt kogukondi kõnetada ja inimesi üleskutsuda osalema sobilike alade valmisel. Kodanikel on õigus ja ka võimalus oma arvamust avaldada. Eestlaste huvide seismise eest peaks aga hoolt kandma riik seades rangeid tingimusi tuuleparkide planeerimisprotsessile.

Lisalugemist

Grahama, J. B., Stephenson, J. R., Smith, I. J. (2009). Public Perceptions of Wind Energy Developments: Case Studies from New Zealand. – Energy Policy. 37, 3348–3357.

Hunt, L. M., Haider, W. (2004). Aesthetic Impacts of Disturbances on Selected Boreal Forested Shorelines. – Forest Science. 50(5), 729-738.

Pettersson, M. (2006). Legal Preconditions for Wind Power Implementation in Sweden and Denmark. – Luleå University of Technology. [WWW] http://pure.ltu.se/portal/files/264767/LTU-LIC-0612-SE.pdf (30.04.2012)

Selg, V. (2006). Mida oleme tuuleenergeetika arendamisel teinud valesti? Kuidas minna edasi. – Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine. Seitsmenda konverentsi kogumik. Tartu.

Swofford, J., Slattery, M. (2010). Public Attitudes of Wind Energy in Texas: Local Communities in Close Proximity to Wind Farms and Their Effect on Decision-Making. – The Institute for Environmental Studies. Texas.

Tsoutsos, T., Tsouchlaraki, A., Tsiropoulos, M., Serpetsidakis, M. (2009) Visual Impact Evaluation of a Wind
Park in a Greek island. – Applied Energy. 86, 546–553. Tuuleenergia. – Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni kodulehekülg. [WWW] http://www. tuuleenergia.ee (10.04.2012)

Vaab, T., Keerberg L., Vaarmari, K. (2010). Tuulikud ja tuulepargid Eestis. Senine planeerimine. Probleemid. Ettepanekud lahendusteks. – Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Roheline Liikumine. Tartu [WWW] http://www.eko.org.ee/wp-content/uploads/2010/06/Tuulikud-ja-tuulepargid-
Eestis.pdf (14.03.2012)

Vaktsiinofoobid loobuvad enda ja oma laste vaktsineerimisest liiga kergeusklikult

Mingi hetk viskab ikka korralikult üle ja minu sisemine diskuteerija, keda ma üritan muidu vaka all hoida, saab vihaseks. Olen üritanud vaktsiinivastastele ja nende jutule läheneda mitut moodi: selgitada, kuidas nad asjadest valesti aru on saanud; harida neid pisiku ning vaktsineerimise teooriate kohta; ignoreerida neid; vaielda nendega kuni lihtsalt ei jaksa enam. Miski ei aita ja lõppkokkuvõttes lahkun ikka kehv maitse suus. Selle postitusega võtan ette järgmise proovi. Võtan meedias ilmunud artikli, mida on palju isegi lollakaks nimetada ning toon välja, milline manipuleerimine ja faktide väänamine tüüpiline vaktsiinofoobide argumentatsioon on. Nagu alljärgnevast jutust näha ei erine vaktsiinivastased eriti palju kreatsionistidest, globaalsete kliimamuutuse eitajatest, maailmalõpu ennustajatest ja teistest faktide väänajatest. Kui ratsionaalselt analüüsida ei oska, ei tasuks meediasse ronida. Algartikkel on siin: Lugeja: inimesed lasevad end ja oma lapsi liiga kergeusklikult vaktsineerida.

Väidetavad negatiivsed omadused

“Vaktsiinidel on nii palju negatiivseid omadusi, aga hoolimata selles lasevad enamik lapsevanemaid oma lapsi vaktsineerida. Kas see tuleneb teadmatusest, hirmust või tõesti on selliseid inimesi, kes usuvad 100% vaktsiini headusesse?”

Milliseid negatiivseid omadusi? Vaktsiinidel on tavaliselt nõrgad kõrvalmõjud, mis enamike jaoks möödub maksimaalselt madala palavikuga. Kui rääkida reaalsetest negatiivsetest omadustest, siis inimesed, kes on mingi komponendi vastu allergilised (ja need inimesed moodustavad populatsioonist väga väikse osa), võivad saada tugevama allergilise reaktsiooni. Selle tõttu ongi aga olemas arstid, kes selliseid asju uurivad ja nende kohta infot annavad. Enamik negatiivseid omadusi on fiktiivsed või nende mõju tugevasti üle pingutatud. Lisaks – kui autor kritiseerib isegi oma sissejuhatuses teadmatuse ja hirmu negatiivset mõju, siis miks ta ise mõlemat külvata otsustab?

Kes teab tõde?

“Inimesed, kes on vaktsineerimise vastu, teavad enamasti vaktsiini tagamaid ja kõrvalnähtusi, mis need endaga kaasa võivad tuua. Osad inimesed, kes pooldavad vaktsineerimist, suhtuvad negatiivselt nendesse, kes oma lapsi vaktsineerida ei lase, kuna arvavad, et tänu neile pole siiani saadud võitu vastavatest haigustekitajatest ning nende tõttu võib liikvele tulla uus haigusepuhang. Nad pole teadlikud põhjustest, miks need inimesed nii käituvad. Kindel on see, et vaktsiinid võivad mõjuda inimestele negatiivselt, sest vastasel korral oleksid need (tõenäoliselt) kõikidele inimestele kohustuslikud.”

Inimesed, kes on vaktsineerimise vastu ARVAVAD, et nad teavad vaktsiini tagamaid ja kõrvalnähtusi, mis need endaga kaasa võivad tuua. Ma ei ole suhelnud veel ühegi vaktsiini vastasega, kes oskaks isegi väga hästi seletada, mis asjad on vaktsiinid, kuidas nad toimivad, miks nad toimivad ning kuidas neid toodetakse. Antud artikli autor ei tundu olevat oma jutu põhjal erand.

Need, kes suhtuvad negatiivselt inimestesse, kes keelduvad oma lapsi vaktsineerida, saavad aga aru ohtudest. Esiteks sead sa enda lapse ohtu, ent see pole veel kõik. Sa sead ohtu ka teised lapsed, keda ei saa vaktsineerida (allergiad või erilised meditsiinilised tingimused, väga noored lapsed, keda pole veel jõutud vaktsineerida) ja ka mingil määral need, kes on vaktsineeritud. Kui liiga suur hulk inimesi ei lase end vaktsineerida, kaob rühmaimmuunsus. See on väga oluline mõiste, mis tuleks endale selgeks teha. Lühidalt öeldes, on enamik vaktsiinid kõige efektiivsemad siis kui mingi suur osa elanikkonnast on vaktsineeritud. Laste halvatuse puhul näiteks 80 – 86%, leetrite puhul 83 – 94% jne. Vaktsiinid ei ole ega saagi olla 100% efektiivsed. Kui aga enamik populatsioonist on vaktsineeritud kaob haigustekitajatel võimalus levida ning inimesed ei haigestu sellesse enam. See tagab kaitse ka neile, keda ei ole vaktsineeritud – muidugi ainult juhul kui rühmaimmuunsus säilib. Haigused ei ole kadunud, nende levik on lihtsalt takistatud.

Ka selle lõigu puhul on ilmselge, et faktide asemel kasutatakse umbmääraseid väiteid, mis ei ütle õieti mitte midagi. Muidugi võivad vaktsiinid mõjuda inimese tervisele negatiivselt aga see on väga harv juhus. Meeletult suures osas on nende mõju inimese tervisele aga väga, väga positiivne. Kui sa ei pea läbi põdema selliseid jubedaid haigusi nagu lastehalvatus, mumps või teetanus, võid sa ennast siin maailmas väga õnnelikuks pidada.

Tiomersaali surematu müüt

“Esimene põhjus, miks vaktsineerimisest hoiduda, on kindlasti see, et paljud vaktsiinid sisaldavad mürgiseid alumiiniumi ja elavhõbeda ühendeid, mis suuremates kogustes võivad põhjustada inimese surma.”

Palun vaktsineerige mu laps elavhõbeda vastu (raesidecartoon.com)

Tundub, et Eesti vaktsiinivastased pole veel päris viimase rongi peale jõudnud. Tõsi – elavhõbe vaktsiinides tiomersaali kujul oli väga suur diskussiooni punkt mõni aeg tagasi – praegu pole see enam aga teema. Peamine argument oli selles, et vaktsiinides olev tiomersaal tekitab lastel autismi. See toetus viimastel aastatel suuresti Andrew Wakefieldi teadustööle, mis eelmisel aastal lõpuks põhjalikult ümber lükati ning tema pettus paljastati. Loomulikult tunti meditsiinilises teaduses muret tiomersaali pärast kui paanika pihta hakkas. Selle pärast tehtigi meeletult palju teadusuuringuid tiomersaali ohtliku mõju kohta vaktsiinides ja mis siis leiti? Paanikaks pole põhjust. Teaduslik konsensus on endiselt, et tiomersaal ei ole vaktsiinides ohtlik inimeste tervisele. Sellest hoolimata on see eemaldatud enamustest vaktsiinidest, et inimeste murelikkust leevendada. Tänapäeval pead sa ikka otsima, et leida tiomersaaliga lastele mõeldud vaktsiin ning kogus, mille sa vaktsiinist leiad, on ikka kaduv-väike.

Uus lemmik element perioodilisustabelist on aga alumiinium. Mingi süüdlane tuleb ju ometi leida. Alumiinium on vaktsiinides selleks, et parandada immunsusvastust. Alumiiniumi on vaktsiinides aga väga vähe ja üksi teadustöö ei ole näidanud, et oleks põhjust karta alumiiniumi vaktsiinides. Alumiinium on muidugi mürgine ning ohtlik kehale aga mitte sellistes kogustes. Selleks, et alumiinium mõjuks tervisele ohtlikult peavad esiteks teie neerud olema väga nõrgad või mitte-töötavad ning te peate saama päris suuri alumiiniumi koguseid kuude või aastate kaupa. Kui see neli milligrammi alumiiniumi, mis beebi elu esimese 6 kuu jooksul vaktsiinidega sisse saab, teid hirmutab mõelge sellele nii: samal perioodil saab beebi rinnapiimaga umbes 10 mg , piimapulbriga 40 milligrammi ja soja põhjal valmistatud piimapulbriga 120 mg alumiiniumi. Hirmutav? Mitte eriti. Keha tuleb selliste kogustega üpris kenasti toime. Enamik kehasse sattuvast alumiiniumist seotakse veres kiirelt valguga, mille nimi on transferriin ning viiakse neerudesse, kus see kehast väljutatakse.

Vaktsiinide efektiivsus

“Teine põhjus seisneb selles, et vaktsiinid pole alati efektiivsed. Näiteks läkaköha vaktsiini efektiivsus on 63-91%. Lisaks sellele, et vaktsiini efektiivsus on väike, annavad vaktsiinid vaid ajutise kaitse mõneks aastaks. Kui sedagi. Osa arste tunnistab avalikult, et vaktsiinid ei kaitse haiguse eest, nad vaid „mahendavad“ seda, kui juhtute haigeks jääma.”

Vaktsiinid ei ole tõesti alati efektiivsed. Siin tuleb mängu see rühmaimmuunsis, millest ma varem rääkisin. Kui vaktsiinofoobid hävitavad oma propagandaga rühmaimmuunsuse siis ei ole vaktsiinid tõesti nii efektiivsed kui nad praegu on. Seda on juba praegu näha teatud kogukondades nii Euroopas, Ameerikas kui ka mujal. Imikuid sureb juba hirmuäratavalt tihti haigustesse, mis peaks olema kaotatud ent teatud kogukondades on vaktsineerimine põlu all.

Kõik vaktsiinid ei paku tõesti eluaegset kaitset, ent öelda, et vaid mõneks aastaks, kui sedagi – see on lihtlabane manipuleerimine. On täpselt teada kui kauaks vaktsiinid kaitset pakuvad nind uus süst tehakse alati varuga. Seetõttu on oluline pidada meeles, mis vaktsiinid sul tehtud on ja millal on uue süsti aeg. Kui ka veidi üle õige aja läheb, ei pea muretsema – nagu ma ütlesin, ajad antakse varuga.

Muide – põdeda läbi mõni väga jube haigus nagu lastehalvatus, leetrid, mumps või kollatõbi mahedamalt, on minu arvates positiivsem, kui põdeda see läbi mitte-mahedalt.

Lihtsalt rumalad eksiarvamused

“Kolmandaks halvaks küljeks on see, et keegi pole teinud pikaajalisi uuringuid vaktsiinidele ja tegelikult ei teatagi päris täpselt, mida need inimestele võivad teha. Näiteks B-hepatiidi vaktsiini katsetati kõigest 5 päeva.”

Te teete nalja? Muidugi on vaktsiinid, nagu ka kõik teised ravimid läbinud pikad meditsiiniliste katsetuste perioodid. Tavaliselt kuskil 15 aastat enne kui saab täiesti uue ravimi müüki panna. Vaktsiinidel, mida tuleb iga aasta manustada, muudetakse vaid vastavalt haiguse mutanteerumisele antigeene. Hepatiit B vaktsiini hakati arendama 1968 aastal ja see sai oma esimese loa FDA (Ameerika toidu ja ravimite administratsioonilt) aastal 1981. 5 päeva my ass…

“Vaktsiinid võivad kaasa tuua haiguse, mille vastu vaktsineeriti. Näiteks 1976. aastal jäi gripivaktsiini tagajärjel 565 inimest halvatuks, nakatudes vaktsineerimisjärgselt Guillain-Barre tõppe. USA-s on kõik registreeritud lastehalvatuse juhtumid alates aastast 1979 olnud põhjustatud vaktsiinist ja II maailmasõja ajal vaktsineeriti Saksamaal elanikkond difteeria vastu, pärast mida kasvas difteeria haigusjuhtumite arv 17% ja suremus haigusesse 6 korda.”

Siin jäetakse enamasti kogu lugu rääkimata. Guillain-Barre tõve sai tõesti üle 500 inimese ent võimalus oli siiski 1 miljonist (0,0001%). Arvatav põhjus oli immunopatoloogiline vastus vaktsiini koostisele. Tänapäevaste gripivaktsiinide juures ei ole aga leitud korrelatsiooni gripivaktsiini ning Guillain-Barre tõve vahel. Hiinas, kus vaktsineeriti seagripi vaktsiiniga ligikaudu 100 miljonit inimest leiti vaid 11 GB tõve juhtumit (0,000011%), mis on madalam kui selle haiguse tavaline tõenäosus Hiinas.

Selle lastehalvatuse “fakti” kohta tahaks ma viidet. Kui see on ka ligikaudu nii, nagu autor väidab siis näitab see lihtsalt seda kui hästi lastehalvatuse vaktsiin töötab. Ameerikas pole enam lastehalvatuse levikut. Tõenäosus saada arenenud riikides tänapäeval lastehalvatus on meeletult väike ja seda just tänu vaktsiinidele. Mõnel harval juhul võib muidugi halvasti minna, ent see ei lükka ümber seda, et suur osa elanikkonnast ei pea seda haigust põdema.

Ka difteeria vaktsiin on suutnud sellesse haigusse nakatumist ning surevust alandada kogu maailmas väga oluliselt, hoolimata sellest, mis juhtus sõjaaegsel Saksamaal. Ameerikas oli vahemikus 1980 kuni 2000 vaid 52 difteeria juhtumit. Mõtelge – 20 aasta jooksul kogu Ameerika peale.

Moderne meditsiin ei ole ideaalne, kuid…

“Kui uus vaktsiin turule tuleb, siis mõelge hoolikalt enne kui vaktsineerima lähete, sest näiteks esimene katse panna difteeria/läkaköha/teetanus/lastehalvatus ühte vaktsiini. Tuli turule ilma turvalisustestideta aastal 1959 ja hakkas kohe haigus- ja surmajuhtumeid koguma. Aga võttis aega 9 aastat ja suurt hulka kohtuprotsesse, enne kui vaktsiin 1968. aastal vaikselt turult kõrvaldati.”

Mõtelge jah hoolikalt, kumba te usute, kas vaktsiinofoobe või modernset meditsiini, mis on suutnud mõnesaja aastaga kaotada või leevendada meeletu hulga haigusi ning ebamugavusi, mida ei suutnud “traditsiooniline meditsiin” aastatuhandetega teha. Moderne meditsiin ei ole kohe kindlasti ideaalne ning vigasid on tehtud ning tehakse ka edaspidi aga vahe on selles, et nendest õpitakse. Kui leitakse, et teaduslik arusaam oli ebatäpne siis seda korrigeeritakse, mitte ei väänata fakte, et endale sobida.

Ma ei kiida taevani ravimifirmasid sest suurte korporatsioonidena teevad nad ise ka piisavalt eksitavad propagandat ja andmetega mängimist aga reaalne fakt on selles, et vaktsiinid toimivad. Seda näitab pea 300 aasta pikkune vaktsiinide ajalugu ja see, et naudime eurooplastena nii väheste haiguste ja ebamugavustega elu, et keskmine keskaja inimene annaks kõik selle nimel.

On riike, kus lastehalvatuse on tänaseni väga levinud haigus ja rühmaimmuunsus puudub. Tagajärjed on pildil (Cheshire Home for Handicapped Children, Freetown, Sierra Leone. http://www.vaccineinformation.org/polio/photos.asp).

Ma saan ühest küljest vaktsiinofoobidest aru. Raske on propagandat täis maailmas kõiges selgust leida. Lisaks on paljud neist trendikast ökokultuurist endale hulgi mõttekaaslasi leidnud ning klubisse kuuluda on alati tore. See ei anna aga andeks faktide eiramist, väänamist ja hirmutamist. Praegu ei ole vanemal mitte ühtegi muud põhjust kui see, et tema laps on mingi vaktsiini vastu ülitundlik, loobuda riiklikust vaktsineerimise kavast. Te teete sellega liiga nii enda kui teiste lastele. Demokraatlikus riigis ei ole õige vaktsineerimist kohustuslikuks teha, aga ükski ratsionaalne ja oma lastest hooliv inimene ei loobuks vaktsineerimisest sellegipoolest.

Loo autor: Ivo

Allikad/lisaks lugemist:

Keelest süstemaatiliselt (emakeelepäeva eri)

Toimetuse kommentaar: käesoleva loo autor pöördus Värske Aju poole pärast Talveakadeemia teaduskonverentsi.  Kuna VA meeskonnale tundus lugu liiga teemast kõrvale kalduv, siis palusime autoril täpsustada, miks just Värske Aju? “…kommunikatsiooni ja keele mõistmine tähendab (keele) keskkonnas paremini hakkama saamist, mis omakorda toetab jätkusuutliku ehk arenguvõimelist ühiskonda. Iga positiivselt laetud ühiskonna aluseks on väga hästi tomiv kommunikatsioon ja suhtlemine. Ilma selleta ei oleks ühiskond võimalik. Minu tekst aitab mõista, kuidas keel ise (teadusliku) süsteemina funktsioneerib. … Näiteks, kuidas on keeleline propaganda võimalik, või kuidas inimesed saavad valetada?” Vastus oli meie jaoks ammendav… Parafraseeriksin siinkohal Fred Jüssit, kes võrdles väga tabavalt keele reostamist keskkonna reostamisega. Oleme me ju emakeelne (eestikeelne) lehekülg ja eestikeelne kvaliteetne teaduslik tekst on meile oluline. Artikkel ilmub mõnevõrra lühendatud kujul, täisteksti saamiseks võib pöörduda kommentaaride kaudu blogi toimetajate või autori poole. 

Sven Anderson (22a) on Tartu Ülikooli teise aasta filosoofia üliõpilane. Vabal ajal tegeleb ta mitmekülgselt kunstiga, filosoofia ja muinasjuttude kirjutamisega, lugemisega ja  majanduse uurimisega. Lähituleviku unistuseks on kirjanduslikult võttes, kirjutada valmis üks filosoofiline teos.  Antud lühiartikkel moodustab plaanitud raamatust ühe osa. 

Lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt. Nüüd mõtlen, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda. Järgnevalt mõtisklen mõnede isiklike keelefilosoofiliste mõtete üle. Väidan aga eelnevalt, et keel on süstemaatiliselt tõestuseta alus-struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustades uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Mõistet keel kasutan väga laias tähenduses. Eelkõige analüüsides inimeste poolt kasutatavat süsteemi. 

Keelefilosoofia suhe semiootikasse on enesestmõistetav tõde. Keelefilosoofia kehtestab kõigile vaadeldavatele süsteemidele ja nende märkidele keeleks olemise nõude, mis semiootika keelemääratlusest erineb. Keelefilosoofiale on keel eelkõige kommunikatsioon ise ehk (keele-)filosoofia on võrdne kommunikatsiooniga, mis väljendub selle erinevates vormides. Semiootika määratleb keelt kõigi märkide ja nende süsteemide kogumina, olenemata, milline on keeleline otstarve. Vajadusel luues keele jaoks vastavad tunnuslikud faktorid, mis teevad märkidest keele. Seega semiootiline filosoofia on ajalooliselt keelefilosoofia ja filosoofiline semiootika ehk märgiteadus on semiootika.

Mina määratlen keelt aksioomse ehk tõestuseta alus-struktuuriüksusena. Omades loogika ja tähenduse astmeid, hoidmaks keel puhas drastiliste anomaaliate tekke eest, milles naturaalkeel väidetavalt kümbleb. Tegelikult kümbleb naturaalkeel semiootilises enesestmõistetavuses. Kõik, millega semiootika kokku puutub on „vaba ja vallatu,“ kui keegi ei ütle, mis on konkreetselt märk. Näitena võib siin võtta Lotman`i kultuuri või kas või rahvameditsiini. Keelefilosoofiasse sattudes on semiootilisedüksused juba korrastatud, paigal ja ootamas, et keegi ütleks, milles peitub sisu. Siit ka põhjus, miks keel peab olema aksioomilik struktuuriüksus, mitte mingisugune hägune süsteemne moodustus märkidest.

Teooria vs praktikaMõlemad distsipliinid on tegelikult erinevad opositsioonis olevad suunad, mis intrepreteerimise valguses toetavad teineteist. Fantaasia raamidest teaduslikkuse suunas liikudes, alustame semiootikast, suundudes keelefilosoofiast lingvistikasse kui empiirilisse maailma. Siit tuleb välja, et teaduseid võib näha kui hierarhiaid, kus kõige suurem vabaduse aspekt on semiootikal ja kõige väiksem lingvistikal. Neid võib iseloomustada kui teoreetilise, praktilise ja rakendusliku teadustena keele suhtes. Nagu füüsikaski annavad teoreetikud praktikutele teavet, annavad keeles semiootikud infot filosoofidele ja nemad omakorda lingvistidele jne. Oletagem, et keeles tehakse uurimus nn keelelises CERNis. Milline peaks nüüd olema tegevus?

ALUS  MÄRK Semiootika Teoreetiline füüsika Filosoofiline semiootika
SÜSTEEM  KEEL Keele filosoofia  Praktiline füüsika Semiootiline filosoofia
TEGEVUS KOMMMUNI-KATSIOON Lingvistika Rakenduslik füüsika Filosoofia
RAKENDUS SUHTED PR ja Kommunikatsiooni teadused Inseneeria ja mehhatroonik Praktiline või teadus filosoofia

Arvan, et keeleehitusega tullakse välja rakendusteadustes, aga teoreetilises teaduses tegeletakse sisulise tegevusega. Alguses tegelevad probleemidega praktikud, kellele on keele olemus liigselt teoreetiline, need aspektid aga analüüsitakse juba teoreetikute poolt nagu semiootika. Toimub alaline probleemide liikumine ühest distsipliinist teise, mis tegelikult kuuluvad ühte.   

Tagasi tulles keele kui mõiste juurde. Minul tekib nüüd küsimus, kuidas on võimalik, et keel on oma olemuselt enesestmõistetav ja struktuurne? Sellele vastamiseks peame uurima minu arvates tõde (verifikatsiooni) ja väärust (falsifikatsiooni) hübriidi neutralismi, sest keel on eelneva arutelu põhjal selgelt süsteemne struktuur. Esmalt peame mõistma, et valesus ja tõesus on samuti millegi või kellegi omadused. Seega keele määratlemine omaduste kaudu on väga tähtis, et näidata ära, millest asi tehniliselt võib koosneda. Järgnevalt tutvustan paari määratlust keele omaduste kohta. Lihtsustades nii meie arutluse loomulikku kulgemist.

Verifikatsionism on seisukoht, et laused peavad olema testitavad ja mõtekas on alati leida tõde, sest ainult tõestel seisukohtadel saab olla mõte. Antud ideed on järginud kõik inimesed, kes otsivad keelefilosoofias tõde ja kirjutavad keelt ennast verifikatsionistlikuks pidavalt tõe teooriaid. Sattudes raskustesse tõe enese määratluse tõttu. Leidmata kunagi sobivat tõeteooriat, mis oleks sobilik lahendama keelelisi probleeme.

Falsifikatsionism on vastupidine seisukoht eelnevale ja nõuab, et kõik laused peavad olema vääraks võimalik testida ja tõesed seisukohad peavad omama võimalust olla väärad. Osutudes alles pöördelise tõe mõiste tagajärjel mõtekaks. Valesuse vale – eituse eitus on jaatus –  on tõde. Antud seisukohta uurides mõistame, et keel on ise falsifikatsionistlik (ehk omaduselt väär) ja seega tõe otsimine on raskendatud struktuursetesse olukordadesse, millest leiab väljapääsu ainult topelt vääruse kaudu. Selguse mõttes mainin, filosoofiliselt on olemas kaks maailma, keeleline ja mitte-keeleline. Järelikult  keeleline vale on kõik eituse vormid, mitte vastavus päris maailmale.

Keele falsifikatsionistlikuse ja verifikatsionistlikusest sünnib neutralisatsioon, sest peame otsima nii valeteooriaid kui tõeteooriaid, et leida tasakaalustatud punkt, kus verifikatsionistlikud hüpoteesid ja falifikatsionistlikud järeldused haakuvad. Keeles saavutame neutraalsuse kui hakkame seda vaatlema. Vaatlemine ise aga ei tohi olla falsifikatsionistlik, ega verifikatsionistlik, sest siis näeme keelt vastavalt tunnetuse eripärale.

Kuidas suhestub keel inimesega? Teooriad, kuidas keelel on tähendus, sõltuvalt osapoolest, kas kuulja või rääkija tähenduses, on olemas. Juurde omistatakse ka mõnede teooriate puhul emotsioonid ja tunnetuslik väljendus. Seda aga peamiselt seoses semiootikaga. Keelefilosoofias on hetkel rohkem räägitud kõneleja ja kuulaja tähenduslikest erinevustest. Keelelise ruumi kasutus on kummalisel kombel vahele jäänud. Seda analüüsin teatri analoogia abil. Keel on siin näites tegelased laval, mida publikuna vaatavad inimesed ehk kõnelejad, kes asuvad reaalsuses ehk maailmas. Paralleele tõmmates reaalteadustega, Newtonlikku maailma võrreldi samuti lavaga, kus ruum oli staatiline ehk ei mõjutanud kedagi ja keegi ei mõjutanud ruumi. Einstein’i ruum on samuti lava, mis mõjutab tegelasi ja tegelased mõjutavad lava ehk ruum on dünaamiline. Mina lisan siia nimistusse veel faasilisuse ehk publik mõjutab lavalist tegevust ja vastupidi. Veelgi suuremas plaanis mõjutavad lavaline tegevus publikut ja see omakorda tegevust maailmas. Nende omavaheline suhe on faasi dünaamiline ehk suhtlemine keeles on suhteline ja mitme tasemeline, sõltuvalt, millises positsioonis ollakse.

Kui ollakse keele enese rollis, siis üldjuhul inimesed on iseenesega dialoogis ehk mõtlevad. Reageerides vaid omaenese mõtete suhtes. Siin juures pole tähtis, kas me usume, et inimesed mõtlevad keeles või milleski muus, sest lavaline tegevus keele tasandina jääks alles. Samas kui ollakse publiku kui vaataja rollis, toimub suhtlus teiste inimestega. Luues üksteisega kokkuleppeliselt kontakti, tehes keelest tähendustelt aksioomse süsteemi, mida arutlesin eespool. Viimase rollis, maailma rollis, vaatleme keele mõju inimesele ja vastupidi. Tuues esile alati selle, mida tähele paneme, millele puudub algul otsene sõnastus. Näiteks enne keele uurimist ei saanud väita, et keel mõjutab kultuuri ja vastupidi. Keeles on olemas omad hoovused, mis tingivad põlvkonniti erinevad tähendusi sõnade kasutuses. Ühesõnaga keeleruum ei ole homogeene vaid üksteiseks üleminevatest ruumidest koosnev süsteem.

Kui lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt, siis nüüd mõeldes, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda, visandasin  eelnevalt  mõned isiklikud filosoofilised mõtted, et keel on süstemaatiliselt aksioomne struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustasin uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Neutralismi järgi tuleb hakata otsima omadusteooriad, mis annavad vastavalt tingitusele tõeteooria ja valeteooria. Keelel on suhe reaalsusega läbi inimese.

Kasutatud allikad

Falsifiability, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Falsifiability

Verificationism, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Verificationism