Rubriigiarhiiv: Arvamus

Kas vesinikauto päästab nafta sõltuvusest?

Hetkel liigub toornafta hind kuskil 40 dollari ümbruses barreli kohta juulis taheti ühe barreli eest saada 147 dollarit. Tõenäoliselt ei ole kaugel aeg kui nõudluse suurenedes ja varude järjest vähenedes hakkab naftahind jälle uusi rekordeid püstitama ning inimesed odavamaid alternatiive otsima. Biodiislist kirjutas juba Martin nüüd natuke „utoopilisemast“ vesinikütusest.

Tänapäeval tegelevad paljud suured autotootjad vesinikul töötavate autode väljatöötamisega, müügile pole need siiski jõudnud (liikvel on üksikud bussid). Eesmärk on aga õilis, sest piltlikult öeldes toimub kütuselemendis protsess kus vesinik ja hapnik ühinevad ning tekib vesi ja protsessi käigus vabaneb teatud hulk energiat. Ja nii ongi, ei mingeid jääke peale H2O. Protsessis vabaneb energia elektrina ning autot liigutavad edasi tavalised elektrimootorid. Sisuliselt ongi vesinik autode puhul tegemist elektriautodega ainult energia salvestina ei kasutata akusid, vaid energia „toodetakse“ jooksvalt. Lisaks keskkonnasõbralikkusele onvesinik autod ka vaiksemad ning erksamad (gaasi pedaali vajutades ei ole viivitust nagu sisepõlemismootoritega autodel).

Aga, et vesinik autod muutuksid tänavatel tavaliseks peavad teadlased lahendama mitmeid probleeme. Kõigepealt tuleb märkida vesinikautode kõrge hinna. Auto kütuseelemendis leidub kuni 100 grammi plaatina, tänastes hindades on see metallikogus väärt üle 36 000 krooni. Selleks tuleb leida mõni muu katalüsaator ja/või vähendada oluliselt kasutatava plaatina hulka. Kui hinda mitte arvestada siis tänaste plaatina kaevandamisvõimsuste korral ei ole mõeldavgi massiline vesinikautode tootmine, sest lihtsalt ei jõuta piisavalt plaatina kaevandada.

Tänasel päeval toodetakse vesiniku peamiselt metaanist, ning protsessis vabaneb CO. Seega pole saadud vesinik karvavõrdki keskkonnasõbralik. Eesmärgiks onmuidugi toota vesiniku taastuvatest energiaallikatest. Kui aga vaadata kui tühiväikse osa annavad taastuvad energiaallikad praegu elektri tootmisest ning massiline vesiniku tootmine suurendaks elektri tarbimist veel enamgi siis keskkonnasõbraliku vesiniku juurde on veel pikk tee käia.

Sellega aga vesiniku kütusena kasutamise probleemid ei lõppe. Kui akutoitega autos kasutatakse efektiivselt ära ~70 % siis vesinikelemendi korral saadakse kätte kõigest veerand vesiniku tootmiseks kulutatud energiast, sest lisanduvad energia kulutused vesiniku transportimisele, kokkupressimisele ning ka kütuseelemendis toimuvale elektrolüüsile.

Ja probleemidega edasi. Kui võtta kasutusele vesiniku kütusega autod on vaja välja arendada tohutul hulgal infrastruktuuri. Võrreldes eelnevate muredega on see küll suhteliselt väike kuid miljardeid eurosid on vaja kulutada ka vesiniku transportimiseks (tankerid ja torud), tanklate ehitamiseks jms.

Vaadates vesinikuauto ees seisvaid probleeme siis on raske uskuda, et lähitulevikus saaks neist meie naftaikkest vabastaja.

Kuusk või mittekuusk?

Jõulud koos kuuse tuppa toomisega on tore traditsioon. Küünlad põlevad ja puu lõhnab niiiii hästi. Minu pere kuusk on hetkel rõdul (eile ma jõudsin korraks isegi arvata, et meil polegi seda), kahtlane kas ma eraldi elades endale edaspidi kuuse muretsen. Jõulupuu ajaloost saab lugeda siit, pikk ja põnev jutt iseenesest.

Mõnele inimesele on see aastas ainus lähedane kokkupuude elava puuga, või noh peaaegu elavaga. Omamoodi uhke tunne on vanu klaasist mune okste külge riputada. Ja mille alla need kingitused siis ikka panna? Nüüd peaks pakkuma mingeid alternatiive: suur potitaim, kamin, kingituse-peitus, jõuluvana toob vms. Kunstkuuske ma ei poolda, sest esiteks kulub selle valmistamiseks mõttetult palju plastikut ja tekib muud jama ning välimus-olemus pole ka õige. See on nagu võtta koera igatsevale lapsele karvane mänguloom, mis toitub patareidest ja ei aja karvu.

Ma arvan, et osaliselt on jõulupuu siiski raiskamine – kuusk on vaatamiseks ja visatakse pärast ära, mitte söömiseks nagu näiteks hapukapsas (analoogia selles, et kasutatakse ära terve maapealne taimeosa). Samas, ebaloogiliste otsuste tegemine teebki meist inimesed. Puid raiutakse iga päev ka sajaks muuks otstarbeks, tõsi küll ilmselt mitte nii väikseid puid ja kui arvestada, et ühe suure „raieküpse“ metsapuu eluea sisse (80 aastat), mahub 8-10 väikese jõulukuuse eluiga, polegi pilt vist nii väga masendav. Vähemalt majanduslikus mõttes. Mets on muidugi palju rikkam elukeskkond kui kuuseistandik, selles mõttes on vahet. Otsustav on muidugi kas eelistatakse väiksemat tulu kohe või kõike korraga kauges tulevikus… tegelikult vaevalt, et enamus kuusemüüjaid neid sihipäraselt kasvatab. Need kes võtavad jõulupuuks ainult suurte puude latvu on eriliselt jobud…

Siinkohal soovitan pigem võtta kuuseke elektriliini alt oma metsast kui vähegi võimalik või kasutada riigimetsa programmi. Ja pärast jõule viige oma puud tuleskulptuuride meisterdamiseks. Korra aastas ju võib.

Rõõmsaid pühi!

Kuhu lähevad vanad moblad?

Vot ei tea, kuhu nad lähevad.Üks variant on siin: uudis tarbija 24-st

Minul on ka maal kapis vana mobla. Seda, mis eelmisest sai, ei mäletagi. Patareid olen alati ilusti ära viinud, kuhu vaja (kuigi mul neid eriti ei tekigi, ei oma hetkel ühtegi patareidega asja peale rattalambi), aga telefoni tõesti pole nagu kuskile panna. Kasutage siis juhust ja teisaldage oma vanad moblad kasvõi Elisa kaudu, kuniks see võimalus olemas on. Ma ei taha kindlasti mingit firmareklaami teha, mul on nagunii teine operaator endal.Kusjuures, keegi mainis kommentaaris, et ühest telefonist võib välja sulatada 1 g kulda, nemad on kogunud seni juba üle 6000 telefoni…

Loo kommentaaridest tuli välja ka küsimus, mida teha vanade laadijatega (igal uuel mudelil “peab” ju olema uutmoodi otsaga laadija…)? Õigemini – miks ei võiks laadijaid saada erladi osta. Sellisel juhul, kui uuel telefonil on sama laadija, kui eelmisel, poleks vaja uut laadijat enam osta.

Aga mida teha vanade läpakatega?

Või pesumasinatega…?

Lisaks sellele, et need alltoodud kohtades ära saab anda, mina neile uuskasutusi ei oska pakkud (meie hoiame Tartus oma rikkis pesumasinas kartuleid näiteks, aga see pole ruumikokkuhoiu seisukohast kuigi hea…). Kui kellelgi on ideid, võib kommenteerida…

Tallinna jäätmejaam

Tartu keskkonnajaamad

Nokia parandamisest

Tsitaat lingitud artiklist: “Elisasse kogunenud vanadest telefonidest valmistatakse järgmisel aastal pargimööbel. Millisesse parki või haljasalale telefonidest pingid seatakse, on veel lahtine.”

Kunagi kui aega on rohkem, katsun uurida täpsemalt, kuidas see “pargimööbli” tegemine käib. Tihtipeale on igasuguses ümbertöötlemise jutus liiga suur osa müüti.

Tarbimisest ja selle ratsionaalsusest.

See mõte tuli mul umbes aasta aega tagasi kui tulime kursaomadega ühest loengust. Kuna kõht oli tühi, siis oli mul sõbraga plaan minna McDonaldsisse. Peale seda tekkis meil omavahel äge vaidlus, kuna ülejäänud osa seltskonnast heitis meile ette, et me polevat tõelised keskkonnatehnoloogid, kuna McDonalds raiskab mõttetult palju ressurssi ning selletõttu tekib ka palju jäätmeid. Tõsi, McDonaldsi hamburgerid on pakitud paberisse, friikartulid ja joogid on pappnõudes, veel kasutatakse plastmassi – ühesõnaga kõik pakutavad tooted on ühekordsetes nõudes ja pakendites. Kas on õige süüdistada McDonaldsit keskkonnavaenulikus tegevuses? Ma arvan, et on küll aga ma arvan ka, et ta ei ole selles peamine süüdlane.

Meil ja mujal kapitalistlikes riikides kehtib vaba turumajandus. Seega kui McDonalds ajab oma äri ja inimesed sealt ostavad ning ta teenib kasumit vaatamata tõsiasjale, et tegevuse käigus raisatakse palju väärtuslikku toorainet puitu (papp, paber) ja naftat (plastmass) ning tekib palju jäätmeid, siis ei tohiks talle seda minu arvates väga ette heita. Igatahes ei peitu viga niipalju selles, et McDonalds taolisel moel oma äri ajab ja et inimesed sealt ostavad, vaid selles, et tal on majanduslikult kasulik nii teha. Viga on seadusandluses.

Toon ühe lihtsustatud näite. Meil on 2 tonni puitu. Ühest tonnist puidust tehakse näiteks toole aga teisest tonnist McDonaldsi pakendeid. Mõlemal juhul, arvestamata valmistamise tehnoloogiate erinevusest tulenevaid kulusid, maksavad tooted sama palju, kuna tooraine hind on sama. Vaatleme nende kahe toote eeldatavat elukäiku. Esmalt tool. Inimene ostab tooli ja võib kasutada seda kasutada kasvõi 50 aastat. Mina istun hetkel tooli peal, mis on vanem kui 50 aastat. Mõeldes nüüd McDonaldsi pakendipaberi peale, siis ma eeldaks, et keskmine kasutusaeg tarbija käes võib olla optimistlikult pakutuna ca 45 minutit, kuna aga eeldame, et need inimesed käivad iga nädala aja tagant seal söömas siis lisandub veel nädal. Seejärel muutub ta prügiks ehk siis on kasutusest väljas, sest seda saab kasutada vaid korra. Tooli kasutusaeg tarbija käes võiks olla keskmiselt 10 aastat. Kaks kaks erinevat tarbijaskonda hakkavad nüüd korraga tarbima samal hetkel 1 t toorainest tehtud pakendeid ja 1 t tehtud toole. Kui arvestada, et esimesel juhul käiakse kord nädala aja tagant McDonaldsis, siis võib öelda, et 1 nädalaga tekib 1 t prügi. Teisel juhul tekib 1 t prügi 10 aastaga. Esimesel juhul raisatakse 1t toorainet iga 7 päevaga, teisel 10 aastaga. 10 aastat on ca 1/8 metsa vanusest. Ma arvan, et olukorra lahendaks kui maksustada tooraine kasutamine sõltuvalt kasutusotstarbest. Juhul kui toodetakse sisuliselt prügi, tuleb ka maksta selle eest vastavalt. Teine asi, mida peaks veel arvestama on see, et tootjal peaks olema kohustuslik kvaliteedi sertifikaat ja seda kontrolliks teatud aja tagant vastav institutsioon. Iseenesest võiks olla mitu taset aga mida nõrgem tase, seda suurem maks. Antud meetmete kasutusele võtmine veeretaks vastutuse keskkonnale tehtava kahju ja ressursi raiskamise eest, tarbija õlult tootja õlule, mis paneks tootjad mõtlema, kas on ikka mõtet igasugust jama valmistada. Toodetel, mis on vähe tarbija käes ja mis on ebakvaliteetsed (peavad vähe vastu), oleks ka kallim lõpphind lisamaksude tõttu. Hind mõjutaks kindlasti tarbijat rohkem valima ja otsuseid tegema. Kolmandaks on mulle arusaamatu, miks peab ainuüksi tarbija, muretsema prügikäitluse pärast. Vastutama peaks ka tootja. Mida raskem on tooteid ja pakendeid taaskasutada ja korduvkasutada, seda suuremad maksud.

Kuna ma arvan, et palju raskem on otseselt mõjutada tarbijat kui tootjat, siis antud põhimõtete rakendamisel oleks kindlasti perspektiivi. Hea võimalus oleks nende põhimõtete rakendamist katsetada järgmine aasta, majade peal. Kuna kõikidel maja müüa soovivatel isikutel peab  olema vajadusel ettenäidata maja energiaklass ja maja energiatarve on üks tähtsamaid maja kvaliteedi näitajaid, siis peaks müüja majade müümise korral riigile maksma lisatasu sõltuvalt energiatarbest. Muidugi võiks olla teatud mõistlikult saavutatav energiasäästlikuse piir, mille saavutanud ei peaks lisaks midagi maksma. See motiveeriks ehitusfirmasid tegema kvaliteetsemat tööd ja vähendaks mõttetut tarbimist.

Kas tänapäeva indulgentsid on CO2 kvoodid?

Peab tunnistama, et teatud keskkonnamaksude kehtestamisega osatakse äri teha ja seeläbi on soovitud efekt hoopis vastupidine. Tundub, et siin maailmas ei ole midagi uut. Kui keskajal jõukam inimene tahtis patuks vabaks saada, ostis ta indulgentse. Tänapäeval ostavad jõukamad riigid “patust” vabakssaamise tarbeks süsihappegaasi kvoote.

Tõesti võivad tulevikus kõige suuremateks tarbijateks saada Hiina, India, Brasiilia…  Analoogiaid keskaegse kirikuga võiks leida veel. Keskkoolis Boccaccio Dekameroni lahates tuli välja, et kõige liiderlikumad olid just kirikusulased. Huvitav on see, et tänapäeval loevad eelmainitud vähemarenenud riikidele tarbimise kohta moraali lääneriigid, kes oma majandusliku taseme on saavutanud keskkonna arvelt. Minul isikult tekib siinkohal eetiline dilemma. Kas on eetiline, olles ise läbi keskkonna kuritarvitamise rikastunud, dikteerida teistele riikidel, mida nad tegema peaksid? Samas teisest küljes võivad olla Hiina, India, Brasiilia ja teiste vähem arenenud riikide järjest suuremal tarbimisel olla keskkonnale pöördumatu mõju…

Ka väiksemas pildis võime erinevate keskkonnapiirangute-  ja maksudega jõuda sama situatsioonini. Suurettevõtted kellel on suhteliselt palju kapitali, saavad oma tegevust kiiresti muuta, osta uusi keskkonnasäästlike vahendeid ja tehnoloogiaid oma äri jätkamiseks. Väikeettevõtted jäävad hätta. Ettevõtlust alustada oleks oluliselt keerulisem ja kallim, see omakorda aeglustaks majandustegevust riigis. Lõhe rikkamate ja vaestevahel võib selletõttu veelgi suureneda. Samas ka vastuolud erinevate ühiskonna kihtide vahel, kuna praegused edukad ettevõtted on ju tegelikult suuresti oma algkapitali teeninud keskkonna arvelt.

Olen nõus, et ühteist saab ära teha ning arvan, et ühtteist tulebki ära teha. Võibolla tuleks keskenduda lihtsalt rohkem konkreetsete probleemide lahendamisele ja vähem globaalsetele probleemidele, mille põhjustes ja tagajärgedes pole kõik teadlasedki ühel nõul.

Mida sa jõuludeks tahad?!?!?!

Tahtsin lihtsalt üles kutsuda järgi mõtlema selle üle, milliseid kingitusi me üksteisele teeme. Toon ära ühe katke keskkonnatehnoloogide omavahelisest vaidlusest listis (ma loodan, et asjaosalised ei pahanda):

Inimene x: “///Ma ei tea kuidas muidu nende jõulukinkidega on aga ma ise pakuks näit sellise variandi välja et need kes tahavad kinki saada, need toovad midagi kaasa – midagi siukest suvalist – helene toob raudselt söödavat:D///”

mina:  “Ära tee sellist üleskutset, et “midagi suht suvalist” võib kinkida. Kui ei tea mida kinkida, siis ära kingi üldse… Tegelikult ka. Tarbimisühiskond mai-ääss, pole vaja ju kellelegi mõttetuid asju. Kingime tõesti head sööki, head veini, head raamatut, häid mõtteid…. mida iganes, aga mitte “midagi suvalist” (a’la küünlaid ja fotoalbumeid – va. kui me just ei tea, et teisel on küünlaid ja fotoalbumit VAJA). Mulle kingiti eelmine aasta sokid – normaalne. Igati kasulikud asjad. Mina võin kaktusepoegi kinkida, kui kellelgi soovi on… ”

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” annab näpunäiteid mõtekate kingituste tegemise koha pealt.  Muide http://eppppp.tahvel.info/ on üsna tore koht ka.

Kinkimine on iseenesest väga armas tegevus. Üldiselt lähedaste inimeste puhul on asi selles mõttes kergem, et neile väga mõtetuid asju ei kingita. Murtakse pead ja mõeldakse midagi sisukat välja. Teatakse teist inimest ja tema soove. Räägitakse omavahel, arutatakse, mida teine võiks tahta. Aga kaugemate sugulaste ja mis kõige hullem – töö- ja koolikaaslastega läheb asi käest ära. Ma olen piisavalt kruuse ja küünlaid oma elus ka ise kinkinud, aga nüüd on mu arusaamine natuke muutunud. Sest kellele, reaalselt KELLELE, on vaja maitsetuid Tiimari keraamilisi kujukesi või plastmassist libakoerajunne või vahtkummist põdrasarvi? Sellised “vaimukad” kingitused on enamasti ainult ühele osapoolele vaimukad ja jube ebamugav tunne on tobedaid kingitusi ära visata.  Tõesti, kinkige siis midagi söödavat, kui muud pähe ei tule. Vähe ja maitsekalt pakendatud sööki. Ostke Kallastelt sibulavanik või turult mahemett või neid peeni astelpalju kreeme-salve või veini… Mina oleksin ka kilo kohukeste üle tohutult õnnelik.

Kõige hullem lugu on ju tegelikult lastele kingituste tegemisega… Mänguasjad on tohutud maailmavaatekujundajad ja kui neid on liiga palju, siis see on üks hullemaid asju, mis lapsega juhtuda saab. Lasteaiakasvataja tütrena soovitan alati, kui on probleem kinkimisega kinkida lastele äge raamat (värviraamat), pliiatsid, plastiliini, lauamäng, pusle, mehaaniline muusikariist (mitte mingi pinisev patareidega asi, mis valesid noote mängib, kuulmist rikub ja tühja energiat kulutab vaid näiteks pisike ksülofon, suupill või trumm, uskumatu kui suurt rõõmu see võib lapsele valmistada).  Kui väiksele sugulasele kingitust valite, siis kõige parem – helistage tema vanematele ja küsige, mida vaja oleks. Te ju ei tee üllatust tema vanematele, vaid lapsele endale.

Ja suured inimesed? Nüüd on õnneks järjest enam levinud komme käia lastekodudes abiks vms, kollektiivselt võib otsustada kingitused tegemata jätta ja kinkida killuke aega-energiat kuhugi, kus seda puudu on. Eks see head-tegemine on alati pisut isekas, kui keegi tahab sellele rõhuda, et lõppude-lõpuks rahustad oma südametunnistust. Tõsi. Aga ma arvan, et supiköögikülastajale on peamine, et supp laual on ja mõnele väiksele lapsele võid sa jätta oma elu ja isikuga kustumatu mulje (ja arusaamise, et mõned inimesed tõepoolest elavad teistmoodi, võib-olla turvalisemalt ja iseseisvamalt). Ja mis veel rohkem tõsi – selliseid asju võiks teha siiski järjekindlamalt kui kord aastas. Agajõulude ajal võib anda ka lubaduse edaspidi kuskil abiks käia.

Minu jaoks veel mõtekad asjad on isetehtud asjad (sisukad: kindad, sokid meie kliimas näiteks; ära parandatud uksehing, suvel hoolikalt kokkusotud kaseviht, kalender perepiltidega…) ja elamused – kontserdi piletid, korvpallimängu piletid, kinkekaardid kuskile tervistavasse asutusse, kasvõi nunnult kujundatud kirjalik lubadus kuhugi koos kingisaaja valitud ajal minna…

Seda, mis jõulude mõte on, ma siinkohal arutama ei hakka. Maailm on jube kirju koht. Aga kingitusi tehakse ka muul ajal. Ehk tekkis mõtteid.

Eetikast

Kirjutasin selle “essee” mai kuus kui töötasin Tartu Ülikooli Zooloogia muuseumis. Seal oli palju vaba aega lugeda ja kirjutada kuna töö ei olnud just väga nõudev. Panen ta siia üsna muutmata kujul Mõned asjad lisasin ning mõnda lauset korrigeerisin kuid sedasi tundsin ma sel ajal. Praeguseks on mõni asi ehk selgemaks, teine jälle vähems elgemaks saanud kui põhimõtteliselt arvan ma praegugi nii nagu kirjutasin tol hiliskevadisel päeval. Lugege ise ja otsustage, mida teie usute.

Inimkond on järjest rohkem mõistmas oma tegevuse tagajärgi loodusele. Tuleb välja, et oleme üsna lühikese ajaga suutnud hävitada palju metsa, saastanud atmosfääri ning veekogud, teinud kasutuskõlbmatuks lugematud hektarid pinnast ning kõige selle käigus kiirendanud mitmete liikide väljasuremist. Loomulikult ei saa see nii jätkuda ning seetõttu on „mulla alt” pea välja pistnud mitmed organisatsioonid (nii globaalsed, riikide algatatud kui ka lokaalsemad kodanikualgatused), kes nõuavad „õiget”, eetilist suhtumist loodusesse. Keskmisele inimesele aga, kellel on eraeluski piisavalt probleeme jääb see kõik aga kaugeks. Arvatakse veel tänini, et inimene suudab looduse kuningana üle elada kõik, mis juhtub ning seetõttu on ka looduslike süsteemide pärast muretsemine küllaltki mõttetu. „Las need liigid surevad, meil on neid ju palju ning puid saab ju alati juurde kasvatada.” Küllap on see mõte nii mõnegi inimese peast läbi käinud kuuldes keskkonna hüsteerikute vahel lausa apokalüptilisi hoiatusi. Kellele siis seda keskkonna eetikat õieti vaja on? Mida saab inimkond loodust hoides ning väärtustades?

Rääkides eetikast looduses ning seeläbi ka keskkonnas on oluline määratleda ära, mis on üldse eetika. Kui me näeme kiskjaid söögi nimel mõnd rohusööjat maha murdmas ei tohiks me näha selles midagi valet. Inimene on ise omnivor ning paljude inimeste söögilaual on lihal oma koht olemas. Kui aga mõni kiskjate esindaja murrab maha meie oma liigi kaaslase, kas seda suudame me samuti eetiliseks pidada? Tegu on ju sama olukorraga mis varem. Siiski ei suuda paljud inimesed seda õigeks pidada. Ka hunt, kes murrab inimese karjast maha lamba võib karja omaniku viha tõttu surma saada. Ühesõnaga – niikaua kuni loodus meie vastu ei tegutse on kõik loomulik ning tegelikult ei ole seal midagi imelikku.

Inimühiskonnast pärinevad ning seetõttu ka ülimalt antropotsentristlikud väljendid (õige, vale, eetliline) ei oma väljaspool meid endeid mingit tähendust. Sedasi võibki tunduda kogu jutt keskkonna eetikast ning õigest käitumisest loomadega suure jamana.

Asjale tuleks ehk läheneda hoopis teise nurga alt. Ennekõike tuleb küsida endalt, kes saab üldse kasu sellest, kui käitume looduse ning kitsamas mõistes end ümbritseva keskkonna vääriliselt. Võib rääkida kui palju tahes sellest, et põhiline kasu peab minema loodusele aga tõde on selles, et tegelikud kasusaajad oleme meie – inimesed. Loodus on üle elanud märksa tõsisemaid sündmusi kui need, mis ähvardavad kogu inimkonna hävitada ning on siiani kenasti hakkama saanud.

Elu maal hävitada on väga raske. Süsteem, mis meie ülepaljunenud liiki elus hoiab on aga väga delikaatne ning paljusti sõltuv meie arvukusest. Kui meid on palju siis vajame ka looduselt palju ning paneme loodusesse tagasi palju (prügi), muutes sellega suuresti keskkonda, milles elame. Keskkonna muutmise juures tulebki hakata rääkima eetikast. Me peame loodust kasutama sedasi, et seda saaks kasutada samal otstarbel ka tulevikus. Seeläbi ei pea me oma käitumist tõlgendama kui eetilisust meie planeedi suhtes (planeedil, kui põhimõtteliselt elutul objektil on üsna ükskõik kas ta on ilus ja roheline või kuum tulekera) vaid teiste inimeste, meie endi järeltulijate ning ka meie enese suhtes.

Inimkonna mõju loodusele on väga suur kuid paraku jääb see tihti tavainimesele märkamatuks. Protsessid toimuvad esialgu graduaalselt ja näiliselt justkui midagi ei muutukski kuid kuna looduses on paljud süsteemid omavahel tugevalt seotud, saabub ükskord piir ning väga lühikese ajaga võib muutuda väga väga palju. Meid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid muutusi on aga kergem näha. Kui keegi viskab prügi sinu aia taha, reostades sellega keskkonda, mida oled harjunud „enda omaks” pidama, paned sa seda tõenäoliselt tähele ja parimal juhul võtad sa midagi ette, et sinu ümbrust ei lagastataks. Halvimal juhul pöörad sa selja. Loodus on aga globaalne süsteem kui räägime Maast ning universaalne süsteem kui räägime meie universumist. Kui toome sisse veel teooriad, et universumeid on mitu siis tuleb loodust võtta kui multiversaalset süsteemi, see aga pole antud hetkel ehk nii oluline. Muutused selles süsteemis vajavad väga suurt perspektiivi ning ulatuvad kaugemale näiteks majaesisest, mida meil on kerge näha. Inimkonnal on aga globaalse ulatusega probleeme raske lahendada. Ajaloos toimunud globaalprobleemide kohta ei teadnud inimesed sel ajal palju ning midagi teha, et neid ära hoida oli seeläbi võimatu. Tänapäeva globaalsed probleemid on aga teistsugused. Kuna rahvaarv on nii meeletult suur, toome me praegusel moel eksisteerimisega kaasa suure atmosfääri koostise muutumise(suure antud kontekstis… planeedi ajaloos on atmosfääri koostis olnud absoluutselt teistsugune kui praegu), metsade ja loomade vähenemise, liikide väljasuremise ning last but not least suure hulga jäätmeid. Meil pole küllalt toitugi, et kõik 6,5 miljardit suud saaks toidetud. Nendele probleemidele tuleb leida lahendus ning seda tehes oleme paratamatult sunnitud muutma oma arusaamu õigest, valest ning sellest, mis on ja mis ei ole eetiline.

Olles teadlik probleemist, ei tasu minna kohemaid paanikasse ja mõelda, et nüüd ongi lõpp. Meil on olemas teadmised ning vahendid, et inimkond päästa. Sealjuures ei ole me sunnitud kaotama oma mugavat elu. Meil on vaja vaid muuta oma arusaamist maailmast, milles elame oma mugavat elu. Toon siinkohal näite. Eesti rahvaarv on küllaltki normaalne. Siiski arvestades kogu maailma rahvaarvu oleme me suhteliselt tühine osa. Pidevalt räägitakse iibe tõstmisest ning sellest kuidas õige ja eetiline perekond saab kolm või rohkem last. Arvestades aga maakera rahvastiku massiivsust ja probleeme ,mida selle kasv endaga kaasa toob, on iibe tõstmine ülimalt ebaeetiline.(Ma ei taha siinkohal öelda, et probleemi lahendaks ära ainult Eestis läbimõeldud laste saamine vaid vaja oleks mingit globaalset arusaamist probleemist. Mul ei ole ka otseselt midagi suurte perekondade vastu ja inimeste vastu, kes saavad lapsi armastusest nende vastu ja kes suudavad neid ka ülal pidada. Ma tahan lihtsalt öelda, et sellele, kas ja kuidas me oma lapsi ülal pidama hakkame tulevikus, me peamegi mõtlema.) Maakera rahvaarvu ei tule mitte tõsta vaid langetada ning seda mitte läbi sõdade, nälja, haiguste ja muu sarnase, vaid mõne muu meetme abil. Kontrollitud paljunemine on ka paljude arvates ebaeetiline kuid ka konrollimatu paljunemine on minu arvates sedasama. Kui iga perekond saaks 1-2 last saaks populatsiooni kasvu üsna kiiresti kontrolli alla. Seda muuseas ilma, et ükski liigne laps peaks nälga kannatama. Seda muidugi juhul kui saadakse niipalju järglasi kui varud võimaldavad.

Olulised mõtteviisi muutused tuleb läbi viia ka teistel rinnetel. Ületarbimine ning raiskamine tuleb viia miiniumini ning võimalusel üldse ära kaotada. Liiga kaua on kasu nimel ohverdatud loodust. Kui tulevikus ei hakata asju lisaks rahale mõõtma ka looduslikus hinnas, kusjuures väärtustades teist samapalju või rohkem kui esimest, ei ole meil rahaga enam midagi teha. Arvestades tagajärgi ei ole kunadi inimesele kasulik see, mis on kahjulik tema ümbritsevale keskkonnale ja loodusele, kuigi nii võib esialgu näida.

Väärtushinnangute muutmine on raske, kuid seda tuleb teha. Loodan, et mõtlevatel ning intelligentsetel inimestel on tulevikus loogiline asju nende kasulikkuse ja kokkuhoiu suhtes hinnata, mitte hinna ja „ägeduse” suhtes. Autot vaadates tuleks ennekõike mõelda ökonoomsuse ja keskkonnasõbralikkuse peale. Kiirus ning võimsus peaksid olema teisejärgulised. Suurus, mida peetakse inimühiskonnas tihti mingite komplekside pärast üheks tähtsaimaks omaduseks peaks tulevikus jääma üheks ebaoluliseimaks asjaks. Veel enam, mida vähem üks asi ruumi võta, sealjuures tehes oma tööd parimal viisil, seda parem.

Inimestel on veel pikk tee käia, et saada tasakaalu loodusega kuid kahjuks on aega vähe. Pingutused, mis tuleb teha on suured ning neid peavad tegema kõik, muidu pole neist globaalprobleemide lahendamisel tolku. Tihti muudab nende probleemidega toimetulemise raskeks ka meie iganenud arusaamad eetikast. Õige ja vale on lihtsalt sõnad, mis universaalses kontekstis ei oma mingit tähendust. Peame mõistma, et mis on praegu meie ühiskonna kontekstis eetiline inimkonnale ei pruugi olla parim loodusele. Kui me neid kahte tasakaalu ei suuda viia võivad meie elukeskkond, meie ühiskond ning ka loodus väga kiiresti äratundmatuseni muutuda, Kui me sel laseksime juhtuda oleks see meist aga väga ebaeetiline.

“Kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?”*

Selle Aldo Leopoldi tsitaadiga alustades alustan ma ühte mõtteavaldust, mille ma tegelikult avaldasin varem oma teises bloogis. Siin kontsentreeritumal kujul.

Ei hakka siinkohal tegema grandioosset sissejuhatust maailmas toimuvaökoloogilise katastroofi teemadel, seda on käsitlenud nii paljud toredad mõtlejad, ökoloogid, teadlased, kultuuriinimesed jpt. Samuti ei hakka ma jahuma sellest, et kui me kiiremas korras homo sapiensi lömastavat domineerimist Maal drastiliselt ei vähenda, siis me lihtsalt sureme liigina välja. Jah, prussakad jäävad, nagu alati tervameelselt ära mainitakse. Aga võib-olla ei jää ka, koolkondade küsimus. Igatahes alustan sealt, kus mu mõte hetkel peatub.

Meil on praegu majanduskriis, kas pole tõsi? Miks – küsivad paljud. Mina eriti ei küsi. Põhjus – tagajärg, põhjus – tagajärg… See ei ole mulle tulnud igatahes ootamatult. Lõpmata kaua ei saa õhust laene võtta ja progressi mängida.

Ma ei ole kunagi tundnud suuremat huvi majanduse toimemehanismide vastu. Küll aga jõuab tõenäoliselt iga looduskaitsest, keskkonnaeetikast, süvaökoloogiast ja muudest sarnastest omajagu kattuvatest teemadest huvitatud inimene teatud poliitilise vasakpoolsuseni. Ma ei lasku praegu Eesti poliitika olematutesse vasak-parem nüanssidesse, meil siin Läänemere lõunakaldal on neist asjast ju mingi muust maailmast erinev isiklik arusaam. Ma räägin natuke üldisemalt ja rõhutan kohe alguses, et kommunismis mind süüdistada pole vaja, see ei ole asja sisu. Ühesõnaga kasvule ja arengule suunatud kapitalism ei ole mingil juhul jätkusuutlik lahendus, vaja on ühiseid otsuseid ja jõupingutusi, loobumisi ja leppimisi, teatud mõttes inimeste tiibade kärpimist. Alati ei peagi saama nii palju kui tahad, peab piisama sellest, kui palju on vaja. Vahelepõikena – ma tahtsin kunagi Titanicu t-särki, ema ütles, et ei saa, see tahtmine läheb sul kohe üle ja läks ka. Ma tahan öelda – võib-olla me, inimesed, tahamegi enamjaolt mõttetuid asju. Ja tegelikult, mitte võib-olla, vaid päris kindlasti nii ongi.

Antropotsentrism on asi, millest oleks viimane aeg loobuda. See on küll üks mugav harjumus, aga veel 18. sajandil oli Euroopa aristokraatidel harjumuseks kappi ja trepimademetele sittuda, nii et harjumuspärasus ei ole mingi vabandus. Parafraseerides pealkirja tsitaadi autorit, Leopoldi, ei lõppe evolutsioon – ka inimese vaimne areng – kunagi. Pealegi loome paljude “loobumiste” puhul me ju endale/oma järeltulijatele paremaid elutingimusi tulevas ajas, nii et sisuliselt see ikkagi on meile kasulikum kui praegune elukorraldus. See oli nüüd sissejuhatus sisule.
Lahendus, edasi minemise võti. Olgu – üks paljudest võtmetest, tegu on komplekse situatsiooniga, on see, et meil ei ole vaja edendada loodus- ja täppisteadusi. Meil on vaja integreerida loodus-ja täppisteadused absoluutselt kõigi teiste erialadega. Inimtsivilisatsiooni saladus peitub meie kollektiivses mälus. Haridus mängib meie kultuuride eripärades suurt rolli. Ma tahan öelda – juba lähitulevikus ei tohiks aset leida stseen, kus ülikoolist astub värske paberiga välja majandusspetsialist, psühholoog või informaatik, kellel puudub arusaamine inimese kohast looduses ning looduse iseväärtusest. Vaja on eetiliselt mõtlevaid kinnisvaraarendajaid, kogu ökosüsteemi elukvaliteedi tõusu eesmärgiks seadvaid ärimehi, bioloogilist mitmekesisust hindavaid ehitusmehi. Näiteid võiks tuua lõputult.
Me teame, et on viisakas teretada, öelda aitäh. Isegi kui me seda ei tee, me teame seda. Aga me oleme aegade jooksul sisuliselt läbi lõiganud need niidid, mis sidusid meid otseselt maaga. Väga vähestel on sugulasi, emasid-isasid, vanaonusid, sõpru, kes oleks andnud edasi viisakust looduse vastu. Ja mitte ainult viisakust – meil ei ole kedagi, kes teeks meile selgeks meie koha globaalses ökosüsteemis, meie vastutuse, meie vajaduste ja teiste liikide vajaduste konflikti. Seega peakski haridus suunama noori inimesi. Ta suunab neid nagunii – olgu nõukogude aeg, Eesti Vabariik või mida iganes, haridus on nagunii loomult suunav. USA-s suunatakse osades piirkondades noori näiteks “intelligent design’i” abil. Venemaa koolilapsed usuvad, et Stalin oli hea mees. Rootsi koolilapsed ei teagi Stalinit. Suuname nii või teisiti, suuname siis juba parem hästi ja jätkusuutlikult.
Ma annan endale aru, et majandusteaduskonna õppekavva pole tarvis lisada aineid nagu “keskkonnakeemia” või “organismide mitmekesisus,” kuid piisaks sellest, kui majandusteooriaid käsitledes selgitataks ka maailma hetkeseisu, alternatiivseid teooriaid. 2 AP eest globaalökoloogiat kasvõi… (seda ainet annab TÜ-s Tõnu Oja) Esialgu mõjuks see veidi verise kontrastina praegusele, aga kui õppejõud võtaksid omaks põhimõtte, et me ei lähenda majandamisel mitte inimesest, vaid ökosüsteemist, keskkonnast, loodusest (koos inimesega), oleks maailm juba pärast esimesi sääraseid loenguid teistsugune koht. Sest pidagem silmas, et need, kes looduse iseväärtuse kuidagi spontaanselt on ära tabanud, leiavad tihtipeale nagunii tee mõnele loodusega otseselt seotud erialale, sealt edasi tuletades selgub, et paljud õppejõud neil looduserialadel on samuti natuke laiema südametunnistusega, kui seda on inimkonna oma.
Ja lõppudelõpuks – kas me kasvava majanduse ajal olime õnnelikumad kui praegu? Kas elu mõte oli meile lähemal? Ja rahu ja armastus? Kas paremad võimalused tarbimiseks on kunagi kedagi õnnelikumaks teinud? Uuringud näitavad (nagu ka mu sisetunne), et mitte. Ma ei laienda siinkohal teemat, aga vihjamisi mainin siiski ära, et minu arust tähtsustatakse seda majandust, mis on iseenesest nii abstraktne, üle. Helistage oma vanaemale ja küsige: “Vanaema, mis oli kõige meeldejäävam sündmus Sinu lapsepõlves?” Kui ta vastab teile, et kolmekümnendate majanduskriis oli küll väga südantlõhestav, jääb õigus minu oponentidele. Aga kui ta räägib teile, kuidas põrsad kutsumise peale tulid ja koerana kannul sibasid, kuidas luhale tekkis kevadepoole selline jää, mille all sai ringi ronida ja mängida, või kuidas sõdurid Pauka maha lasid ja isa Siberisse viisid…? Tõenäolisemalt seda viimast – ju.  Selle näitega tahtsin ilustada oma mõtet, et majandus on vahend, aga mitte eesmärk. Progress oli eesmärk ja vahend ja kõik pikka aega, aga praeguseks on ta üks vananenud mõte. Edaspidi tuleb keskenduda sisemisele arengule ja elukvaliteeditõusule kõigi liikide jaoks. Tuleb anda kõigile (kõigi erialade) inimestele tagasi vähemalt mõned niidi, mis seovad meid maaga, et me saaksime selekteerida olulist ebaolulisest.