Tänasest algab Pariisis ÜRO kliimamuutuse konverents, kus osaleb ligi 150 riigijuhti sh ka esindajad USAst, Hiinast ja Indiast. Eesmärk on luua õiguslikult siduv ja universaalne kokkuleppe riikide vahel, mis aitaks ära hoida kliimamuutuste halvimaid tagajärgi hoides ülemaailmset keskmist temperatuuri tõusu alla 2°C, võrreldes tööstusajastule eelnenud tasemega.
Hoolimata sellest, et kliima muutuse teemaline diskussioon ühiskonnas on jäänud oluliselt vaiksemaks kui eelmise kümnendi keskel, ei ole probleem kuhugi kadunud. Maailma meteoroloogilise organisatsiooni sõnul purustab lõppev aasta ilmselt jälle kuumarekordid. Tõenäoliselt jõutakse ka sümboolse verstapostini, 1°C kõrgem tööstusajastule eelnenud keskmisest. Seda on märgata olnud ka Eestis, eriti tänu väga kuivale ja soojale sügisele.
Veelgi kaugemale (ja soojemasse) tulevikku vaadates võib parafraseerida National Geographicu dokumentaalfilmi “Six degrees could change the world.” Seal kirjeldatakse, mis juhtub tõenäoliselt meie planeediga, kui Maa keskmine temperatuur tõuseb 1, 2 või isegi 6 kraadi. Kui Maa soojeneb 2˚C võrra, siis sulab Gröönimaa jääkate, putukad rändavad uutesse piirkondadesse, sulavas tundras kasvavad puud (albeedo muutub, pind muutub tumedamaks, järjekordne positiivse tagasiside mehanism vallandab edasise soojenemise), Vaiksest ookeanist kaob palju saari, metaanhüdraat sulab.
Eriti rängad mõjud avalduvad ookeanis. Ookeanid on suurimad süsihappegaasi eemaldajad atmosfäärist, kuid viimasel ajal on selgunud, et oluliselt rohkem CO2-te sinna varsti enam „ei mahu“ – liiga palju CO2 vees, muudab selle happeliseks ning see lagundab mereorganisme (nt. koralle ja teisi karbonaatse kojaga elukaid), kes suudavad järjest väiksemas koguses CO2-te eemaldada. Merede hapestumine mõjub hävitavalt ka tuhandetele liikidele koduks olevatele kooslustele nagu korallriffidele.
Kui Maa soojeneks 3˚C võrra on Arktika terve suve jäävaba, Amazonase vihmametsad kuivavad kokku, alpide lumised tipud sulavad, el Nińo kliimakatastroof muutub igapäevaseks normaalsuseks, Lõuna-Euroopa muutub liiga kuumaks, et kasvatada teatud vilju. Juba 2003 suvel valitses Euroopas juba looduskatastroofi mõõtmetes kuumalaine, Pariisis suri 10. augusti öösel ligi 3000 inimesest, üle Euroopa hukkus üle 30 000 inimese. Temperatuuritõus +6˚C vähem kui 100 aasta jooksul on sisuliselt viimsepäeva stsenaarium. Vähemalt meile, inimestele, ja ökosüsteemidele, millega olema kohastunud.
Eesolev konverents on ääretult oluline selleks, et tagada kogu maailmas üleminek vähese CO2-heitega ja kliimamuutusele vastupanuvõimelisele majandusele. Tähtis on suurendada ka ühiskonna kohanemisvõmet kliimamuutuste tagajärgedega kuna kliimamuutuse täielik vältimine on võimatu. Kõik nüüdsed püüded on vajalikud selleks, et muutus oleks võimalikult väike ning avaldaks maailma majandusele võimalikult väikest mõju.
Seda, kui edukaks kohtumine Pariisis osutub, näeme me järgneva paari nädala jooksul. Meie lootus on, et riigijuhid saavad probleemi tõsidusest aru ja pakuvad võimalikult palju lahendusi. Aeg vaidlemiseks ja süüdistamiseks on möödas – probleem pole mitte tulevikus vaid juba täna.
Avapilt: Chicago kliima õigluse aktivistide protest aastal 2008. Autor Wesha
Inglise keeles on olemas selline väljend nagu “pet peeve“. Kahjuks ei oska ma sellele head eestikeelset vastet leida. Sisuliselt tähendab see mingisugust näiliselt väikest asja, mis sind jubedasti vihaseks ajab. Minul on üks selline ”pet peeve” – see kipub avalduma siis, kui inimesed ajavad globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise sassi.
Iseenesest tekitab see omajagu küsimusi. Mis selle pärast ikka vihastada, keskkonnaprobleemid mõlemad. Lisaks, kui palju neid inimesi ikka on, kes seda sassi ajavad ning mida see ikka muudab. Minu vastus on see, et neid inimesi on palju ning meie üldine arusaam keskkonnaprobleemidest on selle väikese valearusaama pärast väga kreenis.
Üldiselt käib globaalse soojenemise väär-selgitamine sedasi: “Inimene põletab väga palju fossiilseid kütuseid, mis tekitab palju pahasid gaase. Need lähevad atmosfääri ning teevad seal olevasse osooni augud, mille läbi tuleb rohkem päikesekiirgust maale ning kliima soojeneb.” Ma olen seda seletust kuulnud sõpradelt, tuttavatelt, tuttavate tuttavatelt, kunstnikelt, kes püüavad teha sõnumiga installatsiooni ning isegi professionaalsetelt ajakirjanikelt.
Aastaid tagasi juhtusin vaatama “debatti” globaalse soojenemise teemal TV3 saates Kolmeraudne. Saatejuht Mihkel Raud tutvustas õhtu peateemat just sisuliselt sellise lausega ja ma reaalselt karjatasin seda kuuldes. Veel hullem, kumbki saates olnud “spetsialistist” ei pidanud vajalikuks ka teda parandada. Saadet vaatas terve hulk inimesi, kes said väga vale ettekujutuse meie planeedi suurimatest keskkonnaprobleemidest. Kui ka sina ei ole päris kindel, kuidas globaalne kliimamuutus toimub ning mida arvata aukudest osoonikihis, tasub kindlasti edasi lugeda. See lugu on just kõigile nendele inimestele, kes soovivad ennast sellistel teemadel rääkides kindlamini tunda. Loomulikult tasub lugeda ka neil, kes on oma teadmistes juba päris kindlad, aga teavad kedagi, kes omakorda teavad kedagi, kes on sattunud mõne eelnimetatud valearusaama küüsi – jagage nendega seda Värske Aju artiklit.
Mis on globaalne kliimamuutus?
Inimtekkeline globaalne soojenemine ehk globaalne kliimamuutus on termin, millega kirjeldatakse planeedi keskmise temperatuuri tõusu pärast laialdast fossiilsete kütuste kasutuselevõttu industriaalajal. Mehhanism, mis inimtekkelist globaalset soojenemist põhjustab on väga keerukas ent osooniaukudega on sellel vähe pistmist. Peamine tegur on gaaside nagu CO2, CH4 ja N2O kontsentratsioonide tõus atmosfääris. Neid gaase tuntakse kollektiivselt kasvuhoonegaasidena kuna nende mõju maakerale on sama nagu hästi ehitatud kasvuhoonel seal elavatele taimedele. Päiksevalgus, mis oma olemuselt on lühilaineline kiirgus, siseneb atmosfääri ning liigub kuni mingi objekt tema teekonnale ette satub. See objekt, näiteks maapind, neelab osa päikeseenergiast ning kiirgab ülejäänud tagasi, seekord pikalainelise soojuskiirgusena. Lainepikkus suureneb kuna osa energiast jääb mulda. Soojusenergia ei läbi meie atmosfääri (ega ka kasvuhoone klaasi) nii edukalt nagu lühilaineline päikesekiirgus ning seetõttu jääb sellest suurem osa maa atmosfääri pidama.
Kasvuhooneefekt. Allikas: Robert A. Rohde (Dragons flight at English Wikipedia)
Kasvuhooneefekt on iseenesest hea asi. Koduaias aitab see meil külmas kliimas tomateid kasvatada ja kui see atmosfääris sarnaselt ei toimiks, ei oleks elu Maal ilmselt üldse võimalik. Arvatakse, et atmosfääri puudumisel oleks keskmine Maa temperatuur kuskil 30°C võrra madalam. Mitte just väga meeldiv. Millest selline kära siis, kui kasvuhoonegaasid head teevad?
Kuigi kasvuhoonegaasid on atmosfääris vajalikud, on inimkond nende tasakaalu oluliselt muutnud ja seda võib märgata erinevate analüüside tulemustest. Võib tuua välja süsinikuisotoobi analüüse, korrelatsioone nafta kasutamise ning temperatuuri tõusuga ja lugematuid mudeleid, mis näitavad, et globaalne soojenemine toimub ning on inimtekkeline. Kõige nähtavam on aga see, et alates 20 sajandi algusest on globaalne õhu ning merepinna keskmine temperatuur tõusnud umbes 0.8 kraadi. See ei kõla kuigi dramaatiliselt, ma saan aru, kuid maakera kliimast sõltuvad delikaatsed ökosüsteemid on ka sellistele pisikestele muutustele tundlikud. Juba praegu on täheldatud muutuseid erinevate taime- ja loomaliikide levimises, mõjusid põllumajandusele ning poolustel oleva jää vähenemist. See kõik on tõenäoliselt alles “jäämäe veepealne osa”.
Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris. Allikas: Earth Science Communications Team at NASA’s Jet Propulsion Laboratory/California Institute of Technology (data from NOAA)
Kliimat mõjutavad ka teised tegurid kui inimtekkelised kasvuhoonegaasid
Kuigi kasvuhoonegaasidest, peamiselt just CO2-st räägitakse kõige rohkem, pole praegune globaalne kliimamuutus ainult nendega seotud. On veel mitmeid erinevaid tegureid, mis kliimat mõjutavad (ja on mõjutanud läbi kogu Maa ajaloo) ja lisavad meie mudelitele oluliselt keerukust. Päikese aktiivsus on üks tegur, millega peab kindlasti arvestama. Kuna Päike mängib meie planeedi energia balansis peamist rolli, on selge, et selle aktiivsus mõjutab energia kogust, mis meie planeedile jõuab. Teadlased on alates 1978 aastat päikese aktiivsust mõõtnud ja kuigi Päikese aktiivsuses esineb tsükleid, ei ole keskmine energia väljund viimase 30 aasta jooksul muutunud. Ka parimad kliima mudelid, mis meil on näitavad, et praegune kiire soojenemine ei ole päikse aktiivsuse muutusest tingitud.
Ka tahm ning muud väiksed osakesed mõjutavad kliimat. Olenevalt sellest, millised need osakesed on ning kus nad meie atmosfääris asuvad, on nenende mõju erinev. Tahma ja väikeste osakeste hulk muutub tihti ka looduslikult – näiteks tänu vulkaanidele. Maa ajaloos on vulkaaniline aktiivsus mõjutanud globaalset kliimat väga oluliselt. On neid, kes arvavad, et ka praegune kliimamuutus on seotud suuresti just vulkaanilise aktiivsusega. Kui võtta kokku nii vulkaanide kui ka Päikese aktiivsuse muutus, ei seleta me ikka seda kiiret soojenemist, mida oleme viimastel aastakümnetel kogenud. Vaid inimmõju lisamine mudelisse seletab seda.
Erinevad kliima mudelid ning nende sarnasus reaalsusega. Allikas: Meehl et al., 2004
Kui kindlad me selles kõiges oleme?
Eestis elades on kõike seda muidugi keeruline tajuda – soojasid suvesid ning lumeta talvesid on olnud ka enne ning ka malaaria pole ukse ette veel jõudnud. Oluline on meeles pidada aga seda, et ilm ja kliima on väga erinevad asjad. Kuigi kliima on üldiselt soojenev, tuleb ikkagi ette külmemaid perioode. Globaalne soojenemine on aeglane protsess, aga see on toimunud ka juba väga pikka aega. Kliima eksperdid kardavad järgneva 50-100 aasta jooksul märksa suuremaid muutuseid ning need mõjutavad meid kõiki.
Teisalt tundub teadlaste seas eksisteerivat ka näiline debatt ja ei ole teada, kas kliima muutub ning kui ka muutub, ega see automaatselt meie süü ei ole. Tulen tagasi “Kolmeraudse” juurde. Meedias püütakse luua tasakaalu – on keegi, kes on poolt ning keegi teine, kes on vastu. See kahjuks on aga väga kaugel tegelikust tasakaalust. Kui Mihkel Raud oleks soovinud teadusliku tasakaalu meedias kajastada, oleks ta pidanud kutsuma 99 teadlast poolt argumentidega ning 1 vastu argumentidega. Mõned aastad on juba nimetatud saatest möödunud ning täna peaks poolt kõnelevaid teadlasi juba veel rohkem olema, et tasakaalu luua. 2013 aasta IPCC (Rahvusvahelise Kliimamuutuse Paneeli) raport leidis, et planeedi soojenemine on selgesõnaline ning inimmõju sellele selge. Teaduslik konsensus on saavutatud.
Mis on aga osoonikihi hõrenemine?
Tegelikkuses on see pea sama põnev teema kui globaalne soojenemine. Lisaks kasvuhoonegaasidele (ja muule) on meie atmosfääris ka selline gaas nagu osoon. Peamine osa osoonist asub stratosfääris, umbes 20-30 km kõrgusel maapinnast ning seda me nimetamegi osoonikihiks. See täidab eluslooduse jaoks olulist ülesannet – nimelt neelab ta enamuse päikeselt tulevast UV kiirgusest. Kuna UV kiirgus on elusorganismidele enamasti ohtlik, eriti suurtes kogustes, on osoonikihi funktsioon üsna oluline. Pean kohe välja tooma ka selle, et kuigi globaalne soojenemine ei ole põhjustatud osooniaukude suurenemisest, on nende vahel siiski seosed olemas. Osoon nimelt on ka ise kasvuhoonegaas. Osooni mõju globaalsele kliimamuutusele on aga väga väike.
Alates 1970ndatest hakati märkama osoonikihi üldist hõrenemist ning tavaliselt kevadel poolustel tekkinud augud osoonikihis hakkasid järjest suurenema. Sedasi jõudiski osooniaukude tekkimine tavakeelde. Kiiresti avastati ka osoonikihi hõrenemist põhjustavad tegurid. Selgus, et halogeenid reageerivad osooniga atmosfääris ja seetõttu väheneb ka selle kontsentratsioon. Need halogeenid jõuavad atmosfääri tänu erinevatele inimese poolt loodud kemikaalidele – peamiselt klorofluorosüsinikele ehk freoonidele.
Osooni kontsentratsioon põhjapoolusel. Allikas: Eric Nash and Paul Newman, NASA Goddard Space Flight Center
Kiire tegutsemine viis sihile
Kuna osoonikihi kiire hõrenemine tekitas paljudes õigustatult muret võeti 1989 aastal vastu Montreali protokoll, mis piirab osoonile kahjulike kemikaalide tootmist ja kasutamist. Eriti positiivne on see, et Montreali protokoll on olnud üks edukamaid võite keskkonna kaitsmise ajaloos. Selle on ratifitseerinud 197 osapoolt ning osoonikihis on näha paranemist. Arvatakse et aastateks 2050-2070 on osooni kontsentratsioon atmosfääris tõusnud taas 1980ndatel olnud väärtustele.
Mida sellest kõigest kaasa võtta?
Kuigi osoonikiht paraneb, muutub meie atmosfäär meile aga siiski järjest probleemsemaks. Atmosfäär on läbi Maa ajaloo pidevalt muutunud ja kui vaadata globaalset soojenemist vaid looduse perspektiivist võib öelda, et las ta siis soojeneb. Elu adapteerub, elu leiab võimaluse. Probleem on aga meis endis. Meie kohastumuses, meie tsivilisatsioonis. Kui me enda suhtumist keskkonda parandada ei suuda, maksame me selle eest tulevikus kallist hinda.
Kõik paranemine algab teadmistest ning seetõttu, kui järgmine kord kuulete, et keegi ajab sassi globaalse soojenemise ja osoonikihi hõrenemise, teate te teda parandada. Oluline on ka mitte lubada meedial neid asju sassi ajada. Meedial on vastutus rahva ees jagada tõest informatsiooni ning keskkonnaprobleemide koha pealt on see ülimalt oluline. Ma loodan ka, et poliitikasse suundunud Mihkel Raud teab nüüd keskkonnaprobleeme paremini ning soovib sotsiaalprobleemide kõrvalt ka nende lahendamisega tegeleda. On ju sotsiaalsfäär ja keskkonnasfäär väga tihedalt seotud – kui keskkonnal läheb halvasti, ei saa ka meil hästi minna.
Allikad:
Gerald A. Meehl, Warren M. Washington, Caspar M. Ammann, Julie M. Arblaster, T. M. L. Wigley, and Claudia Tebaldi, 2004: Combinations of Natural and Anthropogenic Forcings in Twentieth-Century Climate. J. Climate, 17, 3721–3727.
Loo autor, Triin Sakermaa, omandas 2011. kevadel Tartu Ülikoolis magistrikraadi ökoloogias.
2011. sügisel käis Triin GLEN programmiga vabatahtlikuna Lõuna-Aafrikas, töötades Kaplinna keskkonnaametis. Seal aitasi ta peamiselt kaasa kaplinlaste keskkonnateadlikkust suurendada püüdva kampaania „Climate Smart Cape Town“ koordineerimisel. Lisaks sellele võttis ta osa ka 28. novembrist kuni 10. detsembrini Lõuna-Aafrika Vabariigis Durbani linnas toimunud ÜRO 17. kliimakonverentsist. Kliimakonverentsist esmakordse osavõtjana kogunes muljeid suurel hulgal ning Värske Aju palus tal neid suurema üldsusega jagada.
Artikli autor on paremalt esimene. Climate is changing - what about you?
ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (United Nations Framework Convention on Climate Change – UNFCCC) on rahvusvaheline keskkonnaalane kokkulepe, mis sõlmiti 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud nn Maa Tippkohtumisel ning mille on ratifitseerinud 195 riiki. Selle eesmärgiks on stabiliseerida kasvuhoonegaaside (KHG) hulk atmosfääris kontsentratsioonil, mis hoiaks ära katastroofilised ja pöördumatud muutused kliimasüsteemis. Temperatuuri tõusu 2º C võrra on teadlaste poolt peetud maksimaalseks „ohutuks“ piiriks. Hetkel ainuke UNFCCC raames õiguslikult siduv leping on 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokoll, mis kohustab arenenud riike vähendama õhku paisatavaid KHG heitkoguseid 5% võrreldes 1990. aastaga.
Arengumaad s.h. Hiina ja India ei ole protokolli kohaselt kohustatud heitkoguseid vähendama. Kyoto protokolli on ratifitseerinud 191 UNFCCC ratifitseerinud riigist v.a. USA, Afganistan, Andorra ja Vatikan. 2011. aasta lõpus šokeeris maailma Kanada otsus Kyoto protokollist loobuda, tuues põhjuseks nii Kyoto protokolli võimetuse suurte saastajate nagu USA ja Hiina KHG hulka piirata kui ka suurte trahvide maksmisest hoidumise. Kanada kohustus vähendama KHG hulka 6% võrreldes 1990. aasta tasemega. 2009. aastaks olid Kanada heitkogused kasvanud 17% baasaastaga võrreldes. Huvitav kaart KHG emissioonidest 2009. aastal.
Raagus ahvileivapuu, mis kasvab välja rohelisest maakerast - ÜRO kliimakonverentsi väga mitmetähenduslik logo.
Ootused Durbani konverentsi osas olid üsna kõrged, sest Kyoto protokolli esimene periood lõppeb 2012. aasta lõpus. Uue globaalse lepingu koostamine ja ratifitseerimine ühe kahenädalase ja ligi 200 osapoolega konverentsi käigus pole aga ilmselgelt võimalik. Viimastel aastatel on aina suuremaks kujunenud lõhe arenenud riikide ja arengumaade vahel. Esimesed nõuavad ka arengumaadele kohustuste määramist, sest nt Hiina paiskab õhku juba veerand maailmas emiteeritud aastasest CO2-st. Arengumaad aga ei pea end vastutavaks arenenud riikide tegevuse tulemusena tekkinud kliimamuutuste eest. Riikide nagu Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Hiina hinnangul on arenenud riigid saavutanud fossiilkütuste kasutamisel põhineva tööstusliku tegevusega majandusliku suutlikkuse ning on nüüd kohustatud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendama.
Foto meeleoludest 16-ndalt kliimakonverentsilt, mis toimus 2009. aastal Kopenhaagenis (Foto: Reuters).
Kahe pooluse vahele tõusis Durbani konverentsil aga esile mitmete haavatavate rahvaste ja väikesaarte riikide grupp, kes toetavad igati õigusliku raamleppe loomist. Nende ootused on suured, sest nende rahvad juba kannatavad kliimamuutuste tagajärgede käes. Näiteks võib tuua maailmamere suhtes madalaimal asetsev riik Maldiivia saarestikku ohustab tõsiselt meretaseme tõus, mis sunnib saarte presidenti kaaluma võimalust osta maad Austraalias ja Indias oma riigi elanikele.
Ligipääs läbirääkimistele on väga piiratud. Paljud otsused tehakse kinniste uste taga, kuhu lastakse ainult asjasse puutuvate riikide esindajad. Mõned istungid on avatud ka vaatleja ja valitsusvälistele organisatsioonidele (NGO-d). Kõik inimesed konverentsialal on läbinud lennujaama stiilis turvakontrolli ning kõikidel peab olema eelnevalt taodeldud akreditatsioon (riigi delegatsioon, valitsusväline organisatsioon või meedia). Teemasid, mida erinevates töörühmades ja istungitel arutatakse, on kordades rohkem kui ainult Kyoto protokolli pikendamine. Läbirääkimised pole aga tulised vaidlused, nagu võiks ette kujutada, mille käigus Hiina ja USA esindajad üksteist süüdistavad ja üksteise peale karjuvad (kuigi neid hetki leidus väidetavalt Kopenhageni konverentsil). Enamus läbirääkimisi toimub hoopis üsna kuivalt lepingute sõnastuse üle. Kui me laupäeval peale konverentsi ametlikku lõppu reedel Kaplinna paviljoni kokkupakkima saabusime, vaidlesid konverentsikeskuses veel India ja EL esindajaduue kokkuleppe sõnastuse osas, kus India ei nõustunud täpsustusega, et kokkulepe on „seaduslikult siduv“. Lõpuks nõustuti Brasiilia ettepanekuga, et kokkuleppel peab olema „seaduslik jõud“.
Teemaga süvitsi tegelevate NGO-de jaoks ei olnud konverentsi tulemused kaugeltki rahuldavad.
– nõustuti uue 2015. aastaks valmiva lepinguga, mis kohustab kõiki riike alates 2020. aastast KHG heitkoguseid vähendama;
– loodi Roheline Kliimafond, kuhu peaks igal aastal kogunema 100 miljardit dollarit arengumaadele kliimamuutustega kohanemiseks ja puhastele energiaallikatele ümberlülitamiseks.
Peale Kopenhageni läbirääkimiste kurba ebaõnnestumist (tuntud veel kui Nopenhagen, Floppenhagen ja Brokenhagen) on avalikkus usu ÜRO kliimakonverentsi efektiivsusesse kaotanud. Samas on selge, et kui millegi suhtes ootused võimatult kõrgele tõsta on pettumine paratamatu. Huvitav on võrrelda Kopenhaageni ja Durbani kliimakonverentside kajastust meedias, kus esimene jõudis pidevalt esikülgedele, kuid teine ei ületanud isegi uudisekünnist. Meedia kajastuse vähenemist peavad paljud positiivseks muutuseks, sest nii ei puhu meedia üritusest suurt mulli ning vähem intensiivse tähelepanu all suudetakse rohkem ära teha. Paljud peavad nii Cancuni (16. Konverents) ka Durbani konverentsi ilmselt suurimaks õnnestumiseks kliimamuutuste üle kõneluste jätkamist, mida peale Kopenhageni konverentsi paljud ebatõenäoliseks pidasid. Üksmeelset globaalset kokkulepet ei oodata, aga püütakse vaeva näha nende teemadega, millega kõik on nõus.
Valitsusvälised organisatsioonid nagu WWF, Friends of the Earth, +350.org ja Greenpeace peavad konverentsi suuremal või vähemal määral läbikukkumiseks. Mitmed organisatsioonid on rõhutanud, et uus leping astub jõusse liiga hilja, kuna teadlased on hoiatanud, et globaalsed KHG heitkogused peavad vähenema enne 2020. aastat. Samas on mainitud, et hoolimata läbirääkimiste aeglasest tempost, kõnelused vähemalt toimuvad, mis survestab valitsusi energiaefektiivsusele ning edaspidisele koostööle.
Eelnevalt olid mind tuttavad hoiatanud, et ei ole mõtet suuri lootusi hellitada ja pettekujutelmi säärase mammutkonverentsi suhtes tekitada. ÜRO kliimakonverents pole aga enam ammu vaid see koht, kus valitsused kohtuvad ja komakohtade üle vaidleva. Sellest on saanud paik, kus kohtuvad NGOd, ettevõtted ja valitsused, noored ja vanad, arengumaad ja arenenud riigid, avalikkus ja meedia luues nõnda efektiivse platvormi, kus kliimamuutustest rääkida. Näiteks kirjutas 4. detsembril 114 linnapead 28 riigist alla Durbani Adaptatsiooni Hartale rajades nõnda teed kliimamuutustega võitlemises.
Kohalike omavalitsuste kiire tegevus on eriti oluline 21. sajandi maailma valguses, kus iga teine inimene maailmas elab linnas ning kus linnad paiskavad õhku üle 70% kasvuhoonegaasidest. Lisaks mängivad kohalikud omavalitsused strateegilist rolli kliimamuutustega võitlemisel, sest kujundavad otseselt nt jäätmemajandust ja transporti reguleerivaid seadusi ning võitevad kliimamuutustega kohalikul tasandil. Kumi Naidoo, Greenpeace’i tegevdirektor peab Durbani Adaptatsiooni Hartat „üheks vähestest praktilistest ja positiivsetest asjadest, mis on kogu sellest konverentsist tulenenud“.
Peale läbirääkimiste toimub konverentsialal iga päev mitmeid paneeldiskussioone.Konverentsiga ühendatud messil esitavad ettevõtted uhiuusi rohelisi tehnikasaavutusi ja teerajajad riigid näitavad oma läbiproovitud meetodeid kliimamuutustega võideldes. Vaata Kaplinna kampaania ehitatud süsinikneutraalset paviljoni, mis võitis ka parima paviljoni auhinna.
Lisaks leiab igal kliimakonverentsi laupäeval aset rongkäik läbi linna, millest võtavad osa nii kohalikud kui ka NGOd, et sundida läbirääkijaid kiirele ja efektiivsele otsusele. Sel aastal avaldasid mitmed noorte organisatsioonid meelt ka lausa konverentsikeskuses, kus pea iga päev konfiskeeriti kellegi akreditatsioon (meeleavaldamine konverentsil on keelatud). Näiteks katkestas üks ameeriklanna USA pealäbirääkija sõnavõtu ja Kanada keskkonnaministri kõne ajal tõusis hulk Kanada noori püsti ning keeras kõnelejale demonstratiivselt selja. Konverentsi lõpus anti sõna ka noortele. Siin on video Anjali Appadurai üsna liigutavast kõnest.
Tutvudes Durbanis kõikide organisatsioonide, asutuste ja ettevõtete tegemistega sain aru, et kuigi see on oluline, mis toimub konverentsikeskuses, on ometi palju tähtsam see, mis toimub siin, „pärismaailmas“. Nägin, kui palju potentsiaali on maailmal tegelikult muutuda süsinikneutraalseks ning loobuda sellest mõttetust ressursside (inimeste, raha, looduse, maavarade ja energia) raiskamisest. Uurimused näitavad, et viimaste aastate elukalliduse tõus on seotud fossiilsete kütuste hinna tõusuga, seega rohelise energia leidmine ja uute tehnoloogiate kasutamine on võit juba praegu, mitte ainult ebamäärases tulevikus. Usud sa siis kliimamuutustesse või mitte.
Globaalne kliima muutus on keeruline teema ning paljud selle eeldused ja tagajärjed on meile tänini veel teadmata. Varem on arvatud, et planeedi temperatuuri tõusmine on kasulik taimede produktsioonile. Seda on näidanud ka 80ndatel ja 90ndatel tehtud katsed. Viimasel kümnendil on aga näha, et taimede kasv on vähenenud ja see teeb murelikuks.
Taimede primaarproduktsioon aastal 2003 - Rohelised alad näitavad produktsiooni kasvu ja punased kahanemist. (Allikas: NASA Goddard Space Flight Center Scientific Visualization Studio)
Aastal 2003 ilmus ajakirjas Science Ramakrishna Nemani poolt juhitud uurimisrühmalt (Montana Ülikoolist) artikkel, mis näitas, et taimede produktsioon on kasvanud kuni 6% ajavahemikul 1982 kuni 1999. Pea kahe kümnendi jooksul olid kliima muutuse poolt mõjutatud temperatuur, päikese poolne radiatsioon ja vee kättesaadavus kasulikud kasvule. Kõik see tundus positiivsena.
Maosheng Zhao ja Steven Running (Montana Ülikoolist) ootasid samu tulemusi viimase kümnendi kohta kuna keskmine globaalne temperatuur on siiski tõusmas. Üllatavalt aga leidsid nad, et soojenemisest põhjustatud põua negatiivne mõju on viinud taimede produktsiooni viimasel kümnendil hoopis protsendi võrra alla. See ei pruugi tunduda suure mõjuna, ent tähtis on meeles pidada kui olulist rolli mängivad taimed meie maailmas. Meeskond avalikustas oma andmed ajakirjas Science 20ndal Augustil. Steven Runningu väitel on see päris tõsine hoiatus, et soojemad temperatuurid ei aita taimede kasvule igavesti kaasa.
Viimase kümnendi muutused taimede produktsioonis (roheline joon) kõikudes kooskõlas atmosfääri CO2 muutustega (punane joon). (Allikas: Maosheng Zhao and Steven Running)
See avastus tuleb NASA Terra satellidi MODIS (Moderate Resolution Imaging Spectroradiometer) seadme andmete analüüsist ja kasvu hooaja klimaatiliste muutujatega (temperatuur, päikese poolne radiatsioon ja vesi) kombineerimsiest.
Alates aastast 2000 on põhjapoolkera kõrgemal laiskraadil asuvad ökosüsteemid siiski kasu saanud soojenevast kliimast. Selle kasvu aga rikub ära soojenemise põhjustatud põud lõunapoolkeral, mis piirab sealset taimekasvu.
Uurijad kavatsevad jätkata andmete kogumist tulevikus ja hoida silma peal taimede primaarproduktsioonil. „Potentsiaal, et eesolev soojenemine võib põhjustada täiendavaid kahanemisi, ei tõota head biosfääri võimele toetada ühiskondliku nõudlust põllumajanduslike produktide, kiudainete vajaduse ja järjest rohkem ka biokütuste tootmise järele,“ leiab Zhao.
Mõned nädalad tagasi sattusin ma olukorda, kus olin sunnitud vanemale härrasmehele selgitama seda, kuidas passiivmajad toimivad ning miks seal ikkagi külm ei hakka. Tuleb tunnistada, et uskmatu on mees ilmselt seniajani ning mis seal imestada – passiivmajad, mis teadupärast meile tuntud traditsioonilist küttesüsteemi ei vaja, võivad tihtipeale inimestes nõutust tekitada. Näitena võib siia tuua välja fakti, et nii mõnigi vastne passiivmaja omanik laseb paigaldada radiaatorid, mille ainsaks funktsiooniks on tagada kindlustunne. Kütmiseks neid üldjuhul tõesti vaja ei ole.
Kui Eestis valmis esimene passiivmaja alles üsna hiljuti, siis maailma esimene passiivmaja sai valmis 1991. aastal Saksamaal. Üldse on maailmas hetkel ligikaudu 15 000 – 20 000 passiivmaja, millest suur enamus paikneb Skandinaavias.
Mis teeb ühest majast passiivmaja?
Selleks, et maja saaks nimetada passiivmajaks, peab ta vastama mitmetele standarditele, mida ühtekokku nimetatakse passiivmaja standardiks. Asjaga pisut kursis olevale inimesele on ehk kõige tuttavam number 15 kWh/m2 aastas, mis tähistab maksimaalset lubatud energia hulka, mis kulub hoone kütmiseks. Võrdluseks võib siin mainida, et Eestis võib vanemates majades see arv ületada 200 kWh/ m2 aastas.
Teiseks kriteeriumiks on piirete õhupidavus, mis arvuna on 0,6 korda tunnis ehk siis ühe tunni jooksul võib vahetuda 60 % ruumis olevast õhust. Oma hoone õhupidavust saab mõõta lihtsa testi abil, mida kutsutakse blower-door testiks. Mida kiiremini hoones õhk vahetub, seda rohkem peame me seda ka kütma ja üldiselt seda ebamugavam on ka hoones olla. Samas tuleb silmas pidada, et väga õhukindlad hooned ilma tõhusa ventilatsioonisüsteemita võivad põhjustada samuti väga palju probleeme liigse niiskuse akumuleerumise tõttu. Eestis võib vanemate majade puhul kohata õhuvahetumise kiiruse väärtusi, mis on kõrgemad kui 1 kord tunnis.
Kolmanda kriteeriumina tuuakse välja primaarenergia vajadus, mis ei tohiks olla kõrgem kui 120 kWh/ m2 aastas.
Eelmainitud kolme kriteeriumi täitmist nõutakse passiivmajadelt, olenemata paikkonna klimaatilistest tingimustest. On veel aga mitmed nõuded, mille arvulised väärtused sõltuvad asukoha klimaatilistest tingimustest, mistõttu näiteks Saksamaale ehitatud passiivmaja ei pruugi Eesti kliimas üldsegi mitte enam passiivmaja tiitlile pretendeerida, arvestades eelpool nimetatud kolme põhilist kriteeriumi.
Miks passiivmajas ikkagi külm ei hakka?
Nagu juba alguses sai mainitud, laseb nii mõnigi vastne passiivmaja omanik paigaldada oma majja ka radiaatorid, kuigi reaalselt neid vaja ei lähe. Kuidas siis ikkagi passiivmajas külm ei hakka? Siin võiks välja tuua kaks olulist eeldust: hoone peab olema külmasildadeta ning konstruktsioon õhutihe ehk siis teisisõnu toas toodetud soojus ei tohiks hoonest niisama lihtsasti välja pääseda.
Passiivmaja termopilt (Wikipedia).
Siin tuleks veel ära märkida, et passiivmaja ehitamisel pööratakse olulist tähelepanu akendele, kuna aknad on hoone selline piirkond, mille kaudu võib välja liikuda oluline hulk soojust. Põhilisteks sooja tootjateks hoones on aga inimesed ise ning nende kasutatavad elektriseadmed, samuti soojendab hoonet päike. Üldjuhul sellest täiesti piisab. Passiivmaja ventilatsioonisüsteemi paigaldatakse vahel ka väikese võimsusega soojuselement, mis toodab sooja juhul, kui väga külmadel päevadel jääb tavapärasest soojustootmisviisist väheks.
Kuna passiivmaja konstruktsioon on õhutihe, on väga tähtsal kohal ventilatsioonisüsteem, mis varustab hoonet värske õhuga ning väldib liigse niiskuse akumuleerumist. Ventilatsioonisüsteem on soojatagastusega, mis tähendab seda, et hoonest välja liikuv soe õhk soojendab hoonesse tulevat külma õhku, mistõttu on soojuse hulk, mis ventileerimise tõttu hoonest välja liigub minimaalne.
Kallis lõbu?
Passiivmaja ehitamine nõuab pisut suuremat finantseeringut kui tavaline hoone (enamasti 5-15 %), kuid tulevikus, mil tiheneb konkurents passiivmajale mõeldud produkte tootvate firmade vahel, langevad suure tõenäosusega hinnad tasemele, mis võimaldavad ehitada passiivmaju odavamalt kui praegu. Samas on passiivmaja ülapidamiskulud väiksemad, kuna kütmiseks kulub vaid ligikaudu 10% energiast, mis kuluks “tavalise” hoone kütmiseks.
Lisan siia ka lühikese video passiivmajast, mida saab vaadata siit .
Edastan siinkohal Tartu Ülikooli pressiteate. Üsna tore vidin. Pealegi – oli ka juba aeg… See kalkulaator võtab üsna täpselt arvesse meie Eesti spetsiifikat. Ei pea enam “lähima linna” järgi ennast Helsingi elanikuks positsioneerima.
Tartu Ülikoolis valmis ökoloogilise jalajälje kalkulaator Ökojalajälje kalkulaator on mõeldud nii eesti- kui ka venekeelsele kasutajale ja algoritmi koostamisel tugineti Eesti kohta käivatele andmetele. Need kaks aspekti teevad selle Tartu Ülikooli geograafia osakonnas välja töötatud kalkulaatori eriliseks, võrreldes veebiavarustes leiduvate arvukate teiste ökojalajälje kalkulaatoritega. Ökoloogilise jalajälje metoodika analüüsib inimese ressursikasutuse ja jäätmetekkega seonduvat otsest ja kaudset maakasutust. Kalkulaator annab kasutajale võimaluse leida, kas tema elustiil ja tarbimisharjumused mahuvad piiridesse, mis on igaühe ressursitarbe katmiseks ja jäätmete sidumiseks maakeral ka tegelikult olemas. 2008. aasta kevadtalvel valmis sama töögrupi poolt Briti Nõukogu ja Suurbritannia saatkonna toel kalkulaatori esimene versioon. Praeguse, teise versiooni puhul on oluliselt laiendatud käsitletavaid valdkondi ja arvutusalgoritmis võetud arvesse Eesti tausta. Käimas on ka kooliõpilaste ökojalajälje uurimus. Valimisse kuuluvad 10. klassi õpilased 30 koolist üle Eesti. Uuringutulemused selguvad sügiseks.
Tsiteerin postimees online’i kommentaatorit, kes oli nördinud, et eile öösel sündis tänavuse märtsi külmarekord. Tuletaks igasugustele “ahvidele” meelde, et kliimast saab rääkida ikka ainult statistilistes terminites, alustades minimaalselt 30 aasta pikkusest perioodist. Muidu on kõne all ikka ainult ilm. Ja ilm… on midagi muud. (Mitte et mulle “kliimasoojenemine” kui termin üldse meeldiks. Eelistaksin “globaalseid kliimamuutusi.”)
(Pildil Tartu, 26. märtsil 2009 nii nagu ta paistab minu aknast)
Kevad on kka ilma näol kätte jõudmas ja väljas hakkab (ehk) juba soojemaks minema. Kirjutasin talvel kooli jaoks väikese kokkuvõtte kliimamuutuse võimalikest mõjust meie elule. Leidsin, et paslik oleks seda ka siin jagada.
Kliimamuutuste võimalik mõju inimestele on väga lai ning suuresti vaidluse all. Võimalikud riskid on karmimad ilmastikunähtused, kahjustunud ökosüsteemid madalama mitmekesisusega, madalamate rannikualade üleujutus tõusva vee mõjul ning nakkushaiguste nagu malaria, kollapalavik ja koolera laiem levik.
On ka positiivseid mõjusid: mõningates kohtades aitab kliima muutumine kaasa põllumajandusele ning metsandusele kuna tekkib pikem kasvuperiood ning viljakam pinnas. Lisaks võivad piirkonniti tekkivad pehmemad talved säästa inimelusi.
Millised ilmastiku nähtused meid ees võivad oodata?
Tugevamad tormid – 4 ning 5 kategooria tormide sagedus on tõusnud 20%-lt 1970-l aastatel 35%-ni 1990tel. On kasvanud ka tormide tekitatud majanduslik ning sotsiaalne kahju kuid seda põhjustab pigem inimeste populatsiooni tiheduse kasv. Teoreetiliselt aga võib ennustada temperatuuri kasvades järjest tugevamate tormide tekkimist.
Tugevamad vihmad/erosioon – Aurustumine suureneb kuna ookeanid on soojemad. Kuna maakera on suletud süsteem, toob see kaasa tugevamad vihmad, tekitades tugevamat erosiooni. See võib saada saatuslikuks troopilsitele aladele (eriti Aafrikale) aidates kaasa kõrbestumisele. Teisalt võib aga vihma koguse kasvamine viia metsade kasvamiseni kuivades kõrbestunud piirkondades.
Liustike sulamine – Alates 1980 on märgatud kiiret liustike sulamist, mis on peale 95 aastat veel kiiremini toimuma hakanud. Arvates välja Arktika ja Antarktika, on liuske jää hulk umbes 50% võrra vähenenud võrreldes 19 sajandi lõpuga. See on aga halb uudis nende jaoks, kelle joogivesi on otseses sõltuvuses liustikest.
Himaalaja liustikud on Aasia suurte jõgede toitjateks ning need jõed võivad halvimal juhul kaduda temperatuuri tõustes juba aastaks 2035. Umbes 2,4 miljardit inimest elavad nende jõgede valglas ning nad võivad kogeda järgnevatel kümnenditel üleujutusi ning hiljem põuda.
Milline võib olla mõju majandus ja sotsiaalsfääridele?
Stern review (Sterni aruanne) – Nicholas Stern (Endine maailmapanga asepresident) ennustab, et kliima muutusel on väga tõsine mõju majandusele juhul kui midagi ette ei võeta. Aruanne toob välja, et probleemi kergendamiseks on vaja investeerida vähemalt üks protsent globaalsest GDP’st aastas. Kui seda ei tehta riskitakse madalseisuga mis on värtuses kuni 20% sellest, milline globaalne GDP võiks olla. Sterni aruannet on mitmete poolt kritiseeritud kuid tal on ka palju toetajad. Kindel on aga, et kliimamuutused ei jäta aga majandust puutumata.
IPCC andmetel on temperatuuri vähese muutuse korral arenenud riikidel suur tõenäosus kogeda positiivseid tagajärgi majandusele. Arenguriigid kogevad aga negatiivseid tagajärgi. Suuremad temperatuuri muutused on tõenäoliselt aga kõigile ebasoodsad.
Põllumajandus – kliimamuutus võib mõjuda põllumajandusele nii positiivselt kui negatiivselt. Kõrgemad temperatuurid lubavad piirkonniti kasvatada taimi, mida varem ei olnud võimalik. Paiguti suureneb sademete hulk ent teistel aladel jälle väheneb. IPCC sõnul tõuseb põllumajanduse produktiivsus veidikene kõrgematel ning keskmistel laiuskraadidel (kuid vaid 1-3 kraadise keskmise temperatuuri tõusu korral ning sõltuvalt kasvatavast viljast). Madalamatel laiuskraadidel arvatakse põllumajanduse toodangu vähenemist. Globaalselt arvatakse et toidu tootmise potensiaal tõuseb kui temperatuuri tõus piirdub 1-3 kraadiga kuid kõrgema tõusu puhul arvatakse seda langevat.
Infrastruktuur – Kuna temperatuuri variatsioon on suurem võivad teed, lennujaamad, raudteed ning torustikud vajada tihedamalt remonti ning väljavahetamist. Piirkondades, kus kliima muutub palju ei pruugi infrastruktuur sellisteks tingimusteks disainitud olla.
Migratsioon – Aladelt, mida kliima muutumine enim mõjutab võib toimuda suur väljaränne. IPPC andmetel võib 2050 aastaks eksisteerida ligikaudu 150 miljonit keskkonna põgenikku. Põhusteks tuuakse rannikute üleujutamist, rannajoone erosiooni ning põllumajanduslikke probleeme.
Mõju tervisele:
Otsene mõju – Kõrgemad temperatuurid talvel vähendavad külma ilma põhjustatud surmi, samas suvel tõuseb kuumast tingitud surmade arv. Inglismaa ja Walsei kohta on arvutatud, et 1 kraadise temperatuuri tõusu tulemusena sureb talvel niipalju vähem inimesi, et see kaalub üle suvel kuumaga surevad ning vähendab aastas surmajuhtumeid 7000 inimese võrra. Ameerika Ühendriikides aga sureb igal aastal külma tõttu ainult 1000 inimest, kuuma tõttu aga kaks korda rohkem.
Haiguste levik – Arvatakse, et globaalne soojenemine suurendab haigustekandjate – näteks moskiitode, kes kannavad malaariat – levikualasi. Vaesemates riikides võib see viia arvukamate haiguste juhusteni, rikkamates riikides, kus sellsied haigused on suuresti välja juuritud, mõjutab see suuremalt jaolt rohkem majandust, kuna on vaja teha suuremaid kulutusi ennetavatale meetmetele.
Loomulikult on see vaid ühe stenaariumi ülevaade. Ilma ning sellest tulenevaid tagajärgi on raske rohkeem kui paar päevagi ette ennustada rääkimata siis aastatest. Keda teema huvitab võib lugeda edasi näiteks siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Effects_of_global_warming ning selle lehe all olevatelt viidetelt.
Saul Griffith rääkis TED konverentsil, kuidas tema meeskond on teinud palju edusamme saamaks energiat tuulelohedest. Katsun selel video eesti keeles kokku võtta.
Mõte tundub paeluv. Läbi ajaloo on tuulelohesi kasutatud mitmel eesmärgil nii maal kui õhus liikumiseks. 1970 kirjutas Miles Loyd aga artikli milles seletas, kuidas kasutada põhimõtteliselt lennukit nööri otsas, et saada energiat. Põhiline argument oli, et vabalt lendav tiib suudab läbida rohkem õhku ning tekitada rohkem energiat kui maa külge kinnitatud tuulegeneraator.
Tänapäevaks on tõusnud tuulegeneraatorid kuskil 100 meetri kõrguseks (osa, millele kinnitub tiivik) ning väga palju kõrgemaks nad enam ei muutu. Reaalsuses on meil aga tulevikus vaja toota “roheliselt” väga palju energiat ning praeguse tuulegeneraatorite tehnoloogiaga seda saavutada ei saa.
Probleemile on ehk lahenduse leidnud Saul Griffith meeskonnaga, kes on ehitanud umbes klaverisuuruse tuulelohe ning juhtimissüsteemi, mis suudab toota kuskil 10kW energiat. Plaanis on tulevikus toota tuuelohesi, mis lendavad 600 meetri kõrgusel ja suudavad energiat toota megavattides. Boeing 747 tiibadest (pikkus 68,5m) saaks tuulelohe, mis suudaks toota 6MW energiat ning 100 meetrise tiivapikkusega saaks toota juba 15MW energiat.
Tehnoloogia tundub põnev ning toob “rohelise” energiaga tuleviku igatahes lähemale kui ta varem oli. Suurte maapeal seisvatele tuulegeneraatorite kohta on viimasel ajal palju negatiivset räägitud. Tuulelohed on ehk inimestele vastuvõetavam lahendus.
Eile toimus Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi presidendivalimisdebatt, kus viimaseks küsimuseks kandidaatidele oli – kuidas saaksime me kõik täna õhtul loodust kaitsta? Hääl publikust (tegelikult valimiskomisjoni esimehe hääl) sõnas pärast kandidaatide ebamääraseid soovitusi, et kaks google’i otsingut kulutavad sama palju energiat, kui teetassi täie vee keetmine. Google’i otsing, mille ma sooritasin, andis sama tulemuse. Nimelt – tüüpiline otsing tekitab umbes 7 g CO2’te, vastavalt mingile uuele uuringule. “Google operates huge data centres around the world that consume a great deal of power,” väitis Alex Wissner-Gross, Harvard füüsik, kes arvutikasutamise keskkonnamõju uurib. “A google search has a definite environmental impact.” Google’i vastus.
Skeptikutel on palutud sõna võtta. Netis leidub ka palju vastuväiteid sellele 7 g jutule, näiteks:
“Recently, though, others have used much higher estimates, claiming that a typical search uses “half the energy as boiling a kettle of water” and produces 7 grams of CO2. We thought it would be helpful to explain why this number is *many* times too high. G is fast — a typical search returns results in less than 0.2 seconds. Queries vary in degree of difficulty, but for the average query, the servers it touches each work on it for just a few thousandths of a second. Together with other work performed before your search even starts (such as building the search index) this amounts to 0.0003 kWh of energy per search, or 1 kJ. For comparison, the average adult needs about 8000 kJ a day of energy from food, so a Gsearch uses just about the same amount of energy that your body burns in ten seconds”
Rääkimata sellest, et arvutid muutuvad järjest keskkonnasõbralikumaks – selles suhtes, et nad on energiaefektiivsemad (aga neid vahetatakse järjest tihemini uute vastu välja) – aga vee keetmine nõuab ikka põhimõtteliselt sama koguse energiat.
Aga reedel siis kõik Ringi konverentsile ja sünnipäevapeole! Palju õnne, looduskaitsering, kes sa sel nädalal 51 aastaseks said! Tegemist on siiski maailma vanima tudengite keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Reedel selgub ka Ringi uus president.
