Rubriigiarhiiv: Arvamus

Keelest süstemaatiliselt (emakeelepäeva eri)

Toimetuse kommentaar: käesoleva loo autor pöördus Värske Aju poole pärast Talveakadeemia teaduskonverentsi.  Kuna VA meeskonnale tundus lugu liiga teemast kõrvale kalduv, siis palusime autoril täpsustada, miks just Värske Aju? “…kommunikatsiooni ja keele mõistmine tähendab (keele) keskkonnas paremini hakkama saamist, mis omakorda toetab jätkusuutliku ehk arenguvõimelist ühiskonda. Iga positiivselt laetud ühiskonna aluseks on väga hästi tomiv kommunikatsioon ja suhtlemine. Ilma selleta ei oleks ühiskond võimalik. Minu tekst aitab mõista, kuidas keel ise (teadusliku) süsteemina funktsioneerib. … Näiteks, kuidas on keeleline propaganda võimalik, või kuidas inimesed saavad valetada?” Vastus oli meie jaoks ammendav… Parafraseeriksin siinkohal Fred Jüssit, kes võrdles väga tabavalt keele reostamist keskkonna reostamisega. Oleme me ju emakeelne (eestikeelne) lehekülg ja eestikeelne kvaliteetne teaduslik tekst on meile oluline. Artikkel ilmub mõnevõrra lühendatud kujul, täisteksti saamiseks võib pöörduda kommentaaride kaudu blogi toimetajate või autori poole. 

Sven Anderson (22a) on Tartu Ülikooli teise aasta filosoofia üliõpilane. Vabal ajal tegeleb ta mitmekülgselt kunstiga, filosoofia ja muinasjuttude kirjutamisega, lugemisega ja  majanduse uurimisega. Lähituleviku unistuseks on kirjanduslikult võttes, kirjutada valmis üks filosoofiline teos.  Antud lühiartikkel moodustab plaanitud raamatust ühe osa. 

Lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt. Nüüd mõtlen, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda. Järgnevalt mõtisklen mõnede isiklike keelefilosoofiliste mõtete üle. Väidan aga eelnevalt, et keel on süstemaatiliselt tõestuseta alus-struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustades uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Mõistet keel kasutan väga laias tähenduses. Eelkõige analüüsides inimeste poolt kasutatavat süsteemi. 

Keelefilosoofia suhe semiootikasse on enesestmõistetav tõde. Keelefilosoofia kehtestab kõigile vaadeldavatele süsteemidele ja nende märkidele keeleks olemise nõude, mis semiootika keelemääratlusest erineb. Keelefilosoofiale on keel eelkõige kommunikatsioon ise ehk (keele-)filosoofia on võrdne kommunikatsiooniga, mis väljendub selle erinevates vormides. Semiootika määratleb keelt kõigi märkide ja nende süsteemide kogumina, olenemata, milline on keeleline otstarve. Vajadusel luues keele jaoks vastavad tunnuslikud faktorid, mis teevad märkidest keele. Seega semiootiline filosoofia on ajalooliselt keelefilosoofia ja filosoofiline semiootika ehk märgiteadus on semiootika.

Mina määratlen keelt aksioomse ehk tõestuseta alus-struktuuriüksusena. Omades loogika ja tähenduse astmeid, hoidmaks keel puhas drastiliste anomaaliate tekke eest, milles naturaalkeel väidetavalt kümbleb. Tegelikult kümbleb naturaalkeel semiootilises enesestmõistetavuses. Kõik, millega semiootika kokku puutub on „vaba ja vallatu,“ kui keegi ei ütle, mis on konkreetselt märk. Näitena võib siin võtta Lotman`i kultuuri või kas või rahvameditsiini. Keelefilosoofiasse sattudes on semiootilisedüksused juba korrastatud, paigal ja ootamas, et keegi ütleks, milles peitub sisu. Siit ka põhjus, miks keel peab olema aksioomilik struktuuriüksus, mitte mingisugune hägune süsteemne moodustus märkidest.

Teooria vs praktikaMõlemad distsipliinid on tegelikult erinevad opositsioonis olevad suunad, mis intrepreteerimise valguses toetavad teineteist. Fantaasia raamidest teaduslikkuse suunas liikudes, alustame semiootikast, suundudes keelefilosoofiast lingvistikasse kui empiirilisse maailma. Siit tuleb välja, et teaduseid võib näha kui hierarhiaid, kus kõige suurem vabaduse aspekt on semiootikal ja kõige väiksem lingvistikal. Neid võib iseloomustada kui teoreetilise, praktilise ja rakendusliku teadustena keele suhtes. Nagu füüsikaski annavad teoreetikud praktikutele teavet, annavad keeles semiootikud infot filosoofidele ja nemad omakorda lingvistidele jne. Oletagem, et keeles tehakse uurimus nn keelelises CERNis. Milline peaks nüüd olema tegevus?

ALUS  MÄRK Semiootika Teoreetiline füüsika Filosoofiline semiootika
SÜSTEEM  KEEL Keele filosoofia  Praktiline füüsika Semiootiline filosoofia
TEGEVUS KOMMMUNI-KATSIOON Lingvistika Rakenduslik füüsika Filosoofia
RAKENDUS SUHTED PR ja Kommunikatsiooni teadused Inseneeria ja mehhatroonik Praktiline või teadus filosoofia

Arvan, et keeleehitusega tullakse välja rakendusteadustes, aga teoreetilises teaduses tegeletakse sisulise tegevusega. Alguses tegelevad probleemidega praktikud, kellele on keele olemus liigselt teoreetiline, need aspektid aga analüüsitakse juba teoreetikute poolt nagu semiootika. Toimub alaline probleemide liikumine ühest distsipliinist teise, mis tegelikult kuuluvad ühte.   

Tagasi tulles keele kui mõiste juurde. Minul tekib nüüd küsimus, kuidas on võimalik, et keel on oma olemuselt enesestmõistetav ja struktuurne? Sellele vastamiseks peame uurima minu arvates tõde (verifikatsiooni) ja väärust (falsifikatsiooni) hübriidi neutralismi, sest keel on eelneva arutelu põhjal selgelt süsteemne struktuur. Esmalt peame mõistma, et valesus ja tõesus on samuti millegi või kellegi omadused. Seega keele määratlemine omaduste kaudu on väga tähtis, et näidata ära, millest asi tehniliselt võib koosneda. Järgnevalt tutvustan paari määratlust keele omaduste kohta. Lihtsustades nii meie arutluse loomulikku kulgemist.

Verifikatsionism on seisukoht, et laused peavad olema testitavad ja mõtekas on alati leida tõde, sest ainult tõestel seisukohtadel saab olla mõte. Antud ideed on järginud kõik inimesed, kes otsivad keelefilosoofias tõde ja kirjutavad keelt ennast verifikatsionistlikuks pidavalt tõe teooriaid. Sattudes raskustesse tõe enese määratluse tõttu. Leidmata kunagi sobivat tõeteooriat, mis oleks sobilik lahendama keelelisi probleeme.

Falsifikatsionism on vastupidine seisukoht eelnevale ja nõuab, et kõik laused peavad olema vääraks võimalik testida ja tõesed seisukohad peavad omama võimalust olla väärad. Osutudes alles pöördelise tõe mõiste tagajärjel mõtekaks. Valesuse vale – eituse eitus on jaatus –  on tõde. Antud seisukohta uurides mõistame, et keel on ise falsifikatsionistlik (ehk omaduselt väär) ja seega tõe otsimine on raskendatud struktuursetesse olukordadesse, millest leiab väljapääsu ainult topelt vääruse kaudu. Selguse mõttes mainin, filosoofiliselt on olemas kaks maailma, keeleline ja mitte-keeleline. Järelikult  keeleline vale on kõik eituse vormid, mitte vastavus päris maailmale.

Keele falsifikatsionistlikuse ja verifikatsionistlikusest sünnib neutralisatsioon, sest peame otsima nii valeteooriaid kui tõeteooriaid, et leida tasakaalustatud punkt, kus verifikatsionistlikud hüpoteesid ja falifikatsionistlikud järeldused haakuvad. Keeles saavutame neutraalsuse kui hakkame seda vaatlema. Vaatlemine ise aga ei tohi olla falsifikatsionistlik, ega verifikatsionistlik, sest siis näeme keelt vastavalt tunnetuse eripärale.

Kuidas suhestub keel inimesega? Teooriad, kuidas keelel on tähendus, sõltuvalt osapoolest, kas kuulja või rääkija tähenduses, on olemas. Juurde omistatakse ka mõnede teooriate puhul emotsioonid ja tunnetuslik väljendus. Seda aga peamiselt seoses semiootikaga. Keelefilosoofias on hetkel rohkem räägitud kõneleja ja kuulaja tähenduslikest erinevustest. Keelelise ruumi kasutus on kummalisel kombel vahele jäänud. Seda analüüsin teatri analoogia abil. Keel on siin näites tegelased laval, mida publikuna vaatavad inimesed ehk kõnelejad, kes asuvad reaalsuses ehk maailmas. Paralleele tõmmates reaalteadustega, Newtonlikku maailma võrreldi samuti lavaga, kus ruum oli staatiline ehk ei mõjutanud kedagi ja keegi ei mõjutanud ruumi. Einstein’i ruum on samuti lava, mis mõjutab tegelasi ja tegelased mõjutavad lava ehk ruum on dünaamiline. Mina lisan siia nimistusse veel faasilisuse ehk publik mõjutab lavalist tegevust ja vastupidi. Veelgi suuremas plaanis mõjutavad lavaline tegevus publikut ja see omakorda tegevust maailmas. Nende omavaheline suhe on faasi dünaamiline ehk suhtlemine keeles on suhteline ja mitme tasemeline, sõltuvalt, millises positsioonis ollakse.

Kui ollakse keele enese rollis, siis üldjuhul inimesed on iseenesega dialoogis ehk mõtlevad. Reageerides vaid omaenese mõtete suhtes. Siin juures pole tähtis, kas me usume, et inimesed mõtlevad keeles või milleski muus, sest lavaline tegevus keele tasandina jääks alles. Samas kui ollakse publiku kui vaataja rollis, toimub suhtlus teiste inimestega. Luues üksteisega kokkuleppeliselt kontakti, tehes keelest tähendustelt aksioomse süsteemi, mida arutlesin eespool. Viimase rollis, maailma rollis, vaatleme keele mõju inimesele ja vastupidi. Tuues esile alati selle, mida tähele paneme, millele puudub algul otsene sõnastus. Näiteks enne keele uurimist ei saanud väita, et keel mõjutab kultuuri ja vastupidi. Keeles on olemas omad hoovused, mis tingivad põlvkonniti erinevad tähendusi sõnade kasutuses. Ühesõnaga keeleruum ei ole homogeene vaid üksteiseks üleminevatest ruumidest koosnev süsteem.

Kui lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt, siis nüüd mõeldes, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda, visandasin  eelnevalt  mõned isiklikud filosoofilised mõtted, et keel on süstemaatiliselt aksioomne struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustasin uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Neutralismi järgi tuleb hakata otsima omadusteooriad, mis annavad vastavalt tingitusele tõeteooria ja valeteooria. Keelel on suhe reaalsusega läbi inimese.

Kasutatud allikad

Falsifiability, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Falsifiability

Verificationism, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Verificationism

Õhuke riik, paks riik ja nähtamatu ülikool…*

(Haridusreformi arutelu baasil, ENÜS korraldas 16. veebruaril, osalesid: Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets, Tartu Ülikooli arendusnõunik Annika Tina ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Eimar Veldre.)

Kõrgharidusreformist siis: hetkel pandi küll pidur peale, aga karta on, et ära ta tehakse siiski.

Õiglane ligipääs: on ainult sisseastumisel sisuliselt. Kõik saavad võrdsetel alustel tasuta sisse astuda. Minnakse üle pearahalt tegevustoetusele. Nii et reaalselt see tasuta kõrgharidust ei tähenda, või tähendab igatahes isegi vähem kui praegune süsteem. Praegu vähemalt riigieelarveliselt kohalt riigieelarvevälisele kukkumine on küllaltki raske.

Tegevustoetus samas vastandab ülikooli ja õppija huve – ülikool saab otsustada pea kõike ja saab rahapuuduse korral tudengilt võtta maksimumi. Tulemusleping sõlmitakse riigi ja ülikooli vahel, tudengisse see ei puutu.

Üliõpilase mudelit kui sellist reformi tegemisel arvesse ei võetudki: selle reformi järgi ideaalne noor õpib 5 aastat, tööl ei käi ja vanemad peavad teda üleval 26 aastaseks saamiseni. Kui tahab tasuta õppida, täiskoormusel mis on 100% õppekavast (30 EAP semestris). Mis on minu arvates täiesti jabur – paljudes peredes on rohkem kui üks laps ja heal juhul tahavad nad kõik haridust omandada.  Osadel tudengitel polegi perekonnapoolset toetust, nii et ka laenu võtmine on siis üpris raske. Tudengid on väga erinevad ning need, kes oma õppekavast kõrvale kalduvad on minu arvates lisaks laiskadele või lihtsalt hätta jäänutele ka andekamad tudengid – kes võtab lisa-aasta välismaal käimiseks, kes teeb kaht õppekava korraga jne. Selliseid pole üldse vähe, ma ise olen teinud justkui mõlemat (bakas kõrvaleriala ja magistris semester välisülikoolis, kui kodus kõik tehtud peale magistritöö) ja paljud tuttavad teevad ka. Aga noh, parasiite kes tahavad rohkem õppida tuleb ju ikka karistada… Kuigi nähtamatu ülikool võib kohati väga vastutulelik olla. Kui ma läksin lisa-aastat küsima, pakuti esimese hooga dekanaadistki et äkki ma tahaks ikka akadeemilise võtta kuna pärast lisa-aastat enam akadeemilist võtta ei saa. Ma olin siis väga kindel, et lõpetan ilusti järgmisel kevadel ära ja probleemi ei teki. Loodetavasti sama vabad käed jäävad ülikoolile ka edaspidi, siiski. Kuigi selle reformiga keelatakse akadeemilisel olles ainepunktide tegemine ära, mõnd ainet aga loetakse üle aasta…

30 EAP semestris on muidugi täiesti tehtav, aga ma arvan et võiks selle muuta 60ks aastas – saab vähemalt aasta piires varieerida, teha nt sügisel rohkem ja kevadel vähem. Kindlaid numbreid palju tudeng maksma hakkab kui ainepunkte puudu jääb ei ole samuti öeldud. Toredaid ja lihtsaid aineid võidakse võtta selleks et graafikus püsida niimoodi. Reaalselt niikuinii suurem osa üliõpilastest käib praegu tööl ja vajab paindlikumat graafikut.

Õppetoetuste süsteem tuleb muide eraldi reformiga.

Ja erinevalt Aaviksoost:

Ma ei näe, et hariduse kvaliteet tõuseks kui rahastamine seatakse sõltuvusse õppetulemustest. Sisuliselt eraldaks reform „terad sõkaldest“ üpris ruttu, kuigi eeldatakse et väljalangemine väheneb sest motivatsioon tõuseb… aga motivatsiooni tõstavad pigem võimalused kui ähvardused.

Juurdepääs kõrgharidusele võib ju suureneda, aga ree peal püsida on selle võrra raskem ja kui ligipääsu suurendada, tuleb vast ülikooli just rohkem neid, kel püsimisega raskusi on. Demograafiliste põhjuste tõttu (90ndatel sündis vähem lapsi) on arvatavasti niigi lihtsam sisse saada.

Ülikoolide õppekvaliteet ja efektiivsus võib-olla tõuseks kui rahastamine sõltuks nende tulemuslikkusest. See kusjuures ei ole kindel kelle poolt ja kuidas ülikoolidele raha üldse andma hakatakse või õppekvaliteeti mõõdetakse. Otseselt nõudeid õppejõududele (täiendkoolitus jne) reform ei sisalda. Õppekvaliteeti niiehknaa ei sa poliitikaga eriti reguleerida.

Lisaks Ilvesele: ma ei tea, kuidas on põhiseadusevastasusega, aga see reform on sügavalt loogikavastane ega arvesta kuidas ühiskonnas asjad toimivad.

Seadus pidi algselt jõustuma 1.sept 2013 aga juba 1.jaanuarist (?!) kaoks akadeemilisel õppimise õigus kõigil, ka varem sisseastunutel. Nii et sisuliselt sama jokk, mis riigitöötajate või lapsevanemate õppelaenude hüvitamisel. Poole õppe pealt, sisuliselt tagantjärele muudetakse tingimusi.

Haridusministeeriumi esindaja Laidmets ütles arutelul geniaalseid pärle nagu: “Võid õppida vähem ja selle eest mõõdukalt maksta.“; “Üks terviklikumaid reforme maailma ajaloos“. „Andsime ministrile 2 õlut ja siis ta rääkis kuidas ta seda omal ajal ette kujutas“.

Kust saadi inspiratsiooni, kus sellised ranged süsteemid töötavad (peale 4 korda sarnase küsimuse saamist): “Preisi ja NL süsteemist… kui natuke nalja teha. Horvaatias suht hiljuti tehti ka midagi sarnast“. „Ei saa olla õigustatud ootust puhkuse ajal eksameid teha.“ Ja nii edasi. Ma ütleks, et huumori peale mängimine ei tulnud eriti hästi välja – rahvas naeris tema üle, mitte ta sõnade üle.

TÜ arendusnõunik Annika Tina: “Haridusreform on nagu elevant. Tartus katsuti lonti, Tallinnas saba, tudengid katsusid kõrvu ja tegid omad järeldused – kuid mis toit meil talle valmis panna on?“

Mart Laidmets: “Kui ülikool oli loomaaias, tegime meie reformi. Üldiselt ma olen rahul, suuri reforme ei saa teha detailidesse takerdudes.“

P.S. Praeguseks on seadus uuesti menetlusse võetud.

*Unseen University, Kettamaailm

Teiste arvamusi ka:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-hennoste-korgharidusreform-on-tuupiline-eesti-moodi-kiirustamine.d?id=63987337

http://www.postimees.ee/752874/klaas-usun-et-leiame-korgharidusreformis-kompromissi/

http://www.postimees.ee/753016/eul-nuud-on-voimalus-terve-eelnou-uuesti-ule-vaadata/

http://www.postimees.ee/752684/presidendi-oigusnounik-korgharidusreformi-loomisel-eirati-pohiseadust/

http://www.postimees.ee/752666/aaviksoo-on-presidendi-otsusest-ullatunud/

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riigikogu-vottis-presidendilt-veto-saanud-seaduse-uuesti-menetlusse.d?id=64041275

 

Autor: Sirgi

Kuidas õpetada lastele rohelist majandamist?

Talveakadeemia 2012 alternatiivsete ideede sessioonis kutsusime teise Noored Kooli vilistlase Priit Jõega inimesi kaasa mõtlema väga põneval teemal: kuidas kasvatada noorest inimesest ettevõtlikku ja samal ajal keskkonnateadlikku kodanikku? Noored Kooli blogis tegin juba sel teemal lühikese ülevaate. Annan siingi asjast pisut aimu.

Muide, sessioonis osales nii bakalaureuse- ja magistritudengeid kui ka doktorante ja erasektoris leiba teenivaid inimesi. Esitan nende pakutud ideed tähestikujärjekorras.

  • Ainetevaheline integratsioon – miks mitte teha tehnoloogiaõpetuses kohupiimavärve või looduslikku kosmeetikat (minu keemiaõpetaja, Maila Mölder, kellele ma võlgnen oma baasteadmised loodusteadustes, keetis meiega gümnaasiumis seepi!)?
  • Insenerivõistlused. Priit Jõe õpilased võistlesid vägagi edukalt TTÜ tudengitega!
  • Kirjandite teemad ning võõrkeeletundide esseed ei peaks olema ainult inimsuhetest, ajaloosündmustest vmt – nad võiksid tihemini käsitleda konkreetseid keskkonnaküsimusi (just konkreetseid, mitte mingit humanitaarset hägu… – väga hea näide TIK’i saksa keele õpetajalt, kes parandas õpetajate toas esseed teemal „Vor– und Nachteile der Windenergie“ või midagi sarnast).
  • Kohustuslik kirjandus võiks sisaldada ka huvitavat keskkonnaalast kirjandust („Hääletu kevad“, „Maailma roheline ajalugu“ või miks mitte „Rebasetund“ noorematel – see on ju teatud ringkondade klassika? Sh. inglise keele kohustuslik kirjandus, publik soovitas lugeda “A Short History of Nearly Everything”).
  • Kooli prügimajandus on korras. Sh. selgitatakse lastele jooksvalt, miks sorditakse ning seletatakse lahti toodete ja materjalide elutsüklid (tarbimine lähtuvalt toote elutsüklianalüüsist).
  • Külastused firmadesse. Eriti äge oleks, kui külastus haakuks hästi just tehnoloogilise haridusega (kuidas töötab insener või keemik?)
  • Lastesaamise võimalus ainult neile, kes on keskkonnaküsimustes pädevad. (Lubasin üles riputada kõik variandid kriitikameelt kasutamata)
  • Leida laste hulgas populaarseid kõneisikuid keskkonnaküsimustele – nt. Getter Jaani!
  • Rohkem case study meetodil õppimist igas vanuses (ehk mõtestatud rühmatööd avastuslikus vormis), nt „kuidas laadida mobiili, kui oled matkal ja sul on ainult käepärased vahendid kaasas?“
  • Science Fair – õpilaste teadusprojektid, -laadad jmt.
Eestis seni vähelevinud teaduse populariseerimise meetod koolides - science fair.
  • Tagasi Kooli!
  • Teemanädalad (A’la fair tradepõhimõtete tutvustamine koolis).
  • Tegevõpetajate rakenduslik täienduskoolitus (nt. ainesektsioonides loengute kuulamise asemel praktilised tegevused (see ka osaliselt toimub nii) ülikoolide laborites. Sh. peaks see täienduskoolitus jõudma laiemale ringile, kui ainult harilikult aktiivsust üles näitavad õpetajad, keda, minu kogemuse kohaselt, on ainult teatud osa tervikust.
  • Tähistada lisaks emakeele päevale ka näiteks Maapäeva või autovaba päeva ülekooliliselt.
  • Vaheaegade linnalaagrid (õpikojad jmt, mis juba toimib ka – siin on küsimus pigem reklaamis ja (jällegi) õpetaja aktiivsuses).
  • Võistlused, kus kogutakse vanapaberit.
  • Õpetajate omavahelised kokkulepped, et aetaks ühte asja. Nii nagu pole reaalne, et üks õpetaja õpetab evolutsiooni teine loeb kantslist midagi kreatsionistliku, ei saa üks õpetaja suunata lapsi teadlikult tarbima ja teine iga päev ühekordse kohvitopsiga kooli tulla.
Keskkoolis tõime sõpradega kooli raadioruumi Rohelise Liikumise kontorist komposti vihmaussid. Olime sellised puukallistajad (olen ka nüüd). Sõid seal meie teepakke ja banaanikoori. Miks ei võiks selline lahendus olla üldlevinud? Miks ei PEAKS ta seda olema?
  • Õpetajate toas plasttopside kasutamine keelatud (või suunatud ainult külalistele).
  • Õpilasesinduste suurem osalus kooli keskkonnapoliitikas (nõuab konkreetsete õpilaste initsiatiivi muidugi).
Võtke või jätke!
Omalt poolt võin öelda, et paljud neist lahendustest tegelikult on juba kasutuses, aga asi takerdub liigagi tihti õpetajate ülekoormuse taha…
Autor: Helene

17. kliimakonverents Durbanis

Loo autor, Triin Sakermaa, omandas 2011. kevadel Tartu Ülikoolis magistrikraadi ökoloogias.

2011. sügisel käis Triin GLEN programmiga vabatahtlikuna Lõuna-Aafrikas, töötades Kaplinna keskkonnaametis.  Seal aitasi ta peamiselt kaasa kaplinlaste keskkonnateadlikkust suurendada püüdva kampaania „Climate Smart Cape Town“ koordineerimisel.  Lisaks sellele võttis ta osa ka 28. novembrist kuni 10. detsembrini Lõuna-Aafrika Vabariigis Durbani linnas toimunud ÜRO 17. kliimakonverentsist. Kliimakonverentsist esmakordse osavõtjana kogunes muljeid suurel hulgal ning Värske Aju palus tal neid suurema üldsusega jagada.

Triin Sakermaa koos teiste kliimasõpradega
Artikli autor on paremalt esimene. Climate is changing - what about you?

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (United Nations Framework Convention on Climate Change – UNFCCC) on rahvusvaheline keskkonnaalane kokkulepe, mis sõlmiti 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud nn Maa Tippkohtumisel ning mille on ratifitseerinud 195 riiki.  Selle eesmärgiks on stabiliseerida kasvuhoonegaaside (KHG) hulk atmosfääris kontsentratsioonil, mis hoiaks ära katastroofilised ja pöördumatud muutused kliimasüsteemis. Temperatuuri tõusu 2º C võrra on teadlaste poolt peetud maksimaalseks „ohutuks“ piiriks. Hetkel ainuke UNFCCC raames õiguslikult siduv leping on 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokoll, mis kohustab arenenud riike vähendama õhku paisatavaid KHG heitkoguseid 5% võrreldes 1990. aastaga.

Arengumaad s.h. Hiina ja India ei ole protokolli kohaselt kohustatud heitkoguseid vähendama. Kyoto protokolli on ratifitseerinud 191 UNFCCC ratifitseerinud riigist v.a. USA,  Afganistan, Andorra ja Vatikan.  2011. aasta  lõpus šokeeris maailma Kanada otsus Kyoto protokollist loobuda, tuues põhjuseks nii Kyoto protokolli võimetuse suurte saastajate nagu USA ja Hiina KHG hulka piirata kui ka suurte trahvide maksmisest hoidumise. Kanada kohustus vähendama KHG hulka 6% võrreldes 1990. aasta tasemega. 2009. aastaks olid Kanada heitkogused kasvanud 17% baasaastaga võrreldes. Huvitav kaart KHG emissioonidest 2009. aastal.

Raagus ahvileivapuu, mis kasvab välja rohelisest maakerast - ÜRO kliimakonverentsi väga mitmetähenduslik logo.

Ootused Durbani konverentsi osas olid üsna kõrged, sest Kyoto protokolli esimene periood lõppeb 2012. aasta lõpus. Uue globaalse lepingu koostamine ja ratifitseerimine ühe kahenädalase ja ligi 200 osapoolega konverentsi käigus pole aga ilmselgelt võimalik. Viimastel aastatel on aina suuremaks kujunenud lõhe arenenud riikide ja arengumaade vahel. Esimesed nõuavad ka arengumaadele kohustuste määramist, sest nt Hiina paiskab õhku juba veerand maailmas emiteeritud aastasest CO2-st. Arengumaad aga ei pea end vastutavaks arenenud riikide tegevuse tulemusena tekkinud kliimamuutuste eest. Riikide nagu Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Hiina hinnangul on arenenud riigid saavutanud fossiilkütuste kasutamisel põhineva tööstusliku tegevusega majandusliku suutlikkuse ning on nüüd kohustatud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendama.

Foto meeleoludest 16-ndalt kliimakonverentsilt, mis toimus 2009. aastal Kopenhaagenis (Foto: Reuters).

Kahe pooluse vahele tõusis Durbani konverentsil aga esile mitmete haavatavate rahvaste ja väikesaarte riikide grupp, kes toetavad igati õigusliku raamleppe loomist. Nende ootused on suured, sest nende rahvad juba kannatavad kliimamuutuste tagajärgede käes. Näiteks võib tuua maailmamere suhtes madalaimal asetsev riik Maldiivia saarestikku ohustab tõsiselt meretaseme tõus, mis sunnib saarte presidenti kaaluma võimalust osta maad Austraalias ja Indias oma riigi elanikele.

Ligipääs läbirääkimistele on väga piiratud. Paljud otsused tehakse kinniste uste taga, kuhu lastakse ainult asjasse puutuvate riikide esindajad. Mõned istungid on avatud ka vaatleja ja valitsusvälistele organisatsioonidele (NGO-d). Kõik inimesed konverentsialal on läbinud lennujaama stiilis turvakontrolli ning kõikidel peab olema eelnevalt taodeldud akreditatsioon (riigi delegatsioon, valitsusväline organisatsioon või meedia). Teemasid, mida erinevates töörühmades ja istungitel arutatakse, on kordades rohkem kui ainult Kyoto protokolli pikendamine. Läbirääkimised pole aga tulised vaidlused, nagu võiks ette kujutada, mille käigus Hiina ja USA esindajad üksteist süüdistavad ja üksteise peale karjuvad (kuigi neid hetki leidus väidetavalt Kopenhageni konverentsil). Enamus läbirääkimisi toimub hoopis üsna kuivalt lepingute sõnastuse üle. Kui me laupäeval peale konverentsi ametlikku lõppu reedel Kaplinna paviljoni kokkupakkima saabusime, vaidlesid konverentsikeskuses veel India ja EL esindajaduue kokkuleppe sõnastuse osas, kus India ei nõustunud täpsustusega, et kokkulepe on „seaduslikult siduv“. Lõpuks nõustuti Brasiilia ettepanekuga, et kokkuleppel peab olema „seaduslik jõud“.

Teemaga süvitsi tegelevate NGO-de jaoks ei olnud konverentsi tulemused kaugeltki rahuldavad.

Durbani konverentsi peamiste tulemusena:

– nõustuti Kyoto protokolli pikendamisega 2017. aastani;

– nõustuti uue 2015. aastaks valmiva lepinguga, mis kohustab kõiki riike alates 2020. aastast KHG heitkoguseid vähendama;

– loodi Roheline Kliimafond, kuhu peaks igal aastal kogunema 100 miljardit dollarit arengumaadele kliimamuutustega kohanemiseks ja puhastele energiaallikatele ümberlülitamiseks.

Peale Kopenhageni läbirääkimiste kurba ebaõnnestumist (tuntud veel kui Nopenhagen, Floppenhagen ja Brokenhagen) on avalikkus usu ÜRO kliimakonverentsi efektiivsusesse kaotanud. Samas on selge, et kui millegi suhtes ootused võimatult kõrgele tõsta on pettumine paratamatu. Huvitav on võrrelda Kopenhaageni ja Durbani kliimakonverentside kajastust meedias, kus esimene jõudis pidevalt esikülgedele, kuid teine ei ületanud isegi uudisekünnist. Meedia kajastuse vähenemist peavad paljud positiivseks muutuseks, sest nii ei puhu meedia üritusest suurt mulli ning vähem intensiivse tähelepanu all suudetakse rohkem ära teha. Paljud peavad nii Cancuni (16. Konverents) ka Durbani konverentsi ilmselt suurimaks õnnestumiseks kliimamuutuste üle kõneluste jätkamist, mida peale Kopenhageni konverentsi paljud ebatõenäoliseks pidasid. Üksmeelset globaalset kokkulepet ei oodata, aga püütakse vaeva näha nende teemadega, millega kõik on nõus.

Valitsusvälised organisatsioonid nagu WWF, Friends of the Earth, +350.org ja Greenpeace peavad konverentsi suuremal või vähemal määral läbikukkumiseks. Mitmed organisatsioonid on rõhutanud, et uus leping astub jõusse liiga hilja, kuna teadlased on hoiatanud, et globaalsed KHG heitkogused peavad vähenema enne 2020. aastat.  Samas on mainitud, et hoolimata läbirääkimiste aeglasest tempost, kõnelused vähemalt toimuvad, mis survestab valitsusi energiaefektiivsusele ning edaspidisele koostööle.

Eelnevalt olid mind tuttavad hoiatanud, et ei ole mõtet suuri lootusi hellitada ja pettekujutelmi säärase mammutkonverentsi suhtes tekitada. ÜRO kliimakonverents pole aga enam ammu vaid see koht, kus valitsused kohtuvad ja komakohtade üle vaidleva. Sellest on saanud paik, kus kohtuvad NGOd, ettevõtted ja valitsused, noored ja vanad, arengumaad ja arenenud riigid, avalikkus ja meedia luues nõnda efektiivse platvormi, kus kliimamuutustest rääkida. Näiteks kirjutas 4. detsembril 114 linnapead 28 riigist alla Durbani Adaptatsiooni Hartale rajades nõnda teed kliimamuutustega võitlemises.

Kohalike omavalitsuste kiire tegevus on eriti oluline 21. sajandi maailma valguses, kus iga teine inimene maailmas elab linnas ning kus linnad paiskavad õhku üle 70% kasvuhoonegaasidest. Lisaks mängivad kohalikud omavalitsused strateegilist rolli kliimamuutustega võitlemisel, sest kujundavad otseselt nt jäätmemajandust ja transporti reguleerivaid seadusi ning võitevad kliimamuutustega kohalikul tasandil. Kumi Naidoo, Greenpeace’i tegevdirektor peab Durbani Adaptatsiooni Hartat „üheks vähestest praktilistest ja positiivsetest asjadest, mis on kogu sellest konverentsist tulenenud“.

Peale läbirääkimiste toimub konverentsialal iga päev mitmeid paneeldiskussioone. Konverentsiga ühendatud messil esitavad ettevõtted uhiuusi rohelisi tehnikasaavutusi ja teerajajad riigid näitavad oma läbiproovitud meetodeid kliimamuutustega võideldes. Vaata Kaplinna kampaania ehitatud süsinikneutraalset paviljoni, mis võitis ka parima paviljoni auhinna.

Lisaks leiab igal kliimakonverentsi laupäeval aset rongkäik läbi linna, millest võtavad osa nii kohalikud kui ka NGOd, et sundida läbirääkijaid kiirele ja efektiivsele otsusele. Sel aastal avaldasid mitmed noorte organisatsioonid meelt ka lausa konverentsikeskuses, kus pea iga päev konfiskeeriti kellegi akreditatsioon (meeleavaldamine konverentsil on keelatud). Näiteks katkestas üks ameeriklanna USA pealäbirääkija sõnavõtu ja Kanada keskkonnaministri kõne ajal tõusis hulk Kanada noori püsti ning keeras kõnelejale demonstratiivselt selja. Konverentsi lõpus anti sõna ka noortele. Siin on video Anjali Appadurai üsna liigutavast kõnest.

Tutvudes Durbanis kõikide organisatsioonide, asutuste ja ettevõtete tegemistega sain aru, et kuigi see on oluline, mis toimub konverentsikeskuses, on ometi palju tähtsam see, mis toimub siin, „pärismaailmas“. Nägin, kui palju potentsiaali on maailmal tegelikult muutuda süsinikneutraalseks ning loobuda sellest mõttetust ressursside (inimeste, raha, looduse, maavarade ja energia) raiskamisest. Uurimused näitavad, et viimaste aastate elukalliduse tõus on seotud fossiilsete kütuste hinna tõusuga, seega rohelise energia leidmine ja uute tehnoloogiate kasutamine on võit juba praegu, mitte ainult ebamäärases tulevikus. Usud sa siis kliimamuutustesse või mitte.

Kasutatud materjalid:

http://www.iclei.org/fileadmin/user_upload/documents/Global/initiatives/LG_roadmap___COP_17_files/COP17_post_event_press_release_final_20111212.pdf

http://cop17insouthafrica.wordpress.com/2011/12/10/ny-times-climate-change-too-big-for-current-architecture/

http://unfccc.int/2860.php

GLEN programmist : www.terveilm.net


 

Helicobacter pylori – ohtlik või ohustatud

Eelmisel Talveakadeemial oli teemaks elurikkus, selle tähendus, olulisus ja mis seda ohustab. Seal esines ka IUCN-i (Rahvusvahelise loodushoiu ühingu) esindaja Russell Galt, kes oma jutu lõpus rääkis, et miks me peame vajalikuks “seksikate” loomade nagu pandade ja lõvide elurikkuse säilitamist kui näiteks Escherichia coli sooviks me küll ära hävitada. Rääkisin temaga pärast ettekannet ja selgitasin talle, et E. coli on nii võrratult äge ja vajalik asi absoluutselt igas biotehnoloogia vallas, et hävitada ei taha teda küll keegi. Temal olnuks õige rääkida hoopis harvem esinevatest patogeensetest E. coli tüvedest näiteks EHEC. Teda näis see teema väga huvitavat ja rääkisin talle veel ühest põnevamast näitest mikroobse mitmekesisuse hävitamisel, mida me teeme ja mille puhul me ükshetk võime leida, et see toob meile palju kahju. Räägin ka teile. Hoiatan juba ette, et tegu on teaduses vastuolulise hüpoteesiga ent huvitava perspektiivi annab see igatahes. Lisaks annab see mulle võimaluse kirjutada mikroobidest keskkonna perspektiivis, mis on iseenesest juba tore 🙂

Ameerika mikrobioloogia seltsi saatesarja “Meet the Scientist” elevust tekitava alapealkirjaga osas “Päästke meie ohustatud pisikud!” oli intervjuu Martin Blaseriga, kes on Frederick H. King professor sisehaiguste ravi alal, meditsiiniosakonna juhataja ja mikrobioloogia professor New Yorki meditsiini koolis. Tema töö on uurida Helicobacter pylorit ja tal oli selle kohta väga palju põnevat rääkida. Alustame aga sellest, mis bakter see H. pylori on.

Helicobacter pylori
Helicobacter pylori. Allikas: Wikipedia
Helicobacter pylori on mikroaerofiilne gram-negatiivne bakter. See tähendab, et ta vajab elutegevuseks küll hapniku aga väiksemal kontsentratsioonil kui seda on meie atmosfääris.  Meditsiinis on see bakter üsna tuntud patogeen. Ta elab kõhus ning võib põhjustada mitmeid probleeme nagu näiteks maohaavad ja -vähk. See ei ole loomulikult tema primaarne eesmärk vaid kaasneb tema elutegevusega. Kuna magu on väga happeline vajab ta mehhanismi, mille abil keskkonna pH-d tõsta. Makku eritatakse loomulikul teel uureat ja H. pyloril on palju ureaasi nimelisi valke. Need lagundavad uurea süsinikdioksiidiks ja ammoniaagiks. Viimane võtab vee molekulist ühe vesinikiooni ning muutub ammooniumiks. See jätab alles ühe hüdroksiidiooni, mis reageerib süsinikdioksiidiga moodustades bikarbonaadi, mis neutraliseerib maohapet bakteri ümber ning võimaldab bakteril maos kenasti elada.

Nagu näha mõjutab H. pylori meie mao happelisust ja Martin Blaser, oma töörühmaga on püstitanud hüpoteesi, et see võib meile teatud positiivseid mõjusid avaldada. Nad on välja toonud, et H. pylori esinemine meie kõhu mikroflooras on täiesti normaalne ja aitab ära hoida probleeme, mis viimaste kümendite jooksul tugevalt kasvanud nagu näites sapirelfuks tõbi ja söögitoru vähk. Lisaks on nad ka väitnud, ettänu H. pylori kadumisele laste mikrofloorast on ka astma ja allergia juhtude arv.

Sapirefluksi ja söögitoru probleemide kohta on tehtud juba ka uuringuid, mis Blaseri ja tema töörühma väiteid ümber lükkavad ja uuringu tegijad on seisukohal, et jutualune bakter on pigem kurjategija ning tuleks hävitada inimkonna kõhtudest täielikult. Blaseri töörühm on aga teinud uurimuse, kust tuleb välja, et vähemasti lastel aitab H. pylori olemasolu astmajuhtumeid vähendada. Nad ei ole loobunud ka hüpoteesist, et bakteri olemasolu aitab allergia juhtumeid vähendada.

Nad on oma artiklis välja toonud ka mõned bioloogilised mehhanismid, mille abil H. pylori võib aidata astmat ja allergiaid ära hoida:

  • Juhul kui H. pylori aitab kaitsta sapirelfuks tõve eest on temast kasu ka astma ohu alandamisel kuna esimene põhjustab mingil määral viimast. See mehhanism ei ole aga tõenäolsielt piisav, et seletada bakteri kaitsvat mõju  heinanohu ja ekseemide vastu.
  • Teiseks võib mehhanism olla immunoloogiline. H. pyloriga nakatunud inimestel on maos hulk immonotsüüte, nende seas ka T-rakke, mis on suuresti puudulikud nakatumate indiviididel.
  • Kolmandaks võib olla H. pylori poolt tekitatud põletiku mõju, mao hormooni tasemetele. Nii leptiin kui gastriin avaldavad mõju immuunsüsteemile. On ka hulk tõendeid, et H. pylori mao koloniseerimine mõjutab greliini ja leptiini produktsiooni, mis seeläbi mõjutaks immuunregulatoorset keskkonda.
  • Neljandaks võib  mängida rolli H. pylori mõju autonoomsele närvisüsteemile. Erineva haigestumise riski ja haiguse ekspressiooni põhjusteks võivad olla individuaalsed iseärad peremees-mikroob vastastikmõjus.

Siinkohal on väga raske teadaoleva informatsiooni abil oma seisukohta valida. Helicobacter pylori on ilmselgelt patogeen ja kahjulik meie tervisele ent ehk on tegu keerulisema probleemiga. On võimalik, et samal ajal on tema eksistentsist meie maos ka kasu. Isiklikult jään H. pylori kasu suhtes küll veel skeptiliseks ent ootan huviga uusi uuringuid. Samas tõstatab see lugu minu meelest aga oluliselt suurema küsimuse. Kui meil on teada, et meie mikrofloora mõjutab kõige muu seas meie tuju (läbi eraldatud kemikaalide) ja on võimeline isegi juhtima meie immuunsüsteemi, milleni võib siis välja viia valitud bakterite süsteemne eemaldamine meie mikrofloorast? Ehk on vaja makrofloora kõrval ka mikrofloora teadliksutamise tõstmist ühiskonnas? Sarnased küsimused tekkisid seda lugu kuuldes igatahes ka Russelil.

Autor: Ivo

Allikad:

Meet the Scientist – 64 – Save our endangered germs

Yutaka Tsutsumi, M.D. Professor Department of Pathology Fujita Health University School of Medicine

Helicobacter pylori wikipedias

Graham DY, Yamaoka Y, Malaty HM (November 2007).“Contemplating the Future without Helicobacter pylori and the Dire Consequences Hypothesis”Helicobacter 12 Suppl 2 (Suppl 2): 64–8. doi:10.1111/j.1523-5378.2007.00566.xPMC 3128250.PMID 17991179.

Delaney B, McColl K (August 2005). “Review article:Helicobacter pylori and gastro-oesophageal reflux disease”. Aliment. Pharmacol. Ther. 22 Suppl 1: 32–40.doi:10.1111/j.1365-2036.2005.02607.x.PMID 16042657.

Blaser MJ (October 2006). “Who are we? Indigenous microbes and the ecology of human diseases”EMBO reports 7 (10): 956–60. doi:10.1038/sj.embor.7400812.PMC 1618379PMID 17016449.

Blaser MJ, Chen Y, Reibman J (May 2008). “Does Helicobacter pylori protect against asthma and allergy?” Gut 57 (5): 561–7. doi:10.1136/gut.2007.133462.PMID 18194986.

Chen Y, Blaser MJ (August 2008). “Helicobacter pyloricolonization is inversely associated with childhood asthma”. J. Infect. Dis. 198 (4): 553–60.doi:10.1086/590158PMID 18598192.

Ka keskkonna suhtes eetilised lahendused võivad pakkuda naudinguid

„Kõige ökoloogilisem valik toiduainetööstuses on alati kõige eetilisem – olgu siis tegemist foie gras’ või brüsseli kapsaga. Muuseas – enamasti on see ühtlasi ka kõige maitsvam valik.“ (Dan Barber)

Proloog. Keskkonnaeetika aine raames pidin analüüsima mõnda keskkonnateemalist artiklit keskkonnaeetilisest vaatepunktist. Minu analüüsi aluseks sai Dan Barberi TedX loeng naturaalsest foie gras’st (~hanemaksapasteedist). Ma ei vastuta küll tõe eest selles suhtes, et ma pole Sousa farmi oma silmaga näinud, kuid usaldan TedX-i kõnelejate kvaliteeti. Ma loodan, et olete kunagi foie gras’d maitsnud, siis mõistate, miks olen marginaalsena näival teemal nõus lehekülgede kaupa kirjutama… Enne jõuludele iseloomulikku õgimisorgiat kulub ehk väike mõtisklus toiduainetööstuse eripärade üle ära.

Foie gras. Definitsioonikohaselt on foie gras sundtoidetud hanede maksast valmistatud imemaitsev roog, mida tundsid juba vanad egiptlased, kuid mille poolest on praeguses maailmas tuntud prantsuse köök. Traditsiooniliselt saavutatakse erilised maitseomadused hanede sundtoitmisega (ingl. k. gavage). Tegelikkuses muutub metshanede maks ka looduses eriliselt mahlakaks ja rasvaseks, kuid ainult ühel hooajal – sügisel enne rännet. Egiptuse vaaraod soovisid rasvase maksa kallal aasta läbi maiustada ning sealt saigi alguse komme hanedele viljateri kurku toppida.

Foie gras' ajalugu
Foie gras'd hakati tootma juba vaaraode tarbeks.

Ökoloogiline hanekasvatus. Analüüsitud kõne autor, Dan Barber, gurmaan ja kokk USA-st, kirjeldab erilist hanefarmi Hispaanias, kus sundtoitmise asemel lastakse lindudel olla nii nagu nad tahavad. Barber’i külaskäik Eduardo Sousa hanefarmi, kuulsusetusse põllumajandusettevõttesse, avas tema silmad ning tänu TedX kõnele ilmselt ka paljude teiste omad. Nimelt selgus, et ei pea valima, kas süüa foie gras’d  või mitte süüa – esimesel puhul tundes hedonistlikku naudingut ühe süütu looma ebavajalikku kannatamise hinnaga, teisel juhul loobuda gastronoomilisest orgasmist, kuid olla looduse suhtes väärikas. Kuid on ka kolmas valik. (Ja ökoloogilistest lahendustest rääkides on enamasti parimad ikka just kolmandad, neljandad või kuuekümneviiendad valikud, mis ilmnevad pärast must-valgete variantide välistamist.)

Osad kokad ja restoranid on poliitiliselt korrektses läänemaailmas juba loobunud foie gras’ pakkumisest oma menüüs (ja traditsioonilist valmistamisviisi arvestades täiesti õige tegu!). Kuigi tegemist on gurmeeroaga, on foie gras niivõrd maitsev, et temast loobumise või mitteloobumise üle peetakse tuliseid vaidlusi.

Ibeeria haned
Eduardo Sousa farmis on haned peaaegu vabapidamisel.

Eduardo Sousa, Hispaania hanekasvataja (pildil), kes mõnes mõttes revolutsioneeris hanemaksa tootmise (mis sest et tema toodang moodustab vaid murdosa tervikust), teisalt aga laseb loodusel lihtsalt teha oma tööd ja nopib selle tagajärjel küpsevaid imemaitsvaid vilju. Mees, kes räägib oma hanedega sosinal, ei pane neid puuri ega kärbi nende tiibu, kes elektrifitseerib hanede aediku VÄLJASTpoolt ning laseb hanedel süüa ainult seda, mida nende hing ihaldab ei tunne üleolevat rõõmu looduse alistamisest. Vastupidi.

Sousa moto ja põhimõte on see, et loodus on kõik seadnud nii nagu vaja. Ei ole vaja piinata loomasid, et tarbida neid söögiks. Piisab sellest, kui lood neile meeldivad elutingimused. Jälgid, et nende aedikus kasvaks õiges vahekorras ürte, mis maksale sobiva värvi ja maitse annavad. Kindlustad selle, et ükski röövloom (näiteks inimene) ei pääseks su hanede rahu rikkuma – sest stressis haned söövad vähem! – ning oledki ökoloogiline põllumees.

Tulemus? Enneolematult, uskumatult ja kirjeldamatult maitsev foie gras! Seni kohustuslikuks peetud sundtoitmise etapi hädavajalikkus, mis hanedele ainult kannatusi valmistab, lükatakse niisiis hanekasvataja Eduardo Sousa poolt ümber. Ilmselt võiks vähekese ajuderagistamise tagajärjel lükata ümber nii mõnigi müüt, mis ümbritseb põllumajanduslikku tootmist.

Loomulikult ei ole reaalne, et maakera 7 miljardit inimest saaksid ökoloogilist foie gras’d endale lubada. Aga see pole ka eesmärk omaette. Nii nagu pole vajalik, et kõigil inimestel oleks Hummer või oma isiklikud 10 ha metsa. Asi on pigem põhimõttes ja mõtlemises. Igal maailma piirkonnal on oma toidud, oma tavad ja kombed. Ökoloogilises kriisis vaevlevas maailmas ei ole tarvidust kõiki traditsioone prügikasti visata. Pigem peab harjumuspäraseid praktikaid kriitiliselt revideerima ja vajaduse korral looduse abi ja inimlikku kavalust kasutades looma loodussõbralikumaid tootmisviise ja lahendusi.

Uus konseptsioon põllumajanduses. Nii naiivne ma pole, et arvaksin, et kogu maailma toidutootmise saaks päeva pealt ökoloogiliseks muuta ning eeldada, et sellega kaasneks ainult üks suur tervise paranemine ja heaolu kasv. Ei, ei, seda ma ei ole väitnud… Ometi on Sousa loos vähemalt üks universaalne põllumajanduslik tõde. Ja see tõde on: ei ole universaalseid lahendusi. Sest – maakera ei ole põhimõtteliselt igal pool ühesugune. Mullad on erinevad, kliima on erinev, kasvatatavd kultuurid on erinevad… Näiteid universaalselt headena tundunud lahenduste sisulisest luhtaminekutest on põllumjanaduses leida küll ja küll.

Minu piiratud eelteadmistest ujub pinnale „roheline revolutsioon“ 70-ndatel, mis tõi kaasa küll sortide viljakuse tohutu kasvu, kuid ei vähendanud näljahäda (kuna suurfirmad patendeerisid uudse seemne ja tekitasid väiketootjatele väga ebamugava olukorra). Samuti pole mõtet pikemalt peatuda NSVL hiidtraktoritel, mis Eesti mullad kokku pressisid, või GMO-de kasvatamisel „nälja võitmise“ lipu all (kui on teada, et GMO-de patendeeritud seemnete ostmist suudavad endale lubada vaid USA suurkorporatsioonid).

Meenub ka TÜ ökoloogia õppejõu Kristjan Zobeli selgitused õigete külvivõtete ja umbrohutõrje ohtruse vahelisest korrelatsioonist. Ehk siis vanamoodsamat sorti külvimasin seemne mulda sirges reas, mille tagajärjeks on viljaridade vahel vohav umbrohi vastupidiselt käsikülvile, kus seeme jaotati põllule võimalikult ühtlaselt. Õnneks on järjest enam hakatud kasutama näiteks künnivaba külvi, mis säilitab kamara ja vähendab vajadust umbrohutõrjeks veelgi.

Mõelda globaalselt, tegutseda lokaalselt? Küllap vist. Ja veelgi enam. Ka mõtlema peab lokaalselt. Ma ei taha öelda, et ära tuleks unustada laiem pilt, planeedi Maa hetkeseis ja rahamaiad jõud, kes suunavad vabaturumerelainetel protsesse aimamatult tõhusalt. Pigem tuleb mõelda sedavõrd lokaalselt, et see Maa, kust sa oma toidu saad läheb sulle korda; et need loomad, keda sa lüpsad, nuumad või pügad, lähevad sulle korda. Teada-tuntud tõde, kuid siiski: väljuma peab globaalse majandamise mugavustsoonist. Ja siin, Eestis, eelkõige globaalse t a r b i m i s e mugavustsoonist.

Eduardo Sousa foie gra purgis
Niššitooted peavad jääma niššitoodeteks, kuid ka gurmaanlus võib olla eetiline.

Lohutus gurmaanidele. Minu kui hea toidu austaja jaoks oli Barberi lugu lohutav. Mulle meeldib hea toit, ma pole taimetoitlane, mu saapadki on loomanahast… Aga ma tahan olla vastutustundlik tarbija. Üldjuhul ma ei raiska. Võrreldes keskmise naisolevusega on mul tunduvalt vähem igasuguseid iluvidinaid ja rõivaid, ma valin oma sööki hoolikalt ja teadlikult. Ma vähemalt üritan olla vastutustundlik kodanik. Kodanik by the definition. Hea inimene. Ma tahan olla kindel, et kui minu pärast tapetakse loom, tehakse seda austusega tema vastu. Kui minu pärast võetakse maha puu (ja iga kord kui ostan raamatu, pean seda endale meenutama), tehakse seda austusega nende intelligentsete fotosünteesivate hiiglaste vastu. Ma tahan teada, et minu jaoks võetakse loodusest vajadusest ja mitte lokkavast hedonismist. Ja minu jaoks on Eduardo Sousa hanekasvatuse loos sügav moraal, loo kontekstis võib öelda – moraal minu mokka mööda. Barberi sõnadega: „Kõige ökoloogilisem valik toiduainetööstuses on alati kõige eetilisem – olgu siis tegemist foie gras’ või brüsseli kapsaga. Muuseas – enamasti on see ühtlasi ka kõige maitsvam valik.“

Epiloog. Isiklikult olen kirjeldatud rooga tarbinud vaid kord elus ühes hubases Pariisi restoranis – see on hetk, mida mäletada (nii maitseelamust kui ka süümepiinu)! Pärast Dan Barberi kõnet olen otsustanud foie gras’st ka edaspidi keelduda. Vähemalt seni kuni mul õnnestub proovida „õnnelike hanede“ maksa. Ja ka siis, ma luban, suhtun ma sellesse hetke täie teadlikkuse, tõsiduse, ja – mis seal salata – ülima imetlusega emakese looduse vastu.

Allikad:

http://www.youtube.com/watch?v=gvrgD0mAFoU Barberi kõne TedX-il; piltide algallikad leiab URL’i kopeerides.

autor: Helene

Keskkonnasõbralikud jõulukingisoovitused 2011

Aastaid kaks tagasi kirjutas Helene siia toreda artikli pealkirjaga: “Mida sa jõuludeks tahad?!?!?!” Lugesin seda ja mõtlesin, et Värske aju kollektiiv võiks anda inimestele toredaid kingiideid, mis oleks samaaegselt ka keskkonnasõbralikud. Anname oma ideid ja põhjendame, miks neid soovitame. Ehk leiab siit keegi abi.

Üldiselt ei ole keskkonnasõbraliku kingi tegemine väga raske, aga siin on mõningad reeglid, millest tasuks kinni pidada. Esimene ja kõige olulisim neist on see, et kingitus oleks vajalik ja soovitud. Kui saajal kingist mingit kasu ei ole, siis on see lihtsalt üks asi juures. Sellisel puhul võib kingi juba tegemata jätta, sest pahna on meil kõigil kodudes juba piisavalt. Teine mõte, millest lähtuda on: “ise tehtud, hästi tehtud”. Kui inimeselt endalt küsida ei taha, võib lähtuda sellest, mida meil kõigil nii kui nii vaja läheb:

Söök – Mitte küll kartulisalat karbis, aga näiteks enda valmistatud piparkoogid ja moos või ise komplekteeritud korvike maitsvatest asjadest on väga armas kingitus igale ühele. Korvi, millesse on toit pakitud, saab inimene siis hiljem mitmel otstarbel kasutada või järgmine aasta järgmisele edasi kinkida, kui ta sellele kasutust ei leia. Uuesti täidetuna siis. Samuti võib kinkida vahendeid, millest midagi konkreetset valmistada, näiteks küpsiseid või muffineid. Idee on iseenesest väga lihtne: sega ise kuivainetest segu valmis või pane see kihiti näiteks purki ning lisa juurde lühike valmistamisõpetus. Kellele meeldib rohkem vaeva näha, võiks proovida näiteks erinevate kommide ja trühvlite valmistamist.

Jook – Kodus kääritatud vein või pressitud mahl on väga väärtuslik ja ka väga armas kingitus. Kui neid ei ole, siis on ka poest hea pudel veini või glögi jõulude puhul täitsa paslik. Tee- ja kohvipoodidest ostetud kvaliteetne tee või kohvi on tore kingitus. Eriti sobib neid kinkida metallkarpides, sest neid saab kingi saaja uuesti täita lasta. Sildi saab lasta kleepida põhja alla. Ei tahaks seda punkti väga alkoholi keskseks ajada, aga kui inimestele meeldivad apteegi toonikud, siis on needki toredad kingitused.

Riideesemed – See on täielik Ameerika filmide klišee, et kui pakis miskit ei krõbise, on seal enamasti sokid või aluspesu. Selle peale filmitegelane enamasti viskab paki nurka ja läheb järgmise juurde. See ei ole muidugi reaalsus ja ilusad käsitööna tehtud villased soki või sussid on asjad, millest tavaliselt suurt rõõmu tuntakse. Lisaks on nad väga praktilised ja pakuvad pikaks ajaks kasutust. Ka lemmikbändi või esineja särk on tore kingitus.

Kolmas soovitus on kinkida elamus. Selleks elamuseks võib olla väga palju erinevaid asju:

Pilet lemmikansambli kontserdile või õhtusöök restoranis. Samuti ju väga tore, kui saad sõbralt kingiks väikese kohvitamise pärast jõule, et istuda ja juttu ajada. Kingituse sees võib olla ju ka tassike kohvi ja tükk kooki.

-Kallimale võib kinkida näiteks tantsutunnid, kus siis järgmine aasta koos käia. Siis on hea lubada, et järgmine aasta õpin peotantsu selgeks.

-Suur elamus võib olla ka lihtsalt külaskäik sõbrale, keda ammu ei ole näinud. Rohkemat nagu ei olegi vaja ja ma arvan, et see punkt põhjendab end ise ka.

Kinkekaart massööri või maniküüri juurde, miks mitte? Samas võib ka ise välja pakkuda kinkekaardi “3-kordne lumelükkajateenus,” “peamassaaž sõbralt” või muud isikupärast, mille võid vormistada omatehtud kinkekaardina.

Looming – Siia alla käivad kõik raamatud ja plaadid. Kas siis virtuaalsel või füüsilisel kujul. Kui inimesel on juba olemas vahend nende tarbimiseks, on virtuaalne teos väga hea kingitus. Vanakooli plastmassist plaat ja paberist raamat on muidugi ka alati omal kohal kingikotis.

Eraldi teema on muidugi lastega. Nendele on kingid jõulude ajal veidi teistsugune asi ja sellega peab loomulikult arvestama. Eraldi peame sellest vajalikuks rääkida ka selle pärast, et just lastele armastatakse jõulede ajal väga palju odavat rämpsu osta. Meie soovitus on kinkida vähe asju, millega lapsel ka reaalne side tekkib. Lapse puhul on väga hea ka see, kui kingitus teda kuidagi vaimselt või intellektuaalselt arendab. Mõned soovitused meie poolt:

Lauamäng – Klassika. Selle puhul on lisaväärtus veel perega koos veedetud aeg seda mängides.

-Teaduse või elektroonika teemaline huvikomplekt – poodidest on võimalik osta just lastele suunatud mikroskoope, keemia- ja elektroonikakomplekte. Need sobivad rohkem vanematele lastele, aga mina sain oma esimese mikroskoobi kuskil 9-10 aastaselt jõuludeks ja tegevust oli sellega küll palju. Lapsel võiks teatav huvi nende asjade vastu enne olla, kuid sellised asjad on ise huvi äratamises väga head. Eriti tore on, kui vanem on piisavalt pädev, et last nendega juhendada. Näiteks igas peres on keegi, kes raadioelektrooniakt tunneb.

LEGO – Klassika jällegi. Kuigi plastmass ei tundu just väga keskkonnasõbralik, on LEGO siiski üks parimaid mänguasju, sest lisaks loovuse arendamisele on seda võimalik aastaid ja aastaid mängida. Lõpuks on kõik LEGO jupid nii kui nii ühte suurde ämbrisse kokku pandud ja sealt tuleb igasuguseid huvitavaid ehitisi siis välja. Kui soovid rahvusvahelisi brände vältida, võid lapsele insenerioskuste arendamiseks hankida mõne teise klotsikomplekti.

-Joonistus- ja meisterdamistarbed. Plastiliin, uhiuued pliiatsid, vesivärvid, näpuvärvid, hunnik värvilisi pabereid ja kleepekaid, vigurkäärid, tõeline vanaaegne sulepea erivärviliste tintidega, guašid, kvaliteetsed pintslid ja hea joonistuspaber. Väiksematele on nauditavad ka värviraamatud!

-Sporditarbed. Terves kehas terve vaim! Suusad ja kelgud on ilmselt hea variant talvistes oludes. Samas kulub marjaks ära ka hantlite komplekt teismelisele noormehele või spordiklubi kinkekaart noorele neiule. Hüppenööridest, keksukummidest (!) jmt rääkimata.

Muusikariist – korralik, mitte toonist mööda pinisev lastesüntesaator. Sobib, kui laps tunneb sügavamat huvi muusika vastu.

Kinkide puhul on üks asi ka kindlasti pakkimine. Oma kursusega sai kunagi kingitusi pakitud vanade ajalehtede paberisse. See oli tegelikult väga lahe ja põnev, sest siis sai koos lugeda, mis uudistesse kink pakitud oli. Pere ringis oleme me kasutanud aastast aastasse samu kingikotte ja pabereid. Nime võib peale panna eemaldatava sildiga ja pakkepaberit ei pea ju puruks rebima. Igatahes rohkem säästmist tähendab vähem raiskamist.

Toonitame siinkohal, et kingituste arv ei pea aastast aastasse kasvama nagu SKT ja hoolikalt valitud vähesed kingitused toovad palju rohkem rõõmu kui hetkeajendil ostetud hunnik kasutut, säravat ja helkivat plastikut või muud sellist.

Ilusat jõuluootust!

Roheliseks õppimine

Kas roheliseks kasvamisest piisab? Tundub, et pelgalt intuitsiooni ja netifoorumeid külastades on tulemiks naiivroheline inimene, kes on küll rõõmsalt nõus Toompeal piketeerima, kuid kaasa mõtlemiseks jääb teadmisi ja süsteemset arusaama väheks. Olen seda arvamuskirja pikalt peas keerutanud ja leian, et nüüd on õige aeg see endast välja kirjutada. Pealkiri on valitud väga teadlikult meenutama Epp Petrone raamatut “Roheliseks kasvamine”. Üritan loo selle raamatu ümber mõtteliselt üles ehitada ja loodan, et Epp ei pahanda.

Hetkeks kui lugesin raamatut “Roheliseks kasvamine” olin ma juba roheline. Hea on lugeda asju, mis sinu vaatenurki kinnitavad ja sulle kaasa elavad. “Roheliseks kasvamine” on väga hea raamat ja ma lugesin seda õppides ülikoolis väga rohelist ala keskkonnatehnoloogia. Ma ei mäleta täpselt aga ma arvan, et ma olin kuskil teisel kursusel umbes. Ma kaklesin sõpradega rohelistel teemadel ja kaitsesin (võib-olla pimesi) kõiki rohelisi vaatenurki. Elu ei ole aga kahjuks kunagi nii lihtne.

Minu roheliseks kasvamine toimus üsna tüüpiliselt teismeeas. On ju loomulik otsida vigu “täiskasvanute” tegemistes ja protesteerida. Ma lugesin raamatuid anarhiast, kuulasin punk rock muusikat ja olin väga arvamusterikas. Oluline osa mu personast oli ka rohelisel Ivol. Keskkooli lõpuks oli mu huvid looduse ja teaduse vastu väga kõrged ja läksin ülikooli just nimelt kõige sobivama ala peale. See oli kõige selgem aeg. Ma sain siis maailmast aru. Saan ka nüüd ent teisiti. Kasvamine, õppimine.

Toon suhteliselt loo alguses välja mõtte, et roheliseks ei saa vaid kasvada. Ma arvan, et kasvatakse umbes selliseks roheliseks nagu ma olin keskkoolis. Mul puudus arusaam reaalselt majandusest, korporatsioonidest, naftast, globaalsest soojenemisest, GMO-dest, transpordist, toidust jne ent ometigi ma leidsin, et kõikide need teemad on sellised, millest ma pean rääkima ja nendele mõtlema. See mõtlemise pool viis teise faasini. Ma hakkasin õppima roheliseks.

Õppimine kui selline on väga tore. Alguses oli ülikooliski väga tore kohtuda mõttekaaslastega (ja meie erialal oli neid väga palju) ja leida, et maailmas on ka neid, kes tahavad seda muuta. Ka õppimine näis tugevdavat fakti, et ma olin asjadest õigesti aru saanud ja tekkis “jee” moment. Loomulikult olin selleks ajaks lugenud kõigest rohelisest rohkem ja ma ei olnud enam nii sinisilmne ja vihane kuid õpingud siiski enam-vähem toetasid seda, mida ma olin rääkinud keskkoolis ja umbes sel ajal ma lugesin esimest korda ka raamatut “Roheliseks kasvamine”. Mulle meenub, et üks õppejõud soovitas seda ja ma ostsin selle Tartu Rahva raamatust. Lugemine oli meeldiv. Ma tänan väga Epp Petronet, et ta selle raamatu kirjutas.

Iga õppimise juures tuleb paratamatult faas, kus sa enam millestki aru ei saa. Õnneks oled sa selleks ajaks juba palju õppinud. Ma mõtestan selle oma õppimisretkel kolmandaks faasiks. Peaasjalikult seepärast, et ma võrdleksin roheliseks õppimist siinkohal ühe teise väga keerulise asja õppimisega. Nimelt termodünaamika. On üks tuntud nali, mis kõlab sedasi:

Esimest korda kui sa õpid termodünaamikat ei saa sa midagi aru. Teist korda kui sa seda õpid arvad sa, et sa juba hakkad aru saama. Kolmandat korda mõistad sa, et sa ei saa ikka üldse sellest aru ent siis sa oled sellega juba nii harjunud, et see ei häiri sind enam.

Selle faasi alguses olin ma vihane. Minnes paljudesse ainetesse sügavamalt sisse leidsin ma, et mulle on valetatud. GMO-de ohtlikkus tundus paisutatud olevat. Nende vastane propaganda tundus enamasti lausa rumal ja jutt, mida osad “rohelised” rääkisid tekitas minus vastikustunnet. Sama oli paljude asjadega. Ravimitööstuse küsimus. Paljud rohelised armastavad ravimitööstust ja vaktsiine maha teha ent siinkohal tuleb enamasti välja, et tegu on üksikute vigade kallal norimine, mis tihtilugu annab väärastunud pildi reaalsusest. Palun vaktsineerige oma lapsi ja ärge andke neile kõrge palaviku korral homöopaatilisi ravimeid. Kaitske neid.

Küsimus globaalse soojenemise kohta muutus järjest keerulisemaks. Mitte seepärast, et oleks tekkinud kahtlus, et tegu on mingi välja mõeldud probleemiga. Vastupidi. Olukord tundus järjest lootusetum. Tõendid järjest kindlamad. Prügi probleem, toidu probleem. Paljude meie püüdluste ebaefektiivsus. Ma mäletan üht kursaõde mulle siis ütlemas, midagi mis on selle jutu üks sisupunkte. See kõlas umbes nii: “Mulle meeldis kui ma keskkoolis teadsin nendest asjadest kõike, nüüd kahtlen ma juba kõiges”. Kõige enam häiris aga inimeste harimatus. Selleks hetkeks oli “roheline” juba mood. Harimatud ei olnud vaid need, kes prügi tänavale viskasid ja puhast vett raiskasid vaid ka need, keda pidasin endasugusteks. Meedia kära ja internetifoorumid olid oma töö teinud. “Rohelise” inimese kujund oli muutunud kellekski, kes põlgab neid, kes on rohelisi mõtteviisi vastu, kellekski, kes põlgab modernset meditsiini, toidupoode, masstootmist, modernset elu.. ehk isegi inimest.  See viimane ärritas mind ehk kõige enam. Inimest peab armastama. Kuidas sa armastad loodust, kui sa ei oska ennast armastada?

Mul tekkis umbes siis ka vastumeelsus Petrone raamatu suhtes. Mulle tundub, et mulle olid seal paljud asjad valesti meelde jäänud ja tundus nagu Petrone oleks just sellist moodsat “rohelist” toetanud. Sellist, kes ei küsi miks on miski paha, ei kahtle kas üldse on paha vaid loeb internetist ja tunneb end ülevana kui teisi keelab. Mul oli meeles raamatus olnud vastumeelsus preservatiividele, GMO-dele ja vaktsiinidele. Hiljem üle lugedes tundsin piinlikust. Epp oli raamatus olnud ka ise väga kahtlev ja õppiv ja küsiv. Oli olnud just väga uurival seisukohal nende probleemide seas. Õppisin oma veast. Ma leian, et ehk ka nendel minu poolt maha tehtud rohelistel oli osadel see raamat meeles kõverana. Kuskile oli kadunud küsimine.

Tundsin moodsates rohelistes ära ennast. Siis kui olin keskkoolis olin ju ka samasugune. Tegelikult ei olnud ju rohelistes miskit muutunud. Kuna see oli päevakorda kerkinud ja muutunud ühiskonnas olulisemaks said paljud, kes olid oma roheliseks saamise algosas meedias kajastust ja info oli liikuvam. Internet ja infoajastu. Tänapäeval on info oluliselt rohkem liikuvam ja kättesaadavam internetis kui isegi 5 aastat tagasi kui ülikooli läksin.

Kuidas siis rohelised edasi kasvavad? Minu meelest õppides. Ma loodan, et me kõik kogu ühiskonnana õpime edasi ja meie lapsehaigused ravitakse välja. Oluline on kahelda kõiges, mida sa elu jooksul omandad. Küsida, kas see on loogiline ja kas see on tõsi. Uurida ja mis kõige olulisem, mitte uskuda pimesi internetifoorumeid (mul on väga õõvastavaid jutte sellest) ja blogijaid 🙂

Ma olen kasvanud väga teaduselembeliseks ja üritan väga tihti endalt küsida, ega see ei kalluta mind. See viimane asi ma leian on päästerõngaks. Järgida tuleb südant ent ka tõendeid sest alati ei ole sisemine hääl õige ja esimene instinkt võib olla vale. Valed võivad olla ka populaarsed arusaamad ja arvamusliidrite arvamused. Ja raamatud. Toon siia ka ühe hea näite. Inimese esimene instinkt on tegelikult süüa palju suhkrut kui seda on parasjagu kätte saada. Kuna suhkrut on meie elus aga hetkel lihtne kätte saada ei ole alati kõige targem selle instinkti järgi käituda. Olukordi on muidugi aga erinevaid.

Leian, et keskkonnakaitse, rohelise mõtteviisi, looduse hoidmise kõige tähtsam eesmärk on inimese kaitsemine. Isegi kui see tähendab inimest kaitsta oma enda eest. Hetkel on olukord just selline. Ma leian, et rohelised peavad armastama inimesi üle kõige. Armastama inimlikkust. Me oleme imeline liik. Me kasvame ja me õpime. See viimane on kohati aga väga raske.

Kas selle looga tahan ma nüüd siis öelda, et ma olen valmis ja tark ja teadja nendes asjades? Loomulikult mitte. See on vaid vahekokkuvõte. Ma õpin loodetavasti elu lõpuni.

Vaktsineerimisest

Kuigi teema ei ole otseselt keskkonnaga seotud (kaudselt on kõik keskkonnaga seotud) otsustasin ma sellest siiski mõne sõna kirjutada. Põhjus on selles, et vaktsiinide vastased on muutunud üsna valjuks ning suudavad hirmutada ära ka inimesed, kes üldiselt ei usu igasugustesse lollustesse (uriini joomine näiteks). See on aga ohtlik. Miks? Räägime kõigepealt natukse sellest, mis asjad need vaktsiinid on.

Vaktsiinid on üldiselt bioloogiline preparaat, mis tõstab inimese immuunsust mingi haigustekitaja vastu. Neid peetakse üldiselt üheks suurimaks saavutuseks võitluses haiguste vastu koos hügieeni arenguga. Suures plaanis on kahte tüüpi vaktsiine: need, mis koosnevad tapetud ja need, mis koosnevad elusatest kuid mittevirulentsetest haigustekitajatest. Täpsemalt ma vaktsiinide tootmise mehhanismidesse siinkohal ei lähe.  Väidetavalt on maailmas ligikaudu 2 miljardit inimest, kes põevad haiguseid, mida oleks võimalik vaktsineerides ära hoida. Mitmed väga tõsised haigused (näiteks leetrid, mumps, lastehalvatus) on arenenud riikidest peaaegu täielikult ära kaotatud just tänu vaktsiinidele.

Nüüd on aga vaktsineerimise vastaste tõttu inimesed vaktsineerimist kartma hakanud ja on piirkondi, kus need haigused jälle välja tulevad. Seda seetõttu, et puudub rühmaimmuunsus. Pole piisavalt vaktsineeritud inimesi kogukonnas. See võib lõppeda vastsüninutele ohtlikult kuna nemad on kõige vastuvõtlikumad haigustele ning põevad neid kõige raskemalt läbi. Siin on kirjeldatud Austraalia näitel kui suurt kahju vaktsineerimise vastased võivad teha.

Enamus argumendid, mida tuuakse välja vaktsiinide vastu on sellised: vaktsiinid (täpsemalt tiomersaal neis) tekitavad autismi, vaktsiine kasutatakese teie mõistuse kontrollimiseks, suured ravimifirmad ja arstid tahavad teid lihtsalt nöörida, vaktsiinidest pole tegelikult kasu jne.

Esiteks ei ole ühtegi teaduslikku tõendit, et tiomersaal on ohtlik ja, et vaktsiinid põhjustavad autismi. Vastupidiseid tõendeid on aga palju. Kas te tõesti arvate, et ravimeid lihtsalt loobitakse turule enne kui neid korralikult katsetatud pole. Igasuguseid palju kiidetud toidulisandeid ja gurude imejooke võib paisata turule niisama ja kõik julgevad juua. Ravimeid tuleb 15 aastat katsetada. Kõik etapid tuleb läbida. Kui 14ndal aastal tuleb välja, et ravim on kahjulik ei tohi seda müügile panna. Mõelge sellele.

Teiseks, keegi ei saa teid vaktsiinide läbi kontrollida ja röövida. Lisaks ei ole vaktsiinide tootmine ka väga kasulik ettevõtmine. Maailmas on umbes 5 nii suurt ravimifirmat üldse, kes suudaks suurtes kogustes vaktsiini maailmale toota piisava kiirusega. Näiteks see H1N1 näide. Seekord läks hästi aga järgmine kord ei pruugi vedada. Vaktsiinide tootmine on meeletult keeruline ja kallis protsess ja tagasi tulev raha ei ole meeletult suur. Firmadel ei ole tegelikult väga suurt motivatsiooni neid üldse toota. Sümptomeid hiljem ravida on selles mõttes parem, et kui inimesed haigestuvad ja haigestuvad jälle siis saab neile rohkem ravimeid müüa ja oluliselt rohkem kasu teenida.

Kolmandaks on vaktsiinidest olnud meeletult kasu. Rohkem kui te suudate üldse ette kujutada. Miljonid inimelud on päästetud. Haigused, mille vastu meil on vaktsiinid oleks tapnud meeletutes kogustes inimesi kui vaktsiine poleks leiutatud. Uskuge, need haigused tapavad ka tulevikus meeletu koguse inimesi kui me posijate jutu järgi lõpetame tõsise teadusliku alusega ravimite kasutamise.

Ma tahan, et te mõtleksite natuke selle peale. Kui te sõidate laevaga või lendate lennukiga või kasutate mõnda elektroonilist seadet tahate te ju, et oleks tehtud suur teaduslik töö, et oleks tagatud teie ohutus. Samas olete te nõus uskuma erinevaid soolapuhujaid, kellel ei ole meeletut kuhja teadustööd neid toetamas. Te usaldate nende kätesse enda ja oma lähedaste tervise. Kui te oma tervise osas enam arste ja meditsiini TEADUST ei saa usaldada, sisi keda te usaldate? Naabrimeest? Sõbrannat? Kuidas nemad sinust targemad on?

Loomulikult on teatud ohud.. alati on ohud.. võib tekkida harv allergiline reaktsioon. Seetõttu on vajalik, et su arst on allergiatest teadlik. Arstid on enamasti kõik väga kaua õppinud ja me ei ole neist targemad meditsiini alal. Üldiselt ei ole aga vaktsiinide ohud midagi nende ohtude kõrval, mida tekitavad haigused.

See postitus tuli nüüd välja pigem arvamusartiklina. Kui on huvi antud teema vastu siis andke kommentaarides teada. Eriti huvitab mind see, miks vaktsiine kardetakse. Kirjutan ükshetk siis põhjalikuma kirjutise koos viidetega. Ei hakka hetkel keskkonna teemalist blogi liialt teemast kõrvale ajama.

Lisan veel ühe video, mis räägib HIV ja gripi vaktsiinidest.

Kuidas õppida loodusteadusi? (“science” vs klassikaline mudel põhikoolis)

Kes lähemalt mu tegemistest teavad, on ehk kuulnud, et sellest sügisest alates õpetan ma Maidla Põhikoolis loodusaineid. Sellega, ja Noored Kooli programmiga, seoses on mul ka senisest märksa erinevamad õpingud käsil. Avaldan siinkohal modifitseeritud kujul ainedidaktikas kodutööna kirjutatud essee erinevate õpetatavate ainete (keemia, loodusõpetus ja füüsika) vaheliste seoste leidmisest.

paljud minu katseseadmed on samast ajajärgust (tundub mulle)

Loodusainete integratsioonist põhikoolis

Kuna mul on au ja meeleheitlik töökohustus erinevaid loodusaineid korraga õpetada, siis on mul mõnes mõttes parem ja sügavam ülevaade loodusainete vahelisest integratsioonist Eesti põhikooliastmes kui üht ainet õpetaval loodusõpetuse või keemiaõpetajal. Olen pannud kirja mõningaid mõtteid ainete integreeritusest (mille mahtu ma värske aju jaoks koomale tõmbasin) ning võimalustest, kuidas loodusharidust ehk parandada saaks.

Mis on science? Mõnes mõttes oleks muidugi lihtsam (eriti kui neid aineid nagunii kõiki õpetada) nimetada see asi mingi üldisema nimetusega ja õpetada keemiat ja füüsikat segamini või koos (vrld – USA-s on sellise aine nimeks ”science” – teadus). Sellisel juhul hägustuksid õpilase jaoks küll ainete piirid (kas see on üldse oluline, on muidugi iseküsimus), kuid nad omandaksid terviklikuma teadusliku maailmapildi ning 4 tundi ”science’it” nädalas võimaldaks paremini planeerida laboritöid, katseid jmt. Selline ajaline paindlikus võimaldaks õpetajal ka õppematerjali väiksema pingega suhtuda – kui mõni teema raskeks osutub, saab selle jaoks aega võtta jne.

Abstraktsest mõtlemisest ja loomingulisusest räägin edaspidi ilmselt pikemalt

Täielik integratsioon ja selle ohud. 7-nda klassi loodusõpetus on kavandatud sissejuhatusena keemiasse ja füüsikasse. Käsitletakse algtõdesid mõlemast distsipliinist, kuid võib-olla kuidagi liiga üleruttavalt ja kõike-haarata-püüdvalt. Vahel tundub seitsmenda klassi loodusõpetus sellise silmaringiainena – natuke kõigest kõike. Võib-olla võiks selles vanuses saada õpilased veel rohkem loodust ja vähem õpetust. Eriti arvestades fakti, et seitsmendas klassis on õpilased kõige sügavamas murdeeas ning paljut sel perioodil õpitust ei salvestata kuigi hoolega. Tore on muidugi see, et seitsmenda klassi ainekava jätab ruumi rohkete katsete jaoks, mis aine populariseerimise koha pealt on muidugi hea.  Samuti ei tohi unustada, et abstraktne mõtlemine kui selline alles teismeeas üldse välja kujunema hakkabki – seetõttu oleks suhteliselt mõttetu ponnistada keerulisemaid reaktsioonivõrrandeid oluliselt palju enne 15-ndat eluaastat.

Science’i epic fail? Nüüd aga tähelepanu faktile, et 7-nda loodusõpetus ongi kõige lähem asi sellele nn science’ile (pangem talle siinkohal pealkirjaks loodusteadus) ning see üldistustamise tendents võib kanduda edasi kõigile loodusainetele! Üldise loodusteaduse abil (ehk siis keemia, füüsika, bio jne ühendamisega üheks õppeaineks) lasti igatahes Saksamaal mõneks ajaks loodusharidus – vähemalt testitulemuste järgi – põhja.

Kuidas toota vesinikku?

Kramp teemal – kummas aines me seda õppisimegi? Millist vastust sobib anda? (Mis sest, et mõlemas aines sobiks kohati sama vastus). Kuigi seoseid kosmose ja aineklasside vahel võib olla raske ning kunstlik tuua, tuleb aine ehitust käsitleda mõlemas aines ja õpilastele aitab kõvasti kaasa tervikpildi kujunemisele see, kui nad teavad, et keemias ja füüsikas räägitakse ikkagi samast ainest (kohati tundub, et nende peas eksisteerivad kaks ”ainet”).

Terminite ühtlustamine. Mulle tundub, et juhtudel, kui keemiat ja füüsikat annavad erinevad õpetajad (mis on enamikul juhtudel) õpilastele erineva terminoloogia. Samuti ka ülesannete lahendamise loogika. Ülesanded on üldse minu silmis probleemseks kohaks, sest kui õpilane ei taju ülesande tekstis selget vihjet tema lahendamiseks sobilikule algoritmile, siis ta lihtsalt ei julge üldse alustadagi. Ülesannete puhul peaksid õpilased ideaalis omandama sellise üldise ülevaatliku loogilise loodusteadusliku lähenemise – Mis andmed mul on? Mida ma otsin? Milliseid valemeid/algoritme saan selleks kasutada? jne. Siin peaksid keemia- ja füüsikaõpetajad küll omavahel koostööd tegema.

Kui kaugele integreerimisega minna? Lõppude-lõpuks ei ole mõtet juuksekarva lõhki ajada. Põhikoolis tuleb õppida põhilisi teadmisi ja kui optikat ja aineklasse paralleelselt õppides ei õnnestu säravaid seoseid (põhikoolitasemele vastavaid) välja mõelda, pole neid mõtet kas kunstlikult tekitada. See tekitaks ainult suuremat segadust.  Loomulikult võiks rääkida ka loodusainete integratsioonist humanitaarainetega (teadusarengu roll ajaloos, ühiskonna arengu avardavad võimalused teaduslikule mõtteviisile jne), rääkimata matemaatikast, aga nagu näete on palju millest mõelda ka puhtalt loodusainete endi juures.

P.S. Kui keegi on õppinud välismaal sellist integreeritud loodusõpetust, oleksin kommentaaridest vägagi huvitatud. Olen kuulnud USA mudelist, kust Eestisse elama kolinud noormees oskas küll väga hästi filtreerida, kuid aine ehitusest või keemilistest valemitest ei teadnud midagi…