Rubriigiarhiiv: Bioloogiline mitmekesisus

Arvamus,Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

“Traditsiooniline” loomade ärakasutamine

23/11/2014 Ivo Krustok

Maal on ääretult paju eri liike organisme. Erinevate arvestuste kohaselt vähemalt 10 miljonit. Kuna looduslikku mitmekesisus järgib evolutsiooni, muutuvad need numbrid koguaeg. Uusi liike tekkib juurde ning mõned paratamatult kaovad. Iga päev juhtub mõne liigiga nii, et pärast ca 3.6 miljardi aastat katkematut arengut, kaovad nende erilise variatsiooni esindajad jäädavalt.

mass_extinctions — Rohelisega on märgitud keskmine looduslik väljasuremiste tase (nö väljasuremiste taustafoon, background extinction rate – ingl. k.), musta joontega konkreetse perioodi väljasuremiste hulk taksonoomiliste perekondade kaupa. Eristuvad viis piiki ning paljude teadlaste arust on inimtegevuse tagajärjel nüüd kätte jõudnud kuues – mida sellele graafikule kantud pole.

Maailma Looduse Fondi (WWF) sõnul kaob aastas vähemalt 10 000 erinevate organismide liiki. See on kuskil 1000 kuni 10 000 korda kiirem liikide kadu kui võiks taustafooni järgi eeldada. Seda on eriti hästi märgata loomade puhul, peamiselt seetõttu, et nad on suured ja kergesti meeldejäävad. Käimas on kuues massiline loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja süüd pole vaja kaugelt otsida.

958366620 — Mida “kuues väljasuremislaine” endast kujutab? Kliki pildile ja vaata lähemalt ZMEscience artiklist.

Inimene on looduse mitmekesisusele kahjulik väga mitmel eri moel. Koos meie endi liikumisega mööda Maad oleme viinud eri liike uutesse ökosüsteemidesse, tapnud hulgaliselt ilusaid või maitsvaid loomi ning häirunud looduslikku tasakaalu isikliku kasu nimel. Galapagose saarestikus asuval Isabella saarel tuli näiteks viimasel kahel kümnenditel hävitada umbes 100 000 kitse (Projekt Isabella). Sealne ainulaadne loodus ei suutnud nende sisse toodud loomade surve tõttu lihtsalt enam toimida. Lisaks oleme me olnud üsna edukad ka erinevate ökosüsteemide hävitamises. Näiteks järjest enam metsamaad hävitades ning linnu, põlde ning rohumaid luues, oleme me kaotanud täielikult lugematul arvul liikide elupaiku. Nad surevad välja, kuna neil pole enam kuskil elada. Clive Pointing kirjutab oma “Maailma rohelises ajaloos” (ja “Uues maailma rohelises ajaloos“) väga mitmetest inimtegevuse tagajärjel fataalselt muutunud ökosüsteemist – olgu need siis aja jooksul hävitatud viljakad mesopotaamia põllumaad, mille asemel laiub soolakõrb või Vahemereäärsed lopsakad tammemetsad, kus asemele kasvanud makkiavõsas nüüd vaid maiaid kitsi võib kohata.

Mõnel juhul võib inimmõju ka looduslikku mitmekesisust suurendada. Erinevad poollooduslikud (ehk harva niidetavad või vähe karjatatavad) niidukooslused, mida ajalukku kaugemale tagasi vaadates “hooldasid” Euroopas piisonikarjad, oleks tänapäevases Euroopas ilma inimeste kaasabita ilmselt olemata. Tänu targale tegutsemisele hoitakse põnevad taimekooslused ilma ülemäärase fossiilsete kütuse põletamiseta alal (veise)karjatamisega. Pildil Pärnu linnalehamad, kes Pärnu linna rannaniite “hooldavad.” Foto: Ants Liigus, Pärnu Postimees

See kõik on ääretult ebameeldiv ent üks teema on mind läbi aastate tõsiselt keema ajanud. Võib-olla on see seotud minu põlgusega irratsionaalsuse vastu. Ehk on põhjus hoopis aga selles, et ohustatud on peamiselt suured, ilusad ja tuntud loomad. Igatahes ajab sellest kuulmine mind alati väga vihaseks. Tegu on elusolendite hävitamisega traditsiooniliste uskumuste tõttu, millel puudub igasugune teaduslik tõestus ning mis pärinevad tuhandeid aastaid vanadest muinasjuttudest.

Ma saan aru, et on palju inimesi, kellele igasugune loomade tapmine ja kasutamine on vastumeelne. Ma mõistan neid inimesi. Teisalt olen ma aga realist ja tean, et inimene on segatoiduline. Inimene saab liha süües hõlpsasti kätte palju eluks vajalikke toitaineid ning söödud loomadest järgi jääv nahk ja luud on sobilik materjal, millest vajalikke esemeid valmistada. Ajalooliselt on need materjalid olnud paljuski asendamatud (loe varasemast Värske Aju artiklist, kuidas elevandiluu asendamiseks piljardikuulides leiutati tselluloosnitraat – üks plastide eelkäia). Minu jaoks on sealjuures aga väga oluline, et me võtame looduselt vaid nii palju kui vaja (ja nii vähe kui võimalik). Et me ei piina loomi, ei kasvata neid ainult mingil puhtalt esteetilise põhjusel ja kui me oleme kord juba loodusest üle käinud, ei ole järel vaid laastatud maa.

Traditsiooniliste uskumuste tõttu loomade hävitamine on minu jaoks midagi muud. Läbi ajaloo oleme me antropotsentristlikult loodusele tähendust loonud – tihti viisil, mis modernsesse teaduslikku maailmapilti ei sobi. Tugev loom on seotud jõuga, kaval loom tarkusega jne. Lisades sinna juurde meie vähesed teadmised kõige elusa osas enne teadusliku meetodi võidukäiku ja tahtmatuse lasta traditsioonidel surra ning jõuamegi olukorrani, kus impotentsi „ravitakse“ tänini tiigri peenise abil.

Lõuna hiina tiiger. Foto: J. Patrick Fischer

Looduses on säilinud tänaseks umbes 3200 tiigrit. Nende arvukus on vähenenud pidevalt. Suur ja jõuline kaslane, ilusa karvaga, on läbi ajaloo inimestes palju emotsioone tekitanud. Ka tänapäeval on nende nahad, kondid, hambad, küüned jm väga nõutud ning osa Aasia traditsioonilisest meditsiinist. Inimesed loodavad lahti saada valudest, needustest ning impotentsist, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid. Tiiger peab surema, inimese tervis ei parane ja kasu saavad ainult salakütid ja vahendajad.

Sarnane lugu on ka Aasias elutsevate muskushirvedega – kõik seitse liiki on kiirelt vähenemas. Kuigi nende liha peetakse kohalikuks delikatessiks, on nende kahanemise põhjus hoopis muskusnäärmetes, mis liigile nime annavad. Muskust, mis nad eritavad on kasutatud parfüümides ning kuigi tänapäeval on olemas sünteetilised alternatiivid, jätkub jaht siiani. Kohalikud traditsioonilise meditsiini müüjad lubavad, et muskus ravib südame ja veresoonkonna haigusi ning hingamisprobleeme. Hirve muskus on tuntud ka kui afrodisiaakum ja legendide järgi kasutasid kuninglikud perekonnad seda parfüümina. Reaalne meditsiinile mõju sellel muidugi aga puudub.

Huvitav lugu on ka ninasarvikuga. 20-ndal sajandil olid kõik 5 ninasarvikute liiki väljasuremisohus. Arvati, et nende sarvest tehtud pulbrist on kasu palaviku ning vererõhu langetamisel. Teaduslikud tõendid seda järjekordselt ei näidanud ning õnneks eemaldas Hiina 1990-ndatel ninasarviku sarve ravimite tootmiseks sobilike ainete nimekirjast ning ninasarvikute arvukus hakkas jälle kasvama. Järjekordne muutus toimus aga üsna hiljuti kui Vietnamis levis kuulujutt, et ninasarviku sarv ravis kellegi väga tähtsa isiku surmava maksavähi. Salaküttimine tõusis taaskord ning ninasarvikud on jälle äärmises ohus (2013 aastal salakütiti rohkem ninasarvikuid kui kunagi varem meie kaasajal!).

Papua New Guinea, PNG, painted faces native people — Paapua Uus-Ginea põliselanikud on aastatuhandete jooksul endale värvikaid kostüüme teinud paradiisilindude sulgedest. Selle tegevuse tagajärjel on osad paradiisilindude liigid juba välja surnud. Siiski on traditsioonilisi eluviise viljelevad kohalikud hõimud suhteliselt väiksearvulised ja paradiisilinde täielikult hävitada suutnud pole. Kuid kui paradiisilindude suled muutuksid “liiga trendikaks” poleks globaalse turu tingimustel neil enam praktiliselt mingit elulootust. Kogukondlikute traditsioonide ülekandmisel turumajandusse peab olema äärmiselt ettevaatlik. Pildile klikkides saad lugeda rohkem paradiisilindudest ning sellest, mis need uskumatult ilusad linnud nii haruldaseks teeb.

Selliseid lugusid on kahjuks palju ja see teeb mind väga kurvaks. Traditsioonid võivad olla ilusad asjad. Lähenedes neile ratsionaalselt võivad nad meid ühendada millegi suuremaga ja vanemaga kui me ise. Järgides aga pimesi muinasjutte minevikust, ei saa nad aga kuidagi õigustada looduse mitmekesisuse ohustamist. Meie oleme ka loomad, osa loodusest, osa keerukatest ökosüsteemidest, osa planeedist. Hoolimata sellest, kas sa oled taimetoitlane, loomaõiguste aktivist või põhimõttekindel burgeri sööja, loodus vajab austust. Ja loodus vajab ka ratsionaalset lähenemist ning kõik, mida me loodusest võtame peab olema mõistlikult põhjendatud. Taunime siis ajast ja arust mõtlemist, mis seostab tiigri peenise inimese potentsiga ja leiab, et see on piisav põhjus üks suur ja ilus ohustatud loom tappa. Ajalugu on mitme valusa õppetunni najal näidanud, et meil on elusatest loomadest (ja ellu jäänud liikidest) palju rohkem “kasu” kui nende pulbristatud kehaosadest. Tihti saadakse alles liigi ajaloohämarusse vajudes aru, kui suurt või olulist rolli ta mängis oma ökosüsteemis. Ajalugu on ühtlasi näidanud (ja teadus tõestanud), et Viagra on palju parem potentsiravim.

“Anyone who has accustomed himself to regard the life of any
living creature as worthless is in danger of arriving also at the
idea of worthless human lives.” – Albert Schweizer

Bioloogiline mitmekesisus,Intervjuu,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

Kasetriibik – kuidas hinnata liigi seisundit, kellest keegi midagi ei tea?

22/12/2013 Helene Urva

Kasetriibiku levik Wikipedia andmetel. Päise foto: wikimedia Commons (Aleksandr)

Kui palju elab Eesti looduses imetajaid? Karu, hunt ja rebane. Metskits, põder ja ilves. Jänes. Kährikkoer, võib-olla ka šaakal ja veel mõned tulevad kohe meelde. Need suuremad. Aga siis on ju terve trobikond pisikesi tegelasi. Tegelasi, keda heal juhul näeme suvel kuskil alustaimestikus sibamas või halval juhul leiame nende elutuid kehi mõnelt metsarajalt. Kuna “need pisikesed” on põhiliseks toiduseks paljudele “suurematele” ei vedele ükski nn hiireke seal metsateel niisama. Harilikult on sellistel juhustel tegemist karihiirtega, sest kiskjatele lihtsalt ei maitse nende muskuselõhnaline liha. Kuhu ma tahan jõuda, on loomulikult see, et “need hiired” on üks kirju seltskond. Mõned neist on väga levinud, mõned aga äärmiselt haruldased. Või siis äärmiselt halvasti seiratavad (ehk halvasti silma alla sattuvad). Mõnes mõttes salapärased lood on ka selle artikli nimitegelase – kasetriibikuga.

Sicista betunina e kasetriibik. Üks Eesti 64/65-st imetajast (või 72-st koos introdutseeritud ja tõestamata liikidega), ainuke hüppurlaste sugukonna esindaja meie kandis, üsna nunnu näriline. Koos pähklinäpi, lagritsa, mets-hiire ja soo-uruhiirega kuulub ta näriliste hulka, kelle püsivaid elupaiku on teada vähe kui üldse ning kelle kohta käiv informatsioon (vähemalt Eestis) on küllaltki lünklik (loetelu võiks jätkata ka ondatraga, kuid tema on ikkagi pigem võõrliik). Vähemalt võrreldes teiste pisiimetajatega. Tegelikult ikka sõna otseses mõttes lünklik – esimene triibiku leid 1858 järgmine alles 90 aastat hiljem – 1948 (Timm, 2012), sealt edasi küllaltki stabiilselt dokumenteeritud aritmeetilise keskmise järgi paari leiuga aastas. Eesti kasetriibiku leidude põhjal saab öelda, et kasetriibik eelistab elupaigana niitude lähedust (üle poole leidudest), sobib talle ka mets ja raiesmik (ca veerand leidudest), väiksem tõenäosus on triibikut kohata aias või põlluservas. Saartelt pole teda seni leitud. Huvitaval kombel ei tea keegi temast siiski eriti palju, kuid hoolimata kõigest on võetud nõuks teda kaitsta Euroopa Liidu tasandil.

Metallist eluspüügilõksu kasetriibik naljalt ei roni. Küll aga võib sinna pugeda näiteks Eesti kõige pisem kiskja - nirk. Autor: Mattias Veeremets. — Metallist eluspüügilõksu kasetriibik naljalt ei roni. Küll aga võib sinna pugeda näiteks Eesti kõige pisem kiskja – nirk. Lõksu hoiab käes Uudo Timm. Autor: Mattias Veeremets.

Miks ma kasetriibikust kirjutan? Sest huvitava juhusena ronisid augustis kaks kasetriibikut iseseisvalt taimetark Tõnu Ploompuu suvilas Läänemaal ämbrisse ja surid seal nälja ja/või alajahtumise tagajärjel, mina sain külmutatud haruldustele pilgu peale visata ühes noorte looduslaagris, kus kasetriibikute huvitavat hingeelu avas mulle suur imetajate (eriti aga lendoravate) sõber Uudo Timm. Siinkohal suured tänud Uudole!

Aga tegelikult? Mulle meeldib see, et vahelduse mõttes saame öelda, et looduskaitsjad on saanud asja nii kaugele, et me ennetame midagi, mitte ei tee tagant järgi järeldusi. Kaitse alla võeti liik, kelle asustus võibki looduslikut nii hõre olla, et suuremate järelduste tegemiseks ei pruugi kunagi olla piisavalt andmeid. Viva la kasetriibik. Päriselt. Olulist majanduslikku tähtsust omamata ja isegi turistliku kihku tekitamata on liigil kaitsestaatus. Kasetriibikul puudub ka nö indikaatorliigi staatus, tema elupaigad on küllaltki mitmekesised (vrld. nt. lendoravaga, kes vaid teatud vanuses haavametsasid eelistab). Ta on kaitse all lihtsalt selle pärast, et me ei tea temast midagi. Normaalne. Aukartus elu ees.

kasetriibik pealtvaates — Kasetriibik pealtvaates. Oluline tunnus on nii tume triip seljal kui ka kehapikkusest pikem saba.

Looduslaager Ojaäärsel, kus sai näha nii külmutatud kasetriibikuid kui ka teisi raske elusaatusega loomakesi. Foto: Allan-Cristjan Puks

3 küsimust Uudo Timmile

1) Kust see üle-euroopaline kasetriibiku uurimine üldse alguse sai?

Schleswig-Holsteini liidumaa ja Taani tegid ühe rohekoridori LIFE projekti, mille puhul võeti vaatluse alla nahkhiired, pähklinäpp (Muscardinus avellanarius L., unilaste sugukonnast) ja kasetriibik. Vaatamata mitme aastasele ponnistusele ei õnnestunud sakslastel triibikuid tabada. Küll aga jätkuvat neid kuskil elab, sest loorkaku räppetombust nad ühe kolju ikkagi taas leidsid. Selles olukorras tulid nad mõttele (tegelikult juba 2 aastat tagasi), et peaks kokku kutsuma triibikuga kokkupuutunud spetsialistid. Nii saigi lõpuks 2012 sügisel esimene kokkusaamine Molfsee’s korraldatud.

2) Mis on tänane üldine arusaam kasetriibiku “olukorrast” Euroopas ja Eestis?

Kuna enamikes maades pole triibiku kohta suurt midagi teada (valdavalt juhu ja üksikud leiud) ja vanemates EL liikmesriikides on ta väga piiratud levilaga, siis on arusaadav, miks ta loodusdirektiivi lisas on. Samas ei oska keegi välja tuua tema ohutegureid ega sellest tulenevalt ka kaitsemeetmeid. Ülevaated triibiku esinemisest ja staatusest erinevates riikides on kokkusaamise kogumikus. Meil on ta tulenevalt loodusdirektiivi IV lisast kaitsealuste liikide III kategooria nimistus, kuid kuidas ja mille eest me peame teda kaitsma, me ei tea.

3) Kuidas kasetriibikuid seirata?

Kuna siiani pole triibikuga meil keegi tõsisemalt tegelenud, siis on vaid arvamine (seda ka teiste maade pisiimetajate uurijatel), et triibikut on kõige efektiivasm püüda püünisaukudega. Kas need peaks olema suured või piisab pudelitest (pitfall ingl. k.)*, selles osas üksmeelt veel pole. Esialgu puudub meil ülevaade, kus ja millistes elupaikades triibik tegelikult elab, alles siis saame hakata valima kohti, kus ja kuidas teda seisata jne.

* pudeliteks nimetatakse eluspüügi lõkse, mille puhul kaevatakse maa sisse harilik suur pooleks lõigatud plastikpudel ja pannakse põhja heina, saepuru vm vettimavat.

Kasetriibik sööb rohutirtsu. Autor: B. Ottlecz

Aga kuidas siis hinnata liigi seisundit, kellest keegi midagi ei tea?

a) Nagu kasetriibiku näitel öelda võib, siis ilma erinevate riikide koostööta oleks see pea võimatu.

b) Samuti võib probleem peituda seiremeetodis – kasetriibikuid hakkas teadlaste püüki statistiliselt olulisel hulgal ilmuma alles siis kui kasutusele võeti “pudeli”-tüüpi eluspüügilõksud.

c) Üle ega ümber ei saa kaudsetest hindamismeetoditest (nt. räppetompude analüüs).

d) Vahel ongi raske. Selle ja miljoni muu põhjuse tõttu tulebki loodusesse suhtuda “heaperemehelikult” (kuigi ka see väljend kõlab üleolevalt). Rohekoridorid, eritüübiliste looduslike koosluste säilitamine, ennetav kaitse jmt on igale loodusteadusi lähemalt nuusutanud inimesele ilmselge vajadus. Tahaks loota, et sellest kujuneb järjest enam ka “uus normaalsus.”

Allikad:

Uudo Timm “Northern Birch Mouse (Sicista betulina) in Estonia“

Veel EL projektist http://www.biogrenzkorr.de/index.php?id=1225

Artikkel Uudo Timmiga Eesti Looduses (muuhulgas on juttu ka pisiimetajatest) http://www.eestiloodus.ee/artikkel4467_4436.html

Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia

Neeruti linnuriigist

29/03/2013 Helene Urva

Värske Aju külaline on sedapuhku Marek Vahula, bioloog, kes huvituv nii ebapärlikarpidest kui ka nähtavasti lindudest. Wabakutselisena uurib ta praegusel hetkel oma lemmiksulelist: herilaseviud.

t2_neeruti_matkaraja_skeem — Neeruti maastikukaitseala asub Lääne-Virumaal Kadrina vallas, Pandivere kõrgustiku põhjaosas. Neeruti mäed on kaitse all juba 1957-ndast aastast saadik.

Pindala poolest kuulub Lääne-Virumaal paiknev Neeruti maastikukaitseala oma 1272 hektari suuruse pindalaga keskmike hulka. Maastike vaheldusrikkuse poolest on ta aga meie kaitsealade esirinnas. Vaid tunnise matkaga võib leida rabasid, oose, mõhne, vallseljakuid, orge ja neli järve. Vahelduvad kiiresti mitmed metsatüübid- salumetsad, salukuusikud, lodud, rabamännikud ja inimkäte mõjul uued metsakultuurid-kuusenoorendikud.

Põhjalikumalt on uuritud ja käsitletud Neeruti mägedes jääaegset teket ja linnustikku. Nüüd viimasest pikemalt. 1960-1963 valmis Tiit Randlal diplomitöö „Neeruti salukuusikute linnustik”(1). Siis fikseeriti eri proovilappidel eri elupaikades kõik kohatud liigid. Linnuliikide arvuks saadi tollal 122 liiki. Aastast 1984 seiras maastikukaitsealal röövlinde ja linnustikku käesoleva artikli autor. Nii valmis bioloogiaalaste uurimistööde konkursitöö „Neeruti röövlinnud”.(2) See siis Kadrinas 1990 aastal Kadrina keskkooli bioloogiaõpetaja Siret Punga juhendamisel. Põhjalikumalt uuriti röövlinde kuni aastani 1994, edasi vaid üldist linnustikku ja nii kuni aastani 2009 ehk siis kokku 25 aastat. Selle põhjal valmis ja ilmus 2010 aasta märtsis voldik „Mägede linnud”(3).Kõik märgitud uurimistööd on saadaval ka Neeruti Seltsis.

Veerandsaja aastaga saadi liikide arvuks 113. Üldine linnustik on jäänud samaks, endiselt on arvukalt laululinde, röövlinde, järvedega ja väikeste rabadega seotud liike. Lisandunud on händkakk ja kassikakk. Kadunud on võrreldes kuuekümnendate aastatega järgmised liigid: karvasjalg-kakk, õõnetuvi, turteltuvi, siniraag, soo-roolind, nõmmelõoke, tamme-kirjurähn. Nende lindude allakäik on kodumaal olnud üldine, mitte vaid Neerutis. Ehk näitab see seda, et tänu maastikukaitsealale on linnustik püsinud stabiilne. Esindatud on kõik meie lehelinnud, rästad, rähnid.

Mäed on tuntud ka kui hiireviu paradiis. Liigiga on seotud ka kolm omalaadset rekordit: vanim puus püsiv viupesa hakkab saama 31 aastaseks; samas pesas lennuvõimestus 1999 aastal viis poega ning 1989 ja 1990 aastal pesitses mägedes üheksa paari viusid. Viimane fakt kinnitab, et vaheldusrikas maastik soosib viude elu-olu. Mitmekesine maastik meelitab siia igal kevadel pesitsema ka kolm paari herilaseviusid. Ilmselt on omavahel seoses kassikaku tõus üheksakümnendatel ja kanakulli langus. Seoses suurte, kassikakule sobivate raiesmike kiire kinnikasvamisega, võib oodata kassikaku uut langust. Kaheksakümnendate aastate suur raie tõrjus metsaga seotud liigid väikestele järgijäänud metsasaarekestele, aga seoses uue metsapõlvkonna hoogsa sirgumisega on oodata metsaliikide osakaalu uut tõusu. Suurtele lageraiielankidele ilmusid siis uued, avamaastiku liigid: rukkirääk, kiurud, pruunselg-õgija jt. Nüüd on viimased jälle taandumas.

Plaanis on uus Neeruti linnuseire. Kel asja vastu huvi või soov soetada voldikut, andku sellest märku kas Neeruti Seltsile ( neerutiselts@hot.ee ) või allakirjutanule ( marek53@hot.ee ). Iga-aastaseks ürituseks on saamas Neeruti Päev, mille tava algas 2010 aastal, kahe mehe, autori ja Karl Meosi algatusel. See on siis linnupesakastide valmistamine ruumis, Kadrina keskkooli tööõpetuse tundides ja näidisülespanek vabas looduses. Seljataga on kolm päeva ning tulemas on päev nr. 4, seda 2. mail. Sel kevadel, koguneme kell 14.15 kahe järve vahel piknikuplatsil. Pesakaste tehakse igasugususeid ja kolme äraolnud üritusega on Eesjärve ümbruse metsad juba tehispesi täis. Arenguruumi on Neeruti Päeval palju, sest aega võtab palju enne kui kõik Neeruti metsad pesakaste täis saavad pandud.

Allikad:

Neeruti salukuusikute linnustik. Diplomitöö. Tiit Randla, 1963, Tartu ülikool.
Neeruti röövlinnud. Bioloogiaalaste uurimistööde konkursitöö. Marek Vahula, 1990, Kadrina.
Mägede linnud. Voldik. Marek Vahula, 2010, Rakvere

Lisalugemist Eesti Looduses

Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Ökoloogia,Talveakadeemia

Mereökosüsteemi mikroskoopilised alustalad (koostöös Talveakadeemiaga)

20/03/2013 Ivo Krustok

Artikli autor on Sirje Sildever, kes on Tallinna Tehnikaülikooli okeanograafia eriala doktorant. Sirje jõudis parimate hulka 2013. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

Käesolev artikkel tutvustab paljale silmale nähtamatuid, kuid mereökosüsteemi seisukohast olulisi organisme – dinoflagellaate. Dinoflagellaadid ehk vaguviburvetikad (Joonis 1) on koos ränivetikatega ning tsüanobakteritega mereökosüsteemides olulised kui esmased tootjad, kes toodavad fotosünteesi käigus orgaanilist ainet ning kõrvalsaadusena hapnikku (17). Kokku toodavad meres elavad fotosünteesijad 50% maakeral produtseeritavast orgaanilisest ainest (12).

Praeguseks on kirjeldatud 2000 erinevat dinoflagellaatide liiki, millest meres elavaid liike on 1555 (5). Enamus dinoflagellaate on vabalt elavad organismid, kuid leidub ka liike, kes elavad sümbiontidena korallides või parasiteerivad teisel organismidel (16); (6). Seetõttu on neil ka erinevad toitumisstrateegiad: mõned liigid toodavad fotosünteesi käigus orgaanilist ained ning kõrvalsaadusena hapnikku, st. on autotroofsed; osad toituvad teistest mikroorganismidest, st. on heterotroofsed, või kombineerivad neid kahte strateegiat olles miksotroofsed (3); (6). Enamus vabalt elavatest dinoflagellaatidest asustab veesamba ülemist kihti, kus on piisavalt valgust fotosünteesiks ning piisavalt toitu heterotroofsetele liikidele (8).

Joonis 1. Dinoflagellaatide erinevad elustaadiumid — **Joonis 1**. Dinoflagellaatide erinevad elustaadiumid

Dinoflagellaatide liikuvad rakud on varustatud viburitega, mis võimaldavad neil veesambas üles ja alla liikuda. Selline liikumisvõime on väga kasulik, kuna võimaldab valida fotosünteesiks optimaalse valgustugevusega veesamba kihi ning kasutada erinevates kihtides leiduvad toitained (1); (6). Ligipääs sügavamates veekihtides olevatele toitainetele on eriti oluline pärast kevadõitsengut, mille käigus on veesamba pealmisest kihist toitained ära tarbitud ning veemasside erinevast temperatuurist tingitud kihistumise tõttu ei segata neid ka ülemistesse veekihtidesse juurde. Vertikaalse rände puhul on täheldatud ööpäevast mustrit – päeval paiknevad dinoflagellaadid veesamba ülemises kihis, kus nad fotosünteesivad, kuid ööseks laskuvad sügavamatesse kihtidesse ning omastavad seal olevaid toitaineid (4). Dinoflagellaatide ujumiskiirus sõltub keskkonnatingimustest, raku suurusest ning liigist jäädes vahemikku 50-500 µm s^-1(11).

Mõned dinoflagellaatide liigid moodustavad elutsükli käigus puhkestaadiume (Joonis 1), mis on vastupidavad ning võimaldavad üle elada ebasobivad keskkonnatingimusi (2); (14). Puhkestaadiumid moodustuvad sugulise paljunemise tulemusena pinnakihis, kust need vajuvad põhjasettesse. Juhul, kui puhkestaadiumid satuvad taas valguse kätte (läbi süvaveekergete, inimtegevuse, nt. süvendamine) väljuvad neist liikuvad rakud (Joonis 1). Setetesse mattunud puhkestaadiumid võivad eluvõimelisena püsida kuni 100 aastat (13).

Sobivate tingimuste korral võivad dinoflagellaadid põhjustada massvohamisi. Olenevalt domineerivast liigist võivad need olla ka toksilised, muuta vee värvust (Joonis 2) ning ummistada kalade lõpuseid põhjustades sellega nende surma. Üheks esimeseks kirjalikuks viiteks dinoflagellaatide massvohamisest peetakse piiblis kirjeldatud juhtumit Niiluse vee muutumisest veripunaseks ning kalade suurest suremusest. (7)

Fotosünteesiva planktoni ehk fütoplanktoni massvohamised vähendavad valguse hulka veesambas, mis mõjub limiteerivalt makrovetikate ja kõrgemate taimede kasvule. Lisaks eelpool mainitud mõjudele soodustavad massvohamised põhjalähedastes kihtides hapnikuvaegust, kuna õitsengu jäänuste lagundamiseks kasutatakse seal leiduvat hapnikku. (9) Seetõttu on oluline enne setteid liigutavate toimingute tegemist uurida seal leiduvate puhkestaadiumite liigilist koosseisu ning arvukust.

Samal ajal tuleb rõhutada, et fütoplanktoni õitsengud ning ka massvohamised on täiesti looduslikud nähtused, mis on mereökosüsteemi toimimiseks vajalikud, kuna fütoplanktoni poolt toodetud orgaaniline aine on aluseks kogu merelisele toiduahelale (9). Viimastel aastakümnetel on aga täheldatud massvohamiste kasvu, mida seostatakse inimtegevuse tulemusena merre lisanduvate lämmastiku- ja fosforiühenditega (9).

Joonis 2. Fütoplanktoni massvohamine (Foto: www.dianevarner.com) — **Joonis 2.** Fütoplanktoni massvohamine (Foto: www.dianevarner.com)

Lisaks toetab inimtegevus võõrliikide levikut, mille tagajärjel võivad toksilisi õitsenguid põhjustavad liigid jõuda piirkondadesse, kus nad varasemalt puudusid (7). Selleks, et võõrliigid uues keskkonnas hakkama saaksid, peavad seal valitsevad tingimused, näiteks soolsus, temperatuur ja valgustingimused olema nende jaoks sobivad. Liiga madal või kõrge soolsus on organismide jaoks oluline levikut piirav faktor, kuna organismi jaoks mitte-optimaalsed soolsustingimused põhjustavad stressi, mis avaldab mõju keha suurusele, ainevahetusprotsesside kiirusele, kasvukiirusele ning paljunemisvõimele (15).

Näiteks Läänemeres piirab mereliste liikide levikut madal pinnakihi soolsus, mis väheneb Taani väinadest põhjapoolsete basseinide suunas (10). Pinnakihi soolsuse vähenemise mõju näitavad ka Läänemere erinevatest basseinidest uuritud dinoflagellaatide liigiline koosseis ning puhkestaadiumite arvukus, mis vähenevad Taani väinadest põhjapoolsete basseinide suunas. Seejuures suurim langus nii pinnakihi soolsuses kui ka liigilises mitmekesisuses ning puhkestaadiumite arvukuses toimub Taani väinade ja Arkona basseini vahel.

Lisaks sellele mõjutab madalduv soolsus ka kõigis Läänemere basseinides elava dinoflagellaadi, Protoceratium reticulatum`i, puhkestaadiumite välimust. Nimelt domineerivad erinevates basseinides erineva jätkepikkusega (väljakasvud rakukestast) isendid (Joonis 3). Kui Taani väinades on levinud väljaarenenud jätketega isendid (Joonis 3 A), siis alates Arkona basseinist muutuvad domineerivaks vähenenud jätketega isendid (B) ning Gotlandi basseini põhjaosas on valdavaks ilma jätketeta isendid (C).

Joonis 3. Erineva jätkepikkusega Protoceratium reticulatum`i puhkestaadiumid (autori fotod). — **Joonis 3.** Erineva jätkepikkusega *Protoceratium reticulatum*`i puhkestaadiumid (autori fotod).

Sidudes Protoceratium reticulatum`i keskmise jätke pikkuse valitseva pinnakihi soolsusega, on leitud seost võimalik kasutada arvutamaks välja minevikus valitsenud soolsustingimusi, kuna nende põhjal saab teha järeldusi näiteks selle kohta, kas tegemist on merelise, riimveelise või mageveelise keskkonnaga. Lisaks annavad setetes leiduvad kooslused infot puhkestaadiumite moodustumise ajal valitsenud temperatuuri kohta, kuna mõned dinoflagellaatide liigid eelistavad just soojemat keskkonda. Samuti saab puhkerakkude arvukuse põhjal teha järeldusi minevikus aset leidnud õitsengute suuruse kohta, mis annab omakorda infot õitsengu ajal saadaoleva toitainete hulga ning samuti valitsenud kliimatingimuste kohta.

Kokkuvõtteks – dinoflagellaadid on huvitavad organismid, kellel on mereökosüsteemis vaatamata nende mikroskoopilistele mõõtmetele täita suur roll. Inimeste tähelepanu pälvivad nad tavaliselt vee värvust muutvate või toksiliste massvohamistega. Läänemeres piirab nende levikut pinnakihi madal soolsus, mis mõjutab dinoflagellaatide liigilist mitmekesisust, puhkestaadiumite arvukust ning mõnede liikide välimust. Dinoflagellaatide ja nende puhkestaadiumite uurimine on olulised mitte ainult inimestele kahjulike õitsengute kontekstis, vaid ka minevikus valitsenud kliimatingimuste rekonstrueerimiseks.

Kasutatud kirjandus

1. Ault, TR. 2000. Vertical migration by the marine dinoflagellate Prorocentrum triestinum maximises photosynthetic yield. Oecologia. 125 (4), 466-475.

2. Dale, B. 1983. Dinoflagellate resting cysts: “Benthic Plankton”. Raamatus: Survival strategies of the algae (Fryxell, G. toim.). Cambridge : Cambridge University Press.

3. Dale, B., Dale AJ. 2002. Environmental applications of dinoflagellate cysts and architarchs. Raamatus: Quaternary Environmental Micropalaeontology (Haslet, SK, toim.). London : Arnold.

4. Eppley, WR., Holm-Hansen, O., Strickland, HJD. 1968. Some observations on the vertical migration of dinoflagellates Ceratium furca, Gonyaulax polyedra, Cachonina niei. J. of Phycology. 4, 333–340.

5. Gomez, F. 2005. A list of free-living dinoflagellate species in world`s oceans. Acta Botanica. 64 (1), 129-212.

6. Graham, LE., Graham, JM., Wilcox, LW. 2008. Algae, 2^ndedition. San Francisco : Benjamin Cummings.

7. Hallegraeff, G.M. 2003. Harmful algal blooms: a global overview. Raamatus: Manual on Harmful Marine Microalgae (Anderson, DM., Cembella, AD., Hallegraeff, GM.. Paris : UNESCO.

8. Head, MJ. 2007. Last Inetrglacial (Eemian) hydrographic conditions in the southwestern Baltic Sea based on dinoflagellate cysts from Ristinge Klint, Denmark. Geol. Mag. 144 (6), 987-1013.

9. HELCOM. 2009. Eutrophication in the Baltic Sea – An integrated assesment of the effects of nutrient enrichment and eutrophication in the Baltic Sea region. Helsinki : Helsinki Commission. Balt.Sea Environ. Proc. No. 115B.

10. HELCOM. 2013. The nature of the Baltic Sea. [Võrgumaterjal] Helsinki Commission. [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://www.helcom.fi/environment2/nature/en_GB/nature/.

11. Jephson, T. 2012. Diel Vertical Migration in Marine Dinoflagellates. [Võrgumaterjal] [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://lup.lub.lu.se/luur/download?func=downloadFile&recordOId=3130159&fileOId=3130218.

12. Longhurst, A., Sathyendranath, S., Platt, T., Caverhill, C. 1995. An estimate of global primary production in the ocean from satellite radiometer data. J. of Plankton Research, 1995. 17(6), 1245-1271.

13. Lundholm, N., Ribeiro, S., Andersen, TJA., Koch, T., Godhe, A., Ekelund, F., Ellegaard, M. 2011. Buried alive – germination of up to a century-old marine protist resting stages. Phycologia. 50(6), 629-640.

14. Riberio, S., Berge, T., Lundholm, N., Andersen, TJA., Abrantes, F., Ellegaard, M. 2011. Phytoplankton growth after a century of dormancy illuminates past resilience to catastrophic darkness. Nat. Com. 2.

15. Schlieper, C. 1971. Phycology of brackish water. Raamatus: Biology of brackish water 2^ndedition (Schlieper, A., Remane, C., toim.). Ljubljana : E. Schweizerbart`sche Verlagsbuchhandlung (Nägle u. Obersmiller).

16. Taylor, FJR., Hoppenrath, M., Saldarriga, JF. 2008. Dinoflagellate diveristy and distribution. Biodiv. Conserv. 17, 407-418.

17. Thornton, DCO. 2012. Primary Production in the Ocean. Raamatus: Advances in Photosynthesis – Fundamental Aspects (Najafpour, M., toim.). [Võrgumaterjal] InTech. [Tsiteeritud: 18. 02 2013. a.] http://www.intechopen.com/books/advances-in-photosynthesis-fundamental-aspects/primary-production-in-the-ocean

Illustreeriv materjal

Joonis 1 A. Foto autor: Raine, R. http://www.algaebase.org/_mediafiles/algaebase/5B7BE95A076ca285BAJUP2BFC76A/tyTtqs9kbc17.jpg (18.02.2013)

Joonis 1 B. Foto autor: Faust, MA. http://www.mnh.si.edu/highlight/sem/images/Protoceratium_5_thumb.jpg (18.02.2013)

Joonis 2. Foto autor: Varner. D http://www.beachcleaner.com/uploads/5/8/9/9/5899959/3055375_orig.jpg (18.02.2013)

Bioloogiline mitmekesisus,Haridus,Loodus- ja keskkonnakaitse

Ebatõenäoliselt ebatavaline ebapärlikarp

14/02/2013 Helene Urva

Raskesti kaitstavate liikide olukord on heaks indikaatoriks kogukonna või riigi keskkonnakaitselisest pingutustasemest. Üks haruldasemaid Eesti loomakesi on ebapärlikarp, kes on suuremast osast Euroopast juba ammu hävinud. Aeg-ajalt võib leida tema kohta aga põnevaid kirjutisi. Viimati oli bioneer.ee-s uudis, mis põhines Marek Vahula diplomitööl aastast 1995. 2012 detsembris avaldas nupukese ka Õhtuleht. Ehk kõige köitvamalt on teemat käsitlenud Osoon, ära mainitakse liik ka 8. klassi bioloogiaõpikus. Haruldane, õrn ja konkurentsitult pikaealisemast loomaliigist Eestis (Eesti vanuserekord Marek Vahula andmetel 134 aastat!), Margaritifera margaritifera-st, on kuulnud niisiis üsna paljud. Teda näinud aga…?

Ebapärlikarp on biofiltraator. Ta toitub veekogus hõljuvast loom- ja taimhõljumist, mida ta hangib sissevooluava kaudu. Kui tõelisi pärlikarpe leiab soojaveelistest meredest, siis meie kodumaine „peaaegu-pärlikarp“ eelistab külma ja kiirevoolulist magevett (on ta ju nn holarktilist päritolu). Sissevooluavadest saab ta ka hapniku, mida omastab lõpuste abil. Ebapärlikarbil on kahe poolmega pruunikasmust neerja (noorelt elliptilise) kujuga koda. Jõepõhjal liikumiseks kasutab ta lihaselist jalga. Teadaolevalt suurim karp, mis on registreeritud, oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. Eestis on loendatud pärlikarbi kojas 134 aasta juurdekasvukihti, Põhja-Rootsist on leitud koguni 280 aasta vanuse karbi koda. Meeltest on karbil arenenumateks kompimis- ja maitsmismeel, silmad tal aga puuduvad.

Ebapärlikarbid kuuluvad süstemaatiliselt loomariiki, selgrootute rühma, limuste hõimkonda, 30 000 liikmega karbiliste klassi (erihambaliste (Heterodonta) alamhõimkonda), jõekarbiliste sugukonda (Unionoida, ingl. k. fresh water mussels ehk mageveekarbilised), 200 miljonit aastat vana ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda, ebapärlikarbi (Margaritifera) perekonda, kuhu kuulub veel neli liiki.

ebapärlikarbi eluring — Ebapärlikarbi elus mängivad vaheperemehena väga olulist rolli lõhed.

Ebapärlikarp on keerulise sigimise ja arenguga selgroogne, kes alustab sigimist alles 10-15 aastaselt. Harilikult on ebapärlikarp lahksuguline, kuid ebasoodsates tingimustes võib muutuda ka hermafrodiitseks (arvatavasti aitas see võime üle elada jääaja). Juulis muneb emakarp oma munad lõpustele, seal viljastatakse nad veega kandunud seemnerakkude poolt ja nad arenevad edasi pihtvastseteks ehk glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad kiiresti leidma endale vaheperemehe, mõne noore vikerlase (sobivad jõeforell, meriforell ja lõhi, kuid mitte vikerforell), kelle lõpustele kinnituda ja püsida seal kuni järgmise aasta kevadeni. Harvem võivad seda osa täita ka teised kalaliigid, kusjuures peremeesloomale vastsed mingeid ebameeldivusi ei põhjusta.

Vastsed vabanevad kala lõpustelt mais-juunis ja laskuvad veekogu põhja. Emaslooma poolt munetud mitmest miljonist munast jõuavad suguküpsuseni üksikud. Suguküpsuse saavutamise vanus sõltub elupaigast, näiteks jahedamas kliimas võtab see aega kuni 20 aastat. Tihe seotus oma vaheperemehe käekäiguga on üks põhjustest, miks ebapärlikarbi seisund Eesti vetes järjest halvenenud on.

Nii ebapärlikarbid kui ka nende pärlid on ülimalt aeglase kasvuga. Esimese eluaasta lõpuks on karp ainult 0,5 cm pikkune ja viieaastaselt 2 cm pikkune. Kümnendaks eluaastaks on karbielanik kasvanud kuue sentimeetri pikkuseks. Seejärel kasv aeglustub veelgi. 12 – 13 cm pikkused ebapärlikarbid on umbes 70 aasta vanused.

Ebapärlikarbil on võime moodustada pärle. Pärl on keemilises tähenduses kaltsiumkarbonaadi (CaCO3, sisuliselt katlakivi) agregaat. Mantliõõne vigastuste või sinna sattunud võõrkehade ümber kujunenud pärlmutrikiht annab sageli pärlisarnase läikiva mügarakese, mida nimetataksegi ebapärliks. Sama pärlmutrikiht asub ka karbipoolmete siseküljel. Tasapisi sadestub pärlmutrit juurde, pärli mõõtmed kasvavad. See sadestumine on aga üliaeglane. Sentimeetrise läbimõõduga pärl on kasvanud kolm-, nelikümmend aastat. Harva on seal ka päris ehtsaid, kuni hernetera suurusi ümaraid pärleid, mis ise üle saja aasta vastu ei pea. Nad lihtsalt tuhmuvad ja hakkavad tasapisi lagunema. Statistiliselt võib pärli leida ainult ühes karbis 2700 hulgast!

Põhimõtteliselt suudavad pärli moodustada enamik tugeva kestaga molluskeid, kuid vähesed liigid suudavad luua erilise pärlmutterläike või sillerdusega pärle. Neid viimaseid, hinnalisi pärle, suudavad kasvatada pärliaustrid perekonnast Pteriidae ning magevete pärlikarbid perekondadest Unionidae ja Margaritiferidae. Teadaolevalt suurim pärl leiti Filipiinidel aastal 1934, seda tuntakse Lao Tzu pärli nime all. Tegemist oli siiski ilma pärlmutterläiketa hiidkarbi derivaadiga. Selliste molluskite pärlid, kelle sisepinnal puudub pärlmutterläige, meenutavad pigem portselankerasid kui pärle, sest nende pind on piimjalt tuhm. Väidetavalt toodetakse 99,99% pärlitest tänapäeval kasvandustes.

Ebapärlikarp elab külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes kus vee pH on vahemikus 6–7. Loomake kaevub põhjaliiva, nii et välja jääb vaid karbi peenem ots. Vee temperatuur peab püsima allpool 14 ˚C; juba 18 ˚C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jääb glohhiidide eluiga lühikeseks, nad surevad enne, kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku järele.

Ebapärlikarp vee omaduste suhtes väga tundlik. Temperatuuri tõustes ja küllaldase päikesevalguse ja toitainete rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad. Liiv, kivid, oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu põhjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH ja ööpäevase hapnikurežiimi dünaamikat, nad võivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega, loomad võivad hukkuda. Kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad. Vee rauasisaldus peab olema võrldemisi madal – veekogu põhja ei tohi tekkida limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Karbid ei talu ka väga karedat (karbonaatiderikast) vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti.

Ebapärlikarp on ajalooliselt vana liik, vanim mageveepärlikarpide hulgas. Ta on välja kujunenud külmas vees ja püsinud tänapäevani vaid jahedates puhastes ning kalarikastes looduslikes veekogudes. Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui rohkele püügile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel, sh mineraalväetiste kasutamine.

Eestis on andmeid ebapärlikarbi ajaloolise leviku kohta kahes piirkonnas: Koiva ja Pudisoo jõgikonnas. Gustav Vilbaste on tsiteerinud Fr. Chr. Jetze artiklit: “Eesti- ja Liivimaal on üldse 45 oja ja seisvat järve, millest pärleid püütakse; Liivimaal siiski rohkem kui Eestimaal.” Samast selgub, et tuntumad pärlipüügi jõed olid Pudisu (Pudisoo) jõgi Põhja-Eestis ja Hupeli teadete järgi Mustjõgi Valga kreisis. Veel 20. sajandi algul koguti ebapärlikarpe pärlipüügi eesmärgil. Ebapärlikarbid elasid Läti piiri lähedal Pärlijões ja ka mõnedes praeguse Lahemaa jõgedes. Meie jõed olid pärlite poolest nii rikkad, et 1694. aastal seadis tollane Rootsi kuningas Karl IX ametisse pärliinspektori, kelle ülesanne oli pärlipüüki juhtida ning selle tegevuse üle valvata. Ka hiljem Vene keisrite valitsemise ajal oli pärlipüük kontrolli all. 1746. aastal kinkisid Liivimaa aadlikud keisrinna Jelizaveta Petrovnale hanemunasuuruse pärli, mis oli pärit Pärlijõest. Vaatamata pidevale järelvalvele, vähenesid ebapärlivarud pidevalt, sest pärli kättesaamiseks, tuleb karbipoolmed lahti kangutada, misjärel loom sureb.

Veel 20. sajandi 50-ndatel leidis Juhan Vilbaste ebapärlikarpi Lõuna-Eestis Pärlijões (Mustjõe lisajõgi). 1994. aasta suvel ebapärlikarpi Pärlijõest ja teistest Mustjõe lisajõgedest enam ei leitud. Praegu leidub ebapärlikarpi meil vaid Pudisoo jões. Lõuna pool on ta siiani püsinud veel üksikutes Läti jõgedes Koiva jõgikonnas.

Ebapärlikarbi Eestis ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus on viimastel aastakümnetel tugevasti kahanenud. 1995. aastal hinnati Pudisoo jõe asurkonna suuruseks umbes 35 000 isendit. Ebapärlikarbi suremus oli eriti suur aastatel 1989–91, kui jõe valgalal tehti maaparandust. See tingis orgaaniliste ja mineraalsete setete ülemäärase koormuse, tugevalt suurenes ka toitainete sisaldus vees. Olukord paranes küll aastatel 1993–97, kuid on nüüd taas halvenenud. Hävitavalt mõjus ebapärlikarbile 2002. aasta põuane ja kuum suvi.

Inimtegevuse tagajärjel on ebapärlikarbile sobivad veekogud kogu Euroopas enamasti kadunud. Seda liiki saab päästa üksnes tema viimaseid teadaolevaid elupaiku – nii jõgesid kui ka nende valgalasid väga rangelt kaitstes. Üle poole maailmas järgi jäänud ebapärlikarpidest elab Šotimaa 50 jões, kus hoolimata kaitsest endiselt tegeletakse pärlite salapüügiga. Pärlikarpe leidub suhteliselt rohkelt ka Põhja-Ameerikas (Kanada idaosas ning USA kirdeosariikides). Euroopas leidub (on leidunud) mageveepärlikarpe Austrias, Belgias, Tšehhis (väga ohustatud), Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal (tõenäoliselt välja surnud), Ühendkuningriikides, Luxemburgis, Leedus (tõenäoliselt välja surnud), Poolas (välja surnud), Ibeeria poolsaarel (Portugalis ja Hispaanias), Skandinaavias, Venemaal (Valgesse merre ja Põhja-Jäämerre suubuvates jõgedes ning Koola poolsaarel, selgusetu on selle liigi levik Ida-Euroopas ja Siberi aladel) ja Eestis.

ebaparlikarp — 2004. ja 2009 aasta seire tulemustest selgub, et juurdekasvu pole olnud kuskil. Puudub vaheperemees, puudub ka järelkasv…

Ebapärlikarp kuulub Eesti Punase Raamatu I kategooria kaitsealuste liikide hulka, IUCN-i Punase Raamatu eriti ohustatud liikude hulka, EL elupaiga direktiivi II ja V lisasse ning Berni konventsiooni III lisasse. Sellest tulenevalt on ebapärlikarbi seire peamiseks esmärgiks liigi elupaikade ja populatsiooni seisundi pidev jälgimine, et tagada vajalik informatsioon liigi kaitse korraldamiseks. Seirealad paiknevad ebapärlikarbi levikuala erinevates piirkondades. Keskkonnaministeeriumi 2010 aasta seire järgi on ebapärlikarbi seisund hoolimata kaitsemeetmetelt jätkuvalt halvenenud, 2010-ndal aastal oli plaanis luua eraldi kaisekorralduskava. 1993. aastal küündis vaatluskohtades karpide arvukus pea 2500 isendini, 2010. Aastal loeti kokku ainult 787 karpi.

Ebapärlikarpide elupaikade, populatsioonide ning isendite drastilise vähenemise peamised põhjused viimase 100 aasta jooksul on:

Tööstus- ja põllumajandusreostus ning sellest tingitud vooluveekogude eutrofeerumine.
Peremeeskalade arvukuse kiire vähenemine ja nende väljatõrjumine võõrliikide nt vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) poolt.
Konkurents rändkarbi (Dreissena polymorpha) näol.
Vooluvete takistamine paisudega ja sellest tingitud peremeeskalade liikumise tõkestamine jõe piires (nt. kopratammid). Lisaks on suureks probleemiks siin liigsete setete kogunemine, mille alla karpide kolooniad mattuda võivad.
Melioratsioonitööd valglal ning jõesängi profiili ja -põhja füüsiline muutmine, mis mõjutavad vooluveekogu hüdroloogilist režiimi ja ökoloogilist seisundit.
Kallastelt vette kukkuvad lehed jm orgaaniline aine. Varem olid Pärlijõe kaldad osaliselt karjatatavad, mistõttu langes jõkke vähem orgaanilisi aineid.

Ebapärlikarp šotimaal — Kuigi Eestis enam röövpüügiga ei tegeleta (karpide arvukus on nii madal, et tõenäosus leida väheste järelejäänud karpide seest pärli on olematu), siis Šotimaal (ka seal on ebapärlikarp ohustatud) on see endiselt üks põhilisi liigi hävimise põhjuseid.

On kaalutud ka ebapärlikarpide tehistingimustes paljundamise alustamine, et neid siis pärast loodusesse tagasi suunata, see võimaldaks ebapärlikarpide asurkonda spetsiaalses paljunduskeskuses n-ö kunstlikult toodetud järelkasvuga turgutada. Seda tehakse praegu edukalt näiteks Suurbritannias, Tšehhis ning Saksamaal. Samuti soovitatakse tagada peremeeskaladele parem liikuvus ja kodujõest kopraid välja küttida.

Pikaealise liigi esindajatena on praeguseks Eesti aladel säilinud pärlikarbi isendid minust valdavalt vanemad. Kui kõik läheb hästi, on nad alles ka siis, kui mind enam pole. Tahaks loota, et kõik teadmised ebapärlikarbist leiavad kasutamist kaitsekavade koostamisel ja rakendamisel (kaitsemeetmeid planeeritakse ja rakendatakse nii Eesti kui EL tasandil). Arvestades seda, et näiteks Šotimaal, aga veel enam USA-s on siiski ka elujõulisi ebapärlikarbi populatsioone säilinud, võib loota, et karpe üritatakse tulevikus ka taasintrodutseerida jõelõikudele, kus lõhilaste populatsioonid on kosunud ning põhjasubstraat sobilik kinnitumiseks. Kuna olen Lõuna-Eestis Koiva jõel kanuumatkal käinud, siis tekkis huvi teha väike retk ka Pudisoojõe kallastele – loomulikult mitte pärle korjama vaid koguma endasse seda unikaalset atmosfääri – ikkagi pärlijõgi! Aga kauaks veel? …ja tegelikult – võib-olla on parem kui sinna Pudisoo jõe äärde liigselt ei tikugi. On ju inimese kõrgendatud tähelepanu ja aktiivsus otseselt või kaudselt ebapärlikarbid hukatusse viinudki.

Lisalugemiseks soovitan kätte võtta Nikolai Laanetu artikkel Eesti Loodusest (millel põhineb ka suurem osa faktilisest materjalist antud artiklis) või Margus Mägi bakalaureusetöö aastast 2010.

Arvamus,Bioloogiline mitmekesisus,Haridus,Ökoloogia

Eesti Vabariik kui ökosüsteem

07/02/2013 Helene Urva

Proloog. Hiljuti avaldas Postimees Roy Strideri arvamusartikli, kus autor arutles teemal „Eesti kui ökoriik.“ Võrdluses Bhutaniga esitas ta oma nägemuse Eesti võimalikust tulevikust ning see innustas mind avama teemat isiklikust perspektiivist lähtuvalt. Lisaks Strideri ökoutoopiale inspireeris mind antud teemal kirjutama ka ülikooli seminari diskussioon sellest, kas laanerähnile saab hinnasilti külge panna ja kui, siis kas ta on haruldusest tulenevalt väärtuslikum kui suur-kirjurähn. Intuitiivselt tundus mulle, et oma biotoobiga kooskõlas elav inimpopulatsioon ei peaks valima, kas säästa haruldast laanerähni toetav elukeskkond või leppida vaesema kooslusega, kus saab hakkama vaid vähemnõudlik suur-kirjurähn. Käesolevas lühiutoopias analüüsingi ma, kuidas aitaks riigi käsitlemine tervikliku ökosüsteemina tagada kestliku ühis- ja keskkonna. Millist EV saaks kirjeldada stressivaba ökosüsteemina? Lähtun teatud määral Constanza ja Millenium Ecosystem Assesment’i tulevikustsenaariumitest.

Riik kui ökosüsteem. Ökosüsteem on Arthur Tansley järgi elusolendite rühma interaktsioon neid ümbritseva keskkonnaga. Selge on see, et riik ja riigipiir on inimese poolt loodud mõisted, mistõttu on selline lähenemine juba eos mõnevõrra vildakas (nt. ökosüsteemide piirid ei kattu enamasti riigipiiridega, paljud veeökosüsteemid on traditsiooniliselt kujunenud inimühiskonna piirialadeks jne). Pealegi on inimene vaid üks väga paljudest elusolenditest, kes Eestis (ja mujal) oma biotoobiga suhestub. Hoolimata sellest on käesoleva essee lähenemine eelkõige inimkeskne, kuna essee eesmärk, nagu sissejuhatuses välja toodud, on anda positiivne arengustenaarium, mis sisaldab ka Homo sapiensi populatsiooni edukat edasikestmist. Riigipiirid võimaldavad aga eraldada mõtteliselt üht inimpopulatsiooni teistest.

Maakera algne taimestik — Taimkattevööndid ei kattu inimühiskonna püstitatud piiridega, mistõttu on riigi vaatlemine ökosüsteemina raskendatud.

Huvitaval kombel peetakse moraalselt vääraks inimesele hinna leidmist, küll aga nähakse praktilistel kaalutlustel kõvasti vaeva ökosüsteemi teiste osade hindamisega. Küsis juba Aldo Leopold: „kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?” See asjaolu tekitas vajaduse eristada termineid „hind“ ja „väärtus“ – millest esimene on käesoleva essee kontekstis pelgalt rahaline suurus, teine aga hinnanguline omadussõna, millega võib aga ei pruugi kaasneda konkreetne number. Ökosüsteemi teenuste ja komponentide väärtuslikkusele, nii nagu ka paljudele inimühiskonna aspektidele, on hinnasilti väga raske panna. Seetõttu on ökosüsteemina toimiva riigi aluseks eelkõige arusaam looduse ja kultuuri erinevate aspektide (ise)väärtusest. [1] Annan endale aru, et Arne Naessi nägemus liikide iseväärtusest ei pruugi tänasel hetkel majandust oluliselt (veel) mõjutada, aga ka nt. Voltaire’i jt valgustusajastu tegelaste ideed hakkasid reaalsuses toimima märksa hiljem kui nad kirja pandi.

imekonn — Välja surnud kahepaikne, kes suutis oma järglasi seedekulgla ülemises osas kanda.

Lisaks iseväärtusele peaks inimene liigina aduma mitmekesise looduse olulisust ka kasvõi enda igapäevaste vajaduste rahuldamise ning teadusliku potentsiaali kaudu. Kuulus on näide Austraalia kahepaiksest, kelle pojad arenesid emakonna seedetraktis ning eritasid erilisi ensüüme, mis takistasid seedemahlade tööd. Kahjuks suri kahepaikse liik aga enne välja, kui teda piisavalt uurida jõuti ning meditsiini edendamiseks vajalikud bioloogilised protsessid jäidki välja selgitamata. Ümber ei saa ka elurikkuse kultuurilistest, esteetilistest ja sünergilistest aspektidest.

Loomulikult täidavad liigid kooslustes erinevaid rolle ja päiskivi liigi tähtsust on raske võrrelda nt. vähe-levinud võõrliigiga. See aga ei määra inimest „Jumala“ rolli, kus tal on õigus ühe või teise liigi kestmise üle otsuseid vastu võttu. Igal juhul on ökosüsteemina toimiva riigi üheks aluseks antud laiuskraadile omane optimaalne elurikkus, mille kestmine on igas mõttes väärtuslikum kui ajutise mugavuse loomine inimühiskonnale.

Tsentraalselt juhitud inimühiskond pole seni üksikisiku või keskkonna vaatepunktist suurt õitsengut endaga kaasa toonud, seega rääkides positiivsetest tulevikustenaariumitest, tundub usutavam, et nii üksikisiku rahulolu kui ka keskkonnaseisundi psüivuse tagab eelkõige tugev kogukond. Kogukonnakeskse lähenemise probleem on teatud määral killustunud maailm, kuid bioloogilise liigina on inimene siiski tugeva rühmavajadusega ja erinevaid generatsioone toetavad ning tugevad kogukonnad, on praeguses maailmas enamasti ka kõige pikaealisemad. Tsentraalselt juhitud ökosüsteemidest ei ole ma teadlik, kui välja arvata teatud inimese loodud religioossed lähenemised (nt Moosese 1. Raamat maailma loomine) või nt. Gaia hüpotees (kuigi viimane käsitleb eelkõige Maa isereguleerivust, mitte aga tsentraalset juhtimist).

Lisaks tugevatele kogukondadele (linnadele, küladele, linnajagudele jne), on väga oluline roll tugeval kodanikkonnal, ehk siis ühiskonnakorraldusel, kus iga liige omab õigust ja kohustust otsustusprotsessides teatud määral kaasa rääkida. Selline ühiskond peaks vältima Big Brother’i efekti tekkimist ning tagab ka väiksemate kulutustega siseriikliku julgeoleku. Inimühiskonna iseärasusi arvestades tundub kaitsestruktuuride säilitamine ka pikemas perspektiivis oluline (kasvõi seetõttu, et kõik kogukonnad ei pruugi õigel ajal oma eluviise jätkusuutlikumaks muuta ja võib tekkida konflikte ressursside pärast).

Ilmselgelt vajab selline inimühiskond haritud inimesi ja täielikult uuenenud haridussüsteemi, mis ei tooda “praaki” (põhikoolist väljalangejad, madala enesehinnanguga, pettunud, vägivaldseid ja stressis noori; tugevat sotsiaalset kihistumist jmt). Pehmem üleminek vajadus- ja väärtuspõhisele õppimisele peaks toimuma Soome koolimudeli jälgedes, kuid kaugemas tulevikus peaks lähenemine veelgi individuaalsemaks ja reaalsusega integreeritumaks muutuma (et koolis ei räägitaks enam, kuidas päris elus asjad käivad, vaid seal tegeletakski päriselt elamisega).

Hariduse puhul on oluline rõhutada, et väga oluline roll on loodusteaduste kvaliteetsel õpetamisel ja heal seostamisel sotsiaalteadustega (sh. majanduse toimemehanismidega). Arvestades asjaolu, et eestlasel on päris kõrged elamisstandardid, ei ole mõeldav, et kõik elamised unustavad tahvelarvutid ja mobiilsed bussipiletid ning kolivad maale permakultuuri viljelema. Pigem on tõeliselt jätkusuutliku ja turvalise ühiskonna osaks kaval ja „roheline“ tehnoloogia (techno-garden) ning seadusandlus, mis tagab majandustegevuse keskkonnamõjude adekvaatse ja mitmekülgse hindamise. [2] Permakultuurilt tasuks üle võtta aga terviklikku lähenemist põllumajandusele ning loodusliku ökosüsteemi integreerimist atropogeense mõjuga süsteemidega (nt. metsakultuurid – kasvõi mustikad – Eesti rahva kollektiivse loodusressursina).

Siinkohal on oluline ära mainida ka tervishoiu (sh. pereplaneerimisega) seotud aspektid. Ehkki Eestis on oma pindala kohta piisavalt inimesi, peaks ühiskond seda selgemalt teadvustama, mitte niivõrd rääkima iibe tõstmise vajalikkusest. Küsimus ei ole ju sündimuse tõstmises vaid pigem tema stabiilsena hoidmises, meie õnn, et me ei pea tegelema iibe langetamise või äärmiselt järsu languse tagajärgedega.

Loomulikult vajaks terviklik lähenemine riigile kui ökosüsteemile teistsugust majandamise süsteemi. Sellist, mis ei näeks ideaalset majandusseisu lineaarse tõusva funktsioonina, mis eirab reaalseid füüsilise maailma ressursipiiranguid ja seab eesmärgiks kõige suurema kasumi. Mida tähendab üldse kasum ökosüsteemis? Kõrgemat liiki energia (informatsiooni) teke? Energia kasutamise suurim võimalik efektiivsus? Rahaline kasum tänases majandussüsteemis ei ole kindlasti võrdeline energia efektiivse kasutamisega.

zero waste — Zero waste mõtlemine ei ole enam utoopikute luul vaid järjest reaalsemaks muutuv tulevikustsenaarium.

Neoliberaalsele kapitalismile on teoorias loodud väga palju alternatiive, osa neist on ka mõningal määral läbi katsetatud (kommunism), kuid globaalselt püsivat kõlapinda pole neist seni ükski leidnud (kommunism on vaieldav teema, kuid välispoliitikas on ka vähesed järgijäänud kommunistlikud riigid allutatud kapitalismile). Enamike majandusteooriate probleem seisneb siiani ikkagi liiga ühekülgselt inim-ühiskonnakesksel lähenemisel ja mitte ökosüsteemikesksel lähenemisel. Rääkides stressivaba ökosüsteemina toimivast Eesti Vabariigist, põhineks ainuke mõeldav majandussüsteem ökoökonoomika ideedel, kus ressursikasutus on ideaalis tsirkulaarne ja seeläbi jäätmevaba (zero-waste), mis on juba olemuslikult jätkusuutlikum.

Tänaseni on jätkusuutlikkus ennekõike buzz-word, millel puudub sisuline tähtsus otsustusprotsessides. Jah, Brundtlandi raportit „Our Common Future“ mainivad kõik helgemad poliitmõtlejad, aga sammud reaalses elus ei kajasta tihti kokku lepitud ideaale. Seega on oluline ette kujutada, milline näeks välja kliimaksistaadiumis tiksub stabiilne Eesti Vabariik kui terviklik ökosüsteem. Olulisemad komponendid, mis ma oma essees välja tõin on:

Bioloogilise mitmekesisuse väärtustamine kui terve ökosüsteemi alus
Tugevad kogukonnad ja kodanikkond, väiksem tsentraliseeritus nii riigi kui tema instantside juhtimisel
Haridussüsteem, mis ei hälbi reaalses ühiskonnas toimivatest protsessidest
Tsirkulaarne majandussüsteem

Põhimõtteliselt ei näe ma niivõrd füüsilisi piiranguid sellise utoopilisena näiva süsteemi loomisel, pigem peaksid suurimad muutused toimuma inimeste väärtushinnangutes ja harjumustes, mis, ma annan endale aru, on kõige visamad kõigist maistest teguritest muutuma. Olles aga juba neljandat aastat põhikooli loodusainete õpetaja, olen ma täiesti veendunud, et intelligentset ühiskonda juba maast madalast kasvatades, on see täiesti võimalik.

Epiloog. Mis puutub Roy Strideri nägemusse ökoriigist, siis lühemas perspektiivis on see muidugi paljulubav idee, kuid pikaajaliseks eesmärgina ei oma ta sügavamat mõtet, sest ideaalis võtaksid ka teised riigid selle mudeli tulevikus üle ning siis poleks seda „veidrust“ enam kellelegi turustada. Tänane turism ei ole pealegi just kõige ökoloogilisem nähtus maailmas…

Kasutatud Allikad on üldiselt lingitud tekstiga, muud:

1) Fenech, A.; Foster, J.; Hamilton, K.; Hansell, R. Captial in Ecology and economics: an overview.

2) Azqueta,D; Sotelsek, D. 2007. Valuing nature: From environmental impacts to natural capital. Ecological Economics 63 (3007) 22-30.

Bioloogiline mitmekesisus,Haridus,Ökoloogia,Värske aju

Taimede tujud ja käitumismustrid – “Millega värsked ajud tegelevad?” osa III

22/01/2013 Sirgi Saar

Millega ma siis tegelen? Lühidalt: uurin taimede käitumist. Ehk siis minu jaoks on täiesti sisukas lause „See on üks rumal / tark taim“. Tark taim on see, kes reageerib keskkonna erinevustele. Rumal taim on see, kes ei reageeri ehk kasvab katses kõigis töötlustes ühtemoodi, olenemata sellest, kuidas tal (meie arvates) kasulikum oleks kasvada. Ise ma arvan muidugi, et see on üldse kõige põnevam asi, mida siin ülikoolis uuritakse ja mul on vedanud, et ma sellega tegeleda saan. Minu jaoks on kõige põnevam katse planeerimine (mis on selleks korraks läbi) ja tulemuste analüüsimine (kauge tulevikumuusika – vahepeal peab katse läbi viima ja see võtab mitu kuud).

Sirgi magistritöö — Pilt minu magistritöö eksperimendist. Poti keskel kasvab taim, kummalgi pool taime on toru. Ühte torusse saab taim kontroll-lahust ja teise mingi muu taime juureeritiste lahust. Pärast puurisime torude alt proovid välja ja vaatasime kuidas juured kasvanud olid.

Mind huvitab kuidas taimed üksteist oma „haisvate jalgade“ järgi ära tunnevad. Täpsemalt uurin ma taime juurte käitumist (morfoloogia muutumist) vastusena teiste taimede olemasolule või juureeritistele. Sellepärast, et juuri on raskem uurida kui maapealseid asju ning seda on üsna vähe tehtud. Miks seda vähe tehtud on? Sest metoodika on keeruline ja töömahukas. Minu peamisteks töövahenditeks on skänner ja programmid, mis aitavad skännitud piltidelt infot lugeda. Enne seda aga – muld, kühvel, kastmisvoolik, segumasin ja kasvuhoone ning rohkem eksperimenti puutuvalt ka vaakumpump, süstlad ja filtrid, mullapuur ning lugematul hulgal erinevaid plastikvidinaid, millest suur osa on valminud minu enda (või töörühmakaaslaste) sõrmede all. Endise laboribioloogina (bakas olin rakubioloogias ja tegin eksperimenti ka) leian, et tegelikult on selline süsteem igati mõnus. Kui arvuti taga nokitsemisest tüdimus peale tuleb, saab kasvuhoonesse kastma minna. Mullaga mäkerdamine ja kontori/laboritöö on ilusti mõlemad esindatud. Võimalik, et laboritööd saab tulevikus küll rohkem olema, kui ma hakkan näiteks mutantsete taimedega tegelema. Laboritöö plussiks on see, et kogused on väikesed – 30 kiloseid mullakotte üldjuhul tassima ei pea. Kasvuhooneeksperimendid on jällegi makroskoopilised, täiesti realistlik on, et tuleb segada näiteks 600 liitrit mullasegu ja pigistada läbi filtri nii palju liitreid vedelikku, et rakubioloogid pungitaksid selliste koguste peale ainult silmi. Paraku suured kogused on vajalikud kuna:

Me tahame väita midagi looduses toimuva kohta ja seal on mastaabid suuremad kui nt ühe organismi siseselt.
Statistiliselt millegi väitmiseks on vaja palju replikaate.

Üldiselt on minu erialal avastatud juba üsna mitu asja, millest ma saan oma töös lähtuda. Näiteks seda, et juureeritised võivad olla olulised sugulaste äratundmisel [1,2], kuigi vaidlused veel käivad selle üle, mis roll on konkurentsil kõigis neis leitud muutustes [3-5] ja seda üritame ka meie välja selgitada. Lisaks proovime näidata kuidas on toimunud koevolutsioon, ehk reageeritakse erinevalt eri koosluse taimede juureeritistele. Mida me tulevikus avastame või millist kasu sellest võiks olla on hetkel raske prognoosida, kuid huvitavaid teadmisi taimede kohta saab kindlasti. Mida nad oma naabritega küll teevad, kui nad ära tuntakse?

Sirgi kontoritöö — Selline näeb „kontoritöö“ välja. Skänneri vahel on vesi.

Viited

Dudley, S. A., & File, A. L. (2007). Kin recognition in an annual plant. Biology letters, 3(4), 435–8. doi:10.1098/rsbl.2007.0232
Biedrzycki, M. L., Jilany, T., Dudley, S. A., & Bais, H. P. (2010). Root exudates mediate kin recognition in plants. Communicative & integrative biology, 3(1), 28–35.
Biedrzycki, M. L., & Bais, H. P. (2010). Kin recognition in plants: a mysterious behaviour unsolved. Journal of experimental botany, 61(15), 4123–8. doi:10.1093/jxb/erq250
Semchenko, M., Zobel, K., & Hutchings, M. J. (2010). To compete or not to compete: an experimental study of interactions between plant species with contrasting root behaviour. Evolutionary Ecology, 24(6), 1433–1445. doi:10.1007/s10682-010-9401-6
Bhatt, M. V, Khandelwal, A., & Dudley, S. a. (2010). Kin recognition, not competitive interactions, predicts root allocation in young Cakile edentula seedling pairs. The New phytologist, 189(4), 1135–42. doi:10.1111/j.1469-8137.2010.03548.x

Arvamus,Bioloogiline mitmekesisus,Mikrobioloogia

Helicobacter pylori – ohtlik või ohustatud

01/02/2012 Ivo Krustok 8 kommentaari

Eelmisel Talveakadeemial oli teemaks elurikkus, selle tähendus, olulisus ja mis seda ohustab. Seal esines ka IUCN-i (Rahvusvahelise loodushoiu ühingu) esindaja Russell Galt, kes oma jutu lõpus rääkis, et miks me peame vajalikuks “seksikate” loomade nagu pandade ja lõvide elurikkuse säilitamist kui näiteks Escherichia coli sooviks me küll ära hävitada. Rääkisin temaga pärast ettekannet ja selgitasin talle, et E. coli on nii võrratult äge ja vajalik asi absoluutselt igas biotehnoloogia vallas, et hävitada ei taha teda küll keegi. Temal olnuks õige rääkida hoopis harvem esinevatest patogeensetest E. coli tüvedest näiteks EHEC. Teda näis see teema väga huvitavat ja rääkisin talle veel ühest põnevamast näitest mikroobse mitmekesisuse hävitamisel, mida me teeme ja mille puhul me ükshetk võime leida, et see toob meile palju kahju. Räägin ka teile. Hoiatan juba ette, et tegu on teaduses vastuolulise hüpoteesiga ent huvitava perspektiivi annab see igatahes. Lisaks annab see mulle võimaluse kirjutada mikroobidest keskkonna perspektiivis, mis on iseenesest juba tore 🙂

Ameerika mikrobioloogia seltsi saatesarja “Meet the Scientist” elevust tekitava alapealkirjaga osas “Päästke meie ohustatud pisikud!” oli intervjuu Martin Blaseriga, kes on Frederick H. King professor sisehaiguste ravi alal, meditsiiniosakonna juhataja ja mikrobioloogia professor New Yorki meditsiini koolis. Tema töö on uurida Helicobacter pylorit ja tal oli selle kohta väga palju põnevat rääkida. Alustame aga sellest, mis bakter see H. pylori on.

Helicobacter pylori on mikroaerofiilne gram-negatiivne bakter. See tähendab, et ta vajab elutegevuseks küll hapniku aga väiksemal kontsentratsioonil kui seda on meie atmosfääris. Meditsiinis on see bakter üsna tuntud patogeen. Ta elab kõhus ning võib põhjustada mitmeid probleeme nagu näiteks maohaavad ja -vähk. See ei ole loomulikult tema primaarne eesmärk vaid kaasneb tema elutegevusega. Kuna magu on väga happeline vajab ta mehhanismi, mille abil keskkonna pH-d tõsta. Makku eritatakse loomulikul teel uureat ja H. pyloril on palju ureaasi nimelisi valke. Need lagundavad uurea süsinikdioksiidiks ja ammoniaagiks. Viimane võtab vee molekulist ühe vesinikiooni ning muutub ammooniumiks. See jätab alles ühe hüdroksiidiooni, mis reageerib süsinikdioksiidiga moodustades bikarbonaadi, mis neutraliseerib maohapet bakteri ümber ning võimaldab bakteril maos kenasti elada.

Nagu näha mõjutab H. pylori meie mao happelisust ja Martin Blaser, oma töörühmaga on püstitanud hüpoteesi, et see võib meile teatud positiivseid mõjusid avaldada. Nad on välja toonud, et H. pylori esinemine meie kõhu mikroflooras on täiesti normaalne ja aitab ära hoida probleeme, mis viimaste kümendite jooksul tugevalt kasvanud nagu näites sapirelfuks tõbi ja söögitoru vähk. Lisaks on nad ka väitnud, ettänu H. pylori kadumisele laste mikrofloorast on ka astma ja allergia juhtude arv.

Sapirefluksi ja söögitoru probleemide kohta on tehtud juba ka uuringuid, mis Blaseri ja tema töörühma väiteid ümber lükkavad ja uuringu tegijad on seisukohal, et jutualune bakter on pigem kurjategija ning tuleks hävitada inimkonna kõhtudest täielikult. Blaseri töörühm on aga teinud uurimuse, kust tuleb välja, et vähemasti lastel aitab H. pylori olemasolu astmajuhtumeid vähendada. Nad ei ole loobunud ka hüpoteesist, et bakteri olemasolu aitab allergia juhtumeid vähendada.

Nad on oma artiklis välja toonud ka mõned bioloogilised mehhanismid, mille abil H. pylori võib aidata astmat ja allergiaid ära hoida:

Juhul kui H. pylori aitab kaitsta sapirelfuks tõve eest on temast kasu ka astma ohu alandamisel kuna esimene põhjustab mingil määral viimast. See mehhanism ei ole aga tõenäolsielt piisav, et seletada bakteri kaitsvat mõju heinanohu ja ekseemide vastu.
Teiseks võib mehhanism olla immunoloogiline. H. pyloriga nakatunud inimestel on maos hulk immonotsüüte, nende seas ka T-rakke, mis on suuresti puudulikud nakatumate indiviididel.
Kolmandaks võib olla H. pylori poolt tekitatud põletiku mõju, mao hormooni tasemetele. Nii leptiin kui gastriin avaldavad mõju immuunsüsteemile. On ka hulk tõendeid, et H. pylori mao koloniseerimine mõjutab greliini ja leptiini produktsiooni, mis seeläbi mõjutaks immuunregulatoorset keskkonda.
Neljandaks võib mängida rolli H. pylori mõju autonoomsele närvisüsteemile. Erineva haigestumise riski ja haiguse ekspressiooni põhjusteks võivad olla individuaalsed iseärad peremees-mikroob vastastikmõjus.

Siinkohal on väga raske teadaoleva informatsiooni abil oma seisukohta valida. Helicobacter pylori on ilmselgelt patogeen ja kahjulik meie tervisele ent ehk on tegu keerulisema probleemiga. On võimalik, et samal ajal on tema eksistentsist meie maos ka kasu. Isiklikult jään H. pylori kasu suhtes küll veel skeptiliseks ent ootan huviga uusi uuringuid. Samas tõstatab see lugu minu meelest aga oluliselt suurema küsimuse. Kui meil on teada, et meie mikrofloora mõjutab kõige muu seas meie tuju (läbi eraldatud kemikaalide) ja on võimeline isegi juhtima meie immuunsüsteemi, milleni võib siis välja viia valitud bakterite süsteemne eemaldamine meie mikrofloorast? Ehk on vaja makrofloora kõrval ka mikrofloora teadliksutamise tõstmist ühiskonnas? Sarnased küsimused tekkisid seda lugu kuuldes igatahes ka Russelil.

Autor: Ivo

Allikad:

Meet the Scientist – 64 – Save our endangered germs

Yutaka Tsutsumi, M.D. Professor Department of Pathology Fujita Health University School of Medicine

Helicobacter pylori wikipedias

Graham DY, Yamaoka Y, Malaty HM (November 2007).“Contemplating the Future without Helicobacter pylori and the Dire Consequences Hypothesis”. Helicobacter 12 Suppl 2 (Suppl 2): 64–8. doi:10.1111/j.1523-5378.2007.00566.x. PMC 3128250.PMID 17991179.

Delaney B, McColl K (August 2005). “Review article:Helicobacter pylori and gastro-oesophageal reflux disease”. Aliment. Pharmacol. Ther. 22 Suppl 1: 32–40.doi:10.1111/j.1365-2036.2005.02607.x.PMID 16042657.

Blaser MJ (October 2006). “Who are we? Indigenous microbes and the ecology of human diseases”. EMBO reports 7 (10): 956–60. doi:10.1038/sj.embor.7400812.PMC 1618379. PMID 17016449.

Blaser MJ, Chen Y, Reibman J (May 2008). “Does Helicobacter pylori protect against asthma and allergy?” Gut 57 (5): 561–7. doi:10.1136/gut.2007.133462.PMID 18194986.

Chen Y, Blaser MJ (August 2008). “Helicobacter pyloricolonization is inversely associated with childhood asthma”. J. Infect. Dis. 198 (4): 553–60.doi:10.1086/590158. PMID 18598192.

Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse

Euroopa roheline vöö

07/09/2011 Helene Urva

See, mis eestlasele on läbi aegade tundunud raudne kaardin, tee tundmatusse, vabadusse või hoopiski koju – meie rannajoon ja piir – on Euroopa poolt vaadates osa ühest ilusast rohelisest tervikust. Euroopa rohevööst (European green belt). Selle lühikese postituse mõte seisneb eelkõige vaatenurga pakkumises. See on võimalus mõtestada ümber oma meelisplääž lüliks Lõuna- ja Põhja-Euroopat kokkusiduvas katkematult rohelises ketis. Kummaline küll, aga meie traagiline lähiajalugu on kinkinud Baltimaadele ja teistele post-sovietlikele maadele endiste piirialade näol väärtusliku ei-kellegi-maa. Mõelgem näiteks Pakri saartele või mistahes ranna-alale, kuhu sõitmiseks veel 40 aastat tagasi oli vaja omada eriluba! Puutumata looduse seisukohast (ja jättes hetkeks kõrvale nõuka-aegse militaarpärandi) on meie ranniku puhul tegemist Euroopa kontekstis puhta kullaga.

Euroopa rohevöö laiub endise "raudse kardina" varjus

Ökoloogia baasteadmistega inimene teab, et pea iga loom, lind ja taim vajab levimiseks vähemalt rohelist koridori; üle fragmenteerunud maastike suudavad levida vaid vähesed, enamasti kosmopoliitse iseloomuga olendid. Läbi 23 riigi jooksev 8500 km pikkune mõtteline joon Barentsi merest Musta mereni peaks olema hea algatus nii eelmainitud migratsiooni silmas pidades kui ka loodusturismi edendamise huvides. Vöö marsruut on valitud selliselt, et ta koosneks nii kaitsealade massiividest kui ka suuremaid rohelisi piirkondi (näiteks looduskaitsealasid) ühendavatest kitsastest koridoridest.

Nagu kaardiltki näha pole Euroopat läbiv vöö sugugi ühtlaselt roheline ja ühtlaselt madala asustustihedusega, kuid see polegi praegusel hetkel esimene eesmärk. Tundub, et Euroopa (tegelikult on tegemist küll IUCN’i projektiga) poolne huvi seisneb eelkõige looduskaitse ja säästva arengu alase koostöö edendamises. Jääb üle vaid loota, et algatus ei piirduks vaid kodulehe ja EL’i ja IUCN’i ametnike paberisahinaga. Ja veel enam loodan ma, et sarnast “rohelisi juveele ühendavat” mõtteviisi rakendavad tulevikus üha enam ka eestisiseseid otsuseid langetavad isikud, et planeerida meie väikest, looduskaunist, aga ka habrast keskkonda kõige mõistlikumal moel.

Bioloogiline mitmekesisus,Loodus- ja keskkonnakaitse,Seminar/üritus,Talveakadeemia

“Nüüd me saame kalakesele tungivalt silma vaadata!”

01/03/2010 Helene Urva

Talveakadeemia 2010

Ehk mõtisklusi Aleksei Turvoksi juhendamisel läbi viidud kalade lahkamise meistriklassist

(tsitaadi lausus ta hetk pärast seda kui elegantse plumpsatusega oli kala silma klaaskeha tangidega välja pigistanud)

Kui kaladel pole parasiite, on nad terved kui purikad ning veekogu on puhas nagu muiste?

Tegelikult… otse vastupidi! Tervisliku seisundiga veekogus kannavad kalad ohtralt parasiite. Nende parasiitide liigiline koostis annab edasi infot nii kalade toidu kui ka kiskjate kohta. Näiteks talveakadeemial lahatud kaladel praktiliselt puudusid parasiidid, kelle lõppperemeheks on röövkalad. Sellest (küll napi statistilise materjali ausel) võib järeldada, et röövtoiduliste kalade populatsioon on Eestis väga väike – teisisõnu nad on ülepüütud. Küll aga leidsime rohkelt selliseid parasiite, kelle lõppperemeheks on merelinnud või -loomad (hülged).

Hüljeste ja kalatoiduliste lindude (näiteks kormoranide) elujõuline populatsioon on üks põhjus, miks meie kandi kalad nii terved ongi (ja seda juba tegelikult vähemalt viimase 20 aasta vältel). Igasugused seenparasiidid (näiteks ihtüofonoos), kes mõnuga hävitavad norra ja Rootsi ranniku kalu ei saa väga jõudsalt areneda, kuna röövloomad hävitavad nõrgad kalad varakult ja nn a-sotsiaalsete kalade vastuvõtlikku populatsiooni (prükkarite armeed) ei teki. (ehk siis tuberkuloos ei ole tuberkuloosihaige enda mure 🙂 ).

Niisiis on 76 Läänemere kalaliigil parasiteerumas ca 340 liiki parasiite. Oluline on silmas pidada, et just kalad – olles toiduahela keskmeks – on koos oma parasiitide ja nende parasiitidega (hüperparasiitidega) kõige kõnekamaks allikaks meie armsa koduse veekogu seisundi kohta. Jah, me saaksime mõõta raskmetalle hüljeste rasvas, lugeda kokku väärarenguga inimese imikuid, kuid erilist statistikat poleks meil võimalik juba looduskaitselistel/eetilistel kaalutlustel teha (kui palju imikuid meile ikka parasitoloogilisteks ja ökotoksikoloogilisteks uuringuteks antaks – kalade eest, seevastu, ei “seisa” keegi).

Ehk kõige olulisem üldistus, mida üha uuesti tasub merest rääkides välja tuua on fakt, et kui pistad varba vette Viinistul, oled sa ühenduses kogu maailmamerega. Ei ole merede ökosüsteeme. On üks ja ainuke mereökosüsteem. Ja seda suurem on meie vastutus.

Huvitavaid tähelepanekuid:

* Põhjarahvad on osasid kalade usse kasutanud pannirasvana

* Raisakotkad ei haise mitte raibete vaid higi järgi. Raipehais on neil minimeeritud (R-SH rühmade süntees on vähendatud, et vältida konkurentide ligimeelitamist) – kuid higihais – HIRMU lõhn – on tugevnenud, et konkureerivaid raipehimustajaid eemale peletada.

* Parasiitide koevolutsiooni ja soovi mitte tappa oma peremeest illustreerib kenasti süüfilis, mille põlistel kandjatel, indiaanlastel, esineb süüfilise korral midagi nohu taolist.

* Parasitaarne kastratsioon – uss võib kala kõhus nii suureks kasvada, et munarakud ei saa normaalselt areneda. On ka võimalus, et sperma produktsioon tõuseb, kuid selle kvaliteet langeb.

* Linnud vs imetajad – lindude kõige pingelisem toidukonkurents on vanemate ja lastevaheline. Sealt tulenevalt on lindudel ka rohkem parasiite. (lapsed söövad täpselt sama toitu kui vanemad!) Lindudel on ka väga spetsiifilised parasiidid (seltside tasandil, kui mu mälu mind ei peta)

* Ogalikud tantsivad pulmatantsuks lambadat (Turovski sõnad).

Jaga:

Jaga:

Jaga:

Jaga:

Jaga:

Jaga:

Jaga:

Jaga:

Jaga:

Talveakadeemia 2010

Huvitavaid tähelepanekuid:

Jaga:

Kuidas maailm rohelisemaks muutub?