Kui varemalt anti seenetarkust edasi põlvest-põlve või mõnel juhul naabrilt-naabrile, siis tänapäeval on iga seenesõber liitunud mõne sotsiaalmeedia seenegrupiga. Olgu kohe öeldud, et siinkirjutaja on üldse suur Facebooki loodusgruppide fänn (eestimaa liblikad, kiilid, seened, linnud, taimed (eriti orhideed), …), soovitan kõigile! Käesolevgi lugu on koostatud “Eestimaa seened” grupi liikmete lahke abiga (aitäh Fernandela M. Acciori, Rünno Pärtel, Margit Peit ja Jaana Ant!), aga inspiratsiooni on tilkunud ka elust väljastpoolt internetti.
Kuidas uusi seeneliike kõige parem õppida on?
Seenetundja Rünno Pärtel: “Kaasa korjamine pole otseselt vajalik, kui on viitsimist ja aega metsas pildistamisega mässata. Kaasa võtta ja kodus määraja kõrval keerutada on aga lihtsam, eriti kui oled seente korjamise peal väljas, mitte ei longi fotokaga ringi.
Liigiõppeks on endiselt au sees vanakooli korralik seeneraamat, eriti kui ei plaani piirduda kivipuraviku, kuuseriisika ja tuhmuva pilvikuga: “Hea seeneraamat, veel parem kui mitu erinevat, on väga vajalikud. Ja võimalikult paljude liikidega. Selliste taskuformaadis seeneraamatutega, kus a la 5-10 liiki pilvikuid sees, pole tegelikult pikemas perspektiivis miskit teha. Kui Eestis on ca 50 juba määratud pilvikuliike ja arvatakse reaalselt olevat 200 liiki, siis ei määra nende pisikeste taskumäärajatega küll pooli seeni ära.”
Võib ju mõelda, et äkki saab guugli ja facebooki gruppide abiga hakkama, aga Pärtel loeb ka selles osas sõnad peale: “Igasugune internetitarkus on selline kahtlane värk, kui just asjatundjate kommentaaridega pole varustatud. Kas või siin grupis pakutakse ühe ja sama pildi all tihti 4-5 erinevat seene liiki ja kui ei tea kommenteerijate tausta, siis võib saadud info vägagi vale olla… Sama seis on ka Google abil leitud piltidega… Miks nad peaks olema kõik 100% tõesed? Kindlasti osa neist on, aga kindlasti on ka hulgaliselt valemääranguga pilte.”
“Mina olen metsas seeneraamatuga saanud hakkama, hiljem ka igaks juhuks googeldan üle, aga jälgin millises keskkonnas info üleval on ehk siis kui usaldusväärne on info valdaja. Kuid palju pilte jookseb ka grupist läbi, need omakorda kinnistavad teadmisi, sest seeni pildistatakse ju erinevate nurkade alt ja vahel on üsnagi erinevad välimused ühel ja samal liigil.” (Jaana Ant, seenehuviline)
Siiski ei maksa alahinnata ka isiklikku mõõdet – inimest, kes seeni hästi tunneb:
“Uusi seeneliike on kõige parem õppida nii, et keegi, kes seda liiki tunneb, on metsas kaasas. // Hästi informatiivsed üritused on seenekoolitused, kus käiakse spetsialistiga metsas ja õpitakse lisaks söögiseentele ka kulinaarse väärtuseta seeni, mis on millegi muu poolest ägedad. Hüva infoallikas on ka Loodusmuuseumi iga-aastane seenenäitus, kus saab igas vanuses seeni näha, sööödavuse-mittesöödavuse info on juures, lisaks ka asjatundjad, kellelt küsida.” (Fernandela M. Acciori, seenehuviline)
Kuulus ja kummaline – vähetuntud kitsemampel, keda on nüüd ka eestlasest seenekorjaja tunnistama hakanud, kui ta just pole mõnda kärbseseent mampli pähe korvi pistnud… 😉 Foto autor: Jerzy Opioła Wikimedia Commons)
Lõikajad ja keerutajad
Liikvel on kaks koolkonda – seene keerutajad ja lõikajad, vana-kooli rahvas ütleb, et seen tuleb jalalt lõigata (sest kiskumine “lõhub niidistikku”), teised , enamasti kaasaegsema koolitusega asjatundjad väidavad aga, et seeneniidistikule ei mõju sugugi halvemini kui seen elegantse liigutusega välja keerata. Lähtu pigem liigist ja tervest mõistusest.
“Mulle isiklikult ei meeldi mulda ja sodi koju vedada, ehk siis lõikan noaga pea alati. Lehterkukekaid saab ka lihtsalt näppudega murda.” (Rünno Pärtel)
Et kirik keset küla ehitada, siis ütleks nii, et neid seeni, mida ei tunne, jalaga laiali peksta on nõme, aga see, kuidas sa seene sambla seest korvi suunad, on su praktiline otsus, mis ei kuulu viisakuse või austuse departemangu ning ei mõjuta seda, kas järgmisel aastal samas kohas jälle seeni näha saab (selles küsimuses on RMKl palju suurem mõjuvõim).
“Mina olen keeraja. Mul oma kohas kus käin veririisikaid korjamas juba aastaid ja iga aasta samad platsid ja järjest rohkem seeni iga aastatega. Ei ole märganud,et mo keeramine kuidagi negatiivselt mõjunud oleks.” (Margit Peit, seenehuviline)
Lahenda võrrand: mitu korvi ja mitu nuga tuleb metsa kaasa võtta?
Ma olen laisk seeneline, marineeritud seeni ma ei fänna, seega korjan reeglina neid liike, mida kupatama ei pea ja üleüldse käin metsas väikse korviga. Aga massiivsema saagi kogumisel soovitavad mõned teadjad kupatamist vajavad ja “otse-pannile” liigid eraldi korvidesse koguda, mõni kasutab isegi eraldi nuge, et riisikate kibe piimmahl hõrku puravikku ei rüvetaks.
“Ise isiklikult korjan kõik seened ühte korvi, kuna mulle ei meeldi mitme korviga metsas “kolistada” korvi jagan mõttes pooleks, ühte serva kupatamist vajavad ja teise “otse pannile”. Kui avastan, et olen lõiganud mürgise seene jalalt maha, pühin noa mööda pükse, vahel mööda sammalt puhtaks ja korjan edasi. 😁” (Jaana Ant)
Lõpuks on see igaühe stiiliküsimus. Ka see, kas viid seenenoa pärast eksikombel tavavaheliku või rohelise kärbseseene pussitamist ohtlike jäätmete kogumispunkti või tõmbad vastu teksasid siuhti puhtaks.
“Kui minna SEENELE, mitte “korraks metsa”, siis on mugavam teha suurem osa sorteerimist metsas ära. Kitsemamplid eraldi korvi (neid on lihtsalt nii palju alati), puravikud-kukeseened eraldi (sest need on otse pannile), männiriisikad ja pilvikud võivad kokku minna (mõlemad kupatamise kandidaadid). Siis saab kodus multitaskida – kõigepäält männiriisikad likku, pilvikud kupatamisvette. Samal ajal saab puhastada puravikke, kukeseeni ja kitsemampleid.
Mürgiseen… Ise ei mäletagi, millal viimati mõnele sellisele nuga andsin 😀 Kuna mul on metsakodinate kotis alati Cutasept kaasas, siis lödistaksin noa heldelt sellega üle ja pühiks siis nt salfakaga kuivaks. Või tõmbaks pükstesse puhtaks, kui metsast saab autoga koju. Kui liinibussi minek, siis jäävad püksid mäkerdamata.” (Fernandela)
Milliste seeneliikide tundmise/määramisega minnakse kõige enam alt?
Selle sügise populaarsemaid uustulnuke eesti seenekorjaja pannil tundub olevat kitsemampel, seetõttu on ka väga palju küsimusi ja pilte just selle liigiga seoses. Määrangul tekitavad regulaarselt segadust ka erinevad kärbseseened (sest teadupärast peale selle “punase ja täppidega” on neid ju väga palju), haisvad pilvikud, “võiseened” (selle määratluse alla paigutatakse paikkonniti üsna erinevaid seenemikke, kuid enamasti siiski kollariisikaid), nö sitaseened ehk peenikese varrega pruunid seened, keda on raske uduse foto järgi määrata, aga huvitaval kombel ka sirmikud ja vahelikud (viimaseid peab mõni endiselt raudse järjekindlusega söödavaks “sest minu vanaema ainult neid sõigi ja elas üheksakümneseks”).
“Kõige salakavalam asshole seeneriigis on tavavahelik. Kord näeb välja nagu tõmmuriisikas, siis nagu mingi muu riisikas 😀 Kes teda tunneb, see pööritab silmi iga kord, kui algaja seeneline tavavahelikku näitama tuleb ja küsib, kas see süüa sünnib. Sirmikul ja kännumamplil on ohtlikult sarnased teisikud. Seevastu kitsemampel-valge kärbseseen paari puhul tekib küsimus, KUIDAS neid küll on võimalik segi ajada – ühel on ju jalg sirge, teisel on pirakas tupp jala otsas. Aga no kõik ei korja kitsemampleid jalaga ka :/ ” (Fernandela)
nami-nami on tänuväärse võrdluspildi teinud soo- ja männiriisika eristamiseks. Sooriisikas on mürgine ka pärast kupatamist.
Väga tihti lähevad omavahel sassi sooriisikas ja männiriisikas ning lugematu hulk seenelisi (ma ise kaasa arvatud) tunneb suurt kiusatust söögikõlbmatuid kukeseenikuid vikatiga raiesmikult kokku raasida, sest nad on ju ometi nii ilusad ja kukeseene sarnased…
Vasakul harilik kukeseen ja paremal raiesmikel massiline kuldne kukeseenik (ei ole söödav) Foto: Kirsi Lattu (Maaleht)
“Aga kindlasti on liike/perekondi, kus vahe tegemine on nii keeruline, et kui just teadusega ei tegele, siis pole sellel lihtsalt mõtet. Igasugu vöödikud näiteks, jne. Need on lihtsam korjamata jätta, kuigi mõni neist võib ka söödav olla.” (Rünno Pärtel)
Söödavad liimikud (või vöödikudki) veel ootavad laiema spektri tähelepanu ent arvestades, et isegi looduskaitsealuste ja muidu kummalise välimusega (a’la peniseened jmt) seenepiltide juurde kribab tihti kellegi käsi “kas süüa ka sünnib?”, siis pole ka see aeg kaugel. 😉
Aga kui ma ikkagi olen korjanud/leidnud ühe väga isuäratava välimusega seene, mida ma ei tunne…
Ehkki teadmist ja teadjaid nendesse gruppidesse jagub küllaga, tasub algajal seenehuvilisel siiski kannatust varuda, sest selle kahe tunni jooksul kui sa oled (uduse) pildi (näiteks valgest kärbse-)seenest grupi seinale laadinud ja lisanud käesoleval hooajal tüüpilise küsimuse “kas pannile kõlbab?”, seene ära praadinud ja einestanud, sest keegi vastas “jah” – ei pruugi ükski reaalne asjatundja fotot näinud olnud. Rääkimata sellest, et hobipõhine grupp ei kohusta kedagi kõiki pilte turvalisuse huvides läbi lappama ja kommenteerima.
Kui isiklikku mükoloogi pole käepärast võtta on üks võimalus oma määrangu kinnitamiseks veel. Näiteks tasub teha seenest erinevate nurkade alt mitu fotot (ei ole alati väga hea mõte pildistada erinevaid sama liigi isendeid, ühte pealt, teist alt jne, sest algaja seenevanana võib juhtuda, et pildistad pilviku kübarat ja nööbiku jalga), täpsustada kasvukoht ja värv ja lisada pildid loodusvaatluste infosüsteemi koos omapoolse määranguga. On see siis vale või õige, mõni tõeline “paberitega” seenetark annab sulle seal umbes nädala jooksul tagasisidet. Edaspidi oledki targem.
Kui sul on veel seenerahva jaoks olulisi küsimusi, postita nad kommentaarina loo alla või liitu Facebooki “Eestimaa seened grupiga” ja anna arutelule hagu. 🙂
Kuigi Eesti rahvapärimuse järgi sündis angerjas Moosese poolt katki murtud kepist (teisest kepi poolest sai loomulikult madu metsa), on tegelikult tegemist ikkagi ühe põneva luukalaga, kes oma koha meie ökosüsteemis on välja võidelnud põlnevuse võsa harudes vapralt edasi vingerdades.
Euroopa angerjas on kriitiliselt ohustatud liik, kelle rändeteed on nii pikad ja keerulised, et siiamaani täpselt ei teata, kuhu nad oma marja viskavad. Kudemispaigas, Sargasso meres, pole täiskasvanud suguküpseid angerjaid tegelikult kinni püütudki. Ja koevad nad justnimelt keset Atlandi ookeanit, elavad ja toituvad aga Euroopa mandri servas, nt. riimveelises Läänemeres või erinevates siseveekogudes. Selge on aga see, et nende käsi käib järjest halvemini, lausa nii halvasti, et populatsioon on hävimise äärel. Kogu temaatikast kirjutas pikalt Eesti Looduse 2017 novembrikuu number – soovitame prillid ninale lükata ja läbi lugeda.
Euroopa angerja populatsioon kukkus praktiliselt kokku juba kaheksakümnendatel – põhjused on kompleksed, kuid praktiliselt kõik nad on inimtekkelised (sh. kliimamuutustest tingitud hoovuste muutumine, rändetakistused (tammid, turbiinid jmt), massiivne ülepüük ja parasiidid, mis sattusid Euroopasse vaikse ookeani angerjate juurest just inimese kaasabil). Allikas avaneb lingile klikkides.
Seda, et angerjaga on kehvasti, teab vist igaüks, kes viimaste aastakümnete jooksul regulaarselt praamiga Muhumaale on sõitnud, sest veel 40 a. tagasi olid olid suitsuangerja müüjad ootejärjekorras suhteliselt tihedad külalised, 20 a. tagasi järjest enam eksikülalised, aga enam kalurid angerjat väinameres sihipäraselt ei püüa ega müü, sest teda lihtsalt pole (väike erand Eesti kontekstis on teatud järved, nt. Võrtsu ja Peipsi vesikond, kuhu angerjapoegi sisse asustatakse, see on siis selline sotsiaalmajanduslik projekt, et kaluritel tööd oleks, looduskaitselist tulu sellest pole – Narva turbiinid takistavad suguküpsetel loomadel kudemispaika tagasi jõudmist ning loomad kas püütakse seal kinni või nad hukkuvad elektrijaama tammil. Mingi marginaalne hulk angerjaid võib aga muudest järvedest merre jõuda Võrtsjärve vesikonnast Pärnu jõe kaudu, kusjuures häda korral läbivad täiskasvanud angerjad ebasobivat ala kasvõi kuival maal roomates).
Ehkki ka seadusandlikult (eriti EL tasandil) on väga palju ära teha, et angerja olukorda parandada, on see taas teema, kus tarbija saab jalgadega (loe: rahakotiga) hääletada.Jah, angerjas on maitsev kala, aga see ei vabasta meid vastutusest ega lapselaste küsivatest niisketest silmadest kui liik peaks täielikult hävima nt. järgmise 3 aasta jooksul. Kohutavalt nutika loomana võib mõni tegelane kuskil põhjamudas muidugi kauem vastu pidada – rootslased leidsid mõne aja eest ühest kaevust 155. aastase angerja – aga nii nagu ebapärlikarpidegagi – kui ikka pisiperet pole, siis liigil suurt edasikestmist oodata pole.
Nii et siis lugege Eesti Looduse artikkel läbi ja jätke angerjakonserv ostmata (või vähemalt – ostke 5 asemel 1 ja lõigake eriti pisikesteks tükkideks ja kui ostate siis ainult kontrollitud päritolu jne), eriti hoiduge aga Lääne-Euroopa klaasangerja “delikatessidest.” Angerjate eksportimine EL-st on küll keelatud, aga EL sisene müük on piiramatu ning üle EL piiri klaasangerjate smuugeldajaid võetakse kinni hirmuäratava regulaarsusega. Küllap leitaks’ Peipsi kalurite elatuseks ka teisi alternatiive – nt. teiste, järves koha peal paljunemisvõimeliste liikide kasvatamis näol või ehitatades lõpuks välja kanal, mis võimaldaks vähemalt osadel angerjatel Peipsi järvest ohutult Läänemerre laskuda ning sealt edasi kudemisaladele liikuda.
Normaalselt korraldatud angerja kaitse võiks tagada jätkusuutlikuma (ja vähemalt unistustes kasvutrendiga) angerjapopulatsiooni ja saagi, mis aitaks inimestel angerjat mitte unustada ja olla valmis tema eest võitlema. Ma isiklikult küll ei leia, et liik peab olema maitsev (ja tema söömine soositud), selleks, et väärida korraliku kaitset, aga… äkki see on argument kellegi jaoks. Igal juhul määrab tarbijakäitumine ja tähelepanu osutamine teemale paljuski liigi saatuse ja staatuse.
Vanasti ööti, ät angerjas keib ernepöldus öösse, keib ernid söömas. Siis riputud tuhka maha, siis neeb, kas on öösse tulnd. Angerjas keib rohu sees kiiresti, oo tugevas musklis kala. Ma ise pole söust ernepöldus keimist neind, aga sedasi reegiti küll. (Kihelkonna khk, Viki k)
Hoiame siis angerjd – tundub mõistlik suhtuda aukartusega tegelastesse, kes suudavad läbida ühest veekogust teise roomates lühiajaliselt kuiva maad ja vajadusel üksinda üle 150 aasta kaevus elada ning endiselt elujõulised olla… 😉
Aus vastus: oleneb, mida sa tahad saavutada. Rusikareegel on, et mida madalamalt, seda tihemini, kuid meil on mõned sisukamad mõtted lisada.
Sellega võiks ju piirduda, aga avame siis natuke “muru” saladusi lähemalt. Alustama peaks ehk sellest, et mis funktsiooni “muru” täidab. Golfi vm. spordiväljaku muru puhul kasutatakse spetsiaalseid madalakasvulisi sorte – need on igavad monokultuurid, mis taluvad madalat niitmist, kui vajavad ka üsna tihedat hooldamist ja piisavat kastmist, et mitte krõbedaks kuivada ja vormi kaotada.
Linnahaljastuses niidetakse tihti ka sellised rohumaad madalmuruseks, mille funktsioon ei nõua tihedat niitmist. See on aga karuteene nii liigirikkusele kui ka rahakotile. Rohealasid, mida pikniku pidamiseks või jalka tagumiseks ei kasutata (näiteks maanteede vahelised alad), suurte parkide servad jmt), oleks mõtekam hooldada puisniitude eeskujul – 1-2 korda aastas niites (esimene niitmine pärast jaanipäeva). See tagab lopsaka koosluse, mis ei kolletu vaid õitseb rikkalikult, pakub elupaiku ka nt. liblikatele ja mardikatele ning takistab vareste massilist pesitsemist (väidetavalt peidavad varesed toidupalu just madalmurustele aladele, seetõttu on neid murukõrbede läheduses alati rohkem kui metsas või heinamaal).
Tõele ei vasta hirm, et harva niitmise tagajärjel võtavad võimust nn umbrohud (kes need üldse on?) või “prahitaimed” ehk kiire- ja kõrgekasvulised liigid, kes muudavad ala kiiresti võsaseks. Tegelikult on olukord vastupidine – kas kord aastas niites tekib väga tugeva kamaraga niidukooslus, kust prahitaimedel on palju raskem läbi pressida kui nt. halvasti hooldatud murust või ehitus- ja prahipaikadest. Vanades taluhoovides ei niidetud 1-2 korda nädalas muru, äärmisel juhul tatsasid aias kodulinnud, kes sealt midagi vähemaks nokkisid, aga madalmurusad alad tekkisid ikkagi ainult käiguteede ja kasutatava alade lähedale, muus osas käidi see vajadusel ilmselt vikatiga üle – suvine aeg on tihe tööaeg, kellel oli vaba hetke, et silutud pargilappe luua?
Päevapaabusilma röövikud toituvad kõrvenõgestest, seega on hea mõte aianurka natuke metsikut loodust jätta, et lillepeenral kaunitare näha oleks. (foto siin ja päises: Helene Uppin)
Hoovimuru jääb enamasti nn golfimuru ja niidukoosluse vahepeale. Kaval on jagada hoov (nagu ka haljasala) erineva niitnmiskõrguse ja sagedusega tsoonideks. Mida harvem, seda kõrgemalt niidad. Ala, mida kasutad grillimiseks ja hängimiseks ei tohi siiski niita madalamaks kui 5 cm (korraga mitte rohkem kui 1/3 muru kogukõrgusest), arvestades meie kliimat, levinud liike ja keskmist murukultiveerimise innukust kuivab see muidu suvel ära ja hävida võib ka mullakamar. Seda ala, mida hoiad madalmurusena (ja see ei pea enamasti olema rohkem kui 1/3 sinu aiast) pead niitma siiski regulaarselt ca kord nädalas, sest muidu kahjustab madal niitmine muru ja tulemus jääb kole nii taimedele kui sinule.
Arvestades seda, et seemnepank on igas paigas eriomane tasub muruplatsi luues arvestada, et kui kogu olemasolev pinnas uue mullaga katta, siis tõenäoliselt saate te vähem kohalikku liigirikkust kui siis, kui olemasoleva pinnase õhutate ja kobestate. Pinnasetöödele on väga tundlikud näiteks 2017 aasta üks põhilisi loodusvaatluste liike – lõokannus, mis on levinumad lubjarikastel mudadel.
Lõokannus lõpetamas metsaaluses õitsemist – lubjarikaste salumetsade ja nende lähedaste hoovide tavaline varakevade taim, mille lehed on juuni alguseks peaaegu kadunud. Foto: Helene Uppin
Hoovis võiks kindlasti olla ka kõrgema kasvuga tsoon, millest moodustub juba paari aastaga loomulikul teel kaunis liigirikas lilleaas. Muld sisaldab alati suurt seemnepanka, kust võimalusel võrsub igasugu imetaimi. Julgemad võiksid katsetada aia perifreersemas nurgas ka kõrgemate meetaimede kasvatamist – ohakad, jumikad, nõgesed jmt. pakuvad head elupaika liblikatele.
Nii või teisiti tasub kevadise esimese niitmise ja rohimisega veidi oodata – kaval aednik teab, et paljud õierohked liigid nagu sillad, ülased, lõokannused, kanakoole, krookused, lumikellukesed, märtsikellukesed jt. lõpetavad õitsemise enne kui murutaimed elujõuliseks muutuvad ning takistavad muudel “umbrohtudel” (vesiheinal jmt) võimust võtta. Samuti moodustavad osad õitsevad taimed kevadel peenramullale muu umbrohu eest kaitsva kihi, kuid nende lehed kolletuvad juba juuni alguseks, nii et esimesed rohimised peab tegemata jätma, kui lasta muskuslilledel, lõokannustel ja kanakoolel võimust võtta. Juuni keskpaigaks on nende elu juba mugulatesse ümber kolinud (oma lehtedega koguvad nad jõudu talvitumiseks, seetõttu saab muru sees edukalt ka tulpe ja nartsisse kasvatada, kui lasta nende lehtedel enne maha niitmist kolletuda – siis on kindel, et sibulates on piisavalt elujõudu järgmise kevadeni vastu pidada!). Savisel pinnal kasvavat muru võib vajadusel hoopis õhutada, aga esimese rohelise kirme tekkimisel pole muruniidukit kindlasti mõtet veel välja ajada.
Poollooduslik kooslus hoovi vähemkasutatavas ja servas, paljud kaunilt õitsevad looduslikud taimed taluvad hästi ka puude varju ja kuivust, mis paratamatult puude all kasvades tekib. Foto: Helene Uppin
Tundsin ühte rohenäpust vanadaami, kes oma hoovis muru niitis vaid mehaanilise niidukiga ja süstemaatiliselt jättis kõrgema heinaga alasid ajutiselt sisse, et heinataimed saaksid õitseda ja end seemnetega uuendada – nii ei pea uut muru külvates koguaeg tühjadele laikudele seemet viskama, vaid lisaks risoomile puistavad olemasolevad taimed ka seemneid juurde. Kuigi muruvaip on hea lahendus kiiretele haljastusprobleemidele (nt. uue hoonestuse rajamisel linnaruumi), on ta mitmekesisuse mõttes justkui kõrb.
Kõrbeks võib muru muutuda ka kuivamise tõttu. See on tavaliselt siiski ärahoitav sellega, kui ei niideta taimi liiga madalale (eriti kui vahele on jäänud mitu nädalat niitmata aega, siis jäävadki muruplatsile turritama ainult kuivavad varred. Lisaks muidugi pikk põud. Kui kastmine on vältimatu, siis kasta varahommikul või õhtul – aga kindlasti mitte keset kuuma päeva (kogu vesi arustub ja veepritsmed kahjustavad päikse käes taimi veelgi enam). Ka muruniitmine ei tohi toimuda lauspäikses – pigem pilvealuse ilmaga (ole mureta, Eestis neid päevi leidub, nii et pühapäevahommikune müristamine jäta naabrite rõõmuks tegemata).
NB! Niida ainult teritatud teraga – olgu riistaks vikat või niiduk, nüri tera rikub muru, “kistud” otsad kolletuvad, taimel on raske taastuda. Nüri teraga niitmine (loe: nüsimine) võib murulapist samuti kiiresti kõrbe kujundada.
Aasnurmikad õitsemas – heinataimede õitsema laskmine tagab selle, et nad uuendavad end oma seemnetega ise. Foto: Wikimedia Commons
Ei maksa unustada ka seda, et muld on elus. Liigne tallamine ning kokkusurumine, liiga madal niitmine (eriti kui niidetakse harva), niiske ilmaga niitmine (tekivad hallitusealtid ja lämmatavad murutombud) hävitavad mullaelustikule sobilikud elutingimused, mis toob kaasa selle, et taimed ei saa seal normaalselt kasvada ja kiratsevad. Ka niites tasub silmas pidada, et orgaanilist ainet ei tohi kõike alalt eemaldada – kuidagi peavad toitained tagasi ringesse sattuma. Tänapäeval soovitatakse järjest enam ka parkide haljastuses silmas pidada seda, et lehevaris saaks üle talve maha (kasvõi hunnikutesse) jääda. Lehevarist võib ka multšida, et temaga pinda parem katta oleks ja ta ei takistaks murutaimede kasvu, aga eks sõltuvalt liigist võib lehematerjal ka väga aeglsaelt laguneda (tamme- ja pöögilehed nt).
Murumultš on kasulike omadustega. Multšidest kirjutab põhjalikumalt kolmeidulehese blogi, vaata sealt lisa. Foto sealt samast.
Tasub meeles pidada, et orgaaniline väetis (nt lehemultš) leostub mulda aeglaselt ja pakub toitu pikaks ajaks, anorgaanilised väetised (nt. lämmastikugraanulid) on ühekordne süst, mis suure vihmasajuga võib su aiast kaduda enne kui taimed sellest üldse osas saavad – ka doseerimine on väga keeruline ning keskkonnamõju liiga suur, et sellele toetuda.
Väetamisega on aga nii, et tunde järgi pole seda mõtet teha – pigem kutsuda mõni spetsialist asja uurima ja teha reaalsed testid, muidu võid saavutada vastupidise efekti soovitule – muide, paljud taimed on heaks indikaatoriks mullaomaduste suhtes! Võib isegi öelda nii, et nn umbrohud on sõnumitoojad – need on taimed, kellele meeldib sinu aias ja murus kasvada, järelikult on neile ideaalsed tingimused seal juba olemas.
Kindlasti on aga igale murukamarale vaja lämmastikku ning selleks otstarbeks sobivad hästi erinevad liblikõielised, kelle juuremugulates elavad vahvad bakterid, kes õhust lämmastikku seovad (imeline!). Väga tavaline ja klassikaline õuemuru liblikõieline on meil valge ristikhein – ta mitte ainult ei kaunista vaid annab kõigile kolleegidele murutaimedele parema tervise.
Umbrohu hirmus taimemürkide kasutamist (ka selliseid, mis “tapavad kõigest ühe puudutusega”) tuleb vältida juba selle pärast, et kõik, mille me loodusesse paneme asub aineringesse ja jõuab ringiga lõpuks ikka meie joogivette, õhku ja söögilauale, rääkimata sellest et kabuhirmus võilillede ees võid sa hävitada ka oma aia tolmeldajad ja jääda ilma nt. õuna- ja maasikasaagist. Rääkimata sellest, et sa ohustad otseselt oma lemmikloomade ja laste tervist (ja elu). Ka putukamürkidest tuleks eelmainitud põhjustel hoiduda – seda enam, et tervislik aiakooslus saab enamike kahjuritega ise edukalt hakkama.
Kuigi niitmine on introvertsetele eestlastele juba aegade hämarusest saati meeldinud, tehti seda varem siiski peamisel 1-2 korda aastas ja vastavalt laulusalmile “jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein” Fotoautor Konstantin Kalmees, ERMi blogist. NB! Värske Aju soovitab muruniitmiseks kasutada alati mehaanilisi vahendeid – olgu selleks siis vikat või mehaaniline niiduk – vähem elektrikulu (loe: põlevkivi, kui sul just katusel off the grid päiksepaneele pole) ja rohkem muskleid ühe korraga!
Kokkuvõttes soovitab Värske Aju
a) Jagada hoov tsoonideks vastavalt kasutusele – vähem kasutatud alad jätta puisniidule omaseks rohumaaks, mida peab niitma 1-2 korda aastas; üljäänut aga siiski vastavalt juhtnööridele tihemini ja regulaarselt.
b) Kasta ainult varahommikul või õhtul, ära niida päikesepaistelisel ja kuumal ajal!
c) Väetamiseks ja kahjurikontrolliks kasutada naturaalseid ökošmöko vahendeid – multši ja teiste liikide survet.
d) Leida võimalusi näha umbrohtudes sõnumitoojaid ja ilutaimi 🙂 Kes soovib veel julgustust võsakultuuri austama õppimiseks, võib tutvuda Kaplinski mõtetega või lugeda midagi Mikita sulest.
Kuigi oma teadlikust elust olen ma ca veerand veetnud mere ääres, heinamaal ja metsas ringi tuiates, tekkis mul huvi loodusvaatlusi teha – ehk nähtut üksipulgi kirja panna, liike määrata ja vajadusel raamatukogusse uduseid telefoni tehtud pildikesi tuvastama minna – alles üsna hiljuti. Ehk siis loodusehuvi ei tähenda ilmtingimata loodusvaatluste huvi ja teisipidi – loodusvaatlustega alustamine ei eelda suuri eelteadmisi või kõrgeharidust loodusteadustes. Eeldab lihtsalt huvitavaid kokkupõrkeid ja soovi targemaks saada.
Eriti suurt rõõmu pakuvad mulle loodusvaatlused kohtades, kust loodust esmapilgul ei oota – linnas ja tühermaadel. Pildil on 2016 suvel üles pildistatud täiesti tavalised (levinud) taimed Lennusadama territooriumi murus.
Paljude jaoks on esimene teadlik loodusvaatlus seotud talviste kohtumistega lindude toiduplatsil (NB! ornitoloogiaühingul on ka sellega seoses väga populaarne kodanikuteaduse algatus – talvine aialinnuvaatlus!)- sel päeval kui varblaste ja rasvatihaste vahele ilmub uhke rähn või suisa näljane raudkull saab aknatagusest kõige põnevam kanal majas. Minu jaoks on märgilise tähtsusega olnud kohtumised sookurgede, senini määramatuks jäänud kullilistega ning toonetuti ehk vaenukäoga.
Pitseri vaatluspäeviku kasutuselevõtuks pani aga paariks aastaks maale kolimine – kui ikkagi metssead, nurmkanad ja siilid keset külatänavat vastu jalutavad tekib paratamatult teatav armumine, mille tagajärjel oled valmis oma uusi sõpru paremini tundma õppima (ülekoormus ja tööstress ainult soodustasid seda huvi, peab märkima).
Üks huvitav lingvistilis-botaaniline küsimus, mis mind täpsemini liikide nimedest huvituma pani: otsisin tükk aega vastet oma maakohas väga levinud taimele – kleeptatsule. Taimemäärajates nime järgi sellist ei leidunud. Rahvasuus on sel toredal taimel – roomaval madaral – palju häid nimesid, näiteks virnrohi. Karl Ristikivi põlistas ta ka luuletusse “Meie juured ei ole lapsepõlves” tuues tabava võrdluse “//nii me kasvame virnrohu kombel kinni haarates siit ja sealt.//” Foto: wikimedia commons.
Algajale vaatlejale on kindlasti kõige lihtsam viis alustamiseks tõmmata endale loodusvaatluste rakendus. Sellest on mõne aja eest teinud ülevaate ka geeniuse blogi. Mitte väga nutikad inimesed võivad vaatlused üles märkida märkmikusse ja siis soovi korral hiljem arvuti kaudu sisestada. Loomulikult ei pea oma vaatlusi jagama, aga kodanikuteaduse toetamine on omamoodi õilis ja ka mängulusti toetav. Loodusvaatluste andmbaasi kodulehelt saab jälgida kõige aktiivsemate vaatlejate edetabelit – siinkirjutaja hinnangul vajaks platvorm mängulisust kõvasti juurde: nt. erinevaid väljakutseid nagu treeningäppides (proovi sel nädalal leida ja määrata 6 liiki käpalisi! Proovi leida oma kodu “ruudus” 5 liiki, mida pole varem määranud jne); võimalusi mitmekülgsemaid edetabeleid koostada (nt. kõige aktiivsemad putukavaatlejad jmt).
Alustuseks niisiis:
Hoia silmad lahti (nutitelefonis hängimine on vahva, aga takistab märkamist)
Märgi huvitavamad leiud (või miks mitte kõik, kui oled süsteemne) üles. Pane kirja: koht, aeg ja liik; võimaluse koral pidlistada isendit (me ei ela enam ajastus, kus iga uut liiki peaks esmalt mullast välja tirima, tapma ja kuivatama, et teda uurida – lähtu sellest, et sinu loodushuvi ei saaks kellegi elamishuvile saatuslikuks).
Kui ikkagi natuke tahad telos ka hängida, siis tõmba LVA äpp
Hoia telefoni mälus piisavalt ruumi, et huvitav loom, taim v sootuks loodusnähtus üles pildistada v filmida.
Vajadusel otsi määramisabi internetiallikatest või nt Facebooki gruppidest (valik on lai “Eestimaa seened”, “Eestimaa käpalised”, … “isegi Eestimaa kivid”!) – loodushuviliste ring on lai, kindlasti on mõni abivalmis loodusnohik ka sinu sotsiaalmeedia võrgustikes.
Põdrajuure soomukat (pildil noored võsud ja eelmise aasta kuivanud taimed) pole tegelikult selle “ruudus” kunagi varem leitud, kust mina ta juhuslikul jalutuskäigul avastasin. Leiu on kinnitanud ka loodusvaatluste andmebaasi moderaator, kuid ilma kohapealse kontrollita teda levikukaartidele ilmselt veel ei kanta. Amatöör loodusvaatlejad annavad levikukaartide koostajatele siiski väärtuslikku sisendit. See ja ülejäänud fotod, kus pole märgitud teisiti, on autori tehtud.
Hiljuti ühel rahvusvahelise konverentsi loodushariduse entusiastide töötoas istudes (pealkirjaks oli, muide, “having fun with… classification”) küsis üks loodusharidusega varem mittekokkupuutunud turundusekspert mõtlikult – aga miks me ikkagi peame oskama liike eristada ja klassifitseerida? Järgnes ca 20 sekundit vaikust, mille järel üks panelistidest tagasihoidlikult vastas “how many hours do we have (for this question)?” sellele järgnes muidugi ka diskussioon, mille tulemuks oli see, et liikide määramine ja eristamine õpetab meid märkama ja vaatlema (mis on iseenesest kasulikud oskused) ja läbi selle ka hindama mitmekesisust. See viitab lootusele, et kui inimesed märkavad ja hindavad mitmekesisust, saab “murust” rikas kooslus, kus on oma koht ka selgrootutel, “pargist” saab tüvedekõrbe asemel (viidates Kaplisnkile) liigirikas elupaik, millest ei puudu lindudele hädavajalik põõsarinne, “tühermaast” saab haruldaste liikide üllatusmaastik ning inimese reeglitest pitsitatud hinge kergendusohke kõlakoda.
Ja teisest küljest – kardetakse ikka seda, mida ei tunta – võsa, usse, niitmata muru, kolle, puuke, välismaalasi (naabritest rääkimata) – kui võsa, ussid, puugid jmt. saab omaks, ei ole neis enam midagi hirmutavat (või ainult mõistuspärasel määral – nt. laseb inimene end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida). Südamest soovitan sel suvel taimede kukehaabits kaenlasse võtta ja lähemalt vaadata, mis tagahoovis, ürgmetsas või bussiootepavlijoni vundamendi praos kasvab. Head märkamist!
Kui sind huvitab, kuidas hooldatakse sinu kodulähedasi teeservasid (ja sa ei soovi, et hoolduses kasutatakse sünteetilisi herbitsiide ehk keemilisi “umbrohu”hävitajaid), siis toimi nii:
Helista maanteeametisse või oma kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile ja küsi, milline firma hooldab selles piirkonnas teid. Anna ka selgesõnaliselt mõista, et sa oled mures liigsete sünteetiliste herbitsiidide jmt. kasutamise pärast teeservade hoolduses. Ning uuri, mis on maanteeameti seisukoht selles osas. Soovita Maanteeametil lisada tulevikus hankedokumentidesse klausel, et teeservade hooldamisel sünteetilisi herbitsiide vmt. kemikaale ei kasutata ning kõik tööd tuleb teostada mehaaniliselt (trimmeriga, geotekstiili paigaldades vmt). Palu ennast teavitada, kui sinu ettepanek on võetud menetlusse. Ülevaate saab siit: http://www.mnt.ee/public/AR13_regioonid_rapla_muudetud.pdf (Maanteeameti avalike suhete osakonna peaspetsialist: Evelin Kütt: 611 9420; evelin.kytt@mnt.ee)
Helista või kirjuta tööde teostajale ja uuri:
Kas ja milliseid mürke (sünteetilisi pestitsiide, herbitsiide jmt) nad kasutavad teehooldustöödel?
Kas võib teeserval kasvavaid maasikaid ka edaspidi süüa? Kas kasutatavad mürgid on inimese tervisele kahjulikud? Kas kasutatavad mürgid on putukate jt. Loomade tervisele mürgised?
Ja kuidas nad tagavad, et kahepaiksed ei puutu nende mürkidega kokku? Kahepaiksed on selliste kemikaalide suhtes ülitundlikud, sest neil on õhuke nahk ja nad pritsimine toimub kevadise rände ajal. NB! Kõik maailma kahepaiksed on kaitse all ja ohustatud.
Kui tihti teeservi mürgitatakse? Kui suurt ala objekti ümber mürgiga pritsitakse (millise läbimõõduga ring tehakse nt. maanteepostidele ja liiklusmärkidele?)
Miks on eelistatud mürgitamist nt. trimmerdamisele, mürgitamise kahjulik keskkonnamõju on ju teada nii mesilastele kui ka inimestele. Millised kalkulatsioonid ja keskkonnaanalüüs eelnes otsusele trimmerdamise asemel kemikaale kasutada? Kui suur on majanduslik kasu ja kas keskkonna tervise nimel ei oleks mõttekam trimmerdajale veidi rohkem maksta?
Avalda selgelt arvamust, et sünteetiliste herbitsiidide jmt. kasutamine haljastuses on vastutustundetu ja lühinägelik. Ühtlasi on nt. liiklusmärkide postid piisavalt kõrged, et ka poolemeetrist heina välja kannatada, seetõttu piisaks postide servade hooldamisel tõesti vaid kord aastas trimmerdamisest.
Palu kõigil oma sõpradel teha sama! Kui ind ei rauge, siis saada päring keskkonnaministeeriumisse ja maaeluministeeriumisse (eelpool loetletud küsimustega).
Samuti võime üheskoos koostada ka mingisuguse petitsiooni (ideed on teretulnud nt. Värske Aju facebookilehel), kuid see nõuab põhjalikku eeltööd ja läbimõtlemist ja vähemalt ühte huvilist, kes on sinapeal seadusandlusega…
Originaalpostitus fb-s: “Mürgipritsid on haljastuses käima tõmmatud! Linnast välja sõites on näha, et kuigi glüfosaadi vastu koguti häälekalt allkirju, siis teisi, kättesaadavaid umbrohumürke on teeservade haldajatel riiulid täis. Siinkohal üleskutse haljastajatele – ole virk aednik ja käi kord aastas hoopis vikati või trimmeriga liiklusmärkide ja -postide servad üle, mitte ära mürgita! Nagu täna Harjumaal tehtud piltidel näha, on mürgitaja üsna lohaka ja suure kaarega ca 1m raadiuse ringi igale postikesele ja märgikesele ümber teinud kümnete kilomeetrite kaupa! (pildile jäi ka surnud musträstas, tema surmapõhjust ei tea, aga üsna ikooniline leid siiski) Üleskutse kõigile teistele: ole virk kodanik ja tõmba kõne oma maakodusse viivate teede haldajale – tegelikult on teeservi varem vabalt ka mürgitamata saanud korras hoida, miks mitte ka nüüd? #HaljastusesÄrmeMürgita.” Fotokollaaži autor: Helene Urva
Pea meeles (ja rõhuta vestlustes/kirjavahetuses), et teeservade mürgitamisele on palju alternatiive:
Niitmine ja trimmerdamine, oluline on tähelepanu pöörata õigele niitmiskõrgusele, et murukamarat mitte rikkuda ja soodustada madalakasvuliste taimede kasvu.
Taimtoiduliste putukate lahti laskmine hooldatavale alale
Sobiva mulla valimine ning pinnase töötlemine – nt. geotekstiili paigaldamine postide ümbrusesse või valitud alade kruusaga katmine
Madalakasvuliste pärismaiste taimekultuuride kasvatamine, mis ei nõuagi tihedat niitmist.
Vastutustundlik teeservade hooldus tagab lisaks puhtale loodusele ka jätkusuutlikud töökohad ja tervise halduses töötavatele inimestele.
Ja lõppude-lõpuks ei peagi teeservi liiga palju niitma, sest teeservades kasvavad tihti põldudelt välja tõrjutud põlluumbrohud ja kaunid aasalilled, teiste seas Eesti rahvuslill rukkilill. Ütleb ju ka laulusalm “jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi…”
Kalarannatee kalasadama piirkonna “umbrohutõrje” 2016
Mõne aja eest rõõmustas loodusesõpru ja keskkonnatehnoloogia huvilisi uudis Prantsusmaalt, mis andis kõigile teada, et seal peab kõik uued hooned (siiski: in commercial areas) katma päiksepaneelide või murukatustega. Torontos võeti sarnane seadus vastu juba 2009 ja tulemused on silmaga näha.
Toronto Ülikooli murukatuste katselabor. Ka päise foto on Torontost (allikas: 1loveTO.com)
Arvestades, et tõenäoliselt elab aastaks 2050 linnades rohkem kui 80% maailma rahvastikust, on linnakeskkond maailma (nii Maa, inimeste kui ka kõigi ökosüsteemide) tervise seisukohast ülioluline. Mida, kui palju ja kuidas linn tarbib paneb paika ülejäänud tarneahela. Läikiva pleki või kuumava tõrvapapiga kaetud katustekõrb ei paku elurikastele looduslikele kooslustele eriti ruumi. Ühelt poolt katab linn juba praegu nii suure osa Maast, et normaalne oleks pakkuda teadlikult elupaiku liikidele, kellele “vabas” looduses enam ruumi pole.
Mustamäe Lehola lasteaialaste putukahotelli avamine. Liigirikkama linnakeskkonna loomiseks leiab ka valmistoodetena järjest lainevas valikus pesakaste lindudele, nahkhiirtele, putukatele jt, Samuti räägitakse järjest enam ka kavalatest insenerilahendustest, mis projekteerivad maju ettenägelikult pääsukestepesade ja rõduaedadega koos.
Teisalt on liigirikas ja roheline linn mitmeti kasulik ka inimese tervisele ja rahakotile. Nö. rohelisel linnal on palju komponente, aga täpsemalt teen käesolevas artiklis juttu murukatusest.
Murukatus (Green roof) on katus, mis on osaliselt või täielikult taimestiku ja kasvupinnasega kaetud. Taimekihi all on veekindel kiht ning tihti paigaldatakse ka kaitse juurte läbitungimise vastu, niisutus ning äravoolusüsteemid. Konteineraedasid klassikaliselt murukatuseks ei loeta, ehkki selle üle võib vaielda.
Ehkki nimi ütleb “murukatus” ei kasva katusel tavaliselt “muru” (ehk erinevad kõrrelised) vaid olenevalt kliimast sobivate vähenõudlike liikidega kooslus, nt. kukehari on töökindel katuseliik.
Marko Ponder on Postimehe majanduslisas 2013. juba üsna põhjaliku artikli hea murukatuse ehitamisest kirjutanud, ehitushuvilistel soovitan seda kindlasti lugeda. Muuhulgas toob ta välja, et meie oludes algab kõige kergemate murukatuste kaal 50 kg/m2, raskemate kaal võib küündida kuni 400–500 kg/m2 kohta (lisaks talvine lumi!). Üsna oluline on arvestada katuse kaldenurgaga!
NB! Enne kui katuse puid ja lilli täis istutad, pead tegema enda tingimustes lokaalse analüüsi ja arvutused. Allpool välja toodud positiivsed aspektid on üldistatud ja toimivad hästi planeeritud murukatuse korral!
Miks on murukatus kasulik?
Rohealad parandavad piirkonna esteetikat ning lisavad hinda juurde kinnisvarale. Sama lugu on rohelise ja lilleõitega kaetud parkide ja rõdudega. P.S. Ei tasu alahinnata psühholoogide eksperimente, mille tulemusel on ka teaduslikult tõestatud, et loodus teeb inimesi tõepoolest ka õnnelikumaks.
Murukatus pikendab väidetavalt veekindlate materjalide eluiga, ehitamisel saab kasvupinnase tegemisel kasutada taaskasutatud materjale – vähem prügi!
Väheneb kulu küttele (lisasoojustus talvel) ja ventilatsioonile (loomulik jahutus suvel), hoone sisekliima on stabiilsem.
Vihmavalingute ajal ei tulva kogu vesi korraga reoveepuhastitesse, vaid jõuab sinna järkjärgult. See võimaldab reoveepuhastitel vee ära puhastada – vastasel juhul toimub ülevool ja osa vett tuleb ilma puhastamata heitveena loodusesse lasta, sest see ei “mahu” puhastisse. Või siis lahjendab tulvavesi reovee biomuda sellisel määral, et see lihtsalt ei tööta enam.
Taimed katusel ja rõdudel vähendavad urban heat island (UHI) efekti, ehk siis linnade ülekuumenemist, mis suvel linnaõhu talumatult kuumaks kütab. Murukatusel on siinjuures topelt positiivne efekt – muru katab kõige suuremad kuumatekitajad – tumedad katusepinnad!
Katusel kasvavad taimed kasutavad osa vihmavett ära oma elutegevuseks ja muudavad läbi transpiratsiooni ja evaporatsiooni linna õhu niiskemaks, jahedamaks ja mõnusamaks.
Roheline katus loob juurde avalikku ruumi – seda on võimalik kasutada kogukondliku aiana, kommertspinnana või vaba aja veetmiseks tihedas linnadžunglis, kus vaba ruum on nagunii piiratud. Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, et linnalastel puudub side loodusega, võib-olla pakuksid katusepargid ka sellele kurvale trendile leevendust?
Taimed tarbivad elutegevuseks CO2 ja võivad nii vähendada linna süsinikujalajälge. Selles osas on eriti efektiivsed aga just puud, kes süsiniku oma tüvedesse ladustavad.
Taimed filtreerivad heitgaase ning muudavad linnaõhu puhtamaks ja tervislikumaks. Sh. vähendavad taimed ka sudu tekkimise võimalust, sest seovad tahma jt. tahkeid osakesi. Õusaaste põhjustab ekspertide hinnangul 5,5 miljonit surma igal aastal.
Murukatus pakub eluvõimalust paljudele putukatele ning neist toituvatele ja katusel pesitsevatele lindudele. Mida rohkem elab linnas erinevaid liike, seda suurem on tõenäosus, et linnaelanik mõne elukaga kokku puutub. See omakorda suurendab linnaelanike sidet loodusega ja tõstab motivatsiooni keskkonnateemadel kaasa mõelda. See pole sugugi vähetähtis asjaolu, arvestades, et keskkonnateadlased juba pikemat aega üsna apokalüptilisi tulevikutsenaariumeid maalivad ja meie tulevaste põlvede hea käekäik sõltub just meie heaperemehelikust käitumisest keskkonnaküsimustes.
Linnadesse murukatuste loomine teeb juurde töökohti – varasemad linnakõrbed tuleb planeerida, disainida, ehitada ja kasvatada täis, see nõuab töökäsi nii loomisel kui ka hooldamisel.
Tulevikuametina kõlav, kuid juba töös olev – murukatuste spetsialist. Foto: ABC Central West, Melanie Pearce
3 sammu mida sina saad rohelisema linna nimel ära teha tavalise linnakodanikuna, kelle võimuses pole uusi maju planeerida või linnahaljastust korraldada:
Kasvata taimi oma toas, rõdukastides ja miks mitte ka kontoris.
Õhupuhastamiseks rajatud kasvuhoone New Delhi kontorihoones. Maailma ühes reostunuma õhuga linnas on loodud kontor, kus töötajate produktiivsus on tavapärasest kõrgem ja õhukvaliteediga seotud tervisereikkeid esineb harvem.
Külva hästi idanevate kodumaiste taimede seemneid igale poole, kus paistab must mullapind või liiga igav üheliigiline “muru.” Mõne aasta eest korraldasid saksa kanepiaktivistid naljaka ettevõtmise, külvates kanepit nii ülikooli kui ka kohaliku politseihoone lillekastidesse. Kedagi süüdi polnud mõista, sest kanep vohas avalikus ruumis. Kanepi asemel saab külvata aga ka teisi toredaid taimi, mis meie kliimasse ehk paremingi sobivad. Seemnepalli võib hankida ka ELFi talgutel osaledes.
Valge ristikhein pakub meerõõmu putukale ja silmarõõmu linnakodanikule. Seemneid saab igast hästi varustatud aianduspoest. Foto allikas: wikimedia commons
Võta aktiivselt osa oma korteriühistu tööst. Avalda soovi, et muru ei niidetaks liiga tihti, et haljasala hooldamisel ei kasutataks taime”kaitse”mürke või et hoovi või majadele kinnitataks lindude pesakaste. Level up on see, kui kirjutad sarnastel teemadel kirju oma omavalitsuse/linna keskkonnaametisse – ja teed seda varjamatu visadusega. 🙂
Mariin Pantelejev on Tallinna Inglise Kolledži õpilane, keda huvitavad loomad. Oma uurimistöös on ta võrrelnud erinevaid pisiimetajate püügimeetodeid. Nagu näha, saab õpilastöö tuua väga kasulikku teadmist looduskaitse ja -uurimise valdkonda. Seda tunnistavad ka Tallinna Loomaaia, HTM ning Keskkonnaministeeriumi eripreemiad (pildil). Pisiimetajatest on Värske Aju kirjutanud ka varem, antud uurimistöö ristiisaks on tookordne intervjueeritav Uudo Timm.
Päise pilt: Pähklinäpp, Björn Schulz, Wikimedia Commons
Kuidas seirata pisiimetajaid?
Uurimistöö „Pisiimetajate püügivahendite võrdlus Eesti oludes“ võrdleb kolme peamise Eestis pisiimetajate seirel kasutatava lõksutüübi edukust pisiimetajate püüdmisel, üritades muuhulgas välja tuua liigilisi erinevusi eri lõksude saagis. Samuti toob töö välja peamised erinevused ootuste, mis tekkisid kirjanduse põhjal pisiimetajate eeliselupaikade suhtes, ja tegelikkuse vahel. Töös võrreldakse andmeid 22 erinevast püügikohast, kus 2015. aasta suvel pisiimetajate püüke läbi viidi. Püüdsin ise pisiimetajaid Kärus ja Särghaual, lisaks kasutatati töös Rein Nellise, Tõnu Talvi ja Uudo Timmi püükide tulemusi kokku 22 erinevast püügikohast Eestis.
Shermani eluslõksud. Töös võrreldud kolm (tegelikult neli) lõksutüüpi sai valitud selle tõttu, et Eestis on need siiani olnud peamised kasutatavad püügivahendid pisiimetajate seirel. Eluslõksudest on Eestis kasutusel Shermani alumiiniumist karplõksud, mis on kerged ja mida saab transportimiseks mugavalt kokku voltida, kuigi nende puudusteks võib arvata, et nad ei pea sooja, nendesse ei saa paigutada pesamaterjali ja need on pimedad, mis võib nii selle töö kui muude riikide andmete põhjal näiteks uruhiirte liike eemale peletada. Sügiskuistes püükides panin ise Shermanitesse vatti, mis püütud loomade elumust drastiliselt parandas, aga vatikiud jäävad lõksu töömehhanismi vahele ja võivad takistada lõksu toimimist. Põhjamaades kasutatavaid Ugglan-tüüpi eluslõkse, kuhu on võimalik panna pesamaterjali, pole Eestis siiani soetatud, kuid Ugglani lõksud eeldavad ka statsionaarsete püügikohtade olemasolu, mida Eestis on vähe. Shermani eluslõksud olid suhteliselt kõrge püügiedukusega ja püüdsid kõige suuremal hulgal erinevaid liike.
Uut ja vana tüüpi vedrulõks. Teise foto autor: Uudo Timm
Vedrulõkse oli võrdluses kaks mudelit: vanad, eelmisel sajandil kasutuses olnud vedrulõksud ja vana vedrulõksu mudeli põhjal valmistatud uued vedrulõksud, mis olid 2015. aastal kasutuses esimest korda. Kuigi vanad vedrulõksud olid suurima püügiedukusega, jäi uute vedrulõksude saagikus vanadest pea kolm korda väiksemaks. Põhjusena tuli välja, et uutel vedrulõksudel on tehasest tulnutena mõned mehaanilised vead. Pärast korrektsioonide tegemist peaks uusi vedrulõkse uuesti vanadega võrdlema, enne kui vanad kasutuselt kõrvale jätta, et oleks võimalik kõrvutada uute ja vanade lõksude püügiedukust ja leida nende vaheline kordaja. Kordaja on vajalik, et uute lõksude andmeid oleks võimalik eelmise sajandi püügiandmetega võrrelda.
Karihiir püügipudelis, karihiired kaaluvad 5-15g.
Viimase lõksutüübina olid võrdluses püügipudelid. Sellise lõksu valmistamiseks lõigatakse 1,5- kuni 2-liitrisel plastpudelil põhi ära ja pudel paigutatakse kork allapoole maa sisse kaevatud auku, nii et loomadel oleks võimalik pudelisse kukkuda. Püünistesse pannakse lisaks söödale niiskuse imamiseks ka saepuru. Püügipudelid on head kerge kaaluga liikide püüdmiseks, nagu karihiired ja pisihiired, kes muidu oma massiga ei pruugi suuta lõksu päästikulauda alla vajutada. Püünistest pääsevad aga näiteks üliakrobaatilised kaelushiired, kes pudelis söömas käivad ja sealt lihtsalt välja tagasi hüppavad. Püügipudelite miinusteks on ka nende statsionaarsus ja raske paigaldamine (minu töös kasutasime maa sisse aukude puurimiseks pinnasepuuri, aga käsitsi kaevasin kolme pudelit maa sisse kaks tundi). Lisaks koguvad pudelid sademeid ja vihmase ilmaga saavad neist loomadele uppumislõksud. Ometi ei saa neid kõrvale jätta, kui eesmärgiks on uurida näiteks karihiiri või saada täit ülevaadet püügikoha liigilisest koosseisust, kuna muud lõksud väikese kaaluga loomi praktiliselt ei püüa.
Isane täiskasvanud kaelushiir, kaelushiired on karihiirtega võrreldes suisa kopsakad – kaaluvad kuni 67 grammi.
Kuna viimastel aastatel pole pisiimetajate seirega Eestis aktiivselt ega põhjalikult tegeldud, on raske ennustada mingeid trende pisiimetajate arvukuse suhtes. Samuti tuleks üle vaadata kirjanduse andmed liikide oodatavate elupaikade kohta.
Mets-karihiirt on üldiselt peetud Eestis metsaliigiks, kuid 2015. aasta andmete põhjal eelistas mets-karihiir elupaigana peamiselt niitusid, seejärel põldusid ja alles viimasena segametsi.
Põhjuseks võis olla metsades piisava alustaimestiku puudumine, antud töö puhul ka see, et püüke viidi läbi peamiselt elupaikade servaaladel, kus niidud ja põllud piirnesid metsa või võsaga. Ka põld- ja kuhja-uruhiirt, keda on peetud põlde eelistavaks liigiks, leiti kõige rohkem niitudelt. Põhjuseks võib olla varem kasutatud põldude sööti jätmine ja ka see, et niidetud põllud ei paku pisiimetajatele kaitset kiskjate eest. Üldiselt peaks täieliku liigilise ülevaate saamiseks püüke läbi viima püügikohas võimalikult mitmes elupaigatüübis.
2016. aastaks on lootusi, et pisiimetajate seirega hakatakse jälle aktiivsemalt tegelema. Sel aastal peaks uuesti kasutama uut tüüpi vedrulõkse, mille püügiedukus nüüd arvatavasti pärast mehaaniliste vigade korrigeerimist paraneb. Kindlaks peaks määrama mõningad püsipüügikohad, kus ka varasematel aastatel püüdnud on, ja koguma andmeid igal aastal ka juhuslikest püügikohtadest, et saada ühest küljest võimalikult head ülevaadet kogu Eesti pisiimetajate populatsioonist, aga samas ka läbi aastate populatsioonis toimuvatest muutustest. Eelmise aasta püügiandmetes ei olnud ühtegi püügikohta Lõuna-Eestis, ometi võib lõuna poolt põhja migreeruvaid liike, nagu väike-vesimutti, arvatavasti esimesena kohata just seal. Endiselt on oluline koguda rohkem infot liikide kohta, kelle levikust või arvukusest meil kindlad andmed puuduvad, nende seas esimesena kasetriibik, aga ka unilastest pähklinäpp, keda teoreetiliselt võiks Eestis veel leiduda, püüda aga on mõlemaid liike raske.
Leethiir. Tema kaal jääb 18 ja 37 grammi vahele.
Saades täielikumat infot Eesti pisiimetajate kohta, on olemas ka alused, mille põhjal ennustada või selgitada võimalikke muutusi röövliikide levikus ja paljunemisedukuses. Näiteks kassikaku elupaigad kattuvad suures osas mügri peamiste levikualadega, kuigi mügri osakaal kassikaku saagis on viimastel aastatel langenud.
Kuna pisiimetajad paljunevad kiiresti ja nende põlvkonnad vahetuvad pidevalt, on pisiimetajate arvukus heaks näitajaks inimtegevuse, klimaatiliste ja muude tegurite mõjust elusloodusele.
Metsloomadest rääkides mõeldakse üldises kontekstis klassikaliselt peamiselt hunti, karu või põtra, aga rohkem võiks rõhutada ka pisiimetajate tähtsust, kes moodustavad põhiosa paljude kiskjate saagis ja aitavad kaasa ka taimede levikule, mõjutades seega oluliselt kogu ülejäänud toiduahelat.
Tänan oma juhendajat Uudo Timmi nii teoreetilise kui praktilise abi ja nõu eest ja selle eest, et ta oli valmis õpilastööd juhendama.
Aga kas see kõik ei ole julm ja ebavajalik…?
Nojah selle üle on ka arutelu olnud, aga tegelikult on seire ju vajalik selleks, et saada mingit pilti pisiimetajate arvukusest ja levikust. Kui seda pilti ei ole, siis ei ole üldse võimalik hinnata inimtegevuse mõju nendele liikidele ja neid või nende elupaiku vajadusel kaitse alla võtta.
Ehk siis tegelikult üldkokkuvõttes võivad need liigid ise kannatada kui jäävad märkamata mingid olulised arvukuse langused või kasvõi kui me ei tea uutest liikidest, mis sisse migreeruvad.
Minu püükide põhjal oli shermani lõksudes suremus umbes 36% ja pudelites 54%, ilmselt pudelites sellepärast rohkem, et seal on suurem osakaal püükidest väiksema kaaluga loomad, kes jahtuvadki kiiremini maha ja saavad kergesti surma, lisaks see ka, et pudelid on vihmale jm ilmastikule natuke rohkem avatud. Ma arvan, et tegelikkuses on shermanitel veel suurem suremusprotsent, sest tavaliselt sinna ei panda mitte mingit pesamaterjali. Mina ikkagi panin septembris ja oktoobris sellest hoolimata shermanitesse vatti ja see parandas seda elumust päris drastiliselt.
Selles ongi tegelikult see küsimus, et mis on lõpuks humaansem, kas see vedrulõks, mis tapab kiirelt 99% juhtudest või nn “elus”püügilõks, mis lõpuks on ikkagi tappev lõks paljudel juhtudel, aga lihtsalt tapab aeglaselt ja piinarikkamalt…
Kas lõksude asemel saaks ka mingit muud seiremeetodit kasutada?
Põhimõtteliselt tehakse jah kiskjate toitumisanalüüse ja selle järgi saab natuke üht-teist hinnata, näiteks jahimeestelt võetakse kärplaste ja teiste loomade magusid ja analüüsitakse. Lisaks räppetombud ka. Põhimõtteliselt on võimalik isegi väljaheidetest karvu välja noppida ja neid liike karvade järgi määrata, aga see on hea tükk tööd ja seda ma küll ei oska öelda kui usaldusväärselt selle järgi populatsioonide arvukust saaks hinnata… Liikidel on maitse-eelistused ka, kakud näiteks eelistavad uruhiiri ja mügrisid, kes kaaluvad suhteliselt rohkem kui teised pisiimetajad ja on hea energiaväärtusega, siis oleks need liigid tõenäoliselt proportsionaalselt rohkem esindatud kui mõned teised liigid. Karihiired on näiteks natuke mürgised isegi ja neid ei taha mitte keegi süüa peale nugiste.
Sinu uurimistöö sukeldub ökoloogiasse ja uurib pisiimetajaid nende looduslikes elupaikades. Aga mida meie saaksime oma igapäevaelus ära teha, et maailma paremaks muuta?
Kellel iganes on rahalisi võimalusi, võiks masstoodetud suurfarmide liha ja muna jätta ostmata ja selle asemel toetada mahetalunikke ja osta oma kaupa nende käest, sest et kui iga nädal on raha mitu McDonald’si burgerit osta, jätkuks neid võimalusi tõenäoliselt selle mahetoote jaoks ka, iseasi on ainult ennast kokku võtta ja harjumusi muuta.
Selle aasta alguses ilmus kirjastuse Petrone Print raamat “Minu Prantsuse Guajaana: Jaaguari Jälgedes.” Raamatu autoriks on Sergei Põlme, kes räägib pea aasta pikkusest kogemusest Prantsuse Guajaanas, kus ta bioloogia kõrghariduse omandamise kõrvalt putukaid püüdmas käis. Värske aju võttis Sergeiga ühendust, et mõningaid raamatus puudutatud teemasid avada. Teos on kindlasti põnev lugemine kõigile Eesti loodushuvilistele.
Raamatu kaanepilt. Allikas: Petrone Print
Alustame algusest. Räägi veidi endast. Milline oli sinu haridustee ja mis tööd sa praegu teed?
Terve koolitee möödus Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis. Nii kaua kui end mäletan on huvi looduse vastu mind alati saatnud. Umbes kolmandas klassis asusin ka Pärnu Loodusmaja ringi liikmeks mis fokusseeris huvi veelgi. Seal käisin kuni keskkooli lõpuni. Põhikooli lõpus suunas mind tollane bioloogia õpetaja Aina Lagus aineolümpiaadidele, samuti valisin keskkoolis bioloogia kallakuga klassi. Seal saavutatud head tulemused andsid mõtte, et ehk võikski saada hobist elukutse. Peale ajateenistust asusin õppima bioloogiat Tartu Ülikooli. Esialgu huvitas mind enim vee-elustiku ja kaladega seotud (huvitab muidugi ka siiani) kuid peale magistritöö kaitsmist (räimelarvide toitumine) tuli minu õpingutesse mõnevõrra ootamatu pööre – otsustasin doktoriõpinguid jätkata hoopis mükoloogias (täpsemalt ektomükoriissed seened). Paralleelselt alustasin tööd kuraatorina TÜ Loodusmuuseumis ja nüüdki veel on mul jäänud sinna kohustusi. Hetkel jagangi oma tööaega Loodusmuuseumi (rohkem loodushariduslik suunitlus) ja mükoloogia töörühma vahel (teadustegevus).
Kuidas tekkis sul võimalus külastada Prantsuse Guajaanat ja seal tööd teha? Mis oli reisi eesmärk?
Bioloog Villu Soon otsis meililisti kaudu omale mantlipärijat. Tema oli varasemalt Guajaanas (kasutan lühiduse mõttes edaspidi Guajaana nime kuigi see viitaks (Inglise)-Guajaanale) käinud ja nüüd otsis sealne tööandja uut inimest. Kandideerisin ja mul vedas! Minu jaoks oli eesmärgiks külastada ja pikema aja jooksul tundma õppida elurikast vihmametsa.
Sinu esimese ööpüügi kirjelduses rääkisid sa paradoksist, et ühest küljest hindad sa seda ääretult suurt elurikkust su ümber ja teisest küljest on su töö nüüd seda elurikkust püüda ja surmata. Kas selline töö on peamiselt kollektsionääride rõõmustamiseks või leiame me tänu üksikutele püüdjatele elurikastes paikades väga väärtuslikke teadmisi eluslooduse kohta?
Suurem osa sellest materjalist läheb tõesti kollektsionääridele. Kuid üht või teistpidi jõuab osa materjalist loodusteadulikesse kogudesse kus edendab nii loodusharidust kui tõsiteadust. Mille poolest erineb putuka või kalapüük? Ökoloogilisest vaatevinklist on küsimus mõistlikus püügikoguses. Me kaitseme loodust inimese eest, kuid otseselt või kaudselt ikkagi inimese jaoks. Putukapüüki võib vaadelda kui alternatiivset tuluallikat metsast- niikaua kui säilib elupaik võib metsast võtta “dividende”. See on minu arvates mõistlikum alternatiiv kui mets täiesti maha võtta ja kohe rahaks teha. Paljud naaberriigid on läinud just seda teed, keelustades rangelt igasuguse bioloogilise materjali väljaveo, kuid hävitades elurikkust palju suuremates kogustes ja tihti pöördumatult. Osalt on selle poliitika taga ajaloolised põhjused, näiteks Brasiilia kaotas oma kautsuki monopoli kuna keegi vedas seal kautsuki seemned välja.
Kirjeldad oma raamatus palju loomi, kellega sa kohtusid. Mille või kelle nägemine sulle kõige suurema mulje jättis ning miks?
Mul on ikka raske olnud absoluutset lemmikut valida, olgu selleks siis raamat, film või antud juhul loomaelamus. Kui ma nüüd vastama pean siis ilmselt oleks õige usaldada oma esmaseid aistinguid ja esimesena kargas pähe taapiri nägemine kauges metsalaagris. Selles kohtumises oli mitu joont mis muudavad selle mõnevõrra sümboolseks või heas mõttes klišeellikuks. Olin üksi mitme päevasel metsaretkel, suur loom ilmus ise minu vahetusse lähedusse, pööramata mulle mingit tähelepanu. Lisaks sain ka näha mismoodi taapir ujub.
Sergei laisklooma ja oma kolleegi Apentuga. Allikas: Sergei Põlme
Üks läbiv paik sinu raamatus on nahkhiirte koobas, mille sa leidsid ning kuhu ka teisi külastajaid viisid. Nahkhiired kannavad tihti palju erinevaid haigusi inimestele üle aga tundus, et kohalikud seda väga ei kartnud. Küllap siis ei olnud põhjust. Kuulsid sa sel ajal või oled nüüd hiljem kuulnud, kas teadlased on tundnud huvi nahkhiirtelt või üldiselt loomadelt pärinevate haiguste vastu Prantsuse Guajaanas? Parasiite oli seal ilmselt palju?
Muuseas, nii mõnigi hirm või ettekujutus mis meil sealsest elust on, on kohalikele täiesti võõras.
Sellest pole raamatus kirjas, aga meie kämpingus peatus vaid ühe või paar ööd keegi naisterahvas kes koguski kohalike abiga kohalike loomade verd parasiitide leidmiseks. Ta peatus meil nii lühikest aega, et mul ei avanenudki võimalust temaga sellest rääkida. See Belgia professor Jean-Marie võttis samuti nahkhiirte verd. Ma küll kahtlen, et sellest midagi asjalikku edasi sai, aga mine tea. Kui Google Scholaris natuke tuhlata siis koorub kuigipalju uuringuid, aga ma pole sellega kuigi hästi kursis.
Evolutsioonilises mõttes on inimene Lõuna-Ameerikas uus nähtus ja seetõttu on inimest tülitavaid parasiite vähem kui näiteks Aafrikas. Aga sellegipoolest on võimalus mingi jama saada. Lisaks malaariale on tuntuim ehk leishmanioos. Vaadates kohalikke inimesi elavad nad oma igapäevaelu justnagu meiegi inimesed. Keegi ei muretse mingi parasiidi pärast ega kujunda ka oma elu kuidagi selle järgi.
Kohalike toidulaud oli üsna mitmekesine. Kirjeldasid ka elavalt primaadi ajude söömist, mis on kohalik delikatess. Kas primaatide jaht on seal probleemne või jääb see jätkusuutlikuse piiridesse?
Mitmed sealsed imetajad, sealhulgas möiraahvid on ametlikud jahiloomad. Ma ei tea kas ja kuivõrd nende jaht reguleeritud on, aga tõenäoliselt on kontroll ebaefektiivne. Jään siin vastuse võlgu. Arvestades inimese ja looduse vahekorda julgen arvata, et probleem pole nii akuutne kui mõnes kõrgema populatsioonitihedusega piirkonnas. Ma ei kuulnud küll kordagi mitte kelleltki ega mitte kusagilt, et jahipidamine tekitaks Guajaanas looduskaitselisi probleeme. Kaugeltki kõik ei viitsi jahipidamisega tegeleda, ka nende hulgas, kes metsas elavad. Pealegi pole see ahvi laskmine kuigi lihtne tegevus, kindlasti nõuab rohkem vaeva ja tahtmist kui kuskilt pukist metssea laskmine.
Sõbrunesid oma külastuse ajal seal ka ühe kaputsiin-ahviga, kes oli sul koduloomaks. Mis temast pärast sinu lahkumist sai?
Pean jälle vastuse võlgu jääma. Saramaka suurpere kes minu kolleegideks olid, naasesid mõni aasta hiljem tagasi Suriname. Ehk võtsid nad ahvi endaga kaasa.
Sel ajal kui sa Prantsuse Guajaanas viibisid, toimus palju arendustööd, et valmistuda ette kulla kaevamiseks, lisaks kõigele, keset looduskaitseala. Kuna see on potentsiaalselt ohtlik vihmametsale ja selle elurikkusele oli vähemalt sinu tööandja puhul näha suurt vastumeelsust aga kuidas üldine suhtumine oli? Kas on võimalik, et tulevikus hakatakse seal siiski aktiivselt kulda kaevama?
Päris alguses kui need tuuled puhuma hakkasid oli ka ülemus veidi äraootaval seisukohal. Peagi sai aga selgeks, et pikemas perspektiivis sealt miskit head ja jätkusuutlikku ei tule. Kui ma viimati seal 2013 aastal käisin rääkis tööandja, et igasugusele suurkorporatsioonide kullakaevamisele pandi Prantsuse Guajaanas absoluutne punkt. Ilmselt on see kõik poliitilise tahte taga ja pikas perspektiivis mingeid garantiisid ei ole. Samas käib kullakompanii siiani hooldamas üht metsateed- justnagu rauda tules hoides, ehkki nende metsas paiknev laager on suhteliselt looduse meelevalda jäänud ja lagunemas. Inimesed võiksid aru saada, et summa summaarum vähemasti ehte- ja investeerimiskuld elu siin planeedil paremaks ei tee. Ideaalis ehk piisab mõnest kaevandusest mis rahuldaks kogu tööstusliku kulla vajaduse.
Enamasti tundus kohalike suhtumine olevat apaatne. Kui kullakompanii alustas oma lobitööd vajaliku ssihtrühma hulgas, lubades osadele elanikele tööd ja muid hüvesid või andis altkäemaksu siis tekkisid kullakaevamisele poolehoidjad, eriti just viimaste hulgas.
Endiselt on nii looduskaitseliseks kui sotsiaalseks probleemiks illegaalne kullakaevamine mis tundub olevat hoogustunud. Sellega seoses rändab Guajaanase sisse palju illegaalidest brasiillasi kes rajavad metsadesse väiksemaid kullakaevandusi.
Tean, et sa saad madudega üldiselt väga hästi läbi. Ometi oli sul reisi ajal mitu kokkupuudet väga mürgiste madudega, sealhulgas ka botropsiga. Raamatu järgi tundus, et sa jäid üldiselt üsna rahulikuks ja ei paanitsenud. Kas sinu rahu tulenes sinu varasematest teadmistest, olles madudega palju tegelenud või usaldasid kohalike tarkust?
Kui madu satub minu vahetusse lähedusse (st. hammustuskaugusele) väga ootamatult ja kiiresti, siis see ehmatab. Niipea kui ma madu näen siis kaob hirm, sest ma tean, et nüüd saan olukorda kontrollida.
See on küll vastuolus minu esimese lausega, aga see üks maohammustus mis mulle osaks sai millegipärast ei ehmatanudki, pigem üllatas. Koheselt nägin, et tegu pole botropisi ega ka ilmselt ühegi teise mürgise maoga ja jäi üksnes teatud ärevus mis edasi saab. Kui ma nüüd tagantjärgi peaks arvama, siis see kes mind hammustas oli nähtavasti vikerboa.
Pärast sellises elurikkas kohas viibimist, kohtumist primaatide ja mürkmadudega, alasti keset vihmametsa toimetamist ja kuulsipelga ääretult valusast torkest toibumist, kas sinu perspektiiv eluslooduse suhtes on muutunud? Kui siis kuidas?
Aega on nii palju möödas, et ma vist ei oska sellele värsket vastust anda.
Üks asi mis siiski selgelt meenub. Guajaanast naastes sõitsin Tallinna lennujaamast Pärnusse. Ja kui meil serveeritakse ikka ja jälle mõtet, et Eestis on palju loodust ja vähe inimasustust siis nagu kõik muugi siin elus on seegi väga suhteline. Maanteesõit Eestis tundus hoopis teistsugune kui eales varem kogetud. Ma polnud nii tiheda asustusega teel ligi aasta sõitnud. Kõikjal majad, põllud ja üksikud metsatukad. Sain aru, et senised “metsikuse mastaabid” on jäänud maha. Ma olin väga kurb, et selline mõõde oli maha jäänud. Juba lennuki aknast nähes ülesküntud Euroopat oli kontrast ilmselge. Eestis peab väga hoolikalt valima marsruuti, et saaks koostada sellise päevateekonna kus kordagi inimtegevuse jälgi ei näeks. Rangelt võttes on see vist võimatu. Guajaanas peab väga hoolikalt valima marsruuti, et mitte mitmeks päevaks või kauemaks metsa ära eksida.
Sa elasid elu, mis on nii mõnegi loodusesõbra unistus. Eemal modernse maailma muredest, keset loodust, sellega ühes. Kuidas oli naasta “tavalise elu” juurde ja kas sa soovid vahel tagasi “džunglisse”?
Kohanemine Eesti linnakeskkonnaga käis väga ruttu, olin seal ju varem enamuse elust veetnud. Mulle on jäänud mulje, et tihti romantiseerivad loodust üle need kes pole seal käinud rohkem kui piknikujagu. Kes seal kauem viibinud ja ikka ning jälle naasevad on palju pragmaatilisema meelelaadiga, mis ei tähenda, et neil poleks emotsionaalset sidet, pigem vastupidi see süveneb ajaga. Kui inimene üha uuesti tee loodusesse leiab, siis loksub perspektiiv paika mis enamasti erineb diivanil loodusfilme vaadates tekkinud ettekujutusest. Ma ei pea siin silmas niivõrd teadmisi ja faktilist loodusetundmist kuivõrd sisemist taju.
Sellele eluperioodile sobis Guajaana kogemus suurepäraselt. Ühtpidi oli metsik loodus sõna otsese mõttes kiviviske kaugusel, teisalt olid kõik moodsa tsivilisatsiooni põhihüved nagu mitmekesine toit, dušš, elekter ja vajadusel ka televiisor käepärast. Võib öelda, et mul ei olnud ka argiseid muresid, kuid miskipärast ei tundnud ma igavust ega ka puudust eneseteostusest. Loomulikult mõjutas selline unikaalne kombinatsioon ka positiivselt psüühikat ja üldist enesetunnet, tuleb vaid lihtsalt aega anda. Ma tunnen end ka hetkel hästi, aga sealne keskkond vajutas unikaalse pitseri mis pole hiljem enam kordunud.
Hetkel eelistan ma elada linnas, mugav infra ja muud kohustused muudavad linnakeskkonna mulle sobivaks. Ma ei välista võimalust, et millalgi varem või hiljem kolin maale elama, aga siis peab olema jällegi sobiv eluperiood, ehk kunagi eakamana. Aeg-ajalt meenutan Guajaanas veedetud aega ja vahel heietan mõtteid mõneks ajaks džunglisse kadumisest. Seni on see jäänud uitmõtteks. Antud perioodil rahuldavad mu loodusevajaduse metsa- ja kalapüügiretked.
Kolmest küljest avatud köögist paistab tähistaevas koos poolkuuga – need köidavad mu tähelepanu ja viivad mõtted argistelt radadelt eemale. Aeg-ajalt on hea perspektiivi kalibreerida, heites pilgu maailmaruumi. Ümbritsev vihmamets tundub hiiglaslik, vahemaa Eestiga tohutu, ent üles vaadates taanduvad maised dimensioonid pea olematuks. Ometi mahub kogu meie elu ja paljugi rohkem maistesse piiridesse.
– Katkend raamatust
Eestlased on jätnud maha märgi Prantsuse Guajaanasse. Pärast Sergeid on veel üsna mitu Eestlast käinud sama tööd tegemas. Allikas: Sergei Põlme
Kaido Haagen on fotograaf, kes on tuntust kogunud eelkõige arhitektuurifotode ja allveepildistamisega. Tema sissejuhatav loeng veealuse maailma jäädvustamisest pani rõhuasetuse fotograafi eetikale – efektse loodusfoto saamiseks ei tohi loomi või taimi panna ebaloomulikku olukorda (näiteks neid ehmatada, sakutada või kuidagi endale sobivalt ümber paigutada). Foto: Helene Urva
Külastasin (et mitte öelda korraldasin) rõõmsate töökohustuste tõttu 7. aprillil Lennusadamas merefoorumit, kus allveefotograafiast kõneles haaravalt Kaido Haagen ja filmiks näidati National Geographicu dokumentaalfilmi “Secrets of the Mediterranean: Cousteau’s Lost World.”
Filmi keskmeks on sukelduja ja mereökoloog, merekaitsealade eestkõneleja Enric Sala, kes uurib Vahemerd, lähtudes legendaarse Jacques Cousteau filmitud kaadridest eelmise sajandi keskpaigast.
Vahemerest on inimesed kalu püüdnud juba tuhandeid aastaid, kuid nüüd survestab ökosüsteemi ka töönduslik kalandus, reostus, kliimamuutused ning rannikukoosluste ja elupaikade hävitamine läbi intensiivse arendustegevuse. Tohutult palju on muutunud võrreldes ajaga, mil Cousteau filmis legendaarseid stseene Vahemere imelisest elustikust. Vahemeri oma hiilguses on kadumas ning filmi tegemise hetkel oli kaitse all vähem kui 1% Vahemerest (tänaseks ligi 5%, ehkki range kaitse all on endiselt alla 1%). Ümber Vahemere on ligikaudu 30 riiki, kus elab ligi 500 miljonit inimest. Lisaks neile saabub piirkonda aastas ca 100 miljonit turisti. Vahemerel toimub ca 20% kogu maailma naftatankerite transporidst (WWF andmed).
Coustou poolt 1946. aastal filmitud kaadrites kihas meri Marseille’i lähedal Prantsuse rannikul elust. Samas jäid juba siis kaadrisse ka tehaste reoveetorud ning muud reostusallikad. Nüüd sukeduvad Enric ja Jacques Cousteau poeg Pierre-Yves samades piirkondades, kus Cousteau, kuid ca 90% toonasest elurikkusest on kadunud. Sama pilt avaneb tegelikult kõikjal Vahemeres. Enric Sala soovitab võtta Vahemere keskkonnaseisundi hindamise aluseks Cousteau filmitud kaadrid, mitte tänapäeva – selleks, et me annaks endale jätkuvalt aru, milline mitmekesisus on juba kaotatud.
Rohkem kui reostus on filmi autorite hinnangul Vahemere liigilisele mitmekesisusele löögi andnud aga ülepüük. Väga raske on jõuda kalanduses ühistele kokkulepetele, sest paljud kogukonnad elatuvad kalapüügist. Et sünniks koostöö peavad merekaitsealade eestkostjad tõestama, et terve keskkond saab eksisteerida ka koos mõõduka kalandusega.
Merekaitsealad kujutavad endast rahvusparke vees, seal ei püüta kala ning see võimaldab kalavarudel taastuda. Kuni oma surmani oli Cousteau mereelustiku kaitsealade eestkõnelejaks. Filmis kirjeldatakse nelja erineva vanuse ja kaitsestaatusega ala Vahemere Euroopa rannikul. Mida vanemad on kaitsealad, seda enam on seal suuri (= vanu) kalu ning erinevaid liike esindatud. Ühelt kaitsealalt leiavad nad isegi üliharuldaseks muutunud punase koralli. Võrreldes kalastuspiiranguteta aladega, kihab kaitsealadel meri elustikust.
Korall oma looduslikus kasvukohas. Autor: kliki pildile
Punane korall on mereloom, kes saab elada vaid terve ökosüsteemiga meres. Tema elupaigaks on Vahemere sügavamad koopad ja veealused kaljud. Mis on punase koralli tähtsus ökosüsteemis, on raske öelda, kuid Eric Sala küsib väga tabavalt: „Kui lennuki peale istudes öeldakse teile, et mõned kruvid on puudu, aga me ei tea, milleks need kruvid vajalikud on – kas te istuksite sellesse lennukisse?“
Kuigi punast koralli on ehete valmistamiseks kasutatud juba tuhandeid aastaid, muutus korje eriti aktiivseks just 20. sajandil. Ka Cousteau filmis omal ajal punase koralli korjamist, mida teostati üsna jõhkral viisil – vee põhjas veeti võrke, kuhu korallikolooniad takerdusid ja murdusid. Punast koralli võib nimetada Vahemere kullaks, paar kg seda paikset loomakest maksab tuhandeid dollareid. Naised maksavad endiselt tohutuid summasid punase korallist valmistatud ehete eest. Tänaseks on punane korall Vahemerest aga praktiliselt kadunud.
Selleks, et koralli kaitsta, oleks vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Mõned Vahemereriigid on pannud punase koralli müügile piirnagud, kuid enamik riike ei reguleeri punase koralli korjet ega müüki üldse. 1970-ndatel usuti, et punane korall taastub juba paari aastaga, kuid tegelikult võtab korallikoloonia taastumine aega 70-100 aastat.
Filmis kirjeldavad sukeldujad ühe ülimalt haruldase korallikoloonia avastamist: „Ma tunnen, et ma reisisin ajas tuhandeid aastaid tagasi. Aega, kui inimesed ei olnud merd niimoodi mõjutanud. Võimalik, et see on ainuke säilinud terviklik punaste korallide koloonia Vahemeres, see võib olla üle 300 aastat vana. See on nagu muuseum, mis on täidetud aaretega, kuid tal pole uksi ega lukke. Minu meelest on punane korall ilusam meres, kivide küljes kasvades, kui naiste kaelas.“
Korall nii nagu me seda tunneme ehtekunstis. Daamid – korallid on siiski ilusamad merepõhjas, jätke nad sinna kasvama. Autor: kliki pildile
Traditsioonilise kalastamise asemel saaksid kaitsealal elavad kogukonnad teenida turismilt. Üks filmis käsitletud suhteliselt väike kaitseala teenib aastas 7 miljonit eurot. Turisminduse surve keskkonnale on aga tugev – sukeldumiskohtades on õrnad korallid lõhutud. Kuna kaitsealasid on nii vähe, siis kontsentreeruvad sukeldujad neisse vähestesse piirkondadesse, kus midagi huvitavat näha on (Vahemeri pole sukeldujate jaoks just lemmikpaik, kuigi seal on imehea nähtavus, on seal vähe elurikkust, mida jälgida), mis suurendab omakorda turismi negatiivset mõju kooslusele.
Vahemere piirkonnas elab veel eakaid kalureid, kes mäletavad Vahemerd küllusliku ja kalarikkana. Nende lapsepõlves võis kalu püüda käsitsi või ahinguga rannaveest, meres oli nii palju kalu, et nende nägemiseks ei pidanud vette minemagi. Siis võeti kasutusele suured põhjatraalerid ja moodsad harpuunid, mis ei jätnud kalaparvedele, suurtele isenditele ega põhjaelustikule üldisemalt taastumiseks enam võimalust. Tänaseks on Vahemere kalavarud kokkukukkumise äärel või teatud liikide mõttes ammendatud, kaitsealadelt väljapoole jäävatel merealadel on kalavarud praktiliselt hävinud.
Ülepüük on nõiaring. Cousteau mõistis ülepüügi negatiivset mõju ökosüsteemile: mida vähem on kalu, seda rohkem näevad kalamehed vaeva, et neid viimaseidki isendeid leida ja seda vähem on alles jäänud kaladel eluvõimalust. Kusjuures inimene ei ole ainuke loom, kes Vahemeres kaladest toitub – ka delfiinid, haid, hülged, merelinnud, teised suuremad kalaliigid jt. tahavad saada oma osa, kuid nemad on praktiliselt kõik juba surutud ohustatud liikide kategooriasse.
Kalastamisvahendid, mida kõige sagedamini tänapäeval Vahemeres kasutatakse
Paljude kalurite arvates on kaitseala endiselt koht, mis võtab neilt töövõimalusi vähemaks. Iroonilisel kombel võidavad aga ka kalurid kaitsealadest, sest kaitsealade ümbrusest saab märksa paremaid saake kui Vahemeres üldiselt. Leidub ka traditsioonilisi kalureid, kes kalastavad suhteliselt väikeste laevadega ja lasevad ükshaaval kõik alamõõdulised kalad vabaks – nii nagu seadus ette näeb. Kaaspüük (by-catch) on suure hulga mereloomade hukkumise põhjuseks (sealhulgas mereimetajate). Samas esineb Vahemeres ka päris palju röövpüüki – sh. turistlikku röövpüüki.
Kõige paremaid tulemusi, nii looduse kui ka inimese seisukohast, annavad kaitsealad, mis on piisavalt suured, mitte liiga ranged, kuid teatud piirangutega turistide hulgale. Nii saab kohalik kogukond teenida küll turismist, kuid turistide voo saab jaotada suurema ala peale ning hoida inimmõju nii madala, et piirkond selle all ei kannataks. Turism, piiratud mahus traditsiooniline kalandus ja terve ökosüsteem – sellised merekaitsealad on tõenäoliselt Vahemere ökosüsteemi taastumise võtmeks.
Vahemeri on bioloogilise mitmekesisuse hot-spot – st. piirkond, mis on erakordselt rikkaliku elusloodusega, ometi on rikkalik elu hästi säilinud vaid kohtades, kus inimese sekkumine on rangelt reguleeritud või inimasustuse mõju minimaalne. Oluline on meeles pidada, et kaitsealad toovad kõigile kasu: keskkonnale, kalameestele, turismile ja majandusele. Filmi autorite hinnangul tuleks kaitse alla võtta 20% Vahemerest, et Vahemere ökosüsteemidel oleks võimalik säilida ja taastuda. Poliitiline kokkuleppe keerleb hetkel pigem 10% ümber. Kas see saab ellu viidud ja kas kümnest protsendist piisab, on iseküsimus.
Järgmine merefoorum toimub Lennusadamas 12. mail,näidatakse National Geographicu dokumentaali “It’s Alive” sarjast “Alien Deep” ja teemat avab Aleksei Turovski. Kevdaise “Ujub või upub” merefoorumite sarja lõpetab 2. juunil National Geographicu film “6 degrees could change the world” ja külla tuleb Mart Jüssi.
Kirjutan kuna lugesin mõni aeg tagasi läbi raamatu nimega „Spillover“, mis on kirjutatud ühe meie toimetuse lemmikkirjaniku, David Quammeni poolt. Tema sulest on varem ilmunud suur hulk National Geographicu artikleid ning ääretult menukas „Dodo laul“. „Spillover“ erineb oluliselt „Dodo laulust“. Ilmselt tundub raamat hirmsate haiguste levikust ka algul veidi kõhe, aga luban, et kui selle kord kätte võtate, ei saa te enne rahu kui see läbi on. Teema on zoonootilised haigused. Kuidas see Ebola ja keskkonnablogiga kokku sobib, sellest nüüd kohe räägingi.
Zoonootilised haigused on kõige lihtsamini öeldes haigused, mis loomadelt inimestele üle kanduvad. Kui uudistes räägitakse mingist kaugest ja koledast haigusest siis tõenäoline on, et tegu on zoonootilise haigusega. Ebola, SARS, MERS, HIV, malaaria jne – kõik on loomadelt inimestele üle kandunud. Zoonootilised haigused võivad olla ka palju kodusemad. Nii gripp kui ka puukide poolt levitatavad entsefaliit ja borellioos (Lyme’i tõbi) kuuluvad sellesse kategooriasse.
Võimalikud haigusekandjad meie ümber. Allikas: http://what-when-how.com/medical-microbiology-and-infection/zoonoses-systemic-infection/
Suviti puugiohust rääkides, ütleb minu vanaema alati, et see puugiasi on täitsa veider. Kui tema noor oli, siis kõik lapsed ja loomad jooksid mööda põlde ja metsaaluseid ringi, said puuke ja haigeks ei jäänud keegi. See on muidugi selline ilustatud/lihtsustatud mälestus, aga on tõsi, et zoonootilised haigused on meid viimastel kümnenditel oluliselt rohkem muretsema pannud. Haigused on tegelikult alati loomadelt inimestele üle kandunud, läbi parasiitide, läbi koduloomade, vahel läbi toidu. Nii kaua kui oleme eksisteerinud, on käinud tõsine sõda nende ja meie immuunsüsteemi vahel. Olukord on aga mõneti muutumas ja nüüd jõuame keskkonnakaitseni.
Kui olete hoolikalt uudiseid jälginud ei ole teile üllatuseks, et iga mingi aja tagant tõuseb esile mingi uus haigus, mis ähvardab suure hulga inimesi tappa. Olgu tegu siis Hendra, Hantaviiruse, HIV, SARSi, MERSi või seagripiga. Sel aastal on enim paanikat tekitanud Ebola. Võib jääda tunne, et need haigused ongi nüüd järsku ei tea kust tekkinud. Muutunud on aga hoopis ökoloogia ja meie mobiilsus.
Inimpopulatsiooni plahvatuslik suurenemine viimase 100 aasta jooksul on toonud kaasa ääretult palju probleeme. Inimestel pole ruumi, nad on ümbritsetud aina kasvavast jäätmehulgast ja paljud elavad vee ning toidu puuduses. Nendele probleemidele lahendusi leides oleme trüginud järjest rohkem metsadesse ning muutnud mitmete ökosüsteemide tasakaalu. Kuigi vihmametsade rikkalikku loodust avastades, oleme leidnud mitmeid uusi ravimeid ning muud kasulikku, oleme me sealt kaasa toonud ka uued haigused. Samal ajal on maailm oluliselt globaalsemaks muutunud. Enamik meist on vaid paari bussi ja lennuki kaugusel kohast, kus on mõni eluohtlik epideemia.
Klassikaline näide on HIV, mis on derivaat primaatidel levivast SIVst. Kuna tegu on retroviirusega, mille geneetiline informatsioon on talletatud RNA kujul, on ta väga kiire arenemisvõimega. Mutatsioone tekkib palju ning seetõttu ületatakse ka liikidevahelised piirid üsna tihti. Praegune HIV pandeemia algas ilmselt kuskil 100 aastat tagasi Aafrikas. Inimesed olid primaate küttinud varemgi ning kindlasti oli ka SIV inimest juba nakatanud kuid haigust nagu AIDS ei tuntud. Inimesed surid niigi üsna vara ning ainuüksi süüfilis oli märksa kiirem tapja kui aeglaselt tegutsev HIV/SIV. Seekord läks aga teisiti.
On üsna tõenäoline, et keegi küttis sel ajal šimpansit ja vigastas end millalgi selle tegevuse käigus. Looma tappes tekkis kontakt mõlema vere vahel ja viirus leidis endale uue kuid sobiva keskkonna. Esialgu ei juhtunud ilmselt veel midagi. Nagu varemgi oli haigusi, mis tapsid kiiremini ning keegi ei märganud uut viirust või selle tekitatud haigust. Viirus aga püsis ning kolonialismi areng, linnade tihenemine ning inimeste suurem mobiilsus aitas uuel viirusel Aafrikas kanda kinnitada. Kuuekümnendateks oli viirus leidnud tee Kongosse ja sealt edasi maailma. Kaheksakümnendatel leiti viirus USAs ja tänapäeval on tegu pandeemiaga.
Sellised juhtumid pole väga haruldased. HIV on loomadelt inimestele kandunud rohkem kui ühe korra. Üks kord läks aga veidi teistmoodi ning kannatama pidid väga paljud. Sarnaseid lugusid võib kokku panna kõikidest zoonootilistest haigustest. Inimese asustused tungivad uutele aladele või hävitavad näiteks suure osa loomi, mis haigusekandja populatsiooni kontrolli all hoiavad ja tulemust ei oska keegi ette arvata.
Metslooma liha turg Abidjanis Elevandiluurannikul. Allikas: http://www.ibtimes.com/ebola-outbreak-2014-fear-virus-drives-ghanas-bush-meat-market-ground-1715430
Aasta 2014 „hit“ oli ebola – mitte esimest korda ja ilmselt mitte ka viimast. Me ei tea küll täpselt, kuidas ebola inimestele üle kandus, aga suure tõenäosusega jõudis see meieni läbi puuvilja nahkhiirte. Aafrikas on piisavalt palju kütte, kes metsloomade liha jahivad ning seetõttu ei ole haigused haruldased. Piisab vaid ühest „õnnelikust“ ülekandest, taristust ja sotsiaalstruktuurist, mis uue haigusega toime tulla ei suuda ja mobiilsest populatsioonist. Seekord tundub, et haigus jäi kohalikuks epideemiaks, kahjustades oluliselt vaid üksikuid riike. Kindel on aga see, et tuleb ka järgmine HIV, tuleb järgmine gripp, tuleb järgmine suur pandeemia.
Artikkel ei ole hirmutamiseks, kuigi mulle tundub, et seda saab nii tõlgendada. Me teame neid ohte sest me tunneme viroloogiat, patoloogiat, ökoloogiat ja inimese käitumise mustreid. Me oleme piisavalt targad, et neid asju mingil määral ennetada, ravida, piirata, uurida. Peame olema valvsad, teadlikumad ja ettevaatlikumad. Keskkonnakaitse ja ökoloogiline tasakaal on meile ülimalt olulised väga mitmest aspektist. Me ei mõtle haiguste levikule seoses keskkonnaga väga tihti, ent nagu näha, peame me seda tegema. Keskkonna ja loodusliku tasakaalu hoidmine on ju oluline ka meie endi hoidmiseks.
Kuna mul on metsakodinate kotis alati Cutasept kaasas, siis lödistaksin noa heldelt sellega üle ja pühiks siis nt salfakaga kuivaks. Või tõmbaks pükstesse puhtaks, kui metsast saab autoga koju. Kui liinibussi minek, siis jäävad püksid mäkerdamata.” (Fernandela)
Mariin Pantelejev on Tallinna Inglise Kolledži õpilane, keda huvitavad loomad. Oma uurimistöös on ta võrrelnud erinevaid pisiimetajate püügimeetodeid
. Nagu näha, saab õpilastöö tuua väga kasulikku teadmist looduskaitse ja -uurimise valdkonda. Seda tunnistavad ka Tallinna Loomaaia, HTM ning Keskkonnaministeeriumi 
Põhjamaades kasutatavaid Ugglan-tüüpi eluslõkse, kuhu on võimalik panna pesamaterjali, pole Eestis siiani soetatud, kuid Ugglani lõksud eeldavad ka statsionaarsete püügikohtade olemasolu, mida Eestis on vähe. Shermani eluslõksud olid suhteliselt kõrge püügiedukusega ja püüdsid kõige suuremal hulgal erinevaid liike.
