Rubriigiarhiiv: Bioloogiline mitmekesisus

Purtse jõgi

Olles Nõo pärismaalastega ühte paati astunud ja ausalt maale elama kolinud, tuleb ka minul kohustuslikus korras avaldada kodulooline lugu.  Minu majast voolab umbes 50 meetri kauguselt mööda jõgi. Purtse jõgi.Selline on ta minu kodu lähistel Täpsemalt öeldes, see haru Purtse jõest, mis saab toitu ka kaevandusvetest, seetõttu minu maja juures jõgi jäässe ei lähegi. Küll aga jäätub osa jõest, mis jääb kaevandustest ülesvoolu ja tugevalt allavoolu ning lisajõed ka.

Punasoo idaservast algav Purtse jõgi on 51 km pikk. Vanasti hinnatud kalajõest on nüüdseks, pärast loodusthävitavat nõukogude liitu üks reostatumaid jõgesid Eestis. Enne kiviõlitööstuse alustamist oli Narva jõe järel tegemist tähtsuselt teise lõhejõega! NSV-liidu lõpus võis aga jõge pidada ökoloogilises mõttes surmatuks. Kiviõlitööstus oma endisel kujul on peatunud, kuid tööstus kui selline toob Ida-Virus leiva lauale senini. Hetkel tegutseb jõe vahetus läheduses Püssis puitlaastplaate tootev keemiatööstusettevõte AS Repo ning Kiviõli külje all Kiviõli keemiatööstus. Mõlemate puhul on üles kerkinud ka reostuse probleeme. Pärandus möödunud aastatest on võimas.

Niisiis asub minu kodu Savala külas jõe vahetus läheduses. Kuigi ülesvoolu jäävad vaid väikesed külakesed ja üksikud talud vahutab jõgi mõnuga juba siin. Ilmselt on tegemist põllumajandusreostusega ning keskkonnaameti poolt tähelepanuta jäetud kanalisatsiooni väljavooludega..

Imelikul pildil on koos õpilastega avastatud tundmatu ainega (tõenäoliselt väetise) kotid vanas kolhoosi laos. Pole vaja vist lisada, et ladu asub samuti jõe lähedal, katus lekib, muldpõrand, leidus ka rohkelt loomajälgi kogu krempli ümbruses…Ilmselt on tegemist väetisega, mis liguneb pinnasesse katkise katuse all katkistes paendites...

Kas Purtse jõgi on siiani surnud? Uuringud näitavad, et kuigi jõgi on nüüd puhtam kui nõuka-aja lõpul, on jõesängis ladestunud suures koguses naftasaaduste ja aromaatsete süsivesinikega reostunud muda. Purtse jões ning tema lisajõgedes Erra ja Kohtla jões on kokku hinnanguliselt 32 000 m³ vedelat naftasaaduste jääkidega reostunud muda, lisaks umbes 500 m³ tahkestunud naftasaaduste jääke Erra jõe kallastel.

Praegu on muidugi olukord hoolimata kõigest paranemas. 2008-ndal aastal võis ajakirjandusest leida rõõmustavaid viiteid lõheliste edukale taasasustamisele jões. Praeguseks on valminud ka kalatrepp Purtse jõe hüdroelektrijaama juures.

P.S. kui keegi oskab anda täpsemat koostist erkroosale, -kollasele ja -rohelisele pulbrilisele ainele, mida kolhoosides (tõenäoliselt väetisena) kasutati – siis palun! Minu õpilased on asjast väga huvitatud. Kui Savalasse tagasi jõuan, räägin ka vallaametnikele meie väikesest “aardejahist.”

Allikad:

ajaleht Põhjarannik

Kalev.ee

Eesti Päevaleht

Pildid: internett + õpilase foto.

Nõo Karujärved

Kitsuke rada lookleb läbi metsarägastiku. Teda ümbritsevate taimede tuttav aroom ning loodussõbra või kalamehe alalised saatjad sääsed, annavad tunnistust asjaolust, et ollakse jõudnud soovitud kohta, kohta kuhu hing ikka iga natukese aja pärast minna ihkab – loodusesse. Edasi liikudes asenduvad suuremad puud väiksematega ja kindel jalgealune asendub üsna pehme ja ebakindlaga. Läbi pajuvõsastiku tungides avaneb vaade järvele. Selle õõtsuvate kallastega järve nimi on Suur Karujärv.

Suur Karujärv päikesetõusul
Suur Karujärv päikesetõusul

Suurest Karujärvest paarsada meetrit kagu pool asub Väike Karujärv, mida tuntakse ka Meose järve nime all. Järved on omavahel ühenduses Kahejärve oja kaudu. Nende järvede tekkelugu ulatub kaugele minevikku, rohkem kui 2 miljonit aastat tagasi. Perioodi, mis oli enne viimast jääaega. Nimelt asuvad mõlemad järved Nõo ürgorus, mis läbib Kagu-Eesti lavamaa lõunaosa lainjat moreenmaastikku. Org on laugete veergudega, järvede kohal kagu-loodesuunaline. Algselt moodustasid järved ühtse veekogu, mille areng algas pärast kohaliku jääpaisjärve taandumist. Nüüdseks on veekogu kaheks järveks jagunenud, nende nõod on setetega täitunud ja soostunud. Ümbruskonnas on pinnakatteks savikas moreen, domineerivad kahkjad mullad. Järvede lähistel olevatel kõrgematel aladel asuvad põllumaad, orulammil olid varem heinamaad, mis tänapäeval enam kasutust ei leia ning on seetõttu metsastunud.

Suure Karujärve pindala on 12,5 ha, keskmine sügavus 2,6 m (suurim sügavus 4,5 m) ja maht 325 000 kuupmeetrit. Kõrgus merepinnast 59,7 m. Väikse Karujärve pindala on 7,3 ha. Kõrgus merepinnast 59,8 m.

Suurest Karujärvest voolab välja Nõo ehk Tõravere oja, mida rahvasuus ka Nabaoja nime all teatakse. Nõo oja suubub Vapramäe külje all Elva Jõkke ja on sellekaudu ühenduses Emajõega. Kevadine veetõus on Karujärvedes kuni 0,6 m. Suures Karujärves on rohkesti kaldaallikaid ja tänu sellele ei ole ka talvel järves hapnikupuudust.

Vesi on kollakasroheline, läbipaistvusega 1,5 m ja väga hästi segunev ning soojenev. Vee reaktsioon on aluseline (pH 7,8 – 8,4), sisaldab palju mineraalaineid ja vähesel määral orgaanilisi aineid. Vee keemilised omadused on tingitud järvepõhjas oleva lubjarikka muda tõttu.

Taimestik on hõivanud kogu mõlema järve. Ulatuslikult on levinud veesisene taimestik. Kaldveetaimestikus domineerivad tarnad, pilliroog ja järvekaisel. Ujulehtedaga taimedest on kõige rohkem kollast vesikuppu, vähem ujuvat penikeelt ja valget vesiroosi.

Fütoplanktonit ei ole järves kuigi rohkesti, ka zooplantkonit on keskmisel hulgal, põhjaloomastik on hoopis vähene.

Aare Mäemetsa raamatu Eesti NSV järved ja nende kaitse 1977 andmetel leidub järvedes palju särge, latikat, ahvenat, vähem haugi, linaskit, ja kiiska. Olevat ka roosärge ja vingerjat. Luts olevat pärast veetaseme alandamist kadunud. Koha, Peipsi siia ja rääbise sissetoomine pole tulemust andnud. Järve vähirikkusele tegi samuti lõpu veetaseme alandamine. Kalastiku hetkeseisust ei ole muid andmeid kui enda viimase kolme aasta püügid, mille käigus olen saanud põhiliselt haugi, ahvenat, särge, vähem linaskit ja roosärge. On saadud ka karpkala, mis on ilmselt hiljem sisse lastud. Latikat, kiiska ja vingerjat pole õnnestunud püüda ja pole ka teada, et neid Karujärvest viimastel aastatel keegi teine oleks saanud.

Kui Aare Mäemetsa raamatu andmetel veelinde järvel ei pesitse, siis ise olen viimastel aastatel näinud sinikael-parte.

Karujärv kuulub rohketoiteliste ehk eutroofsete järvede hulka, kuid omab ka teatud lubjatoitelisi jooni.

Muistendi järgi sai Karujärv nime järgnevalt. Nõo kihelkonnas Pangoti praeguse Karujärve kohal ei olnud muiste mingisugust järve, vaid mets. Selles metsas sattunud korra kaks karu kokku. Karud kohe teineteisega kisklema. Tülitsevad päeva, tülitsevad teise ega jäta järele.
Vanataat vaatab karude tülitsemist pealt. Vihastub. Otsustab karusid karistada. Kõu ja Pikker pea madalate pilvedega platsis; pilved imevad endid Virtsjärvest vett täis. Kõu ja Pikker juhivad pilvi Nõo poole Pangotisse. Karude kisklemise kohale jõudes puhkevad äkisti pilved. Vesi sajab maha, matab karud, tekitab järve.
Vee alla jäänud karude pärast hakkab rahvas uut järve Karujärveks kutsuma.

Tähelepanuväärne on ka fakt, et satelliidipildilt või aerofotolt vaadatuna võib järves ära tunda karu kujutise.

Suur Karujärv
Suur Karujärv

Kasutatud kirjandus
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Ilmar Kask Eesti NSV järvede nimestik. Tln., 1964
http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/pagan/kihelkonnad/noo.html

Earthlings – loomakaitsest nipet-näpet

Kes ei karda söögi-isu kadumist, vaadake läbi kogu seeria. Silmaringi avardamiseks sobilik kraam. Ma pole kunagi arvanud, et inimene tähtsam või parem liik oleks kui teised, kindlasti mõni tahab vaielda. Võib ka. Aga vaadake videot ka, siis vaidleme.

Looduskaitsealade tulu ja kulu

On teist keegi mõelnud kuidas tekivad? Mille alusel neid määratakse? Lihtne oleks öelda, et kaitstakse hävimisohus liike ning antud piirkonnale iseloomulikke väärtusi. Tekib aga küsimus kui suured peaksid need alad olema? Hetkel on meil 6826 km2 kaitsealuseid alasid on seda liiga palju või vähe? Kas seal määratud on liiga leebed või ranged?

Looduskaitselised piirangud raskendavad või keelavad sootuks sealsete ressursside ammutamist (metsaraie, kaevanduste rajamine jms). Teisalt pakuvad kaitsealad kaudseid tulu võimalusi (turism, sotsiaalne heaolu, teaduse areng, bioloogilise mitmekesisuse säilimine jm), mille tegelikku väärtust on palju raskem hinnata. Võrdlemaks otseseid ja kaudseid tulusid ning otsustamaks kumb on olulisem tuleb nad viia võrreldavale ekvivalendile nt raha. Üllas Erlichi doktoritöös on uuritud Eesti siseselt kaitsealade paiknemist ning elanikkonna materiaalset jõukust, leidmaks mil määral looduskaitselised piirangud takistavad majandusliku arengut. Kindlat korrelatsiooni küll ei esinenud, siiski on tuntav tendents, kus suure looduskaitseliste piirangutega maakondades on elanike majanduslik jõukus alla Eesti keskmise. Sellest võib järeldada, et looduskaitse alade rohkus ei põhjusta otseselt piirkonna majanduslikku mahajäämast (otsene korrelatsioon puudus) samas ei suudeta ära kasutada ka „puhta looduse“ poolt pakutavaid võimalusi majanduslikuks arenguks. Just tagamaks suurte looduskaitseliste piirangutega alade paremaks majandamiseks tuleb välja töötada kaitserežiimid, mis võimaldavad väärtuste säilimise, samas lubades maksimaalselt majanduslikku tegevust. Teisalt tuleb välja töötada toetussüsteemid, mis kompenseeriksid rangete looduskaitseliste kitsendustega aladel või nende lähistel elavatel inimestel nautida võrreldavat majandusliku heaolu. Siinkohal ei pea ma silmas mingeid otsetoetusi, vaid investeeringuid ühiskondliku heaolu suurendamiseks ja arenguvõimaluste loomiseks, et nemad ei peaks maksma kogu ühiskonna poolt saadavat tulu (bioloogilise mitmekesisuse säilimine, haridus ja teaduslik informatsioon jne). Kuhu aga täpselt need piirid tõmmata? Usun et vastus peitub Sokratese tsitaadis “tõde selgub vaidlustes.“

Eetikast

Kirjutasin selle “essee” mai kuus kui töötasin Tartu Ülikooli Zooloogia muuseumis. Seal oli palju vaba aega lugeda ja kirjutada kuna töö ei olnud just väga nõudev. Panen ta siia üsna muutmata kujul Mõned asjad lisasin ning mõnda lauset korrigeerisin kuid sedasi tundsin ma sel ajal. Praeguseks on mõni asi ehk selgemaks, teine jälle vähems elgemaks saanud kui põhimõtteliselt arvan ma praegugi nii nagu kirjutasin tol hiliskevadisel päeval. Lugege ise ja otsustage, mida teie usute.

Inimkond on järjest rohkem mõistmas oma tegevuse tagajärgi loodusele. Tuleb välja, et oleme üsna lühikese ajaga suutnud hävitada palju metsa, saastanud atmosfääri ning veekogud, teinud kasutuskõlbmatuks lugematud hektarid pinnast ning kõige selle käigus kiirendanud mitmete liikide väljasuremist. Loomulikult ei saa see nii jätkuda ning seetõttu on „mulla alt” pea välja pistnud mitmed organisatsioonid (nii globaalsed, riikide algatatud kui ka lokaalsemad kodanikualgatused), kes nõuavad „õiget”, eetilist suhtumist loodusesse. Keskmisele inimesele aga, kellel on eraeluski piisavalt probleeme jääb see kõik aga kaugeks. Arvatakse veel tänini, et inimene suudab looduse kuningana üle elada kõik, mis juhtub ning seetõttu on ka looduslike süsteemide pärast muretsemine küllaltki mõttetu. „Las need liigid surevad, meil on neid ju palju ning puid saab ju alati juurde kasvatada.” Küllap on see mõte nii mõnegi inimese peast läbi käinud kuuldes keskkonna hüsteerikute vahel lausa apokalüptilisi hoiatusi. Kellele siis seda keskkonna eetikat õieti vaja on? Mida saab inimkond loodust hoides ning väärtustades?

Rääkides eetikast looduses ning seeläbi ka keskkonnas on oluline määratleda ära, mis on üldse eetika. Kui me näeme kiskjaid söögi nimel mõnd rohusööjat maha murdmas ei tohiks me näha selles midagi valet. Inimene on ise omnivor ning paljude inimeste söögilaual on lihal oma koht olemas. Kui aga mõni kiskjate esindaja murrab maha meie oma liigi kaaslase, kas seda suudame me samuti eetiliseks pidada? Tegu on ju sama olukorraga mis varem. Siiski ei suuda paljud inimesed seda õigeks pidada. Ka hunt, kes murrab inimese karjast maha lamba võib karja omaniku viha tõttu surma saada. Ühesõnaga – niikaua kuni loodus meie vastu ei tegutse on kõik loomulik ning tegelikult ei ole seal midagi imelikku.

Inimühiskonnast pärinevad ning seetõttu ka ülimalt antropotsentristlikud väljendid (õige, vale, eetliline) ei oma väljaspool meid endeid mingit tähendust. Sedasi võibki tunduda kogu jutt keskkonna eetikast ning õigest käitumisest loomadega suure jamana.

Asjale tuleks ehk läheneda hoopis teise nurga alt. Ennekõike tuleb küsida endalt, kes saab üldse kasu sellest, kui käitume looduse ning kitsamas mõistes end ümbritseva keskkonna vääriliselt. Võib rääkida kui palju tahes sellest, et põhiline kasu peab minema loodusele aga tõde on selles, et tegelikud kasusaajad oleme meie – inimesed. Loodus on üle elanud märksa tõsisemaid sündmusi kui need, mis ähvardavad kogu inimkonna hävitada ning on siiani kenasti hakkama saanud.

Elu maal hävitada on väga raske. Süsteem, mis meie ülepaljunenud liiki elus hoiab on aga väga delikaatne ning paljusti sõltuv meie arvukusest. Kui meid on palju siis vajame ka looduselt palju ning paneme loodusesse tagasi palju (prügi), muutes sellega suuresti keskkonda, milles elame. Keskkonna muutmise juures tulebki hakata rääkima eetikast. Me peame loodust kasutama sedasi, et seda saaks kasutada samal otstarbel ka tulevikus. Seeläbi ei pea me oma käitumist tõlgendama kui eetilisust meie planeedi suhtes (planeedil, kui põhimõtteliselt elutul objektil on üsna ükskõik kas ta on ilus ja roheline või kuum tulekera) vaid teiste inimeste, meie endi järeltulijate ning ka meie enese suhtes.

Inimkonna mõju loodusele on väga suur kuid paraku jääb see tihti tavainimesele märkamatuks. Protsessid toimuvad esialgu graduaalselt ja näiliselt justkui midagi ei muutukski kuid kuna looduses on paljud süsteemid omavahel tugevalt seotud, saabub ükskord piir ning väga lühikese ajaga võib muutuda väga väga palju. Meid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid muutusi on aga kergem näha. Kui keegi viskab prügi sinu aia taha, reostades sellega keskkonda, mida oled harjunud „enda omaks” pidama, paned sa seda tõenäoliselt tähele ja parimal juhul võtad sa midagi ette, et sinu ümbrust ei lagastataks. Halvimal juhul pöörad sa selja. Loodus on aga globaalne süsteem kui räägime Maast ning universaalne süsteem kui räägime meie universumist. Kui toome sisse veel teooriad, et universumeid on mitu siis tuleb loodust võtta kui multiversaalset süsteemi, see aga pole antud hetkel ehk nii oluline. Muutused selles süsteemis vajavad väga suurt perspektiivi ning ulatuvad kaugemale näiteks majaesisest, mida meil on kerge näha. Inimkonnal on aga globaalse ulatusega probleeme raske lahendada. Ajaloos toimunud globaalprobleemide kohta ei teadnud inimesed sel ajal palju ning midagi teha, et neid ära hoida oli seeläbi võimatu. Tänapäeva globaalsed probleemid on aga teistsugused. Kuna rahvaarv on nii meeletult suur, toome me praegusel moel eksisteerimisega kaasa suure atmosfääri koostise muutumise(suure antud kontekstis… planeedi ajaloos on atmosfääri koostis olnud absoluutselt teistsugune kui praegu), metsade ja loomade vähenemise, liikide väljasuremise ning last but not least suure hulga jäätmeid. Meil pole küllalt toitugi, et kõik 6,5 miljardit suud saaks toidetud. Nendele probleemidele tuleb leida lahendus ning seda tehes oleme paratamatult sunnitud muutma oma arusaamu õigest, valest ning sellest, mis on ja mis ei ole eetiline.

Olles teadlik probleemist, ei tasu minna kohemaid paanikasse ja mõelda, et nüüd ongi lõpp. Meil on olemas teadmised ning vahendid, et inimkond päästa. Sealjuures ei ole me sunnitud kaotama oma mugavat elu. Meil on vaja vaid muuta oma arusaamist maailmast, milles elame oma mugavat elu. Toon siinkohal näite. Eesti rahvaarv on küllaltki normaalne. Siiski arvestades kogu maailma rahvaarvu oleme me suhteliselt tühine osa. Pidevalt räägitakse iibe tõstmisest ning sellest kuidas õige ja eetiline perekond saab kolm või rohkem last. Arvestades aga maakera rahvastiku massiivsust ja probleeme ,mida selle kasv endaga kaasa toob, on iibe tõstmine ülimalt ebaeetiline.(Ma ei taha siinkohal öelda, et probleemi lahendaks ära ainult Eestis läbimõeldud laste saamine vaid vaja oleks mingit globaalset arusaamist probleemist. Mul ei ole ka otseselt midagi suurte perekondade vastu ja inimeste vastu, kes saavad lapsi armastusest nende vastu ja kes suudavad neid ka ülal pidada. Ma tahan lihtsalt öelda, et sellele, kas ja kuidas me oma lapsi ülal pidama hakkame tulevikus, me peamegi mõtlema.) Maakera rahvaarvu ei tule mitte tõsta vaid langetada ning seda mitte läbi sõdade, nälja, haiguste ja muu sarnase, vaid mõne muu meetme abil. Kontrollitud paljunemine on ka paljude arvates ebaeetiline kuid ka konrollimatu paljunemine on minu arvates sedasama. Kui iga perekond saaks 1-2 last saaks populatsiooni kasvu üsna kiiresti kontrolli alla. Seda muuseas ilma, et ükski liigne laps peaks nälga kannatama. Seda muidugi juhul kui saadakse niipalju järglasi kui varud võimaldavad.

Olulised mõtteviisi muutused tuleb läbi viia ka teistel rinnetel. Ületarbimine ning raiskamine tuleb viia miiniumini ning võimalusel üldse ära kaotada. Liiga kaua on kasu nimel ohverdatud loodust. Kui tulevikus ei hakata asju lisaks rahale mõõtma ka looduslikus hinnas, kusjuures väärtustades teist samapalju või rohkem kui esimest, ei ole meil rahaga enam midagi teha. Arvestades tagajärgi ei ole kunadi inimesele kasulik see, mis on kahjulik tema ümbritsevale keskkonnale ja loodusele, kuigi nii võib esialgu näida.

Väärtushinnangute muutmine on raske, kuid seda tuleb teha. Loodan, et mõtlevatel ning intelligentsetel inimestel on tulevikus loogiline asju nende kasulikkuse ja kokkuhoiu suhtes hinnata, mitte hinna ja „ägeduse” suhtes. Autot vaadates tuleks ennekõike mõelda ökonoomsuse ja keskkonnasõbralikkuse peale. Kiirus ning võimsus peaksid olema teisejärgulised. Suurus, mida peetakse inimühiskonnas tihti mingite komplekside pärast üheks tähtsaimaks omaduseks peaks tulevikus jääma üheks ebaoluliseimaks asjaks. Veel enam, mida vähem üks asi ruumi võta, sealjuures tehes oma tööd parimal viisil, seda parem.

Inimestel on veel pikk tee käia, et saada tasakaalu loodusega kuid kahjuks on aega vähe. Pingutused, mis tuleb teha on suured ning neid peavad tegema kõik, muidu pole neist globaalprobleemide lahendamisel tolku. Tihti muudab nende probleemidega toimetulemise raskeks ka meie iganenud arusaamad eetikast. Õige ja vale on lihtsalt sõnad, mis universaalses kontekstis ei oma mingit tähendust. Peame mõistma, et mis on praegu meie ühiskonna kontekstis eetiline inimkonnale ei pruugi olla parim loodusele. Kui me neid kahte tasakaalu ei suuda viia võivad meie elukeskkond, meie ühiskond ning ka loodus väga kiiresti äratundmatuseni muutuda, Kui me sel laseksime juhtuda oleks see meist aga väga ebaeetiline.

“Kas majandamise põhimõtteid saaks laiendada ka metsalilledele?”*

Selle Aldo Leopoldi tsitaadiga alustades alustan ma ühte mõtteavaldust, mille ma tegelikult avaldasin varem oma teises bloogis. Siin kontsentreeritumal kujul.

Ei hakka siinkohal tegema grandioosset sissejuhatust maailmas toimuvaökoloogilise katastroofi teemadel, seda on käsitlenud nii paljud toredad mõtlejad, ökoloogid, teadlased, kultuuriinimesed jpt. Samuti ei hakka ma jahuma sellest, et kui me kiiremas korras homo sapiensi lömastavat domineerimist Maal drastiliselt ei vähenda, siis me lihtsalt sureme liigina välja. Jah, prussakad jäävad, nagu alati tervameelselt ära mainitakse. Aga võib-olla ei jää ka, koolkondade küsimus. Igatahes alustan sealt, kus mu mõte hetkel peatub.

Meil on praegu majanduskriis, kas pole tõsi? Miks – küsivad paljud. Mina eriti ei küsi. Põhjus – tagajärg, põhjus – tagajärg… See ei ole mulle tulnud igatahes ootamatult. Lõpmata kaua ei saa õhust laene võtta ja progressi mängida.

Ma ei ole kunagi tundnud suuremat huvi majanduse toimemehanismide vastu. Küll aga jõuab tõenäoliselt iga looduskaitsest, keskkonnaeetikast, süvaökoloogiast ja muudest sarnastest omajagu kattuvatest teemadest huvitatud inimene teatud poliitilise vasakpoolsuseni. Ma ei lasku praegu Eesti poliitika olematutesse vasak-parem nüanssidesse, meil siin Läänemere lõunakaldal on neist asjast ju mingi muust maailmast erinev isiklik arusaam. Ma räägin natuke üldisemalt ja rõhutan kohe alguses, et kommunismis mind süüdistada pole vaja, see ei ole asja sisu. Ühesõnaga kasvule ja arengule suunatud kapitalism ei ole mingil juhul jätkusuutlik lahendus, vaja on ühiseid otsuseid ja jõupingutusi, loobumisi ja leppimisi, teatud mõttes inimeste tiibade kärpimist. Alati ei peagi saama nii palju kui tahad, peab piisama sellest, kui palju on vaja. Vahelepõikena – ma tahtsin kunagi Titanicu t-särki, ema ütles, et ei saa, see tahtmine läheb sul kohe üle ja läks ka. Ma tahan öelda – võib-olla me, inimesed, tahamegi enamjaolt mõttetuid asju. Ja tegelikult, mitte võib-olla, vaid päris kindlasti nii ongi.

Antropotsentrism on asi, millest oleks viimane aeg loobuda. See on küll üks mugav harjumus, aga veel 18. sajandil oli Euroopa aristokraatidel harjumuseks kappi ja trepimademetele sittuda, nii et harjumuspärasus ei ole mingi vabandus. Parafraseerides pealkirja tsitaadi autorit, Leopoldi, ei lõppe evolutsioon – ka inimese vaimne areng – kunagi. Pealegi loome paljude “loobumiste” puhul me ju endale/oma järeltulijatele paremaid elutingimusi tulevas ajas, nii et sisuliselt see ikkagi on meile kasulikum kui praegune elukorraldus. See oli nüüd sissejuhatus sisule.
Lahendus, edasi minemise võti. Olgu – üks paljudest võtmetest, tegu on komplekse situatsiooniga, on see, et meil ei ole vaja edendada loodus- ja täppisteadusi. Meil on vaja integreerida loodus-ja täppisteadused absoluutselt kõigi teiste erialadega. Inimtsivilisatsiooni saladus peitub meie kollektiivses mälus. Haridus mängib meie kultuuride eripärades suurt rolli. Ma tahan öelda – juba lähitulevikus ei tohiks aset leida stseen, kus ülikoolist astub värske paberiga välja majandusspetsialist, psühholoog või informaatik, kellel puudub arusaamine inimese kohast looduses ning looduse iseväärtusest. Vaja on eetiliselt mõtlevaid kinnisvaraarendajaid, kogu ökosüsteemi elukvaliteedi tõusu eesmärgiks seadvaid ärimehi, bioloogilist mitmekesisust hindavaid ehitusmehi. Näiteid võiks tuua lõputult.
Me teame, et on viisakas teretada, öelda aitäh. Isegi kui me seda ei tee, me teame seda. Aga me oleme aegade jooksul sisuliselt läbi lõiganud need niidid, mis sidusid meid otseselt maaga. Väga vähestel on sugulasi, emasid-isasid, vanaonusid, sõpru, kes oleks andnud edasi viisakust looduse vastu. Ja mitte ainult viisakust – meil ei ole kedagi, kes teeks meile selgeks meie koha globaalses ökosüsteemis, meie vastutuse, meie vajaduste ja teiste liikide vajaduste konflikti. Seega peakski haridus suunama noori inimesi. Ta suunab neid nagunii – olgu nõukogude aeg, Eesti Vabariik või mida iganes, haridus on nagunii loomult suunav. USA-s suunatakse osades piirkondades noori näiteks “intelligent design’i” abil. Venemaa koolilapsed usuvad, et Stalin oli hea mees. Rootsi koolilapsed ei teagi Stalinit. Suuname nii või teisiti, suuname siis juba parem hästi ja jätkusuutlikult.
Ma annan endale aru, et majandusteaduskonna õppekavva pole tarvis lisada aineid nagu “keskkonnakeemia” või “organismide mitmekesisus,” kuid piisaks sellest, kui majandusteooriaid käsitledes selgitataks ka maailma hetkeseisu, alternatiivseid teooriaid. 2 AP eest globaalökoloogiat kasvõi… (seda ainet annab TÜ-s Tõnu Oja) Esialgu mõjuks see veidi verise kontrastina praegusele, aga kui õppejõud võtaksid omaks põhimõtte, et me ei lähenda majandamisel mitte inimesest, vaid ökosüsteemist, keskkonnast, loodusest (koos inimesega), oleks maailm juba pärast esimesi sääraseid loenguid teistsugune koht. Sest pidagem silmas, et need, kes looduse iseväärtuse kuidagi spontaanselt on ära tabanud, leiavad tihtipeale nagunii tee mõnele loodusega otseselt seotud erialale, sealt edasi tuletades selgub, et paljud õppejõud neil looduserialadel on samuti natuke laiema südametunnistusega, kui seda on inimkonna oma.
Ja lõppudelõpuks – kas me kasvava majanduse ajal olime õnnelikumad kui praegu? Kas elu mõte oli meile lähemal? Ja rahu ja armastus? Kas paremad võimalused tarbimiseks on kunagi kedagi õnnelikumaks teinud? Uuringud näitavad (nagu ka mu sisetunne), et mitte. Ma ei laienda siinkohal teemat, aga vihjamisi mainin siiski ära, et minu arust tähtsustatakse seda majandust, mis on iseenesest nii abstraktne, üle. Helistage oma vanaemale ja küsige: “Vanaema, mis oli kõige meeldejäävam sündmus Sinu lapsepõlves?” Kui ta vastab teile, et kolmekümnendate majanduskriis oli küll väga südantlõhestav, jääb õigus minu oponentidele. Aga kui ta räägib teile, kuidas põrsad kutsumise peale tulid ja koerana kannul sibasid, kuidas luhale tekkis kevadepoole selline jää, mille all sai ringi ronida ja mängida, või kuidas sõdurid Pauka maha lasid ja isa Siberisse viisid…? Tõenäolisemalt seda viimast – ju.  Selle näitega tahtsin ilustada oma mõtet, et majandus on vahend, aga mitte eesmärk. Progress oli eesmärk ja vahend ja kõik pikka aega, aga praeguseks on ta üks vananenud mõte. Edaspidi tuleb keskenduda sisemisele arengule ja elukvaliteeditõusule kõigi liikide jaoks. Tuleb anda kõigile (kõigi erialade) inimestele tagasi vähemalt mõned niidi, mis seovad meid maaga, et me saaksime selekteerida olulist ebaolulisest.